Mats minevikust[lõpetatud!]

1.


Beatrice ei suutnud seda uskuda.
See imelik poiss oli jälle seal. Seekord oli ta läinud kaugemale kui kunagi varem. Distants oli peaaegu olematu ja Beatrice kuulis tema närvilisi hingetõmbeid oma kõrva ääres. Poiss tundus olevat sama närvis kui tema, vahest isegi rohkem. Kuid kas tal oli selleks põhjust?
Beatrice sõrm kibeles politsei numbrit valima, kuid mida nad teha suudaksid? Rongi peatada? Ta tahtis üle kõige, et poiss ära viidaks, kuid ta pidi kainelt mõtlema. Kortsunud rongipiletit ribadeks kiskudes üritas ta end maha rahustada.
Ta teadis, et kui rong peatub, tuleb poiss koos temaga ja järgneb talle, just nagu ta oli teinud viimased kaks nädalat. Tal pidi olema mingi eesmärk ja Beatrice ei saanud rohkem aega raisata. Ta pidi selle välja uurima, et mitte hirmust hulluks minna.
Beatrice kavatses ta nurka suruda ja küsida, mida kuradit, mida kuradit ta temast tahab. Mõte temaga silm silma, hammas hamba vastu seismisest pani ta kergelt värisema, kuid ta kinnitas endale, et seda tuleb teha, et oma elu tagasi saada. Beatrice süda hakkas hoolimata tema rahunemiskatsetest palju kiiremini taguma. Hiirvaikses ruumis oleks see kõlanud nagu trummipõrin.
Poiss oli kõik piirid ületanud: mitte kunagi ei olnud ta talle nii lähedale tulnud kui tol hetkel. Kuid üks kord pidi olema esimene kord. Beatrice teadis, et tal on temaga omad plaanid ja ta peaaegu kartis neist teada saada, kuid ühes oli ta kindel: tundmatu ei kavatsenud talle viga teha. Mitte seal, rahvast täis rongis, ega ka inimtühjal tänaval. Ta oli palju kordi kuulnud tema samme oma magamistoa akna all ja näinud tema kogu õunapuuaias vilksatamas, kuid poiss polnud tema peas kunagi juuksekarvagi kõverdanud.
„Kullake, sa oled ju kahvatu nagu surnu,“ kõnetas teda tema vastas istuv naine. „Kas sa ei tahaks värsket õhku hingata?“ Beatrice noogutas tuimalt, olles tähelepanust kergelt häiritud, kuid samas oli ta sunnitud tunnistama, et naisel on õigus. Lisaks hirmule tundis ta endas kasvavat iiveldust, mis oli osasliselt tingitud abitusetundest ja osaliselt kõrvalreas istuvate prükkarite mahlakast aroomist. Beatrice hüppas püsti, krabas kõrvalistmelt oma koti ja jooksis kupeest välja. Rong peatus valju kriginaga ja maha hüpates Beatrice isegi ei mõelnud sellele, et ta peab kõigest 20 minuti pärast Riisipere jaamas olema, et õigel ajal suguvõsa kokkutulekule jõuda. Kõik, mida ta soovis, oli välja värske õhu kätte saada.
Ta seisis üksi perroonil. Läheduses polnud näha ainsatki hinge. Beatrice istus külmale ja porisele pingile ja asetas pea kätele. Ta oli kõigest nii väsinud.
„Ma ei jõua mitte iialgi kohale,“ ohkas ta, kui ta end paar minutit hiljem püsti suutis ajada. Kuna järgmise rongini oli aega rohkem kui tund, mõõtis ta pilguga kaugusesse kaduvaid rööpaid. Et väljas oli külm, otsustas ta mitte perroonile ootama jääda ja ühe peatusevahe kõndida. Kuna tal ei olnud aimugi, mitu kilomeetrit järgmise jaamani oli, oli võimalik, et ta pidi ka jooksma, kuid ta ei hoolinud sellest.
Keegi geniaalne isik oli trepile traadi asetanud ja Beatrice komistas selle taha, lennates mitte just kõige vaiksema karjatuse saatel trepist alla, lüües oma randme veriseks. „Kurat võtaks,“ vandus ta valjusti ja üritas end püsti ajada, kuid põlve löönud valu takistas teda.
Ta kuulis selja tagant kellegi samme. Hetkeks valdas teda hirm. "Mis siis, kui see on tema?" käis ta peast läbi. Ei, see ei olnud võimalik, sest rongi oli juba minuteid tagasi vilet lastes minema kihutanud. Beatrice pöördus ja nägi enda poole sammumas kena tumedapäist meest.
„Kas te saite viga?“ küsis mees hoolitseva häälega. Beatrice raputas pead ja osutas oma verisele küünarnukile. „Ainult natuke.“ „Ma aitan teid püsti,“ sõnas mees ja tõmbas Beatrice püsti.
Beatrice vakatas ja ta hingamine katkes. Isegi läbi paksu jope tundis ta enda seljale surutud kaheraudse külmust. „Palun...“ kähises ta. „Mul ei ole raha...“ „Hakka liikuma, eit,“ lausus mees ja tõukas Beatrice.
Beatrice võttis kogu oma jõu kokku ja äsas mehele kotiga näkku. Kotis olnud raamatute raskus purustas mehe ninaluu ja tema sõõrmetest purskas valgele härmatisele punane verejuga. „Aidake mind!“ karjus Beatrice, lootuses, et keegi talle appi tõttab, kuid seal polnud kedagi. Ta pidi üksi enda eest võitlema.
Tekkinud segaduses haaras ta oma koti ja pistis jooksu, mehe sammud tihedalt kannul. Hoolimata tema pingutustest ei kavatsenud mees kaotusega leppida ja tuiskas talle järele. „Ma pean jooksma,“ mõtles Beatrice. „Ma pean elama.“
Libe jääkoorik ta jalge all niitis ta jalust maha. Ta püüdis lähima puuni roomata, et end püsti vinnata, kuid sellel ei olnud enam mõtet.
Mees seisis nüüd tema kõrval.
„Selle eest sa veel maksad, libu,“ lausus ta käisega oma verist nina pühkides. Seejärel võttis ta hoogu ja virutas tüdrukule täiest jõust relvaga pähe.
***
Beatrice oli läinud. Poiss põrnitses üllatunult enda ette tekkinud vaba kohta.
Beatrice oli teda kindlasti märganud ja teise vagunisse läinud.
Tema istmel vedeles kortsunud rongipilet, kuid ta ei saanud olla väljunud. Poiss oli selgesti kuulnud, kuidas ta ostis pileti Riisiperre. Riisiperre, mitte Laitsesse. Mitte Kibunasse.
Ta ei oleks saanud ilma piletita teise vagunisse minna. Ühisteenuste transvestiidid ei olnud veel piletite kontrollimisega alustanud ja ilma piletita vagunit vahetada oleks olnud liigne risk. Meeleheitest haaratud, sööstis poiss läbi terve rongi, lootuses silmata Beatrice blondi hobusesaba.
Teda ei olnud. Ta oli justkui õhku haihtunud. Haihtunud hoolimata poisi pingutustest teda mitte silmist lasta.
„Beatrice!“ hüüdis ta ängistatult, kuid vastust ei tulnud. Kostus ainult teiste reisijate halvakspanevat norinat.
Kauem viivitamata haaras poiss taskust telefoni ja valis politsei numbri. „Tere päevast,“ lausus ta väriseval toonil. „Ma tahaksin teatada kadunud isikust.“

2.


„Ma tahaksin teada, mis sai sellest väikesest tüdrukust, kes lubas mulle maa ja taeva kokku, kui ma talle ainult koera ostan,“ lausus Marlie ja heitis oma tütrele etteheitva pilgu. „Ma ei ole palunud sul kuule lennata. Kõik, mida ma sinult palun, on, et sa viiksid Pongo täna hommikul ise jalutama, kuna ma olen haige!“ Ta nuuskas demonstratiivselt ja valjusti löristades oma paistes nina ning ulatas Laurale jalutusrihma. „Kas sul on tõesti nii raske kordki minu heaks midagi teha?“
„Aga ema, mul ei ole aega!“ protesteeris Laura. „Ma olen oma hommikuse sörkjooksuga niigi hiljaks jäänud ja koera jalutamine tõesti ei mahu mu...“ „Jumala eest, jookse koos temaga!“ käratas ema ja pani käed puusa. Kui ta vihaselt pead vangutades trepist üles sammus, hommikumantli vöö järel lohisemas, oli selge, et vestlus on lõppenud.
Laura libistas end helesinisesse liibuvasse trennikostüümi ja kattis enda kaela paksu roosa salliga. „Ja mida sina veel vahid?“ Ta vaatas toanurgas saba liputavale Pongole õela näoga otsa. „Sa rikkusid mu tänase päeva ära.“ Ta sidus kaelarihma koerale nii hooletult kaela, et see vaese looma kõri nööris, kuid hetkel oli Laural ükskõik. Teda ei huvitanud, kui palju negatiivseid laineid ta om koerale üle kandis.
Loomulikult oli ta endale koera tahtnud, kuid kui ema Pongo koju tõi, oli tema näol olnud tegu armsa ja pehme kutsikaga. Praeguseks oli Pongost saanud kõvasti üle kümne kilo kaaluv täiskasvanud ja ohjeldamatu koer, kelle üle kontrolli kehtestamisega oli Laural suuri raskusi, mis oligi põhjuseks, miks ta oma lemmikloomaga tegemist ei tahtnud teha ja teda päev-päevalt aina enam oma ema hooleks jättis.
Pongo rebis rihma Laura käest lahti ja sööstis ukse vahelt välja niipea, kui avavus oli piisavalt suur, ning juba hetk hiljem oli ta täiskiirusel naabermaja taga laiuvasse süngesse metsatukka sööstnud.
„Pongo!“ röögatas Laura ja pani käed puusa, kuid koer ei kavatsenudki tema juurde tagasi lipata. Hommikune mets oli tema jaoks ilmselgelt huvitavam kui ta tujukas kaaslanna.
„Veel üks viivitus, Pongo, ja ma lähen ilma sinuta!“ käratas Laura, viimases lootuses, et tema aina tigenev toon sunnib koera tema juurde naasma,. Seegi pingutus oli tulutu.
„Ma ei oota sind, kärnane krants!“ hüüdis ta ning võttis sisse kerge jooksutempo, millega ta alati oma hommikuid alustanud oli. Ta pidi oma treeningplaanist kinni pidama, et vormis püsida, ning koera järel ootamine ei kuulunud kohe kindlasti plaani hulka. Ta sörkis tagasi vaatamata edasi ja jõudis metsatuka juurest tänavalaternate valgusesse. Pimedus hakkas hajuma ja tegi teed jahedale ja värskele hommikule.
Pongo haugatas. Ta haugatas ühe, kaks korda...järgmisel hetkel paisus ta haukumine kõrvulukustavaks lõrinaks.
Laura peatus ja jäi kuulama. Kas oli võimalik, et Pongo oli mõne hulkuva koeraga kokku sattunud? Hoolimata kergest vastikustundest, mida ta selle tülika looma vastu tundis, ei saanud ta lihtsalt edasi joosta ja lasta mõnel tundmatul metselukal teda lõhki kiskuda. Ta süütas oma telefoni taskulambi, kõmpis metsa juurde tagasi ning puges ettevaatlikult puude vahele, vaadates hoolega ette, et kurjad oksad ta uusi pükse ära ei kriimustaks.
Pongo haukus ühe suure männi najal ja kraapis usinalt käpaga puukoort, justkui tahaks puu otsa ronida. Ühtegi võõrast looma polnud näha.
Esialgu ei suutnud Laura Pongo käitumisele ühtegi põhjendust leida, kuid oma pilku ülespoole suunates ja silmi kissitades suutis ta tabada kõrgel puuoksal kõõluva kassi valge kogu. „Kurat võtaks, kas sa pead iga ettejuhtuva kassi pärast nii endast välja minema?“ sõitles Laura. Pongo ei hoolinud tema arvamusest. Ta sooritas võimsa hüppe, haaras hammastega okast ja jäi paari meetri kõrgusele õhku rippuma. Laura haaras ehmunult ta tagajalgadest, kartuses, et ta koer hõljub minema ja ta saab tema kaotamise eest korraliku nahatäie.
Ta suust ei tulnud ainsatki heli. Ta laskis Pongo lahti ja tunnistas tummalt enda ees laiuvat vaatepilti.
Valge kassikarv osutus valgest karusnahaks mantliks. Puuoks, millest Pongo haaras, oli musta sukka peidetud peenike jalg. Kassi hõõguvad silmasöed ei olnud midagi muud, kui...surnud inimese tühjad silmad
Laura silmitses puu otsas rippuvat tüdrukut vaikides. Tema nahk oli vahajas, silmad pärani lahti ja punased huuled tihedaks kriipsuks kõverdatud. Tema inglinägu raamivad blondid juuksed jätsid mulje, et tegu on modelliga, kes on kõigest sekundiks puu otsa hüpanud, et lasta endast järjekordne rabav foto klõpsata...
Kui poleks olnud seda köit ta hapra kaela ümber.
Laura karjatas ja vajus hirmust põlvili. Ta oli surnuid alati kartnud, ja nüüd...turvalisena tundunud armas metsatukk oli omandanud süngemad värvid. Tal ei olnud seal enam ohutu. Ta ei olnud seal üksi. Ta oli koos inimesega, kelle hing oli ammu lahkunud.
Pongo haugatused kostusid justkui läbi udu.
„Ema...ma soovin, et sa oleksid praegu siin,“ sosistas Laura peaaegu hääletult.

3.


Suures supipotis ujusid pooltoored kartulid ja liiga pehmeks keenud porgandid. Ainus pilk sellele kokakunsti tippteosele pani Anti nina kirtsutama, kuid ta ei lasknud vastikustundel enda üle võimust võtta ja tõstis endale juba kolmanda portsu. „Hei, Anti, lõpeta see õgimine!“ virutas Mairit poisile lusikaga vastu sõrmi. „Teised tahavad ka süüa!“ „Rahune, eks!“ vastas Anti ja luristas suppi. „Ma olen lihtsalt näljane. Kas see on keelatud?“ „Ei, kuid ma peaks sulle mainima, et kõik meist ei ole veel söönud.“ Mairit osutas tühjale kohale Anti kõrval.
Kuidas võis Anti selle kahe silma vahele jätta? Mairitil oli tuline õigus. Koht, mis kuulus Anti parimale sõbrale Martenile, oli tühi. Lõunasöögiaeg hakkas läbi saama, kuid Marten ei olnud oma toast välja tulnud. Ta oli teki hoolimatult üle pea tõmmanud ja Anti võis vanduda, et ta oli kuulnud teda nuuksumas. Selline käitumine oli poisi puhul ebatavaline ja seda enam murettekitav.
„Ma peaksin vaatama, kas temaga on kõik korras,“ lausus Mairit ja hakkas lauast tõusma. Anti haaras ette hoiatamata ta käsivarrest ja tõmbas tüdruku toolile tagasi. „Kas sa arvad, et on viisakas niimoodi tema tuppa sisse tormata?“ „Teie tuppa, kallis,“ lausus Mairit ja mängis Anti lokiga. „See on ka sinu tuba.“ „Seda enam ei taha ma, et sa sinna lihtsalt sisse sööstaksid,“ sõnas Anti. „Võibolla on mul seal segamini või midagi sellist.“ Mairit turtsatas naerma. Anti lükkas supitaldriku ohates eemale ja tõusis, nägemata teist valikut. „Ma lähen tšekin ta üle.“
„Mine ära,“ lausus Marten, kui kuulis ust avatavat. Ta juba teadis, et tulija on Anti – ta tundis ta kõndimise rütmi järgi ära – kuid ta ei tahtnud temaga rääkida. Ta tahtis ainult rahu ja aega omaette olemiseks.
Ta ei olnud terve öö silmatäitki maganud. Aknalaual ja tekil tantsivad kuukiired tekitasid temas seletamatut õudu ja igal minutil mõtles ta sellest aina rohkem.
Sellest, kuhu ta kadus. Sellest, kas ta tuleb veel tagasi.
Anti ei olnud kunagi kuulnud oma sõpra sellise tooniga rääkimas. Marteni hääl oli kriipiv, nagu ta poleks seda ammu kasutanud, ja vaikne, nagu ta ei suudaks oma sõnade mõtet edasi anda. Mis põhjus sellel olla võis?
„Kas sa oled kurb, et sa siin oled?“ küsis Anti. See polnud küsimus, mida ta esitada tahtis, ta lihtsalt ütles välja esimese pähe karanud asja. Marten tõmbas teki pealt ära, tõusis istuli ja vaatas Antile oma suurte punaste silmadega otsa. „Miks peaksin ma selle pärast kurvastama? Ma olen siin terve oma elu olnud. Ka sina oled. Me kõik oleme ühes paadis. Tõsi, ma mõtlen iga päev sellele, et ma jään igavesti siia lastekodusse kopitama...kuid asi pole selles.“ Ta hüppas narilt alla, tõmbas oma palja ülakeha peale kortsus särgi ning aukliku varrukaga jaki, et seejärel elutuppa tõtata, jättes nõotu näoga Anti endale järele vaatama. Anti kehitas õlgu ja järgnes Martenile. Ta ei saanud teda hukka mõista. Ta pidi temast aru saama.
Diana, järjekordne lastekoduasukas, istus tugitoolis ja sirvis ajalehte. Marten läks ja rebis selle ette hoiatamata ta käest ära, nii et tüdruku prillid kukkusid suurest üllatusest eest, andes talle tauni ilme. „Hei, kurat, mina sain selle esimesena!“ kisendas ta vihaselt, kuid Marten ei teinud temast väljagi. Ta libistas pilgu kärmelt üle trükivärvi järele lõhnava paberi, püüdes leida meeleheitlikult märki: märki, et tema palvetele on vastatud või need on ümber lükatud.
Jumal oli talle palju naeratanud...kuid seekord ei olnud ta piisavalt armuline.
Marteni suu vajus kergelt lahti ja ta jõllitas sõnatult suurt pealkirja, mis võttis enda alla rohkem ruumi kui selle alla surutud tillukesed tekstiread.

Kes tõukas ärimehe tütre enesetapule?

Marten ei suutnud end lugema sundida. Tähed hakkasid ta silme ees ringi käima. Ta ei tundnud isegi vajadust teksti kõrval olevat pilti vaadata. Ta teadis niigi, kelle säravad silmad sealt talle vastu naeratavad.

...leiti metsast ärimees Endel truu tütar Beatrice (17) vägivallatunnusteta surnukeha. Tüdruk sooritas enesetapu, puues end seni teadmata põhjustel kõrvalises metsatukas üles. Beatrice perekond keeldub sellest rääkimast, kuid nende lähedased ei hoia end tagasi. „Nad on täiesti murtud,“ sõnab Endli õde Karol.. „Nad ei suuda uskuda, et julm saatus nende ainsa tütre neilt ära võttis.“ Ametliku versiooni kohaselt on lükatud käima uurimine, mis uurib seoseid Beatrice surma ja neiu poolt algatatud hiljutise jälitamissüüdistuse vahel. Seni puuduvad juhtlõngad...

„Marten? On sinuga kõik korras?“ uuris Anti.
Hetkeks välgatas Marteni silmades hirm, mida Anti seletada ei suutnud. Surmahirm. Järgmisel hetkel pilgutas ta silmi ja see säde kadus.
„Jah,“ lausus ta. Sama sõnatu, nagu viimastel minutitel, ulatas ta ajalehe Dianale tagasi ja tuiskas oma tuppa. Ta haaras kerge tuulejope, toppis selle endale selga ja tormas uksest välja, võtmata kaasa ei rahakotti ega mobiiltelefoni. „Marten, oota!“ hüüdis Anti sõbrale järele tormates. „Kuhu sa enda arust lähed? Sa satud jälle pahandustesse!“ Marten peatus, käsi väravalingil. „Sa ei pea minu pärast muretsema. Ma olen enne päikeseloojangut tagasi.“
Oh, kuidas ta valesid vihkas. Praegu aga ei olnud tal valikut.
Ta kiirendas sammu, kuni jõudis lähima telefoniputkani. Toru oli peaaegu traadi küljest maha rebitud, kuid andis siiski kutsuvat tooni.
Seda päeva oli Marten kartnud alates hetkest, mil ta seisis keset rongivagunit, tundes meeleheidet ja abitust, ja nüüd oli see käes. Ta ei saanud seda kauem eirata. Ta toetas pea vastu putka seina ja lasi pisaratel voolata.
Ta ei olnud viimase aasta jooksul kordagi nutnud, ning kõik halb, mida ta endasse kogunud oli, vallandus nüüd. Ta pisarad olid soolased ja kibedad, kuid tegid ta vabaks, kergendades koormat, mida ta juba pikemat aega kandnud oli ja enam maha panna ei saanud. Ta oli lõksus ja tagasiteed ei paistnud ei vasakul ega ka paremal. See tunnel oli valguseta.
Ta oli teinud kõik endast oleneva, et Beatrice kaitsta, kuid ta oli läbi kukkunud. Ta ei olnud talle iialgi midagi halba soovinud, kuid tundus, et maailm nii ei arva. Ta peas kummitas lause: Ametliku versiooni kohaselt on lükatud käima uurimine, mis uurib seoseid Beatrice surma ja neiu poolt algatatud hiljutise jälitamissüüdistuse vahel. Mis kuradi seoseid? Ta oleks tahtnud karjuda. Ta võis peaaegu kuulda vanglatrellide kõlinat ja inimeste mõnitavat naeru. Ta teadis, et võib tõtt rääkida, kuid keegi ei usuks teda. Beatrice oli...oli olnud rikka tüübi ärahellitatud tütar ja Marten kõigest närune lastekodukasvandik. Kui keegi tõde kuuleks, ei usuks nad teda eluilmaski. Nad seoksid ta hullusärki ja koristaksid maailmal jalust.
Tal ei olnud teist valikut. Tundmatusse põgenemine oli riskantne, kuid see kaalus üle tagasimineku turvalisse maailma, mis oli ootamatult ohtlikuks muutunud.
Negatiivseid mõtteid tõrjuda üritades tõmbas Marten varrukaga üle näo, et oma märjad laud kuivatada, ning sisestas automaati telefonikaardi, et valida number, mis talle juba pähe oli kulunud, kuid mida ta kunagi varem kasutanud ei olnud.
Peate kaheksandat kutsungit tõsteti toru. „Halloo?“ ütles Marten kartlikult, peljates, et toru võtnud isik võib selle sama lihtsalt hargile virutada. „Tere,“ vastas kurblik naisehääl, kelle Marten ilma vähimagi kõhklusega Beatrice emaks tunnistas.
„Ma tunnen teile teie tütre surma pärast südamest kaasa,“ lausus Marten. „Ma ei oleks iial uskunud, et kõigist inimestest just temaga midagi sellist juhtuda võib.“ „Ma ei tunne teid,“ teatas naine, „kuid ma olen sunnitud teie kaastundeavalduse vastu võtma. Te olete üks vähestest, kes on võtnud vaevaks oma häid soove edastada.“ Naine tõmbas ninaga ja jätkas. „Inimesed lihtsalt ei hooli...“
Kõnekaardi krediit tiksus halastamatult ja Marten oleks sundis end kiiresti otsi kokku tõmbama. Tal oli küsimus ja ta vajas sellele vastust enne, kui kõneaeg nulli jooksis. „Ma tahakasin teada,“ lausus ta naise jutule vahele segades, „millal matused toimuvad. Ma tahaksin väga teie tütrele viimast austust avaldada.“ „Matused? Need toimuvad homme kell 12 Pärnamäe kalmistul, kuid ma kardan, et teil pole võimalik kohale ilmuda.“ Läbi toru oli selgesti kuulda, kuidas naine teisel pool toru aina valjenevaid nuuksatusi kuuldavale laseb. „See on mõeldud ainult pereringile. Ma pean uuesti kordama, et mul on kahju, kuid...“ Hetkeks tekkis toru otsa vaikus. „Ma ei ole iial kohanud inimest, kelle hääl sarnaneks mu tütre omale nii palju kui sinu oma,“ sõnas naine seejärel.
„Ee..sellest pole midagi,“ vastas Marten, kuid ta häälde tungis närvilisus. „Tänan teid kulutatud aja eest ja tunnen veekord kaasa.“ Ta vajutas toru hargile ja kiirustas minema, unustades telefonikaardi automaati.
Tuul muutus aina jäisemaks ja hämarus oli kiiresti maad võtnud, kuigi kell oli vaevalt 4. Mitmel pool süttisid juba tänavalambid, tuues hiilivasse õhtusse kunstlikku valgust.
Marten soris hoolikalt taskus ja leidis sealt kortsus kümnekroonise. Ta kahetses, et oli rahakoti lastekodusse unustanud, kuid nüüd oli juba hilja tagasi minna. Ta istus bussi peale, lunastas oma viimase raha eest endale bussipileti ja hakkas linna poole sõitma.
Hoolimata sellest, et matused olid mõeldud ainult pereringile, ei omanud see Marteni jaoks mingit tähtsust, kui ta määrdunud toolil istus ja aknast mööda vilksatavaid kogusid vaatas.
Tal oli suurem õigus matustele ilmuda, kui keegi iial aimata oskas.

4.


Surnuaed oli külm ja kõle, ja haudade vahel laiuv pimedus andis sellele kohale atmosfääri, mida oli võimatu kirjeldada.
Marten on terve öö oodanud, ja nüüd, kui hommik kätte jõudma hakkas, tundis ta väsimust. Väsimust, mitte hirmu. Surnuaed oli kõigest inimjäätmete prügila. Mida halba seal ikka juhtuda saanuks? Seal ei liikunud ainsatki inimest, sest kõik kartsid seda paika. Seal oli väga vaikne. Puudusid ülbed bemarivennad, kes pidevalt öövaikust oma tutika automaki tümpsuga katkestasid ja joodikud, kes olid varem korduvalt Martenilt raha küsinud. Puudusid inimesed, kes teda haletsust täis pilguga vaadanuks, nähes teda pargipingil magamas. Surnuaias puudus elu ja Marten oli selle eest tänulik. Tal oli elust küllalt saanud.
Ta oli juba mitu tundi surnumatja kombel edasi-tagasi tammunud, et mitte surnuks külmuda. Nüüd oli ta jaks otsas. Ta kõndis kabelini ja toetas selja vastu selle jahedat seina.
Ta selg vajus küüru, lükates ta pea põlvedele ja juba kõikuski Marten teadvusetu oleku piirimail. Ta oleks üle kõige magada tahtnud, kuid ta meeled olid liiga erkad, püüdes iga väiksematki heli ümbruses.
Ka teda ümbritsev külmus takistas teda uinumast. Tal polnud mitte kunagi varem nii külm olnud. Jope, mille ta endale selga oli pannud, sobis pigem sooja augustiõhtusse kui jahedasse novembrisse, mil maa oli kaetud härmatisega. Marten tundis selgest, kuidas külmus ta naha alla poeb, torkides teda nagu tuhat väikest nuga ning muutes teda iga minutiga aina tuimemaks.
Kell lõi 8, 9, 10 ja 11. Marten tõmbas enda külmast punaseks värvunud käed keha ligi ja tõusis vaevaliselt püsti. Kuigi matuste alguseni oli veel tunnike aega, pidas ta paremaks end silmapiirilt kõrvaldada. Ta ei kujutanud ette, kuidas temasse suhtutakse, kui teda nähakse. Vastikusega? Vahest isegi hirmuga?
Juba paarkümmend minutit hiljem peatus surnuaia värava taga auto, millest astusid välja Beatrice ema, tädi, onu ja ka isa. Viimane heitis pidevalt otsivaid pilke üle õla, lootuses tabada kedagi, kes kavatseb matuseid rikkuma tulla. Hetkeks tabas Marten end mõttelt, et tema on see, keda otsitakse, kuid tõrjus selle kohe eemale. Ei, see ei saanud tema olla. Isa isegi ei teadnud tema olemasolust...või siiski?
Marten peitus lähimasse põõsasse kabeli kõrval ja ootas. See oli ainus, mida ta teha sai. Beatrice pere möödus temast ja sisenes kabelisse. Peaegi hakkas kostma mahe orelimuusika ja kõrvu teritades kuulis Marten ka jutlustaja häält.
Minutid tiksusid. Lõpuks avanesid kabeli uksed. Esimestena väljusid Beatrice isa ja onu, kandes kahevahel väikest mahagonist kirstu. Neile järgnesid Beatrice ema ja tädi, hoides käes suurt pärga ja lillekimpe, ning viimasena kõndis uksest välja jutlustaja. Marten võitles kiusatusega rebida kirstult kaas pealt ja vaadata viimast korda nendesse sinistesse silmadesse, kuid ta suutis ennast takistada. Ta ootas, kuni rahvas oli piisavalt kaugenenud, ning hiilis neile järele. Isa vaatas endiselt iga sekundi järel selja taha, kuid Marten suutis ta pilgu eest kõrvale põigelda.
Marten polnud elus ainsalgi matusel käinud ja ta ei oleks iialgi uskunud, milliseid tundeid see väike fakt temas tekitab. Ta tundis, kui üksi ja abitu ta on, ning nutt kerkis talle kurku. Kirst lükati kolksatusega auku, jutlustaja pomises midagi, kolm peotäit liiva langes kirstukaanele...
„Rõõm näha, et ka keegi teine on matusekutsest ilma jäänud,“ lausus üks hääleke Marteni kõrva ääres.
Marten võpatas ja oleks hirmust peaaegu karjatanud. Ta pööras end ümber ja nägi poissi, kes võis, kuid ei pruukinud olla vanem kui ta ise. Tema tumepruunid poolpikad juuksed olid tehtud rastapatsideks ning tema keha kattis pikk must nahkmantel, mida täiendasid kulmuneet ja tanksaapad. Marten ei oleks kellegi sellisega pimedal tänaval kohutda tahtnud.
„Sa ju tead, kuidas asjad käivad,“ sõnas ta poisile. „Matused on ainult pereringile.“ „Ei, ei tea,“ lausus poiss ja Marten märkas ta kurja ilmet. „Kurat võtaks, ma ei tea midagi. Kui ma teaksin, siis poleks ma ju Beatrice surmast ajalehest lugenud? Kujutad sa ette, kui su lähedane on surnud ja sa saad sellest teada mingi...rämpsajalehe kaudu?“ Poisi hääl kogus tuure ja Marten tajus ehmatusega, et kui ta varsti vaiksemaks ei võta, kuulevad neid kõik. „Ma lähen ja ütles neile, mida ma nendest arvan!“ teatas ta otsustaval ilmel ja sammus puu tagant välja, kuid Marten haaras ta varrukast ja tõmbas ta tagasi. „Oota!“ sisistas ta ja mõistis, et poiss oligi see, kelle pärast kogu aeg ümbrust jälgiti. „Sa ei saa seda teha! Sul tuleb probleeme! Sa ju näed, milline kapp Beatrice isa on, eks? Ma vean kihla, et ta võiks su vabalt pikali puhuda!“ „Kes sa oled, et mu plaanidele vahele segada?“ rebis poiss oma varruka Marteni käest lahti. „Ma olin Beatrice sõber,“ valetas Marten, „ja kui tahad, olen ma ka sinu sõber.“
Poiss kortsutas kulmu ja oli selgesti näha, et midagi Marteni vastuses ei meeldinud talle. Ta ei jäänud aga kauaks talle otsa põrnitsema,vaid suunas taaskord pilgu tulevasele hauale.
„Kas pole naljakas?“ küsis ta. „Kui me mõtleme surmast, arvame me, et see juhtub alles aastate pärast, kuid see pole nii. Mõned surevad varem kui teised, jättes endast maha haigutava tühimiku, mida pole võimalik täita...“
Poisi monoloogi katkestas Marteni kõhu kriipiv korin. Marten tundis piinlikkust ja haaras oma kõhust kinni, kuid poiss oli oma jutu katkestanud ja oma tähelepanud taaskord Martenile koondanud.
„Sa oled kindlasti näljane,“ sõnas ta mõningase vaikuse järel. „Miks ma peaksin?“ üritas Marten vaielda. „Ma olen kõike muud kui näljane.“ „Ah, jäta jama,“ lausus poiss. „Ma näen seda su näost. Ütle ausalt, suudad sa meenutada, millal sa viimati sõid?“ „Ee...“ suutis Marten vastata. „No näed,“ vastas poiss. „Ega ma arvanudki.“
„Hei!“ kostus röögatus. Marten märkas liiga hilja, et nad poisiga olid võimsa elupuu kaitsvast varjust välja nihkunud ja Beatrice isa sammus tõtlikult sammul nende poolt, käed vihaselt rusikasse tõmbunud ja suu pärani lahti, nagu valmistuks ta solvanguid karjuma. Pikemalt mõtlemata pistis Marten jooksu, lükkas värava lahti ja sööstis üle tänava. Poiss jõudis talle paar minutit hiljem järele.
„Sa pidid ju talle näkku ütlema, mida sa temast arvad?“ otsustas Marten poissi tögada, mis sest, et tema enda põgenemine sama argpükslik oli olnud. „Ah, ole vait,“ käratas poiss jooksmisest endiselt hingeldades. „Tüüp tõmbas tuki välja ja asi oli kaputt. Ausalt öeldes, ega ma temalt vähemat ei oodanudki...kas lähme nüüd sööma?“
Marteni suul olevad küsimused vaibusid, kui ta toidule mõtles. Tulles tagasi poisi küsimuse juurde, ei suutnud ta tõepoolest meenutada, millal, ja veel hullem, mida ta söönud oli. Oli pühapäev, lõunaaeg oli juba käes ja lastekodust oli ta lahkunud eile. Kas siis oli olnud supipäev? Aga päev varem või päev enne seda? Ainsana ujusid Marteni mälus pinnale kolmapäevased praekartulid hakklihakastmega. Selle arvestuse järgi oli ta söömata olnud tervelt 4 päeva. „Ma võiksin vist dieedipidamise auhinna saada,“ pomises ta, ja tal oli õigus. Püksid, mis tal varem suurepäraselt jalas istusid, kippusid nüüd alla vajuma. Ta silmade alla olid tekkinud tumedad viirud, mis andsid talle tontliku ilme.
Bussi peale astudes meenus Martenile, et tal ei ole ei bussisõiduks ega ka toidu jaoks, ning needis end veelkord sellise mõtlematu teo eest nagu rahakoti unustamine. Õnneks polnud ta veel ühtegi hullu olukorda sattunud...
Kui buss lõpuks õiges peatuses seisma jäi, tundis Marten hetkeks kergendust, et ta ainsatki kontrolöri ei näinud, kuid see kadus kohe, kui poiss teda kaubanduskeskuse poole juhtima hakkas. Ta ei tundnud end suurtes poodides, veel vähem peenemapoolsetes söögikohtades kuigi mugavalt, ja trepist üles teisele korrusele ronides kasvas temas kerge närvilisus.
Koha nimi oli Scotland Yard. Poiss potsatas toolile, toetas jalad lauale ja haaras menüü. „Ma võtan täidetud kana küüslaugu-ürdikartulitega,“ teatas ta mõne aja pärast. „Ja mida sulle?“ Marten raputas pead. „Ei, aitäh, ma ei võta midagi. Mul...ei ole raha.“ „Sellest pole midagi,“ sõnas poiss. „Ma võin ka sinu eest maksta. See ei ole probleem.“ „Siiski, ma ei saa. Kellegi teise raha eest...sa ju mõistad mind,“ jäi Marten endale kindlaks. „Kui sa arvad, et ma kavatsen üksi sööma hakata, siis oled sa naiivne,“ ütles poiss ning nipsutas ettekandja suunas sõrmi, mille peale näitsik kohe nende laua juurde tõttas. „Ma võtaksin kaks kana küüslaugu-ürdikartulitega, ühe originaali ja ühe mineraalvee,“ lausus ta. Tüdruk kirjutas tellimuse üles ja lahkus.
„Ma hakkan parem minema,“ lausus Marten kohmetult. „Tõesti, sa ei pea minu eest maksma.“ Ta tõusis lauast, kuid poisi käsi, mis oli tugevam, kui ta arvanud oli, haaras ta käsivarrest ja tõmbas ta toolile tagasi. „Sa ei lähe kusagile, enne kui ma sinuga rääkinud olen,“ sõnas poiss ja Marten kuulis tema hääles midagi kurjakuulutavat.
’Ma oleksin pidanud ära jooksma, ma ei oleks pidanud temaga kaasa minema’, noomis Marten end. ’Kuidas ma üldse võisin usaldada täiesti tundmatut inimest?’ Kuid tegu oli juba tehtud ja kuna poiss ei kavatsenudki lasta tal lahkuda.
„Ma ei räägi inimestega, kellega ma tuttav ei ole,“ krigistas Marten hambaid.
„Siis saame tuttavaks,“ lausus poiss. „Mina olen Sass, Beatrice kallim.“ Ta pigistas Marteni kätt. „Mina olen Marten, Beatrice sõber,“ vastas Marten.
„Ei,“ sõnas Sass „Ei?“ Marten ei mõistnud teda. „Sa ei ole Beatrice sõber.“ Ettekandija tõi joogid lauda ja Sass pigistas oma õlleklaasi nii tugevasti, nagu ta tahaks seda purustada. „Beatricel oli vähe lähedasi inimesi, keda ta sõpradeks nimetas. Samavõrra vähe oli tal tuttavaid. Ma olen neid kõiki näinud ja usu mind, sina nende hulka ei kuulu.“ „Me käisime aastaid samas klassis,“ püüdis Marten meeleheitlikult valetada, kuid lahing oli juba kaotatud. Eikuskilt ilmunud Sass oli teda läbi näinud. Kohe pidi ta hakkama teda jälitamises süüdistama. Millest muust ta temaga veel rääkida tahtis?
„Vaata...ma ei ole loll ja ma ei ole ka pime,“ sõnas Sass, rüüpas lonksu õlut ja kohtles klaasi veidi õrnemalt, asetades selle ettevaatlikult lauale tagasi. „Kas sa tõesti arvad, et ma ei märka sarnasust? Sul on samad merekarva silmad, su juuksed on samamoodi blondid nagu puhas lumi, sul on sama nina, samad põsesarnad...“ Ta vaikis. „Te olete sarnased nagu kaks tilka vett,“ lausus Sass hetk hiljem. „See ei ole juhuslik.“
„Miski siin ilmas pole juhuslik,“ sõnas Marten, tundes, et ta on alasti kistud. Ta ei olnud sellega arvestanud, kuid tal ei olnud enam teist võimalust. Ta pidi tõtt rääkima, olgugi, et Sassile, keda ta peaaegu ei tundnudki.
„Vaata...Beatrice oli mu poolõde,“ ohkas ta ja ta silmad täitusid pisaratega.

5.


Marteni vastus lõi Sassi pahviks, nii et sõnad ta huultel hääbusid ning ta maigutas kuivalt suud.
„See on siis tõsi,“ sõnas ta lõpuks. „Ausalt öeldes...ma ei oleks arvanud, et sa mulle räägid. Sa oleksid võinud vabalt tagasi ajada ja kõik juhuse kaela sokutada, ja ma oleksin sind uskuma jäänud. Aga nüüd...“ Ta üritas õlut rüübata, kuid loobus, kui klaasi suust mööda torkas.
„Ma ei oleks iial uskunud, et Beatricel on vend. Ta oli alati selle üle õnnetu, et ta oli ainus laps. Ja nüüd oled sa siin...ja ta ei saanud sinust kunagi teada, eks?“ Martenil ei jäänud muud üle, kui vaid jaatavalt pead raputada. „Ei. Ta ei saanud minust kunagi teada.“
’Peale selle, et ma olen närune jälitaja,’ mõtles ta.
„Kuid...kelle kaudu te seotud olete?“ tundis Sass pisut kohatut uudishimu. „Meil on ühine isa,“ sõnas Marten ja valas endale mineraalvett, millest osa üle klaasi ääre loksus ja ta varruka märjaks tegi. „Ja ma ütlen sulle kohe, et mulle ei loe, mitu miljonit mu isal taskus on, mitmes riigis ta kinnisvara omab või mitu korda päevas ta nime ajalehes mainitakse. Ta ei ole midagi enamat, kui lihtsalt doonor. Tema on vastutav selle eest, et mu elu kujunes selliseks, nagu ta kujunes...“ Sass üritas midagi sekka öelda, kuid Marten ei lasknud end segada. Ta keelepaelad olid avanenud ja ta teadis, et kui ta sellest praegu ei räägi, ei tee ta seda võibolla mitte kunagi.
„16 aastat lastekodus. 4 erinevat kasuperet, kes mind ei tahtnud. Kas see on sinu meelest kerge pagas?“ Mitmed inimesed kõrvallauast pöörasid oma näod tema poole ja ajasid kõrvad kikki nagu hundid, et ta juttu paremini kuulata.
„Kui su perre sünnib laps, ei hakka keegi teda minema ajama. Kuid kui laps pole sinu oma...võib juhtuda, et ühel hetkel ilmneb tootel parandamatu viga, mille tõttu saadetakse ta lihtsalt garantiisse tagasi. Ma tabasin end korduvalt küsimast, miks see kõik minuga juhtub, kuid ma ei saanud kunagi vastust. Ma pean leppima teadmisega, et elu ongi nii ebaõiglane.“
„Ma ei oleks sind kunagi lastekodulapseks pidanud,“ lausus Sass. „Sa näed välja nii, nagu sul oleks vanemad ja pere...“ Ta ei tahtnud Martenit liiga palju torkida, kuid ei suutnud jätta oma küsimustele vastuseid otsimast.
„Kuidas sa oma isa kohta teada said?“ küsis Sass lõpuks. „Ma arvasin, et sellist infot sisaldavad dokumendid on salajased?“ Marten noogutas ja lonksas vett, mida oli klaasi jäänud vaid paar tilka. „Ongi, kuid ametnik, kes selle kõigega tegeles, ei olnud just kõige parem saladustehoidija. Sa oled sellest kindlasti ajalehest lugenud. Ta vallandati, sest ta lobises liiga palju. Sel suvel ilmus ta koristajana lastekodusse ja nõudis tööd. Ma ei osanud seda alguses kahtlustada, kuid ta tuli sinna ainult minu pärast.“ Marten ohkas vaikselt. „Ta tuli minu juurde ja teatas, et ta tunneb mu vanemaid. Ta ütles, et kui ma talle maksan...ütleb ta mulle mu ema nime.“ „Aga raha?“ imestas Sass.
„Hei, ära üritagi arvata, et kui mul pole vanemaid, pole mul ka sentigi taskus!“ sihtis Marten Sassi sõrmega, nii et viimane tõmbas tagasi. „Muidugi...vabandust. Kui rumal minust,“ lausus ta.“ „Ta küsis mult 100 000 krooni. On loomulik, et mul ei olnud nii suurt summat kuskilt võtta, kuid ma olin 3 suve järjest hommikust õhtuni töötanud ja mu pangaarvel oli 13 000 krooni. Ma sain temaga kaubale. Ma maksin talle raha, kuid ta ei öelnud mulle mu ema nime. Ta ütles mulle mu isa nime.“ Sass tõmbas õlut kurku ja teda tabas köhahoog. „Oota...sa...siis...maksid...talle....??? See on ju...väljapressimine!“ „Ja pressib edasi,“ lausus Marten. „Ta ütles mulle mu isa nime ainult ühel tingimusel: et ma helistaks talle ja sunniks endale vaikimise eest maksma. Ta ei kahelnudki, et mu isa on nõus seda tegema. Kui oled kuulus ja lugupeetud, ei tule üldse kasuks, kui avalikkus saab teada su sohilapsest.“ Sass, kes endiselt köhahoos vaevles, noogutas. Inimesed vaatasid teda kerge haletsusega.
„Ta andis mulle mu isa telefoninumbri ja käskis mul võimalikult kiiresti helistada, kuid kui ma numbri valisin, ei võtnud vastu ei tema ega ta armas naine, vaid hoopis keegi kolmas.“ Marten vaikis hetkeks, kuid jätkas seejärel. „Mul oli tunne, nagu ma räägiksin iseendaga. Ma olin šokeeritud. Ma sain aru, et mul on õde.“ „Aga...“ „Ära sega vahele,“ sõnas Marten. „Oli selge, et Beatrice ei aima midagi. Ta ütles mulle, et isa pole kodus ja ta tuleb alles nädalate pärast.“ „Ja sa ei saanudki temalt raha küsida,“ sõnas Sass, kui jutu sisse tekkinud paus oli piisavalt pikk. „Ei, ma ei saanudki temalt raha küsida,“ vastas Marten. „Ja mis puutub mu niinimetatud heategijasse...tema ei saanud minult raha küsida. Ta sõitis end motikaga sodiks 3 päeva peale meie viimast vestlust. See oli kole õnnetus. Naised ja masinad ei sobi kokku.“
„Kas pole absurdne?“ vajus Marten mõttesse. „Ma ütlesin, et mu isa on minu jaoks kõigest doonor, kuid ometi kutsun ma teda isaks...ta ei ole seda tiitlit ära teeninud.“ „Elus on palju absurdsemaid asju,“ oli Sass sunnitud nentima, kuid ta ei kippunud sellest rääkima.
„Teie tellimus,“ sõnas ettekandija, kes märkamatult poiste lauani oli hiilinud, ning asetas kummagi ette taldriku aurava roaga.
„Hei, oota,“ kamandas Sass, kui ettekandija lahkuma valmistus, et arvet koostada. „Ma tellisin toidu kaasa. Kaasa! Te lubasite selle pappkarpi panna. Kas sellega on probleeme?“ Marten, kes teadis väga hästi, et Sass ei olnud toitu kaasa tellinud, lausus andekspaluvalt: „Ärge pange teda tähele. Ta on aurudest pilves.“ „Ära sega vahele,“ manitses Sass ja pöördus taaskord ettekandija poole. „Teil ju on pappi, eks?“ Ettekandija, kes hakkas juba mõlemaid vaikselt segaseks pidama, noogutas, ja viitsimata vastu vaielda, lahkus koos taldrikutega, et toit karpidesse pakkida.
„Miks sa seda tegid?“ küsis Marten, kui ettekandija oli piisavalt kaugele jõudnud. „Sa ju ei tellinud toitu kaasa?“ „Vaata ettevaatlikult kõige uksepoolsema laua poole,“ lausus Sass peaaegu sosinal ja Marten märkas, et ta üritab oma pead menüü varju peita.
Kõige uksepoolsemas lauas istus tüse, tõenäoliselt viiekümnele lähenev puhmas vuntside ja potteriprillidega mees, kes oli süvenenud, või vähemalt tundus olevat süvenenud ajalehe lugemisse.
„See on Beatrice isa ihukaitsija,“ sosistas Sass veel vaiksemalt kui enne, nii et Marteni kõrvad ta sõnu vaevu tabada suutsid. „Tõeline verekoer. Beatrice kutsus teda Scrooge’iks. Põhjuseid, miks ta siin on, võib olla ainult kaks: ta kas astus läbi, et kergelt keha kinnitada, või ta järgnes meile. Pole just raske arvata, kumma variandi poole ma kaldun.“
„Aga...me oleksime pidanud teda märkama,“ sõnas Marten. „Kedagi ei saa jälitada, ilma et ta seda märkaks...“ „Mis, kas sa oled kunagi kedagi jälitanud?“ tundis Sass huvi.
„Ei,“ lausus Marten neelatades.
’Ainult sinu tüdrukut,“ lisas ta mõttes. ’Ja tema mind küll tähele panemata ei jätnud.’
„Olge lahke,noormees,“ lausus ettekandija laua juurde tagasi jõudes ja ulatas Sassile kaks karpi. „Ja siin on teie arve.“ Marteni silmad läksid suureks, kui ta üle Sassi õla piiludes summat nägi, kuid Sass krabas kõhklemata rahakotist kaks sajast – ligikaudu 50 krooni rohkem, kui arve peal küsitud oli.
„Kas te ei tahaks mulle väikest teenet teha?“ uuris ta ettekandija käest ettevaatlikult. „Näete seda meest ukse kõrval lauas?“ osutas ta. „Ta on mu vana sõber. Oleks tore, kui te viiksite talle tassi kohvi...minu kulul...nii, et ta sellest teada ei saaks. Öelge, et see on maja poolt. Ja mis rahasse puutub...tagasi pole vaja.“ Justkui kaheldes ettekandija huvis enda taskusse kukkuva napi 25 krooni suhtes, ulatas ta tollele veel ühe kahekümneviielise. „Saab tehtud,“ sõnas ettekandija ja suundus kohviautomaadi suunas.
„Mida sa teed?“ ei saanud Marten aru. „Sa ju ei taha, et ta meid märkaks?“ „Rahu,“ lausus Sass ja otsis oma seljakotist, mida Marten varem tähele polnud pannud, välja suure salli, mille ta endale kaela sidus, nii et see kattis suurema osa ta näost. Seejärel, ette hoiatamata, tõmbas Sass Martenile kapuutsi pähe. „Ole minekuks valmis.“ Ta toppis karbid hoolimatult seljakotti ja pressis luku nii karmilt kokku, et Marten võis vanduda, et ta kuulis õmbluste kärinat. Olles koti kinni saanud, saatis Sass ootusäreva pilguga ettekandijat, kes oma peenikestel hirvejalgadel Scrooge poole õõtsus.
„Püsti,“ kamandas Sass ja Marten kuuletus käsule. Nad libisesid kiirel sammul trepini just hetkel, kui Scrooge kogu tähelepanu oli talle sõbralikult naeratavale ettekandijale koondunud. Edasi viis tee ainult välja.
Nad tormasid trepist alla, lõid ukse valla ning sööstsid läbi külma õhu, peatudes lõpuks üksildlasel põiktänaval.
„Kurat...ma olen täna liiga palju trenni teinud,“ lausus Marten hingeldades, vihjates kahele ootamatule põgenemisele, mille ta juba päeva jooksul läbi oli teinud. Ja käes polnud veel isegi mitte õhtu.
„Mille kuradi pärast me nii kiiresti uttu pidime tõmbama?“ uuris Marten. Sassi nägu tõmbus krimpsu ja värvus punaseks. „Ma ei ütleks, et see sinu asi on.“ „Mina olen sulle piisavalt rääkinud, olgugi, et ükski informatsioonikilluke ei olnud sulle mõeldud," ajas Marten käed solvumist teeseldes puusa. „Olgu,“ andis Sass ilma pikema võitluseta alla. „Kui räpastesse pisiasjadesse mitte laskuda, võib öelda, et keegi su neetud papakese neetud kambast ei salli mind ja nad ei ole just kitsid oma poolehoiu näitamisega. See on pikk ja inetu lugu, ma räägin sulle seda hiljem. Praegu aga peame me minema.“ Ta vinnas koti selga ja hakkas liikuma.
„Sass...ma olen sulle su seltskonna eest väga tänulik, kuid ma arvan, et ma pean tagasi minema,“ lausus Marten. „Tagasi lastekodusse?“ ei suutnud Sass Marteni sõnu uskuda. „Aga miks?“ „Lihtsalt. Parem lahkun enne, kui ma suurtesse jamadesse satun.“
„Sa võid ka homme minna,“ ütles Sass köhatuse saatel. „Me pidime sööma...ja ma ei kavatsegi kahte portsu üksinda nahka pista. Nii et, ära karda, tule minu poole. Mul pole kedagi kodus, nii et sa ei pea muretsema, et keegi sind tagasi tahaks saata.“
Marten naeratas ja kiusatus tagasi minna kadus koheselt. Ta polnud juba mitmeid aastaid kellelgi külas käinud. Põhjus oli lihtne: teda ei kutsutud kunagi kuskile, sest tema tuttavate hulgas oli levinud arvamus, et kõik lastekodulapsed on paadunud vargad, kes virutavad ära kogu lauahõbeda ja ei jäta riidenagigi seina. Marten ei olnud selline, kuid ta ei suutnud seda kunagi kellelegi tõestada.
Peale lühikest jalutuskäiku jõudsid nad Niguliste kiriku vastas asuva maja ette, millelt remondijägi veel pühitud ei olnud, kuid mis neid sõbralikult tervitas.
„Mi casa es su casa,“ ütles Sass, läks läbi värava sisehoovi ja keeras puidust ukse lahti.
Nad marssisid läbi koja ja jõudsid lõpuks Sassi korteri ukseni. „Alumine korrus on minu familija päralt,“ seletas Sass. „Üleval elavad mingid muud tondid.“
Lõpuks korterisse astunud, kaevas Sass toidukarbid kotist välja, võttis kapist taldrikud ja kühveldas oma kaubandusliku välimuse minetanud hõrgutise taldrikutele.
Ta istus toolile, asetas jalad lauale ja toppis endale kahvliga toitu suhu, nii et ta põsed läksid punni nagu hamstril.
„Kas tead...Beatrice surma juures on üks asi, mida ma ei mõista,“ lausus Sass, kui oli suu tühjaks söönud. „Ma ei mõista, kuidas ta suutis end üles puua.“
„Kas ta tädi mitte ei riputanud end lakke, kui Beatrice oli seitsmene?“ lausus Marten oma mälus sorides. „Kõik ajalehed pasundasid sellest.“ „Kas sa arvad, et üks enesetapp peres rajab teed teistele?“ küsis Sass, kelle näost võis selgesti välja lugeda, et tõenäoliselt pidas ta Martenit rumalamaks, kui too tegelikult oli.
„Kui ta tädi end üles poos...oli just Beatrice see, kes tema laiba leidis. Ta sai sellest eluaegse trauma. Kas tead, milleni see viis? Rebaste retsimise päeval sai ta psüühhilise šoki, kui ta köiega tooli külge seoti. Ta oli kolm päeva kõnevõimetu. Küsi endalt, kuidas on see võimalik, et selline inimene end üles poos? Ta ei suutnud köit ega nööri isegi vaadata, selle puudutamisest rääkimata...“
Sassi vastas istuv Marten tõmbas suurest ehmatusest endale toitu kurku.
Halb aimdus, mis teda viimased päevad kummitanud oli, oli tõeks saamas mitte ainult tema, vaid ka Sassi silmis.
Selles surmas polnud juhuseid.

6.


„Ma teadsin, et midagi on valesti!“ hüüatas Marten ja hüppas laua tagant püsti. „Kohe, kui ma nägin teda kadumas...“
Ta sai õigel hetkel sõnasabast kinni. Ta ei tohtinud iialgi Sassile paljastada, et ta oli mingil moel Beatrice jälitamisega seotud. Asi polnud selles, et ta Sassi nii väga kartnud oleks, kuna talle oli jäänud mulje, et poisil on hea süda, kuid ta oli üsna kindel, et see hea süda ei takista Sassi teda praepanniga surnuks tagumast, kui ta saab teada, kuidas Marten tema kallima närvikeeltel mänginud oli.
„Tähendab, kui ma sain teada, et ta on kadunud...“ jätkas Marten lauset, aju palavikuliselt töötamas, „olin ma veendunud, et midagi on valesti. Kuidas saab keegi niisama lihtsalt ära kaduda?“
„Just minu mõte,“ vastas Sass, kes erinevalt Martenist oli rahulikult toolile istuma jäänud. „Kujutame ette, et sina oled Beatrice. Sa haihtud märkamatult lähte –ja sihtpunkti vahel ning hiljem leitakse sind kusagilt poole tee pealt põõsast, köis kaelas. Inimesed teavad väga hästi, et sa ei oleks enda elu ise lõpetada saanud. Mida su perekond ette võtab?“
„Vahest...tuleks teha lahkamine?“ pomises Marten, kes ei mõistnud, kuhu Sass sihib. See oli juba ilmselgeks saanud, et Beatrice ei roninud niisama nalja pärast teispoolsusesse. Miks oli Sassil veel vaja Marteni põhjal näidet tuua? Kahtluste küüsis vaeveldes libistas ta end toolile tagasi.
„Tubli,“ sõnas Sass. „Lahkamine. Kahtlemata tuleks teha lahkamine...kuid Beatrice isa keeldus sellest.“
„Mida?“ Marten ei uskunud oma kõrvu.
„Me ei saa seda talle pahaks panna. Ma kujutan täiesti ette, mida ta tunda võis, mängides mõttega, kuidas mingi jõhker tüüp suure lihunikunoaga tema portselannukust tütre keha rapib...“
„Ma tänan sind selle hiilgava mõttelennu eest,“ lausus Marten, kellel Sassi sõnade õõvastavusele mõeldes tekkis kerge iiveldus, „kuid selles maailmas, milles mina elan, teostatakse lahkamist SKALPELLIGA, mitte machetega, nagu Jason seda teeks.“ Ta söögiisu oli tänu Sassile kadunud ja ta lükkas taldriku kõrvale.
„Kui ta isa leidis, et lahkamine pole vajalik, pidi ta järelikult olema veendunud, et surmapõhjus on ilmselge.“ „Endel Truu võib minu poolest olla veendunud kasvõi selles, et saatan kannab Pradat. Tema arvamus mind ei süga,“ teatas Sass tõsiselt. „Ja mulle on jäänud mulje, et tema arvamus ei huvita ka sind?“
Marten noogutas pisut ebalevalt.
Mõelda, et Beatrice mõrvati, tundus kõikidest variantidest kõige lihtsamini seletatav, jättes välja tüdruku mõttemaailma ja hingeelu. Sellele pealtnäha perfektsele teooriale järgnes aga vastamata küsimuste rada.
Kui keegi oli mõrva planeerinud, siis kes ja miks? Kas tegemist oli ettekavatsetud teoga või täiesti kontrollimatu fantaasiasööstuga? Kuidas oli tapja teadnud, et Beatrice rongist varem maha läheb? Ta oleks pidanud ootama tüdrukut tema sihtpunktis, mis oli kõige loogilisem koht tema tabamiseks, või oli ta sõitnud temaga koos rongis, tüdrukut vargsi piiludes, just nagu Marten teinud oli? Kuidas oli ta Beatrice rongist kätte saanud, ilma, et ta oleks äratanud kellegi tähelepanu...?
Oli olemas veel kolmas võimalus, millele Marten mõelda ei suutnud. Mis siis, kui Beatrice tõepoolest ise endale käe külge pandi? Mis siis, kui ta tundis tänu Martenile pöörast hirmu oma elu pärast? Mis siis...kui miski tema sees murdus, ajendades teda pöördumatutele tegudele?
Selle võimaluse olemasolu virutas karmi reaalsusena korraliku laksu, tekitades Martenile tunde, et ta pea plahvatab kohe. Ta haaras sellest kinni ja püüdis mitte välja näidata, kuidas põletav migreenihoog temast üle käis.
Ei, see kõik ei saanud tema süü olla. Ta pidi rahunema ja loogiliselt mõtlema. Ta pidi jagama Sassiga sama arvamust, sest Sass tundus teadvat tunduvalt rohkem, kui ta välja lasi paista.
„Ei, tema arvamus ei huvita ka mind,“ lausus Marten peale mõttepausi, pea lõhkumas.
„Mind huvitab väga, miks sa nii kindel oled, et Beatrice surma taga on keegi teine kui ta ise,“ sõnas Marten, tundes sisimas kerget kartust selle pärast, mida ta Sassi suust kuulda võis.
Ta sisetunne ei olnud teda petnud, ja kui Sass suu avas, tundus Martenile, et keegi on teda äsja suure ja raske ämbriga löönud ja igaks juhuks ka kontskingaga paar hoopi susanud.
„Beatrice jälitati,“ ohkas Sass ja püüdis takistada kartuleid üle taldriku ääre pudenemast.
„Jumala eest!“ hüüatas Marten, hääles hirm, mida ta ei pidanud teesklema.
Sass noogutas. „Ei, mitte jumala eest,“ lausus ta. „Kes iganes seda tegi...tal sai olla ainult üks eesmärk. Ta tahtis Beatricest midagi...ja praeguste sündmuste valguses tundub, et ta sai, mida ta tahtis. Tema elu.“
Täiesti ootamatult tõmbas Sass taskust välja tillukese taskunoa, avas selle kärme liigutusega ja surus selle Martenile kõrile.
„See tera on kõige puhtamast hõbedast,“ krigistas ta hambaid, tundes tõenäoliselt mõnu, kuuldes Marteni südant metsikult peksmas ja nähes arterit, mille vastu ta noa surunud oli, palavikuliselt tukslemas. „Oleks raske leida midagi veel teravamat, kui see tera minu sõrmede vahel,“ sõnas ta rahulikult, tegamata väljagi Martenist, kes ei julgenud liigutada, kartes vereoja voolama päästa, kuid vormis suuga hääletult sõnu: „Ära tee seda...“
„Kui ma selle tõpra kätte saan, kes minu tüdrukuga niimoodi teha julges, siis kohtlen ma teda täpselt samamoodi, nagu libahunti,“ lausus Sass ja eemaldas noa šokeeritud Marteni kõrilt. „Ma lõikan ta kõri läbi nagu närusel metslasel ja lasen tal oma vere sisse lämbuda...ja miks ka mitte, võibolla õnnestub mul isegi ta tühi pea kaela otsast maha võtta.“
„Kas sa oled HULL?!“ röögatas Marten ja hüppas toolilt püsti, nagu see oleks ta tagumikku kõrvetanud. „Sa ei pea mulle oma plaanide tutvustamiseks neid minu peal demonstreerima! Ma oleksin võinud südamerabanduse saada!“ Neid sõnu karjudes hõõrus ta oma kaela, mis oli tera külmast embusest punetama löönud.
„Issand on andnud mulle imepärase ande inimesi piinata,“ märkis Sass kuivalt ja uuris oma sõrmeküüsi, nagu oleksid need palju huvitavamad kui Marteni sõnad.
„Seda tegi ta tõesti,“ oli Marten sunnitud nentima, „sest ausõna, ma arvasin, et sa lased mu vere välja...“
’Sest oled teada saanud, kes ma olen,’ lisas üks vihkamisväärne hääleke ta peas.
„Ära selle pärast muretse,“ lausus Sass. „Selline au saab osaks ainult valitutele.“ Ta pani Marteni ülejääkidega taldriku külmkappi ja hakkas enda taldrikut hoolega kraanikausis pesema. „Mine viska korterile pilk peale, ega sa ei pea siin passima, kuidas ma nõusid käperdan,“ sõnas ta ja noaga ähvardamisest ikka veel kergelt ehmunud Marten kuuletus käsule.
Lisaks tillukesele köögile oli korteris ainult elutuba ja magamistuba ning täiuslikkuseni renoveeritud tilluke vannituba. Üksainus pilk kogu kupatusele ütles, et Sass elas seal üksi: naisekätt ei paistnud kusagilt ja korter oli hoolimatult segamini.
Päevinäinud nahkdiivani kõrval seisil väike kummut, millele oli asetatud kolm raamitud fotot. Esimesel pildil oli heasüdamliku näoga naine, keda Marten ei tundnud, kuid kes sarnasuse alusel oli tõenäoliselt Sassi ema. Keskmisel pildil oli Beatrice, kes nägi tõepoolest välja nagu portselannukk. Tema pilti vaadates tundis Marten taaskord kerget hirmuvärinat: mis saab siis, kui Sass saab teada, et tema võib mingil moel Beatrice surmas süüdi olla?
Kolmanda pildi raam oli praguline, tundus, nagu oleks see mitu korda maha kukkunud, mis raskendas fotol oleva brüneti tüdruku vaatamist. Martenis tärkas kiiresti uudishimu. Ta tahtis teada saada, kes see kena näitsik olla võis, kuid ei soovinud hakata Sassi torkima.
„Nad kõik on surnud,“ lausus Sass ja astus Marteni kõrvale. „Mu ema hukkus autopommiplahvatuses, kui me perega Iisraelis puhkust veetsime. Ma näen seda siiamaani unes. Verised ja vigastatud inimesed mööda tänavat ringi jooksmas, abivajajate karjed...“
Tundus, et ta sõnad saavad otsa, ilma et ta suudaks oma mõtet lõpuni väljendada.
„Mu isale ei olnud see just eriti suur kaotus. Kõigest paar kuud peale mu ema surma leidis ta endale selle pikajalgse ja endast umbes kümme miljardit aastat noorema blondiini, ja siis oli neil kohe vaja mind kodust minema saada, et nad saaksid omavahel olla.“
„See oli sulle kindlasti raske,“ püüdis Marten mõistvust üles näidata.
„Eks muidugi,“ lausus Sass, hääles teatav külmus ja viha. „Kõigepealt ajab mu paps mu minema, seejärel unustab mu...nende kahe asja vahe on peaaegu olematu. Ta astub siit korterist läbi heal juhul paar korda kuus, kui ta on end oimetuks joonud ja vajab kohta, kus magada ja oksendada, ilma et ta ise koristama peaks.“
Martenil ei olnud sellele midagi vastu panna.
„Just siis, kui ma hakkasin oma elu rööpasse hakkasin saama, kaotasin ma ka Beatrice. Kogu mu elu valgus on välja lülitatud.“
Ta võttis kapist kolm küünalt, asetas iga pildi ette ühe ja läitis nende leegi.
Martenile ei jäänud tähele panemata, et Sass oli jutu lõpetanud, rääkimata talle brünetist tütarlapsest katkise raamiga fotol.
Väljast võimust võtnud pimedus tihenes ja Sass viskas diivanile, millel Marten magama pidi, pisut luitunud teki, padja ja lina. „See ei ole just viietärnihotell,“ütles ta, kuid ma loodan, et sa ei kurda.“
Martenil ei olnud plaaniski kurta. Ta kooris riideid vähemaks, ronis teki alla ja kustutas lambi. Ainsateks valgusallikateks toas jäid nüüd küünlad.
Sass kohmitses veel kümmekond minutit – tõenäoliselt võttis nii kaua aega tanksaabaste eemaldamine – kuid lõpuks heitis temagi pikali ja uinus silmapilkselt rahutusse unne.
Marten põrnitses veel kaua aega võbelevaid küünlaleeke, mis valgustasid inimeste totakalt naeratavaid nägusid. Martenile tundus, et nad naeravad tema üle, et nad näevad temast läbi ja see tunne oli talumatu, kuid samas ka rahustav. Ta ei olnud oma murega üksi.
Lõpuks vajusid ka Marteni silmad kinni ja uni, millesse ta peitus, oli rahulikum kui ükskõik milline uni viimase kümne aasta jooksul.

7.



Käes oli vähemalt keskpäev, kui Marten alles virgus. Tal kulus mõni hetk meenutamaks, kus ta on. Kardinad oli terves korteris endiselt ees ning tubades hõljuv hämarus tegi orienteerumise raskemaks. Marten ohkas ja tiris kardinad eest ära.
Higised riided olid ta keha külge kleepunud ning ta igatses üle kõige duši alla pääseda ja puhast pesu selga panna. Tal ei tulnud meeldegi, millal ta korralikult vett ja seepi näinud oli, sest ta oli lastekodust lahkunud juba mitu päeva tagasi ja pealegi oli enne seda olnud veeavarii...
„Sass, kas ma võin su kapist endale midagi selga laenata?“ hüüdis ta, kuid Sass ei vastanud. Kohe selgus ka põhjus: Sassi polnud kodus. Ta oli kes teab millal välja läinud ja Marteni korterisse luku taha jätnud.
Kasutades juhust, et Sassi pole silmapiiril, korraldas Marten ta kappi väikese rüüsteretke ja sööstis seejärel kiiresti duši alla.
Hoolimata luksuslikust välimusest oli Sassi korteril ka üks väike, tegelikult suur miinus: ühestki kraanist ei tulnud sooja vett. Kui enamus inimesi oleks karjudes ja külmast värisedes tuppa sööstnud ja pesemise pooleli jätnud, siis Marten ei kurtnud veetemperatuuri üle. Ta oli külma veega harjunud ja juba seegi oli tema meelest piisav privileeg, et ta pääses duši alla enda valitud ajal.
Kui ta lõpuks riidesse panemiseni jõudis, selgus, et peaaegu kõik Sassi riided sobisid talle nagu valatult: nad olid samades mõõtudes. Vaid Sassi püksid olid Martenile pisut kitsad, pannes poisi imestama, kuidas on võimalik, et Sassil on peenemad jalad kui temal.
Olles vannitoa põranda hoolikalt mopiga ära kuivatanud, otsustas Marten korteris pisut ringi kolada. Võimalus oli selleks lihtsalt liiga täiuslik.
Ta alustas oma otsinguid köögist ja liikus elutoa poole, kuid teda tabas kiiresti tüdimus ja pettumus, sest üksi tolmune nurk ega kapp ei pakkunud huvitavaid leide. Või siiski...
Elutoa kummuti riiulil lebas väike leedripuust karp. Tavalisel juhul ei oleks see Marteni tähelepanu püüdnud, kuid hetkel oli see ainus asi Sassi korteris, millel oli salapära ning mis oma olemust esimesel pilgul ei paljastanud. Uudishimu sees põlemas, võttis Marten karbi välja ja sikutas selle kaane pealt ära.
Karbis olid mitte midagi ütlev katkine mobiiltelefon, purunenud pärlikee ja praegunenud numbrilauaga käekell, lisaks hunnik sente.
Ei midagi ebatavalist, peale selle, et kõik esemed karbis olid katki ning mündid olid kergelt roostetanud. Tõenäoliselt oli tegu lihtsalt karbiga, kus Sass hoidis kraami, mida ta ära visata ei suutnud, kuid millele mujal ruumi ei olnud.
Marten puhus karbi tolmust puhtaks ja silmas selle põhjas väikest graveeringut S.P. Kas need pidid Sassi nimetähed olema?
„Ma ei ole sulle vist veel öelnud, aga ma võin seda kohe teha...“
Marten pööras end ümber ja avastas enda õuduseks, et kus iganes Sass ka käinud ei olnud, oli ta nüüd tagasi, ja mis veel hullem, ta oli tabanud Marteni nuhkimiselt. Marten üritas palavikuliselt välja nuputada mõnda vabandust, mis Sassi puhul läbi võinuks minna, kuid kõik, mida ta teha suutis, oli needa end selle eest, et ta ei olnud kuulnud võtme keeramist lukuaugus.
Sassi silmades peegeldus viha. „Sa võid kolada mu kapis, sa võid näppida mu riideid,“ lausus ta, osutades teksadele, mille Marten endale jalga oli pressinud, „kuid iialgi, mitte iialgi...ära puutu seda karpi.“ Ta tõstis löögiks valmistudes käe ning Marten, pisut hirmunult, pööras vaistlikult vasaku põse ette. Teda oli varemgi näkku löödud ja ta leidis, et enesekaitse on mõttetu.
Kuid Sassi löök ei tabanud. Ta hoidis oma kätt paar hetke õhus, kuid kõhklus sai temast võitu ja ta hingas sügavalt sisse, langetades seejärel käe.
„Võta kapist mu seljakott,“ lausus ta, „ning topi sinna sisse riideid ja toitu, kuid vaata, et midagi liiga palju ei oleks,“ õpetas ta. „Me läheme väikesele puhkusele.“
Marteni küsiva ilme peale sõnas ta: „Kükita.“ Marten tegi, mis kästud, ning Sassi viipe peale hiilis ta vaikselt aknani ning paotas ettevaatlikult kardinat.
Kõnnitee kõrvale oli pargitud väike must Seat, mille roolis istus tumedate prillidega mees. Hoolimata sellest, et läbi toonitud klaasi oli kuju peaaegu võimatu selgelt eristada, tundis Marten temas kergesti ära sama mehe, kes päev varem teda ja Sassi kohvikusse jälitanud oli.
„Scrooge?“ oli ta imestunud. Sass noogutas. „Jah, Scrooge. Just tema pärast me minema peamegi.“
Ta tõmbas kapist hooletult riideid välja ja loopis neid lohakalt seljakotti suunas, samal ajal kui Marten külmkappi seal leiduvast vähesest söödavast tühjendas.
„Ma rääkisin sulle, et Scrooge on Beatrice isa ihukaitsija,“ sõnas Sass. „Ma mainisin sulle arvatavasti ka seda, et sellest perekonnast mu fännklubi kokkupanemist oodata pole.“ Ta köhatas ja jätkas. „Paar päeva enne Beatrice surma käisin ma tema juures õhtusöögil. Ma ei arvanud, et sinna minek on hea mõte, sest tead ju küll, tavaliselt peaksid just poisid tüdrukuid enda juurde õhtusöögile kutsuma...kuid ma ei saanud keelduda ja vedasin ennast kohale. Alguses oli kõik hästi, me kõik tundsime end vabalt ja mulle isegi tundus, et mul on Beatrice vanematega hea klapp. See kõik kestis seni, kuni jutt liikus mu vanematele. Me rääkisime mu ema surmast ja mu isast, kes töötab ühe täiesti tähtsusetu reisikorraldusfirma juhatuses. Ka see on töö...“ ütles Sass mõtlikult.
„Beatrice isa oli loomulikult oodanud, et ma olen hellik, kellel on taskud raha täis ja kes suudab ta tütrele kõike pakkuda, kuid kui selgus, et ma olen kõigest üks tüüp nurga tagant, hakkas asi allamäge minema. Kui me tema isaga lõpuks kõige tühisematel teemadel vaidlema hakkasime, tõusis Beatrice nuttes püsti ja marssis lauast minema. Selle peale vedas ta isa mu kraedpidi õue ja ütles...ta ütles...“ Sass kõndis kummuti juurde ja libistas täiesti avalikult enda kotti nii leedripuust karbi kui ka katkise raamiga foto, hoolimata sellest, et ta tegu ei jäänud Martenile märkamatuks.
Marten ei suutnud mõista, miks karp Sassile nii palju tähendas...nii palju, et ta oli valmis teda selle pärast lööma? Üks asi, milles Marten enam ei kahelnud, oli see, et karp oli seotud tüdrukuga katkisel pildil. Ta tahtis, et sass tema eelarvamust kinnitaks, kuid hetk ei olnud selgelt selleks sobiv.
„Ta ütles mulle, et kui ta tütar minu pärast kannatab, siis ma suren,“ kordas Sass Beatrice isa sõnu. „Ta ähvardas minult elu võtta.“
Ta viskas kotti kogu toidukraami, mille Marten oli välja otsinud ja mis koosnes paarist viilust leivast, kolmest õunast, juustukäntsakast ja veepudelist, ning pressis seejärel koti kinni.
„Scrooge ei ole siin sellepärast, et ta otsustas minuga valel ajal kellaviieteed juua,“ sõnas Sass. „Tema eesmärgiks on mind ära koristada. Kas sa tead, mida see tähendab?“ Marten vangutas pead, sest see oli kõik, mida ta teha võis.
"See tähendab seda, et sarnaselt meile on ka Beatrice vanemad veendunud, et ta ei surnud juhuslikult. Ja see omakorda tähendab seda, et nad kahtlustavad kõiges mind." Sass võttis taskust suitsu, klõpsas tulemasinat ja tõmbas sügava mahvi tossu, mille ta läbi nina välja puhus. „Ma ei lase neil end laibastada, isegi kui ma peaksin kellegi selle nimel tapma.“ Suits suunurgas tolknemas, toppis ta käe oma musta mantli tõenäoliselt hiiglaslikku taskusse ja tõmbas sealt välja väikese naljaka kujuga pakikese. Marteni süda hüppas ehmatusest, kui ta taipas, mida pakk endas peidab. Hetk hiljem kinnistas Sass ta kahtlusi. Ta rebis paberi puruks ja paljastas selle sisse peidetud püstoli: tõenäoliselt oli ta oma väiksel jalutuskäigul käinud just seda hankimas.
„Kas sa oled segane?“ hüüatas Marten. „Sa ei kavatse ju ometi õue marssida ja teda lihtsalt maha lasta?“ Sass raputas naerdes pead. „Ei, muidugi mitte. Ma loodan, et nii kaugele asjad ei lähe. Kuid siiski...ettevaatust pole kunagi liiga palju.“ Ta silitas relva, nagu oleks see kõigest tavaline armas lemmikloomake, ning Marten lootis siiralt, et relval on kaitseriiv peal, kuna ta ei tahtnud esimesena kuuli saada.“
„Me lähme pööningule, ronime mööda seina alla, üle aia ja Toompeale. Sealt edasi lähme me ringiga trolli peale, istume ümber bussi peale, sõidame bussijaama ning orgunnime end Tartusse, mu vanemate juurde," teatas Sass.
„Kas midagi jäi arusaamatuks?“ küsis ta Marteni mõttetühja ilmet nähes. „Ee...me lähme teisele korrusele ja...“ sõnas Marten. „Vahet pole, sa igavene tuim kaamel,“ haigutas Sass, kes tundus kogu põgenemisplaani suhtes kõigest igavust tundvat. „Lihtsalt tule minu järgi.“ Ta vinnas koti selga, lukustas ettevaatlikult ukse ning kiirustas tervet koridori suitsu täis puhudes trepist üles pööninguukse juurde. „Mida küll naabrid su koridoris suitsetamise kohta ütlevad?“ küsis Marten. „Midagi,“ lõi Sass käega. „Kui nad kasvõi üritama peaksid, võid kindel olla, et ma panen esimese hooga koridoris suitsetamist keelavad sildid põlema.“ Ta lükkas lukustamata pööninguukse lahti ja nad kiirustasid Marteniga pööningu teise otsa, kus neid ootas uks põgenemisse. „Oled valmis?“ uuris Sass. Ta tõmbas riivi lahti ning uks paiskus kääksatades lahti.
Marten oleks ehmatusest peaaegu karjatanud. Maapinnani oli vähemalt viis meetrit ja kõrgusekartus pani ta pea kiiresti ringi käima. Teine pilk, mis seekord oli sihitud aiale, millest üle tuli ronida, mõjus veelgi õõvastavamalt. Rauast lipid olid püsti nagu odad ja näisid lausa ootavat, et keegi end nende vastu lõhki tõmbaks.
„Appi...“ halises Marten. „Kas see oligi su plaan?“

8.


„Issand, Marten, sa oled ikka täielik tita,“ ironiseeris Sass. „Kas sa kardad oma tillut vigastada?“ „Ah, ole vait,“ vihastas Marten. „Püüa aru saada, et ma ei tegele selliste asjadega just iga päev. Kas ma näen sinu meelest parkourivenna moodi välja?“ Sass raputas mõtlikult pead. „Ei. Sa näed välja nagu tita. Ja kui tita hakkama ei saa, tuleb titale ette näidata.“ Ta viskas oma koti maha ning libistas end seejärel maja äärelt alla, jäädes vaid kätega rippuma. Ta viskles paar sekundit õhus, kuid suutis seejärel vihmaveetorust kinni haarata ja laskus alla sama galantselt nagu tuletõrjuja. Ta krabas oma koti maast üles ja heitis selle üle aia, tõmbas kõhu sisse ja selle asemel, et üle aia ronima hakata, puges ta kergesti kahe pulga vahelt läbi.
„Tee järgi, kui suudad.“
Marten võttis ettevaatlikult vihmaveetorust kinni ja üritas end sama osavalt alla libistada, kuid toru ragises reetlikult ja murdus seina küljest lahti, lastes Martenil valusasti maapinnale prantsatada. „Türa!“ vandus ta valjusti, ajas end ägisedes püsti ning heitis seejärel vihane pilgu oma käele, mille terav torunurk oli veriseks tõmmanud. „Palun veidi vaiksemalt,“ sõnas Sass, nagu Marteni veritsev käsi ei läheks talle korda. „Tule siia, mitte ära seisa seal nagu töllakas.“
„Sul on seda kerge öelda,“ vingus Marten. „Sina ei ole end ära veristanud nagu jõulusiga.“ „Jumala eest, see on kõigest väike auk käes. Kui sa siia veel kauaks passima jääd, on sul varsti kuuliauk peas ja ma julgen öelda, et see oleks juba suurem mure.“ „Isegi, kui ma tahaksin end selle aia vahelt läbi pressida, ei läheks see kuidagi läbi.“ „Öeldakse, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud...“ muigas Sass. „Kas sa arvad, et minu löömisest oleks abi?“ Marten oli kogu situatsiooni suhtes jätkuvalt skeptiline. „Ei, ma mõtlesin lihtsalt, et teeks selle vanasõna ümber. Mis välja ei tule, saab välja tõmmatud...“ Marten oli juba Sassi haardeulatusse jõudnud ning taganemiseks oli selgelt liiga hilja: Sass haaras ta varrukast ja tiris teda täiest jõust enda poole, nii et Marten oma pea valusasti vastu aialippi ära lõi. „Kurat, sa teed mulle ju haiget!“ ütles Marten. „Ja teen veel, kui sa kümne sekundi jooksul minuga samal pool väravat ei ole. Kümme, üheksa...“ hakkas Sass loendama. „Hei, lõpeta!“ „Seitse, kuus, viis...“ „Okei!“ Marten tõmbas kõhu ja tagumiku nii sisse, kui suutis, ning pressis end suure vaevaga kahe aialipi vahelt läbi. „Tubli,“ venis Sassi suu muigele. „Ma ei oodanudki sinust vähemat. Kuid mul on sulle halb uudis...sa jäid väljaspoole ajapiiri.“ Ta tõmbas Martenil jala alt ära ja poiss kukkus istuli porri.
„Me pidime ju sõbrad olema!“ protesteeris Marten end püsti ajades. „Pidimegi, aga sa oled selline hädapätakas, et sind lihtsalt peab õpetama.“ Sass oli koti juba enda õlale visanud ja valmistus lahkuma. „Loodan, et su ajukahjustus pole sul veel meie plaani peast pühkinud?“ „Ei,“ lausus Marten oma püksipõlvi mullast puhtaks raputades. „Me lähme bussijaama ja sealt edasi Pärnusse...“ „Tartusse,“ parandas Sass, „kuid viimane oleks kindlasti parem mõte. Tartust oskab Scrooge mind kindlasti otsida.“ „Kuule, jäta jama,“ arvas Marten. „Isegi, kui Scroogei’l oleks tõesti põletav kihk sind tappa, ei viitsiks ta sind iialgi mööda Eestit taga ajada.“ „Mida sina ka temast tead,“ lausus Sass pisut solvunud toonil. Oli selge, et talle ei meeldinud, et keegi tema arvamuses kahelda julges. „Tead, mida ma arvan?“ küsis Marten. Sass kehitas õlgu. „Eriti ei huvita, aga lase tulla.“ „Ma arvan, et sa oled paranoiku.“ „Jah, võib-olla on sul õigus. Lõppude lõpuks põgenesin ma ju just praegu mehe eest, kes seisis mu akna all, relv vööl, ning vähe sellest, ma tõmbasin enda jamadesse ka kuti, kes lastekodust jalga lasi...ma olen vist tõesti paranoiline.“
Nad kõndisid trepist üles, läbi Taani kuninga aia, mööda Neitsitornist ning jõudsid välja Aleksander Nevski katedraali ette. Otsekui tellitult keeras nurga tagant välja ameerikalikult kollane takso. Aega raiskamata viskas Sass näpud püsti ja juba jäigi auto nende ees seisma. „Ma arvasin, et me läheme trolliga?“ imestas Sass. „Oleksimegi läinud,“ vastas Sass, „aga kuna ma olen nii paranoiline, siis küllap sa mõistad, et me ei saa sellega riskida.“ Ta viskas oma suure koti pagnasnikusse ja kartes uuesti porri maanduda, tegi Marten sedasama.
„Bussijaama, palun,“ andis Sass taksojuhile juhised ning toetas oma selja rahulikult vastu seljatuge.
’Inimese kohta, kes on just hullumeelse kõrvaldaja eest põgenenud, on tal raudsed närvid,’ mõtles Marten. ’Kui suur on tõenäosus, et ta on ka ise hullumeelne?’
„Juhuks, kui sa seda ei usu, siis tea, et ma ei ole hull,“ sõnas Sass, justkui Marteni mõtteid lugedes. „Ma toimin lihtsalt alati nii, nagu antud olukorras parem on. Kas sina ei teeks sama?“ Marten ei osanud ta küsimusele vastata, sest *tomida nii, nagu antud olukorras parem on* ei olnud talle kunagi eriti omane olnud. Kas või praegu oli ta olukorras, kus kõik oli läinud vastupidiselt sellele, kuidas asjad minema oleks pidanud. Ta oleks pidanud jääma lastekodusse kopitama ja end mitte kesklinna vedama. Ta oleks olnud turvalises kohas, kus teda ei oleks midagi ähvardanud. Politsei võib-olla tõesti, kuid kindlasti mitte relvastatud ja tapjainstinktiga laetud mehed.
Minutid möödusid, kui takso kiirust üles võttes bussijaama poole sööstis.
’Kas Beatrice tundis oma elu viimastel hetkedel sama?’ mõtles Marten kurvalt. ’Turvatunde puudumist? Ringi kitsenemist? Kas...’
Ta ei jõudnud oma mõtetega kaugemale, sest tasko pani bussijaama ees pidurit ning ta oli sunnitud maha ronima, nii et ta mõttelõng katkes.
„Meil on vedanud,“ lausus Sass, kui nad jaamahoonesse sisse marssisid ning oma pilgul üle tabloo libiseda lasid. „Buss Tartusse väljub kahekümne minuti pärast. Jääb vaid üle loota, et neil on piisavalt vabu kohti...“
Neil oli piisavalt vabu kohti. Marten ja Sass said õnnekombel kaks viimast piletit. Marten tahtis kohe bussipeatusesse marssida, kuid Sass peatas ta.
„Kas te saaksite mulle ühe teene teha,“ uuris ta piletimüüjalt, lugedes samal ajal tema nimesilti, „...Krisse?“ Krisseks kutsutu silus juukseid ja naeratas totakalt.
Marten müksas Sassi, saates talle meil ei ole tibidega flirtimiseks aega-pilgu, kuid Sass teadis, mida ta teeb. „Ma lasin just kodust jalga ja mu isa on arvatavasti väga pahane, nii et ma ei imestaks sugugi, kui ta siia kohale ilmuks ja minu järele küsiks. Kui ta tulema peaks, Krisse, kas sa saaksid talle öelda, et sa nägid, kui ma ostsin pileti Pärnusse?“ Sina peale üleminek oli selgelt mõjunud, sest Krisse naeratas veel magusamalt kui enne. „Aga muidugi,“ vastas ta armsalt ja ulatas Sassile tema piletid. „Nautige oma sõitu,“ lehvitas ta poistele järele, kui nood peatuse poole marssisid.
Platvorm, millelt buss väljuma pidi, oli juba rahvast täis, kuid see ei häirinud Sassi. Mida rohkem inimesi neid ümbritses, seda turvalisem neil oli.
„Mida me nüüd teeme?“ uuris Marten murelikult. „Ootame,“ lausus Sass. „See on ainus, mida me teha saame.“
**
„Nii et te ei ole teda kohe kindlasti laupäevast saadik näinud?“
Anti tundis, kuidas kerge värin temast üle käib. Ta ei olnud kunagi midagi politsei vastu olnud, kuid seekord oli teistmoodi. Mees, kes ta ees diivanil istus, ei olnud politseinik. Ta oli uurija. Tema silmad olid hallid ja külmad, kuid Anti oli kindel, et piisavalt hoolikal vaatamisel oleks võinud neis kasvõi saatana verejõgesid ja põrgutuld loitmas näha.
„Ei, ma ei ole teda laupäevast saadik näinud,“ vastas ta küsimusele. „Ta kõndis minema, kaks kätt taskus. Ta jättis isegi oma rahakoti ja mobiili maha. Ta lubas õhtuks tagasi olla...“ Anti ei mõistnud, miks peaks üks UURIJA Marteni vastu huvi tundma. Loomulikult oli poiss korduvalt lugematu hulga pättustega hakkama saanud, kuid asi ei olnud kunagi politseini välja jõudnud.
„Kas ta on teiega ühendust võtnud?“ Uurija puuris Antit oma kurjade silmadega, tekitades Antis vastupandamatu soovi päikeseprille ette panna.
„Ei,“ lausus ta. „Ma ütlesin teile, et ta jättis oma telefoni...“
Uurija noogutas, andes Antile mõista, et tal ei ole vajadust oma lauset lõpetada. „Olgu. Aitäh, et sa nõustusid oma aega kulutama.“ Ta tõusis püsti ja valmistus lahkuma, kuid pööras uksepiidal veelkord ümber. „On sul aimu, kuhu ta minna võis?“ küsis ta. Anti raputas pead. „Ei. Minu teada ei olnud tal väljaspool lastekodu ainsatki sõpra.“ Uurija noogutas taaskord ning kõndis uksest välja, lüües selle valju pauguga kinni.
Poiss oli põgenenud, aimates, et teda hakatakse otsima. Anti sõnad kinnitasid uurija kahtlusi. Milline seos Marten Kadakul Beatrice Truu mõrvaga oli, ei omanud tähtust. Seos oli kahtlemata olemas.
„Kurat võtaks, Marten, millesse sa end jälle seganud oled?“ vandus Anti vihaselt ja virutas enda kõrval olevale paberikorvile korraliku hoobi.

9.


„Kurat võtaks, millesse ma end jälle seganud olen?“ vandus Marten omaette, kui nad Sassiga bussist maha astusid.
Marten ei olnud kunagi varem Tartus käinud ja ta tundis, nagu tegemist oleks võõra planeediga. Nojah, Tartu oli ülikoolilinn ja teatrilinn...aga kumbki neist ei olnud Marteni jaoks.
„Esimest korda Tartus, jah?“ noris Sass. Marten noogutas. „Muidugi. Mul ei ole olnud just palju aega mööda Eestit ringi reisida. Minu maailm on enam-vähem piirdunud lastekodu ja kooliga. „Siis ei ole sul ju vana hea Tartu vaimuga kohtumise vastu midagi,“ irvitas Sass ja tiris Marteni ühte rohelisse aeda, mille keskel seisis kahekorruseline kollane puumaja. „See ongi?“ imestas Marten. Ta oli oodanud midagi pisut...suuremat.
„Loomulikult. Mida sa siis ootasid? Seitsme pöialpoisi villat?“
’Pigem Miki kurjamite maja,’ mõtles Marten, ’arvestades seda, et sa oled pigem tanksaabastes hull kui süütu Lumivalgeke.’
Sass sobras mitu minutit oma taskutes, mida oli rohkem kui kaks, kuid võtit leidmata andis lõpuks alla ja helistas uksekella. „Ära ütle midagi,“ palus ta.
Marten ei mõistnud, miks ta peaks midagi ütlema, kuid ta küsimus ei jäänud vastuseta.
Uks avanes ja Marten taipas, et ta jõllitab täiesti süüdimatult ukse avanud blondi tibi, kes võis olla maksimaalselt 25-aastane.
„Paned äkki oma suu kinni,“ soovitas Sass. „Ila võib tilkuma hakata.“
Martenil ei jäänud tähele panemata, et Sass vaatab tüdrukut, ei, naist, ülimalt põlgliku pilguga, ning ta neelatas, tundes häbi, et oli end tema ilust pimestada lasknud.
Tegemist ei olnud kellegi muu kui Sassi isa uue naisega. Marten kahtles, kas ta julgeks teda Sassi kasuemaks nimetada. Ta oli kindel, et Sass oleks oma rusika ta ribidesse susanud, kui ta midagi sellist üritanud oleks, ning vaevalt et „kasuema“ oleks rõõmustanud, et keegi julgeb teda emaks nimetada: ema tiitel sobis paremini eelkõige pisut vanematele naistele, kes ei olnud nii blondid ja nii roosalt riides.
„Hei,“ lausus blond õelalt naeratades. „Vaata aga, kelle kass kohale vedas.“
„Säästa oma mürki pärastiseks, Skorpion,“ kostis Sass selle solvangu peale. „Ma ei ole sadat sõnagi su suust veel kuulnud ja ausalt öeldes ei leia ma rohkema jaoks mingit vajadust. Kas mu isa on kodus?“
„Muidugi mitte,“ vastas Skorpioniks kutsutu ja kirtsutas nina, nagu ta vaatevälja oleks sattunud midagi eriti vastikut. „Ta on alati kellast kellani tööl.“
Ta uuris Martenit uudishimulikul pilgul. „Muidugi, kui sina ja su sõber tahate sisse astuda, ei ole mul selle vastu midagi...Sandre.“ Sassi nägu kivistus ja ta käsi tõmbus rusikasse, nagu kavatseks ta Skorpionile kohe virutada, kuid ta hoidis end tagasi,tõenäoliselt mõistes, et kui ta kavatseb end oma vanas kodus mugavalt sisse seada, ei ole oma isa pruta näo segi peksmine just kõige targem tegu.
Marteni suu vajus taas lahti. „Su nimi on SANDRE???“ ei suutnud ta uskuda. „Ma ütlesin sulle enda arust midagi,“ lausus Sass, kuid ta tegi seda nii vaikselt, et peaaegu tundus, nagu maigutaks ta lihtsalt suud.
’Ei midagi tähtsat, peale selle, et ma pean oma suu kinni hoidma.’
„Ma olen sulle öelnud, et ma ei taha, et sa mind selle nimega kutsuksid,“ sõnas Sass ja vaatas Skorpionile kurja pilguga otsa. „Ja mina olen sulle öelnud, et minu nimi on Sille, mitte Skorpion. Senikaua, kuni sa keeldud mind mu õige nimega nimetamast, on väga võimalik, et ka mina ei näe selliste formaalsustega vaeva. Kuidas siis jääb?“ „Unista edasi, diabolus,“ sõnas Sass jämedalt. Ta trügis Sillest jõhkralt mööda ning ei poetanud talle enam ainsatki sõna. Oli selge, et ta oli iga hetk enesekontrolli kaotamas. Selle lühikese aja jooksul, mil Marten Sassi tundnud oli, oskas ta juba seda situatsiooni ära tunda.
„Nii palju siis vanast heast Tartu vaimust,“ pomises Marten, kui Sass oma koti valju pauguga esikupõrandale viskas, rusikad vihast värisemas.
**
Kuigi maja oli päevinäinud, oli selle sisu kõike muud kui vana. Elutoas oli uhke kamin ning kodukinosüsteem võttis enda alla suurema osa seinast. Leopardimustrilise vaiba peal paiknes must nahkdiivan, mis oli ümbritsetud kahest tugitoolist.
Marten oleks meeleldi ülejäänud majaga tutvunud, kuid Sassi praeguses tujus ei tundunud just eriti arukas mööda tube kolada. „Ma panen kannu tulele, juhuks kui te teed tahate,“ naeris Sille ja kõndis kööki, saates Sassile nii põletava pilgu, et poiss tundis, kuidas Sille tumedad deemonisilmad tema kuklasse auku põletavad.
„Ma loodan, et ta paneb ennast tulele,“ porises ta. „See oleks kõigile suur kergendus.“
Marten ei olnud kunagi hea nõuandija olnud, kuid ta tundis, et peaks midagi ütlema.
„Ma tean, mida sa tunned,“ lausus ta. Tõtt-öelda oli see sulaselge vale: Marten ei saanud iialgi aimata, mida Sass tunda võis. Tal ei olnud kunagi võimalust teada saada, mida tähendab vanema surm. Mida tähendab kalli inimese kaotamine...
Ei, viimast punkti ta siiski teadis. Ta oli kaotanud Beatrice. See ei olnud nii valuline, kui oleks olnud parima sõbra surm, ja mis seal imestada, Marten oli tüdrukut vaevalt tundnud. Ometi oli ta tema jaoks perekonnaliige ja nüüd oli ta näinud...
„Sa ei tea, mida ma tunnen,“ vastas Sass ja viskus diivanile selili. Marten võttis seda kui luba istuda ja libistas end üle ootuste mugavasse tugitooli.
„Viimase aasta jooksul olen ma kaotanud kõik endale kallid inimesed ja mu ümber on alles jäänud vaid need, kelles pole kübetki headust. Kelles valitseb vaid kalkus. Ja mis kõige hullem...“ Sass tõmbas kergelt ninaga ja Marten kartis, et poiss hakkab kohe nutma. „Kõige hullem on see, et ma ei ole neist põrmugi parem.“
„Olgu, sul on õigus,“ tunnistas Marten. Ta ei kavatsenudki lasta Sassil vesistama hakata. Kui Sillet poleks majas viibinud, oleks tal ükskõik olnud, kuid ta aimas, et kõike, mida Sass korda saadab, kasutaks naine tema vastu.
„Ma tean, et sa leiad, et ma olen hale.“ Sass nuuskas valjusti rohelisse ja mentoolilõhnalisse salvrätikusse. „Ma tean, et sa leiad. Kuid mida sa tunneksid, kui kõik inimesed, keda sa armastad, lihtsalt haihtuvad, jättes endast maha vaid mälestused, mis on nii täiuslikud, et panevad su soovima, et sa suudaksid need unustada?“ „Vähemalt on sul kõige halva kõrval midagi head meenutada,“ pomises Marten. „Su ema ja Beatrice elavad su südames edasi, ma ei kahtlegi selles. Sa võid neid igavesti oma südames hoida. Minul ei ole kedagi...pole kunagi olnud. Ja ometi pean ka mina vastu pidama.“
Kummalisel kombel meenusid talle leedripuust karp ja tumedapäine tüdruk katkise raamiga fotol. Millist saladust nad endas peita võisid?
„Ma ei taha enam vastu pidada!“ Sassi suust purskuvad sõnad paistsid ka poissi ennast üllatavat, kuid ta ei saanud enam pidama. „Mul on sellest lõputust karistusest kõrini! Ma olen selle täiega ära teeninud, kuid kui ma veel kaua kannatama pean, siis on kõigega lõpp!“
Marten ei saanud millesti aru ja võib-olla ei pidanudki saama, kuid ta tahtis mõista.
„Sa siis arvad, et su lähedaste surm on karistus su tegude eest?“ Sass noogutas. „Ma usun seda kuradi kindlalt.“
„Sa siis pooldad budistlikku mõtlemist?“ Marten üritas meenutada, mis talle usundiõpetuse tundidest meelde oli jäänud. „Sa usud karmaseadusesse?“ „Ei,“ vastas Sass, kes oli näost kahvatuks tõmbunud ja üritas end maha rahustada. Pingutus oli piisavalt suur, et ta nägu verevaeseks muuta. „Karmaseadus õpetab, et eelmises elust tehtud pattude eest tasutakse järgmises elus. Kuid rääkides mu pattudest, jäävad need kõik sellesse ellu.“
„Tee on valmis, lapsed,“ naeris Sille, kui ta kandikuga sisse astus. „Ma loodan, et kummelitee sobib.“ „Kurat võtaks, kas ma pole sulle juba piisavalt öelnud, et ma olen kummeli peale allergiline!“ röökis Sass püsti hüpates ja Marten kartis tõsimeeli, et Sille poolt hoitud kandik lendab kohe toanurka, purustades tassid tükkideks. „Kas sa tahad mind ära tappa või?“ jätkas Sass karjumist. „Sass, jäta,“ sõnas Marten, eirates Sassi poolt antud rääkimiskeeldu. „Ta arvatavasti lihtsalt unustas.“ Sille õel grimass näitas selgelt, et ta ei olnud unustanud, vaid ta eesmärk oligi Sassi ärritada, ja see õnnestus tal suurepäraselt, sest Sass võttis tuld liigagi kergesti.
„Ma arvan, et oma sõbra nõu kuulamine tuleks sulle kasuks,“ lausus Sille ja naeratas Martenile. „Mis su nimi on?“ „Tema nimi on Marten,“ vastas Sass, „kuid ta ei ole mu sõber.“ Ta istus tagasi diivanile, kaevas patjade vahelt välja telekapuldi ning lülitas teleka sisse.
„Sina ju ikka teest ära ei ütle, eks?“ pöördus Sille Marteni poole. „Marten?“ Marten noogutas tuimalt ja võttis tassi vastu. Temal kummeliallergiaga probleeme ei olnud.
„Ja Sandre,“ lausus Sille lahkudes, „mina enda elu küll mingil karvaseadusel juhtida ei lase.“
„Kurat, kui ärritav ta on,“ kaebas Sass, kui Sille oli silmapiirilt kadunud.
„Sa ei peaks tema sõnade peale reageerima,“ arvas Marten ja rüüpas teed. See oli ilma suhkruta ja Marten vihkas suhkruta teed, kuid ta ei kavatsenud anda Sassile veel ühte lisapõhjust oma pead Sillega vaevata ning rüüpas vastikustundega edasi. „Talle meeldib sind piinata. Näha sind närvi minemas lõbustab teda.“ „Ega ma idioot ei ole,“ sõnas Sass. „Ma saan sellest aru, kuid ma lihtsalt ei suuda teda välja kannatada. Aga kui sinu isa sellise naisega abielluks...?“ Marten noogutas. Ta pdi Sassist aru saama. Sille oli täiesti ootamatult ta ellu tunginud ning ta ema koha perekonnas endale võtnud. Sassil oli õigus teda vihata, ja mitte ainult: Marten kahtlustas, et Sass arvab tõsimeeli, et tal on õigus Sillele tuli otsa panna.
Sass heitis kellale mõtliku pilgu. „Pool viis,“ ohkas ta. „Mis tähendab seda, et kümne minuti pärast on mu paps kodus, ja see tähendab omakorda, et mul tuleb talle kuradi palju seletusi jagada.“ „Miks?“ küsis Marten. „Selle pärast, et viimane kord, kui ma temaga kohtusin, tegin ma talle selgeks, et ma ei taha teda enam näha, ning ma võin öelda, et ta oli minuga üsna nõus.“
„Kas asi oli Silles?“ küsis Marten, kuigi ta ei lootnudki, et Sass talle vastab. See aga oli just see, mida Sass tegi.
„Ei, asi ei olnud Skorpionis. Asi oli Beatrices. Isa nagu keelas mul temaga suhelda või nii. See oli minu jaoks üllatav, sest ta oli meie suhtele kaua aega rohelist tuld näidanud...kuid ühel hetkel keeras ta ära. Ma arvan, et tal on olnud suured arusaamatused Beatrice isaga, aga ma ei julge oma pead anda. Isa pole mulle nii tõsistest asjadest kunagi rääkinud.“
„Ja sa pöörasid selle pärast oma isaga tülli?“ Sass noogutas. „Kui sulle antakse valida, kas su reeturist isa või tüdruk, keda sa armastad, siis kumma valiku sa teeksid?“
’Igal juhul reeturist isa,’ mõtles Marten, kuid ta ei hakanud seda oma tervise huvides välja ütlema.
„Ja kus reeturist räägid... lausus Sass, kuuldes klõpsatust lukuaugus.
Uks avanes ja sisse astus selgelt üle viiekümne olev ja kergelt kiilanev halliseguste juustega mees, seljas pressitud hall ülikond, mis tõi esile ta silmade värvi. Need olid tumedad nagu Sassilgi.
Mees jõllitas mõne hetke sõnatult Sassi, justkui tahaks talle midagi kurja öelda, kuid seejärel pöördus ta pilk Sassi kõrval seisvale Martenile.
„Oh heldeke,“ sõnas ta näost kaameks tõmbudes. „Oh heldeke.“

10.


„Tere ise ka, proditor,“ lausus Sass, üritades mitte välja teha sellest, et ta on tähelepanu keskpunktist välja jäetud.
„Heldeke,“ kordas Sassi isa veelkord, nagu ta oleks mingi veider papagoiliik. „Sa oled nii...sa näed välja, nagu tema koopia. Täiuslik koopia...“
Marten oli veendunud, et Sassi isal oleks prille vaja, sest kohe kindlasti ei näinud ta välja nagu Beatrice koopia. Neid eristas nii mõndagi, eriti nii mõndagi kehalist.
Seda kehalist poolt Sassi isa aga ei näinud ja jätkas Marteni jõllitamist, mis tekitas poisis üsnagi ebamugava tunde.
„Paps, aitab juba,“ lausus Sass. „Kui sa tahad kedagi jõllitada, siis mine tsirkusesse. Ma arvan, et kloune on seal küllaga.“
„Muidugi, muidugi,“ vastas isa ja üritas olematuid prille ninale lükata, tõestades nii, et Marten ei olnud tema silmanägemise suhtes eksinud.
„Kas su sõbral nimi ka on?“ küsis isa. „Muidugi,“ lausus Sass ja tundus, et ta oli pisut trotsi täis. Ta oli oodanud, et niipea, kui ta isa on uksest sisse astunud, tabab teda sõimuvaling teemal, kuidas ta ometi oma vanematekodu oma välja ilmumisega rüvetada julges. Midagi sellist aga tulemas ei olnud, see oli selge. Sassiga sõitlemise asemel oli kogu ta isa tähelepanu Martenile koondunud.
„Kuidas ma küll võisin olla nii rumal, et tema tutvustamisega viivitasin? Tema nimi on Marten ja mina olen kõigest su poeg, keda sa teretanudki pole!“
„Tere, Sandre,“ lausus isa. Sass ei raisanud ainsatki sekundit ning lasi kuuldavale valju urina. „Ma olen sulle korduvalt öelnud, et sa kutsud mind Sassiks, mitte Sandreks!“ „Minu pärast võid sa paluda, et ma kutsuksin sind kasvõi Onepackiks, kuid ma ei tee seda,“ lausus isa ja istus diivanile. Sille klõbistas oma peenikestel jalgadel tema juurde ja ulatas talle tassi kohvi.
„Kas pole tore, et Sandre jälle kodus on?“ lausus ta laialt naeratades. „Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul teda näha on. Ja kuidas ta on kasvanud!“ „Ma pole küll märganud,“ sõnas isa ja piidles taaskord silmanurgast Martenit. „Loomulikult pole sa märganud,“ pomises Sass vihaselt, „sest sa ei vaata mu poolegi! Sa ei märkaks isegi seda, kui ma saatana perse enda põsele tätoveeriksin!“
„Kas poistele on voodid valmis pandud?“ küsis Sassi isa, eirates taaskord oma poja käitumist. Sille noogutas. „Veel mitte, kuid ma korraldan selle kohe ära.“ „Unusta ära!“ hüüatas Sass ja sihtis Sillet oma terava sõrmega. „Ma ei kavatsegi lasta sul oma linu käppida!“ Ta sööstis Sillest mööda oma tuppa ja lõi ukse kiiresti kinni, juhuks kui naisel oleks tema sõnadest hoolimata tekkinud tahtmine ta tuppa siseneda.
Kui Marten oleks saanud valida Sassi peretülis osalemise ja politseiga kohtumise vahel, oleks ta kahtlemata politsei valinud. Mida oleksid nad saanud talle teha? Peale paari tüütut küsimust, juhul kui asi üldse nii kaugele oleks jõudnud, oleks ta olnud vabastatud ning vaba minema kuhu iganes, kas või lastekodusse tagasi. Sassi isa aga ei kavatsenud kindlasti paari pisikese küsimusega piirduda ja Martenil ei olnud mingit tuju kellelegi oma viimase kahe päeva sündmustest ümberjutustust tegema hakata. Lisades juurde veel kujutluspildi Sassi ja Sille katkematust nääklemisest, pidi Marten tunnistama, et ka suplus piraajasid täis olevas tiigis tundus omavat võimet kujuneda palju meeldivamaks kui teda ümbritsevate inimeste perekondlik õhtusöök.
„Vabandage mind,“ pomises ta Sassi isale ja sööstis Sassile järele, sest ta tundis, et kui ta veel kauaks elutuppa seisma jääb, põletab mehe uuriv pilk ta tuhaks nagu hapra paberi.
„Tegelikult peaksin ma sulle tänulik olema,“ lausus Sass ja viskas Martenit padjaga niipea, kui poiss üle ta toa ukseläve astus. „Tänu sinule sain ma papsi käest kaks korda vähem möliseda.“
Marten judistas end, kui nägi, milline Sassi tuba oli. Toa neljast seinast kaks olid värvitud veripunaseks, kolmas sein oli musta-valgetriibuline ja neljas lihtsalt must. Selline tuba oli iga emo eluunistus. Marten ei pidanud selle peale kihla vedamagi.
„Sünged värvid,“ sõnas ta mõtlikult. „Sobivad mu musta südamega,“ arvas Sass.
’Ja su pehme ajuga,’ oleks Marten lisada tahtnud.
Punase seina vastas paiknev tumepruun kapp joonistas seinaga terava kontrasti. Sass nihutas kapi paigast ja tiris selle tagant välja vana ja kriiksuva välivoodi. „Vaata ämblikuvõrkudega ette,“ soovitas ta Martenile. „Sa ju ei taha, et keegi neist oma munad su suulakke pargiks.“
„Kas...siin on ämblikke?“ Marten oleks ehmatusest peaaegu hüpanud. Sass kehitas õlgu. „Ma arvan küll. Vaevalt, et nad vahepeal välja on kolinud. Kui ma viimati kodus käisin, oli neil kapi taga küllaltki kena pesa.“ Marten judistas ennast uuesti. Väljavaated, et ta öösel magada saab, tundusid olevat kahanenud nullilähedaseks. Ta kartis ämblikke nagu tuld. Tema suurim hirm oli, et nad söövad ta elusalt. See oli küll lapsik, kuid mis teha.
„Ära ütle, et sa vajad nende pisikeste putukate eest kaitset,“ muigas Sass naljatlevalt madratsit kloppides. Marten neelatas. „Hästi, ma siis ei ütle.“
Sass ohkas. „Olgu, ma võin ju putukatõrje ära teha. Seda, et sa öösel hirmununa mu teki alla poed, mul küll vaja ei ole.“ Ta lahkus minutiks toast ja tuli tagasi suure RAIDipudeliga. „Ja nüüd kao välja,“ osutas ta ukse poole, „või ma pihustan sinu ka üle.“
Marten istus pisut kõhklevalt elutoa diivanile, kuid kuna Sille oli koos Sassi isaga magamistuppa kadunud, julges ta teleka sisse lülitada. Midagi tarka sealt siiski vaadata ei olnud. Tv3-e pealt tuli Kirgede torm ja Marten teadis, et vähemalt lastekodus oli hunnik inimesi end teleka külge aheldanud. Ülejäänud kanalid olid kurvalt tühjad. Kuigi Sassi kodu oli luksuslik, ei olnud keegi hakanud digiTV sissepanemisega vaeva nägema.
„Korras,“ sõnas Sass putukatõrjele vihjates, astus elutuppa ja istus Marteni kõrvale diivanile. „Ma garanteerin sulle, et sa võid nüüd rahulikult magada ja keegi ei tule sind öösel närima.“ Marten noogutas tänulikult. „Aitäh,“ pomises ta.
Väljas oli juba pime nagu kotis ja seetõttu oli Marten üsna üllatunud, kui Sass küsis: „Kas tahad enne magama minekut linna peal ühe väikese ringi teha?“ Endalegi ootamatult otsustas ta noogutada. Sassi isal ja Sillel oli magamistoast kostvate helide põhjal juba piisavalt lõbus olnud ja Marten ei kavatsenud seda kauemaks kuulama jääda. Ta kahtlustas, et ka Sass soovis kiiresti vehkat teha just samal põhjusel.
Väljas oli paar kraadi külmem, kui oleks pidanud, ning Marten oli sunnitud endale selga tõmbama Sassi karvase äärega vana velvetjope, mis end nagis Sille valgest jänesenahast kasuka all oli peitnud. Sass ise ei vaevunud endale midagi soojemat selga panema ja Marten ei olekski teda ilma nahktagita ette kujutanud.
Nad astusid sumedasse õhtusse ja kõndisid Tartu raekoja platsile, peatudes lõpuks suudlevate tudengitega purskkaevu ees, mille veekraanid talve peatse lähenemise tõttu kinni olid. Sass potsatas hoolimatult purskkaevu servale istuma, tegemata väljagi faktist, et kivi oli jääkülm ja naksas ta tagumikku.
„Kas sa käisid Beatricega tihti siin istumas?“ küsis Marten, kuid kahetses oma tegu kohe, sest ta küsimus oli ääretult taktitundetu. Küsida midagi sellist inimeselt, kes oli äsja kaotanud oma armastatu, oli suurim võimalik ämbrisse astumine.
„Palun vabandust,“ pomises Marten. „Ma ei tahtnud. Tähendab, tahtsin küll, aga...“ „Pole midagi,“ kostis Sass. „Beatrice käitus tihti samamoodi, nagu sina praegu. Tal oli alati komme küsida valesid asju vales kohas, kuid ma ei leidnud kunagi põhjust, miks ma pidanuksin tema peale selle pärast vihane olema. Vastupidi, ma armastasin teda selle eest.“
Lõikav tuulehoog vilises läbi õhu ja Marten nihkus vaistlikult Sassile lähemale. Jaki soe olemus oli olnud petlik ja Marten külmetas rohkem kui kunagi varem.
„Kas me võiksime tagasi minna või vähemalt pisut liigutada?“ küsis ta. „Ma ei tahaks küll midagi nii haledat öelda, kuid siin on...ee...kuradi külm.“ Marten pani tähele, et ka Sass väristas end. „Sul on õigus. Temperatuur langeb tõepoolest. Täna öösel on miinuskraade oodata ja ma ei imestaks sugugi, kui nädala lõpuks lumi maas oleks. November ikkagi.“ Nad kõmpisid aeglasel, lausa pensionärilikul sammul majja tagasi, põigates veel enne läbi ühest tillukesest nurgatagusest poest ning ostes purgitäie kapsasuppi ning kaks pudelit õlut.
„Sass, mida me ette võtame?“ küsis Marten pudeliavajaga maadeldes. Sass kortsutas kulmu. „Millega? Meid ootab ees palju asju, millega on vaja midagi ette võtta.“ „Ma pean silmas Scrooge’i.“ „Ahsoo.“ Sass noogutas ja lisas pliidil potis keevale supile pisut soola. „Ma tean, et sa ootaksid, et ma pakuksin välja geniaalse plaani Scrooge’i eest põgenemiseks ja ta meie kandadelt raputamiseks, kuid midagi sellist mul varuks ei ole. Minu plaan on lihtne ja lollikindel. Me peame talle tõestama, et mina pole Beatrice surmas süüdi. Kui see meil õnnestub, ei pea me enam kedagi kartma.“
„Ja kuidas me seda sinu meelest tegema peaksime?“ oli Marten endiselt skeptiline. „Ära vaeva oma pead sellega. Jäta kõik minu hooleks,“ soovitas Sass. „Lõppude lõpuks olen ma ikkagi täiskasvanu ja tean, mida teen.“ „Nagu sa seda ise ka uskusid,“ mühatas Marten. „Mida sa ütlesid?“ kohmas Sass, justkui oleks tal olnud mingit kahtlust selles, mida ta just kuulis. „Ma ütlesin seda, mida sa kuulsid,“ sõnas Marten ja rüüpas lonksu õlut. „Ja ikkagi tahaksin ma teada, millise kuradi valemiga sa tõestad, et sina pole Beatrice surma taga. Sul oleks vaja lahkamisaruannet, mis tõestaks, et Beatrice ei surnud poomise tagajärjel, ja ma kahtlen, et sa saaksid selle praegu püksist välja tõmmata.“ Sassi näole venis lollakas naeratus ja ta raputas oma pead, pannes oma rastad hõljuma. „Siinkohal sa eksid. Ma ütleksin, et jõupositsiooni suhtes olen ma väga heal tasemel. Tõsi küll, midagi püksist välja tõmmata ma ei saa, kuid nagu Elizabeth Swann või keegi selline tüüp ütles: mul on kleidi all kõvasti purjesid.“ „Kuhu sa sellega sihid?“ Marten hakkas juba kannatamatuks muutuma, sest Sass ajas täielikku jama. Kraadid olid oma töö teinud.
„Mu endine koolivend õpib Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas ja tal on laipadega kogemusi. Kui ma laseksin tal Beatrice uurida, saaks asi selgeks.“ „Mida!“ hüüatas Marten ehmunult. „Jah,“ noogutas Sass. „Just nimelt. Kui raske see ikka olla saaks? Surnuaiast laiba kätte saamine on kukekas.“ „Sa oled liiga palju krimifilme vaadanud,“ ahastas Marten. „Sa oled idioot!“ „Ma olen idioot, kelle plaan töötab,“ sõnas Sass ja andis mõista, et see vestlus on lõppenud. „Ja kui sul on selle suhtes vastuväiteid, siis astu kõrvale.“ „Ei, ma ei astu kõrvale,“ lausus Marten. „Ma olen siin selleks, et sind aidata ja ma ei tagane oma kavatsusest.“ See oli peaaegu tõsi. Ta oli endale lubanud, et juhtugu mis iganes, ta läheb lõpuni välja. Samas ei olnud põhjus mitte Sassi, vaid tema enda huvides...
Kuid kes meist ei sooviks oma nahka päästa?
„Mida iganes,“ ohkas Marten, taibates, et Sassiga vaidlemine on mõttetu. „Ma lähen voodisse.“ Ta marssis Sassi tuppa, mis oli nüüd eeldatavasti ämblikuvaba, lõi ukse valju pauguga kinni ja viskus välivoodile, mis abitult kriiksatas, justnagu hakkaks ta kohe kokku vajuma. Ta tiris teki üle pea ja puristas vihaselt. ’Kelleks kurat ta end peab?’ mõtles ta. ’Hakata mu surnud õde üles kiskuma nagu umbrohtu...’
Ja ometi pidi ta tunnistama, et ta poleks ka ise suutnud paremat plaani välja mõelda.

11.


Marten vähkres terve öö unetult voodis, kuna Sass rääkis lakkamatult unes, nii et kui päike lõpuks tõusis, tundis Marten end veel väsinumana kui õhtul päikese loojudes. „Ma teen sulle kohvi,“ pakkus Sass, kui märkas, kuidas Marten juba pikemat aega tuimal pilgul laualina põrnitseb, peekon ja munad taldrikult maha kukkumas. „Ei, ma...ma ei joo kohvi,“ sõnas Marten ja üritas takistada oma silmi kinni vajumast. „Siis teed äkki? Ükskõik mida kofeiiniga?“ Marten otsustas alla anda. „Jah, okei.“ Mida iganes, peaasi et see Sassi suu kinni pani.
„Tere hommikust, lapsukesed,“ lausus Sille kööki sisse astudes ja irvitades. „Kas keegi peksis su vannitoast välja, et sa ilma meigita ringi julged jalutada?“ küsis Sass. „Ma arvasin, et sinu vanuses ei julge keegi ilma krohvikorrata oma nägu kellelegi näidata.“ „Ütle seda veel ja ma torkan sulle pahtlilabida...“ Marteni kõrvad tabasid sõna „perse“, kuid ta ei olnud päris kindel, kas Sille oli tõepoolest enesevalitsuse kaotanud.
Sellest polnud mingit märki. Sille naeratas taas, seekord nii laialt, et kui tal oleks proteesid olnud, oleks need kindlasti suust kukkunud, ning tuhises köögist välja. „Kas ta saatis su just perse?“ küsis Marten. Sass kehitas õlgu. „Ta ei öelnud mu sihtpunkti välja, nii et see võis olla ka mõni muu pime koht.“ Marten purskas naerma ja suutis tükikese praemuna endale pükste peale ajada...ei, pigem Sassi pükste peale, sest just need olid tal hetkel jalas.
„Kurat, sellest jääb ju plekk!“ hädaldas Sass. „Kas sa tead ka, millega sa hakkama oled saanud? Need on mu lemmikpüksid ja rasvaplekk ei tule pesus välja!“ Ta haaras laualt pudeli nõudepesuvahendit ja valas pool selle sisust ette hoiatamata Martenile sülle. „Kas sa oled hulluks läinud?“ hüüatas Marten ja hüppas püsti nagu ussist nõelatud. „Ma ei saa neid pükse sellisena kanda! Mida ma nüüd sinu arust selga panen?“ „Minu pärast võid sa kasvõi pesus ringi joosta,“ arvas Sass, „sest seni, kuni sa korralikult ja ilma pudistamata sööma ei õpi, ma sulle enam oma riideid ei laena!“ „Oo jaa, Sillele meeldiks see kindlasti,“ ironiseeris Marten. „Vaevalt küll,“ sõnas Sass ja hakkas pliidiplaati puhastama. „Skorpionile meeldivad ainult endast 30 aastat vanemad mehed, kellel on suur rahakott ja mikroskoopiline riist!“ „Kui vana ta üldse on?“ uuris Marten ja üritas ligase nõudepesulapiga pükse kuivaks nühkida, mis tegi asja ainult hullemaks.
„25,“ vastas Sass. „25 kuradima aastat. Ma ütlen sulle, see on haiglane, et tema ja minu isa...“ „Ära mõtle selle peale nii palju,“ soovitas Marten. „See tõmbab su juhtmed krussi.“ „Kuidas ma saan sellele mitte mõelda?“ ägas Sass ja viskas panni vihaselt vastu kraanikausi serva, nii et serva küljest tükike emaili lahti murdus. „Kui sinu isa sellise naisega abielluks...kurat võtaks, see mõrd võiks samahästi mu õde olla! Ta on minust ainult kuus aastat vanem!“ Marten oleks pakkunud Sassi vanuseks 18, kuid see, et poiss tegelikult 19 oli, ei olnud kuigi suur traagika. Olgu kuidas oli, täiskasvanulik käitumine oli tema jaoks ilmselgelt ainult sõnakõlks.
Kuigi keskpäevgi polnud veel käes, oli teisipäev alanud maksimaalselt siniselt. Marten üritas mitte mõelda sellele, mis koolis toimuda võis. Vaevalt et keegi temast puudust tundis, kuid Anti, tema parim sõber...ta oli kindlasti mures.
’Veel kord, mida ma siin ometi teen?’ küsis Marten endalt, nagu ta juba mitu korda teinud. Miks oli ta Sassiga kaasa läinud? Scrooge ei jahtinud teda, teda huvitas ainult Sass. Miks ei olnud Marten minema kõndinud, kui tal selleks veel võimalus oli? Praegusel hetkel oli ta ennast vabatahtlikult segamas Sassi hullumeelsesse plaani, mis sisaldas vähemalt kümne erineva seaduse rikkumist ja ilget hauaröövi...
Scrooge polnud tõepoolest oluline, kuid seda enam oli oluline politsei, kes juba praegu arvatavasti Marteni jälgi ajas. Lõpuks suutis Marten enda küsimusele vastuse formuleerida: kui politsei saab ta kätte enne, kui Sass suudab ära tõestada, et Beatrice mõrvati ja selle taga on keegi kolmas, on ta lips läbi.
„Rääkides millestki muust...millal me oma plaani ellu viime?“ küsis ta ettevaatlikult, kuna ta ei tahtnud, et Sass teda panniga viskaks. „Kohe, kui sa oled hommikusöögi lõpetanud. Marxil ei ole teisipäeviti loenguid ja kui veab, saame me ta veel enne kätte, kui ta uttu tõmbab," lausus Sass oma tuttavast rääkides. Marten noogutas ja motiveeris ennast kiiremini sööma. Mida varem nad selle eesootava vestlusega ühele poole saavad, seda parem.
„Ära hakka jamama,“ ütles Sass, kui Marten püsti tõusis ja oma nõusid kraani all pesema tahtis hakata. „Sa oled mu külaline ja sa ei pea midagi tegema. Anna need parem siia.“ Marten oli Sassi äkilisest kohusetundest oma „külalise“ eest hoolitsemise suhtes esialgu pisut jahmunud, sest alles loetud minutid tagasi oli Sass teda ähvardanud, kuid ta oli sunnitud endale tunnistama, et Sassi kiired meeleolumuutused ei oleks tohtinud teda enam üllatada.
„Ja Marten...“ Sassi näol oli kurjakuulutav naeratus. „Esikukapi ülemisel riiulil on ühed roosad teksad. Kurb küll, et need naistekad on, kuid ma arvan, et need sobivad sulle nagu valatult.“ „Mida?“ ei suutnud Marten oma kõrvu uskuda. „Sa tahad, et ma kannaksin...“ „Ma ei taha midagi,“ irvitas Sass. „Kui sa soovid käia ringi, lõhnates nagu Fairy Apple Dream, on see su oma vaba valik. Ma pakun sulle lihtsalt alternatiivi.“
Marten ohkas ja otsustas teha nii, nagu Sass soovitanud oli. Sassil oli õigus olnud: need teksad sobisid Martenile tõesti hästi, värv väljaarvatud...Marten andis endale lubaduse, et kui see kõik läbi saab, sunnib ta Sassi kleidis ümber oma kooli jooksma.
„Hei, Barbie, kas sul on aimu, kuhu ma oma roosa kabrioleti võtmed panin?“ irvitas Sass, enne kui oma tanksaapad jalga tõmbas, pannes Marteni näost punaseks tõmbuma.
Nad panid riidesse, jätsid maja soojuse selja taha ning kõmpisid ligikaudu 15 minutit, enne kui jõudsid ühe ühikat meenutava kortermaja juurde. Sass katsust ust, mis ei olnud lukus, ning hoolimata ukse raskusest tõmbas ta selle suurema vaevata lahti. Korter number 5, mille uksekella nad helistasid, asus kolmandal korrusel.
„Tere, Sass!“ hüüatas ukse avanud pruunide krunni seatud juuste ja lahkete silmadega naine üllatunult. „Mis sind siia toob?“ „Ma tahaksin Markoga paar sõna rääkida,“ lausus Sass ja üritas viisakalt käituda. „Kas ta on kodus?“ „Ma kardan, et ta alles magab, kuid kui sellega on kiire, siis võite te sisse tulla.“ Sass noogutas. „Meil ei lähe kaua.“ Ta tiris oma saapad suure vaevaga jalast ära ja Marten tegi tema eeskujul sedasama, kuigi kõige parema meelega oleks ta oma tossud jalga jätnud.
„Äratus, Marx!“ hüüdis Sass, kui oli end oma sõbra tuppa sisse libistanud. „Aja oma perse püsti, meil on vaja rääkida!“ Marx avas oma silmad ja jõllitas mõne hetke sõnatult Sassi. Seejärel viskas ta endal teki pealt ning hüppas püsti, käsi rusikas ja löögiks kõverdatud. „Kuidas sa julged veel pärast seda siia tulla, mida ma sinu pärast läbi pidin elama?“ haugatas ta. „Ma tambin su näo nii segi, et su pea on nagu su perse ning sitt ei tea enam, kust poolt välja tulla!“
Marten ohkas nukralt. 'Kohe näha, et vanad sõbrad,' mõtles ta.

12.


„See oli sinu süü, et mind oleks peaaegu ülikoolist välja visatud!“ sõimas Marx. „Kui sa poleks käskinud mul neid võtmeid varastada...“ „Sa tegid seda oma vabast tahtest!“ vaidles Sass vastu. „Vaatame tõele näkku: kui ma käsiksin sul sita sisse astuda ja sa seda teeksid, kas siis oleksin ka mina süüdi?“ „Ei!“ „No vot!“ lausus Sass. „See võtmelugu oli muidugi jama küll, aga see polnud minu süü! Sina olid see, kes vahele jäi. Minuga polnud sellel lool mingit pistmist. Pealegi olid mu instruktsioonid nagunii rohkem soovituslikud...“
„Andke andeks, aga millest KURADIST te räägite?“ pistis Marten vahele, hakates juba kergelt ärrituma.
„Pikk lugu, roosapüks,“ vastas Sass. „Ma räägin seda sulle kunagi hiljem.“ „Räägi kohe,“ nõudis Marten, „sest ma ei saa mitte millestki aru!“ „Olgu, olgu, glasuursõõrik,“ andis Sass alla. „Eelmisel kevadel tuli meil Marxiga mõte, et võiks üliõpilastele veidike tünga teha. Kujuta ise ette, kui sa oled mitu aastat raskelt tuupinud ning pääsed lõpuks anatoomikumi oma esimesele lahkamisele ning kui sa skalpelli laiba sisse lööd, voolavad selle seest välja makaronid?“ Marten hakkas tahtmatult naerma. „Mulle küll ei meeldiks põõsasse ropsivaid naisüliõpilasi piiluda.“ „Mulle ka mitte,“ lausus Sass, „aga see pole oluline. Igatahes oli värk nii, et plaan oli hea ja puha, aga Marx oli lootusetult koba ja tal õnnestus turvakaamerale jääda. Mingit makaronitoppimist ei tulnud...“ „...ja mu ülikoolikarjäär oleks äärepealt otsa saanud!“ lõpetas Marx vihaselt Sassi poolt alustatud lause. „Kes käskis sul siis nii koba olla?“ küsis Sass.
„Andke tõesti andeks, et ma teie meeldivat taaskohtumist segan, aga me ei tulnud siia niisama,“ lausus Marten. „Või kuidas, Sass?“ „Sul on õigus, Marten,“ sõnas Sass. „Marx, ma eiran sinu kriitikalaviini minu suunas ja annan sulle loa istuda. Ma arvan, et sa peaksid istuma, kui sa just ei taha persele maanduda, kuuldes, mis mul öelda on.“ Marx urises hetke ja istus seejärel voodiservale, seirates Martenit kahtlustava pilguga. Marten ei saanud seda talle pahaks panna: lõppude lõpuks oli ta Marxi jaoks võhivõõras...
„Ma tahan sult väikest teenet paluda, amicus,“ sõnas Sass. „Käi õige oma ladina keelega perse,“ arvas Marx. „Olgu, olgu, ära ärritu,“ lausus Sass end pisut tagasi tõmmates. Ta istus Marxi kõrvale. „See teene, mida ma sult paluda tahan, on tõesti suur. Ma tean, et järgmise asjana küsid sa, mis kasu sa sellest saad ja ma pean sind kurvastama, öeldes, et sa ei saa mingit kasu, kuid ometi...“ „Hei, blondu, ütle parem välja, mis teil kahel öelda on,“ lausus Marx ja pöördus esmakordselt nende sealviibitud minutite jooksul Marteni poole. „See Sassi ümbernurgajutt hakkab mind ära tüütama.“
„Kas sa tahad seda tõesti teada?“ Marx noogutas ning Marten noogutas talle vastu. „Olgu. Asi on nii: Sass tahab, et sa tema surnud pruta – ja juhtumisi ka minu õe – üles kaevaksid ja teda pisut uuriksid. Ja kui sul väga vaja on, siis me maksame sulle.“ „Kumma pruta?“ ei saanud Marx asjast aru, jättes õhku hõljuma pahaendelise vaikuse.
Marten ei olnud kindel, kas ta oli õigesti kuulnud, aga ei, ta oli kindlasti eksinud. Kui suur oli tõenäosus, et Sassil oli surnud tüdruksõpru rohkem kui üks? Marten maadles selle mõttega hetke ja mattis selle seejärel maha, et hetkeolukorrale keskenduda.
„Beatrice,“ ütles ta lühidalt. „Beatrice Truu. Ma tean, et sa oled temast kuulnud.“ Sass vaatas Marxile paluvate silmadega otsa. „Väike lahkamine ja muud ma ei palu. Sul ei ole vaja lillegi liigutada. Me toimetame ta la...surnukeha siia ja sul ei tule teha midagi muud kui ta...üle vaadata ja teha kindlaks, kuidas ta suri. Lõppude lõpuks õpid sa niikuinii kohtuarstiks ja praktika ei tule sulle kunagi kahjuks...“ „Ei,“ lausus Marx kategooriliselt. „Ei?“ kergitas Sass kulmu. „Nagu su väike sõber juba ütles, loomulikult olen ma temast kuulnud.“ Marx ajas end püsti ja hakkas mõlemat poissi ukse poole suunama. „Ja ma olen kuulnud ka seda, kui palju raha ta isal on. Ma ei kahtlegi, et tema tütre keha vähimagi torkimise korral löövad tema vändagängstad mu lihtsalt mättasse. Kui sa, SANDRE, arvad, et ma hakkan oma eluga niimoodi mängima, siis sa oled täiesti hull!“ „Käi perse!“ vihastas Sass. „Ma palusin ju ilusti!“ „Ja mu EI oli piisavalt selge!“ ei jätnud Marx jonni. „Nüüd kaduge välja, enne kui ma teile politsei kutsun. Te olete peast täiesti segi!“
„See ei ole veel läbi, sa türa!“ torkas Sass Marxi sõrmedega ribidesse. „Palveta, et ma tagasi ei tuleks ja su aknaid sisse ei viskaks!“ Ta rebis vabaks oma mantlihõlmad, mille Marx vihasööstu ajel pihku oli haaranud, raputas end ning ütles rahulikul toonil: „Lähme, Marten.“ Seda polnud vaja kaks korda öelda. Marten heitis Marxile viimase pilgu, enne kui ta ukse kinni lükkas. Ta ei hakanud seda ju ometigi kinni lööma, arvestades fakti, et Marxi ema oli sealsamas kõrval köögis.
„Mida me nüüd teeme?“ küsis Marten löödult. „Palun ära ütle, et see oli su ainuke plaan. Sa ju ütlesid, et sul on kleidi all kõvasti purjesid peidus...“ „Mõnikord murrab torm purjed katki,“ vastas Sass sama löödult. „Ja olgu, ma siis ei ütle. Kurat küll, miks ma ometi arvasin, et Marx mind ka tegelikult aitab?“ „Mulle tundub, et inimesed ei ole sinu suhtes just eriti sõbralikult meelestatud,“ sõnas Marten. „Seda arvestades ei ole imegi, kui kõik ei kuku välja nii, nagu sa soovid.“ „Ära parem hakka seda teemat arendama, roosteplekk...“ „Kaua sa mind nende pükste pärast mõnitada kavatsed?“ käratas Marten. „Ma panin need jalga ainult seepärast, et sa keeldusid mulle midagi muud laenamast!“ „Ma kiusan sind nii kaua, kuni sa enam sellele ei reageeri,“ lausus Sass mõtlikult.
**
„Tundub, et mu paps ja Skorpion on piknikule läinud,“ sõnas Sass, olles kõik toad põhjalikult üle vaadanud. „Piknikule novembris?“ kortsutas Marten kulmu. „Millest sa seda järeldad?“ „Külmkapp on tühi, hoolimata sellest, et alles hommikul oli see maast laeni täis,“ lausus Sass. „Seega on piknik ainus võimalik seletus. Või tahad sa mulle öelda, et keegi murdis siia sisse ja jättis raha ja väärisesemed alles, kuid varastas kogu toidu?“ Marten kehitas õlgu. „Aga võib-olla? Ma pole Tartu vaimu kunagi usaldanud.“ Sass turtsatas ja kaevas külmkapi kõige alumiselt riiulilt välja paki kaminavorstikesi, mis olid õnnetult maha unustatud. „Lõunasöögiks sobivad need küll, või mida sa arvad, roosike?“ Marten hingas sügavalt sisse ja luges kolmeni. ’Ma ei reageeri, ma ei reageeri, ma ei reageeri...' korrutas ta endale.
Sass patsutas ta pealage. „Tubli. Ma arvasingi, et sa sellega hakkama saad.“
Ta pani vorstid ahju ning süütas kaminas tule, kuna toas oli käre külm.
**
„Sass...“ pöördus Marten Sassi poole. „Mida?“ küsis Sass ning süütas laualambi, kuna väljas hakkas juba hämarduma. „Kui me Marxi korteris olime ja ma palusin talt noh, tead küll mida, siis ütles ta midagi, mis...“ „Sa ei peaks selle peale mõtlema,“ sõnas Sass. „See ei puutu üldse sinusse.“ „Aga ma tahan teada!“ raius Marten kangekaelselt. „Kui Beatrice pole esimene sinu tüdruk, kes suri, siis ma tahan teada, kes oli teine! Ma tahan teada, kuidas ja miks.“ Sass kortsutas kulmu ja ta nägu hakkas punaseks tõmbuma. „Ja miks?“ „Sest äkki oledki sina see, kes mu õe ära koristas!“ käratas Marten. Ta kahetses neid sõnu kohe, kui Sass diivanilt püsti hüppas, käed rusikasse surutud. „Ma arvasin, et sa oled mind vähemalt paari päevaga usaldama õppinud!“ köhatas ta vihaselt. „Kuid muidugi, ma eksisin. Kui sa mind ei usalda, siis mida kuradit sa üldse siin persetad? Kao välja!“ Ta osutas ukse poole. „Kao välja!“ „Sass, sa said valesti aru,“ ütles Marten ja üritas olukorda siluda. Väljavaade õues magamisest ei meeldinud talle. „Ma ei tahtnud sind solvata,“ sõnas ta andekspaluvalt. „Ma sattusin lihtsalt liiga hoogu. Ma ei usuks oma sõbrast iial midagi nii halba, ma olen lihtsalt...veidike taktitundetu...“ „Piret,“ pomises Sass mokaotsast. „Mida?“ küsis Marten. „Piret,“ kordas Sass. „Kes? Piret. Kuidas? Ta viskus rongi ette, kui ta oli aasta vanem kui sina praegu. Miks? Tal oli skisofreenia. Ma vastasin kõigile su kolmele küsimusele. Kas su taktitundetu uudishimu on nüüd rahuldatud?“ Marten noogutas sõnatult.
Sass marssis oma tuppa, soris pisut kotis ning tõi lagedale selle sama katkise raamiga pildi, mida Marten juba mitu korda näinud oli. „Tehniliselt võttes ei saa ma sind liigses uudishimutsemises süüdistada,“ ütles ta, „sest ausalt öeldes, ega ma selle pildi varjamisele just eriti aega ei kulutanud, või kuidas?“ Ta vaatas fotot kurva pilguga. „Mul oleks juba ammu olnud aeg see minema visata, kuid öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, ja on asju, mida ei saa unustada.“ Rohkem midagi ütlemata sulges ta oma tuppa ja Marten oleks võinud vanduda, et kuulis teda nuuksumas, kuid kindlasti oli see vaid meelepete.
Ta lülitas teleka sisse. Sealt tuli esmaspäevase „Krimi“ kordus. Marteni suu vajus õudusest pärani, kui ta ekraanil oleval fotol oleva noormehe ära tundis. See oli tema ise.

„...Põhja-Eesti politseiprefektuur otsib taga 16-aastast Marten Kadakut, kes hoidub kõrvale mõrvajuurdlusest. Marten lahkus oma elukohast, Nõmme lastekodust, pühapäeval ega pole senini sinna naasnud. Lastekodust lahkudes oli tal seljas lapiline tuulejakk...“Ta lülitas teleka välja ja virutas puldi vihaselt lauale. Ta oli suuremas supis kui iial varem.

„Hei, Marten, me oleme suuremas supis kui iial varem!“ hüüdis Sass kõrvaltoas, justkui oleks ta Marteni mõtteid lugenud. „Mis?“ küsis Sass. „Meie parim sõber jõudis just peole.“ Sass paotas kardinat ning Marten nägi, kuidas neile juba tuttavaks saanud autost astus välja juba tuttav kogu – Scrooge. „Kurat küll,“ vandus ta valjusti. „Mida me nüüd teeme?“ „Kuna mul tagaust ei ole, siis pakun ma, et me peidame end ära.“ Sass jooksis esikusse, haaras nagi alt oma tanksaapad ning nagist oma tagi, keeras ukse lukku ning pistis võtmed endale taskusse.
„Siin ei ole end kuhugi peita!“ hädaldas Marten. „Muidugi on,“ vastas Sass. „Milleks siis sinu meelest riidekapp leiutati?“ uuris ta. Marten kehitas õlgu. „Selleks, et riideid kuhugi panna oleks?“ „Ei,“ teatas Sass. „Selleks, et naised oma armukesi kuhugi peita saaksid.“ Ta keeras riidekapi ukse lukust lahti. „Roni sisse.“ „Mulle ei meeldi riidekapid,“ sõnas Marten. „Allo-Allo's oli ükskord osa, kus Herr Flick astus kappi, mis plahvatas...“ „Kobi sisse!“ lausus Sass juba käskivamal toonil. „Mind ei huvita mingi Herr Di*k, tänan väga.“ Marten ohkas alistunult, ronis koos Sassiga kappi ja tõmbas ukse kinni.
Kostis luku keeramise hääl...
**
„Vabandage, kas siin elab keegi Sandre nimeline noormees?“ uuris Scrooge. Sassi isa ja Sille, kes olid just oma väikeselt piknikult naasnud ja valmistusid ust avama, noogutasid. Sille keeras ukse lahti ja astus sisse. „Ma kardan, et teda pole praegu kodus. Tema saapaid ja tagi pole kuskil näha." Scrooge norsatas pettunult. „Ja mida te minu pojast soovite?“ uuris Sassi isa. Scrooge laiutas käsi. „Ei midagi olulist. Ma sooviksin temaga kõigest paar sõna rääkida.“ „Kas ma ütlen talle, et te käisite?“ küsis Sille magusalt naeratades. „Ei," lausus Scrooge, „jätame selle parem saladuseks. Ma üllatan teda, kui ta seda kõige vähem oodata oskab.“
Ta pöördus ümber ja marssis tigedalt minema. Ta oli küll poisi leidnud, kuid nende pidevalt läheduses tolknevate imbetsillide tõttu võis tema kinni püüdmine keeruliseks kujuneda. „Miks ei või kõik minna nii, nagu ma plaanisin?“ pomises ta omaette.
**
Kostis luku keeramise hääl ja keegi sisenes tuppa.
„Kallis, kas sa saaksid Sass kapist mu hommikumantli otsida?“ palus Sassi isa oma saapaid jalast kiskudes. „Ma tahaksin selle peale kuuma vanni selga panna.“ Sille naeratas ja kõndis porisedes Sassi tuppa.
„Ta on siin,“ sosistas Sass, kui kuulis, kuidas kellegi sammud uksele lähenesid. „Ma loen kolmeni ja kui ta ukse avab, hüppame talle peale. Üks, kaks...“
Sille avas ukse.
Ta näole venis ülimalt üllatunud ilme, kui ta nägi hüppevalmis Martenit ja Sassi, kes olid ilma mingi loogilise põhjuseta kappi pressitud...kahekesi.
„Hei, poisid,“ irvitas ta. „Veetsite hästi aega?“ „Ma ei pea sulle midagi seletama, Skorpion,“ lausus Sass ja trügis kapist välja, tõmmates Marteni taaskord endaga kaasa. „Kas sa Scrooge’i nägid?“ „Scrooge’i?“ Sille kortsutas kulmu. „Vanem mees, käheda häälega?“ Sass noogutas. „Muidugi nägin,“ lausus Sille. „Ta otsis sind, kuid me saatsime minema, kuna me arvasime, et sa pole kodus. Me ei osanud aimatagi, et sa peidad end kapis...“ „Millal ta tagasi tuleb?“ küsis Sass. Sille kehitas õlgu. „Ta lubas sind üllatada, kuigi ma arvan, et hoopis tema on see, kes üllatub...“ Ta viskas oma pilgu Sassile, Martenile, kapile ja seejärel uuesti Sassile. „Ma ei hakka küsimagi, millega te nende riiete vahel tegelesite.“
„Jää vait, sitapea,“ lausus Sass, „ja kao mu toast välja!“ Sille naeratas mürgiselt, lehvitas poistele ja tegi nii, nagu Sass talle ütles, kuigi ta silmades peegeldus selge vastumeelsus. „Olgu, armsakesed, ma lasen teil siis jätkata.“
Kui ta läinud oli, virutas Sass vihaselt jalaga vastu paberikorvi, nii et see ümber kukkus. „Hei, ära tee temast välja,“ soovitas Marten, kes oli hetkel näost sama punane kui Lumivalgekese huuled. ’Ma teadsin, et kappi minemine pole hea mõte,’ mõtles ta. „Mida?“ Sass heitis talle altkulmu pilgu. „Kas sa tõesti arvad, et mind kotib see, et Skorpion on veendunud, et ma tahan sind kleidis keppida? Ma arvan, et meil on sellest suuremaidki muresid. Sa kuulsid, mida Skorpion ütles. Scrooge tuleb tagasi ja ta lubas mind üllatada. Ja tema puhul tähendab üllatamine, et ma saan kaksteist hoopi makku ja paar kuuli rindkeresse.“ Ta surus oma käed rusikasse. „Kas saab veel hullemaks minna?“ ’Alati,’ mõtles Marten, kuid otsustas, et ei hakka seda välja ütlema. Talle tundus, et vastasel juhul saab ta ise kaksteist hoopi makku, sest päris kindlasti polnud Sass piisavalt heas tujus, et kuulata Marteni negatiivset tulevikuprognoosi.

13.


„Ma pakun, et me lähme ära ja me teeme seda kohe,“ lausus Sass. „Ma pakun, et me ei lähe praegu kuskile,“ haigutas Marten ja maandus oma välivoodil. „Ma tahan magada.“ „Kuidas sa magad, kui Scrooge sulle noa perse keerab?“ küsis Sass. „Ausalt öeldes ma ei tea, sest mulle pole kunagi varem nuga perse keeratud,“ vastas Marten. „Kui Scrooge seda kunagi tegema peakski, küll ma siis teada saan. Praegu on mul täiesti ükskõik.“ Ta tõmbas teki üle pea ja kuulas, kuidas Sass veel mitu minutit toas vihaselt ringi trampis, enne kui lõpuks tule ära kustutas ja samuti pikali heitis.
Oma näilisest rahulikkusest hoolimata ei suutnud Marten uinuda ja tundis, et paar unerohutabletti ei teeks talle sugugi paha. Olles veendunud, et Sass on sügavasse unne vajunud, roomas ta voodist välja ning koputas Sassi isa toa ukse peale. „Vabandust, et segan,“ vabandas ta viisakalt, aga ega teil juhuslikult palderjani ei ole?“ Sassi isa ja Sille istusid voodil ning sirvisid ajalehte. „Vaata öökapi sahtlisse," soovitas Sille, ja keskendus taas ajalehele, mis tundus Martenist tunduvalt rohkem ta tähelepanu paeluvat. Ta ei hakanud isegi Marteni väikese kapiintsidendi kohta ühtegi märkust tegema.
„See on ju kohutav,“ pomises ta omaette. „Temavanune tüdruk üksi öösel väljas...“ „Me ei tea seda kindlalt,“ väitis Sassi isa. „Arvatavasti laskis ta lihtsalt mõneks päevaks kodust jalga. Tead ju küll neid noori...“
„Millest te räägite?“ küsis Marten, olles unerohutableti kuivalt läbi raskuste alla neelanud. „Mitte millestki,“ sõnas Sassi isa, kuid Sille nii kindel ei olnud. „Loe ise,“ ütles ta ja ulatas Martenile ajalehe.
Esmapilgul ei suutnud Marten õiget artiklit leida, sest Sille oli talle ajalehte ulatades järje kaotanud, kuid lõpuks leidis ta selle, mis Sille ja Sassi isa huvi oli pälvinud.
Lehe ülaosas oli sinisilmse ja blondi tüdruku foto.

Kui lapsuke kaob... ütles pealkiri.

Marten ei suutnud tervele loole keskenduda ja luges selle diagonaalis läbi.

„Kolmeteistkümne aastane Ann Schwarz, Nissi Põhikooli seitsmenda klassi õpilane, jäi kadunuks esmaspäeval, kui ta peale tundide lõppu koolist koju Nurme suundus. Tüdruku koolikott ja talvejope leiti tee äärest...

...hea õpilane ja väga vastutustundlik laps,“ lausub koolidirektor. „See, et ta kellelegi sõnagi lausumata minema võis sõita, ei tule kõne allagi...“

„Meie tütar ei saaks seda meile teha,“ ütleb Anni isa Toivo(39). „Ta ei ole kunagi midagi meilt luba küsimata teinud. Temaga on midagi juhtunud...“

...peadirektor möönab, et otsingud on käima lükatud ja kõik politseinikud annavad endast parima, et tüdrukut üles leida. Ka vabatahtlikel on võimalus aidata...“

Marten vaatas veelkord tüdruku fotot ja ahmis õhku.
Ta nägi välja peaaegu nagu Beatrice koopia. Tal oli sama soeng, sama silmavaade ja isegi sama silmavärv. Kuigi ta näojoones olid proportsionaalselt Beatrice omadest erinevad, ei kaotanud see nendevahelist sarnasust.
Marten pööras pea kõrvale ja tema kurgus hakkas kasvama klomp. „Aitäh tableti eest,“ tänas ta ning ulatas ajalehe Sillele, kes selle oma punaste kunstküüntega kaunistatud käega vastu võttis. „Ma suundun nüüd tagasi voodisse.“ Ta sulges nende toa ukse ja suundus tagasi Sassi juurde, kes oli vahepeal nii valjusti norskama hakanud, et Marten kaalus, kas teda mitte padjaga visata. Isegi veenitäis morfiini ei oleks suutnud sellist müra summutada.
Marten puges teki alla ja pressis padja endale pea peale, et pisutki rahu saada, kuid see ei olnud võimalik. Miski kripeldas ta hinges.
See tüdruk oli Beatricega nii sarnane, et nad võinuksid õed olla.
Kuid Martenit häiris midagi muud.
Kolmeteistkümne aastane Ann Schwarz, Nissi Põhikooli seitsmenda klassi õpilane...
Nissi asus Riisiperes, ja juhul, kui sa ei omanud autot või mingit muud mootoriga sõiduriista, sai Riisiperre sõita ainult rongiga. Riisiperele lähimad jaamad olid Jaanika, Laitse ja Kibuna. Beatrice laip oli leitud Laitse lähistelt raudteega paralleelselt jooksvast metsast. Samas piirkonnas elava tüdruku kadumine ei saanud olla kõigest pelk kokkusattumus.
Marten hüppas püsti nagu ussist nõelatud ja jäi keset tuba seisma.
„See ei ole võimalik,“ pomises ta. „Kas võib olla tõsi, et Beatrice ei ole ainus...et see ei olnudki otseselt tema vastu suunatud...“
Beatrice ei olnud ainus ohver. Võib-olla ei olnud ta tapmiste reas isegi esimene...
„Sass, ärka“ lausus Marten ja raputas oma nohisevat sõpra õrnalt õlast. „Palun ärka üles. Sa ehmatad endal kõhu lahti, kui kuuled, mis mul sulle öelda on."

14.


„Sass, kurat, kas ma vajan su äratamiseks veekahurit või?“ käratas Marten. Sass hüppas istukile, vaatas Martenile *ütle veel midagi ja sa sured* pilguga otsa ning asetas seejärel pea padjale tagasi. „Isegi kui sa tahaksid veekahurit kasutada, ei ole see hetkel võimalik, sest mu isa pani selle keldrisse luku taha ja keelas seda enne järgmise aasta Pronksiöö aastapäeva välja võtta.“ „Ei, ma ei taha veekahurit kasutada!“ seletas Marten. „Ma tahan sinuga lihtsalt millestki rääkida!“ Ta seletas uimasele Sassile kõik, alustades Ann Schwarzi kadumisest ja lõpetades järeldusega, milleni ta jõudnud oli. Ainult enda väikese jälitustegevuse Beatrice kohta otsustas ta endiselt saladuseks jätta, sest ta ei kavatsenud lasta kellelgi oma kaela murda.
Ta oli lootnud, et Sass on tema idee suhtes toetav ja haarab sellest kõigi oma nelja jäsemega kinni nagu amööb, kuid Sass jäi üdini skeptiliseks. „See on küll ilus lugu, Marten,“ sõnas ta haigutades, „kuid ma ei ole enam eas, kus unejutte vajatakse. Vabanda väga, kuid kuidas peaks mingi suvalise kolkablondiini kadumine minu tüdrukusse puutuma?“ Ta raputas pead. „Sa oled liiga palju krimifilme vaadanud ja...“ „Vähem kui sina, hauaröövel!“ vaidles Marten vastu, kuid Sassi ta omaenda vitsaga lüüa polnud sugugi kerge, sest Sass jäi Marteni arvamuse suhtes ükskõikseks. „Marten, sa ei ole Nancy Drew,“ irvitas Sass. „Nancy oli mõistatuste lahendamise suhtes rabavalt andekas ja ma kinnitan sulle, et sul pole temaga midagi ühist. Sul pole ei tema ajusid ega tisse...“ keeras Sass muiates voodis teise külje, kuid Marten ei kavatsenudki lasta tal edasi magada. „Minu teoorias on tunduvalt rohkem loogikat kui sinu omas,“ kostis ta. „Sinu teooria Beatrice surma kohta seisneb põhiliselt selles, et kuskil oli keegi, kes koristas ta ära selleks, et sind tema surmas süüdi lavastada ja lasta sind ära koristada...“ Marten köhatas oma hääle puhtaks. „Ma sõidan Riisiperre, sest ma ei saa lahti tundest, et Ann Schwarzi kadumine ja Beatrice surm on kuidagi seotud. Kui mul veab, saame mu teooriale kas joone alla tõmmata või selle läbi kriipsutada...“ „Mina valin viimase variandi...“ teatas Sass, kuid Marten ei lasknud ennast katkestada. „...ja mõlemal juhul peaks tulemused sulle vastu võetavad olema.“ „Miks sa seda arvad?“ „See on ju loogiline,“ sõnas Marten. „Esiteks tahad sa, et Beatrice surma tegelikud põhjused päevavalgele tuleksid ja ta isa...minu isa...oma kõrilõikaja su kannult maha võtaks. Teiseks tahad sa võib-olla veelgi rohkem, et ma eksiksin ja need kaks juhtumit oleksid üksteisest lahus.“ Ta mõtles veidi. „Muidugi on ka kolmas variant,“ lausus ta. „Võib juhtuda, et me eksime kõige suhtes ja Beatrice poos end tõepoolest lihtsalt üles. Tüdrukud teevad ju vahel kummalisi asju, tead küll...“ Marten ei pidanud rohkem edasi rääkima, sest Sass oli juba voodist välja tulnud ning hüples veidras poosis mööda põrandat, mis ta paljaste jalgade jaoks liiga külm oli. „Sa ei lähe ilma telefonita,“ lausus ta ja kadus koridori, tulles hetk hiljem tagasi Nokiaga, mis kuulus selgelt Sillele – keegi teine ei oleks elus julgenud nii roosat telefoni puudutada. „Ma ei saa seda lihtsalt niisama võtta!“ protesteeris Marten. „See on Sille telefon ja seal sees on tema kaart...“ „Mitte kauaks,“ sõnas Sass sahtlis sorides ja tõmbas võidukalt välja kasutamata Simpeli kõnekaardi.“ „Ahhaa! Ma teadsin, et see mul kuskil on! Sa ju mäletad, et paar aastat tagasi loopis Simple neid kaarte vasakule ja paremale...“ „Ei, ei mäleta,“ sõnas Marten, kuid Sass ei märganud seda. Ta toppis kaardi telefoni, salvestas enda numbri telefoni mällu ning ulatas selle seejärel Martenile. „Kõneaega on 75 krooni ja aku on neli pulka, nii et sellest peaks jätkuma. Kui sa lähed kohe, jõuad esimese Tallinnase sõitva rongi peale.“ Nüüd meenus Martenile midagi. „Tegelikult...“ sõnas ta kohmetult. „Mul ei ole raha...“ Taaskord suundus Sass koridori ning tuli tagasi 500-kroonisega. „Vaevalt, et mu paps sellest puudust tunneb.“ Tavalises olukorras oleks Marten nii rahast kui telefonist keeldunud, eriti veel seetõttu, et need olid võetud kellegi teadmata, kuid praegune olukord ei lubanud tal seda teha. Ilma rahata poleks sõitu ja ilma sõiduta ei saaks ta oma uudishimu rahuldada. Ta võttis raha tänulikult vastu ja toppis selle püksitaskusse.
„Kui sa kohale jõuad,“ ütles Sass käskival toonil, „siis sa helistad mulle. Kui sa midagi leiad, milles ma küll sügavalt kahtlen, siis sa helistad mulle.“ „Kui ma sulle kogu aeg helistama pean, siis kas sul ei oleks juba mõttekam kaasa tulla?“ küsis Marten. Sass mõtles hetke ja raputas pead. „Ei. Esiteks ei saaks ma sinuga kaasa tulles magada, ja teiseks on mul tunduvalt ohutum koju jääda. Scrooge arvab, et mind ei ole siin, ja vaevalt et ta tagasi tuleb. Ja kui tuleb, siis olen ma sajaprotsendilises lahinguvalmiduses ja panen ta kahetsema, et ta üldse sündis.“ Ta saatis Marteni koridori ja viipas talle sõbralikult hüvastijätuks, kui too oli end soojalt riidesse pannud ja uksest välja astus. „Kui sa ilma vastusteta tagasi tuled, siis ma veel naeran su üle,“ lausus ta. „Seda me veel vaatame, kes viimasena naerab,“ vastas Marten ja pani ukse enda järel kinni.
Teda oli ootamas rohkem kui kaks tundi külmal perroonil kükitamist, enne kui ta Tallinna rongi peale pidi minema, kuid sellest polnud lugu. Ta kõndis tähti imetledes mööda tänavat, pea kuklas, ning leidis, et nii kauni taeva puhul ei tapaks teda ka kolm tundi ootamist.
Ja lõppude lõpuks oli ta oma eesmärgile sammuke lähemale jõudmas.

Uut ka oodata on?=)
Aga muidu on see jutt hästi-hästi hea... ja jube huvitav.
Niiet, hakka aga kirjutama ...!

Mingi paar rida mul isegi kuskil on, aga üldiselt on mu pea praegu selle koha pealt täiesti tühi, nii et uue osaga läheb...ee...aega :)

Aaaam...
No eks ma siis oota.

Okei, ma lõpetasin selle pooliku osa lõpuks ära. Veits igav tuli vist, aga ülejäänud jutu koha pealt on see suht tähtis


15.


Marteni väike reis ei läinud sugugi nii hästi, kui ta soovinud oleks – hommik oli tunduvalt külmem, kui ta arvanud oleks, rong sõitis üllatavalt kaua, ümberistumine oli tüütu ning kui ta lõpuks Riisiperes rongilt maha astus, oli ta sunnitud tõdema, et tal ei ole õrna aimugi, kuidas Ann Schwarzi koju pääseda. Juhtnööride saamiseks pidi ta minema kohalikku roosaks võõbatud koolimajja infot küsima, kuid paraku ei leidunud seal kedagi, kes teda aidata oleks soovinud ning Marten pidi pettunult lahkuma. Kulus tükk aega, aga lõpuks õnnestus tal saada kaubale ühe kohaliku poe ees istuva joodikuga, kes talle lahkelt õige teeotsa kätte näitas – muidugi mitte heast südamest, vaid õlleraha eest.
Ann Schwarzi vanematekodu asus põllul teise samasuguse hoone kõrval, ning et mitte üle välja marssida, kasutas Marten põllu kõrval olevat kitsast teerada, mis vinkles ja vonkles kõige võimatumates suundades, ning selleks ajaks, kui ta lõpuks ukselävele jõudis, olid ta teksapüksid – või siiski veel Sille teksapüksid – porised ja kriibitud.
Kui Ann Schwarzi ema ukse peale ilmus, silmad nutust punased, kõhkles Marten hetkeks, kas tal ikka tasub naist torkida, kuid otsustas lõpuks seda siiski teha. Ta esitles ennast viisakalt, teatas, et tahaks Anni kohta paar küsimust esitada ning Anni ema nõustus teda lõpuks sisse laskma ning talle isegi kohvi pakkuma, kuid Marten keeldus sellest. Ta tõepoolest ei armastanud kohvi, isegi olukordades, kus selle joomine oleks olnud viisakas.
Kui Anni ema tema vastu sõbralik oli, siis tema isa küll samasugust suhtumist üles ei näidanud. „Kes sa oled,“ küsis ta käredal tooni, „ja mida sa meist tahad?“
Nad istusid kolmekesi ümber suure elutoalaua ja Marten tundis end iga hetkega üha ebamugavamalt. Talle tundus, nagu ta oleks tunginud kellegi isiklikku ruumi, ning ta ei kavatsenud sinna kauaks jääda.
Ta võttis kotist välja Beatrice raamitud foto, mille ta Sassi öökapisahtlist ära oli virutanud, ning ulatas selle Anni emale. Naise näol peegeldus hetkeks selge äratundmine, kuid hetk hiljem see kadus...täpsemalt siis, kui ta mõistis, et tüdruk pildil ei ole tema tütar.
„Kes ta on?“ küsis ta, andes mõista, et ta ei tunne tüdrukut. Seega välistas see kohe variandi, et Beatrice ja Ann võisid olla sõbrannad. „Tema nimi on...oli Beatrice,“ lausus Marten. „Ta sooritas nädal aega tagasi enesetapu.“ Anni ema lõi käe suule. „Kui kohutav!“ ütles ta, kuid kortsutas seejärel kulmu. „Kuid...kuidas see meie tütrega seotud on?“ „Enesetapu põhjus ei klapi Beatrice loomusega,“ sõnas Marten, „ja ma kahtlustan, et tegu võib olla mõrvaga. Ma ei suutnud sellele mingit motiivi leida, kuid kui ma lugesin ajalehest Anni kadumisest, tundus mulle, et ma olen midagi avastanud.“ Ta pöördus Anni ema poole. „See foto...kui te seda vaatasite, tundus teile hetkeks, et vaatate oma tütre peegelpilti. Kas ma eksin?“ Naine raputas pead. „Ei, sugugi mitte. Minu väike Ann ja tüdruk pildil on tõesti hämmastavalt sarnased. Nad võiksid lausa õed olla.“ Ta vaatas Martenile sügava pilguga otsa. „Ka sina meenutad mulle teda.“ Täiesti ootamatult puhkes ta nutma. „Oh mu väike kallike, mis sinuga küll juhtus?“ halas ta. Marten ulatas talle salvrätiku.
„Kas su jutul mingi mõte ka on?“ küsis Anni isa oma naist lohutades ja ta nägi väga vihane välja – talle ei meeldinud, et ootamatult sisse astunud võõras tema perekonna haavadele soola raputab. „Sa tuled siia ja hakkad rääkima mingist tüdrukust, kes näeb välja nagu mu tütar, ning arvad, et me teame tema kohta midagi! Vabandust, aga meil ei ole siin juurdlusbüroo!“ „See mingi tüdruk, kellest ma räägin ,“ kostis Marten, püüdes mitte ärrituda, „on minu õde. Tema surnukeha leiti siit paar peatust eemalt rongijaama lähedalt metsast, nii et sisuliselt on tegu sama piirkonnaga. Ja kui te kavatsete sarnasust eitada, siis vaadake hoolega seda pilti,“ soovitas ta. „Ma ei välista võimalust, et mõlema juhtumiga on seotud sama kurjategija...“ Anni ema lõpetas halamise, kuivatas oma pisarad ära ja istus Marteni kõrvale.
„Kallis poiss,“ alustas ta, „ma tean mida sa läbi elad, kuid ma kipun arvama, et sa otsid seost valest kohast. Ma mõistan, et sa otsid oma õe surma taga midagi sügavamat kui kõigest tühipaljas enesetapp, kuid maailma teed on alati imelikud. Ma ei usu, et sinu õe surm ja minu tütre...kadumine...kuidagi seotud oleksid.“ Ta nuuksatas.
Marten noogutas pisut vastumeelselt ja tõusis püsti. Ei olnud enam midagi, mida ta oleks seal teha saanud. Anni vanemad ei teadnud midagi ja ei saanud teda aidata.
„Tänan, et minu peale aega kulutasite,“ sõnas ta, „ja vabandust, et teid segasin. Mul on siiski hea meel, et te mu ära kuulasite.“ Ta pööras ringi ning asutas end lahkuma, kuid pimedas kojas põrkas ta kellegagi kokku.
„Vaata ette, kuhu sa astud!“ käratas tundmatu meesterahvas ja trügis Marteni esikusse, nii et Marten tema nägu nägi. Mees oli tumedapäine ja tüüpiliste parameetrite järgi võttes küllaltki kena, kuid ta näole oli kinnitunud pisut tige ilme, mille põhjus kohe selgeks sai. Tema käe otsas kõlkus kass, keda ta turjast kinni hoidis. „Kui see loom veel ühe korra minu trepi alla kusele tuleb,“ teatas ta vihaselt, „siis kihutan ma talle kuuli keresse!“ Ta viskas valjusti kräunuva kassi põrandale ning marssis tuldud teed tagasi välja.
„See on meie naaber,“ lausus Anni ema vabandavalt ja võttis oma räsitud lemmiku sülle. „Milline töökas inimene, kuid milline konarlik natuur...“ Marten noogutas ja tegi teise katse lahkuda, kuid taas kotta astudes jäi talle midagi jala alla. Ta kummardus ja korjas selle üles.
See oli Gustav Adolfi gümnaasiumi sõrmus, ning eeldatavasti oli see pudenenud mehe taskust.
„Hei, oodake!“ hüüdis Marten ja kihutas mööda põldu minema marssivale mehele järele, unustades, et ta oli tahtnud põllul trampimist vältida. „Mida?“ küsis mees, kui ta ümber pööras ja seisma jäi. Marten jõudis temani ja pidi paar sekundit hinge tõmbama, enne kui ta rääkida sai. „Te pillasite selle.“ Mees heitis sõrmusele üheainsa pilgu ja võttis selle vastu. Tema peopesas tundus sõrmus nii väike, et Marten kahtles, kas see talle väikesesse sõrmegi mahuks. „Te õppisite Gustav Adolfis?“ küsis ta. „Mulle pandi koguni selle kooli järgi nimi,“ lausus mees, andmata siiski selget vastust, ja muigas. „Mina olen Adolf Hicka.“ Ta surus Marteni kätt. „Aitäh, et mu sõrmuse üles korjasid. Oleks kahju olnud seda kaotada.“ Rohkem kõnelemata pööras ta Martenile selja ning kõndis tagasi vaatamata oma talu suunas.
Viitsimata sakilisele teerajale tagasi pöörduda, kõndis Marten üle põllu, kuni teele välja jõudis. Midagi äsja kohatud mehe juures painas teda, kuid ta ei taibanud, mis see oli.
Tee rongijaama oli pikk ja lõpuks kohale jõudes oli Marten surmväsinud. Ta polnud hommikust saadik midagi söönud ning tal polnud ka üleliigset raha. Õnneks sattus ta rongis istudes heasüdamliku vanamuti kõrvale, kellel tema näljast nägu nähes temast kahju hakkas ja kes talle ühe kollasesse paberisse mässitud võileiva ulatas. Martenile küll ei maitsenud leiva vahele pressitud kapsas ja või tundus olevat pisut rääsunud, kuid ta ei kurtnud. Kütus oli kütus.
Balti jaamas pidi ta veel tunnikese tammuma, enne kui Tartu rong välja sõitis, ning ta oli nii väsinud, et jäi lõpuks rongis tukkuma, lootes siiralt, et Scrooge pole Sassi veel käte saanud. Tal oli tunne, et sellisel juhul ootaks teda Sassi korteris ees veri ja soolikad ning see oli midagi, mille juhtumist ta ei soovinud. Tal oli Sassi vaja. Ta kahtles, kas ta oleks ilma tema abita üldse võimeline midagi välja uurima...mitte et nüüd, kui tema suur teooria tundus olevat vett vedama läinud, selleks mingeid võimalusi paistis.
Vähemalt võis Sass rõõmustada, et tal oli õigus olnud, ning Marten teadis, et ta teeb seda kindlasti...
...kuigi hetkel oli rõõmustamiseks siiski veel liiga vara.

Vaene kiisu...
Ei olnud igav, üldse mitte. :)
Väga hea oli.
Uut!

Ei, ma ei kirjuta neid osasid üldse väikeste vahedega
**
16.


Kui ta avastas, et Sassi tanksaapad ei olegi nagi all, arvas Marten hetkeks, et poiss on korterist lahkunud. Siis aga meenus talle, et need olid silma alt ära pandud kurjakuulutava Scrooge’i tõttu.
„Sass?“ küsis ta ettevaatlikult, kui ta toa ukse avas.
„Noh?“ küsis Sass end voodi alt välja veeretades. „Kuidas läks?“ „Mis sa ise arvad?“ küsis Marten ja lasi oma õlad longu. „Mu hüpotees oli täiesti alusetu. Beatrice ja Ann ei tundnud üksteist.“
„Ma ütlesin sulle algusest peale, et sa ehitad õhulosse,“ ütles Sass irooniliselt. Marten ootas, et ta hakkab naerma, nagu ta lubanud oli, kuid poiss ei teinud seda. Ta tõusis püsti, kloppis oma põlved tolmust puhtaks ning uuris Martenit pealaest jalatallani. „Sa näed välja nagu midagi, mille kass sisse vedas,“ lausus ta. „Kas sa käisid kolhoosi põllul kartuleid muldamas, või mis?“ „Kartulite koha pealt ma ei tea, aga üle põllu käisin ma küll,“ tunnistas Marten. „See oli otsetee.“ Ta tahtis Sassi voodile istuda, et oma liigsest kõndimisest väsinud jalgu puhata, kuid Sass krabas ta varrukast ja sundis teda püsti jääma. „Sa näed välja nagu Tahma-Toomas,“ ütles ta, „ning ma keelan sul kategooriliselt oma puhta lina peale istuda! Ma ei taha, et sa selle mustaks teed!“ „Aga ma olen väsinud!“ protesteeris Marten. „Siis istu põrandale!“ soovitas Sass ja hakkas kärsitult mööda tuba edasi-tagasi kõndima. „Mul ei ole enam vähimatki ideed, mida arvata,“ ütles ta. „Ausalt öeldes...ja pane tähele, ma ei kavatse enam oma sõnu korrata...lootsin ma natuke, et sul on õigus ja Beatrice’i ning Anni juhtumid on omavahel seotud. Nüüd aga...on meil vaid tühjad pihud.“ Ta ohkas ning sügas murelikult lõuga. „Paistab, et ma pean taaskord Marxi poole pöörduma,“ sõnas ta, kuid ta hääl ei kõlanud sugugi lootusrikkalt. „Kui ma ehk natuke ta ees põlvili rooman ja tema tossuninasid suudlen, jääb ta nõusse. Ja kui ei, siis on meie missiooni ja ühtlasi ka minuga lõpp. Me ei saa iialgi tõestada, et Beatrice tapeti ning kui me seda teha ei saa, lööb Scrooge mu lihtsalt maha.“
Ta jätkas toas edasi-tagasi kõndimist. „Ma pean homme majast välja saama ja Marxiga kohtuma,“ ütles ta lõpuks, tundudes olevat otsustanud, et see on ainuke normaalne lahendus. „Kui ma end hoolega maskeerin, ei tunne ehk Scrooge mind ära, juhul kui ta veel üldse siinkandis luurab. Ma ei imestaks, kui ta oleks Tallinnasse tagasi läinud.“
„Sa ei või selles kindel olla,“ ütles Marten ning masseeris oma põlve, mille ta perroonil libisedes siniseks oli löönud. „Jah, ma ei või selles kindel olla, kuid see on ainus plaan, mis meil on.“ Ta muigas. „Muidugi võiksin ma Marxile ka altkäemaksuks ühe prostituudi saata, kuid ma kardan, et ükski libu ei nõustuks ka raha eest temasugusega keppima.“
Nad suundusid kööki, kus Sassi isa ning Sille, keda Sass väga ebaviisakalt põrnitses, ühiselt pirukaid küpsetasid. „Kas tahate ka süüa, poisid?“ küsis mees ja üritas naeratada, kuigi ta suunurgad olid kahtlaselt viltu - miskipärast tundus Martenile, et see on tema pärast. Sass raputas pead, enne kui Marten, kes tegelikult vägagi näljane oli, midagi vastata jõudis. „Ei mingil juhul. Ma ei kavatsegi end selle nõiamoori kokandusalaste käkerdistega mürgitada.“ „Aga...“ protesteeris Marten, kes oli üsna veendunud, et need isuäratavalt lõhnavad moosipirukad, mis iga hetk ahjust välja pidid tulema, on kõike muud kui mürgitatud. „Ei,“ katkestas Sass teda. Ta trügis Sillest mööda, külmkapi juurde, ning olles sealt kolm muna võtnud, lõi need kausis segamini. Siis viskas ta need pannile ning paari minutiga sai munadest omlett.
„Mul ei ole aimugi, mida ma Marxile ütlen,“ sõnas ta, kui nad Marteniga tema toas istusid - Sass oli kategooriliselt köögis söömise vastu olnud -, ning toppis suhu järjekordse ampsu omletti. See oli peaaegu tulisoolane, kuid Marten ei kurtnud. Ta oli kasvanud üles maitsetu lastekodulobi peal ning tibake ülearust soola ei häirinud teda.
„Ütle talle tõtt,“ pakkus Marten. „Ütle, et sellest sõltub su elu.“ Sass naeratas nukralt. „Ma kardan, et see on viimane asi, mis Marxile korda läheb.“
Olles söömise lõpetanud, pesid poisid nõud ära ning kuna kell juba üsna palju oli, oli aeg magama heita.
Olgu, kuidas selle magama heitmisega ka ei olnud, ei suutnud kumbki poistest uinuda. Sass vaevas oma pead katkematult sellega, kuidas küll ometi Marxi soosingut võita, ning ka Marten ei saanud sõba silmale.
Tal oli tunne, et ta oli midagi ääretult tähtsat kahe silma vahele jätnud ning üritas seda paaniliselt meelde tuletada, kuid mälestus, mida ta soovis, keeldus kangekaelselt pinnale ujumast. Oli juba tublisti üle kella kolme, kui Marten lõpuks unne vajus.
**
Kui ta hommikul ärkas, oli terve tuba tema ümber valge. Sass oli juba läinud ning ta üksi jätnud. Tundes selle vastu, kas Sass end tõepoolest välja minekuks maskeerinud oli või mitte, ainult leiget huvi, ajas Marten end püsti ja ringutas. Kõik ta kondid ragisesid halvasti magatud ööst ning ta pidas paremaks hommikuvõimlemine vahele jätta.
Oma kangetel jalgadel esimesi uimaseid samme tehes koperdas ta vastu Sassi kummutit, nii et selle peal olnud väike esemekuhi maha kukkus. Valjusti vandudes ei jäänud Martenil muud üle, kui kummarduda ning maha kukkunud pudi-padi üles korjata.
Tema pihku jäi bussipilet, kulunud ilmega käekett ning pealuuga sõrmus, mis oli nii lai, et see oleks Marteni sõrmest kindla peale ära kukkunud.
Ootamatult tabas Martenit teadmine, mida ta öösel nii pingsalt otsinud oli. Sassi sõrmus oli talle vastuse andnud.
Kui ta Adolf Hickale tema kaotatud sõrmuse tagastanud oli, oli teda hämmastanud, kui väike sõrmus võrreldes mehe peopesaga tundus. Kui mees oli saanud selle kooli lõpuklassis, nagu ta muljet üritas jätta, pidid ta sõrmed sellel ajal äärmiselt peenikesed olema. Või siis...
...või siis mitte.
Martini kurku kerkis klomp, kui ta mõistis, et sõrmus, mille ta mehele viis, ei saanud kuidagi talle kuuluda. Tegemist oli naistesõrmusega, Gustav Adolfi gümnaasiumi naistesõrmusega.
Ja Beatrice oli olnud Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilane.
Seletamatust hirmutundest rabatuna lülitas Marten sisse Sassi arvuti ning otsis üles GAG-i kodulehe. Seejärel valis ta õppealajuhataja numbri.
Toru tõsteti pärast kolmandat kutsungit.“ Gustav Adolfi gümnaasiumi õppealajuhataja, tere päevast,“ kõlas karm naisehääl. „Tere päevast,“ puterdas Marten närviliselt. „Mul on üks üsna isiklikku laadi mure ning ma loodan, et te saate mind aidata. Mul oleks väga vaja teada, kas üks inimene, keda ma tunnen, on teie koolis õppinud.“ Ta võis lausa ette kujutada, kuidas naine kulmu kortsutab. „See on väga ebatavaline palve ning ma kardan, et sellise informatsiooni andmine ei ole lubatud...“ „Palun,“ ütles Marten anuval toonil. „Ma pean teadma.“ Naine ohkas. „Ma ei mõista selle palve kasutegurit, kuid hea-küll. Palun öelge mulle selle isiku nimi ning ma katsun vilistlasregistrisse kiigata.“ „Hicka,“ ütles Marten. „Adolf Hicka.“
Kostis arvutiklahvide klõbinat, enne kui naine rääkima hakkas. „See on kahtlemata huvitav nimi,“ möönis ta, „kuid sellist meest ei ole meie koolis kunagi õppinud. Miks te seda...halloo?“
Niipea, kui Marten oma kartusele kinnitust sai, viskas ta toru hargile ning hakkas tuba segi pöörates oma riideid otsima.
Tõde oli nii uskumatu.
Adolf Hicka ei olnud kunagi GAG-is õppinud. Sõrmus, mille Marten talle andnud oli, kuulus Beatrice’ile. See tähendas seda, et Adolf Hicka oli tüdruku surmaga seotud.
Marteni süda juba teadis, et just Adolf Hicka oligi Beatrice’i tapnud.
Olles riided selga visanud, haaras ta kapiäärelt Sille mobiiltelefoni - teda üllatas, et naine seda veel tagasi ei olnud võtnud, eriti arvestades seda, et Sass selle ilma loata oli pätsanud - ning olles tossud jalga pannud ning jaki peale visanud, sööstis ta uksest välja.
Ta pidi Adolf Hicka koju minema, et tõde lõplikult välja selgitada. Ta teadis, et see on arutu otsus ning et kõige parem oleks asjad politsei kätesse anda, kuid ta ei saanud seda teha. Ta ei saanud unustada, et politsei silmis oli ta lastekodujooksik ning lisaks sellele ise potentsiaalne mõrvarikandidaat.
Ta vajutas paar minutit telefoni nuppe, enne kui Sassi telefoninumbri, mis „Sandre“ nime all mällu oli salvestatud, leidis. Telefon kutsus lõputult, ning lülitas lõpuks kõnepostile.
„Sass,“ ütles Marten kiirest kõndimisest hingeldades, „ma arvan, et ma tean, kes seda tegi. Ma tean, kes Beatrice’i tappis...“
Tempot kiirendades tormas ta rongijaama poole.

PALUN ära ütle, et ma pean järgmist osa neli kuud ootama! Ruttu tahaks uut, sest see jutt meeldib mulle.

Ei mingit nelja kuud...esialgu
**
17.

Kolm tundi varem

Sassi hommik ei kannatanud kahtlemata mingit kriitikat.
Ta ärkas järjest tugenevate häälte peale, ainult selleks, et saada osa Sille ja oma isa tülist.
Selles polnud midagi ebatavalist, arvestades nende vanusevahet ning erinevaid huvisid, kui selles tülis oli midagi teistmoodi. Suutmata taibata, mis nimelt, hiilis Sass vaikselt ukse taha ning surus kõrva vastu õhukest puitu.
„Ma ei suuda uskuda, et sa seda minu eest varjasid!“ ütles Sille ja ta hääl väljendas uskumatust. „Kõik need aastad, mis me abielus oleme olnud, ei võtnud sa vaevaks seda mulle öelda?“ „Ma arvasin, et selleks pole kunagu vajadust!“ teatas Sassi isa ning Sass kujutas üsna hästi ette, kuidas ta oma juukseid katkub, üritades Sille pärimisest, mille kohta see ka ei käinud, pääseda. „Ei ole vajadust...?“ Sille norsatas põlglikult. „Aga sähh sulle! Nüüd on ta siin, ja kõik võib iga hetk välja tulla! Jumala eest, kui mõelda, et ta vend...“
Rohkem Sass ei kuulnud, sest sekund hiljem seisis ta isa uksel ning vaatas talle üsna tigedalt otsa. „Tere hommikust,“ ütles ta kuivalt. „Naudid pealtkuulamist, või kuidas?“ „Age quod agis,“ porises Sass. „Mind ei süga sugugi sinu ja Skorpioni pisimured.“ Ta läks kööki, jõi klaasi vett ning suundus seejärel oma tuppa.
Ta oli tõsiselt kaalunud, kas end mitte naiseks maskeerida, kuid otsustas lõpuks, et see oleks vaid enda alandamine ning sellisel viisil ta Marxi poolehoidu ei võida. Vaevumata oma isikut varjama, põrutas ta kodust minema, unustades koguni oma mobiili kaasa võtta. Tema kontrollfriigilikkus kippus vaikselt, kuid südilt kaduma.
Kahjuks polnud Marxi kodus ning Sassi võttis vastu tema ema, kes teda nähes üsna rõõmus oli, kuna ta mäletas veel selgelt aegu, kui Marx ja Sass väga hästi läbi olid saanud. Ehk siis millalgi eelmisel sajandil, kui Marx veel ülikoolis ei käinud ning Sass veel Tartus elas.
Kuna Marxi emal polnud õrna aimugi, millal ta poeg koju tagasi võib tulla, tahtis Sass kohe lahkuda, kuid naine palus tal enne minekut tassike teed juua ning Sass ei suutnud keelduda.
Paarist minutist, mis Sass Marxi emaga oli kavatsenud veeta, sai kiiresti paar tundi. Marxi ema oli tõeline lobamokk. Kaks tundi hiljem oli Sass kuulanud ära rohkem kui tosina lugu Marxi juhtumitest ülikoolis ning samuti oli ta teadlik tema viimastest suurematest kokku-lahku minekutest.
Loomulikult oleks ta seda kõike parema meelega Marxi enda käest kuulnud, kuid polnud midagi parata. Marxi polnud käepärast.
Kui Marxi ema Sassi lõpuks välja saatis, küsis ta, kas võib oma pojale midagi edasi öelda. „Öelge talle, et ma käisin läbi ja tahan võimalikult ruttu temaga ühendust võtta,“ ütles Sass. „See on elu ja surma küsimus. Ning öelge talle... fortes fortuna iuvat.“
Ta oli üsna pettunud, et vestlus Marxiga edasi oli lükkunud. Tema jaoks tähendas see veel ühte ohtlikku päeva ning Martenile veel ühte päeva teadmatust.
**
Martenit polnud kohal, kui Sass koju jõudis, ning see pani teda imestama. Kuhu poiss küll läinud oli? Sass ei mäletanud, et Marten talle välja minemise kohta midagi maininud oleks.
„Skorpion, kas sa Martenit oled näinud?“ pistis ta pea Sille ukse vahelt sisse.
Naine vaatas talle ärritunult otsa. „Ei, ei ole. Ta läks paar tundi tagasi kiirustades välja ning ma ei hakanud pärima, kuhu. Kas ma olen sinu meelest ta lapsehoidja?“ „Pigem oled sa laps, kes ise hoidjat vajaks,“ porises Sass, saamata naise käest mingit kasulikku informatsiooni.
Ta kaevas oma telefoni kotipõhjast välja ning nähes vastamata kõnet, lootis ta, et helistajaks on Marx, kuid kui ta Marteni numbrit nägi, pani see teda kulmu kortsutama, ning mitte heas mõttes.
Ta läks kõneposti ning tõstis toru kõrva äärde, et teadet kuulata.
„Sass, ma arvan, et ma tean, kes seda tegi. Ma tean, kes Beatrice’i tappis...“
Neid sõnu kuuldes läks Sassil südame alt külmaks. Õhku ahmides kuulas ta kogu teate lõpuni ning halb eelaimdus, mis teda hommikust saati vaevanud oli, muutus häirivalt tugevaks.
„Kuradi idioot!“ karjus ta üle terve maja, vihjates Marteni ootamatule tegutsemisele. „Kas sul oli nii raske mind ära oodata?“
Marten oli teel lõvikoopasse, ning ta oli täiesti üksi.
Sass krabas oma kotist relva, mida ta hoolega peitnud oli, ning pani selle endale vöö vahele, viskas jaki, mille ta äsja seljast oli võtnud, tagasi selga ning tormas uksest välja, lüües selle valju pauguga enda järel kinni.
Uksest välja jõudnud, tardus ta paigale.
Tema ees trepil seisis tuttav mees, näol tige irve ning käes püstol.
„Täna sa sured,“ lausus Scrooge ja valmistus päästikule vajutama.

Nii põneva koha peal jätad pooleli? Häbi sul olgu.
Mulle endiselt vägavägaväga meeldib. :)

18.

Tund aega hiljem

Marten oli alati varju kombel hiilida armastanud, kuid praegu tekitas see tegevus temas peaaegu talumatut närvipinget.
Ta seisis Adolf Hicka aianurgas. Tema selja taha jäi mehe logu aed, mis pigem kellegi karjatara meenutas, ning mõlemast küljest ümbritsesid Martenit noored ja elujõulised õunapuud ning nende vahel laiutavad sõstrapõõsad. Põlluservas asuv aiamaa oli üsna metsistunud, kuid mitte halvas mõttes, vaid kuidagi meeldivalt. Pipi Pikksukk koos kõigi oma lisanimedega oleks end kahtlemata sellises kohas üsna mugavalt tundnud.
Kahjuks ei saanud Marten hetkel enda kohta sama öelda.
Ta oli peaaegu nahast välja pugenud, et lõpuks oma algsest asupaigast Adolf Hicka koduni jõuda, ning tal polnud õrna aimugi, kuidas edasi toimida. Ta oli sõitnud Nissi kindla eesmärgiga Beatrice’i mõrvar paljastada ning päästa hädasolev Ann Schwarz - juhul kui tüdruk veel üldse elus ja hädas oli - kuid tema otsus oli olnud liiga rutakas ning arutu. Kuidas võis ta üldse millegi nii jabura peale tulla? Ta oli alles poisike, kellel polnud mingit lootustki kurjategijale vastu saada...ja ometi oli ta tulnud, ning tagasi pöördumiseks oli juba liiga hilja.
Ta kükitas põõstaste varjus, ning ootas, teadmata isegi täpselt, mida. Võimalust mehe majja hiilimiseks? Adolf Hicka oli hetkel oma kambris - Marten oli tema elutoa aknast liikumist märganud - ning tungida lõvikoopasse ajal, kui lõvi veel lahkunud ei olnud, oleks võrdunud enda elu vabatahtlikult Surma haardesse usaldamisega. Marteni ainus lootus põhines uskumusel, et mees kindlasti mingil hetkel välja läheb ning ta saab tema seinte vahele tungida.
Kuid milleks? Isegi kui tal õnnestuks majja sisse hiilida, siis millise eesmärgiga? Et otsida mõrvarelva, mida olemaski ei pruukinud olla, või otsida tüdrukut, keda võidi, kuid ei pruugitud sealsamas varjatult kinni hoida? Juba pikemat aega oli Marteni pilk peatunud ameerikalikul keldriluugil, mis paiknes elutoa akna all. Kelder oli kahtlemata Anni kinni hoidmiseks kõige parem koht, kuid samas oli see liiga kergesti avastatav.
Kuigi Marten oli alles veidi aega tagasi saabunud, hakkas ta juba vaikselt nihelema ning tema sees tõstis pead kasvav rahutus. Mida ta tegi, mida ta ometi tegi? Selle asemel, et uisapäisa Sassi juurest minema tormata, oleks ta pidanud hoopis poisi ära ootama, et teada saada, kuidas ta kõnelus Marxiga sujunud oli, talle oma kahtlusest või pigem kindlast teadmisest rääkima ning temaga üheskoos otsustama, mida ette võtta.
Jah, Sass oli talle paar päeva tagasi öelnud, et ta ei ole Nancy Drew ja nüüd suutis Marten teda lõpuks mõista. Nancy, nimelt, ei oleks kunagi ilma plaanita tegutsenud.
Marten peaaegu ahhetas, kui maja uks avanes ning Adolf Hicka välja astus. Ehmunult hammustas ta huulde ning lootis, et mees ei märka teda.
Adolf Hicka seisis rahulikult paigal, lastes pilgul aias ringi käia, justkui otsiks ta midagi. Seejärel, näol jälestusttekitav ilme, suundus ta kuuri poole. Ta avas kuuriukse, võttis sealt välja reha ning kõmpis maja teisele küljele lehti riisuma.
Marten hingas kergendatult. Mees ei olnud teda näinud.
Ta vaagis kiiresti olukorda, milles ta oli. Adolf Hicka oli majast väljas ning ta oli ukse lahti jätnud, nii et sissepääsemine oli kergem, kui ta arvata oleks osanud. Samas oli mees liiga lähedal, ning Marten ei teadnud, kauaks talle maja teisel küljel tööd jätkub...
Kuid ta otsustas riskida.
Ta astus puude ja põõsaste kaitsvast sülelusest välja ning hiilis aeglaselt ukse poole. Tol hetkel oli kõik nii vaikne, et Martenile tundus, nagu oleks kogu maailm äkki hingamise lõpetanud.
Ja siis helises ta telefon.
Et ebameeldivalt valju helinat peatada, vajutas Marten kiiresti nupule ning surus telefoni kõrva äärde.
„Marten, sa kuradi idioot!“ röökis Sass nii kõvasti, et Marten paratamatult toru kõrvast eemale pidi tõstma. „Idioot, idioot, idioot! Mida sa enda arust teed? Sa oleksid pidanud mu ära ootama, selle asemel, et kohe tõmblema hakata!“ „Sa ei oleks lubanud mul minna,“ sosistas Marten torusse. „Loomulikult ei oleks!“ karjus Sass vastu. Ta hääl oli vali ning kuidagi eriti kurnatud - tundus, nagu oleks tal seljataga kurnav kaklus. „Kas sa oled praegu selle mehe juures?“ „Jah,“ vastas Marten, „ning ma kavatsesin just ta majja sisse hiilida...“ „Tule sealt ära“ andis Sass käsu, „kas kuuled? Põgene sealt ning ära vaata tagasi. Me sõidame kohemaid sinna ning korjame su peale, ning siis lähme me koos politseisse. Kuula mind, Marten, ära mängi tulega...“
Marteni süda jättis löögi vahele, kui ta oma selja taga oksa krõpsatust kuulis.
Ta pööras ringi, süda rinnakorvis raevukalt pekslemas, ning nägi vilksamisi mehe vihast moondunud nägu, millele oli tunginud võigas irve. Telefon pudenes ta käest, kui raske reha ta pead tabas, ning ta kukkus külmale ja mudasele maapinnale, kaotades teadvuse.

Arvad, et on aus sellise koha pealt pooleli jätta?? Ma loodan, et uus tuleb ruttu, sest muidu läheb jamaks.