Oota sa.

9. osa

Mõne minuti pärast tuli ka isa. “Saidki asjad kätte?” küsisin üllatunult, sest meie auto oli väga lömmis. “Vedas,” sõnas isa peast kinni hoides. “Valutab?” küsisin. “Jaah,” vastas isa mornilt, “sinuga on kõik korras?” küsis ta siis. “Vist küll,” vastasin, “õlg teeb natuke haiget, aga muidu on normaalne,” lisasin, samal ajal oma õga katsudes.

“Ma helistan emale,” ütles isa mõne aja pärast. “No tere, mina siin,” rääkis isa torusse, “meil juhtus väike õnnetus, avarii, meiega on kõik korras aga auto on omadega läbi,” seletas isa. Mõnda aega püsis vaikus. “Rahu rahu. Ma räägin meiega on kõik korras, paar sinikat võib-olla, ma tulen kohe koju ja siis räägin täpsemalt,” rahustas isa ema. “Ta ütles, et ta läheb,” sõnas isa siis. “Kohe,” ütles isa, “ta tahtis sinuga ka rääkida,” ja ulatas telefoni mulle. “No on sinuga ikka kõik korras?” küsis ema närviliselt. “Jah on küll,” kinnitasin. “Lähed ikka?” küsis ema muretsealt. “Jah, ära muretse ma saan hakkama,” kinnitasin veelkord. “Helista kohe kui midagi on!” käskis ema. “Helistan, tsau,” ütlesin. “Tsau,” vastas ema ja ma kuulsin kuidas ta ohkas enne kui telefoni ära pani.

“Ma hakkan siis minema,” sõnas isa ja tõusis püsti. “Olgu, näeme siis,” vastasin. “Tsau,” ütles isa. Mina lehvitasin.

Paar minutit peale seda kui isa lahkus hakkasid bussijaama tulema ka tuttavad näod. Sander koos Antoniga jõudsid esimestena. “Päris karm laks,” sõnas Sander. “Jep,” vastas Anton. “Hei Kersti!” hüüdis Anton, “mis sa istud siin näost ära? Mine vaata õues toimus päris karm kokkupõrge,” soovitas poss. “Kuule ma tean jah,” vastasin. Oi, ja kuidas veel ma teadsin. “Hmh,” mühatas Sander, “sa olid siin ju varem juba.” “Ei. Ma osalesin seal,” vastasin väikse muigega. “Mi...mida?” küsisid poisid justkui ühest suust. “Päriselt?” nõudsid nad kinnitust. “Jah,” vastasin, “õnnelik õnnetus oli.”
“Vau,” imestas Anton.

Umbes kümne minuti jooksul saabusid ka kõik teised. Rääkisin ka neile oma loo. Kõik vaatasid mind kui ilmutist. Peale Marko kes küsis: “Jäid ikka täitsa terveks? Vajad midagi?” “Ei,” vastasin naeratades. On ta kõigiga nii hoolitsev? Buss pidi tulema kümne minuti pärast nii et suundusime õue.

“Jee jee. Seal ta ongi,” sõnas tüdruk Marko klassist – Reelika. “Istume kõik koos kuskil?” küsis keegi meie seast. “Ei,” vastas Merka, “piletil on kohanumber.” Piret oigas: “Ma ei taha mingi muti kõrvale.”

Buss avas uksed ja me astusime sisse. Buss oli kahekordne, nagu nad Tartusse sõites tavaliselt on. Minu koht oli all, olin pisut solvunud, sest kõik teised suundusid ülesse. Potsatasin oma kohale akna all ja jäin ootama sõidu algust.

Siiski ei jäänud ma päris üksi, minu kõrvale istus soliidses eas vanapapi. Lihtsalt super. Oigasin vaikselt omaette ja vahtisin tuima näoga aknast välja.

“Vabandage,” sõnas tuttav poisi hääl, “härra, kas te sooviksite minuga kohad vahetada. Mina istun muidu seal ees, aga mu sõbranna on siin ja teil oleks ees ehk parem,” pakkus poiss. Vaatasin talle imestunult otsa, kui ta vanapapiga rääkis. “No miks ka mitte?” oli vanamees rõõmsalt nõus. “Aitäh,” vastas Marko.

“Sina siin?” küsisin, kui ta maha istus. “No näed, juhtus,” vastas ta süütult, “või tahtsid vanamehega istuda?” küsis ta õrritades. “Ei,” nõustusin. Sõit ei tundunudki mulle enam nii igav. “Kuidas sa sinna õnnetusse sattusid siis?” küsis poiss. Rääkisin talle terve loo. “Ossa,” oli kõik mis ta ütles.

Hakkasime liikuma. Anton jooksis veel korra alla, et meile “allkorruse omadele” meie kohtasi nina alla hõõruda. “Lollakas,” pomisesin, Marko ainult naeris. Kui Marko naermise lõpetas, küsis ta: “Kuidas Rasmusega on?” “Hästi,” vastasin rõõmsalt. “Ok,” sõnas Marko järsku külmalt. “Mida?” küsisin, kuna olin ärritunud poisi külmusest, Rasmus on ometi tema sõber. Või siis ei ole? “Ei midagi,” vastas poiss tüdinenult.

Olles juba veerand tundi sõitnud, haaras mind kohutav uni. Tegin palju tööd, et mitte magama jääda. Haigutusi ma tagasi hoida siiski ei saanud. “Unine?” küsis Marko naeratades. “Ah, ei,” valetasin. “Mmh, maga maga,” itsitas poiss. “Tead ma vist tõesti,” vastasin kõheldes. “Maga,” sõnas poiss, see kostis juba käsuna. Tõstsin põlved vastu eesistuja tooli ja pöörasin pea kõrvale, aknast välja. Marko otsis taskus ipodi ja pani klapid kõrva.

Läbi une avasin silmad ning märkasin silti: “TARTU 15”. Hüppasin ülevale. Ma olin terve tee maha maganud? Sel ajal kui ma püsti tõusin, kukkus midagi maha. Tõstsin selle ülesse – see oli Marko jope. Puna tõusis mu palgele, kui mõistsin, et jälle oli ta minuga ülihoolitsevalt käitunud. Poissi ennast aga oma koha peal ei olnud.

“Oi sa ärkasid juba?” küsis poiss kui kuskilt tagasi jõudis. “Jah. Kus sa ise olid?” küsisin. “Vetsus. Ma vihkan busside vetse, aga mis teha kui...” rääkis ta. “Ja jah,” katkestasin ma ta poolelt lauselt, “aitäh jope eest,” lisasin. “Palun palun,” sõnas poiss sõbralikult. “Mõned minutid veel ja siis oleme kohal,” rääkis Marko reipalt. “Jep,” vastasin.

Mõne aja pärast olimegi Tartus. Võtsime oma kotid ja seisime bussijaama ees. “Ja edasi?” küsis Sander. “Ja edasi ootame mu onu, kes tuleb minibussiga,” vastas Merka. “Lahe,” kostus mitmelt poolt.

“See seal?” küsis äkki Riho. “Jah,” vastas Merka rõõmsalt, “hüpake sisse.”

“No kuidas all oli?” küsis Anton bussi juurde liikudes irvitades. “Igav,” vastas Marko tõsiselt, “Kersti magas kogu tee.” “Mul oli uni,” nähvasin. “Ma tegingi ju nalja,” vastas poiss vabandavalt. “Aga meil oli vaade, väga kena vaade oli!” lõõpis Anton endiselt, temaga liitusid ka Kristo ja Riho. Siis libises Kristo jääl ja kukkus koos oma valgete lokkidega pikali. Kõik pistsid täiest kõrist naerma. “Ha haa,” ütles Kristo mornilt.

Merka onu minibussis oli väga kitsas, kuna kotid võtsid palju ruumi. “Tõmba koomale,” käsutas Reelika oma klassivenda Jussi ja kirtsutas nina. “Kamoon, mida mina teha saan, et mul pikad jalad on?” küsis poiss ärritunult. “Sorry, rahune maha,” ärritus ka Reelika. “Võtke vaiksemalt seal taga,” palus Merka onu. “Vabandust,” pobises Reelika.

Ülejäänud sõit möödus naerdes ja lobisedes, kõigi meeleolu oli hea. “Täna ka mäele lähme?” küsis Piret. “Muidugi. Alles lõuna ju,” vastasid kõik talle nagu ühest suust. “Lihtsakt küsisin,” vastas ta kähku kui kõik talle imelikult otsa vahtisid. “Ja olemegi kohal,” ütles Merka mõne aja pärast.

Kui asjad olid sisse kantud, inimesed oma tubadesse läinud ning Merka onu lahkunud, hüüdis Anton: “Ja nüüd kümne minuti pärast kohtume mäel!” Kõik naersid. Antoniga kohe on nii, et kui tema midagi ütleb, siis kõik naeravad. Samal ajal hakkasidki kõik endale meeletu kiirusega suusariideid selga ajama. Osteti ka mäepiletid ja koguneti mäel.

“Nii, kes minuga taha mustale tuleb?” küsis Riho tõsiselt, “mina ei viitsi siin jamada.” “Ma tulen,” vastas Anton. “Mina ka,” lausus Merka. “Ma teen siin paar sõitu ja lähen siis sinna punasele,” vastasin mina. “Ma teen sama,” vastas Marko ruttu. Ülejäänud polnud oma plaanides veel kindlad.

Esimest korda sõitsin üles koos Piretiga. Alla laskumine läks lihtsalt ja ma otsustasin kohe järgmisena minna oma lemmikmäele. “Ma lähen nüüd punasele,” laususin kõigile. “Ma tulen ka,” ütles Marko. “Marks?” küsis Sander üllatunult, “sa ei tulegi minuga hüpetese?” oli poiss solvunud. “Pärast tulen,” lubas Marko. “Ou Sander, ma võin tulla,” pakkus Kristo. Kristo ja Sander lahkusid meist. “Te jääte siia?” küsisin Pireti, Reelika ja Jussi käest. “Jah!” vastasid nad nagu ühest suust. “Me ei ole nii hullud nagu teie,” lisas Reelika naerdes. “No lähme siis,” sõnas Marko mulle ja me läksime tõstuki järjekorda.

Peale üles jõudmist ja punasele mäele rühkimist pidin ma natuke puhkama. “Juba väsinud?” küsis Marko kulme kergitades. “Ei, lihtsalt ma vihkan mäesuuskadega murdmaasõitmist,” vastasin torisedes. Marko hakkas naerma: “sõida siis lauaga, nagu mina.” “Ei,” vastasin kindlalt, “mulle meeldivad suusad rohkem.” “Okei, aga läheks nüüd?” oli poiss kannatamatu. Hüppasin püsti ja sööstsin mäest alla. Oi kuidas mulle meeldib kiirus ja see kuidas adrenaliin verre voolab. Tuul mängimas minu mütsi alt väljas olevate juustega, jalad töötavad iseenesest ning süda lööb mitu korda kiiremini. Oleksin tahtnud kauem laskuda, kuid nagu Eestis ikka- mägi saab enne otsa, kui õige tunde sisse saad.

Pärast mitmendat ringi küsis Marko: “Äkki prooviks nüüd musta?” “Eeh, no okei,” vastasin veidi ebakindlalt. “Ära karda, Kuutseka must pole eriti must,” vastas Marko, “pigem nagu tumesinine,” lisas ta ja itsitas oma ette. Kelle jaoks tumesinine, kelle jaoks sügavmust, mõtlesin endamisi. Marko jäi mind vaatama näoga, nagu ma oleks viimane argpüks. “Mida? Lähme siis!” käratasin.

Jaaa siis keegi kukub ja murrab jala! : D
Eitegelt, endiselt meeldib. Marko on ka endiselt lahe.
Uut!

Väga võimalik, et keegi midagi murrab:D

Päääris.. lahe !
Kindlasti uut.. kiireimas korras!

Hee, tänan tänan

Nüüd hakkab ju kool. Võib-olla ei jõua enam kirjutada nii kiiresti, aga eks ma annan oma parima :)

Jaah, raudselt nüüd juhtub midagi. :D

Meeldis! :)

Tore, kui meeldis:)

Uut saab ehk homme!

palun, siin on uus osa :)


********************
10. osa

Must mägi oli minu jaoks ikka väga must.

Mäe otsas tervitasid meid Anton, Merka ja Riho. “Kersti?” küsis Merka üllatunult. Sellel mäel oli ainult üks eelis- siin oli peale meie veel ainult kolm inimest. “Lähme siis,” ütles Riho ja hakkas juba laskuma. Püsti hüppasid ka kõik teised ja sõitsid minema. Peale minu loomulikut ja Marko. “Tahad, et julgestan?” küsis poiss. “Ei tänan,” vastasin ja hakkasin aeglaselt minema. Poole mäe peal ei tundunudki asi enam nii hull, hakkasin juba kiiremini sõitma. See maksis aga valusalt kätte ja ma lendasin ninali. Kui kõik nägid, et ma iseseisvalt, vigastusteta püsti sain, ei suutnud Anton oma naeru tagasi hoida. Samal ajal aga peatus Marko mu kõrval ja küsis ehmunult: “Kõik korras?” “Tundub küll,” vastasin.

Mida rohkem ma sõitsin, seda rohkem hakkas mulle see must mägi meeldima. Kui me mäeotsas korraks puhkasime hüüdsin mina: “Lähme nüüd!” “Kohe tulen,” vastas Merka ja tuli minu juurde, “te ei tulegi?” küsis ta poistelt. “Ei,” vastas Riho, “las tüdrukud näitavad stiili,” ütles ta vaiksemalt poistele. “Miks ka mitte,” vastas Merka ja tuiskas minema. Ma järgnesin talle. Nüüd oli mäel juba rohkem rahvast ja mul oli tegemist, et mõnest inimesest ilma kokkupõrketa mööda saada. Sama probleem oli ka Merkal.

Allajõudes küsis Merka: “Teeks väikse pausi?” Mina noogutasin. Üleval teatasime oma soovist ka poistele. “No ainult üks sõit veel,” palus Anton Merkat. “No teie minge,” polnud Merka vastu. “Tule sina ka ikka,” ei jätnud Anton jonni. “Kuule ma ei viitsi,” vastas Merka. “Argpüks,” sõnas Anton vaikselt ja hakkas alla liuglema. See vihastas Merka välja ja ta söösti poisile järele. “Nagu sa mu kätte saaks!” karjus Merka kui oli Antonist mööda saanud. Asi muutus põnevaks ja ma otsustasin ka veelkorra alla sõita.

Poole mäe peal vaatas Merka tagasi, et teada saada kui kaugel on Anton. See oli aga väga vale otsus. Kui Merka pea otseks pööras, märkas ta, et sõidab täiel kiirusel ühe teise suusataja poole. Ta üritas teha kõik, et temast mööda saada, aga järgmisel hetkel lendasid nad hunnikuse. Tänu mäe järskusele, lohisesid nad veel tükk aega.

Kõik teised tardusid paigale. Kui Merka ja teine suusataja lõpuks seisma jäid, nähti et teine suusataja tõusis iseseisvalt püsti, Merka aga ei liigutanud. Anton ärkas esimesena tardumusest ja sõitis alla. Talle järgnesid kõik teised, sealhulgas mina. “Mu käsi!” lausus Merka läbi nutu, “katki,” lisas ta vaikselt. “Ma kutsun abi,” sõnas Anton ja helistas kellelegi. “Ma väga vabandan,” ütles alles nüüd teine suusataja. “Minu süü,” vastas Merka vaikselt. “Saan ma kuidagi aidata?” küsis tundmatu. “Sellega, et te iseseisvalt traumapunkti lähete,” lausus Riho, “teil on otsaees pisike haav vist.” Tundmatu katsus oma otsaesist: “Oi,” sõnas ta, “ma siis lähen kui teil midagi vaja ei ole?” küsis ta ettevaatlikult. “Minge,” vastas Merka. “Vabandust,” lausus teine suusataja ja sõitis minema. Mõne minuti pärast tuli ka lumesaan, mis Merka ära viis.

“Ma lähen temaga kaasa,” ütles Anton kindlalt ja lahkus ootamata, mida meie ütleme. “Oota!” karjusin ma talle järgi, “Ma tulen ka!” Meile järgnesid kõik teised. Esimene suusapäev sai õnnetu alguse.




***********



Merka lamas juba oma toas, käsi kipsis ja näol väike õmblus. “Tõesti, te ei pea kõik siin olema,” lausus ta meile, kes me kõik tema voodi ees seisime, “ainult käeluu, see paraneb kähku,” lisas Merka, näol tema tavaline naeratus. “Kuidas me siis mäele lähme, kui sina siin lebad?” küsis Piret hoolitsevalt. “Lihtsalt minge,” pakkus Merka.

Mõnda aega oli toas vaikus. “Kas te võiksite täita ühe minu soovi?” küsis Merka kavalalt. “JA!” olid kõik koheselt nõus. “Ja te lubate et täidate selle koheselt?” uuris Merka. “Loomulikult,” vastasid kõik. “Siis kasige minema,” ütles Merka, kogu südamest naerdes. “Hästi paned,” sõnas Sander ja väljus esimesena. Ka teised väljusid naerdes. Ainult mina ja Anton ei lahkunud. “Teie ka!” käskis Merka. “Oled sa kindel?” küsisin, ma ei suutnud teda üksi jätta. “Ma jään siia,” lubas Anton. “No...ma siis lähen,” nõustusin peadvangutades, “aga helista KOHE kui midagi vajad, eks?” panin talle südamele.

Kuulsin veel uksevahelt, kuidas Anton Merkale ütles: “Minust sa nii kergelt lahti ei saa nagu teistest.” “Äkki ma ei tahagi,” vastas Merka talle. See on nii armas kui nad koos on, mõtlesin endamisi. Ma ei saa ainult aru, miks nad lõplikult ja avalikult koos pole. Kehitasin õlgu ja järgnesin teistele kohvikusse.

Lauda istudes käis millegi üle tõsine vaidlus. “Mina jään sinna!” vaidles Reelika Markoga. “Mina ka,” pistis Piret vahele, “miks Kersti ei või minna, te saate ju hästi läbi?” “Mis värk on?” küsisin kui kuulsin vaidluses ka oma nime. “No asi on selles, et Anton ööbib teie toas täna ma arvan,” seletas Marko, “ma ei usu, et ta Merilini rahule jätab.” “Njaa...” nõustusin, mõistes kuhu jutt liigub, “keegi meist peab välja kolima.” “No ja ei Reelika ega Piret pole nõus,” lisas Marko. “No eks siis jään üle mina,” vastasin, sest mul pole tegelikult vahet kus ma magan. “Tore siis magad meie toas,” itsitas Juss.

Jäigi nii mina magan ühes toas Marko ja Jussiga. Nad lubasid mulle ka natuke privaatsust. Ülejäänud päev möödus Merka pärast muretsedes, kuid siiski läksime me mäele tagasi.

Õhtul kogunesid kõik minu, Marko ja Jussi tuppa. Meil olevat kõige rohkem ruumi. Me mängisime kaarte ja vaidlesime tuliselt sohi tegemise üle. Hiljem liitus meiega ka Merka, kes üritas mängida ühe käega. “Ma aitan sind,” ütles Anton ja tõstis Merka ettevaatlikult endale sülle, ning hoidis tema kaarte. “Kui armas,” sõnas Kristo pilkavalt. Oli küll armas, nõustusin ma mõtetes Kristoga, kuid mitte pilkavalt.

Kella kahe paiku sõnas Merka: “Ma lähen nüüd ära magama.” Ta tõusis püsti ja Anton järgnes talle kutsumata: “head ööd,” ütles ta meile ja lahkus. Korraga haigutasid kõik. “Ma tahan ka magada,” nõudsin, mis tähendas, et meie toast pidid kõik ära minema. “Peopidur,” nähvas Sander. “Kolige oma tuppa,” vastasin teravalt. Kõik väljusidki. “Me lähme ka magama,” sõnasid Piret ja Reelika uniselt. “Head ööd,” soovisin neile.

Valisin magamiseks alumise voodi. Mul on üleval magamisega valusaid kogemusi. Tegin oma voodi ära ja tõmbasin teki ülepea. Poisid lärmasid teises toas päris tublisti. Suutsin lõpuks kuidagi uinuda.

Ärkasin hommikul väga vara, umbes kell kuus ning otsustasin minna hambaid pesema. Istukile tõustes märkasin, et Marko magab samuti all. Äkki avastasin, et ülemisi voodeid pole lahti tehtud. Mõistsin, et oleme jäänud Markoga kahekesi ühte tuppa magama. Oigasin. Mitte et see mulle ei meeldiks, aga see on imelik. Lükkasin saapad jalga ja läksin hambaid pesema. Kuna WC ja pesemisruum on kõigil ühine, pidin ma seal uksetaga natuke ootama, kuna mina polnud kõige varajasem tõusja. Mingi vanaproua oli esimene.

Tuppa tagasi jõudes oli ka Marko üles ärganud. “Mõni ikka suudab kolistada,” porises ta uniselt. “Sorry,” vabandasin. “Nääh, pole hullu,” ütles ta siis.

“Kuhu Juss jäi?” küsisin siis kui Marko oli oma hammastepesu käigult tagasi. “Ta jäi teiste tuppa magama,” vastas poiss, “ei raatsinud teda äratada,” lisas ta naeratades. “Okei,” vastasin lihtsalt. Midagi sellist ma kahtlustasingi.

“Millal Rass haiglast välja saab?” küsis Marko mõne hetke pärast. “Parimal juhul järgmisel nädalal,” vastasin, “mis siis?” küsisin. Miski ärritas mind tema küsimustes, nii praegu kui ka siia sõites bussis. “Ei midagi,” vastas ta rahulikult. “Midagi vist ikkagi on, kui sa koguaeg küsid,” nähvasin. “Ei või sõbra pärast muretseda või?” küsis ta imestunult. “Võib,” vastasin ja mõistsin, et minu kahtlustused võisid tõesti tunduda imelikud. “Mis kell süüa saab?” katkestas poiss vaikuse. “Ma ei tea,” vastasin ausalt, “paari tunni pärast ehk?” lisasin, vaadates kella, mis näitas alles poolt seitset.

Haah
Nii armas ja uut osa.
Nii ette arvatav oli, et midagi juhtub

mm, ma tean.. sorry about that :)

aga ma edaspidi väldin seda (niipalju kui suudan)!

veelkord sorry :)

Sain uue osa ka valmis. :)

****************************

11. osa

“Mis me siis niikaua teeme?” küsisin. “Ma ei tea,” vastas Marko tujutult, “mängime siis kaarte äkki?” pakkus ta. “Kus te eile jätsite nad?” küsisin, kuna siin toas neid ei olnud. “Ahjaa, Kristo tuppa jäid,” vastas Marko vabandades. “Lähme vaatame all telekat,” pakkusin mina. “Multikaid või?” küsis ta naerdes. Kehitasin õlgu. “Kell on pool seitse, kõik magavad ju,” tuletas poiss mulle meelde. “No siis ma küll ei tea,” vastasin.

Järsku tundsin, et mul hakkas jahe. Kontrollisin akent, see oli kinni aga ta lasi ikkagi tuult läbi. Otsisin oma kotist pusa ja panin selga. “Külm?” küsis Marko kavalalt. “Jah,” naeratasin jõudes umbes samale mõttele kui tema. Kui mul viimati külm oli, sain ma temalt sooja. Istusin oma voodi peale ja hakkasin oma telefoni näppima, mõtlesin Rasmusele sõnumi saata.

Meie toas oli tõesti väga jahe, väristasin tahtmatult õlgu. Äkki tõusis Marko püsti ja tuli istus minu kõrvale. Vaatasin talle kahtlustavalt otsa. Rasmusele sõnumi saatmine jäi pooleli. “Ikka külm?” küsis ta, samal ajal vastust ootamata, tõmbas ta mind endale lähemale. “No...enam mitte,” vastasin kokutades. Tõesti mul hakkas soe. Siis tundsin ma, et pean ta haardest vabanema, sest see ei ole Rasmuse suhtes õige. Üritasingi püsti tõusta. “Kuhu nüüd?” küsis poiss haaret lõdvendamata. “Ma...” alustasin ma seletamist, kui poiss mind katkestas: “Mis juhtus?” küsis ta kui nägi mu kõhklevat nägu. “Midagi,” vastasin ja jäin rahulikult tema sülle edasi istuma. Peas aga vasardamas mõte, et see on nii vale. Samas mulle meeldis praegune hetk ja kuna keegi ei saaks ju teada, otsustasin ma ka selle hetke nii jätta.

Mõned minutid niimoodi vaikuses olles, tabasin ma end taas mõttelt, et see ei ole ikka Rasmuse suhtes aus. Kuid siis jõudis mulle kohale: kas see oli aus kui Rasmus mulle haiget tegi? Jah, ta palus küll vabandus ja ütles, et armastab mind. Raputasin pead, et mõtetes mingigi selgus luua. Olin kahevahel, kas...jääda siia imelisse hetke koos Markoga, või olla truu Rasmusele, kes mind Tallinnas ootab. Ma olen vandunud iseendale, et ei hakka kunagi kedagi petma, aga nüüd tundsin ma et olen petnud iseennast.

“Mis sa mõtled?” küsis äkki Marko. “Ah, ei midagi,” valetasin ja vastumeelselt tõusin püsti, nüüd Marko vastupanu ei osutanud. Ma ei suutnud ikka otsusele jõuda- Marko või Rasmus. Äkki jäin ma aga Markole tummalt otsa vahtima- kust ma üldse võtan, et ma Markole meeldin. Äkki ta ongi lihtsalt nii heasüdamlik poiss, äkki on see temapuhul tavaline, et ta tahab teisi koguaeg aidata.

“Mida?” küsis Marko lõpuks. Mulle jõudis kohale, et passin ikka veel teda imelikult. “Midagi,” valetasin jälle. Heitsin pilgu kellale, lootes, et varsti saab süüa ja ma pääsen korraksi oma mõtetest. Oigasin kui nägin, et kell on alles kolmveerand seitse. “Ma lähen vetsu,” sõnasin ja lahkusin toast.

Istusin vetsus tükk aega, et ma saaks asjad korralikult läbi mõelda. Otsustasin, et üle mõtlemine võib hulluks ajada ning ma lasen asjadel minna omasoodu. Jalutasin tuppa tagasi ja märkasin, et Markot ei ole enam toas.

Ootasin kümme minutit, kuni ta lõpuks uksest sisse astus. “Kus sa olid?” küsisin. “Kristo juures, tõin kaardid,” vastas ta. “Nii kaua tõid?” imestasin. “Need olid igalpool laiali,” selgitas ta. “Normaalne,” sõnasin itsitades.

“Mida me siis mängime?” küsisin. “Mida soovid?” vastas ta küsimusega. “Eeh...,” ei leidnud ma kohe sobivat vastust, “teeme stressi?” pakkusin ma. “Kuidas see käib?” küsis ta. “Sa pole seda mänginud?” küsisin imestades, see oli parom mäng maailmas. “Ei, aga seleta,” vastas ta. “No ühesõnaga, pakk jaotatakse võrdselt mõlema mängija vahel. Kaardid on tagurpidi koguaeg. Siis kui kaardid on jaotatud paned enda ette neli kaarti, õiget pidi. Mõlemad paneme keskele ka ühe kaardi, jälle õiget pidi. Nende kahe kaardi peale saab käia kas sellest väiksemat või suuremat kaarti,” seletasin, “siiamaani arusaadav?” “Jah, ja kui ma laon keskele, suuremat või väiksemat, siis ma enda ette võin ka kaarte panna juurde koguaeg , et neli kaarti oleks ees?” küsis ta. “Täpselt,” vastasin, “Ja kui keskele satub mõlemale pakile ühesugune kaart, siis see kes enne käed neile pakkidele peale paned ja stress ütleb, siis teine korjab mõlemad pakid ülesse. Võidab see kellel kaardid enne otsa saavad,” seletasin veel. “Oh issand,” sõnas Marko, “aga proovime.”

Tasapisi hakkas ta mängule pihta saama. “See ajab närvi,” ütles ta siis. “Miks selle nimi muidu stress on?” küsisin õrritades. Mängisime veel paar mängu, kuid kolmanda mängu ajal läksime tülli. Ma ei saanudki aru miks, sest minuarust oli kõik õiglane, Marko arvates aga mitte. Tülitsemise käigus nihkusime üksteisele üle laua aina lähemale. Äkki jäime mõlemad vait.

“Mille üle sa vaidled?” küsisin selgust nõudes. “Ma ei mäleta,” vastas ta ohates. Vaatasime veel paar sekundit üksteisele pingsalt otsa. Siis puhkesin ma naerma ja tahtsin tagasi normaalselt istuma tõusta, kuid Marko peatas mind. Ta pani oma käe minu kaela taha ja tõmbas mind veel rohkem endale lähemale ning suudles mind.

Algul ma ehmatasin, kuid siis suudlesin ma teda vastu. Kuna meie vahel oli väike laud, siis lükkasin ma selle eest, nii et kõik kaardid põrandale kukkusid, ja läksin tema kõrvale. Olin unustanud kõik millest enne mõtlesin, seal hulgas ka Rasmuse. Marko haaras minu ümbert kinni ning mina vastasin samaga. Et talle veel lähemal olla sättisin ennast talle sülle. Panin mõlemad käed talle ümber kaela.

Siis kostis meie uksele koputus.

Tõmbusin automaatselt eemale. “Kurat,” pomisesin vaikselt ust avama minnes. “Oh, te ka üleval juba,” ütles Piret üllatunult. “Jah,” vastasin ning läksin istusin oma voodile, Markost siiski natuke eemale. Piret ei tulnudki päris sisse vaid küsis ukselt: “Ega te mu toidutalonge näinud pole, te olete mu viimane lootus?” “Ei ole,” vastasin kaasatundes. “Teised on ka üleval juba?” küsis Marko. “Enam- vähem,” vastas Piret, “aga ma lähen otsin nüüd edasi,” lisas ta ja lõi endajärel ukse kinni.

“Süüa saab,” ütlesin tasakesi. “Ma tean,” vastas Marko. “Ma toon enda talongid, need jäid Merka tuppa,” sõnasin ja lahkusin toast. Olin väga õnnelik tänu eelnevatele sündmustele. See paistis vist väga välja, sest kui ma Merka tuppa jõudsin, küsis ta kohe: “Mis sa särad?” “Ah, ei midagi,” valetasin kähku. Ehk oleks ma talle kohe kõik ära rääkinud, aga kuna Anton ja Reelika olid ka seal, ei tahtnud ma praegu seletada. “Kus minu talongid on?” küsisin neilt selleasemel. “Siin,” vastas Anton ja ulatas valged lipikud minu kätte. “Tänan,” vastasin ja läksin tagasi oma tuppa.

“Lähme siis,” ütlesin Markole ukse vahelt. Poiss tõusis voodilt püsti ja järgnes mulle koridori. Nähes, et me oleme seal vaid kahekesi, lükkas ta mind õrnalt vastu seina ja suudeles mind uuesti. Teadmine, et iga hetk võib keegi tulla, muutis olukorra väga põnevaks. Siiski lõpetas ta selle minu jaoks liiga kiiresti. “Lõpetasin hetkel ainult enne alustatu,” ütles ta kavalalt. Ma naeratasin.

Söögisaali jõudes olid kõik juba seal, peale Merka, Antoni ja Reelika, kes saabusid mõni minut pärast meid. Söögiks oli puder või krõbinad ning endale võis teha võileibu. Kirtsutasin nina. “Puder ei maitse või?” küsis Kristo nöökides, teades väga hästi minu suhteid pudruga. Olin seda koolis mitu korda väljendanud. “Ei maitse jah,” vastasin torisedes. “Siis jääd nälga,” vastas ta ja võttis endale suure kausitäie putru. “Iu,” ei suutnud ma ennast tagasi hoida. Tegin endale ohates võileibu ja istusin teiste juurde. “Õigus jah sulle ei maitse ju puder,” irvitas Anton. “Väga tore jah,” torisesin.

Arutasime söögilauas tänaseid plane, ega need muust ei koosnenud kui suusatamisest. “Mis sa täna teed?” küsisin Merkalt. “Pildistan teid,” vastas ta rõõmsalt. Endine Merka oli tagasi. "Ühe käega?" tögas Kristo. "Ära alahinda mind," itsitas Merka. “Eile mustad mäed, täna äkki hüpped, Kersti?” küsis Marko. “Ei,” vastasin kindlalt. Kuigi olin peaaegu veendunud, et ta suudab mind pehmeks rääkida.

“Aga minek,” lausus Riho, kui olime söömise lõpetanud. “Jep,” vastasid kõik ja suundusid oma tubadesse.

Wii!
Jumala hea lihtsalt!
Uut!

Hii, tänan tänan

Oiiiiiiii, kui hea.
Ma niiiiiii loodan, et ta jääb Marko juurde ja jätab Rassu. :D

Uut.:)

Tänan teid!

Oi, aitäh :)

Uus tuleb peagi.

12. osa

Täna, pühapäeval, oli väga nõme ilm. Sadas lörtsi ja oli niiske. Poole päeva peal loobusid paljud suusatamisest, nende seas mina. Õnneks Marko ei proovinudki mind veenda hüppetesse tulema. Mäele jäid ainult Riho, Kristo ja Sander.

Päev möödus põhiliselt kaarte tagudes ja süües. Kella viie paiku tulid mäelt ära ka läbimärjad poisid. “Täna lähen ma vara magama,” sõnas Kristo, “nii ära väsitas.” “Jaa, mina ka,” nõustus Sander. Riho ei öelnud midagi ning kõpis otsejoones oma tuppa.

“Kersti tule korra,” palus Merka mul toast väljuda. See tundus kahtlane aga järgnesin talle siiski. Suundusime tema tuppa. “Mis on?” küsisin sõbralikult. “Mul on sulle üks uudis ja üks küsimus,” teatas ta. “Alustaks uudises?” pakkusin naeratades, “ja muide kuidas su käega on?” küsisin. “Ah, see.. hästi, kui nii saab öelda,” vastas ta, “aga uudis. Mina ja Anton oleme ametlikult koos nüüd,” lisas ta ja naeratas laialt. “Lõpuks,” pomisesin. “Heh, jah,” vastas ta. “Aga sellepärast kutsusid mind siia ainult?” oleks võinud teises toas ka öelda ju. “Nad juba teavad,” vastas Merka ja lisas: “küsimus on mul sulle ka.”

“Ah jaa,” meenus mulle, “ja see oleks?” “Mis sul Markoga on?” küsis ta kahtlustavalt. Küsimus lõi mind tummaks. Midagi sellist poleks ma oodanud. “Mis? Ah, midagi pole...” vastasin segaduses. “Ära valeta,” palus Merka ohates, “seda on näha ju, et midagi ikka on,” lisas ta. Vastasin alistunult: “Ja kui midagi ongi?” “Aga Rasmus?” küsis Merka. Küsimus tabas mind valusalt. Ma ei tahtnud mõelda, mis siis saab kui reis läbi saab. Ma ei tahtnud sattuda valiku ette. “Ma ei tea,” vastasin, pisaraid tagasi hoides. “Sul on hea,” seletasin, “Anton on su üks ja ainus, ta pole sulle kunagi haiget teinud, aga Rasmus tegi mulle kohutavalt haiget ja siis Marko toetas mida ja...” rääkisin edasi, kuni pisarad välja pääsesid. “Ma saan aru,” rahustas mind Merka, “aga kui sa oled Marko valinud, siis ütle Rassile, et nüüd on kõik. Koligu Norra,” lisas tüdruk. “Jah,” vastasin, “tänan,” lisasin, sest nii imelik kui see ka poleks, tegi Merka otsuse minu eest. Ja minul jäi üle vaid nõustuda.

Kui olin nutu lõpetanud, läksime teiste juurde tagasi. Rääkisime õhtuni. Kella kaheksa paiku tuli poistel kiusamise tuju ja üks ohvritest olin ka mina. See ei meeldinud mulle ja vabandasin ennast välja: “Ma pean helistama. Tegelikult ka. Lase lahti,” palusin naerdes Markot, kes mind kinni hoidis. “Tule ruttu tagasi,” palus ta irvitades. Näitasin talle keelt ja läksin uksest välja.

Võtsin oma telefoni ja helistasin Rasmusele, et talle ääri-veeri öelda, et kui ma tagasi tulen on mul talle uudis, kahjuks halb. Mu meeleolu oli praegu selline, et julgesin talle seda ölda. Helistasin talle mobiilile. Seda ei võtnud aga keegi vastu. Proovisin ka haigla valvelauda. “Tere,” ütlesin enne kui keegi teiselpool toru midagi öelda jõudis, “kas Rasmus Lepik on endiselt haiglas?” küsisin. Küsimus tundus veidi imelik, aga muud moodi ei osanud ma seda sõnastada. “Oodake korra,” palus naine. Ootasin päris kaua. “Vabandan, et nii kaua läks, aga selle nimelist patsienti meil enam ei ole,” teatas hääl teiselpool. “Mis mõttes ei ole?” küsisin segaduses. “No ta seisund halvenes ning ta suri operatsioonil,” selgitas naine, “tunnen kaasa,” lisas ta kurvalt. Panin telefoni ära.

Ma ei suutnud teiste juurde tagasi minna. Seisin uksetaga väga kaua. Ma ei nutnud, kuigi oleksin tahtnud. Lihtsalt liiga valus oli. Sain hetkega aru, et mul olid siiski ka Rasmuse vastu sügavad tunded. Otsutasin minna vetsu ja sinna ennast lukustada, kuni lõplikult aru saa mis juhtunud oli.

Istusin vetsus üle tunni. Kuulsin korduvalt kui mind hõigati, kuid ma ei vastanud. Logistati ka vetsu ust, aga ma ei vastanud ka siis. Mõtlesin ainult, mida edasi teha. Parima variant tundus minna tagasi Tallinnasse ja oma silmaga veenduda, et teda enam ei ole. Praegu ei jõudnud mulle see absoluutselt kohale. Praegu oli veel lootus, et see on kellegi loll nali.

Sundisin ennast tuppa tagasi minema, lootes et olen seal üksi. Õnneks olin ma tõesti üksinda oma toas, õigemini Marko toas, aga kõik mu asjad olid seal. Kuulsin kuidas kõrvaltoas räägiti minust, et kuhu ma küll kadusin. Keegi nuttis, Merka ehk? Mul oli halb, et ma neile nii tegin, aga ma teadsin, et pean minema.

Pakkisin seljakotti kõige vajalikumad asjad. Leidsin kuskilt paberit ja pliiatsi. “Palun võtke minu ülejäänud asjad kaasa, Kersti,” kirjutasin lipikule ja astusin uksest välja. Jooksin välisukseni, et keegi mind ei näeks.

Olin õues, kuid nüüd jõudis mulle kohale, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma siit minema saan.

“Kersti!” hüüdis Reelika, “Jumal tänatud! Kus sa olid?” hüüdis tüdruk ja jooksis naerdes minu poole. Ma ei tahtnud temaga rääkida, ausaltöeldes ei tahtnud ma kellegagi rääkida. Nägin eemal autot, mis hakkas Kuutsekalt ära sõitma. Eneselegi üllatava kiirusega jooksin auto juurde ja üritasin talle märku anda peatumiseks. Heitsin pilgu Reelikale, kes vaatas mind mõistmatu ja ehmunud näoga.

“Mis vaja?” küsis auto juht, kolmekümnendates aastates pereisa. “Kas te sõidate Tartusse?” küsisin. “Jah,” vastas mees kahtlustavalt. “Võin ma peale tulla?” küsisin totakalt naeratades. Mees vaatas oma naise poole küsiva näoga. “Hüppa sisse,” vastas ta rõõmsalt.

Hüppasingi tahaistmele, umbes seitsmeaastase tüdruku kõrvale. “Tere,” ütles tüdruk viisakalt. “Tere,” vastasin, üritades naeratada.

Vaatasin taha, aknast välja ning nägin paigale tardunud Reelikat. “Sorry,” sosistasin.

Mõne minuti pärast helises mu telefon. Helistajaks oli Merka. Ma ei võtnud kõnet vastu. Ei möödunud minutitki kui mulle uuesti helistati. Seekord Marko. Valuga südames ei vastanud ma ka sellele. Pereema vaatas mind noomiva näoga. “Vabandust,” pomisesin.

“Mina olin Johanna,” ütles pisike tüdruk. “Mina olen Kersti,” vastasin viisakalt, samas lootes, et rohkem küsimusi ei tule. “Kus sa elad?” küsis Johanna. “Tartus,” valetasin, et mitte hakata tema vanematele seletama, miks ma üksi Tartusse sõidan, kui ma tegelikult Tallinnas elan.

Küsimused lakkasid, kuid kostis kaks piiksu, mis tähendas, et mulle tuli sõnum. Teesklesin, et lugesin seda, kuid tegelikult ei julegnud ega tahtnud seda avada.

Lõpuks jõudsime Tartusse. “Kuhu sinu maha paneme?” küsis pereema. “Äkki bussijaama?” pakkusin. “Okei,” vastas ta ja sõit jätkus.

Bussijaamas pandi mind maha. Õues oli kottpime ja väga külm. Läksin jaama sisse, et vaadata millal buss läheb. Kuna kell oli palju, jõudsin napilt viimasele bussile. Ostsin pileti ja jooksin bussi. Olin ainuke reisija, mis polnudki eriti üllatav.

Istusin oma kohale. Suutsin oma tundeid sinnamaani vaos hoida, kui nüüd said need minust võitu. Ma ei julgenud kõvasti nutta. Võtsin oma jope ja surusin suu sellesse, et natukenegi saaksin oma tundeid välja elada. Tõmbasin jalad istmele ja surusin ennast nii väikseks kui võimalik.

Ärkasin siis kui bussijuht mind äratama tuli. Olin end magama nutnud. Astusin külma öösse. Sadas laia valget lund, tänavad olid tühjad ning väljas oli kottpime. Tellisin endale takso, sest ei julgenud üksi pimedas liikuda. Tegelikult ma poleks seda tohtinudki.

Taksot oodates tükkis nutt jälle peale. Proovisin mõelda teistele asjadele, kuid edutult. Vaatasin enda ümber ringi. Viimati siin olles, olin rõõmus, see tegi mind hetkel veel kurvemaks.

Takso peatus otse minu ees. Palusin ennast haiglasse sõidutada. Kohale jõudes maksin arve ja tormasin haigla usteni. Peatusin hetkeks, et ennast koguda ja astusin sisse.

Haigla oli samuti vaikne. Ruumis oli ainult valvearst. “Tere,” sõnasin vaikselt nutuse häälega. “Tere,” vastas valvearst, kelleks osutus punapäine kogukas naine, “kuidas ma aidata saan?” küsis ta. “Ma...,” ei suutnud ma alustada, “ma..tulin ühe patsiendi kohta küsima,” sain lõpuks vastatud. “Kelle?” küsis naine automaatselt. “Ra..Rasmus,” sain öeldud nime esimese poole, tugeva valuga südames. “Te mõtleste seda kuueteist aastast poissi, kes sattus siia lennuõnnetuse tagajärjel?” küsis naine. “Jah,” vastasin kiiresti. “Ta lahkus meie seast,” sõnas naine, “tunnen kaasa. Kes te talle olite?” uuris ta. “Sõber,” vastasin ja kukkusin kokku.

Kahju rasmusest. ;(

Aga nüüd on tal lootust Markoga.


See osa mulle väga meeldis, põnev oli. :)

Oota huviga uut, ja loodan, et võimalikult kiiresti.

Aitäh teile

Uus osa esmaspäeval.

See telefonikõne oli maailma kõige utoopilisem asi üldse. Eluseeeeeeeeeees ka ei vastata nii. Üldse ei anta sellist infot välja ja uudised edastab raviarst, mitte valveõde.

Mm.. Mulle ei meeldi, et ta suri. See tegi asjad liiga lihtsaks.