Ka surnutel on tunded.. { Lõpetatud }

Uus jutt siis. Jälle. Tegemist nagu ikka..laavstooriga. Neid kõige lihtsam kirjutada Ja.. Tegevus toimub USA-s. Head lugemist siis.


"Issand, sina ikka siin? Kui kaua sa juba vahetuses oled olnud?" küsis Vanessa puhkeruumi astudes ja silmitses oma sõbrannat. Naise muidu imeilusad heledad lokkis juuksed olid õlgadele longu vajunud. Ta säravad sinised silmad olid tuhmid. Kogu naise kehahoiak väljendas vaid ühte - väsimust. Naine hõõrus oma väsinud silmi ja võttis tassist lonksu kohvi enne kui vastas: "23 tundi? Ei, ma tulin varem, 26 tundi."


"26 tundi? Hulluks oled läinud või? Tavai, kohe koju. Su patsiendid võivad oodata." "Aga.. ma pean oma patsientidel silma peal hoidma ju." vaidles naine. "Jennifer, selleks on õed. Mine nüüd koju." lausus Vanessa ning tõmbas Jenny püsti. "Okei-okei.. juba lähen." pomises naine ning võttis arstikitli seljast. Vanessa Green oli Jenny parim sõbranna. Nad tundsid teineteist juba lapsest saati, mängisid väiksena koos arsti ja astusid suurena koos arstiteaduskonda. Nüüd olid sõbrannad koos arstid, New Yorgi parimas haiglas.


Jennifer kallistas veel sõbrannat hüvastijätuks ning astus puhkeruumist välja. "Hoidke neil silma peal," lausus naine ning ulatas administraatorile haiguskaardid. Siis astus naine haiglast välja. Kell oli juba pool üks öösel ning väljas oli külm ja pime. Jenny tõmbas mantli tihedamini ümber ja kõndis oma auto juurde. Autosse istudes pani ta mootori tööle ja lasi sel veidi soojeneda. Naine kruttis raadiot ja otsis sealt muusikat, mis teda ärkvel hoiaks. Lõpuks andis ta alla ning sõitis kohalt.


Jenny suundus maanteele ning tundis, kuidas tal silmad kinni hakkavad vajuma. Naine tegi, mis võimalik, et end ärkvel hoida, kuid jäi siiski hetkeks tukkuma. Ta ärkas auto signaali peale. Eest tuli sõiduauto, mis lasi signaali. Jenny vajutas pidurid põhja, kuid oli hilja. Viimase asjana kuulis ta karjumist, pidurite kriginat ja autode signaale. Siis jäi kõik vaikseks.


Kuid ei.. Jenny kuulis veel midagi. Mingit lõputut undamist, tüütut pininat, mis ei kavatsenudki lõppeda. Naine avas vaevaliselt silmad, kuid sulges need kohe. Erk valgus pimestas Jenny't. Hetke pärast proovis ta uuesti. Kui ta silmad valgusega harjunud olid, vaatas naine ringi. Ta nägi sinistes kitlites inimesi enda ümber askeldamas. Jenny oli segaduses, samas oli nende tegevuses midagi nii tuttavlikku. Pinin kostus endiselt. Jenny pööras pead ning nägi vasakul ekraani, üle mille jooksis sirge roheline kriips. Jenny mõistis, mis juhtunud oli, samal hetkel kui üks sinises kitlis mees lausus: "Surma aeg - 01:19."

Eino. Klassika.
Jutu peategelane esimeses osas kohe ära tappa. xD
Aga nh, ootan põnevusega uut! (:

Nii, uus osa siis. Edasi kirjutan mina-vormis. Ehk siis Jessy vaatevinklist nagu. Enjoy!


Ma tõusin ettevaatlikult istukile ning endalegi üllatuseks ei tundnud ma valu. Siis meenus mulle, et ma olin surnud. Lehvitasin käega arsti nina ees. Tegin õe näo ees nipsu. Ei midagi. Ma olin tühipaljas õhk. Vaatasin oma kätt. Vähemalt ma ise nägin ennast. Siis nägin ma, et voodil lebas samasugune käsi. Vaatas seljataha ja nägin ennast seal elutult lebamas. Astusin voodilt, enda keha seest, maha ning jälgisin, kuidas mu elutu keha minema viidi.


Tahtsin nutta, kuid pisaraid ei tulnud. Tahtsin karjuda, kuid häält polnud. Keegi poleks mind kuulnud niikuinii. Astusin opisaalist välja. Siis mõistin, kus ma olin. Ma olin samas haiglas , kus ma töötasin. Vanessa.. kaikus mu peas ning ma suundusin infolaua juurde. Tahtsin juba ringiga ümber laua minna kui avastasin, et ma saan lauast läbi minna. Kuidas ma siis põrandast läbi ei kuku? mõtlesin ma üllatusega. Astusin ettevaatlikult administraatoti kõrvale ning vaatasin ekraani. Vanessa Green - OP-saal 3 seisis seal.


Liikusin mööda koridori edasi ning nägin siis, et minust kiirustas mööda Sarah. Ta oli üks arstidest, kellega mina ja Vanessa hästi läbi saime. Sarah'i põskedelt voolasid alla pisarad. Ta avas uksed ning läks OP-saali eesruumi. Sarah haaras sisetelefoni ning lausus sellesse: "Dr. Green? Vanessa?" Läbi klaasi oli näha, et Vanessa haaras teise sisetelefoni. Sarah lausus: "Tule, juhtus õnnetus. Jennifer.." siis ta hääl katkes. Vanessa läks näost kaameks ning kiirustas saalist välja. Ta võttis kitli ära, pesi käed putaks ning järgnes sõnatult Sarah'ile. Ma astusin tema kõrvale ning vehkisin kätega ta silme eest, hüüdsin teda ning üritasin teda puudutada. Kasutult. Vanessa ei näinud mind.


Sarah juhatas ta morgi. Vanessa astus lahkamislaua juurde, hingas sügavalt sisse ja tõmbas teki mu näolt. Siis puhkes ta nutma. Seal ta seisis, mu parim sõbranna. Nutmas minu elutu keha kohal. Sisse astus lahkamisarst. Mees kohkus hetkeks, nähes Vanessat nutmas, kuid sammus siiski laua juurde. "Tule, lähme." lausus Sarah ning võttis Vanessal ümbert kinni. Koos jalutasid nad ruumist välja. Kõhklesin hetke ning järgnesin siis neile. "..on väga raskes seisus." kuulsin ma Sarah'it rääkimas. Liikusin lähemale, et kuulda millest nad räägivad.


"Ma hakkan tema arstiks." lausus Vanessa otsustavalt. "Kindel? Äkki sa peaksid puhkama?" ütles Sarah kahtlevalt. "Ma olen kindel," lausus Vanessa ning läks infolauda. "Pane mind Hr. Collins'i raviarstiks kirja ja anna ta haiguskaart." lausus Vanessa administraatorile. Saanud kaardi, liikus ta mööda koridori edasi. Järgnesin talle ning varsti jõudsime me palatisse. Seal oli palju arste ja õdesid. Üks õdedest astus Vanessa juurde ning lausus: "Tunnen kaasa." "Räägi," ütles Vanessa ning uuris haiguskaarti. Õde ohkas ja lausus: "Benjamin Collins, 27. Sisemised vigastused, vasak käeluumurd, parem jalaluumurd. Teine ja kolmas ribi pooleks. Ajuverejooks saadi pidama."


Ma jalutasin voodile lähemale, miski tõmbas mind sinna. Nägin seal lebamas noort meest. Tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed. Ta silmavärvi ma ei näinud, silmad olid suletud. Mehe otsaesisel oli haav. "Benjamin.." sosistasin ma tasakesi. Siis kuulsin ma, kuidas Vanessa lausus: "Ja see on mees, kes Jenny'le otsa sõitis?" Pöörasin ehmunult pead ning nägin, kuidas õde noogutas.

Veoautos olnul ei saa olla nii raskeid vigastusi. Ebaloogiline. (A)
Aga meeldib!
See, kuidas sa seda kõike kirjeldad... kuidagi soe tunne tuleb sisse. :)
Uuut!

Okei, tegin väikse paranduse siis. Ja jällegi uus osa. See on see algusevärk, mõtteid palju. Enjoy!


Pöörasin ehmunult pilgu tagasi Ben'ile. Sina siis mu tapsidki? mõtlesin ma. Ma teadsin, et on vale teda süüdistada. Ma ise jäin tukkuma. Ma kaldusin vastassuunda. Tegelikult olin hoopis mina süüdi. Vanessa astus voodile lähemale, uuris masinate näite ja kirjutas midagi üles. Minule märkamatult olid teised palatist väljunud. "Vanessa? Kas sa kuuled mind?" ütlesin ma vaikselt. Uurisin pingsalt Vanessa nägu, lootes näha mingit reaktsiooni, kuid tema vaid ohkas ning väljus palatist.


Ma jäin üksi. Või õigemini, Ben jäi üksi. Mina olin ju surnud. Ohkasin samuti ning tõmbasin ühe tooli lähemale. Istusin maha ning tõusin kohe ehmatusega püsti. "No ja kuidas ma siis toolist läbi ei lähe?" laususin ma pahaselt. Istusin uuesti maha ning märkasin üllatusega, et Ben'i silmalaud värelesid. Mees avas silmad ning vaatas mulle otsa. Ta puuris oma pilgu mulle sügavale silmadesse. Sul on pruunid silmad.. mõtlesin ma endamisi. Siis alles taipasin ma, et ta ei saanud mind vaadata. Ta ei näe mind. Ma olin ju surnud. "Peaks selle kuskile üles kirjutama.." pomisesin ma endamisi.



Siis oleks ma äärepealt toolilt maha lennanud, sest Ben lausus: "Mille?" Ta hääl kähises, kuid oli aru saada, et küsimus oli esitatud minule. "Sa..sa näed mind?" pomisesin ma ehmunult. Ben köhatas ja lausus: "Kas ma ei peaks? Kas sa..te tahate öelda, et ma olen pime? Peaks olema?" päris Ben segaduses. "Ee..ei, aga.." Ma jätsin lause pooleli ning astusin masinate juurde. Uurisin näite ning laususin: "Sa oled ju elus." "Panin tähele jah," lausus Ben ning naeratas õrnalt. Siis tabas teda köhahoog ning ta haaras terve käega endal rinnust. "Vajuta seda nuppu," laususin ma talle. "Kutsu..arst." ütles ta köhatuste vahel. "Ma ei saa. Vajuta nuppu." laususin ma ärevalt ning Ben tegi, mis kästud.


Veidi aja pärast tormasid palatisse kaks õde ja Vanessa. Kuna ma seisin voodi kõrval, astus Vanessa minust otse läbi. Ma võpatasin ning nägin siis, kuidas Ben mind suurte silmadega jälgib. Siis kaotas ta teadvuse. Masin piiksus jälle ähvardavalt. "Elustamisvahendid." hüüatas Vanessa. "200, eemale." lausus ta ning andis Ben'ile elektrišoki. Ei midagi. Palun, Ben. Pea vastu mõtlesin ma endamisi. "300, eemale." Palun, palun.. "400, eemale." Palun... Siis kostus piiks. Ja teine. Ben'i süda lõi. Ma panin käe enda südame kohale. Minu süda ei löönud. Pulssi polnud. Panin nüüd tähele, et ma ei hinganud samuti. Istusin tagasi toolile ning vaatasin, kuidas õde Ben'ile midagi süstis. Siis lahkusid kõik palatist. Ma olin jälle üksi. "Ben on üksi! Ben. Kurat, et see mulle ka meelde ei jää.." pomisesin ma pahaselt.

WICKEEEED!
Ootan uut. Jälle.
Meeldis. (:
Meenutab mulle kohtuvalat "A certain slant of the light´i"

SUPER!!!! Uut!

Kärolyn..
Väga hea jutt aga..
JÄLLE ON PRUUNID SILMAD kellegil
kogu aeg
Ma arvasin,et kindlasti on selle surnud naisel ka,aga üllatuseks polnud
uut.!

No vaata mul siuke reegel juttudes et heledate juustega on sinised silmad ja pruunidega pruunid silmad.
Muide, kuhu sa msnist kadusid?

Aa..
Henryl on ka pruunid silmad.. Hihii
tead,ma olen msn-is aga selle "näita,et mind pole" profiili peal.
Tibuu,ma lõpuks tegin selle otsuse ära.. Nutma hakkan :'(

Mulle ka meeldib.

Istusin seal veidike ning otsustasin siis Vanessa juurde minna. Ma tahtsin Ben'i kohta võimalikult palju teada saada. Leidsin Vanessa infolaua juurest Ben'i haiguskaarti uurimas. Kiirustasin ruttu lähemale, see oli hea võimalus. "...siirdati Benjaminile?" rääkis Vanessa ärevalt. "Jah, ta oli ju doonorina kirjas." Vanessa ohkas ning hakkas haiguskaarti uurima. Nuputasin just, millest nad rääkinud olid kui märkasin haiguskaardis vastavat märget.


Südamesiirdamine - Doonor, Dr. Jennifer West. Ahhetasin ning mõistsin siis. Kui minu süda tema kehas on, siis on see isegi mingis mõttes loogiline, et ta mind näeb. Aga...samas nagu ei ole ka. See pole loogiline, et ma siin olengi. Sellepärast mu süda ei löögi.. Mul polegi südant. Niiviisi endamisi arutledes jõudsin ma uuesti Ben'i palatini. Üllatusin, tema palatiust nähes. Ma polnud tähele pannud, et ma liikusingi. Kehitasin õlgu ning avasin ukse. Ben oli endiselt teadvuseta.


Veidi aega seal istunud, otsustasin koju minna. Tahtsin seal veel viimast korda ringi vaadata, enne kui mu korter müüki pannakse. Vanemad surid mul kui ma olin väike, pärandada pole seda kellelegi. Jalutasin läbi linna ning vaatasin mööduvaid inimesi. Tundsin kadedust. Loogiline, nemad on elus ja mina mitte. Lõpuks jõudsin koju. Jalutasin uksest läbi ning vaatasin korteris ringi. Kuna oli pime, ei näinud ma suurt midagi. Ma ei saanud tuld ka põlema panna, mu käsi oleks lülitist läbi läinud. Jalutasin enda magamistuppa ning istusin voodile. Ma sellest ei läinud ma läbi. Huvitav, kas surnud magavad.. mõtisklesin ma endamisi. Vastuseni ma ei jõudnudki, sest uinusin peagi.


Hommikul tõusin selle peale, et uks keerati lukust lahti. "Palun doktoriproua, tunnen veelkord kaasa. Jennifer oli väga tore noor neiu. Nii kahju, et tema elu nii varakult lõppema pidi." Tundsin häälest ära majahoidja. Kõndisin esikusse ning nägin seal Vanessat. Ta vaatas kurva näoga ringi ning hakkas siis mu asju kokku panema. Pildialbumid, ehted ja muu selline läks kõik kastidesse. Märkasin, et ta jagas asjad kahte kasti. Ühte läksid pildid ja isiklikud asjad, teise riided ja osad ehted. Ühe kaelakee pani ta endale kaela. Naeratasin vaikselt. Ma oleks tahtnudki, et ta selle endale saaks. Minupoolest võis ta kõike võtta.


Veidi aja pärast ei pidanud Vanessa enam vastu ja puhkes nutma. Ta hakkas lahkuma ja avas ukse just sel hetkel kui üks mees oleks uksekella helistanud. "Vabandust, ma olen kinnisvaramaakler. Kas teie olete Vanessa? Majahoidja ütles, et te võite siin olla." Vanessa noogutas tummalt ning astus uksel eest. Nad istusid maha ja hakkasid müügitingimusi arutama. Ma otsustasin haiglasse minna. Veidi aja pärast olingi ma kohal. Ben oli juba teadvusel. Ta tervitas mind rõõmsalt. Tervitasin vastu ning istusin ta voodi kõrval olevale toolile. "Kuidas sa end tunned?" küsisin ma temalt. "Normaalselt, ma olen valuvaigisteid täis topitud." muigas mees.


Jutustasime veidike ning ma sain palju tema kohta teada. Tuli välja, et ta oli just linna tulnud ning ööbis sõbra juures. Sõber ise oli Euroopasse puhkusele läinud. "Peakski endale korterit otsima hakkama.." ütles Ben ning jäi hetkeks mõttesse. Siis tuli mulle hea idee. "Sa võiksid ju minu korteris elada!" hüüatasin ma rõõmsalt. Ben puhkes naerma ja ütles: "Ära solvu, aga ma vaevu tunnen sind ja sa kutsud mind juba enda juurde elama." Puhkesin samuti naerma ning mõtlesin ruttu vale välja: "Ma mõtlen.. mu endises korteris. Ma ise ostsin uue ja vana on praegu müügis." "No kui ma siit välja saan siis lähme vaatame korteri üle." lausus Ben rõõmsalt. Samal ajal mõtlesin mina, kuidas talle öelda, et ma surnud olen..

Pönjeeev!
Oootan uuuut. (:
Niii friiking huvitav.

UuuUUuuuUtTt

Meeldis . = ) . Käbe uut !

Ülihea, uuuuuuuuuuuuuut!

Päevad möödusid ning ma veetsin kõik vabad hetked Ben'iga. Pidasin Vanessa graafikul silma peal ning kadusin "kohvi tooma" kui ta Ben'i kontrollima tuli. Imekombel polnud Ben veel aru saanud.


Ühel hommikul jalutasin ma, nagu tavaliselt, Ben'i palatisse ning enda üllatuseks nägin seal Vanessat. Kurat, jõudsin ma veel enne mõelda kui Ben lausus: "See ongi see naine, kellest ma rääkisin." Vanessa pööras ümber ning jäi mind jõllitama. Õigemini, tühja palatit ning avatud ust. "Eem... kes?" päris ta segaduses. "Ta seisab siinsamas ju." naeris Ben ning viipas mind käega lähemale. "Jenny, see on Vanessa, minu raviarst. Vanessa, see ongi Jenny, kellest ma sulle rääkisin."


"Siin ei ole ju kedagi," lausus Vanessa veel rohkem segadusseaetult. "Ära lollita, ta seisab siinsamas sinu kõrval." lausus Ben juba kergelt murelikult. Vanessa sirutas käe välja, kuid mu reaktsioon oli liiga aeglane, et tagasi tõmbuda. Pisarad voolasid mu silmist kui ma Ben'ile otsa vaatasin. Mehe näos peegeldus üllatus, segadus ja hirm. "Aaga.." pomises mees. Vanessa vaatas teda murelikult ning lausus siis: "Kas sul käib pea ringi? Oled sa veel hallutsinatsioone näinud? Peaks vist uue MRI tegema.." "Eii, ta on ju siinsamas, aga... Su käsi. See läks temast läbi. Jenny, ütle talle. Ütle, et sa oled siin."


"Ma ei saa.." pomisesin ma vaikselt. "Ma ei ole siin." Ben vaatas mind hämmeldunult. "Ben! Ben, kuula mind. Oled sa veel kedagi näinud, kes tegelikult siin pole." Ben vaid vaatas mind sõnatult. Pisarad voolasid endiselt. Alles siis mõistsin ma, et ma nutan. "Ma olen ju surnud? Kas surnud nutavad?" pomisesin ma endamisi. "Surnud!?" karjatas Ben ning jäi mind suurte silmadega vaatama.

See jutt oleks nagu ühe filmi järgi tehtud, aga ma ei mäleta selle filmi pealkirja.
Aga uut . :)

Ma tean, mis filmi sa mõtled. See jutt ongi selle filmi järgi mõnes mõttes. Ainult veidike teistmoodi. Aga film on see: Just Like Heaven ehk Oleks See Ometi Nii

Reese Witherspoon'iga siis peaosas. Hea film on. Soovitan.

Olen seda filmi näinud .
Igaljuhul uut ! =)

Jaap , see on see

Ooo, tõsiselt hea nagu. Uut kindlasti ja häästi kiiresti.