7. leht minevikust

"Sa otsisid mind?" pärisin poisilt rõdule jõudes.
"Jah," ütles poiss ja pööras end minu poole. Ma kõndisin rõdu ääreni ja pöörasin end tema poole. Vaatasin teda. Ta oli nii ilus, et oleksin võinud ta sealsamas nahka pista.
"Sa oled nii ilus," ütlesin ma pehme keelega. Poiss vaatas minu poole ning hakkas naerma.
"Sina oled ka ilus, Jennifer," ütles Ethan. Ma ei tea, miks ma seda tegin või kuidas see üldse juhtuda sai, aga ma hüppasin talle kätega ümber kaela, rippusin tal kaelas ja suudlesin teda. Poiss oli väga kohkunud, kuid ta ei lükanud mind ära, vaid võttis kätega selja ümbert kinni ning tõstis kõrgemale, et ma poleks pidanud suvaliselt rippuma. Pagan, kui hea suudleja ta oli!
#

Möödas oli jällegi umbes tund, Ethan ja mina lobisesime köögis samal ajal, kui Logan meile kokteile tegi. Naersin iga sõna üle, mis tundus natukenegi naljakas. Mind ei huvitanud sellel hetkel üldse, mida teised minust arvasid. Mul oli lõbus ja see oli peamine.
Ma ei tea, mis edasi juhtus, kuna järgmine asi, mida ma mäletan on see, et ma ärkasin põrandal ülesse, kell oli kaksteist, minust ühel pool magas mingi võõras kutt ja teisel pool Drew. Kust kurat tema sinna oli saanud? Ajasin end püsti, jalad olid nõrgad ja ma potsatasin tagasi maha. End natuke kogunud, proovisin uuesti ja see kord sain ka jalad alla. Otsisin Petari ülesse ning leidsin ta teiselt korruselt tugitoolis magamast, talle oli põsele mingi telefoninumber kirjutatud. Muigasin ning ajasin ta ülesse.
"Mis on? Jen? Mis kell on?" oli poiss segaduses ning proovis silmi lahti saada.
"Liiga palju. Tule nüüd, lähme koju," käisin ma talle peale.
"Lase mul kaks minutit ärgata nüüd..." lausus poiss ja ringutas. Pööritasin silmi ning tippisin esimesse vannituppa, mis mulle ette jäi. Pesin näo, tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja seadsin need hobusesappa. Loputasin ka suud ning pigistasin hambapastatuubist väikse törtsu omale suhu. Loksutasin seda segu omal natuke suus ning loputasin siis. Suundusin edasi samasse tuppa, kus olin maganud. Drew magas selle tundmatu tüübi kõrval ja ta näol oli kerge naeratus. See pani ka mind naeratama ja ma toksasin Drew'd jalaga.
"Mis on? Lase veel viis minutit magada..."
"See olen mina, Drew. Sa ei pea kooli minema, oled niigi hiljaks jäänud, nagu me kõik," naersin mina kuigi teadsin, et sellest poppi panemisest mul kodus midagi head ei tule.
"Aa... Kool. No siis pole praktiliselt kedagi ju koolis, kui üle poolte meie klassist olid siin," jutustas poiss.
"Okei, aja end ülesse. Võiksid end vähemalt kojugi sättida. Enne, kui mingid naised ärkavad ja su numbrit hakkavad kerjama," irvitasin mina.
"Kas sa oleksid kade?" hõõrus poiss oma silmi.
"Ei, aga ma soovitan sul siiski koju kerida. Meie Petariga läheme igastahes," laususin ma, kükitasin korraks poisi juurde ja tegin ta otsaesisele musi. Ta haaras mul kiiresti ümbert kinni ja ma kukkusin tema peale.
"Anna mulle oma number," ütles poiss.
"Kas selleks, et mu numbrit küsida oli vaja mind pikali tõmmata?" naersin ma ning toksisin ta telefoni oma numbri.
"Suur tänu, võid minna," ütles poiss ja lasi mind lahti. Näksasin korraks ta põske ning läksin. Petar oli end selle ajaga ülesse ajanud ja me sättisime end minekule.
"See oli küll vist hull pidu," ütles poiss, kui kodu poole kõmpisime. Väljas oli jahe.
"Oli küll jaa. Ma ei mäleta eriti midagi... Prr, külm on," ütlesin ma ja surusin oma käed rusikasse. Petar võttis mult käest kinni ja muigas. Ma olin natuke ehmunud.
"Ära muretse, ma ei hakka sind sebima. Mul on lihtsalt ka külm ja keda ikka huvitab?" Sain ta poindile pihta ja hoidsin kõvasti ta käest kinni. Kõndisime siis tühjast-tähjast jahudes kodu poole. Korteri ette jõudes ei näinud ma ema autot... Muidugi ei näinud, ta oli tööl ju.
"Tule minu juurde, mul on vist ema tööl ja mul pole midagi üksi teha," ütlesin ma, kui juba sees olime ja treppidest ülesse kõndisime.
"No eks ma tulen. Aga ma käin korra enda pool ära ja tulen siis," lubas poiss ja lidus oma korrusele. Mina läksin oma tuppa ja leidsin köögilaualt kirja: Minu kõnele sa ei vastanud, telefon oli välja lülitatud. Koju ka ei ilmunud, õhtul räägime. Mul käisid seljast külmad judinad üle - ma ei tahtnud, et mu ema mu vastu usalduse kaotaks. Panin oma mobiili laadima ning kohe, kui sain, valisin ema numbri. See oli kõnepostis - miks ma küll ei imestanud?
"Kuule, ma tõesti ei tea, miks mu telefon tühjaks sai. Anna andeks, et ma unustasin helistada ning magasin täna sisse hommikul... Noh, räägime õhtul siis. Tšau," rääkisin suhteliselt kurva häälega. Vajutasin kõne kinni ja otsustasin riided ära vahetada. Panin kodused riided selga ja võtsin omale ema tehtud lihapirukaid. Pugisin neid ja tegin ka teed. Pea valutas ja seega kavatsesin võtta valuvaigistit. Peavalu ei tahtnud kaduda, aga pirukad tahtsid küll välja tulla. Surusin selle mõtte maha ning jõin vett peale.
Petar tuli umbes 45. minuti pärast minu ukse taha. Lasin ta tuppa.
"Said ka pragada?" küsis ta, nähes laua peal silti.
"Jaa. Emal oli telefon kõnepostis," vaatasin ma maha.
"Aga mis me siis teeme nüüd?" küsis Petar.
"Ma ei tea... Sa oled siin kauem elanud ja selles koolis kauem õppinud, sa võiksid midagi mulle nendest inimestest või koolist rääkida," lõid mu silmad särama.
"No, eks ma räägin siis," ning ta jutustas mulle nende klassireisidest, klassikaaslastest, üritustest ja paljust muust. Kuidagi liikus teema ka poiss- ja tüdruksõpradele.
"On sul mõni tüdruk olnud?" küsisin poisilt.
"Ei. Mul on olnud "crushe", aga kellegagi koos pole ma otseselt olnud," punastas poiss.
"Kuidas see on võimalik? Sa oled ju nii tore ja ilus?" jäi mulle segaseks.
"Küsi kelleltki, kes on targem."
"Ja kes on targem?"
"Mitte keegi. Selles asi ongi. Aga kuidas sul endal poistega on? Sa vahid koguaeg seda Drew'd," itsitas poiss.
"No... Ütleme nii, et mul on olnud poisse, aga mingit erilist teemat küll olnud pole. Nagu, mul pole olnud ühtegi suhet, mis oleks kestnud kauem, kui kuus kuud," muigasin ma. Lürpisime vaikselt teed.
"No sa oled alles noor ju, 15. Aega on selle kiire asjaga, ehk abiellud kunagi minuga, kõik võib olla," ütles poiss. Ma hakkasin naerma.
"Kõik võib olla, seda kindlasti."
"Aga mõtle. Sa oled selles klassis palju tähelepanu saanud ja esimene nädal pole veel läbigi. Ja mina räägin siin sinuga, nagu tunneksid sind juba aastaid. Sinus on midagi sellist... Lahedat."
"Ma tänan komplimendi eest, kullake," itsitasin ma.
"No problem."
Aeg lendas ja kätte jõudis õhtu. Olime terve päeva Petariga lihtsalt toas istunud, ilma midagi söömata. Seega tegin meile võileibu ja kui need otsa said, läksime välja. Mul olid jalad mu pehmed hallid dressipüksid ja seljas valge pusa, seega olin suhteliselt mugavalt riides. Ka Petaril olid dressipüksid. Jalutasime täiesti sihitult ringi, rääkisime ja naersime. Ma mõtlesin, et miks mul polnud kunagi sellist venda olnud, nagu Petar. Ja võis isegi öelda, et ta täitsa hakkas mulle vaikselt meeldima. Voltisin selle mõtte kokku ja peitsin oma mällu kastikese sisse, kust keegi poleks seda elusees leidnud ega sellest teada saanud.
"Oled sa kunagi mõelnud, kuidas sa sured?" küsis poiss järsku, kui purskkaevu kõrval istusime ja saiaga tuvisi söötsime.
"Ei, miks sa küsid?" ajasin silmad suureks.
"Ma ei tea. Lihtsalt huvitab, kuidas inimesed seda arvavad olevat."
"Mis selles nii huvitavad on? Kõige parem on muidugi, kui sa sured loomulikku surma, vanana ja rahulikult."
"Aga enesetapud? On sind kunagi huvitanud, miks inimesed teevad enesetappusid?" küsis Petar ja vaatas mulle sügavale silma.
"Ei, miks sa pärid?" küsisin mina. Poiss pööras oma pilgu paremale ja vaatas vett.
"Lihtsalt..." Ning siis laskus mu pilk alla, ta kätele, mis olid nii ilusad pruunid ning rannetel... Valged armid.
"Petar... Kas sa oled seda proovinud teha?" küsisin ma, silmad hirmust pärani.
"Mida?" päris poiss ja vaatas mulle silma.
"Enesetappu..." piuksatasin ma.
"Ei, otseselt mitte. Aga olen olnud loll ja veene lõiganud. Ma tean, ma tean. Nagu mingi teismeline, pubekas, kes ei saa oma eluga hakkama. Aga mul olid omad põhjused ka," ütles poiss.
"On see isiklik?" pärisin ma. Ma tahtsin teada, miks oli temasugune täiuslik poiss midagi sellist teinud.
"Mu ema suri, kui ma olin kolmeteist aastane, ehk siis varsti saab kolm aastat täis..." ütles poiss ja ma nägin, et ta silmad täitusid veega. Ma ei teadnud, mida öelda ning ma lihtsalt kallistasin teda. Võtsin ta oma embusesse ja kallistasin nii kõvasti, et tundsin, et ei taha teda enam kunagi lahti lasta. Meil oli midagi ühist, me olime mõlemad kaotanud ühe vanema. Minu oma oli muidugi alles, aga Petari oma polnud enam elavate nimekirjas. Ma ei hakanud edasi torkima ning lihtsalt hoidsin teda, nagu oma kõige kallimat teemantit.
Kui kell sai üheksa, läksime koju tagasi ning jätsime minu ukse taga pika embusega hüvasti. Ja just sel hetkel tuli trepist üles minu ema, erksa ilmega ja naeratas meile.
"Noored-noored..." itsitas ta vaid. Ma ütlesin poisile vaid kiire "tšau" ja läksin koos emaga tuppa.
"Nii, Jennifer Mount. Ja nüüd, kus sa olid ja miks sa kooli ei läinud?" ütles ema, ust lukustades.
"Anna andeks, ma magasin sisse. Kas sa ei saanud mu posti?"
"Sain, aga ma tahtsin seda sinu suust kuulda."
"Palun vabandust..." langetasin pilgu.
"Pole hullu. See üks kord ei tee kellelegi haiget. Aga lepime kokku, et see ei kordu, onju?" naeratas ema ja kõndis must mööda, kööki.
"Luban," ütlesin ma ning läksin pesema. Proovisin seejärel järgmise päeva asjad ära õppida ning pugesin varakult magama. Lootsin, et kolmapäev tuleb parem.