Ka surnutel on tunded.. { Lõpetatud }

UUT!

kellyx12 kirjutas:

Ben vaatas mind üllatunult, kuid vastuvaidlemise asemel lausus hoopis: "Kus ta elab?" Naeratasin talle tänulikult ning pidasin takso kinni.

Eemn..Teda ju ei nähta?

Muidu mulle meeldib väga

Ups Parandan ära.

Alles Vanessa ukse taga seistes mõistsin ma kui loll tegu oli siia tulla. Kuid tagasiteed enam polnud. "Ben!" ehmus naine ust avades. "Mida sa siin teed?" "Ma..eem.. haiglast öeldi, et sa pole tööl ja siis.. ma mõtlesin, et tulen vaatan.. mis lahti.." kokutas Ben. Muigasin ta püüdluste üle ja astusin tuppa. "Jenny.." pomises Ben ning põrnitses mind vihaselt.


Vanessa kortsutas kulmu ja vaatas Ben'i pilgu suunas. "Rahu, ma lähen vaatan ringi. Sa tegele temaga." laususin ma selgituseks ja liikusin mööda maja edasi. Diivanil oli tekk ja aurav kohvitass. Sealsamas kõrval oli ka kiri. Õnneks oli kiri lahti ja ma sain seda lugeda. "Oh jumal.. Vanessa.." pomisesin ma kirja lõppu lugedes. Pisarad tungisid mulle silma.


Läksin tagasi ukse peale, kus Ben endiselt mingit selgitust välja püüdis mõelda. "Noh, et sa pidid ju mu üle vaatama ja nii. No ma teisi arste eriti ei usalda." seletas ta parajasti. "Lähme.." pomisesin ma vaikselt ning läksin temast mööda. Ben vaatas mind üllatunult, kuid kogus end ja ütles: "Aga sul on tegemist nii et ma ei sega sind enam. Helista siis mulle kui sa tagasi tööle lähed."


"Jajah.." ütles Vanessa ning sulges ukse. "Mis juhtus?" küsis Ben ning istus mu kõrvale äärekivile. "Vanessa.." pomisesin ma vaikselt ja puhkesin nutma. "Mis viga. Jenny, räägi?" ütles mees. Ben ohkas ja lohutas mind vaikselt. Lõpuks suutsin ma end koguda ja tõmbusin eemale. Pühkisin pisarad ära ja laususin: "Ta laua peal oli kiri.. Ta rääkis mulle enne.. enne mu surma, et on võimalus, et.." "Et..?" ärgitas Ben ning ma ütlesin: "Vanessal on vähk."

Nothing more to say,

Pekki, ma unustan koguaeg ära.

Kärolyn vist muudab tasapisi meie surnud doktori elavaks ;D

Siia siis ka uus osa. Ja ka selle jutu kohta ootan sisukaid kommentaare, arvamusi ja kriitikat. Enjoy!


Ben vaikis ning ma laususin: "Ma kaotasin juba niigi kõik enda ümbert. Nüüd ma kaotan viimasegi.." "Mina olen sul ju olemas." lausus Ben äkitselt ning vaatas mulle pingsalt silma. Miski selles pilgus sundis mind pilku mitte ära pöörama. Samas hirmutas mind see siirus. Pöörasin siiski pilgu ära ning tõusin püsti. Ben ohkas ning järgnes mulle vaikides mööda tänavat.


"Aitäh." laususin ma mõne aja pärast. Ben vaatas mind üllatunult ning küsis: "Mille eest?" "Lihtsalt.., et sa olemas oled." Vaatasin jälle maha ning nägin silmanurgast, et Ben tahtis mu käest kinni võtta. Loomulikult läks ta käsi minu omast läbi. Turtsatasin vaikselt ning vaatasin muiates talle otsa. "No kurat, ma unustan koguaeg ära.." naeris Ben. "Aga see žest oli armas." laususin ma naeratades.


Ben naeratas samuti ning koos kõndisime vaikides edasi. Veidi aja pärast olime me jälle mu maja ees. Meie maja.. parandasin ma end mõttes. Jalutasin läbi ukse ning pöördusin siis ümber, et Ben'i oodata. Mees avas ukse ning vaatas mulle pahuralt otsa. "See pole aus," lausus ta kerge muigega ning astus minu kõrval trepist üles. "Elu polegi aus.." ütlesin ma vaikselt ning astusin tuppa.


"Sa oled vist väga väsinud." lausus Ben mõne aja pärast. "Üpriski." laususin ma vastuseks ning heitsin voodile. Ben heitis mu kõrvale selili ning me jäime kahekesi lage vahtima. "Elu on nii ebaõiglane." lausus Ben vaikselt. "Surm on ebaõiglane.." laususin mina ning sulgesin silmad..

Hea.
Ainult,et natuke pikemaid osi?(:

Ta saab magada?
Awesome!
Ei, tglt tohutult meeldib. Endiselt. :)
Ja millal lõpp tuleb? XD (A)
See niii paganama armas ju.
Igastahes.
UUUUT!

Minu arvestuse järgi on see siis eelviimane osa. Ja Sille, kuss! Enjoy!


Avasin silmad ja vaatasin enda kõrval magavat Ben'i. Veab tal.. mõtlesin ma kulmu kortsutades. Mees magas rahulikult ja ma tõusin vaikselt püsti. Jalutasin mööda korterit ringi ja jäin aknast välja põrnitsema. Mõtlesin veidike oma elu või noh.. antud juhul surma üle ja ohkasin siis sügavalt. Läksin tagasi magamistuppa ja istusin tugitooli, jäädes magavat Ben'i vaatama.


"Ei, kurat, ma ei tohi temasse armuda.." pomisesin ma pahaselt. Liiga hilja.. kajas mõtteis hääl. Heitsin uuesti tema kõrvale ning sulgesin silmad. Isegi kui ma magada ei saanud, sain ma puhata ikkagi.


Kui ma uuesti silmad avasin, paistis päike tuppa ja Ben'i polnud enam mu kõrval. Tõusin püsti ja jalutasin läbi korteri, kööki. "Hommikust!" lausus mees rõõmsalt. "Kuidas magasid?" Muigasin ning vastasin: "Ei maganudki. Ma olen surnud. Surnud inimesed ei maga." "Mis sa tegid siis?" küsis mees segaduses. "Ma puhkasin. Ma ei oska seletada seda. Nagu mingi transis olek või midagi. Aga mitte uni.." Ben kehitas õlgu ja küsis siis: "Mis me täna teeme?" "Mm.. Ma ei teagi.. Ma olen surnud nii et valikuvõimalusi nagu eriti pole."


Ben muigas ning mõtles veidike. Ta naksutas mõeldes sõrmi, mis mind tohutult häiris. Ben'ist õhkus närvilisust. "Lõpeta ära!" laususin ma lõpuks, mispeale mees mind üllatunult vaatama jäi. "Misasja ma lõpetan?" päris ta ilmselgelt segaduses olles. "See naksutamine. See käib pinda mulle." laususin ma rahunedes. "Aa.." naeris mees ja pani käed risti.


"Ma tean mis me teeme." lausus Ben mõne aja pärast. Jäin talle ootavalt otsa vaatama ja ta lausus: "Me lähme piknikule." "Tobu, ma ei saa süüa ju." naersin ma ta mõtte üle. "Mhh.. vahet pole. Jalutame niisama ja värki." ütles Ben ning kortsutas kulmu. "Okeiokei.." leebusin ma, nähes ta pahast pilku, "Lähme siis piknikule.."

Täis ulmekas
Enivei,UUT!

Pulss kiirenes....
*on vait*

Ja siin see on.. VIIMANE OSA!!! Suured tänud lugemise ja kommimise eest. Järge ei kirjuta. Nii et palumisel pole mõtet. Lõppu ka ei muuda. Enjoy!


"Aga tead mis.." lausus Ben ning jäi mulle otsa vaatama. "No? Mis?" "Me võiks su mingid tuttavad või sugulased läbi käia. Sa saaksid minu kaudu neile midagi öelda." Muigasin ning mõtlesin ta idee üle. "Esiteks, peaks nad kõik sind veidraks. Teiseks, pole mul neile suurt midagi öelda ja kolmandaks, nad elavad kõik nii kaugel." laususin ma peale mõningast mõttetööd.


"Mhh.. nojah.. kui sa ei taha siis.." pomises Ben ja jätkas piknikuasjade kokkupanemist. "Ma pole öelnud, et mulle see mõte ei meeldi. Lihtsalt, ma ei oskaks neile midagi öelda ja pealegi.. meil ju aega on selleks." "No.. " alustas Ben kuid vaikis siis. "Mis on?" pärisin ma huvitunult. "Nojah.. sul on õigus." lõpetas mees oma lause ja pani piknikukorvi kinni. "Lähme," lausus Ben ja haaras oma jaki. Läksin tema ees korterist välja ja suundusin auto poole...


Ben astus autost välja ja läks sisse bensiini eest maksma. Me olime juba mitu tundi sõitnud, kuid Ben'i sõnade järgi oli meil veel pikk maa ees. "Kui nii edasi läheb ei jõua me enne pimedat kohale.." pomisesin ma endamisi ja vaatasin, kuidas Ben poest välja astus. Ta istus autosse ja pani pudeli selleks ettenähtud hoidikusse. "Kaua veel sõita on?" küsisin ma veidike pahaselt. "Mitte väga palju, varsti jõuame kohale." "Kuule me jõuame alles päikeseloojanguks kohale nii." "Just nimelt," lausus mees kavalalt ja sõitis kohalt.


Tund aega hiljem keeras ta maanteelt ära ja sõitis väikesele metsateele. Tee suundus ülespoole. "Kuhu nüüd?" küsisin ma ärevalt ning upitasin end paremini istuma. "Kohe oleme kohal, kannata." Vaatasin ringi ja nägin, kuidas mets hõrenes. Enne kui ma taipasin oli mets me ümbert kadunud ja me olime kalju tipus. "Vauu.." pomisesin ma ning imetlesin vaadet.


Ben'il oli õigus, me jõudsime täpselt õigeks ajaks. Päike hakkaski loojuma. "Sa võid vaadet imetleda, ma pean ühe asja korda ajama." lausus mees ning kohmitses kindalaeka kallal. Kehitasin õlgu ja astusin kaljunukile. Pöördusin ümber ja nägin Ben'i midagi kirjutamas. Siis pani ta paberi esiistmele, lukustas uksed ja pani võtmed ukse ette. "Mis tegid?" küsisin ma kulmu kortsutades. "Niisama.." lausus mees ja laotas piknikuteki maha.


Ta sättis kõik nõud ilusti ja süütas isegi väikese teeküünla. Naeratasin õrnalt ning pöörasin oma pilgu taas loojuvale päikesele. "Kuidas sa selle koha leidsid?" küsisin ma endiselt vaadet imetledes. "Ma kasvasin siinkandis üles, käisin siin tihti istumas ja mõtlemas." vastas Ben. "See on imeilus.." pomisesin ma vaikselt ja tõusin püsti. "Sina oled imeilus." lausus Ben ja astus mu ette.


"Ma armastan sind." ütles mees ja vaatas mulle otse silma. Ma oleks nii väga teda kallistada ja suudelda tahtnud. "Mina armastan sind ka.." laususin ma vaikselt ja langetasin pilgu. Kui ma pilgu tõstsin, seisis Ben kaljuserval. Ta vaatas mulle taas otse silma, enne kui ta üle ääre astus. Karjatus kostus mu huulilt kui ma vaatasin Ben'i keha alla langemas. Pöörasin oma pilgu ära samal hetkel, mil Ben'i keha tabas maad. Pisarad voolasid mu põskedelt.


"Jenny..?" kostus vaikne sosin. Tõstsin pilgu ja nägin Ben'i enda kõrval seismas. "Aga.. kuidas?" sosistasin ma ehmunult. Ma ei jõudnud isegi midagi mõelda, juba haaras Ben mu ümbert kinni ja suudles mind õrnalt. "Sa ei kujuta ette kui ammu ma olen seda teha tahtnud.." pomises mees ning suudles mind uuesti ja uuesti. Lahkusime käsikäes kaljunukilt, jättes maha perfektselt sätitud piknikuteki ja auto.


Päikeseloojangule vastu astudes küsisin ma talt: "Muide, mida sa kirjutasid?" "Kirjutasin?" päris mees segaduses. "Nojah.. sa kirjutasid seal enne mingit kirja." "Aa.. autoleidjale. Et korvis on veini ja sööki ja autodokumendid on kindalaekas." Koos purskasime me naerma ja Ben võttis minult kindlalt piha ümbert kinni. "Kas ma juba ütlesin kui väga ma sind armastan?" küsisin ma Ben'ilt. "Jah," vastas mees, "Aga sa võid seda ju uuesti öelda." Muigasin ja laususin: "Ma armastan sind rohkem kui midagi muud." Ben jäi seisma ja suudles mind kirglikult kuni me mõlemad õhku haihtusime, jättes järele vaid kerge sädeluse ja kaks säravat tähte taevas...

Armas lõpp. (: *nuuksub*
Mulle meeldib (:

Ehhee.
Meeldis. (:
Tõesti armas. :)
Kuigi kirjeldusi oleks võiunud rohkem olla. Lõpp oleks mõjusam olnud.

Nii nunnu
parim,
ja lõpul pole ju midagi viga
Mulle meeldis

täna tuleb see telekast

Jamh, vaatan ühe silmaga.

Väga lahe!
Tiba-tibakene lahja terminoloogia haiglas, aga polegi paremat võimalust. Pealegi selliste juttude jaoks polegi vaja mingit research'i teha

Väga lahe lõpp! Aga ära palun ise niimodi armu (elu on ka ilus)

Üks asi oli vägaväga ebaloogiline .

See , et kui see naine oli surnud . Siis ei saanud tema süda kellegi teise kehas hakata uuesti tööle . Kui inimene on surnud , siis ta süda uuesti normaalselt käima ei hakka ju . Kuidas sai see mees siis selle naise südamega elus olla ?