Ka surnutel on tunded.. { Lõpetatud }

Ben vaatas mind üllatunult ja ei märganudki, et Vanessa Sarah'i kutsunud oli. "Temaga on halvasti, ta näeb hallutsinatsioone ja sonib." rääkis Vanessa ning vaatas Ben'i murelikult. "Ta on ju siinsamas, kuidas te teda ei näe?" karjus ta ärritunult ning jõllitas mind üllatunult. "Jenny, ütle neile. Ütle, et sa oled siin. Et sa pole surnud." ütles Ben ahastuses ja vaatas mind paluvalt. "Anna andeks Ben. Ma ei saa seda teha. Ma olen surnud."


"Kes on Jenny?" küsis Sarah kõhklevalt. "Ma ei tea. Ta näeb kedagi, keda tegelikult pole." ütles Vanessa vaikselt ning pöördus siis Ben'i poole. "Ben! Ben, kuula mind. Jennyt pole olemas. Ta on ainult sinu fantaasia. Sinu kujutlusvõime vili." "Kurat, sa peaksid veel arst olema. Isegi mina pole nii loll ja ma juhin kõigest kinnisvarafirmat." karjus Ben. "Süsti talle rahustit." ütles Vanessa vaikselt Sarah'ile. Sarah noogutas ning võttis sahtlist süstla. "Ma ei ole hull. Ma ei saanud ju oma fantaasiasse armuda!" karjus Ben ning vakatas siis.


"Armuda?" pomisesin ma vaikselt, sundides end paigale jääma. Ma oleks ülekõige tahtnud lihtsalt minema joosta. "Jah.." ütles Ben veel vaiksemalt ning pööras pea eemale. "Minuga on kõik korras, rahustit pole vaja." lausus ta vaikselt ning sulges silmad. Vanessa ohkas ning viipas Sarah'ile, et too süstla ära paneks. Nad läksid koos välja, jättes Ben'i üksi. "Ben, me peame rääkima.." alustasin ma vaikselt.


"Ma ei taha.." ütles ta. "Aga...ma pean seletama sulle, mis toimub." proovisin ma uuesti. "Mind ei huvita, saad aru? EI HUVITA! Mine tagasi oma paradiisi või põrgusse või kust iganes sa ka ei tulnud." Ben pööras mulle selja ja ohkas sügavalt. "Mina olen Jennifer West. Ma töötasin siin haiglas. Vanessa on..oli mu parim sõbranna. Ma olin samuti arst. Tol õhtul... ma olin väsinud 26-tunnisest vahetusest ja ma jäin rooli taha tukkuma." jutustasin ma vaikselt. Nägin, kuidas Ben'i pea nõksatas kui ma sellest õhtust rääkima hakkasin.


"Kui ma ärkasin, oli juba hilja. Ma sõitsin sulle otsa. Sina sattusid siia ja mina surin. Minu süda siirdati sinule. Sellepärast sa vist mind näedki. Vanessa, Sarah ega ka keegi teine ei näe mind." Ohkasin sügavalt ning hakkasin ukse poole kõndima. "Oota!" ütles Ben ning ma jäin seisma ja vaatasin talle otsa. "Anna andeks.. et.. et ma su tapsin.. või nii." ütles Ben ebalevalt. "Pole hullu, see oli minu süü." laususin ma vaikselt ning lahkusin palatist.

Uuuut!
Lõpp oli koomiline.
Aga muidu niii tohutult armas. :)

Oli jaa täiega armas.
Muidu järge ka ikka!

Täpselt nagu filmis

Ma olen täis lammas..
Kogu aeg nutan,pisar tuli silma selle story peale

Ma olen täis lammas..
Kogu aeg nutan,pisar tuli silma selle story peale

Muideks, ma ei kirjuta seda filmi järgi. Ma sain mõtte filmist. Sellega asi ka piirdub.

Uus osa siis, sry et nii kaua aega läks. Koolis kiire ja üldse, tegemist palju ja mõtteid vähe. Enjoy!


Jalutasin mööda tänavaid, panemata tähele taevast tulevat paduvihma. Taevas, mõtlesin ma kibedalt, ka mina peaksin seal olema... või hoopis põrgus? Niiviisi mõtiskledes ei märganudki ma, et olin jõudnud oma endisesse kodutänavasse. Jalutasin veidike maad edasi ning jäin siis seisma ühe ukse ees. Üks paljudest, mõtlesin ma nukralt, kahetsedes järsku, et polnud oma naabritega lähemalt tegemist teinud. Just nagu kutse peale, avanes kõrvalukse ning sealt tormas välja väike kutsikas. Kutsikale järgnes väike tüdrukutirts ja lõpuks astus uksest välja noor naine.


Siis meenus mulle, et mina ei saa enam kunagi lapsi. Ma ei saa elada normaalset elu. Mis ma räägin, ma ei saa üleüldse elada. Punkt. Kibedad pisarad voolasid mu põskedelt lausa ojadena. Märkasin alles nüüd, et koer klähvis mu jalge juures, pingsalt mu nägu uurides. Tüdrukutirts tuli koera juurde ja pani talle rihma kaela, seletades: "Tule, lähme parki. Mida sa vaatad siin üldse?" Ohkasin ning pöörasin oma pilgu taas uksele. Jalutasin trepist üles ning tahtsin juba käe ukselingile panna kui mulle meenus, et ma lähen asjadest läbi. Nii ma siis astusingi ka uksest läbi.


Sisse jõudes hämmastas mind mu endise kodu tühjus. Toad olid hämarad, kardinad olid ees, kapid olid tolmused ja kõik mu asjad olid läinud. "Vanessa.." pomisesin ma endamisi ning jalutasin edasi. Astusin ühe tolmuse kapi juurde ja puhusin õrnalt, kuid minu pettumuseks ei liikunud ükski tolmukübe. Jalutasin edasi ning proovisin kardinaid avada. Muidugi ei õnnestunud ka see. Pistsin oma pea kardinatest läbi ja vaatas veel viimast korda vaadet. Näha oli küll vaid unarusse jäetud siseõue, kuid siiski.


Ohates jalutasin korraks magamistoast läbi. Kapp oli tühi ja pildid läinud. Vaatasin veel viimast korda oma kunagises kodus ringi ning pöörasin siis sellele selja. Näiliselt pöörasin ma selja vaid tühjale, unarusse jäetud korterile, kuid hinges pöörasin ma selja elule. Elule, mis nüüd läbi oli. Pühkisin oma põselt viimsed pisarad ning astusin uksest läbi. Kontsade klõbina saatel leidsin ma end taas haigla poole jalutamas...

Suuuurepärane .

Edasi ! ^^

Okei.
Nüüd ta läheb tagasi ja palub mehelt vabandust ja mingil veidral moel nad saavad suudelda.
UUUUT!

edasiii .

UUT. (A)

Kontsade klõbina saatel leidsin ma end taas haigla poole jalutamas...
Ta kontsad klõbisevad, kui ta surnud on?

Muidu jubearmsad kirjeldused ja üldse hea jutt! :)

Selle kontsade klõbinaga on nii, et tema ja Ben kuulevad, nagu ka Jenny rääkimist jms. Nemad kuulevad Jenny poolt tekitatud hääli nö. Ja kuna Jenny ise räägib, siis tema ju kuulis enda kontsade klõbinat

Ülihea Uut!

Siia siis ka uus ja mõttetu osa. Mu mõtted keerlevad hetkel selle loo lõpu ümber ja siis mai oskagi siia vahepealsesse osasse midagi kirjutada. Aga no, elate üle. Enjoy!


Haiglasse jõudes tabas mind suur üllatus. Voodil istus täies riietuses Ben ning viskas oma viimaseid asju kotti. Tema ümber askeldas ähmis olekus Vanessa, kes seletas pahaselt: "Sa ei saa koju minna, sa pole veel terve ju." "Mind ei huvita.. ma lähen siit minema." karjus Ben. "Ma ei jõua kuulata enam teie psühholoogi-jutte ja minu selja taga sosistamist, et ma olen hull. Ma pole hull! Jessica.. Jessy seisab muide siinsamas." lausus ta juba rahunedes.


Langetasin pilgu ning laususin siis vaikselt: "Nad ei näe ju mind, pole mõtet." Pilku tõstes nägin, kuidas viha Ben'is kasvas ning ta sammus raevukalt minu suunas. Ben sirutas käe ja üritas minust kinni võtta, kuid ta käsi läks minust läbi. "Mida kuradit.." pomises mees ning proovis uuesti ja uuesti. Vanessa vaatas seda kõike pealt ning vangutas vaid ehmunult pead.


"Palun lõpeta..sellest pole kasu." laususin ma sama vaikselt nagu enne ning astusin Vanessa juurde. Sirutasin käe välja ning panin selle Vanessast läbi. "Näed?" ütlesin ma ning vaatasin Ben'ile otsa. Ta jälgis mind hetke ning haaras siis oma koti. Ben pani jalanõud ruttu jalga ning lausus: "Tule." Järgnesin talle palatist välja, jättes ehmatusest toibunud Vanessa meile järele karjuma...

Ma tahan pikemat

Miks sa pidid selle arsti ära tapma?
UUUTT

uut . :)

See jutt hakkab samuti lõpule jõudma. Mul on lõpp juba valmis mõeldud ja see on ka häppi end, aga nomh. Jah. Eks siis lõpus vaatate ise. Aga siit siis uus osa. Enjoy!


"Kuhu me lähme?" küsisin ma peale mõneminutilist vaikust. Ben vaid mühatas ning sammus vaikuses edasi. Ma jäin seisma ning laususin: "Ma ei liigu enam sammugi paigast kui sa ei ütle mulle kuhu me lähme." Ben pööras ümber, põrnitses mind vihaselt ning üritas mul käest haarata. Muigasin, nähes et ta käsi minust läbi läks. Ben andis alla ja lausus: "Koju."



Jalutasime vaikuses edasi kuni jõudsime minu kodutänavasse. Jäin üllatunult seisma ning pärisin: "Mis me siin teeme?" Minu üllatus suurenes veelgi kui Ben lausus: "Koju lähme. Ma tegin vahepeal paar kõnet. Sissemakse on tehtud, korter on minu." Ma ei osanud ehmatusega midagi öelda ning astusin vaikuses Beni kõrval trepist üles.


Ben avas viisakalt ukse ning vaatas siis otsivalt ringi. "Ma olen siin," laususin ma muiates teisel pool ust. Ben muigas samuti ning astus sisse. "Ilus kodu sul," ütles ta jopet ära võttes. "Oota, sa polegi siin käinud või? Niimoodi, pimesi ostsidki?" pärisin ma üllatunult. "Ütleme nii, et.. ma usaldasin su maitset." vastas ta ning liikus tubades ringi.


"Natuke koristamist ja valmis." lausus ta oma ringkäiku lõpetades ning jäi mulle ootavalt otsa vaatama. "No lase käia siis," laususin ma muiates ning istusin diivanile. "Saaksid sa äkki teleka sisse lülitada?" "Oota, kuidas sa diivanist läbi ei lähe?" naeris mees ning pani teleka sisse. "Ma ei tea isegi, lihtsalt. Ei lähe." naersin ma samuti ning jäin uudiseid põrnitsema. Seal rääkis jälle mingist avariist, kus kolm inimest hukkusid.


"Ma ei saa aru, kus need kõik teised vaimud on. Mul on selline tunne, nagu mina oleks ainus, nagu teised oleks kõik edasi liikunud." rääkisin ma tõsinedes. "Taevas? Põrgus ehk?" mõtiskles Ben. "No aga miks mina siis siin passin. Kahe maailma vahel lõksus.." "Aga äkki sul jäi midagi siin lõpetamata. Kas sa pole mõelnud sellele miks just mina sind näen? Miks sinu süda minu kehas on? Miks sa just minu palatisse tulid.." küsis Ben. "Nojah, aga.. ma ju sõitsin sulle otsa. Äkki ma pidin nägema sind, sest sa tapsid mu. Või noh, ma ise tapsin ennast, aga sina olid seal osaline." "Võibolla.." pomises Ben ning suundus köögi poole..

Hea (HH)
UUT (6)

Siia siis ka uus, mõttetu ja lühike osa. Enjoy! xD


"Hommikust, ingel.." äratas mind kellegi tasane hääl. Nühkisin silmi ning jäin Ben'ile otsa vaatama. "Mis ajast ma ingel olen?" küsisin ma lõpuks. "Sellest ajast kui sa.. surid. Minu kaitseingel olid." muigas Ben. "Okei.." turtsatasin ma ning tõusin püsti. Ben vaatas mind üllatunult ning küsis siis: "Samade riietega magasidki?" "Nojah, riided lähevad minust läbi ju. Ja ega minu riided ju enam ei kortsu." naersin ma ning läksin kööki.


"Tead, mida ma igatsen?" küsisin ma hetke pärast. "Ei kujuta ette.." muigas mees ja jäi mind ootavalt vaatama. "Oma hommikukohvi," laususin ma mõne aja pärast ning purskasin koos Ben'iga naerma. Pool tunnikest hiljem olime me kahekesi teel haiglasse. Mina ei suutnud sealt lihtsalt eemal hoida ja tahtsin Vanessat näha. Ben'il oli vaja igapäevasesse kontrolli minna. Suutsin teda lõpuks veenda, et kodus rahulikult passimine pole veel mingi ravi.


Haiglasse jõudes ei näinud ma aga Vanessat kuskil. Läksime Ben'iga infolaua juurde ja Ben küsis, kas ta on tööl. Vastuseks saime, et ta on eraelulistel põhjustel töölt kõrvaldatud. Läksime täielikus šokis uuesti haiglast välja. "Me peame tema juurde minema." laususin ma kui me olime juba mõned minutid vaikuses jalutanud. Ben vaatas mind üllatunult, kuid vastuvaidlemise asemel lausus hoopis: "Kus ta elab?" Naeratasin talle tänulikult ning Ben pidas takso kinni.