Oota sa.

Jaah, kui nüüd järele mõelda siis panin sellega puusse jah. Sorry

Uut saab heal juhul täna õhtul

Päris hea :)

6. osa


Hommikupoole äratas mind õde. “Su sõber on üleval,” lausus ta, “sa võid...”. Ma ei oodanud kuna ta lause lõpetab, vaid tormasin koha kabinetti 305. Seal oli aga tühjus. Olin segaduses. “211” sõnas ta, samal ajal pead vangutades ja muiet varjates. Arvatavasti punastasin.

Läksin korruse võrra allapoole. 208...209...210...211, kohale jõudes peatusin. Panin tähele, et õde oli mulle järgnenud. “Kas ta saab rääkida?” küsisin, lootes, et võin küsida ka “miks?” küsimusi. “Ta on siiski nõrk,” lausus ta kahetsevalt. Ohates astusin uksest sisse.

Siin palatis oli peale Rasmuse veel üks inimene, kahekümnendates aastates naine. Ta tundus olevat sügavas unes. Koomas? Sammusin Rasmuse voodi poole. “Tere jälle,” sõnasin kohmakalt. Koridoris oodates tundus kõik lihtsam, siin olles...oli jälle pea tühi. “Kersti,” ütles Rasmus vaikselt. “Tss! Ära räägi, palun,” sundisin ennast seda ütlema, kuigi oleksin tahtnud temaga pikemat vestlust alustada. Raske oli öelda ei, kui kogu su sisemus karjub ja. “Ma pean...” sosistas poiss, tehes uut katset rääkida. Vaatasin teda anuval pilgul ning laususin: “Sa ei tohi pragu rääkida. Saad tervemaks siis räägime,” lubasin, kuid lisasin vaiksemalt, “kui sa üldse siis enam tahad.” Rasmus vaatas mind nukra näoga. “Vabandust,” tegi ta veel viimase pingutuse. “Mida?!” hüüatasin. Miks ta vabandab? Mille pärast? “Mille pärast sa vabandad?” ei suutnud ma ennast enam tagasi hoida vaid nõudsin täispikka vastust. Õhus oli palju pinget. Poiss hakkas just vastama, kui helises minu telefon. “Pagan!” karjatasin, Rasmus ehmus. “Oota korra,” ütlesin Rasmusele ja läksin palatist välja.

Numbrit vaatamata urisesin telefoni: “Mida?” “Mis sul juhtus?” küsis ehmunud Merka, “halb aeg helistamiseks?” “Võib nii öelda,” vastasin, tundes piinlikust, et niimoodi käitunud olin. Tema ju ei teadnud. “Tahtsin lihtsalt küsida, kas sa tuled täna kooli?” küsis Merka ettevaatlikult. Oigasin, kool ka veel. Olin selle juba unustanud. “Mis kell on?” küsisin, sest mul polnud tõesti aimugi. “Seitse,” vastas Merka pisult solvunult. “Ma ei tea, esimeseks tunniks kindlasti ei jõua,” tunnistasin, sest koolikott on veel kodus. “Ok,” ütles Merka ja pani telefoni ära. Ohkasin, pean täna minema ja asja selgitama.

Panin telefoni taskusse ja jooksin tagasi Rasmuse juurde. “Niisiis?” küsisin kannatamatult. “Vabandust, et sulle haiget tegin,” sõnas poiss aeglaselt ja sosinal. Rääkimine oli talle silmnähtavalt valus. Otsustasin jätkata “kas?” küsimustega. Rasmus aga rääkis edasi: “Ma pidin..su mahajätma,” tunnistas ta. Olin segaduses. Poiss mõistis ja rääkis edasi: “ma teadsin tegelikult ammu,et...sõidan ära. Arvasin, et kui pikalt....jamama...hakkan...,” ta ei suutnud jätkata, sest teda tabas köhahoog.

“Rahu, rahu,” palusin teda. Kartsin ta tervise pärast väga ning mu silmad täitusid pisaratega. Hoog rauges õnneks ruttu ning ta üritas jätkata. Mul ei olnud jõudu ega tahtmist teda keelata. “Pikk jamamine oleks sulle rohkem haiget teinud,” ütles ta ning tõmbas hinge, et järgmist lauset alustada. “Ja otsustasid, et kiire lõpp...on valutum?” küsisin. “Jah,” vastas ta kiirelt, pilgus tänulikkus, et ei sundinud teda rohkem rääkima. Siiski pidi ta lisama: “Aga eksisin.” “Ma ei saanud aru miks?” tunnistasin sügavalt sisse ja välja hingates, et pisaraid takistada. “Oleksin ära läinud...ja siis öelnud, et... hoiame sidet...,” seletas ta, kuni ma ta katkestasin: “Side hoidmine, oleks tasapisi kadunud. See oleks parem olnud,” tunnistasin. “Vabandust veel kord, “ sõnas ta näos valu, võib-olla hullem kui minu oma.

Paar minutit valitses vaikus. “Kool?” küsis ta. “Ah?” küsisin, olin mõtetega mujal, “kool? Ma ei ta, kell on 7.15, ma jõuaks veel esimesse tundigi,” ohkasin, mõte kooliminekust, ei tundunud just ahvatlev. Tahtsin olla siin, koos Rasmusega, kes ei tahtnud mind tegelikult jätta. Olin üle pika aja jälle õnnelik. “Mine,” sosistas poiss. “Tahad et ma ära lähen?” küsisin kohkunult. “Ei...aga sa pead,” jälle haaras teda köha. Samal hetkel tuli sisse arst. “On teiega kõik korras?” küsis ta Rasmuselt murelikult. Kaks pilgutust, mis tähendas, et kõik oli korras. “Ma siis lähen kooli. Tulen pärast seda taas siia,” see kostis rohkem küsimusena. Hüppasin samal ajal toolilt püsti ja liikusin ukse poole, terve aja Rasmusele näkku vahtides. Üks silmapilgutus Rasmuse poolt. Ei? Miks? Aga just ta rääkis, et ta tegelikult... Minu maailm hakkas vaikselt kokku varisema. Siis pilgutas ta silmi teise korra. Tundsin tohutut pingelangust. Mul oli tükk tegemist, et püsti jääda. Olin väga õnnelik. Kõik on jälle korras, kõik on nii nagu enne. Mina ja Rasmus. Kuigi ta ei ole seda veel välja öelnud, aga olin 99 protsenti kindel, et nii see läheb.

Kepslesin haiglast välja ja hüppasin bussi peale. Koju jõudes nägin, et kodus polnud kedagi. Välisriideid seljast võtmata astusin tuppa. Helistasin igaksjuhuks emale. “Tsau. Ma tulin nüüd koju ja lähen kooli. Rasmusega on peaaegu kõik korras,” vuristasin kiiresti emale. “Väga tore,” ema oli südamest rõõmus, kuuldes, et mina pole enam nii masenduses, kui olin siis kui ta mind viimast korda nägi. “Lippa siis,” ütles ta mulle ja lõpetas kõne.

Tõmbasin koolikoti selga ja jooksin bussipeatusesse. Seal tulid mulle meelde valusad mälestused. Lootsin, et troll tuleb varsti, kärsitult vaatasin kella- 7.56, esimeseks tunniks ma siiski ei jõua. Troll tuli paari minuti pärast, astusin peale ja sõitsin kooli.

Kooliuksest sisse astudes ning garderoobi tormates komistasin ja lõin oma küünarnuki marraskile. Kätt kinnihoides jalutasin klassi. Oli teise tunni algus, paar minutit alustamiseni. “Sa jõudsid!” hüüatas Merka rõõmsalt klassi teisest otsast, “tule siia!” kutsus ta mind. Viskasin koti enda kohale, mis asus klassi paremas küljes, Liisa kõrval. Liisa kotti polnud seal, järelikult ta puudub. Läksin Merka ja teiste juurde, kes silmnähtavalt mind ootasid.

“Tsauki,” oli Merka endiselt õnnelik nähes mind rõõmsamas olekus. “Kuidas Rasmusega on?” küsis üks meie klassi pikematest poistest- Riho. “Paremini kui enne,” vastasin. “Siis on hästi ju,” ütles Merka lõbusalt, üritasin meenutada millal ta viimati kurb oli, mulle ei meenunud kordagi. Kuidas ta saab nii? “Millal ta välja saab?” küsis Anton. “Ehh, ma tõesti ei tea. Ta on üleni kipsis ja...” ei leidnud ma sõnu kirjeldamaks tema vigastusi. “Loodan, et varsti,” ütles Riho ja lonkis oma kohale. Kell helises ning tund algas. Läksin oma kohale, vaatasin Liisa tühja kohta ja olin natuke kurb.

Bioloogia õpetaja astus sisse ja meie tõusime püsti. “Istuge, istuge,” lausus ta oma leebel häälel. Võiks öelda, et ta on üks mu lemmikõpetajatest. “Täna on siis väike tunnikontroll, nagu ma eelmine kord mainisin,” sõnas ta ja vaatas rõõmsa pillguga üle klassi. Tunnikas, selle olin ma täiesti unustanud. Ma ei mäletanud ka midagi õppitust, peale selle istusin ma üksi. “Õpetaja...,” alustasin ma oma vabandustega, “ma ei saanud tänaseks õppida.” “Miks?” küsis ta kulme kergitades. “Mul sattus üks sõber haiglasse, olin talle toeks,” rääkisin talle ausalt. “Oi kui kahju,” avaldas õpetaja siirast kaastunnet. “Korda sina siis kümme minutit, see on kerge töö,” naeratas õpetaja ja jagas teistele töid. Võtsin õpiku ja hakkasin meeldetuletama. Osa oli tõesti kerge, oleksin selle ka kordamata ära teinud. Lõin õpiku kinni ja sõnasin: “Olen valmis.” “Tore,” ütles õpetaja ja andis mulle töö. Lõpetasin minutike pärast teisi. “Täna õhtul panen hinded ekooli,” lubas ta.

Jätkasime uue teema õppimisega. Mina töötasin tublisti kaasa. Kui tund oli juba pooltundi kestnud, astus klassiuksest sisse lõõtsutav Piret- elukutseline hilineja. Klass naeris, Piret üritas end väljavabandada. “Ja ja jaa,” ei viitsinud õpetaja tema seletusi kuulata, “tule istu siia ette, tee tunnikontroll ära.” Piret vajus näost ära, ka tema oli selle täiesti unustanud. Ta istus pinki maha ja vaatas abipaluva näoga klassile otsa. Üks tüdrukutes, poisipeaga Maria, kes istus täpselt Pireti taga, andis talle väikse paberi lipaka. Piret lõi näost särama ja pööras ennast õiget pidi. Maria oli, on ja jääb kohutavaks spikerdajaks. Ei leidu vist ühtegi tööd, kus ta spikut ei kasutaks. Pool klassi muigas, jõudes minuga samale mõttele.

Ülejäänud koolipäev kulges ilma eriliste sündmusteta. Peale selle, et mind keemias küsiti ning mul polnud õigest vastusest aimugi. Õnneks sosistas minu taga istuv Riho mulle vastuse ette. Seekord pääsesin kergelt. Õpetaja oli nii üllatunud, et ma vastust teadsin, et pani mulle viie. See on minu keemia kolmede ja neljade kõrval väga kena. Rõõmustasin, et saan vanematele rääkida, et ma olen arenendu. Itsitasin üksi selle üle.

Koolipäeva lõpus küsis Anton: “Kas me võime ka Rassi vaatama minna?” “Ei,” valetasin, tegelikult oleks võinud, aga ma ei tahtnud sinna kedagi. “Paari päeva pärast ehk, täna tulevad ta vanemad ka vist,” viimane polnudki nii vale, sest arst mainis mulle, et Rasmuse vanemad jõuavad täna päeval siia. “Okei,” pomises poiss löödult, “tervita teda.” “Loomulikult,” lubasin.

Õues ootas mind Merka: “Hei, tule siia!” hüüdis ta mulle eemalt. Ta seisis seal koos Pireti ja Markoga. Olin Marko juba unustanud, nüüd lõin ma kahtlema, mis poiss minust arvab. Viimati kui ta mind nägi vihkasin ma Rasmust, nüüd on kindlasti Merka talle rääkinud, et minu ja Rasmuse vahel on kõik korras. Kõheldes liikusin kolmiku poole.

“Tsau,” tervitasin Markot. Poiss noogutas. “Tead Kersti,” hakkas Piret rääkima, “me siin mõtlesime, et on nii mõnus talv. Võiks klassiga Kuutsekale minna. Rääkisime just Marksiga, et kuna meid on nii vähe, kes tuleksid, et äkki nende klassist tuleks ka keegi,” seletas tüdruk. “Lööd ka kampa?” küsis Marko kavalalt. “Muidugi,” lubasin õhinas. Suusatada mulle meeldib, isegi väga. Väike puhkus kuluks ära. “Aga millal siis?” küsisin. “Laupäeval läheks, teisipäeval tuleks tagasi,” sõnas Merka. “Klassijuhataja lubab?” imestasin, sest meie klassijuhataja on väga kindel oma vaadetes- ka 40 kraadise palavikuga tuleb kooli tulla. “Läbi ime me esimeses tunnis rääkisime temaga. Ta lubas!” hüüatas Merka. “Homme paneme sinu ka kirja,” lubas Merka. “Super,” olin samuti õhinas. “Ma nüüd lähen,” ütlesin ja lehvitasin lahkudes.

hea!

Päris põnev.
Ma olen viimasel ajal üpris. väsinud, nii et vabandust, et minu poolt pikemaid kommentaare ei tule. Võib-olla mõne aja pärast?
aga uut siiski. :)

Tänan tänan kõiki

P2nta - pole hullu, maga ennast välja :)

Uut saab peagi

meeldib. :)

Tore, kui meeldib :)

Nii nii seitsmes osa ka valmis. Aga nüüd tuleb pikem vahe, sest ma sõidan ära Eestist, aga kui tagasi tulen, kirjutan uue osa valmis.

Head lugemist.

**********************************************************************

7. osa

Lippasin trolli peale ja sõitsin haiglasse.

“Tere jälle,” ütlesin Rasmusele, kui palati uksest sisse astusin. Täna nägi ta juba rõõmsam välja. “Hei,” vastas ta. “Teeme nii, et sina ei räägi,” pakkusin. “Ainult üks asi,” palus ta. “Üks,” korrutasin kulmekortsutades. Ta viivitas vastamisega. “Noh,” kaotasin ma kannatuse. “Veelkord vabandust...ja..” alustas ta, “ja ma armastan sind.” Pisarad valgusid jälle mu silmadesse. “Päriselt?” küsisin, kõik mu tunded olid hetkel väga sassis.

“Jah,” vastas Rasmus pühalikult.

“Ja sa ei lähe ära?” küsisin. Vajasin kinnitust, et olen täie mõistuse juures. Üks pilgutus, mis tähedas eitavat vastust. Peale pikka pausi vastasin: “Mina sind ka,” ning langesin talle koos rõõmupisaratega kaela. See oli täiesti vale mõte, sest ta karjatas. “Vabandust, vabandust, vabandust. Ma tõesti ei tahtnud, issand... On sinuga kõik korras?” küsisin paaniliselt. “Jah,” vastas ta köhides. Võtsin õrnalt ta käe ja hoidsin seda. Rohkem ei julgenud ma teda pragu puudutada. Rasmus üritas naeratada. Ma vastasin samaga. Kogu mu sisemus kees õnnest. Ma ei suutnud uskuda, et kõik ongi jälle korras.

Mõne aja pärast astusid sisse üks mees ja naine. “Rasmus, kallike!” hüüatas naine, kes tormas poisi poole ning kellel pisarad jooksma hakkasid. “Tere,” tervitas mees mind, “Kes sa oled? Me oleme Rasmuse vanemad,” küsis ta. Lasin Rasmuse käe vaikselt lahti. “Ma olen Kersti, tema sõber,” vastasin, “ma ootan koridoris,” lisasin ja väljusin kabinetist.

Sellised olidki siis Rasmuse ema ja isa. Ma pole neid kunagi varem näinud. Mõlemad tunduvad kenad ja viisakad inimesed, kuigi Rasmuse isal on laup murekortse täis. Istusin ühele pingile ja ootasin, millal Rasmuse vanemad lahkuvad. Kuulsin läbi ukse vaidlust.

“Kui ta tahab siin olla, las ta siis olla,” seletas mees. “Ei ta peab kaasa tulema,” vaidles naisehääl vastu. “Äkki küsiks tema enda käest?” nähvas Rasmuse isa. Ma ei kuulnud, mis Rasmus vastas, aga kuna isa ütles võidukalt: “Näed siis?”, sain aru et Rasmus oli avaldanud soovi siia jääda. “Aga...” üritas Rasmuse ema veel vastu vaielda. “Jääb nii. Ta on ju mitu aastat üksi olnud. Ta on tubli, saab hakkama,” rääkis isa nüüd rahulikumalt. “Olgu,” sõnas ema. Kuna nüüd rääkisid nad vaiksemalt, ei kuulnud ma enam midagi. Ootasin juba, et nad lahkuks.

Poole tunni pärast nad seda tegidki. Ema pühkis endiselt pisaraid. Isa aga rääkis mulle: “Me jääme nädalaks siia, järgmine esmaspäev sõidame tagasi.” “Okei,” vastasin, ma ei osanud muud öelda. Siis pöörasid nad nurga taha ja mina sisenesin taas Rasmuse palatisse.

“Su vanemad jäävad nädalaks siia?” küsisin poisilit igaksjuhuks üle. Ta vastas kahe pilgutusega. “Okei,” sõnasin. Mulle meenus klassiekskursioon. “Anton palus tervitada,” ütlesin alustuseks. Rasmus naeratas. “Ja seda ka, et me läheme klassiga Kuutsekale laupäeval. Saad hakkama nii kaua kuni me ära oleme?” küsisin süüdlaslikult. “Millal te tulete?” küsis ta. “Teisipäeval,” vastasin, “ja siis tulen kohe siia,” lubasin. “Ok,” vastas ta.

Piip. Piip. Mulle tuli sõnum emalt, kes küsis millal ma koju tulen. Mulle meenus kool ja õppimine. Kuna Rasmus nägi juba parem välja sõnasin: “Ma pean nüüd minema. Õppida on vaja ja nii edasi.” “Mine, mine,” lausu Rasmus uniselt. “Ja sina maga,” palusin teda. Ta pilgutas jälle kaks korda silmi- nõustumiseks.

Lehvitasin talle uksevahelt ja lahkusin.

Koju jõudes tervitas mind ema: “Kuidas tal on?” “Paremini,” vastasin ja suundusin käsi pesema. “Tule siis sööma,” hüüdis ema mulle. “Kohe,” lubasin. Söögiks olid pasta isetehtud tomatikastmega. Sõin kiirest ning lõpetades tänasin ema südamest. Toit oli tõesti hea. “Ma lähen nüüd õppima,” teatasin, “Ahjaa. Ma sain täna keemias viie ju,” meenus mulle. Ema oli rõõmus: “Väga tubli!” kiitis ta mind.

Õppimine sujus kiiresti, kuna homseks oli vähe teha. Kui olin ära õppinud, avasin arvuti. Logisin sisse ka msn-i. Sees polnud eriti kedagi, peale Merka.

*******
Merka says: Tsau! Juba kodus?

Kersti says: Jah, õpitud ka : )

Merka says: Veaaab.

Kersti says: Kes siis sinna Kuutsekale veel tulevad?

Merka says: Meie klassist: sina, mina, Piret, Liisa (kuigi ta pole veel kindel), Anton, Riho, Kristo ja Sander. Marksi klassist: tema ise, Reelika ja Juss.

Kersti says: Ok, päris vähe ju.

Merka: No jah, mahutame kolme neljasesse tuppa ära ennast. Maja on liiga kallis. Ja see, et nii vähe läheb, oligi vist põhjus miks klassijuhataja meil minna lubab. : )

Kersti says: Tema lubab meil minna... Ta siis ise ei tulegi?

Merka says: Noup. : D Ma broneerisin ära ka juba, hetkel arvutan palju keegi maksma peab. Kui ma nüüd puusse ei pane siis igaüks 680.-

Kersti says: Homme toon ära.

Merka says: Väga hea. Räägin teistele ka, homme jagame kes kellega ühes toas magab. : D

Kersti says: Ok. Tsau
*******

Ma ei oodanud, kuna Merka mulle vastab. Ma jookis kööki, et asjast emaga rääkida, sest tema ei tea sellest veel midagi. “Emps, kuule,” alustasin paluvalt. “Me tahaks klassiga Kuutsekale minna laupäeval ja teisipäeval tagasi tulla. Võin ma minne?” küsisin ning ootasin hinge kinni hoides vastust. “No, ma ei tea. Vast ikka võid. Palju te maksma peate?” küsis ema murelikult. “680.- “ vastasin, lootes, et summa ta meelt ei muuda. Ema silmad läksid suureks: “Oi. No olgu peale. Sa oledki viimasel ajal palju läbi elanud, “ lubas ema, “oota ma annan kohe raha sulle.” “Aitäh!” tänasin teda rõõmsalt.

Õhtul voodisse minnes lootsin, et järgnevad päevad mööduvad kiiresti, sest ma väga tahan juba minna.

Nii oligi. Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev läksin nagu poleks neid olnudki. Ikka kool – haigla - kodu ja nii edasi. Reedel olid Kuutsemäele minejad ärevust täis. Mina nende hulgas. Liisa oli pidanud ära ütlema, sellest oli muidugi kahju. Teisipäeval jagasime ka toad. Mina olen koos Merka, Pireti ja Reelikaga. Teises toas on Anton, Riho, Kristo ja Sander. Kolmas tuba jäi pooltühjaks, sinna läksid ainult Marko ja Juss.

Reede päeval läksin viimast korda ka haiglasse. Rasmusel oli juba niipalju parem, et tal lubati rääkid. “Tere!” tervitas ta mind rõõmsalt, kui uksest sisse astusin. “Hei,” vastasin ja istusin tema voodi äärele. “Homme siis lähete?” küsis ta. “Jah,” vastasin, “jään sind igatsema,” tunnsitasin. “Mina sind ka,” vastas ta ja vaatas mulle nukralt otsa. Kuna hetkel polnud palatis peale meie kedagi, otsustasin ma teda suudelda. Õrnalt muidugi, kuna ma ei tahtnud talle rohkem haiget teha. Ta suudles mind vastu. Mõne hetke pärast tõmbusin eemale. Rasmus jäi mulle pettunud näoga otsa vaatama. “Ma tõesti kardan sulle haiget teha,” vabandasin. Rasmus ainult mühatas selle peale. “Ma saan välja varsti,” ütles poiss mõne hetke pärast. “Millal?” küsin rõõmsalt. “Järgmise nädala keskel,” vastas Rasmus, mulle kavalalt otsa vaadates. “Tore,” vastasin, “aga ma pean nüüd minema,” vastasin kurblikult. “Mine mine,” vastas Rasmus, “tervita teisi,” palus ta. “Muidugi,” lubasin. Hakkasin juba uksest väljuma kui vaatasin Rasmusele veel viivuks otsa. Ma ei suutnud vastu panna ning jooksin tagasi tema juurde. Suudlesin teda piisavalt tugevasti, kuid nii, et ta haiget ei saaks.

Kui ma lõpetasin ütles Rasmus: “Aitäh! Nägemiseni siis.” “Ma tulen teisipäeval tagasi,” vastasin , “ära kuhugi kao,” hoiatasin naljaga, endal siiski väike hirm selle ees. “Ei lähe,” naeris Rasmus ja lehvitas hüvastijätuks.

Koju jõudes hakkasin asju pakkima ning palusin isa, et ta mind ja minu sada kompsu hommikul bussijaama viiks. Ta nõustus. Õhtul voodisse minnes, jäin magama teadmisega, et lõpuks on kõik korras ning homme tuleb tore päev.

Tegelikult hoian ma rohkem nagu pöialt(?) Markole, sest ta tundub ägedad vms. : D Parem, kui Rasmus. :p

Eniveis, jään ka uut ootama.

Hea lugeda, sujuv jutt. :)
Ootan ka huviga, mis edasi saama hakkab:)

Ma hoian ka pöialt Markole, sest see oli ikka nii sweet kuidas ta teda soojendas ^^
*unistamas*
Aga jh, oota uut, loodan ,et väga kaua sa ära ei ole ja, et varsti saab leida uue osa eest. :)

Hehh.
Pole üldse mitte paha.
Uut. Ja sama siin.. Loodetavasti liiga kaua ära ei ole.

Suured tänud kõigile! :)

Olen ära neli päeva, loodan, et peate vastu.

8. osa

Ma olin mingis metsas. Mets oli tume ja täis mulle tundmatuid puid ning põõsaid. Päike sinna ei ulatunud. Tean, et põgenesin kellegi eest, kuid ei suutnud meenutada kelle. Jooksin, kuid jalad ei liikunud piisavalt kiiresti. Peale selle hakkas vihma tibutama. Korraga jäin seisma ning mõtlesin, et see ei saa olla tegelikkus. Sulgesin silmad ja käskisin endal üles ärgata. See aga ei õnnestunud. “APPI!” karjusin nii kõvasti kui sain. Keegi ei vastanud. Jooksin edasi, kuigi see tundus järjest enam mõtetu. Vaatasin joostes selja taha, seal ei olnud aga kedagi. Kui jälle ette vaatasin, olin väga lähedal kuristikule. Nüüd tahtsin ma seisma jääda, kuid ei suutnud. Kukkusin üle kuristiku serva.

Võpatasin ärkvele. Leidsin ennast oma toa põrandalt. Kuristikku kukkumine tähendas siis voodist alla kukkumist. Väristasin jubedale unenäole tagasi mõeldes õlgu. Miks ma selliseid asju küll unes näen? Vaatasin kella. 6. 59, vara, kuid otsustasin siiski lõplikult üles tõusta.

Hiilisin kööki ja võtsin külmkapist ühe kohukese, läksin tagasi oma tuppa ja sõin selle, multikaid vaadates, ära. Kümne minuti pärast ärkas ka ema. “Mis kellaks sa bussijaamas pead olema?” küsis ta haigutades. “Kell kümme,” vastasin. “No siis on sul veel aega,” pomises ta, “ma lähen süüa tegema. Mis sa tahaks?” uuris ta. “Mul ükskõik,” vastasin, pilku telekalt pööramata. “Tita,” itsitas ema. “Näh,” ütlesin ja tegin näo nagu mossitaksin.

Ema tegi praemuna. Ahmisin kiirelt oma osa sisse ja suundusin vannituppa. Seal lõpetades, vaatasin uuesti kella. 8.03- see tähendab, et mul on veel kaks tundi aega. Panin kokku viimased asjad: hambaharja, hambapasta, kammi ja muud hügieenivahendid.

“Teed mingeid võileibu ka kaasa endale?” küsis ema. See tundus hea mõte. “Jah, ma arvan küll,” vastasin ning suundusin külmkapi poole. Leidsin kõik vajalikud asjad, peale või. “Kas meil võid polegi?” küsisin emalt ja tegin suured silmad. Võileib ilma võita on ju imelik. “Oi, tõesti pole või?” imestas ka ema. “Eile ma võtsin viimase noatäie,” tunnistas isa süüdlaslikult, “aga pane riidesse ennast, käime poes ostame hoopis midagi kaasa sulle. Ma pean nagu nii tööjuurest ka läbi käima ja siis viin su kohe bussijaama,” pakkus isa. “Okei,” olin nõus.

Mõne hetkega olin riides. “Ootan sind all,” ütles isa mulle ja suundus alla autot käivitama. Läksin esikusse ja tõmbasin endale oma kirju suusajope selga. “Olge siis tublid,” ütles mulle ema, kallistas mind ja saatis mind välja. “Tsauki,” ütlesin talle ja istusin autosse.

“Kõige pealt siis poodi?” küsis isa. “Jah,” vastasin, turvavööd kinnitades. Poes läks meil kiiresti, ostsin juua ja saiakesi. “Mis sa seal tööl teed keset laupäeva?” küsisin isalt. “Paar asja vaja ülevaadata,” vastas ta mornilt, sest kellele meeldiks laupäeval tööle minna.

“Kaua sul seal läheb?” küsisin kui olime jõudnud maja ette, kus isa töötab. “Pool tundi ehk?” pakkus ta, “tuled ka sisse?” küsis ta. “Ee..jah,” vastasin ning hüppasin autost välja. “Hmm, pool tundi,” alustasin lastes peast läbi kerged arvutused, “ma jõuan liiga vara ju,” pomisesin, “sest kell on alles kolmveerand ükeksa. See tähendab, et sa veerand kümme lõpetad ja siit bussijaama sõidab paar minutit.” “Oih, no jah,” vastas isa kui arvutustega järele jõudis, “äkki saad helistada kellelegi, tuleb seltsiks sulle,” pakkus isa. “On sul siin mõnda vaba arvutit?” küsisin kui olime sisse astunud. “Ja ikka, mis siis?” oli isa kerges segaduses. “Ma vaatan äkki keegi on msn-is,” vastasin. “Okei,” vastas isa, “ole siis siin,” ütles ta ja osutas ühele arvutile. “Aitäh,” sõnasin.

Vajutasin arvuti sisse ja ootasin kuni see tööle läheb. See arvuti oli päris vana ning sellepärast pidin ma kaua ootama. Lõpuks ärkas ta siiski elule ja ma sain ka msnni. Sees polnud kedagi, arvata oli, sest normaalsed inimesed magavad praegu. Siiski oli mulle teatis, et keegi tahtis mind lisada. Nime järgi oli arusaada, et see oli Marko. Olin meeldivalt üllatunud. Lisasin ta ning avastasin, et tema on sees. Ma ei söendanud temaga siiski rääkima hakata, varsti nagunii näeme. Otsustasin hoopiski välja logida ja youtube-ist videoid vaadata. Siin arvutis võttis see aga kohutavalt kaua aega.

“Lähme,” kostis isa hääl mu seljatagant. Võpatasin, sest polnud absoluutselt kuulnud, millal ta tuli. “Juba?” olin imestunud, poole tunni asemel kulus tal poole vähem. Tõusin püsti ja me jalutasime autoni.

Isa hakkas juba tagurdama, kui äkki mulle ütles: “Rihm kinni!” Panin rihma kinni, kuigi ei mõistnud, miks? Bussijaamani on ainult paari minuti sõit. Vaevalt, et selle ajaga midagi juhtuks.

Sõitsime rahulikult, kuni nägime juba bussijaama, veel viimane pööre ja siis....

Käis pauk.

Ma lendasin ettepoole, vastu turvapatja.

Siis tõmbas turvavöö mind valusalt tagasi. Mõttes jooksis läbi pilt, mis oleks juhtunud kui ma isa poleks kuulanud ja turvavöö lahti jätnud.

Üritasin pea isa poole pöörata, et vaadata kas temaga on kõik korras. Seda ma siiski teha ei suutnud.

Korraga oli kõik läbi. Vaikus.

Mõne hetke pärast hakkas õuest kostma hüüdeid ja karjeid.

“Kutsuge kiirabi”... “Issake”... “See BMW ei oska ikka üdldse sõita”... “tal oli punane ju”... “peaasi, et keegi surma ei saanud”.... Neid hõikeid ma kuulsin.

Keegi tundmatu tõmbas meie auto ukse rohmakalt lahti. “On teiega kõik korras?” küsis ta. Üritasin liigutada kõiki oma keha osi. “Minuga küll,” vastasin. Nüüd suutsin pöörata pea ka isa poole. Tema ei vastanud. “Härra?!” karjus tundmatu. Kaugelt kuulsin ka kiirabi sireeni. Hakkasin välja ronima. “Ole parem paigal,” soovitas tundmatu mees. Pilt hakkas minu ees virvendama ja siis kaotasin ma teadvuse.




*******************




“Temaga saab kõik korda, ta lihtsalt minestas,” seletas viisakas naisehääl, “rohkem vigastusi tal pole,” lisas ta. “Tänan teid,” vastas mees, kelle hääles tundsin ära oma isa. On temaga kõik korras? “Isa?” küsisin silmi lahti lüües. “Kullake,” hüüatas isa, “ma olen siin.” Tõusin istukile. “Rahulikumalt,” palus kiirabi töötaja. Tundsingi kuidas pea jälle ringi käima hakkas. Õnneks möödus see paari hetkega.

Kiirabi auto juurde saabus ka politsei. “Palun tulge kirjutage seletuskiri,” öeldi mu isale. “Kas meie olime süüdi?” küsisin kohkunult. “Ei,” vastas politseinik, “aga seletuskirja kirjutavad kõik.” “Mina ka?” küsisin. “Ei pole vaja,” lausus mees sõbralikult.

Istusin paar minutit veel kiirabiautos ja kogusin jõudu. “Õnnelik õnnetus,” sõnas minu kiirabiauto juht. “Hea, et teil vööd peal olid, teise auto juhil ei olnud. Temal läks halvemini,” rääkis ta. Ehmusin ning seda märkas ka juht. “Ei, ei ta on elus ikka,” rahustas ta, “seal teises autos,” osuas ta. Nüüd otsustasin välja astuda. “Võin?” küsisin igaks juhuks kiirabi õelt. “Ettevaatlikult,” sõnas ta, “ma aitan sind.” “Mis kell on?” küsisin õelt, kuna mulle meenus meie siia sõidu põhjus. “9.36” vastas ta.

Mul on ikka aega, mõtlesin ringi vaadtes. Mu pilk peatus meie autol. See oli täitsa lömmis. Ka teise auto seisukord oli kehv. Siis nägin ka isa politsei autost väljumas. “Lähed ikka?” küsis ta kõhklevalt. “Ma arvan küll,” vastasin. “Ema ei kiida seda heaks,” ohkas isa. Vaatasin paluvalt talle otsa. “Okei okei, mine siis, aga mine nüüd jaama sisse sul hakkab külm,” käskis ta, “ma vaatan äkki saab su asjad ka kätte,” sõnas ta mõtlikult. “Olgu,” vastasin ja jalutasin jaama ukse poole.

Ohhh, kui hea!!

Ma juba kartsin, et Kuutseka reis jääb ära, juba oli kurb... kui siis läks kõik suurepäraselt edasi!!


Supper näide, et turvavööd peab kandma, isegi kui mõni minut sõita on ! Ise panen turvavöö autos automaatselt peale, muud moodi on imelik.

KK-l oli täpselt miu mõte kirjutatud!
Muidu ikka jumal superluks lugu ,
ja uut osa!

KK - Tänan :) Ma sõidan ka ikka turvavöö kinni, kuidas siis muidu.

Karro - Tänan, tänan. Uut saab heal juhul homme:)

Ma panen ka automaatselt. Tagaistmel vahel unustan ära, aga siis ka keegi tuletab meelde. Muidu sirutub kohe istudes üks käsi turvavöö poole. Mu ühel sugulasel on auto, mis muidu sõitma ei hakka, kui kõigil turvavöösid peal pole.

Osa kohta.. Pisut etteaimatav oli. Sa oleks võinud lihtsalt kuidagi jutu sees mainida, et ta tõmbas turvavöö peale, aga see kuidas isa käskis ja ta veel mõtles, et miks ja blaablaa.. See ütles ette ära, et midagi juhtub.