-Pubekad- (ehk seitse päeva pubede elust) [ LÕPETATUD! ]

Merili ( mai tea su nime, aga kuskilt olen siit foorumis kuulnud. Oled ikka Merili? Vabanda, kui eksin) , Eliis ja Mirko ongi PÕIKPÄISED pubekad

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

That's correct Very Happy

Ja no ega's midagi, see ongi selle jutu eripära Very Happy

¤¤¤

Eliis muigas „Ja kust sina seda tead?“
„A vot tean. Ma tunnen sind piisavalt hästi.“
„Oled ikka kindel või?“
„Olen.“ ütles poiss ja hakkas naerma. Eliis tõusis püsti ja saatis Mirko persse ning läks alla. Mirko aga ainult naeris jubedalt.

¤¤¤

Samal ajal, kui Mirko oma jubedat judinaid tekitavalt naeru naeris jõi Eliis kohvi ja suitsetas. Kell 5 hommikul suitsetada...., mõtles ta.
Kui ta sai ühe suitsuga ühelepoole, läks ta rõdule. Külm tuulehoog läbistas ta keha. Tüdrukul oli seljas samad riided, mis õhtulgi, aga ikkagi oli tal natuke jahe.
„Miks? Miks? Miks? Miks ma ei oska vastata küsimusele miks? Meie vahel tekib täiesti mnõtetustest asjadest tüli ja millest see alguse sai? Sellest, mida ma ütlesin talle lapse kohta...
Ei, ma ei haletse Mirkot. Mul ei ole kahju, et talle nii ütlesin. Ei ole. Paras talle, et ta südame murdsin, siis teinekord kandku kaitsevahendeid kaasas.
Ma lähen. Võtan koti, vahetan riided ja lähen. Helistan Bellale, äkki saan tema juurde minna, kuni ma koju lähen. Nii teengi...
Otsus vastuvõetud!“ pomises Eliis ja lõpuks tuli tal tuju naerda. Ta viskas koni üle rõdu ääre ning läks sisse.
Mirkot polnud enam magamistoas, kui Eliis sinna jõudis. See oli hea, isegi VÄGA hea.
Eliis vahetas rahuliku tempoga riided. Selga pani ta mustad teksad, tossud, musta topi ja musta jaki peale. Juuksed musta patsikummiga patsi ja must meik. Ta oli peaaegu valmis. Talle tundus, et midagi oleks nagu puudu. Midagi – midagi – mida nimetatakse päevikuks. Eliis võttis selle voodi pealt ja surus tugevalt vastu rinda. Üks pisar voolas õrnalt üle ta põsesarna.
„Ei,“ lausus tüdruk, asetas päeviku kotti ning oli valmis minema.
Uksel vaatas ta tagasi. Talle tulid vägisi meelde eilsed mälestused, mis võtsid tema üle võimust ja sundisid teda sinna jääma. See kord ta seda juhtuda ei lubanud. Ta lõi välisukse kinni ja lahkus. Ukse kinni löömisega lõpetas ta kõik. Sellega sundis ta end unustama mälestusi ja pöörduma oma uude ellu. Piduderohkesse ellu.
Ellu, kus teda ei käsutanud keegi.

PS!
Jutt pole veel läbi Wink

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Mulle meeldib :)
Aga kahju, et ta nüüd sellise otsuse vastu võttis.
Samas, ma tean, et ta armastab teda :)
Lapsest on ka kahju, kohvi + suits Very Happy

:D
Uut ka!

Oh Merili... Kui sa vaid teaks ühte asja lapse kohta, mida saad alels lõpus teada

¤¤¤

Bella tuli uniselt uksele ja pidi end peaaegu, et surnuks ehmatama, kui Eliisi enda ukse taga spordikotiga nägi.
„Kell on kolmveerand kuus hommikul, mida sa siin teed? Kus Mirko on? Misasja?“ alustas Bella kohe ristküsitlusega.
Eliis pööritas silmi. „Lase sisse. Mul on raske öö olnud. Ma tahan magada natuke ja pärast räägin, sobib. Nüüd küsin mina – kas su vanemad on kodus?“
„Ei ole, tulevad alles täna õhtul. Tule edasi.“ kutsus Bella ja astus sammu tagasi, et Eliis saaks sisse minna.

¤¤¤

Eliis magama ei läinud, vaid otsustas Bellaga rääkida. Õigemini – see oli Bella soov.
Eliis ja Bella istusid Bella voodis rätsepistes. Eliis näppis tekki ja Bella ja jälgis teda.
„Kas sa räägid ükskord mis juhtus ja miks sa järsku musta oled riietatud? Sa pole sellest ajast saadik musta kandnud, kui Mirko juurde läksid.“ alustas Bella.
„Ma ütlesin talle eile, et ma siiski ei taha last. Karjusin talle sadakorda näkku, et see kõik oli viga ja ma muudaks kõike.“
„MIDA?“ karjatas Bella ja tasandas siis häält „Miks sa seda tegid?“
Eliis ohkas raskelt ning hoidis vägisi pisaraid tagasi ja suunas pilgu mujale... „Sest ma pole valmis elama pereelu. Ma tahan pidutseda, nautida oma noorust. Minus puudub vastutus, mis lapsega kaasneb.
17 aastane rase Eliis nagu ma olen – ei ole mina...
Bella, MINA olen pohhuistlik tüüp, kelle jaoks jaotuvad inimesed normaalseteks ja ebanormaalseteks. MINULE on lubatud teha kõike keelatud asju. MINUL on koolist, armastusest ja muust asjast täiesti vale arusaam. MINA armastan juua ja pidutseda. MULLE meeldib koolist poppi panna ja käia kooli juures tanka taga suitsetamas...“
„Sa muudad ennast,“ lausus Bella rahulikult. „Mõtle Mirkole. Äkki tema tahab seda last.“
„Ma ei suuda end muuta, see ongi kõige raskem asja juures. Enda süü, et ma asju ette ei oska mõelda... Ja mis mul Mirkost? Tema ei huvita mind absoluutselt.“
„Eliis ära valeta endale...“
„BELLA, MA EI VALETAGI SAA ARU!“ kisendas Eliis ja lõi voodit, millepealt ise haiget sai.
„Okei, rahune sõbranna. Mis su plaanid on siis?“
Eliis haigutas ja suunas pilgu mõtlikult välja. „Ma arvan, et ma võtan oma asjad ja lahkun siit linnast. Jättes maha oma sõbrad pere ja oma elu. Ma ei hakka ümber jutustust tegema, võid kõike mu päevikust lugeda, kui soovi on.“
Vaikus...
„Bella, kas ma võin kuskile magama minna. Mul kohutavalt uni.“ ütles Eliis ja Bella noogutas ning tõusis püsti ja lahkus toast.
See on juba sajas kord, kui mind üksi tuppa jäetakse ja ise lahkutakse, mõtles Eliis. Lõpuks tuli uni. Uni, millest ta ei tahtnud ärgata...

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Oehhh:(
Mingi lootusetu juhtum jälle temaga.
Ja miks Bella midagi vastu ei öelnud?
Oijahh.

Mõned osad lõpuni jäänud...
Mai taha neid osi elusees siia üles panna...
Ma hakkan nutma lihtsalt...
Niiegajahh, mõtleme positiivselt. See ega järgmine osa ei ole viimased.

¤¤¤

„Eliis ärka, Eliis!“ ütles keegi Eliisi kõrval ning ta avas silmad.
„Mhh... Bella... lase ma magan veel eks.“
„Mkm. Ei. Sulle on all külaline. Tule.“
„Mis kell on?“
„Pool kümme. Tule nüüd, või ta lahkub.“
„Kes ta on?“
„Tule alla ja saad teada.“
„Mhh...“
Eliis tõusis voodis istukile ning raputas pead, sest tema mõtetesse tahtis tungida Mirko. Ta katsus oma põski, millel olid mustad jutid. Miks, tahate teada? Sest enne magama jäämist oli ta peatäie nutnud. Ta igatses Mirkot... Ta igatses nende aegu. Eliis võis ju laduda külmi ja haiget tegevaid sõnu, kuid tegelikul ta nii ei mõelnud. Nädal aega ja ma olen muutnud... mõtles ta. Pühkis mustad jutid põskidelt ja läks alla.

¤¤¤

„Ei no vahva!“ lausus ta, kui nägi esimsel korrusel Pauli „Kust sa siia said ja millega?“
„Tulin kodust ja oma autoga.“
Eliis vajus tugitooli ning Paul keeras end tema poole ning võttis istet diivanil.
„Ma lähen ära.“ lausus Bella viisakalt ning suundus teisele korrusele.
„Räägi.“
„Mida?“
„Räägi.“
„MIDA?“
Paul ohkas ja lõi rusikaga vastu diivanit ning Eliis tundus, et ta hakkab jälle vihaseks saama.
„Tead ma liiga unine, et sinuga siin hakata mõistatama. Mis sul Mirkoga juhtus?“
„Seda ma kartsingi – ütlesin talle ära, et mai taha last ja ongi finito.“ lausus Eliis pohhulistliku tooniga.
Paul oigas ja raputas pead. Eliis jälgis tema tegevust pingsalt, sest ta tundis oma venda. Võis järgneda moraal või mingi muu igav jutt.
„Te olete nagu kass ja koer. Pidevalt tülitsete. Mis nüüd juhtus siis, et sa enam last ei taha? Tahtsid ju enne.“
Eliis vihastas „ENNE OLI ENNE, AGA NÜÜD ON NÜÜD!“ kisas ta. „Ma pole valmis emadusega. Ma ei suuda loobida pidudest, suitsust ja alkohoolist. Minus puudub vastutus. Ma loobun pigem Mirkost ja.. ja... temaga kodu mängimisest, kui jätan oma harjumused.“ sisistas ta.
„Ja edasi?“
„Mu plaan oli oma endine elu ja sõbrad siia jätta ning minna ära. Kuskile mujale linna, aga... selleks on mul su teenet vaja. Ma tahan su autot.“ ütles ta otse, ühe hingetõmbega ja kiiresti.
Paul vaatas Eliisi nagu hullu, kes keset tuba seisis, vasak käsi puusas ning parem Pauli poole välja sirutatud. Ta tõusis samuti ja jäi oma õe ette seisma.
„You are crazy!“
„Shut up. I’m not. You are. Or whatever. So, can you give me the keys? I mean – your car keys?“
„Eliis, you are SEVENTEEN!“ kisas Paul ja oli valmis kellelegi ägama.
„SOU WHAT?! THIS IS NOT YOUR BUSINESS!“ karjus Eliis, kes oli samuti valmis kellelegi ägama, eriti kõrvakiile. Eriline soov oli tal neid Paulile jagada. Paul vandus vihast ja neil oli mõlemil ees selline ilme, nagu oleksid valmis üksteist maatasa tegema, mis sellest, et nad õde – vend.
Nende näod olid üksteisele väga lähedal ja kaks viha täis rohelist silmapaari vaatasid üksteist vihaga. See polnud teeseldud viha – see oligi V I H A.

¤¤¤

„Vali sõnu õeraas,“ sisistas Paul.
„Seda ütleks ma sulle, kallis venna.“ lausus Eliis vaikselt, aga ähvardaval toonil.
„Sa ei lähe kuhugi.“
„Oled kindel?“ kahtlustas Eliis.
„Olen.“ lausus Paul enda kinnituseks.
Eliis astus Paulist eemale ja talle meenus korraks tänane öö... Mirko... kui ta tõmbas enda pea Mirko tugevast haardest vabaks. Eliis vaatas korraks maha, kui talle meenus Paul ja see, et ta on tema peale vihane.
„No tead, mind su arvamus ei koti. See on pointless. Kui MINA tahan MIDAGI, siis SINA ei tule MIND keelama ega käsutama! SAID aru?“ ütles Eliis küüsi näppides.
„No ei huvita see, et sind mu arvamus ei huvita. Kas sul on üldse mõistust peas? Sa oled alaealine ja loodad kuskil võõras linnas, rasedana, kaasas ainult mingi spordikott asjadega ning autoga hakkama saada?“
„Like i care?! Sa hakkad ka juba Britu sarnaseks muutuma! Ei, endise Britu sarnaseks.“
„Ära võrdle mind selle nupust nikastanud oivikuga!“
„ÄRA RÄÄGI MU ÕEST NII!“ karjus Eliis.
„JA SINA ÄRA KALDU TEEMAST KÕRVALE!“ möirgas Paul.
Korraks saabus vaikus. Mõlemad hingeldasid millegipärast. Bella tuli elutuppa ja lausus: „Ma lähen Inese juurde. Te võite siin edasi karjuda ja kakelda, aga jätke maja terveks. Vanemad tulevad mul õhtul koju ja lööksid mu maha siis, kui midagi katki oleks.“
Paul ja Eliis noogutasid ning istusid. Mitte kõrvuti! Ei, mitte seda! Vaid üksteisele vastu.
„Paul, ma ei viitsi sinuga vaielda. Anna mulle need autovõtmed!“ anus Eliis. „Ma tahan siit ära. Ma tahan! Sa küsid miks? Ma ei taha enam elusees Mirkot näha või temaga kohtuda! Mõistad?“
Paul ohkas ning toetas pea diivani käsitoele. Eliisile meenus üks asi, kui Paul mõtliku näoga vaipa vaatas. Nimelt, Paulil polnud jopet seljas. Järelikult oli see esikus nagis. Ja mis jope taskus oli? Autovõtmed! Eliis tundis oma venda niipalju, et see ei pannud elusees autovõtmeid pükstetaskusse.
„Kuule,“ ütles Eliis teeseldud tooniga „Ma käin üleval. Võtan oma telefoni.“ lausus ta ning läks. Hakkas võidujooks ajaga.
Plaan nägi välja järgmine:
*Spordikott kätte.
*Jooksuga alla.
*Vaikselt majast välja.
*Autosse ja minema.
Eliis võttis spordikoti, jooksis alla, hiilis majast välja ning jooksuga Pauli autoni. Spordikott tagaistmele ja ise rooli, auto käima ja sõit võis alata!
„MA SAIN SELLEGA HAKKAMA!“ kiljus Eliis ja unustas teele vaadata. „Kuraat!“ kisas ta, kui avastas, et ta sõidab vastassuuna vööndis ja talle vastu sõidab buss.
Eliis kiljus ja üritas pidurdada, kuid asjata. Toimus kokkupõrge. Laus kokkupõrge.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

ISSAND!
Mida sa teed???
Sa tapad tema ja/või ta lapse ära??????
Lollakas -.-
Oijahh..
Kriitika koha pealt see, et minuarust see pikk inglisekeelne dialoog sinna absull ei sobinud Very Happy

Aga muidu oli vägaväga hea...
Oeh..
Masendavaks kipub ju.
Ja mismõttes sa nutad?
Sa teed kurva lõpu????
Ma löön maha su!
Uut!

Sitakott, :d
miks kõik nii sitasti ölõpppeeeb ?
masendav Very Happy

EELVIIMANE OSA!
Ma tean, et te mind maha lööte...

¤¤¤

Autoõnnetus. Kiljumised ja vilkuri hääled, mis lukustasid peaaegu kõrvad. Eliis üritas oma verest kinni kleepunud silmi avada, kuid kõik oli liiga valus.
Ta tundis, nagu avataks autoust ja seda, kuidas teda välja veeti ning seda, kuidas keegi rahvaseast karjus: „Ei, EIII!“
Ta tundis, kuidas teda kanderaamile tõsteti ja seda, kuidas keegi mees karjus teisele: „TA ON ELUS!“
Minestus...

¤¤¤

Piip. Piip. Piip. Silmad avanesid ja käisid ruumis ringi. Keha valutas. See oli piinav valu. Silmad käisid ikka ruumis ringi, kuni ta avastas kellegi tema voodiäärel, pea kätele toetatud istumas. Eliis sulges silmad korraks ning avas need siis jälle. Nüüd nägi ta selgelt inimest, kes voodil istus ja see polnud ei keegi muu, kui Mirko.
„Mis,“ neelatus „sina siin teed?“
Mirko ohkas ja vaatas seina.
„Kus ma siis olema peaksin?“ küsis ta vastu ning nõjatus Eliisile lähemale. „Sinuga juhtus autoõnnetus ja kas ma peaksin siis olema kuskil mujal, mitte siin?“
„Jah, peaksid.“ sosistas Eliis ning tahtis nutma hakata, sest Mirko võttis ta käe enda pihku ja pigistas seda.
„Korda veel ja ma vihastan.“
„Kui sa mulle haiget teed, kaeban ma su kehavigastuste tekitamise eest kohtusse!“ ähvardas Eliis juba oma vana häälega, sest selle oli ta juba tagasi saanud.
„Mirko palun lase me käest lahti, mul on valus! Ja ära üldse puuduta mind või tõmba üldse uttu, et ma sind ei näeks.“ sisistas Eliis ja tahtis end vasakule küljele keerata, aga see osutus liiga valusaks ja pikaajaliseks tegevuseks – seega - ta loobus sellest. Mirko jälgis teda muigega.
„Kas sa ei tahagi teada, mis sinuga juhtus?“ küsis ta vaikselt.
Eliis oli juba suutnud ära unustada, miks ta haiglas oli. Ta noogutas vaikselt.
„Toimus laus kokkupõrge. Pauli volvo, milles sina roolis ja linnaliini buss. Pealtvaatajad rääkisid, et sa üritasid õigesse suunda keerata, kuid oli liiga hilja. Auto esiots pani täiega vastu bussi ning see suht omadega persses nüüd. Kõik said enamvähem talutavaid vigastusi, väljaarvatud sina...“
Eliis segas vahele: „Mina? Ma olen ainuke... Kes haiglas või?“
„Japp...“ lausus Mirko. Eliis pööras pea kõrvale ja Mirko tundis end abitult. Talle turgatas pähe üks imelik mõte ja teine mitteimelik mõte. Kas teha midagi või mitte?
Palati uks avanes ja sisse astus Aurelia (arst seal haiglas, kus Eliis sees oli. Aurelia oli Britu klassivenna õde) ning Mirko tõusis püsti. Eliis üritas end istuli ajada ja pidi peaaegu otsad andma. „Mu käed ja kõht.“ sistas ta ning Aurelia muigas.
Mirko köhatas „Kuule, ma tahtsin küsida – kuidas lapsel on?“
„Lapsel?“ kordas Aurelia.
„Jah, lapsel. Lapsel, keda ma olen kaks päeva oodanud.“
„Olete te hullud? Paul on küll paras hull ja naljategija, aga sina ju ei ole. Nii palju, kui mina sind tean.“ ütles ta ja kortsutas kulmu. „Sa ei ole rase. Mingi analüüs ei näita seda.“

Võlur Postituste arv : 66 Age : 30 Asukoht : Tallinn (A)

masendav jah..
äw ikkagi nad võiks seal nüüd ära leppida...
minukäest sa küll kolki ei saa.. kes siis edasi kirjutab? (või tähendab siia üles paneb

lolllollollolllollloll eliiiiis Very Happy

niihea, niihea niiheaa :d
aga tegelikult, tead mis ?
nad võiksid ära lepida Very Happy

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Ta ei olegi rase? Shocked

Ok, that was kinda suprising :O
Aga mingis mõttes on see isegi hea.
Ta saab jälle elu nautida..
Ofc juhul, kui nad ära lepivad.
Uut siis!

See osa ja Pubekad on läbi!
Ma olen kindel, et enamus tavad mind maha lüua

¤¤¤

„What are you talking?“
„Eestikeeles paluks.“
„Whatever.“
„Mida kuradit see test siis näitas? Sa otsid mingi odava või?“ irvitas Mirko.
Eliis läks näost punaseks „Kui ma siit voodist tõusen, ma annan sulle TAPPA!“
Aurelia pööritas silmi ja kostis: „Usu mind Eliis... niipea sa Mirkole tappa ei anna! Adios, ma lähen nüüd teisi haigeid vaatama.“
Aurelia lahkus.
Mirko ohkas ja istus Eliisi voodi äärele.
„Pshhh, täitsalõpp,“ alustas Eliis kurvalt ja vaikselt „Kõik tülid, paanitsemised ja muud ning kõik mille pärast? Täiesti mõttetud...“
Mirko muigas „Ja kes selles süüdi on?“
„Misasja? Kust ma oleksin pidanud teadma? Mulle jõudis alles nüüd kohale, et rasedustesti saab teha alles 14 päeva pärast vahekorda... Jumal küll...
Sinu juurde tagasi pöördudes Mirko... Sa saad tappa, kui ma koju saan.“ ähvardas Eliis ja viibutas õrnalt ja peaaegu märkamatult vasakukäe sõrme Mirko suunas ning poiss hakkas naerma.
„Jaa ma saan,“ kahtles ta ja lõpetas naermise.
Vaikus...
Eliisi ohe...
Vaikus...
Mirko ohe...
„Kuule, mis meist siis saab? On üldse meid olemas?“ julges Mirko lõpuks küsida küsimust, millele ta vastust ootas. Suure huviga ootas.
Eliis kergitas kulmu ja tahtis pead pöörata, kuid esimesel valusal katsel meenus talle, et pea pööramine ja enda liigutamine on võimatu. Ta pidi jälle loobuma.
Ta kõrvus kajas Mirko küsimus, milles oli sõna Meie. Meie... nende Meiet polnud kunagi olnud... Oli ainult mingi fantaasia, unenägu või farss ja see lõppes ka alati tüli ja suurte karjumistega...
„Mingit meiet pole olemas olnudki...“ ütles Eliis teeseldud karmusega, kuid samal ajal tema süda tilkus verd. Talle meenus kõik. Kõik jooksis ta silmade eest läbi. Nende esimene kohtumine....
(Siit edasi mõned meenutussed)
„Teie klassi tuli uus liige. Ja siin ta on – tervitame teda – Mirko Kasek!“ ütles 2 klassi õpetaja õpilastele. Väike Eliis tõstis pea ja koheselt kohtus tema pilk pruunisilmse Mirkoga. See kestis vaid hetke. Ainult h e t k e.

¤¤¤

„SA OLED VÄRDJAS!“ kisas Eliis ja viskas Mirkole lumepalliga tugevalt vastu selga.
„VAHI, KES SA ISE OLED!“ karjus poiss vastu ning viskas Eliisile lumepalliga näkku ja hakkas eest ära jooksma.
„SELLE EEST SA VEEL SAAD!“ söökis Eliis ja jooksis Mirkole järgi. Ees ilme, et teeb poisi maatasa.
Bella ja Ines tulid koolimajast välja ning sattusid nägema, kuidas Mirko ja Eliis lumes maadlevad.
„Nagu abielu paar. Üks teeb teisele midagi, peab teine esimesele kindlasti tagasi tegema.“ muigas Ines.
„Ja seda kõike 5 klassis alles.“ lisas Bella.
Neid mälestusid ja meenutusi nende kraaplemistest ja kaunitest hetkedest oli veel ja veel. Ülekaalus oli ikka kraaplemised.
Eliis sulges silmad ja tundis, kuidas keegi teda vaatab. Ta avas silmad ja pidi peaaegu shoki saama, kui nägi Mirko suuri pruune silmi enda näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.
„Sa ei kuulagi mida ma räägin, jah?“ ütles ta.
„Ei kuula, mis mõttega nagu?“
Mirko ahhetas ning astus järsult Eliisi voodist eemale.
„Tead, tänan sind, et sa mulle ka lõpuks selgeks tegid, et sinuga koos olla oli viga ja see oli viga, et ma sinusse üldse armusin!“
„Palun. Võta heaks.“ sarkastises ta ning sulges taas silmad. Ta kuulis Mirko turtsatust ja siis kiireid samme ning siis ukse paugutamist. Eliis avas silmad. Mirko oli läinud. Läinud. L ä i n u d. LÄINUD.

¤¤¤

Jah, Eliis oli kunagi olnud korralik tüdruk. Käis ilusti koolis, ei suitsetanud ning ei jõlkunud ringi. Ta ei põgenenud kodust, sest kartis aresti jääda. Ta ei võtnud vastu klassivenna abikätt, keda ta vihkas. Ta ei armunud klassivenda, kes oli alates nende klassi tulekust püsinud ebanormaalsete edetabeli tipus. Ja mis kõigehullem – ta ei maganud selle klassivennaga.
Kas elu on ikka ilus? Kas see on normaalne mängida vana Eliisi, kuigi oled kardinaalselt muutunud uueks Eliisiks? Kas elu on ilus, kui sa pead käituma enda tunnetele vastaselt?

¤¤¤
Suured tänud lugejatele!
Loodan väga, et teile meeldis see lugu.
Ma juba selline kirjanik, kellel on juba selles vallas kogemusi ja see on minu jaoks suur asi, saada hakkama sellise jutuga. Saada hakkama jutuga, kus ma kirjeldan endale täiesti vastandlikku peategelast ja tema elu – Eliisi.
Igatahes veelkord, SUURED TÄNUD lugejatele!
Loodan, et jääte Eliisile ja tema sõpradele kaasa elama veel mõnda aega, sest tulemas on „Täiskasvanud“

Senikaua aga,
Täiskasvanuteni!

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 31 Asukoht : Tartu

Nii, lubasin pikka kommentaari, ma siis proovin. Very Happy

See jutt mulle meeldis, väga. Just see pubekate kõnepruuk, solvumised, tülid. Kõik see oli nii hästi ja tõepäraselt kirjeldatud.

See oli armas kui nad Brituga ära leppisid ja kui pärast Eliis teda veel venna ees kaitses.

Eliis ja Mirko forevaa Very Happy

Nad olid nii armsad oma tülide ja nääklemistega. Ja need meenutused veel siin viimases osas. Aww (A)

Aga siiski mulle meeldis, et lõpp selliseks lahtiseks jäi. Ootan huviga Täiskasvanuid.

Kriitika poole pealt.. eem... No ei ole lihtsalt. Very Happy

Annad ehk seekord andeks? (A)

Uut tahan ka. Very Happy

Ehk siis Täiskasvanuid. Very Happy

Hea oli :)

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Mhhhhhhhhhh.
Mismõttes sa nii tegid?
Loll.
See oli lausa kahtlane, et nad niimoodi alla andsid, aga ehk ,,Täiskasvanutes" lepivad jälle ära?
Tore oleks Very Happy

Või tahad sa JÄLLE sinist silma? Very Happy

Vastik!
Lõpp oli muidu igati hea.
Meenutused ja kõik...
Aga noh..
Masendav veits..
Niiet.
Jään ootama järge Very Happy

Võlur Postituste arv : 71 Age : 25

lisasin su msni ja muide, kirjavigu oli ikka väga palju...loodame, et enne kui raamatu välja annad, parandad kirjavead ära, eksju??muidu supeer luguuu, ei teagi kekllel veel nii hia lugguu oleeks :)

Külaline

Nii, minu lemmik. UUs kasutaja, ja hakkan kohe puekad 2 lugema... Very Happy

Hakka hakka Very Happy

Võrreldes sellega on praegused pubekad natuke malbemad Very Happy

Aga, kriitikat paluks xD Mulle meeldib kriitika Very Happy

Tänu kriitikale saan end paremaks muuta kirjutamise osas :)

Juubilar Postituste arv : 172 Age : 25 Asukoht : Tartu

Nüüd ma tulen oma pika negatiivse kommentaariga kahjuks :S

Esiteks, mulle need MSN-i vestlused väga ei meeldinud, andsid asjale sellise maigu juurde nagu sa üritaksid tühje kohti täita väga.

Teiseks, väga palju oli kirjavigu (nii eesti kui ka inglise keeles). Just inglise keele grammatikavead panid mind imestama, sest nii lihtsates lausetes on minu arust võimatu vigu teha. Aga noh, sa ise ka ütlesid, et inglise keel ei ole su tugevam külg. Pärast neljanda peatüki kolmandat osa lõpetasin ma lugemise, sest kirjavead riivasid silma ja jutt oli kahjuks äärmiselt ebahuvitav. Tavaline teismeliste läbusid kirjeldav jutt. Kuigi sa ütlesid ka ise äre et see on selline jutt ja ka pealkirjas oli seda märgata, aga seda oleks siiski võinud kuidagi huvitavamaks muuta. Ka jutt ise tundus üpriski segane ja mõttetu, ja ma kordan veel kord: kirjavead tõesti häirisid. Aga kuna jutt ise on kirjutatud päris kaua aega tagasi, on loodetavasti su kirjutamisoskus nüüdseks paranenud Very Happy

Kes nüüd rääkima tuli... *muigab*
See jutt on hea.

Juubilar Postituste arv : 172 Age : 25 Asukoht : Tartu

Mismõttes, kes?

Kõik ju teavad, et ma olen ilge vinguja kirjavigade kallal(eriti inglise keeles, sest selles olen ma ülihea Very Happy

)

» "9 juttu minu elust"