Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Jaaa.... lõpp pole kaugel! xD


29. Osa

MAARJA:

„Liisa, tule siia!“ ütlen karmilt. Tüdruk langetab pea ning tuleb minu juurde. Surun talle mütsi pähe väheke järsumalt kui plaanitud oli. Rääkige veel, et suured väikestele eeskuju ei anna. Ka võõrad suured – Liisa leiab, et on eriti äge kui ta mütsi ei kanna.

„See on sinu enda hea pärast!“ ütlen mütsi paelu ta lõua all kinni sidudes ja siis tüdrukule rohmakalt pai tehes. Tüdruk torutab huuli. Olid kord ajad kui ka mina selline olin... Mõistus oleks võinud varem koju tulla.

„Minul on müts peas!“ teatab Laura uhkelt. Naeratan tema poole. Ma ei näe põhjust, miks tal mütsi peas ei peaks olema. Ta sai äsja 3aastaseks ning ema ja isa (minu ema ja isa) kinkisid talle selle jänkukõrvade ja –sabaga mütsi. Laura ei oleks võinud enam õnnelikum olla.

„Ja nüüd paneb Maarja ka mütsi ilusti pähe,“ ütleb mu ema ukse pealt. Tahaksin talle keelt näidata, kuid pilk Liisale ja mulle meenub, kuidas ma tema halbade eeskujudega just hädas olin.

Noogutan selle asemel.

Panen tüdrukutele käed õlale ning lükkan neid ukse poole. Ütleme emale kõik kooris „Tsau“ ja läheme uksest välja. Vahe korteri temperatuuri ja koridori temperatuuri vahel on märgatav. Õues on veel hullem.

Ma olen jõudnud järeldusele, et ma olen vist rohkem suveinimene.

Läheme kõik alla ja ma jätan Liisa ja Laura ukse peale valvesse kui keldrisse kelku tooma lähen – jah. Täpselt nii äge ma olengi. Istun oma vabal nädalavahetusel vennatütardega kelgumäel.

Vana Salvoga.

Hõissassaa ja pudel rummi.

„Okei. Kes tahab sinna minnes kelgu peal-?“ Mu küsimus jääb poolikuks, kui ma kelguga üles tagasi jõuan ja seal Lindat näen. Ma ei oska esiti üllatusest midagi öeldagi.

...ja kõige suuremaks üllatuseks leian, et mu tuju tõusis teda nähes kohe mitme pügala võrra. „Linda... Tere!“ ütlen rõõmsalt uksest välja astudes ja ust lukustama hakates. Alles siis kui ta on oma vastutervituse lausunud, jõuab mulle kohale, et vaevalt ta siin enda pärast on.

Mu käsi peatub ja ma lihtsalt olen hetke. Neelatan.

Ja siis pöördun naise poole, loodetavasti enam-vähem siira naeratusega. Mul on teda hea meel näha – tõesti on. Aga hirm, mis ta endaga kaasa võib tuua... noh, see natukene vähendab seda rõõmu. Või noh... palju. Täitsa kramplikuks teeb kohe.

„Kuidas sa teadsid, et siin elan?“ küsin; lihtsalt selleks, et midagi küsida – ja vast ehk tõsisemat jutuajamist edasi lükata. Liisa ja Laura tulevad minu kõrvale, mõlematel silmad suured kui nad võõrast naist uudistavad.

Linda naerab. „Sander mainis kunagi.“

„Ah...“ Sander.

„Jah.“ Linda naeratab endiselt, kuigi see on juba pisut sunnitum naer. Ma ei küsi talt, mis tal siia asja. Ei küsi, ei küsi...

„Mis sind siia siis toob?“

Noh. Nii palju siis sellest... Aga parem väljas kui sees, nagu Hagrid ütles.

„Noh...“ Linda vaatab kahtlevalt mind ja siis lapsi. No ma ei tea... kas tal on midagi sellist siis mulle öelda, mida noorte inimeste kõrvad ei kannata? (Või noh, nooremate inimeste kõrvad kui minu omad. Ma pean ennast veel ise võrdlemisi nooreks.)

„Kas sul on kiire? Tahad siin ära rääkida?“ annan alla. „Me oleme just kelgutama minemas...“ Kiikan üles, akende poole. Seal pole kedagi vaatamas. Millegi pärast soovin, et oleks.

„No ma võin sinuga, see tähendab teiega, natukene kaasa ju jalutada. Ants on ümber nurga tehnikapoes. Vaatab oma juppe... Äkki läheb kunagi vaja.“

Muigan. „Kuidas teil muidu läheb?“ Näitan käega Liisa ja Laura poole ning osutan siis kelgule. On õnnelikud, täna vean mõlemat. Ma jõuaksin muidu ka mõlemat vedada – nad nii kerged – aga põhimõtte pärast teen harva seda. Mis see põhimõte on? Ma ei tea.

„Pole viga. Praegu on tööd vähe... Lumerookimine välja arvata,“ naerab naine. „See võtab tõsiselt palju aega... aga muidu pole kurta. Tervis ka hea ja...“ Miks vanad inimesed alati tervisest räägivad? (Mis sest, et nad Antsuga vist kuskil viiekümnendates vaid.)

„Siis on hästi.“

„Ja sul?“

Hakkan juba ütlema, et hästi, kui ma korraks naise poole vaatan. Miski ütleb mulle, et teda ei huvita, milliseid hindeid ma koolis saanud olen. Ohkan ja vaatan taha tüdrukute poole. Nad istuvad korralikult.

Kuidas mul siis läheb?

Lähen oma eluga vaikselt edasi, mis muud. Aga kas see on asi, mida Lindale öelda? Sest mu südames on tärganud mingisugune väike lootusesäde... Säde, mida ma hea meelega ignoreeriksin, sest... Ma ei julge loota.

Kui ma loodan ja kõik luhtub... mis siis? Olen tagasi alguses.

Aga kui Sander...?

Linda on kannatlik ega trügi midagi vahele ütlema. Ta lihtsalt laseb mul oma mõtteid mõelda. Ja ma olen selle eest talle tänulik.

Ja järsku tunnen ma, kuidas süda tõmbub krampi... igatsusest. Aga kas ma lasen sel oma järgmisi sõnu mõjutada?

„Noh... Võiks paremini,“ tunnistan.

Linda laseb vaikusel paari sekundi jooksul meie vahel kerkida. Kõnnime vaikselt edasi. Tüdrukud on hakanud Oh kuusepuud laulma. (Ood lasteaiale, kus kõigis rühmades ühtesid-samu asju õpetatakse.)

„Ma tean ka kedagi teist, kellel võiks paremini minna,“ sõnab naine lõpuks aeglaselt.

Sulgen silmad. Kas ma julgen loota?

Aga see küsimus on mõttetu. Ma juba loodangi.

Mis sellest, mida Sander on teinud... See oli minevikus. Praegu... praegu on olevik. Ja tulevik... me võime sellele ju võimaluse anda. Kõik ei ole metsas, eksole?

Ja järsku valgub mu näole lai naeratus. Nii lai, et ma ise ka ei usu, et mu huuled selleks võimelised on. Seda nähes muutub ka Linda nägu rõõmsamaks ja lõpuks me siis oleme nii... kaks naist, õnnelikud...

Aga mis nüüd siis saama peaks? Kas ma lähen kohe Sandri juurde?

„Sellisel juhul...“ alustab Linda juttu. Ta võtab taskust ühe ümbriku ja ulatab selle mulle. Kortsutan kulmu kui selle kätte võtan. Jääme seisma, et ma seda uurida saaksin. „Natukene kortsus... vabanda.“

Mühatan ja avan värisevate sõrmedega ümbriku. Selle seest tuleb välja kaart... Kulm vajub veelgi enam lohku kui ma selle sisu loen. Pulmakutse... Ja ma ei teagi neid inimesi.

„Helm...“ pomisen ma järsku. Vaatan kaardilt üles. „See on ju Sandri perekonnanimi?“ küsin Lindale. Miks siin siis keegi Andre abiellub? (Mitte et ma rahul poleks – kutse Sandri enese pulma poleks mu praeguste plaanidega just eriti kooskõlas.)

Linda muigab. „See on Sandri vend, kes abiellub.“ Ah jaa... ma mäletan, et Sander kord vennast rääkis – aga mulle jäi mulje, et nad ei suhtle. See selleks. Vahet pole... praegu.

„Ja Andre kutsub sind enda pulma. Kui sa päris niisama sinna sisse sadada ei taha, siis võid umbes kahetunnise hilinemisega meie juurde tulla – pidu toimub maal, minu ja Antsu pool.“

„Mm...“ Järsku läheb mul südame alt külmaks. „Sander ikka teab, et ma tulen?“ Kas ta tahab, et ma tuleksin?

Linda raputab pead, kuid asetab siis ühe käe toetavalt minu käsivarrele. „Aga see ei tähenda, et ta sinu tulekust vähem rõõmu tunneks.“

„Maarja?“ küsib Liisa äkitselt.

Vaatame Lindaga mõlemad kelgule pakitud tüdrukute poole. Linda vaatab meid üle oma õe peanupu ja kurivaimu pea on jälle paljas. Ohkan.

„Mis see seal sul on?“ küsib ta oma kindas käega minu poole näidates. Eeldan, et ta eesmärk oli ümbrikule osutada.

Vaatan korra Lindat, siis oma vennatütart ja naeratan laialt.

„Ma lähen pulma.“

See tädi Linda on üks ütlemata tore tädi. Sannul on vedanud.

Täpselt see ongi see mitteootamatult ootamatu pööre mida ma oodanud olen

Mulle meeldib kui mulle häid sõnu öeldakse. :) Ja aitäh! :)
Aitäh teile kõigile, kes te selle poole aasta jooksul sellele jutule olete truuks jõudnud jääda, kuigi vahepeal oli hirmus pikk paus. Sest nüüd... nüüd hakkate te kohe lugema selle loo viimast osa. (Birx - vabanda, et Kaimo siia ossa sisse eimahtunud - see osa tuli lihtsalt liiga teistsuguse alatooniga. Mis ei tähenda, et ma siiski hiljem taolistele mõtetele avatud poleks!)
See osa ei pruugi teie jaoks kõigile küsimustele vastata - ma olen sellest teadlik. Ma lihtsalt arvestasin sellega, et et tegelaste elud ei jookse siin kokku ühte kindlasse pidevasse punkti. Ja mul on tegelikult veel nii palju ideid, mis nendega teha... Sest siin on nende tegelastega veel palju teha.
Aga see siin on konkreetse jutu lõpp.
*paneb nüü selle üles, lõpetab plärisemise ja läheb sööb ühe kolmekihilise tarretise ära*
Saadame selle aasta ilusti ära. Ja võtame uue aasta ning euro ilusti vastu. (EITC, nutt oli rõõmu või kurbuse pärast? )
Head uut aastat!



30. Osa

SANDER:

Ma olen üle tüki aja õnnelik. Ja ma olen üllatunud. Kuid nüüd, kus ma vaatan Andre ja Kaili õnnelikke nägusid ja kõiki teisi, kes siin ümber nende (või jumal teab kelle-mille) pärast rõõmustavad, tõuseb mu tuju tahtmatult.

Istun küll üksinda oma lauas – tädi, kes minu lõbustamisega tegeles, vihub nüüd Antsuga tantsu lüüa ja rohkem inimesi ma siit ei tea. Näo järgi küll mõni venna sõber, kes kunagi suur iidol oli, kuid mitte kedagi teist.

Ja siis näen silmanurgast ruumi ust avanemas ning vaatan tahtmatult selle poole. Võtab mõne sekundi aega enne kui ma sissetulijas Maarja ära tunnen. Sel hetkel ma justkui unustaksin hingamise.

Maarja on siin.

Ja oh kui kena ta täna on. Kui kena ta üldse on... Mälestused pole sama, mis tõelisus. Unistused pole sama, mis tõelisus. Vaid tõelisus saab olla niivõrd ehe.

Tüdruku pikad heledad juuksed on lokkis ja ta kannab tagasihoidlikku kahvatukollast kleiti. Ta käsivarred on paljad ning neiu vaatab enda käsivarsi hõõrudes ruumis ringi.

Meie pilgud kohtuvad.

Ja aeg seiskub meie mõlema jaoks. Ma olen selles kindel.

Hingan aeglaselt välja ja tõusen püsti, näol totter naeratus ja südames rõõm, kuigi ma veel parimat loota ei julge. Astun esimese sammu tema poole ja peagi hakkab ka neiu ettevaatlikult minu poole sammuma.

Nagu unes.

Võtan endal pintsaku seljast ja kui me lõpuks, hiiglama pikana näiva aja üksteiseni jõuame, ei ütle ma midagi. Ma tean, et rääkimine on vajalik, kuid ma ei taha seda hetke rikkuda.

Lõppude lõpuks ei juhendanud Maarja mind asjata tähelepanelik ja hoolikas poiss-sõber olema.

Panen talle oma pintsaku ümber ja tõmban selle veel eest kokku.

Vaikides.

Tüdruku suunurgad tuksatavad – vähe, mitte palju – ja ta võtab ühe käega pintsakust kinni, hoides seda ise koos. Me käed puutuvad hetkeks teineteise vastu ning me tardume sekundiks. Ja siis tõmban ma enda käe vastumeelselt ära.

„Tänan,“ ütleb Maarja vaikselt. Ja see tekitab minus tahtmise lennata. Tema hääl... Kuidas ma seda igatsenud olen... Nii igatsenud.

„Pole tänu väärt,“ ütlen tüdrukule.

Vaatan talle silma, kuid Maarja pöörab pilgu ära. Hammustan huulde. „Kas tahad istuda?“ küsin. Neiu noogutab ning ma juhatan ta laua juurde, kus ma ennemalt üksi istunud olin.

Laud on endiselt tühi.

Istun maha ning minu mõningaseks üllatuseks – ja suureks rõõmuks – istub neiu minu kõrvale. Ta vaatab mulle nüüd otsa ning ohkab siis kui ta jälle pilgu ära pöörab.

Seda vestlust pole just kuigi kerge alustada... Kes seda alustama peaks? Mis sõnadega? Maailmas on instruktsioone kõikvõimalike asjade jaoks, aga mitte selle...

„Kuidas sa pulmast teada said?“ küsin tüdrukult lõpuks.

Alustame... kergelt.

„Oh... Noh... Su tädi, Linda, tuli üks päev minu juurde... rääkima.“

„Mm...“ Pole üllatav. Vaatan kiiresti ruumis tantsivate paaride seas ringi. Ja nagu tellitult leian ma peaaegu kohe Linda, kes mulle laialt naeratab. Ka Ants on rõõmsa näoga.

See annab mulle julgust juurde.

„Millest te rääkisite?“

„Noh...“ Maarja mängib oma kleidisabaga ning mu pilk libiseb tema jalgadele. Kutsun end kiiresti korrale (lihtsalt sellepärast, et praegu pole selliseks asjaks õige hetk) ja keskendun jälle tema näole.

Ta on nii ilus.

„Sellest, kuidas läheb ja... Ja siis ta lihtsalt andiski pulmakutse...“ Maarja kõhkleb, kuid jätkab siis: „See oli tegelikult Andre mõte olnud.“

Okei. Nüüd olen ma küll üllatunud. Andre... Tundub, et veri siiski on paksem kui vesi. Mul tekib kurku klomp kui ma mõtlen, millised mu suhted kõigiga olnud on... Kui paljud inimesed minust tegelikult hoolinud on ja... ja kellega ma lihtsalt vaeva pole näinud.

Isegi emaga... Isegi temaga oleme me sõbralikumalt suhtlema hakanud.

Hingan sügavalt sisse ja panen oma käe tema omale. Maarja vaatab üllatunult üles. „Ma olen õnnelik, et ta sulle kutse saatis ja...“ Langetan pilgu, suutmata talle sel hetkel silma vaadata. „Ja ma olen veel õnnelikum, et sa tulid.“

Maarja käsi tõmbleb natukene, kuid jääb minu käe alla. Kuulen, kuidas ka tema järsult sisse ja välja hingab. „See, et ma tulin... See... Me peame ikkagi rääkima. Ma pean... teadma.“

Noogutan. Seda ma arvasingi... Ja võib-olla ongi hea, et ma seda temaga lõpuks ometi arutada saan... Otsustan, et saan kõik hinge pealt ära enne kui jõuan mõelda, kuidas tüdruk reageerida võib.

„See oli... lihtsalt nagu üks iga teine õhtu baaris. Olime sõpradega... Tegime nalja, olime natukene purjakil...“ Muigan kibedalt. „Või noh, päris kõvasti purjakil...“

Maarja turtsatab. Võtan seda hea märgina, kuigi jutu edasirääkimine sellest kergemaks ei muutu. Vaatan ruumi teises otsas olevat kella. Ruum, kus me oleme, on lihtsalt tädi ja Antsu laohoone, mille me tühjaks tassisime.

„Ja siis seal oli üks teine grupp... Meil, nagu noortel vast ikka, oli selle grupiga kana kiskuda. Või kas just nii... Me lihtsalt ei sallinud üksteist. Sa... olid ükskord minu juures kui see mees ja naine lapsega külla tulid? Mäletad?“ küsin.

Maarja noogutab.

„Noh... nemad olid ka minu grupis. Ja see naine, Piret, tema oli just lahku läinud ühest teise... grupi liikmest.“ Sulgen silmad, kui selle öö sündmused mu silme eest läbi jooksevad.

„...ja see oli enam-vähem minu pärast. Või noh... ma ei tahaks nii egoistlikuna mõjuda, aga... Me meeldisime üksteisele. Väga.“ Piilun Maarjat, tema nägu on emotsioonitu. Ta lihtsalt kuulab, pilk maas.

„No ja siis Pireti eks tuli lihtsalt... mölisema. Riidu kiskuma... Me kõik olime parasjagu täis, nagu ma ennist ütlesin ja... Ja ühel hetkel ta solvas Piretit ning...“ Peatun, suutmata enam edasi rääkida. Mis edasi juhtus, peaks juba niigi selge olema.

Kuid ma tunnen, et pean seda valjusti ütlema. Lihtsalt selleks, et asi korralikult räägitud saaks.

„Ja järgmisel hetkel... ma lihtsalt... kargasin talle kallale. Ma olin raevust nii pimestatud, et...“ Lasen ta käest lahti ning surun enda käed rusikasse. „Ma tegin seda noaga õhtusöögitaldrikust... Nad lihtsalt... polnud seda veel ära korjanud ja... Kuigi me olime ammu söömise lõpetanud...“ Jään vait kui avastan, et olen end kaitsma hakanud.

See asi ei ole kaitsmist väärt. See on nii jõhker nagu ta on. Ja selline oligi hetk, mille ajel ma oma elu ära rikkusin. Poeetiline, mis?

Läheb vaja vaid üht nõksu, nipsu... ja kõik on pea peale pööratud.

Näen, kuidas Maarja neelatab, kuid siis tõstab ta aeglaselt pilgu. „Ma... aitäh, et sa mulle rääkisid,“ ütleb ta käheda häälega.

Noogutan.

Istume mõned hetked vaikides ega vaata teineteise poole. Vähemalt mina ei vaata tüdruku poole. Kuid siis tunnen, kuidas tema väike soe käsi minu omast kinni võtab ning pigistab.

Ma ei julge hingatagi.

„Ma- See- Mh...“ Maarja hingab sügavalt sisse. „Ma tahan, et sa teaksid... Ma ei ole okei sellega, mis sa tegid...“ alustab ta ääri-veeri. Noogutan, kuigi ma ei taha, et ta edasi räägiks. Siit tuleb jälle see lahkuminekujutt.

„Kuid ma saan sellega mingil tasandil leppida... Ma olengi juba sellega mingil määral leppinud...“ pomiseb ta vaikselt. „Ja...“ Suur sõõm õhku kopsudesse. „Ma tahan sellega leppida, et... et meile veel üks võimalus anda. Kui... kui see sinule muidugi sobib,“ ütleb ta kiiresti, äärmiselt kiiresti.

Sulgen kergendusest silmad. Mu südamelt oleks just nagu langenud raske koorem ja ma... armastus annab tiivad.

„See... eh... Muidugi sobib!“ tulen ma lõpuks välja kõige magedama võimaliku vastusega. Isegi mina saan aru kui loll see on. Maarja suunurk kergib natukene.

„Ma... sa ei kujuta ette ka kui palju see mulle tähendab,“ ütlen. „See, et sa siia tulid ja... see, et sa nii mõistev oled ja... Ja...“ Mul pole sõnu, millega oma tundeid kirjeldada.

Ma tunnen ühekorraga tänu, armastust, kahetsust. Ja sadat muud asja nende kõikide tunnete vahepeal. See tunne... see on lihtsalt kõikemattev.

Ma lihtsalt vaatan Maarjat ja loodan, et ta mu silmadest midagigi välja loeb. „Ma tahaks sulle nii palju öelda...“ pomisen käheda häälega. „Nii palju...“

Ja üle Maarja näo valgub üks suur ja siiras naeratus kui ta oma toolil ettepoole kummardub; minu poole kummardub.

„Noh... Loodetavasti on selleks hiljem aega rohkem kui küllaga,“ ütleb ta mulle aina lähemale nihkudes. Ma ei vasta talle. Lihtsalt võtan ta kätest ja tõmban ta enda sülle istuma.

Me istume hetke lihtsalt niimoodi; tema minu süles, vaatame üksteisele otsa... hingame raskelt. Ja siis langetab ta oma pea ja me huuled kohtuvad. Õrnalt, hoolivalt...

See ei tähenda, et kõik kummitused oleksid võidetud, kuid see tähendab rahu tänases päevas.

Homse pärast muretsen ma homme.

Maarjaga.

Murtagh - Tänan. :)

EITC - Noh... Kaks nädalat saad veel maksta! Ja siis... jamh. Mina panin üleeile kõik eesti raha kaardile. Ja siis lõpetasin eile terve päeva Tlnas (aastavahetuseks tulin koju ikka. ) sõbrannaga. Ja siis meil pold tglt mitte muhvigi teha (lihtsalt lõime aega laiaks kuni ta poisi laev tuli, 11 h) no ja siis mõtlesime vahepeal kinno minna. Solarises. Alguses läksime Fockereid vaatama. No ja siis läksin sinna müüja juurde ja lajatasin Cinamoni kliendikaardi lauale ja ütlesin, et kaks kohta Fockeritele. Ja siis ta vaatas kaardi ja küsis, et mis kaart see veel on. xD Vaatasin jumala lollilt kaarti ja ütlesin, et Cinamoni kaart. Siis ta teatas mulle, et Cinamon kolis Tartusse, meil siin Solaris kino. Feil. xD Siis ta lisas, et ma vist ei käi siin kinos eriti tihti. (Ega jaa. Tegin selle kaardi lihtsalt ns selle saa sõbrannaga ja siis aasta tagasi olin käinud Avatari vaatamas. Vsjo. )

Okei. Vanaema juurde.
Okei. Tagasi. xD (Möödunud pea 5 tundi. )

Eniveis. Ostsime piletid ära. vaatasime ära... Hiljem nägime, et kui läheme Tron: Pärandit vaatama, siis saame viimased 2 h ilusti sisustatud. Läksime siis sinna, kõigepealt küsisin, kas see ei ole 3d, et nagu tavaline. xD (Hästi kahtlane lause ülesehitus ja muidugi oli see sama kutt. ) no ja siis ta seletas, et 3d. Siis me sõbrannaga tahtsime ära minna, et ei raatsi... Aga siis tüüp ütles, et see võimas 3d film. No me siis mõtlesime, et läheme. Lajatasin kaardi lauale (kuna mul sula oli vaid paarkend krooni EESTI rahas) ja siis ta näitas kassa kõrvalt silti: Kaardiga maksta ei saa.
Ja eile pold ükski pank ka lahti ju. -.- V see, sularahaautomaat. Peaaegu.
Ja siis leidsime lõpuks Nordea oma ja võtsin sealt. *tänab jumalat, et veel alaealine on ja seda teenustasu ei tuld*
Aga mis mu point vist on... on see, et ma olin eile selle pärast täiega kitsikuses, et mul 1/3 raha kaardil, 1/3 kroonides ja 1/3 eurodes.
Käisime perega poest ka läbi praegu... *kehitab õlgu* Ma suht neutraalne, kuigi lähen kaardimaksete peale üle. Vanaema on ähmi täis, et kuidas ta hakkama saab... oh jah.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma nii mõtetult pikalt rääkida.
Kuidas lõpp armsam oleks saanud olla? (Noh, muidugi oleks saanud, aga jah. xD) Tglt pidin ma alguses üldse sellise lõpu tegema, et nad jäävad sõpruse tasandile ja siis sügisel kui Maarja Tartusse läheb kooli, vaatavad edasi, mis neist saab.



No nüüd te saite 2 kommentaari vahele, aga ma vist midagi muutma ei hakka ees.

awww.. ilus kena lõpp, millele võib ise palju juurde mõelda
Ja head uut aastat kõigile!

Lõpp oli tõesti nunnu.

Ja rohkem mul polegi midagi öelda.

Ja euro...pffffffffffffffffff, ma ei taha kiliseda-kõliseda. Eluaeg sente vältinud ja nüüd...nüüd mul ainult sendid olema hakkavadki? Palun tehke nii, et bussis saab ka kaardiga maksta ja siis ma vähemalt teen nägu, et ma lepin eurodega.

Jään ootama Nässu uut vähemalt samahead kirjutist.

Karolin - :) Ja head uut aastat sullegi! :)

Griff - Olen ma kunagi maininud, kuidas ma seda hüüdnime "Nässu" armastan?
Mina vabastan end homme liiga üleliigsest sularahast. Bussipiletite-asjade jaoks peab kahjuks natukene kõlisevat olema.
Ja oota. :)

Tore, et sulle meeldis. :) Kuigi - mida effi sa nii vara üleval tegid? Ma ärkasin kell pool üheksa. (H) Oi, st et ma ka ss üleval... xD Käisin vanaisa juures lund rookimas ja siis tulin tagasi. Kolmveerand kümme juba magasin ja nüüd ärkasin.
Ja kuulan Celine Dion'i That's the Way It Is. (Don't give up on you faith. Love comes to those who believe it and that's the way it is. ) Ja ma nii rahul, et sa lõpuks suutsid mu iTunesi kasutama panna. #1 on Harlow's Song (GC) ja #2 Grenade (mingi tüüp).
Enivei... Ma ei tea, kas juba mainisin... vist jah. Aga peaaegu oleks mitte nii õnnelik lõpp tulnud.

Mina ei pane oma sente kunagi sendisahtlisse. Nad on mul alati mööda rahakotti laiali. Ühes taskus ja teises taskus... Ja viimase aasta ma ei kasutanud poes sente üldse ju. Panin kõik kassasse. (Kes ei tea - aasta jooksul anti mulle, kes keskmiselt 1,5 korda nädalas poes käib, tagasi 230 krooni sentides.) Aga nüüd varsti lähme Lambaga panka ja siis ma panen kõik mittehädavajaliku kaardile. Türi-Paide liinil võiks kaardiga maksta saada... Pean uurima, kas saab. Siis saab sulata (üllatused välja arvata).

Sa, Nässu, ei kujuta ette, kui palju ma ise seda hüüdnime armastan. Aga ei, sa ei ole seda varem maininud. (:

Spring - Tublitüdruk.

Griffu. - *üks suur lai naeratus*

NÄSSU NAERATAS MULLE!!! Haa, olge kadedad!

Tegelt, millal uue jutu saab? xD
*Kärsitus on mu teine nimi. Võinoh, kolmas. Totu on enne seda.

Haha. xD
Jumal seda teab. (A)

Tead, ma naersin just üle korteri. xD
*võtab end nüüd kokku*
Lihtsalt ootasin siin teemas midagi muud.
Võtan suga mingi aeg ühendust, selgitan.

Olen juba päris kaua siin sinu jutte lugenud ja pean mainima, et mulle kohutavalt meeldivad kõik su jutud ning mullegi vägaväga meeldis see lõpp! :)

Oi.
See tõi kohe laia naeratuse suule.
Aitäh! :)