Oota sa.

Sama siin. Tean omast käest, millised sellised tüübid on.
Muidu hea.. Uut.

See on kuidagi nii reaalne, kui keegi mõtleb, et nüüd ma võtan asja tõsiselt kätte ja räägin talle kõik otse ära! Ja siis kui tulebki see hetk, siis on selline tagasihoidlik pisike küsitlemine.. : D
Ootan ka uut. (;

Tänan teid!

Tennu[lll] kirjutas:

Uus osa on väga väga hea,
kuigi tegelaste tunded ja tujud vahetuvad nii naljakalt kiiresit,
aga see pole probleem.
No praegu on tunne, et Merka oskab mõne tuju ikka tõsta,

Minu tujud vahetuvad ka ülikiirelt
ühel hetkel olen õnnes, järgmisel olen juba vihane :)

Jutt meeldib

Iga väike sündmus muudab tuju ju (vähemalt mul)

Tore kui meeldib:)

Nojah, aga siis on teine asi, kui tuju muutub põhjuseta
*naerab*

Seda küll jah

16. osa

Hommikul ärkasin vara, tänu Kellile loomulikult.

“Mida sa kolistad siin?” küsisin temalt, olles ise unesegane ja vihane, “kell on pool seitse?!?!” “Oh sind,” naeratas Kelli süüdimatult, “mu väike sugulane on ikka tõsine unekott,” lisas ta ja naeris endamisi. “Oled sa ehk kuulnud, et normaalsed inimesed magavadki kauem,” vastasin, rõhutades sõna normaalsed. “Süüa?” küsis ta, nagu poleks ta minu vastust kuulnudki. “Tänan ei,” podisesin ja läksin oma tuppa proovides veel magada. See enam ei õnnestunud, uni oli läinud.

Kella seitsmeks olin juba koduriietes ja vaatasin telekat. Multikaid, kui aus olla. Kelli möödus minu toast ja piilus uksevahelt sisse. Nähes mida ma vaatan purskas ta naerma ja vangutas pead. Paari nädalat ma nii vastu ei pea.

“Mis kell see pidu oligi?” küsis Kelli minult lõunal. “Seitse,” vastasin mornilt. “Issand, kell on juba kolm ju!” hüüatas ta. Vaatasin teda imestunud näoga: “Ja siis?!” “Ma ei jõua valmis kella seitsmeks,” pabistas ta. Nüüd oli minu kord täiest kõrist naerda. Neli tundi enda sättimiseks, ha. “Vähemalt ma näen parem välja, kui keegi teine,” uhkustas ta ja astus vannituppa. “Eputis,” pomisesin ma endamisi.

Kella poole kuue paiku hakkasin ka mina sättima, mulle piisas tunnist, võrreldes mõne teisega.

Pool seitse olime mõlemad valmis. Ma ei mõistnud, mis võis Kellil neli tundi aega võtta, erilist muutust temas polnud toimunud. “Ma kutsun takso,” sõnas Kelli telefoni võttes. “Sina võid taksoga minna, mina lähen bussiga,” vastasin, olles õnnelik, et saan pooleks tunniks temast rahu. Kelli vaatas mind seletamatu näoga: “Sa oled imelik, mis aadress on?” küsis ta lõpuks. Kui minult vastuse sai kutsuski ta endale takso.

Bussipeatuses helistasin Merkale, ehk saame minna sama bussiga. “Ja, ikka ma olengi peatuses juba,” vuristas Merka, “mul on sulle suur-suur uudis!” lisas ta naerdes. “Mis uudis?” küsisin uudishimulikult. “Hahaa, pärast räägin,” vastas Merka, hoides mind teadmatuses.

Bussin nägingi Merkat. “Nooh, räägi,” palusin teda kohe kui ta mu kõrvale istus. “Sa mäletad, et ma rääkisin, et tahan vahetusõpilaseks Inglismaale?” alustas Merka. “Ja, ikka,” vastasin, enamvähem aimates kuhu jutt läheb, “järgmisel aastal siis sõidad ära jah?” küsisin rõõmsalt. “Varem,” vastas Merka natuke kurblikumalt. “Mis mõttes?” küsisin. “Juba sellel vaheajal sõidan ära,” selgitas tüdruk. “Ei!” hüüatasin tahtmatult. “See on juba otsustatud,” vastas Merka kindlalt, siiski samal ajal mind kurbade silmadega vaadates.

“Aga?” olin ma küsimustest pungil. “Aga ma tulen juba suveks tagasi ja msn on olemas, telefonid...” rahustas ta mind. “No jah,” nõustusin, “aga katsed? Kümnendasse?” tuli mulle meelde, “sel ajal oled sa ju ära.” “Hah, ma olen meie koolis sees juba,” itsitas tüdruk, “vahetus õpilane ju ja hinded on mul ka head,” lisas ta. “Veab,” pomisesin rõõmsalt. “Jep,” vastas Merka ja sellega meie vestlus lõppeski...peaaegu. “Kes veel teavad?” küsisin mõne aja pärast. “Anton,” vastas tüdruk. Arvata oligi.

Lõpuks läksime bussist maha. “Vihkan kui nii vara pimedaks läheb,” sõnasin kurvalt. “Juhtub,” vastas Merka. “Aa, kuule sa Anjat tead? Oled temast midagi kuulnud?” küsisin järsku. “Seda Marko Anjat mõtled?” küsis ta selgituseks. “No jah,” vastasin. “Muidugi tean, tore tüdruk,” rääkis Merka. “Ja miks mina temast midagi ei tea?” küsisin imestades, “ei teadnud, tähendab,” parandasin ennast. “Sa ei küsinud,” vastas Merka lihtsalt, “ma poleks teadnud rääkida. Nagu nii, sul oli Markoga mingi värk ju, ei tahtnud sind ärritada. Nad on nagu mina ja Anton- kokku-lahku,” seletas Merka. Imestasin, mis mõttes kokku-lahku? Praegu ka. Merka märkas mu segaduses pilku: “aga viimasel ajal on lahku, ei tea kas sina mõjutasid?” rääkis ta kavalalt.

Naerdes jõudsime Marko majani. Ta elas pisikeses majas. Koputasime uksele. “Sisse,” kostis seest kellegi hüüatus. Astusime sissa, rahvast polnud küll palju, aga Marko pisike majake tundus olevat rahvast pungil.

”Tere teilegi,” sõnas Marko, kui meid leidis, “ja kus see Kelli on siis?” küsis poiss huvitunult. “Tuleb,” vastasin, “taksoga.” “Okei,” vastas Marko venitades. Marko eemaldus meist ja läks kööki.

“Hei, Kersti,” hüüdis keegi minu selja tagant, “ja Merilin, sina ka siin!” “Tere,” vastasin ma ja pöördusin ümber. “Issand kui kaua ma sind näinud ei ole,” hüüatas Anja ja kallistas Merkat. “Juhtub,” vastas Merka ja naeratas. Siis pöördus Anja minu poole: “Kersti, ma pean sinuga rääkima korraks.” Imestasin, olen teda ainult korra näinud ja juba on vaja rääkida. Järgnesin talle ühte tuppa, arvatavasti oli see Marko vanemate magamistuba.

“Ma tahtsin lihtsalt selgitada, et minu ja Marko vahel pole midagi...enam,” ütles Anja otsekoheselt. Olin sõnatu, ei osanud midagi öelda selle peale. “Sa lihtsalt tundusid segaduses, kui me Marksiga trolli peale läksime üks päev,” seletas tüdruk, märgates minu kimbatust. “Marko rääks jah, et te olete head sõbrad,” sõnasin lõpuks. “Hmm, jaa,” nõustus Anja, “noh sinust olen ma ka palju head kuulnud,” lisas tüdruk naeratades. Võimalik, et punastasin.

Anja on tõesti tore tüdruk. Ta tundus samuti hoolitsev nagu Markogi. Suundusime koos teiste juurde tagasi. Vaatasin ringi, Kellit polnud veel. Muigasin vaikselt. Istusin diivanile ja süvenesin vestlusesse.

Umbes kümne minuti pärast jõudis kohale ka Kelli. “Tere!” tervitas ta kõiki. “Hei,” vastasid palujud, mina aga vaikisin. Ta tuli ja istus samuti meie sekka ja hakkas lobisema..endast loomulikult. Ohkasin ja jalutasin kööki, ma ei suutnud ta juttu kuulata.

Istusin köögis üksi, kuni mõne minuti pärast liitus minuga Merka. “Tunnen sulle kaasa,” ütles ta mulle. “Tänan,” vastasin mornilt. Leidsime laualt paki kaarte ja hakkasime mängima.

“Võib ühineda?” küsis järsku Anja. Me kumbki polnud märganud, et ta kööki oli tulnud. “Ikka,” vastasime Merkaga justkui ühest suust. “See...Kelli on sinu sugulane?” küsis Anja. “Eeeh, ja,” vastasin vastumeelselt. “Vaeseke,” ütles ta ja vaatas mulle kurvalt otsa.

Mängisime kaua, tasapisi liitusin meiega ka teised. Kelli juttu jäid kuulama vähesed, kahjuks nende seas ka Marko.

Pikkamisi tüdinesid kõik kaartidest ning igaüks läks oma nurka. Mina ja Anja jäime köögilaua taha istuma. Merka aga lausus: “Ma pean koju minema.” “Juba?” küsisin imestunult. “Jah,” vastas Merka, “vanemad käskisid,” lisas ta naeratades. “Oki, tsau!” hüüdsin talle ja läinud ta oligi.

Istusime Anjaga vaikides. See hakkas juba piinlikuks kiskuma. Järsku astus aga uksest sisse üks poiss. Viskasin pilgu kellale. 00.48, hiline külaline.

“Hei, Kristjan!” hüüdis Marko. “Jou,” vastas Kristjan madala häälega. Ta möödus köögist ja suundus ka elutuppa.

Kahe minuti pärast oli uus poiss, aga köögis. “Kus need klaasid on?” küsis ta pomisedes justkui iseendalt. “Seal all,” vastas Anja ja osutas kapile paremas nurgas. “Aitäh,” vastas poiss, võttis kapist klaasi ja lasi sinna kraanist vett.

Ta pöördu ümber, et tagasi teiste juurde minna, aga järsku jäi ta mulle otsa vahtima. “Mida?” küsisin häiritult. “Vabandust, ei midagi,” vastas poiss ja jalutas minema. “Mis see oli?” küsisin üllatunult. “Pole aimugi,” vastas Anja, “lähme ka elutuppa,” pakkus ta. “Olgu,” vastasin ja me läksimegi.

“Näe, minu pisisugulane Kersti,” tervitas Kelli mind häälekalt, ta oli juba päris täis. Ma ei vastanud talle. Nägin silmanurgast, kuidas see Kristjan minu poole piilus. See hakkas juba närvidele käima.

Ülejäänud paar tundi hommikust möödusid rõõmsalt lobisedes, ilma Kellita õnneks. Ta jäi magama.

Mingil hetkel tundsin ka mina ennast unisena. “Kus ma magada võin?” küsisin Markolt. “Seal kus koha leiad,” vastas ta sõbralikult. “Ok,” vastasin ja haigutasin.

Jäin magama Marko toas olevale lahtikäivale tugitoolile.

***********

Hommikul ärkasin mina kõige varem. Isegi Kelli magas veel. Kui tema magavast kogust möödusin, näitasin talle keelt.

Kümme minutit istusin vaikselt köögis, kuid siis ärkas Kristjan.

“Hommik,” lausus ta ja ringutas. “Tere hommikust,” vastasin vaikselt. Poiss valas endale taas klaasi vett ja haigutas uuesti. Siis istus ta laua taha, minu vastu. “Kristjan,” tutvustas ta ennast. “Kersti,” vastasin, tahtes olla viisakas.

“Sa meenutad mulle kedagi,” ütles poiss äkki. “Juhtub,” vastasin üllatunult, kasutades fraasi Merka sõnavarast.

"Naerdes jõudsime Marko majani. Ta elas suures pisikeses majas." - kummas siis? : D

Ma olen veider. Nüüd mulle hakkas Marko asemel Kristjan meeldima. : D A see, et Anja toredaks tüdrukuks osutus, üllatas mind tõesti. Ma arvasin, et temast saab selline bitch vms, kes hakkas Kerstit ja Markot tülli ajama. :p

Issand Pisikeses siiski. Üldse ei pannud tähele...

Aga muidu tänud.

Kristjanist ja Anjast kuuleb veel palju.

Thank you! :)

No seda ma ei usu, lihtsalt Anjast kuuleb veel ja Kristjanist ka.

Haah, Anja on väga tore

Uut saab järgmise nädala algul ehk?! (:

Uus osa! Läks kaua, aga kiire oli ka. Aga siin ta nüüd on.
***********
17. osa

Aegamisi ärkasid ka teised. Kristjanile ei tulnudki meelde keda ma talle meenutasin. Tema lahkus kõige esimesena. Ta pani oma musta nahkjope endale selga, tõmbas käega paar korda läbi oma tumepruunide juuste, lehvitas kõigile ja tõmbas ukse kinni.

“Kersti?!” hüüdis Kelli teisest toast. Tahtmata vastu karjuda, läksin tema juurde. “Mida?” küsisin mornilt. Mõttes aga naersin, sest Kelli nägi kohutav välja. “Lähme koju,” palus ta. “Mine,” vastasin lihtsalt, “võta takso ja mine,” lisasin pilkavalt. “Sa ei või ka kunagi aidata,” süüdistas ta. “Millega ma sind siis aitama peaksin?” küsisin. “No...,” ei leidnud Kelli kohe sõnu, “kaastunnet võiks ikka näidata,” vastas ta solvunult.

Ma ei lausunud midagi ja jalutasin minema. Kuulsin kuidas Kelli ohkas.

“Hommik,” tervitas Marko mind. “Tere, tere,” vastasin rõõmsalt. “Kelli on omadega läbi?” küsis ta. “Tundub nii,” vastasin, “aga mis sa siis arvad temast?” küsisin. Poiss ju tahtis teda näha ja nägi ka. “Eeh...tavaline tüdruk,” lausus poiss. Mul oli hea meel, et Marko Kellist eriti midagi ei arvanud. “Ta tahab koju,” rääkisin. “Kelli? No las läheb siis,” vastas Marko. “Ta tahab, et mina ka läheksin,” laususin kurblikult. “Ei tea miks?” küsis poiss naeratades. Kehitasin õlgu. “No siis las ta läheb... üksi. Sina jää siia,” palus poiss. Naeratasin vastuseks.

Poole tunni pärast komberdas Kelli esikusse ja palus mind veel, et ma temaga kaasa läheksin. “Ma ei tule,” vastasin kindlalt. “Eks ole siis siin oma nõmedate tüüpidega,” kirus Kelli. “Ära tule mu sõpru sõimama,” sain juba vihaseks tema peale. “Mida iganes, tsau,” ütles tüdruk ja lahkus.

Miks minul peavad sellised sugulased olema? Ohkasin ja läksin kööki lootes leida sealt süüa.

“Tahad ka süüa?” küsis Anja kui ma kööki jõudsin. “Ikka,” vastasin. “Ega külmkapis midagi eriti pole,” ohkas tüdruk, “aga paar võileiba ikka saab,” lisas ta. Tegingi endale võileiva. “Millal sa koju lähed?” küsis Anja. “Ma ei tea,” vastasin ausalt, “arvatavasti siis, kui teisedki.” “Olgu,” noogutas Anja ja lõpetas söömise.

“Aga ma lähen kohe,” ütles Anja ja lahkus temagi, “näeme kunagi,” lisas ta veel mulle silma pilgutades. “Kindlasti,” nõustusin.

Tasapisi hakkasid ka teised ära minema, mina sealhulgas. “Juba lähed?” küsis Marko. “Jah, lähen vaatan, mis Kelli teeb,” vastasin ausalt. “Kahju,” sõnas ta ja kallistas mind hüvastijätuks. “Näeme homme,” ütlesin ma ja läksin uksest välja.

“Oota!” hüüdis Marko mulle järgi, “ma saadan sind.” Naeratasin taas.

Koos bussipeatuseni jalutades, sõnas Marko äkki: “Kristjan jahus terve eilse öö, et sa meenutad talle kedagi.” “Ma tean jah,” vastasin, “aga talle ei tulnud meelde keda,” lisasin kahetsevalt, oleksin teada tahtnud. “Me eile välistasime filminäitlejad, lauljad ja muud sellised tüübid,” rääksis poiss. “No ma tõesti ei tea siis,” vastasin. “Aga ma andsin talle sinu telefoni numbri, juhuks kui talle meelde tuleb,” sõnas Marko, natuke nagu vabandades. “Okei,” vastasin, mind hakkas ennast üha rohkem huvitama, kellele ma sarnanesin.

Bussipeatusesse jõudes tuli kohe ka minu buss. “Tsau,” ütles Marko ning kallistas mind veel ja suudles laubale. “Tsau,” vastasin ja astusin bussi.

Koju jõudes leidsin diivanilt magava Kelli. Vangutasin pead ja suundusin oma tuppa. Minul oli võrreldes Kelliga väga hea olla. Otsustasin õppida ja pärast seda midagi süüa. Esmaspäevaks oli ainult igas aines midagi lugeda. Lugemisi ei tee ma kunagi ning tänu sellele möödus õppimine viie minutiga.

Otsustasin endale muna praadida. Ma ei proovinudki vaikselt toimeteda, las Kelli tunneb mida mina eile tundsin.

“Palun ära kolista,” kuulsingi mõne aja pärast Kelli vingumist. “Oled sina ikka unekott,” tervitasin teda tema enda lausega. “Tee siis mulle ka süüa vähemalt,” käskis tüdruk. “Kahjuks ma just lõpetasin ja ma tegin ainult ühe muna mille ma ise kavatsen ära süüa,” vastasin nipsakalt. Kelli pomises midagi omaette.

Ülejäänud päev möödus vaikuses, Kelli jäi uuesti magama ja ka mina otsustasin natuke puhata.

Õhtul helistas ema, ta teatas, et vanaemal on juba palju parem ja võib-olla tulevad nad juba kolmapäeval tagasi. Tänasin teda suurepärase uudise eest.

***

Järgmisel hommikul ärkasin ja tormasin kooli. Olin sissemaganud. Lohutuseks mõtlesin, et veel kaks nädalat ja siis on jälle kaks nädalat vabadust. Juhuu! Samas läheb Merka just siis ära.

Kooli jõudes vabandasin ajaloo õpetaja ees ette ja taha. Õpetaja lubas mul kohale minna, kuid viie minuti pärast kutsus mind vastama.

“Nii ja täna tuleb vastama eilset teemat...” alustas õpetaja. Kogu klassi tekkis pinev vaikus. “Nooh, las siis hilineja tuleb. Kersti palun,” lausus õpetaja.

Minust käis jõnks läbi. Ma ei teadnud teematki.

Esimeses pingis istuv Koit sosistas mulle õnneks vastuseid ette. Õpetaja pani mulle siiski nelja, olin sellegi üle õnnelik. Kohale minnes tänasin Koitu.

Tänane päev koolis venis tüütult. Esiteks oli Liisa haige, teiseks leidis Merka aega vaid Antonile ja kolmandaks ei leidnud ma ühelgi vahetunnil Markot.

Enne viimast tundi ootasin kannatamatult koolipäeva lõppu. Olin Merilini peale pisut solvunud, aga samas sain ma temast aru. Ta läheb peagi pooleks aastaks ära ja ei näe selle aja jooksul kordagi Antonit.

Viimane tund, matemaatika, venis kohutavalt. Jäin vist korraks isegi magama, aga Piret ei lasknud sellel kaua toimuda. Ta togis mind ja mornilt küsisin: “Mis on?” “Magasidki?” küsis ta üllatunult. “Enam mitte,” vastasin tuimalt, “kahjuks.” Piret naeris oma ette.

Peale kooli, kui ma üksi koju kõmpisin helises mu telefon. Tundmatu number.

“Ja Kersti kuuleb,” vastasin ametliku häälega. “Tere, Kristjan siin, mäletad veel?” küsis madal posis hääl. “Ja ikka,” meenus mulle koheselt, “tuli meelde keda ma meenutan?” küsisin kavalalt. “Jah,” vastas Kristjan. Tema toon oli imelik. “Noo...,” küsisin kannatamatult. “See on pikk jutt,” lausus ta vaikselt, “saaks äkki kokku?” “Millal?” küsisin, teadmatus oli jube, tahtsin juba teada, keda ma talle siis meenutan ja miks see pikk jutt on. “Kohe praegu? Oled veel kooli juures?” küsis ta. “No, ei,” vastasin kahetsevalt. “Kus sa täpsemalt oled?” uuris ta edasi. “No ma võin kooli juurde tagasi minna,” pakkusin. “Väga hea, ma tulen ka sinna,” ütles ta ja pani telefoni ära.

Pöörasin kannapealt ringi ja marssisin kooli tagasi.

Selle "Sa meenutad mulle kedagi" jamaga on liiga suur teema. See ütleb ette ära, et mingi jama tuleb.

Muidu mulle meeldib.

Kas alati peab jama olema?

Mhh, ,ma tahan teada juba keda ta siis meenutab

Tänud teile kõigile

Kirjutan nii ruttu kui saan. (:

Mulle ka meeldis nagu alati.
Kust kurat te nii hästi kirjutama olete õppinud?
Igatahes mulle väga meeldis ja siis varsti uut osa ka

Thank u!