Oota sa.

No rohkem utoopilisi kõnesi ei tule, ma loodan.

No võib-olla, aga ega elu kergeks jää...

Ma mõtlesin täpselt sama selle kõne suhtes, kuna ma olen isegi helistanud haiglasse ja küsinud ühe inimese kohta, pm ütlesin nime ja küsisin, et kas ta on haiglas ja siis kui sain teada, et on siis küsisin, et kuidas ta seisund, siis küsiti minult, et kas ma talle olen, ütlesin sõber ja siis ütlesid, et nad ei tohi seda infot jagada. Nii, et pm jhm... suht võimatu kõne oli. :)

Huhh, vaatan, et koguaeg panen haigla asjadega puusse...

Ju siis ei satu keegi enam haiglasse tükk aega

KK kirjutas:

Ma mõtlesin täpselt sama selle kõne suhtes, kuna ma olen isegi helistanud haiglasse ja küsinud ühe inimese kohta, pm ütlesin nime ja küsisin, et kas ta on haiglas ja siis kui sain teada, et on siis küsisin, et kuidas ta seisund, siis küsiti minult, et kas ma talle olen, ütlesin sõber ja siis ütlesid, et nad ei tohi seda infot jagada. Nii, et pm jhm... suht võimatu kõne oli. :)

Sellepärast ma alati valetangi, et olen õde.

Hahaa, kaval... aga noh, mul sellel korral oli pm sõbranna jaoks vaja infot küsida, kuna ta ise oli nii enast väljas, et ei suutnud helistada.:)

Uus osa, pikem natuke kui eelmised jeii
**********
13. osa

Ärkasin üles. Olin tühjas palatis. Olin paar sekundit segaduses, kuni mulle ükshaaval hakkasid meenuma eelnevad sündmused. Mul polnud aimugi, kas oli hommik või õhtu või hoopis öö. Lamasin voodis, omaenda riided seljas.

Tõusin püsti ja läksin palatist välja. Koridor oli samuti tühi. Äkki pööras nurga tagant välja üks õde. Tardusin paigale. “Teiega on kõik korras?” küsis ta, kui minuni jõudis. “Jah,” vastasin kokutades, olin endiselt ehmatunud. “Teie vanemad on siis, ma kohe kutsun nad,” sõnas õde ja jalutas minema. Miks mu vanemad siin on? Aeglaselt aimasin, et kuna ei Merka, ega keegi teine mind kätte ei saanud, helistasid nad mu vanematele, kes tulid kohe siia.

“Kersti!” hüüdis ema ja jooksis minu juurde, nägu pisarais. “Ema,” kogelesin. “Mis sulle sisse läks?” küsis ta pool pahandavalt. “Ma...” tahtsin vastata, aga pisarad hakkasid voolama. “Ma tean kõike mis juhtus,” ütles ema, “ma ei teadnudki, et Rasmus sulle nii palju tähendab,” lisas ta akahetsedes ja kallistas mind. “Rääkisin õdedega, sa võid kohe meiega koju tulla,” sõnas ema ja tiris mind haiglast välja.

Haigla ees seisis suur must auto ning me suundusime selle poole. “Uus auto?” küsisin vaikselt. Ema noogutas.

Koju sõites, ei öelnud keegi midagi. Autokella vaadates, nägin, et kell on üheksa ja on juba esmaspäev. Ma oleksin pidanud olema Kuutsekal ja lõbutsema, aga nüüd istun ma siin ja masetsen.

Koju jõudes ütles ema: “Ma rääkisin Rasmuse vanematega. Nad viivad ta Norrasse, matavad ka seal.” Noogutasin vastuseks. Mul oli nii valus, et isegi nutta ei jaksanud. Läksin sõnagi lausumata oma tuppa ja viskusin voodile.

Vaatasin lakke ja kordasin sündmusi oma mõtetes. Jõudsin kohani, kus ma sain sõnumi. Otsisin üles oma telefoni ja lugesin sõnumi läbi.

Palun helista. Mis juhtus? Marko.

Seda ma arvasingi. Viskasin telefoni põrandale ja jäin uuesti magama, et vähemalt unes oma probleemid unustada.


************************

“Kersti! Ärka üles!” karjus ema. “Mis on?” küsisin unesegaselt. “Su telefon heliseb viiendat korda juba, võtad vastu ka ükskord?” küsis ta. “Ah?” ei saanud ma ikka aru. Siis mu telefon helises jälle. Ema korjas selle põrandalt üles ja andis mulle. “Võta vastu,” käsikis ema, “või lülita välja.” Ta käitus imelikult, aga ju ajas helin ta lihtsalt närvi.

“Ja,” vastasin telefoni, teadmata kes on teiselpool. “Jumal tänatud,” pobises Marko, “oled ikka elus.” “Miks ma ei peaks?” küsisin segaduses. “Ei midagi, muretsesin lihtsalt,” vastas poiss, “homme kooli tuled?” küsis ta kaheldes. “Ma ei tea, te lähete homme kooli juba?”küsisin, nad pidid homme alles ära tulema Kuutsekalt. “Mina tulin varem ära, aga Merka toob su asjad ja ma pean sinuga rääkima, aga mitte läbi telefoni. Tsau,” lausus Marko siis ja pani telefoni ära.

Vaatamata kurbusele oma hinges, tekkis minus uudishimu. Otsustasin siiski homme kooli minna, kuigi õppimiseks mul jõudu polnud.

Oli alles keskpäev ja ma otsustasin kõik uuesti korralikult ja lõplikult läbi mõelda, et pääseda masendust tekitavatest mõtetest. Lõppude lõpuks jättis Rasmus mind kaks korda maha ja mõlemal korral nii, et see tegi kohutavalt haiget. Viimane kord ei olnud küll meelega ja enne seda vandus ta, et ta armastab mind... Alati kui ma selle mõtte juurde jõudisn, puhkesin aina uuesti ja uuesti nutma. Nii kuni õhtuni. Kuni ma uuesti magama jäin. Ema käis küll enne küsimas, et kas ma süüa ei taha või midagi, aga mul tõesti polnud isu.

Hommikul ärkasin peavaluga. Oigasin ja aiasin end voodist püsti. Mul oli eesmärk täna kooli minna ja Markoga rääkida. Ehk on tema lahendus minu masendusele? “Juba kooli?” küsis ema naeratades. “Jah,” vastasin tuimalt ja läksin hambaid pesema. Selle toiminguga valmis, panin riidesse, tõmbasin koti õlale ja suundusin kooli poole teele. “Ma viin su ära,” ütles isa. “Okei, sa tööle ei hiline?” küsisin, püüdes näida rõõmsam. Isa mühatas ja astus meie uude autosse. See oli suurem kui eelmine ja mugavam ka.

“Ole tubli,” palus isa, kui ma autost väljusin. Noogutasin ja lõin auto ukse pauguga kinni.

Esimene tund oli füüsika. Oigasin jälle ja astusin klassi. “Kersti!” hüüatas Liisa ja jooksis minu juurde. “Merka rääkis mulle kõigest,” sõnas ta, “on sinuga kõik korras?” küsis ta muretsevalt. “Jah,” laususin vaikselt. Liisa vaatas mind kahtlustavalt. “Peaaegu,” tunnistasin. “Merka oli pärsis solvunud, et sa ta kõnet vastu ei võtnud,” rääkis Liisa, “ütles, et kui tagasi tuleb, siis on teil ees pikk vestlus.” Oigasin vaikselt ja istusin oma kohale.

Füüsika möödus kiiresti ja õnneks ei kontrollinud õpetaja kodutöid. Kui tund lõppes tormasin klassist välja. “Kuhu nüüd?” küsis Liisa. “Otsin Marko üles,” hüüdsin talle.

“Teine korrus, bio klass,” ütles Marko telefoni, ootamata mida ma küsin. Jooksin trepist alla ja leidsin poisi kohe.

“Mis sa rääkida tahtsid?” küsisin ärevalt. Kogu mu tuimus oli äkitselt kadunud. “Kes...Kas meie vahel on midagi või ei?” küsis poiss ilma keerutamata. Ma ei leidnud sellele küsimusele vastust. Poiss ootas kannatlikult. “See...ma...,” ei osanud ma alustada, “ma ei tea,” oli kõik millega ma lagedale tulin. “Millal sa teada saad?” küsis poiss kiiresti. “Ma ei tea,” vastasin jällegi. “Teata siis mullegi kui midagi selgub,” lausus poiss ja hakkas minema jalutama.

“Oota,” palusin, “miks sa teed nii?” küsisin pisarais. “Kuidas?” ei saanud Marko aru. “Oled nii... teistmoodi,” selgitasin. “Ma lihtsalt tahaks teada, et kui meie vahel midagi oli, siis miks sa Rasmuse pärast ära jooksid?” küsis Marko ja ma ei osanud talle midagi vastata. “Kui sa ta nagunii maha pidid jätma, siis miks sa sõnagi lausumata lahkusid?” küsis poiss jälle. “Aga... ta oli mu hea sõber,” vastasin, teadmata isegi kas see on tõde või vale. “Rohkem kui sõber,” ütles Marko, “ ja on siiamaani,” lisas ta. “Ei,” vaidlesin vastu. “Miks sa siis ära läksid?” ei jätnud Marko mind rahule. “Kui Merkaga midagi juhtuks teeksin ma ju samamoodi,” tõin välja oma ettekäände. See pani Marko suu kinni.

Märkasin, et meid vahivad paljud uudishimulikud silmapaarid. Marko tõmbas mind neist eemale, privaatsemasse kohta. “Olgu kuidas on,” sõnas ta alistunult, “aga mis siis meie vahel on?” Ma ei vastanud midagi ja vaatasin maha.

Helises kell ja ma jooksin oma klassi, jättes Marko nõutult seisma. Ma teadsin, et ma pean temaga veel rääkima, aga enne pean ta küsimusele vastuse leidma.

Õpetaja polnud veel klassis ning ma pääsesin hilinemisest. “Kuidas läks?” küsis Liisa ettevaatlikult nähes minu nutetud silmi. “Ei kuidagi,” vastasin ja läksin oma kohale.

Keset eesti keele tundi küsis Liisa: “Varsti on vaheaeg? Mis sa teha plaanid?” Vaheaeg oli mul täiest ununenud. Avasin oma päeviku. Üks...kaks... Kaks nädalat vaheajani. “Midagi,” vastasin tuimalt. “Piretil on sünnipäev ka sel ajal, tal on sellega vist mingi suur plaan,” rääkis Liisa. Kergitasin kulme. “Kui ta tuleb, eks siis uurib,” lisas tüdruk. Noogutasin ja süvenesin taas tunni teemasse.

Tunni lõppedes ootas klassiukse taga mind teadagi kes. Oigasin ja järgnesin poisile koridori, kus keegi eriti ei käi. “Ma tahtsin vabandada eelneva pärast. Ma lihtsalt ei saa aru sinust,” rääkis Marko. “Mina ka mitte,” tunnistasin. “Ma tahan öelda, et sa meeldid mulle väga, aga ma ei saa sinuga koos olla, kui sa Rasmust taga nutad,” selgitas poiss. “Ma tean,” vastasin ohates, “ma ei saa ise ka oma tunnetest aru,” ohkasin uuesti.

Lootsin, et selleks korraks vestlus lõppeb. “Kuidas siis jääb?” küsis Marko ikkagi. “Ma...Anna mulle aega,” palusin. “Olgu,” lausus poiss, suudles mind otsaette ja lahkus koridorist.

Jäin paariks minutiks veel sinna. Otsustasin homse pärva ja Merka ära oodata. Ehk oskab üksigi neist vastust tuua.

****

Järgmisel päeval ootas Merka mind juba garderoobis. “Meil on vaja...” alustas tüdruk. “Rääkida,” lõpetasin ta lause. Kuna olime garderoobid üksinda, sobis see paik kõnelemiseks hästi. “Ma ei saa aru miks sa nii tegid?” küsis Merka. Oigasin, “Sa pole esimene kes nii küsib?” lisasin. Merka kergitas kulme: “Kes siis veel? Marko?” “Jah,” vastasin. “Ja ma saan temast täiesti aru!” hüüatas tüdruk. “Ma olen oma tunnetega täitsa sassis juba,” tunnistasin. “Tüüpiline,” pomises Merka.

“Võtame asja korralikult kokku,” alustas Merka, “Olite Rasmusega koos. Ta jättis su väga nõmedal viisil maha. Marko lohutas sind. Siis sattus ta õnnetusse ja lõpetas haiglas. Seal te leppisite jälle ära. AGA siis läksime Kuutsekale ja sul oli teema Markoga ja sa pidid ju Rasmuse kohe maha jätma. Nüüd on Rass surnud, Marko elus ja muretseb ikka sinu pärast,” rääkis Merka kõik uuesti üle. “Ma tean,” vastasin nuuksudes, “aga ma tunnen süüdi ennast.” “Mi..Mida?” ei suutnud Merka mind uskuda, “kuidas saad sina süüdi olla? Oli ime et ta üldse algselt ellu jäi. Nii juhtub, Kersti, inimesed surevad. Sa ei ole selles süüdi, rumaluke,” rahustas Merka mind. “Võta ennast kokku,” käskis tüdruk, “sa EI ole süüdi.” “Aga...,” tahtsin rääkida. “Vait!” käratas Merka, “Rahune. Puhka paar päeva, siis tule kooli tagasi. Siis rägi Markoga sotid selgeks ja siis ela oma elu edasi,” pakkus Merka.

Tundsin, et mul on jälle natuke kergem. “Aitäh,” sõnasin ja langesin Merkale kaela. Ma olin nii tänulik, et mul on selline tugi nagu Merilin. “Mine koju,” palus Merka. “Ei, siiski ma olen koolis täna,” vaidlesin vastu. Markot üritan täna siiski vältida lisasin mõttes endale.

Päev mööduski üllatavalt ruttu. Koju jõudes, lausus ema üllatunult: “Sa oled juba rõõmsam.” “Merilin,” vastasin ja naeratasin. Ema muigas ja jätkas toimetusi.

Nägin pisikest lootust, et mu elu hakkab taas rööbastesse minema. Naeratasin taas ja avasin ekooli.

Hmm.. Tõesti.. Ma ei suuda hetkel pikalt kommenteerida, arvestades neid jamasid, mis mulle keeratud on.. Aga uut.

mis jamasi sulle keerati?

Ma panin tähele, et peategelane oigas nii tihti. : D
Muidu hea. As always. Mul hakkas Rasmusest kahju lausa.
Uut. (:

Ju siis oli põhjust

Teen, mis suudan, et kiiresti uus osa valmistada :)

Kool tapab, ma tean...

Aitäh selle au eest, mis sa mulle osutad

Tänud teile kõigile

aga järgimine osa

*********************************

14. osa


Õppisin ruttu ära ja jõudsin isegi trenni. “Sina siin?” küsis Mari üllatunult. “Jah,” vastasin. “Kus sa vahepeal olid?” küsis mu trennikaaslane huvitatult. “Kuutsekal,” vastasin lühidalt, ta ei olnud nii hea sõbranna, et kõik talle lahti seletada. “Oh, lahe;” vastas Mari. Talle piisas sellest vastusest.

Trenn möödus hästi, peale selle et lõpus väänasin oma jala kergelt välja. “Saad käia?” küsis treener. “Ja,” vastasin ja tegin demostratiivse sammu. “Väga hea,” lausus ta, “aga äkki sa igaksjuhuks jätad ühe trenni vahele, pole mõtet jalga liigselt koormata.” “No vaatab,” jätsin asja lahtiseks.

Koju jõudes nägin oma toas mitut kotti. Keegi oli mu asjad Kuutsekalt lõpuks siia toonud. Ema jalutas minu tuppa ja sõnas: “Merilini isa tõi ära, siis kui sa trennis olid.” “Väga hea,” sõnasin ja asusin usinalt lahti pakkima.

Õhtul vaatasin veel televiisorit ja sõin üle pika aja korralikult.

Enne magama minekut otsustasin veel korraks oma meile lugeda. “Kersti, mine magama, kell on palju,” palus ema. “Ja jaa, kohe,” vastasin. Ema ohkas ja läks tagasi elutuppa.

Mulle oli kaks kirja, üks neist oli mõttetu rämpsmeil, teine aga Rasmuse emalt. Avasin värisedes kirja.

Kallis Kersti!

Ma tean, et te olite Rasmusega lähedased, niisiis pean ennast kohustatuks sulle järgmist teadet edastama. Rasmus maetakse pühapäeval, kell neli, Norras. Oled oodatud ära saatmisele. Mõistame, kui Sa tulla ei saa. Täpsema info saamiseks helista.

Eleriin Lepik
Rasmuse ema


Ma teadsin, et ma ei tahtnud minna. Selleks oli mitmeid põhjuseid, tähtsaim neist oli see, et ma ei soovinud tunda jälle seda valu. Kirjutasin kiirelt vastuse. Tabasin end äkki mõttetle, et kui valus võis olla Eleriinil seda meili kirjutada. Väristasin õudusega õlgu ning kirjutasin vastuse.

Tere Eleriin!

Kahjuks ma tõesti ei saa tulla. Avadan endiselt kaastunnet.

Kersti

Kartsin, et äkki jääb vastus liiga lühikeseks, aga samas ei osanud ma midagi ka lisada. Saatsin kirja ära ja blokeerisin Rasmuse ema aadressi. Mida vähem kokkupuudet Rasmusega, seda parem mulle. Isekas plaan, aga ainus mis minu puhul toimiks.

Heitsin pilgu kellale. Juba pool üks. Kuhu see aeg kadus, seda ma ei teadnud. Läksin pesema, soovisin vanematele head ööd ja läksin magama.

Hommikul avastasin, et olin sisse maganud. Väga meeldiv, eriti kui esimene tund on vene keel, mille õpetaja paneb märkuse igaühele, kes hilineb ja kutsub ka automaatselt vastama. Tavaliselt lõppeb see õpilase jaoks kahega.

Jooksin kooli nagu pöörane. Loomulikult ma hilinesin. “Vabandust, et ma hilinesin,” hingeldasin klassi jõudes. Siis alles pöörasin pilgu õpetaja laua poole. Seal taga ei istunud kedagi. Kogu klass itsitas vaikselt. Aega viitmata jooksin oma kohele. “Õnneseen,” pomises Piret. Panin asjad ruttu lauale. Samal hetkel astus sisse ka õpetaja. Olin tõesti õnneseen.

“Vabandust, et ma hilinesin,” sõnas õpetaja, “täna pole mõtet vist tundi teha,” sõnas ta pilgu kellale visates. “Juhuu,” hüüdis keegi tagapingist. Vahetunni kell helises ja me lahkusime klassist, jättes morni õpetaja üksinda.

“Kuidas tunne on?” küsis Merka minult vahetunnis. “Hea,” vastasin ausalt. Tüdruk kergitas kulme: “Väga hea.”

“Piret, sul tuleb sünnipäev. Pead?” küsisin. “Ja, ikka,” vastas Piret kavalat. “Meile ka räägid midagi?” küsis Merka. “Kunagi ikka,” lubas tüdruk ja itsitas.

Muusika ja inglise keel möödusid justkui linnutiivul. Matemaatikas oli meil aga tunnikonroll. Pool tööst tegin ise, poole ütles Riho, kes oli minu pinginaaber, ette. “Aitäh,” sosistasin talle, kui olin töö ära viinud.

Pärast matemaatikat oli jälle Marko mind ootamas. “Jäitad mind või?” küsisin naeratades. “Mul on matemaatika järgmine,” vastas poiss ohates, “sul on parem tuju?” küsis ta lisaks. “Natuke jah,” vastasin ja liikusin oma klassiga sööma.

Keset söömist, korraldati tulekahju õppus. “Kurat, lasknud siis vähemalt lõpetada,” urises Karl, meie klassi kõige suurem sööja, kes oli ka kogult suurem. Me Merka ja Liisaga naersime südamest.

Õppus võttis tervelt ühe tunni. Ülejäänud tunnid läksid aga kiiresti.

Kooliõuel kohtasin taas Markot ja veel paari inimest tema klassist. “Hei,” hüüdsid nad ja kutsusid mind ja Merkat sinna. “Te linna ei viitsi tulla?” küsis Reelika. “Okei,” oli Merka kohe nõus. “Ma ei tea,” venitasin, “ma ei saa täna.” “Miks?” küsis Merka automaatselt. “A no vahet pole, lähme,” nõustusin.

Jalutasime ühe kohvikuni, kus otsustasime teed juua, sest õues oli endiselt külm. Mina, kui külmavares, kallasin kogu tee endale korraga sisse. Pärast kahetsesin seda tegu, sest kõikjalt seest kõrvetas. Krimpsutasin nina.

Kui kõik olid lõpetanud asusime kodu poole teele. “Kes trolliga läheb?” küsisin. “Mina,” vastas Marko. “Ma lähen küll bussiga, sealt lähedalt, ma tulen teiega,” lisas üks Marko klassivendadest, Silver. “Tsauki,” hüüdsin teistele ja kolmekesi jalutasime trollipeatuseni.

“Ma lähen natuke veel siit edasi,” lausus Silver ja jalutas kaugemale. “Tsau,” hüüdis Marko talle järgi.

Kui olime üksi jäänud tekkis pinev vaikus. Marko vahtis sihitult ringi. “Marko, ma olen...” alustasin oma jutuga. “Ei oota,” katkestas mind poiss, “praegu pole õige aeg.” “Mida?” ei saanud ma aru. “Näe su troll tuleb, mine peale,” ütles poiss ja peaaegu lükkas mind tulevale trollile lähemale. “Ma võin järgmisega ka minna,” vaidlesin vastu, tahtsin talle kõik südamelt ära öelda, vastata tema küsimusele, aga nüüd lükkab tema mind eemale. Olin segaduses. “Ma tahan sinuga rääkida!” käratasin ja lasin trollil minema sõita. Marko ohkas. “Mis juhtus, miks sa tahtsid, et ma ära lähen?” küsisin pettunult. “Ei midagi,” vastas poiss närviliselt. Vaatasin teda kui peast põrunut ja pöörasin talle selja. “Ma tahan ka sulle midagi öelda,” seletas ta mulle, “aga selleks on vale aeg,” lisas ta, “väga vale...” sosistas ta endamisi, lootes vist, et mina seda ei kuuleks.

“Hei Marko!” hüüdis keegi eemalt. Otsisin hüüdjat silmadega, rahvast oli palju seega ma teda ei leidnud. Marko ohkas uuesti ja pani käe näo ette. “Tsauki!” hüüdis hääl uuest ja astus inimeste vahelt meie juurde. “Tere, Anja,” pomises Marko. “Tere,” pistsin vaikselt vahele.

Anja hüppas Markole rõõmsalt kaela ja küsis: “Mis sa nii morn oled?” “Ei midagi,” naeratas Marko. Ma ei saanud olukorrast mitte kui midagi aru.

“Ma olen Anja, “pöördus tüdruk minu poole. Tal olid õlgadeni blondid juuksed ja pruunikasrohekad silmad. Ta oli pikka kasvu, peaaegu sama pikk, kui Marko. “Kersti,” vastasin viisakalt.

Tüdruk sosistas Markole midagi kõrva. Marko naeris natuke ja astus tüdrukule lähemale.

“Meie troll,” ütles Anja ja tõmbas Marko endaga kaasa. Marko vaatas korra veel vabandava näoga minu poole ja astus trolli.

Aiiiiii, valus. ;D

Jaahh....

Hea.

Heh, aitäh

Hakkan homme uut kirjutama, luban.

15. osa

Ootasin tuimalt ära enda trolli. Koju jõudes helistasin Markole.

“Ja,” vastas poiss. “Ma arvan, et peama rääkima,” seletasin. “Millal?” küsis poiss ohates. “Kohe näiteks,” pakkusin. “Homme koolis,” vastas Marko ja pani telefoni ära.

Olin üpriski vihane. Nii lihtsalt ei tehta. Kes oli Anja? Sama aegselt tuli mulle pähe ka küsimus- Kes on Marko. Kui palju ma temast teadsin? Vähe, kui aus olla. Ta käib minuga samas koolis, on minust aasta vanem, heasüdamlik, hoolitsev ja nii edasi. Aga tema minevikust ei tea ma midagi.

Püüdsin ennast rahustada, mõeldes, et Anja on talle lihtsalt hea sõber. Siiski kripeldas miski minu sees. Vajasin seletusi. Kohe.

Helistasin uuesti Markole, seekord ei võtnud ta vastu. Viskasin telefoni hooletult lauale ja otsustasin õppima hakata. See läks kiiresti, kuna reedeks on alati vähem õppida.

Pärast seda logisin sisse msnni. Pettusin, sest kedagi, kellega rääkida oleksin tahtnud, polnud. Selle asemel läksin kööki ja tegin endale võileiva. See söödud suundusin tagasi oma tuppa ja nägin juba kaugelt, et üks sinine kastike vilgub. Keegi on minuga msnnis ühendust võtnud.

Kirjutajaks oli Marko.

****************
Marko says: No me võime vabalt siin ka rääkida...

Kersti says: Jah, tore. Kes see Anja on?

Marko says: Sõber. Mis siis?

Kersti says: Ei midagi, niisama küsisin.

****************

Ohkasin kergendunult. Samal hetkel tulid koju ema ja isa. “Tere!” hüüdis ema nagu tavaliselt, aga ta hääl kõlas kahtlasena. “Hei,” vastasin, ema häälele tähelepanu pööramata. Ju oli tööjuures väsitav päev.

Isa aga tegi minu toa ukse pärani lahti ja ütles tõsise häälega: “Kersti, me peame rääkima. Tule kööki.” See lause hirmutas mind. Kunagi ei ole meil olnud selliseid tähtsaid jutuajamise. Kaheldes suundusin kööki.

“Mis on?” küsisn kahtlustades. “Istu maha, siis seletame,” palus ema. “Mis juhtus?” küsisin uuesti kui nägin ema murelikku nägu. “No vaata,” alustas ema, kui oli köögilaua taha minu vastu istunud, “Me peame isaga maale sõitma mõneks nädalaks, vanaemal oli just operatsioon, peama aitama teda,” seletas ema. “Nii...,” palusin emal jätkata. Ema vaatas mulle vabandavalt otsa ja ei öelnud midagi.

Mõtlesin, kuhu ta sihtidda võib. “EI!” karjatasin kui mulle kohale jõudis, “Ma ei taha Kellit siia, ei taha!” karjusin. Kelli oli minu kaheksateistaastane täditütar, vihkasin teda kohutavalt.

“Mis sul tema vastu on?” põrutas isa. “Ma ei saa temaga koos elada,” vingusin, “ta on liiga teistmoodi inimene. Ta käitub imelikult, ta....,” seletasin. “Ta on su lähedane sugulane, te võiksite läbi saada,” palus ema kurva näoga, “tema oli küll nõus sinujärele vaatama.” “Ma ei ole nii väike, et minu järele peab vaatama,” vaidlesin ikkagi vastu.

“No ta ainult ööbib siin ju,” rahustas ema, “ma lihtsalt ei julge sind üksi jätta.” Olin vanemate peale päris vihane, kui nad arvavad, et ma siin mingi peo püsti panen, miks nad siis ei palu Kellit lihtsalt patrullima tulla?

“Muud võimalust ei jää üle,” ütles ema kindlalt. “No olgu,” nähvasin, “aga ärge imestage, et kui te tagasi tulete siis leiate mind psühhiaatria haiglast!” “Rahu,” palus ema. Tõusin püsti ja marssisin oma tuppa.

Kelli vastu oli mul millegipärast kohutav ebasümpaatia. Juba sünnist saati käib ta mulle närvidele. Ta näeb elu teistmoodi kui mina, ta arvab, et elu keerleb ümber tema. Tänu sellele ei saa ta ka aru, et mina temaga suhelda ei soovi.

Potsatasin vihaselt oma toas toolile istuma ja heitsin pilgu arvutisse. Marko oli mulle vahepeal vastanud.

********************

Marko says: Anja on lapsepõlve sõber.

Kersti says: Väga tore

Marko says: Kas see oli iroonia?

Kersti says: Ei, mul on paha tuju.

Marko says: Miks?

Kersti says: Vahet pole.

*******************

Panin vihasena msnni üldse kinni. Ma ei väljunud enne oma toast, kui järgmisel hommikul.

Ema tuli mind tervitama. Selle asemel, et talle vastata, küsisin: “Millal te lähete?” “Täna,” vastas ema ja põgenes etteteadlikult kööki.

Võiks öelda, et ma urisesin vihast. Panin ilma söömata riidesse ja jalutasin sõnagi lausumata õue. Õhtu teotab tulla karm.

Koolis püsis mul endiselt paha tuju. Merkale rääkisin kõik muidugi ära, aga teda see ei morjendanud.

Söögivahetunnil kohtasin ka Markot, rääkisime Kellist ja Anjast. Anja on tõesti talle ainult väga hea sõbranna, kunagi oli nende vahel midagi, aga enam mitte. Taevale tänu. Marko aga ei mõistnud minu viha Kelli vastu, vastupidi, ta oleks tahtnud teda näha, veendumaks, et asi ikka nii hull on?

“Aga tulge minu poole homme,” pakkus Marko, “korraldan väikse istumise.” “Tema ja mina ühel peol?!” hüüatasin imestunult, “ei ei, nii see ei lähe. Sa pead valima mina või tema,” vastasin jonnakalt. Marko mühatas selle peale ja vastas: “Kardad konkurentsi?” “Mida? Ei... mida sa ajad?” ütlesin ja puhkesin naerma. “Tulete siis koos?” palus ta veelkord. “Olgu,” alistusin. “Haa, kell seitse siis,” ütles poiss ja jooksis oma klassi juurde.

Olin enda peale pahane, et olin Markole meie mõlema tulekut lubanud. Kelli tuleks rõõmuga, kuna ta ise ka alaealisena pidevalt pidutses ei saa ta mind keelata.

Õhtul kodus olles, lootsin, et Kelli unustab, et ta peab siia tulema. Kuid loomulikult oli ta platsis. Ta jõudis mõni minut enne seitset kohale.

“Tere!” tervitasin teda külmalt. “Tere, tere!” hüüdis ta rõõmsalt. Ta ikka veel ei saa aru, et ma ei kannata teda. Mainisin igaks juhuks kohe ära: “Homme kell kaheksa, olen mina ja sina ka kutsutud ühele peole.” “Vahva,” lausus ta naeratades, “Kelle juurde?” “Koolivenna,” vastasin mornilt. “Vana ta on?” uuris Kelli edasi. “16,” vastasin ausalt. “Hmh...,” ohkas Kelli. Ju ta lootis vanemat. “Millal ta 17 saab?” tärkas temas aga uus lootus. “Mis siis on?” küsisin ärritunult, “pead sa kõiki mehi maailmas kohe sebima hakkama?” “Ma pole ju midagi teinud,” kaitses ta ennast. “Aga sa plaanid,” vastasin vaikselt. Kelli naeris ja vastas: “Ja siis, mis ma teha saan, et ma kõigile meeldin?” “Ma tean isiklikult kedagi, kes sind vihkab,” pomisisin omaette. “Sina ei loe,” vastas ta irvitades.

“Ma magan diivanil?” küsis ta nina kirtustades. “Jah,” vastasin ja viskasin talle õhtul padja. Kelli ohkas ja suundus vannituppa. Nägin kuidas ta oma pikad heledad juuksed punupatsist lahti harutas ja neid kammima hakkas. Pidin nõustuma, et ta oli üle keskmise kena, aga see ei anna talle õigust maailmanaba mängida.

Läksin oma tuppa ja jäin magama. Kelli kolistas veel tükk aega ja ma olin valmis talle midagi käratama. Tema õnneks jäi lõpuks ka tema magama.