Oota sa.

Ohoh, väga hea.
Ja Kersti võiks Markoga juba rääkida, et mis neist saab janii, ootan seda hetke juba.
Aa... ja lugesin täna algusest kõik siiamaani ära, igav oli ja sattusin su jutu otsa.
Aga pane kibekähku edasi siis, ootan.

Küll see hetk ka tuleb

Järgmine nädal peaksin uue osa valmis saama.

Uus osa siis. Nüüd vahepeal võib natuke draamaks kiskuda
*************

18. osa

Kooli ette tagasi jõudes oli Kristjan juba seal.

“Hei!” hüüdsin talle eemalt. “Tere,” tervitas ta mind vastu. “Nooh,” põlesin teadmatusest. “Rahu, mis sa sipled?” küsis ta naerdes. “Miks sa siis ei ütle, miks sa kõik nii salapäraseks teed?” küsisin natuke solvunult. “Okei,” ütles ta järsku pärast pausi, “sa meenutasid mulle ühte pisikest tüdrukut, ühelt vanalt pildilt,” lisas ta hoogsalt. Ma ei oodanud nii valju vastust. “Keda täpsemalt?” küsisin.

Kristjan ei vastanud kohe. Ma ei tahtnud midagi öelda, las tema vastab ise.

Ta pani oma käe tagataskusse ja võttis välja rahakoti. Seal natuke aega sobrades ulatas ta mulle ühe pildi: “Vaata.”

Pildil oli pisike tüdruk, kes oli tõesti natuke minu nägu ning tüdrukust natuke suurem poiss. Tüdrukul oli kena kollane lilledega kleit. Poisil sinine t-särk ja teksased. Tundus olevat soe suvepäev. Pilt oli tehtud kellegi aias.

Uurisin tüdrukut lähemalt. Sarnasus oli olemas, seda ei saanud salata, aga tüdruk oli heal juhul aastane, raske oli kindlalt väita. Heitsin pilgu ka poisile. Tal olid samasugused heledad juuksed kui Kristjanil.

“Sina?” pakkusin, osutades poisile pildil. “Jah,” vastas poiss kindlalt. “Ja mina meenutan sulle seda tüdrukut,” lisasin justkui selgituseks. “Jah,” järjekordselt vastas Kristjan kindla häälega. “Hmm,” mõmisesin, “ja siis?” uurisin, “kes ta on?”

“Nooh...,” venitas poiss. Kortsutasin kulmu, vihkan teadmatust ja seal hulgas selliseid hetki nagu praegune. “Ma pole päris kindel, kes ta on,” selgitas ta, “aga mul on mõte,” lisas ta. “Ja see oleks?” küsisin uudishimulikult. “No kergem oleks oletada, kui ma oleksin kindel, et see siin oled sina,” ütles poiss ja osutas tüdrukule pildil.

“Ma ei tea ju,” vastasin vabandades, “aga mis idee,” ei jätnud ma järgi. “Pikk jutt,” rääkis ta venitades. “Mul aega on,” julgustasin teda rääkima. “Tegelikult saab kiiremini,” lausus ta äkki. “Mis mõttes?” ei jõudnud ma tema ideele nii ruttu järele. “On sul õdesi, vendi?” küsis ta. “Ei ole,” vastasin, “mis siis?” Olin ausalt öeldes segaduses. Millest selline teema vahetus?

“No okei siis. Lihtsalt see tüdruk siin oli...,” ei lõpetanud ta lauset. “Kes?” küsisin kannatamatult. “Ma räägin see on keeruline,” lausus ta pead raputades. “Selgita siis,” palusin teda.

Ta ohkas ja hakkas rääkima: “No vaata, kui ma kolmeseks sain siis sain ma endale ka väikese õe, aga aasta pärast läks ema koos õega minema. Ja mulle jäi ainult see pilt. Ja sina olid nii sarnane..,” selgitas ta.

Olin tumm. “Mis su õe nimi oli?” küsisin. “Victoria,” vastas poiss. “No selgelt ei saa see mina olla,” vastasin kergendunult. See lihtsalt ei olnud reaalne. “Öeldakse ju, et lootus sureb viimasena,” vastas ta. “Noh, nüüd ta vist minu puhul suri,” üritasin naljatada. “Mitte päris,” lausus poiss ja vaatas mulle sügavalt silma. “Mis?” küsisin vaikselt. “Ma otsisin Victoriat, kui ma suuremaks sain. Ühe korra isegi rääkisin oma emaga, keda ma siiani vihkan, sest ta valis minu asemel tema,” rääksi poiss, nägin temas valu, “aga mu ema ütles, et ta muutis Victoria nime ära.” “Ja nüüd on ta?” küsisin. “Ma ei tea,” vastas poiss ja laskis peal rinnale langeda. “Ema ei öelnud sulle?” küsisin imestunult, milline ema suudaks oma lapsele nii teha? “Ei,” vastas Kristjan vaikselt. “Elasin algul isaga, kuni ta ennast ära tappis. Alates neljateistkümnendast eluaastast elasin lastekodus, hiljuti kolisin välja,” rääkis Kristjan mulle oma kurba elulugu.

Tekkis vaikus, sest äkki ei osanud ma enam midagi öelda. “Aga...,” üritasin alustada taas vestlust, “mis su ema nimi oli?” “Luisa,” lausus Kristjan selge vihaga.

Tardusin. Minu ema nimi oli samuti Luisa. “Kus...kus te elasite?” küsisin kokutades. “Põlvas,” vastas poiss. Pingelangus, mina sündisin ja elan Tallinnas. “See ei ole mina,” kinnitasin veelkord, rohkem nagu enda rahustamiseks.

“Ju siis,” vastas Kristjan, “viin su koju?” küsis ta. “Kui sa viitsid,” tahtsin juba kiiremini kodus olla. Võtsin eesmärgiks enda rahustamiseks vanades piltides tuhnida.

“Hüppa peale,” sõnas Kristjan, kui jõudsime tema autoni. Suurem asi see ei olnud, arusaadav.

Autos ei lausunud kumbki sõnakestki. “Aitäh,” sõnasin, kui minu maja ette jõudsime ja lõin autoukse kinni.

Kristjan sõitis minema. Mina aga jooksin tuppa, viskasin kotti nurka ja otsisin välja vanad pildid. Fotod, millel mina olin ühene, heal juhul kahene. Tahtsin neid vaadata, osalt lihtsalt sellepärast, et tuli tuju. Minimaalselt ka selleks, et kinnitust leida sellele, et ma olen pere ainus laps.

***

Ma ei märganud, kui kaua ma pilte olin vaadanud, ärkasin mõttetest siis, kui keegi võtme luku auku toppis.

“Tere!” hüüdsid ema ja isa. Ehmatasin.

“Tere,” vastasin väriseva häälega, “teie juba tagasi?” Isa noogutas, ema vaikis. “Tore, Kellit ei ole veel,” rääkisin hetke olukorrast. “Kuidas te nii vara koju saite?” küsisin juba rõõmsamalt. “Vanaemal oli juba väga hea, ei tahtnud et me tema pärast oma elu muudame,” vastas ema kulmu kortustades. “Tüüpiline,” vastas isa naeratades.

“Ma helistan siis Kellile, et ta ei pea enam siia tulema?” küsisin lõbusalt. “Jah,” vastas ema pead vangutades.

“Hei, kuule sa ei pea enam vaeva nägema ja siia tulema. Isa ja ema tulid koju,” rääkisin viivitamata torusse. “Tore,” rõõmustas Kelli, “tervita neid minupoolt ka,” palus tüdruk. “Ok,” vastasin ja panin telefoni ära.

“Vaatad vanu pilte?” päris ema, kui nende juurde tagasi läksin. “Jah,” vastasin kiiresti. “Millest selline huvi? Sa pole kunagi neid vaadanud,” küsis ema äkki. “No nüüd on see esimene kord, kui mul on huvi,” vastasin ausalt. “Aga, miks, isa, sind ühegi pildi peal pole?” küsisin lõpuks. Ma ei leidnud ühtegi pilti, kus oleks tema peal. Ainult mina pisikesena ja ema või ainult mina. Jälgisin vargsi ema reaktsiooni. Ta olekus ei muutunud midagi, kuid ta suundus magamistuppa. “Ju ma tegin pilti koguaeg,” vastas isa rahulikult. Täiesti loogiline, pidin tõdema. “Kuid siiski, mitte ühelgi pildid,” ei jätnud ma jonni, “ema oskaks ka pildistada,” lisasin. “Kuule, kui sina sündisid, ei olnud veel selliseid digifotokaid ja nii edasi, siis oli üks suur fotoaparaat ja kui juba pildistati siis sind või ema, mina hoidsin kaamerat,” selgitas isa. “Ikkagi,” ei jäänud ma vastusega rahule. Jutt küll tundus tõene ja ma tahtsin seda uskuda, aga...ikkagi, mitte ühelgi pildil pole teda.

“On sul õpitud?” küsis ema mõne aja pärast. “Ikka,” vastasin automaatselt. Tegelikult polnud ma selleni veel jõudnud. Mis siis ikka, üks päev õppimata ei juhtu ka midagi. “Ma lähen magama,” sõnasin ja haigutades jalutasin pesema. “Nii vara?” küsis ema imestunult. “Ei või või?” küsisin. “Võib, võib,” naeris ema.

***

Öösel ärkasin selle peale, et tundsin vajadust vetsu minna. Ajasin end üles ja läksin WC-sse. Oma üllatuseks nägin, et vanemad on üleval. Vaatasin neid imestunud näoga. “Kell pole nii palju kui sa arvad,” ütles isa vaikselt, “kõigest kaks.” Noogutasin.

Voodis ei tulnud mul enam und. Samas ei olnud mul enam jõudu ennast liigutada. Teadsin, et see on ebaviisakas, aga keskendusin vanemate jutu pealtkuulamisele. Nad rääkisid algul tühistest asjadest- poliitika, sõbrad, tuttavad ja nii edasi. Ühel hetkel hakkasid nad aga eriti vaikselt rääkima. Nüüd ei mõistnud ma enam nende jutu.

Üritasin hiirvaikselt voodist välja ronida ja uksele lähemale minna. Muidugi kragises voodi paar korda, kuid ma täitsin oma eesmärgi.

“Miski pidi talle selleks tõuke andma, see jättis enne ta täiesti külmaks,” sosistas ema. “Kust mina peaksin teadma?” sosistas isa ärritunult. “Sa poleks pidanud...valetama,” sosistas ema. Nad rääkisid ikkagi liiga vaikselt, ma ei kuulnud vahel tervet lauset, ainult osa. “Ma ka ei teadnud mida teha. Ise sa läksid ära,” tõstis isa juba natuke häält. “Rahu,” palus ema. “Me...millalgi tõtt...,” rääkis isa veel vaiksemalt kui enne, olin üpris veendunud, et enam vaiksemalt pole võimalik rääkida. “Ta...valmis selleks,” vastas ema. “See ei ...nii jääda,” pomises isa. “Las...täiskasvanuks,” palus ema.

Sain aru, et jutt käib minust ja sellest, et ma täna piltide kohta pärisin. Tardusin. See ei saa olla nii keeruline. Isa, Kristjan... Ma ei mõista mis toimub.

“Räägime...aasta pärast...ta..aru,” lõpetas isa vestluse. “Olgu,” nõustus ema.

Ei. Ma ei oota tervet aastat.

Tõusin püsti, lükkasin oma toa ukse lahti ja läksin kööki.

oh oh oh oh oh oh oh oh oh
ma vajan ruttu uut osa
i neeeeeeeeeeeed iiiitttt
übersuperhea nagu alati

Tänan, tänan :)

Eks varsti saab teada

UUT!Uut ja veel kord uut!

Oh jah, ma loodan, et osa valmib peagi. Nii nii nii kiire on olnud. :)

Vabandust, et nii kaua aega läks ja vabandust, et lühike. Üritan edaspidi kiirem olla.

*******


19. osa

Ema näis tardunud, isa samuti. Olin vait, minu julgus sai järsku otsa. “Sa...? küsis ema vaikselt. “Ma kuulsin jah,” vastasin justkui vabandades. Ema ohkas ja pühkis pisaraid.

“Mis toimub?” nõudsin järsult. “Istu,” palus isa.

Istusin, olin niigi närvis. Siiski ei rääkinud keegi veel midagi. Valitses piinlik õhkkond. “Noh,” alustas isa lõpuks, ohkas veel ja jätkas, “Ma ei ole sinu päris isa, et kõik selge oleks. Sellepärast pole minust ka ühtegi pilti.”

Ema nuuksus häälekamalt. Isa aga tõusis püsti, jalutas esikusse ja läks välja.

Hakkasin samuti nutma. Rohkem sellepärast, et mees keda ma aastaid olin isaks pidanud, jalutas just minema ja ma ei tea, kas ta ka tagasi tuleb.

“Vabandust,” kõneles ema, “me oleks pidanud sulle varem rääkima, vabandust.” Ma ei vastanud, ei osanud midagi öelda.

“On see kõik?” küsisin nuuksudes.

“Mis mõttes?” ei saanud ema aru. “Rohkem üllatusi ei tule?” “Ee...ei,” vastas ema. “Tõesti?” küsisin juba ärritunult. “Ei, kullake, nüüd tead sa kõike,” vastas ema segasuses olles. “Ma ei usu,” vastasin vihaselt. “Rahu, kullake, enam ei ole midagi. Mis juhtus?” püüdis ema mind rahustada.

Ma ei tahtnud enam temaga rääkida. Kuulsin kuidas isa, või noh kasuisa, taas tuppa tuli. Tundsin pingelangust. Isa, jah ma nimetan teda ikka nii, pole milleski süüdi.

“Kersti, mis sa räägid?” uuris ema endiselt edasi.

Vihastasin tõsiselt, kuidas saab keegi nii silmakirjalik olla. “Kristjan,” sisistasin ma läbi hammaste. Ema näol peegeldus segadus. “Kes?” küsis ta. “Sa kuulsid küll, äkki räägiks temast ka?” nõudsin. “Kes on Kristjan?” ei mõistnud ema. “Millest sa räägid?” küsis isa samuti.

Kohkusin, võib-olla ei teagi nad midagi Kristajnist. Lihtsalt kokkusattumus, et ma just täna tema lugu kuulsin. Kõik väikesed lapsed on sarnased. See tüdruk seal pildil võis olla kes iganes.

“Kes on Kristjan?” ema ärevil hääl äratas mind mõtetest. “Ei keegi,” laususin, “vabandust. Aga kes mu pärisisa on?” küsisin.

“Ta...,” alustas ema, “Ta...suri. Kui sa olid kahekuune,” vastas ema. “Kuidas?” pärisin, silmanurgas pisar. Pühkisin selle ruttu ära, ei tahtnud haiget teha oma praegusele isale.

“Avarii,” lausus ema lühidalt. Mul jooksis silme eest läbi pilt avariist, kus ma ise osalesin.

“Mine nüüd magama,” palus ema, “homme räägime.” Midagi ütlemata läksin voodisse. Sellel öösel ma ei maganud. Mõtlesin sündmustele, mis kõik järjest olid juhtunud.

Seda kõike oli liiga palju. Liiga palju halba. Jah, oli ka head, aga...liiga vähe.

Kella kuue paiku hommikul tõusin voodist püsti. Sõna lausumata jalutasin uksest välja. Ema üritas küll midagi öelda, kuid ma ei kuulanud.

Istusin mornilt terve esimese tunni. Merka oli haige ja mul oli aega mõelda. Lõpptulemus oli see, et ma olin vihane vaid ema peale. Tema on süüdi, et ta varem ei rääkinud. Isa...ta on minujaoks koguaeg isa olnud, see ei muutu. Teda ma ei süüdista ka.

Vahetunnis üritasin teistega lobiseda igapäevastel teemadel, teha nägu, et kõik on korras. Siiski tundsin end ebamugavalt ja läksin vetsu, et rahu saada.

“Miks nii morn?” küsis hääl mu seljatagant, kui klassi poole tagasi suundusin. Naeratasin ja rõõmustasin, sest kõnetajaks oli Marko

“Ah, ei midagi,” vastasin ja pöördusin ümber.

“Naerata siis,” palus poiss. Naeratasin, aga tundsin kui võlts see on. Markogi kortsutas kulmu. “Sa võiksid siiski rääkida,” ohkas ta.

“Pere asjad, vahet pole,” põiklesin vastamise eest, “kuidas läinud on vahepeal?”

“Hästi,” vastas poiss lihtsalt, “a, mu üks klassivend küsis mu käest, kas mul on sinuga mingi teema...”

“Ja sa vastasid?” küsisin entusiastlikult.

“Et ma pole kindel.”

”Miks nii?” küsisin üllatunult.

“On siis midagi või?” küsis Marko sama üllatunult.

Olin täitsa nõutu. See jama ka veel. Alles oli Markoga kõik korras, mis siis nüüd? Kuigi kindlalt pole me jah kumbki öelnud, et vot nüüd oleme koos, aga...

Marko puhkes naerma: “Oh sind.”

“Väga vaimukas,” vastasin mossitades.

“Sorry, aga oli küll natuke naljakas.”

“Mühakas.”

“Kui nii siis nii,” ohkas poiss.

Helises kell ja vastumeelselt lehvitasin ma Markole. “Näeme hiljem,” lubas too.

Terve geograafia täitis Liisa, oma jutuga suurest Merka ärasaatmispeost. See pidavat toimuma kohe pärast koolilõppu, reedel. “Kus?” küsisin, püüdes haakuda teemaga ja unustada kodused mured.

“Kuskil saunamajas,” seletas Liisa, “natuke Tallinnast väljas, mingi buss läheb ka sinna ja siis jala ka kõmpida.”

“Kohe pärast kooli?”

“No korra võib kodust läbi käia, riided vahetada ja nii edasi. Merka tõesti ei rääkinud sulle?”

“Ei,” vastasin solvunult, eile leidis ta aega vaid Antonile.

“Imelik, mulle rääkis ta õhtul, kuna ma olin haige,” lisas Liisa.

Noogutasin, eks ma uurin Merkalt millalgi täpsemalt. “Ooh, kohe kohe on vaheaeg,” rõõmustas Liisa.

Jah, üks kurb vaheaeg, kus Merka läheb ära.

”Mis sul on täna?” küsis Liisa pettunlt, kuna ma ei näidanud üles piisavalt entusiasmi.

“Mitte midagi,” kinnitasin talle.

Meeeeeeeeeeeldib.
Aga, ma nii lootsin, et vanemad teavad midagi Kristjanist. Võiks ta vend ikkagi olla.
Ja siis Markoga peab ta koos olema.
Uut.

Tore, kui meeldib :)

Uuega läheb aega, palju tegemist (eksamid, ekskursioonid jne), sorry!

Ei väga äge. Endiselt meeldib..
Aga jaaa.. Ma ka juba mõtlesin võib-olla isegi natuke lootsin, et see Kristjan ta vend on.
Aga uut ja kiirelt.

Heh, tänan

Kristjaniga läks jah nii...

Teen nii ruttu kui saan.

Ruttu ?

Oh..
ma alustasin seda juttu lugema laupäeval kuskil 3'ni öösel.. lihtsalt liiga põnev oli..
ja täna jätkasin..
ja kurb oli vaadata, teades, et lehekülg 10 on kohe lähedal.
Vahepeal tekkisid imelikud emotsioonid ja ei osanud nende inimeste kohta midagi öelda, kuid see kõik on lihtsalt liiiiga suurepärane!
Nii hea. Ma sooviks heameelega edasi lugeda :)