Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Viimaks uus osa??? *stunned*
Ma arvasin, et oled selle jutu juba unustanud, mina igastahes...ei olnud.
Kas Uus Osa tuleks palun kiiremini? Palun! Sest jutt hakkab vaikselt meelest ära minema ja see ei ole üldse midagi head!

Sander peaks M-ile -issandjumalküll ma ei mäleta ta nimegi- kõik ära rääkima. Ma kardan, et kogu see asi võib muidu ta tervisele hakata.

UUT!

Maarja ja Sander peategelased.
Sander oli Maarja juures õhtusöögil, sai paanikahoo, läksid nüüd õue jalutama. (Millest see osa ongi. )
Vaheaeg on tulemas! jei!
Mul on kindel plaan selle jutuga enne uut aastat ühele poole saada, nii et pole kaua oodata lõppu! Ja nüüd (luban käsi südamel - isegi ei ütle, et ärge sõnal sabast võtke - võtke ikka!) tuleb uus osa loodetavasti mitte harvem kui üle päeva. Sest siin läheb jutu lõpetamiseks mul vaja rohkem kui kahte-kolme osa.
Kuigi vahepeal oleks tore kui mulle see meelde tuletataks. V nh, meeles on see ikka. Aga keegi peab ütlema, et nüüd tahan. (Nagu Kirsti täna. Pole tundi aegagi möödas ja mul osa valmis. )



25. Osa

MAARJA:

Mulle tundub, et Sander pole just eriti õnnelik. Mulle tundub, et ta on pigem pahane. Siuke torssis ja mossis ja kõike. Imen põsed lohku ja pistan käed sügavale taskutesse.

Oleks vist pidanud ikka sisse jääma.

Pean heaks märgiks seda, et Sander oma sõiduvahendi juurde ei lähe... kuni mulle meenub, et ta elab nüüd ju ka pealinnas ja ta tuli siia bussiga. Sander ja bussiga... seda on veider ette kujutada, kas teate.

Õnneks ma olen teda niimoodi näinud ja mulle on see kergem.

Vean näole naeratuse ja nihkun noormehele lähemale. Kui ta endiselt edasi kõnnib ja minust eemale ei tõmbu, naeratan, ja võtan ta käevangu. Hetke on mehe käsi niisama lõtv, siis võtab ta must aga tugevamini kinni ja tirib natukene rohkem enda poole.

„Miski vaevab sind...“ pomisen. „Juba pikemat aega...“

„Jah, vaevab küll...“

Hingan kergendunult – mitte sellepärast, et teda miski vaevab, vaid sellepärast, et ta seda mulle tunnistab. „Mis sind vaevab?“

Sander nagu avaks suu, et mulle midagi vastata, kuid paneb selle siis mühatusega uuesti kinni. Pigistan tema kätt ning me jalutame edasi. Oleme jõudnud minu maja eest sõidutee ääres olevale kõnniteele ning tõmbume ühele poolele kortsu, et teised inimesed meist mööduda saaksid.

„Mind vaevab...“ alustab Sander.

Seekord ma ei utsita. Ta peab ise selle rääkimiseni jõudma. Ma ei taha, et ta end kohustatuna tunneks.

Raske ohe. „Ma... Sa...“ Sander laseb mu käest lahti ja mudib oma nukke. „Sa peaksid midagi minu kohta teadma...“

Avastan, et oleme seisma jäänud.

Palun, palun, palunpalunpalun ära jäta mind maha! jõuan tobedushetke jooksul mõelda. Ma pole nii lapsik. Tõesti pole. Kuulan ära, mis tal öelda ja kogu lugu. Lohutan ja ütlen, et asi pole nii hull ühti ja minu Sander on tagasi.

„Ma kuulan...“

Sander neelatab ja hakkab vaikselt edasi sammuma. Järgnen talle.

„Ma... olen olnud veider, kas pole?“ küsib Sander mult turtsatusega. Ma ei vaevu noogutama – ta teab vastust sellele küsimusele isegi imehästi. „Noh... ma olin ära. Aastaid ära...“

Välismaal? No ja siis? Äge ju.

„Nii...“

Sander tõmbab ühe käega üle oma näo ja vaatab siis minu poole. Areldi, korraks; siis on ta tähelepanu jälle uutel asjadel.

„Ma olin... vanglas.“

Ehmatan end seisma. „Ee...?“

Sander väldib mu pilku ja mul läheb südame alt üha külmemaks ja külmemaks. Avastan, et hoian hinge kinni – nagu ma tihti ärevil olekus tegema kipun.

Ta ei jätka. See paganama mees ei jätka.

„Miks?“ küsin sosinal.

„Sest... ma...“ Sander hingab sügavalt sisse ja vaatab mulle silma. „...ma tapsin inimese.“

Tühjus.

Turtsatan. Hea nali. Tõesti hea nali. Väääga hea nali. Nagu Sander võiks kellelegi liiga teha. Või tappis ära.

Okei, aga päriselt?

Ja siis hakkab asi mulle kohale jõudma ja mu suunurgad vajuvad järjest allapoole. Otsin mehe silmadest meeleheitlikult märke sellest, et ta teeb nalja – paneb mind lihtsalt proovile.

Ma küll annaksin talle selle eest hiljem ühe paraja koslepi, kuid... kammoon.

„Ei.“ Lihtsalt ja selgelt. Ma ei aktsepteeri seda. Sander pole kedagi tapnud. See on lollus. Absurdsus.

„Jah...“

Pööritan silmi. „Mismõttes sa tapsid inimese ära?!“ Lisan peaaegu, et kuidas inimesi üldse tapetakse? Nagu ma kuuleksin sellisest asjast nagu tapmine esimest korda.

„See oli üks baarikaklus...“ seletab ta kiiresti. „Läksin ühe tüübiga tülli... Olin joogine... ja siis ma lihtsalt... Läheduses oli nuga ja... ja... ja ma rikkusin enda elu ära,“ lõpetab ta juba ükskõiksema häälega. Kehitab õlgu.

Neelatan.

Sander on kellegi surnuks pussitanud.

Ta on kellegi tapnud.

Noaga.

Oma enese kätega.

Astun noormehest eemale ja katan silmad, mis on kipitama hakanud. Ei vala ma siin tema jaoks ühtegi pisarat. Küll nende aeg tuleb. Kui ma olen üksi ja rahus ja see kõik mulle kohale jõuab.

Kui udu mu peast hajub.

„Maarja, ma-“

„Ära Maarjata siin midagi!“ ütlen vihaselt. „Lihtsalt... ära...“ Sirutan käe ette, et teda eemale lükata. „Ma vajan selle kõige jaoks aega. Päris tõsiselt aega...“

„Maarja... No ole nüüd...“ üritab Sander seda olukorda välja naerda. Vaatan teda kergitatud kulmudega – selline hääletoon ei tee siin midagi paremaks. Kui midagi, siis halvemaks. „Ma ei rääkinus varem, sest-“

Turtsatan. Tõesti turtsatan. „Mis sa mõtled, et mind kotib see, kas sa ütlesid seda meie esimesel kohtumisel, eile, täna või saja aasta pärast?! Ei, jumal hoidku... ei!“ Raputan pead. Kuidas saab ta nii loll olla?! „Minu probleem on, et sa midagi sellist üldse teinud oled! Et sa midagi sellist pead üleüldse tunnistama!“

Hingan raskelt ja sulen silmad. „Ma ei taha sind praegu näha. Ma võtan aja välja. Ma võtan aja välja...“ pomisen end ümber keerates ning kodu poole kõndima hakates.

„Maarja...!“

Raputan pead, nii et juuksed lendavad.

Praegu pole mitte millekski hea aeg.

Opa!
Eem....
Maarja annab andeks eks?
Muidugi annab ja siis nad abielluvad ja saavad palju lapsi. *noogutab peaga kaasa* Jup... Nii ongi... Eks?
Aga UUT OSA!

Noh, nüüd mul on vähemalt midagigi, mida selle aasta lõpus teha - oodata, et Nässu uue osa paneb, see läbi lugeda ja siis jälle oodata.

See osa on mu tänase päeva lugemisvarast väga auväärsel teisel kohal.

Sain naerda ja natuke kurb olla ja haletseda ja...mulle täitsa meeldis see osa. Oleks ma selle homme lugenud, oleks rohkem meeldinud.

Ohjah.

Ootan uut! (Osa, mitte aastat. No ja aastat ka vist.)


Tsau!

Ma võtan aja välja? As in wattafaaack? Aja MAHA kulla eestlane. Välja on jah inglise keeles time out.

Maarja reaktsioon oli leebe. Ma oleks hullemini reageerinud.

Maaria reageeris üsnagi leebelt. Ta peaks mõnda aega üksi olema siis Sandriga rääkima, tõsiselt rääkima, ja siis veel natuke aega üksi olema ja siis...ja siis.

Ma tõesti loodan, et sa pead oma sõna. Arvatavasti ei saa ma seda küll jälgida, sest ma väljun kaheks nädalaks internetist, aga ma siiski loodan

Nonii.
Uus osa. :)
Ilusaid jõule!
Väike impro-salmike ka teile...

Tore on, et tulla saite,
sest jagame nüüd kinke
ja ilma jääda te ei taha,
kollane on küünlavaha. xD



26. osa

SANDER:

Miski ütleb, et võin oma suu Maarjast puhtaks pühkida. Ei tea, mis see küll oleks? Fakt, et ta pole juba pea nädal aega mu kõnedele-sõnumitele vastanud, ta isa virutas mu ees ukse kinni või see, et... ma ei tea. Jumal küll, ma ei tea.

Ja vot siin see ongi. Jõudis kätte. Aega võttis, aga jõudis. Olen, kus ma olen, sest 8 aastat tagasi kaotasin ma enesevalitsuse ja sittusin oma elu kõige hullemal kujuteldaval viisil ära.

Istun korteris diivani peal ja larbin õlut, jalad laua peal, telekas taustaks mängimas. Ma tõesti ei tea, miks ma nii teen. Lihtsalt tundub, et see on asi, mida armuvalus mehed teevad.

Nad lihtsalt... on.

Eks ma siis ka lihtsalt... olen.

Ma ei suuda otsustada, kas Maarjale rääkimine oli õige või vale tegu. Mõnes mõttes muidugi õige – eks ta oleks lõpuks välja küll tulnud, kuid samas – miks mitte nautida kodurahu nii kaua kui võimalik?

Mu pilk langeb nurgasvedelevatele Potteri-raamatutele. Varsti tuleb seitsmes film välja – ei tea, kas seda raamatut lugema hakkangi. Viin lihtsalt tagasi...

Kõlab uksekell ja ma võpatan. Ajan end ärevil olekus püsti ja asetan pudeli laua peale. Saputan oma riided sirgeks ja tõmban harali sõrmedega paar korda kiiresti läbi juuste. Hingan paar korda kiiresti, suu lahti, sisse, et hingeõhku normaalsemaks saada ning lähen siis ukse juurde.

Ma teadsin, et ta tuleb. Ta ei saanud ju tulemata jääda. Mitte pärast neid kõnesid ja minu katseid temaga rääkida. Muidugi tuleb tüdrukul aru pähe tagasi ja ta lepib minuga ära.

Muidugi.

Issand. Jõulud oleks nagu varem käes.

Heidan veel viimase pilgu peeglisse – näen päris hea välja, ja teen ukse suure naeratusega lahti. Muidugi ei kesta mu naeratus eriti kaua, sest ukse taga pole mitte Maarja vaid hoopis Andre ja Linda.

Vot kus pühademeeleolu.

„Hei,“ ütlen uksele vajudes. Tädi laseksin ma hea meelega sisse, aga Andre osas pole ma nii kindel. Ta endiselt ei
meeldi mulle. (Nii lapsik kui see ka pole.)

„Tere, Sander!“ ütleb tädi laialt naeratades. „Tulime vaatama, kuidas sul siin läheb ka – võime edasi astuda?“
Võite – ei või – võite – ei või.

„No kui te just väga soovite...“ ütlen ust rohkem lahti tõmmates ja neil eest astudes. Andre ja tädi astuvad ringi vaadates sisse.

Suur vennas pole veel jõudnud oma saapaidki jalast võtta, kui teatab, et ma olen korteriga imet teinud. Kehitan õlgu ja pomisen midagi segast. Kuid tegelikult mulle meeldib, et ta seda tähele pani... ja ka ütles.

„Ma... ee... teen teile teed äkki?“ küsin kööki minnes. Linda noogutab ja lööb käsi kokku kui ta mulle järgi tuleb. Ma ei oska midagi tarka öelda, seega panen lihtsalt vee tulele ja teesklen, et mul on teepakid kadunud.

„Noh, kuidas teil siis selle Maarja-tüdrukuga edeneb?“ küsib Andre kööki jõudes.

Tardun paigale. Kuidas meil siis edeneb? Ma ei tea, kui aus olla. „Mitte kõige paremini vist...“ ütlen pärast mõningast kaalutlust. „Me peame pausi hetkel,“ lisan kiiresti õlgu kehitades, nagu see poleks midagi erilist. Veel enam – nagu see oleks minu idee.

„Oi...“ vastab vend. Kuulen toolijalgade kraapimist põrandal ning eeldan, et nad tädiga istuvad. Loodan, et see külastus liiga pikaks ei veni – mul on õlu, mille juurde tagasi pöörduda. (Ja no siis ka see väike fakt, et ma ei oska midagi rääkida nendega.)

„Mis teid siis siia toob? Peale selle, et vaadata, kuidas mul läheb,“ küsin tasse lauale pannes. Mul peaks kapis küpsist ka olema... Vaatan ja leian pooliku Selga küpsisepaki. Sõime seda viimati Maarjaga... ah, loodan, et kõlbab.

Panen selle lauale.

Tädi Linda vaatab mind särava näoga. „Me tulime siia selleks, et... noh...“ Ta vaatab Andre poole ja punastab. „Need on sinu uudised, poiss.“

„Ma... eh... jah,“ kohmetub vend. Vaatan nüüd neid kahte juba päris huvitatult – mis uudiseid neil mulle siis nii väga on?

„Nooo...?“ kuulen end iseenda suureks üllatuseks naeruse häälega asja ärgitamas.

Andre sobrab oma pintsakutaskus (ta midagi muud nagu ei kannagi; ausalt öeldes ma ei suuda ta seljas midagi muud ette kujutada) ja võtab sealt välja ühe kreemika ümbriku, mille ta mulle ulatab.

Minus kerkib juba paljalt seda ümbrikut käes hoides väikene ärev eelaimdus. ´Sander´ on sellele ilusates tähtedes peale kirjutatud. Vaatan veel korra venda ning võtan ümbrikust välja kaardi.



Kallis Sander,
Oled oodatud Kaili ja Andre pulma 28. detsembril 2010 kell 12.00 Tallinna Perekonnaseisuametisse Pärnu mnt 67.
Kaili Põld & Andre Helm



„Uau...“ pomisen seda vaadates. „Eeh... palju õnne?“ küsin vennale otsa vaadates. Siis aga unustan ma ära, et me temaga eriti läbi ei saa – võib-olla tänu faktile, et ta isiklikult oma pulmakutse mulle tõi või mingil muul taevasel põhjusel – ja surun tal kätt.

Mehe nägu on nalja täis ning me vaatame üksteisele hetke otsa. Siis pöördun ma podiseva vee poole ja kallan kõigi tassid ääreni täis. Viskan teekotid ka sisse, annan kõigile lusika ja istun laua taha.

Kuid nüüd pole mul jälle midagi rääkida.

„Te nagu... kaua te üksteist tunnete?“ küsin taktitundeliselt – mulle meenub paar kuud tagasi olnud vestlus Andrega, kus ta tunnistas, et tal on keegi. Palju nad siis tunnevad üksteist alles?

„Mm... noh, paar oleme olnud 4 kuud, aga tuttavad juba enne seda. Sõprus arenes armastuseks... selline värk,“ seletab Andre punastades. Vaatame tädiga üksteisele otsa ja muigame.

„Noh... mul on teie üle hea meel,“ ütlen.

„See on mulle tähtis.“

Lürbime vaikselt teed ja sööme küpsiseid – mis mingil imekombel polegi pahaks läinud.

„Tohib küsida, mis teil siis Maarjaga juhtus?“ küsib tädi mõne hetke pärast vaikselt. Tõstan pilgu oma teelt ja vaatan talle vaikides otsa, oskamata midagi erilist öelda. Või noh... ma oskaksin ikka, kuid see tähendaks asjale ametliku suunitluse andmist.

„Ma rääkisin talle...“

Sellest peab piisama. Nad saavad aru. Ja kui ei saa? Ma ei suuda seda kõike teistmoodi sõnadesse panna.

„Oi...“ ütlevad Andre ja tädi üheskoos. Nad ei oska midagi rohkem öelda. Ja ega ma tahagi. Ma ise olen süüdi... ma tean seda, pole vaja, et keegi mulle vastupidist korrutaks.

„Kas sa igatsed teda väga?“ küsib tädi.

Turtsatan ja pööritan silmi. Millised naiselikud küsimused – mis ma nüüd peaksin siis tunnistama, et jah, igatsen?
Ei saa nii, ei saa. Kehitan selle asemel õlgu. Mis vahet siin ongi?

„Kuidas sul emaga läheb?“ küsin Andrelt.

„Mm... Noh...“ ütleb ta õlgu kehitades. „Oleme Kailiga vaeva näinud... Hoiame teda alkoholist eemale, viime teda nõustamistele ja nii... Eks ta muidugi raske on, aga me juba näeme tulemusi. Alguses oli hull, aga nüüd näeme iga päev edusamme. Pea on selgem, muutub vaikselt asjalikumaks... Seda on tore näha.“

Noogutan. Seda on ka tore kuulda.

„Ja kuidas teil Antsuga maal läheb?“ uurin tädilt.

Too kehitab õlgu. „Läheb kuidas läheb. Hetkel puhkame. Maa muutub kõvaks, eks varsti on lumi ka maas... Muutume tubasteks. Hakkasin mütsi kuduma – sulle. Loodan, et saan peagi valmis, Kuigi need lokid on sul juba päris paksud. Suvel mõtlesin, et mis sinuga küll saab... muudkui nulli ja nulli juuksed.“

Kehitan kaitsvalt õlgu. „Ärme seda praegu meenuta, eksole?“

„Okei.“

„Sander...“ ütleb Andre.

Vaatan teda. „Mh?“

„Ma unustasin enne küsida... kas sa mu pulma tuled?“ uurib ta ettevaatlikult.

Turtsatan nagu see oleks kõige lollim asi, mida ta üldse öelda oleks võinud. „Ma ei jääks mingi hinna eest tulemata.“

Emo nurka tagasi ja Nässu kirjutama!

Käskude jagamine pole üldse minu teema, keegi ei kuula.

*Torgib Nässut* Kirjuta, laps, kirjuta!

Murtagh - Sulle ka, sulle ka.

EITC - Huvitav tähelepanek.
Mulle Sander meeldib. Reaalne. Aga ma sain aru, et sa ka temaga OK, nii et äge.

Griffu. - Kirjutan, kirjutan...


27. Osa

MAARJA:

„Mina arvan, et sa peaksid Sandriga rääkima,“ arutleb Kristi endamisi. Sõbranna vedeleb mu voodil ja lappab Cosmopolitani. Ma ei vaevu ta kommentaarile vastama – Sandriga on kõik. Isegi kui ma tahaksin temaga rääkima minna, on möödunud liiga palju aega. See oleks äärmiselt imelik.

„Sest noh... mõtle kui romantiline see tegelikult on. Kui see asi raamatuks kirjutada, oleks see kohe kindlasti bestseller. Kena paha kutt saab vanglast välja, tutvub selle imearmsa neiuga ja nad armuvad...“

Pööritan silmi. Armumisest pole siin juttu olnud. See oli lihtsalt... suvearmastus? (Mis venis küll poolde sügisesse, kuid see selleks.)

„...aga siis. Siis tuleb Kena paha kuti saladus ilmavalgele. Ja nad lähevad lahku, sest tüdruk... tema lihtsalt ei suuda taluda mõtet, et kena paha kutt midagi sellist on teinud ja...“

No see polnud üldse niimoodi. Mulle lihtsalt ei meeldinud, et... Noh, jah, et Sander on kelleltki elu võtnud. Kuigi... eks sellel ole oma põhjus ka... vist. Ma võib-olla oleksin tõesti pidanud kuulama, kui ta mulle asjaolusid selgitada tahtis.

„...masetseb kodus natukene. Kuid siis, oh siis... siis ta mõistab, et kena paha kutt on tema elu armastus ja mis on minevikus peaks ka minevikku jääma... Ta helistab kenale pahale kutile ja helistab ja helistab ja helistab... aga kena paha kutt ei võta vastu...“

Väheke melodramaatiline, kas te ei leia?

„...ja siis lööb õues välku ja tõuseb torm. Kohutav torm. Tüdruk vaatab välja ja teda tabab kohutav eelaimdus – oma südames ta teab, et kena paha kuti süda on murtud ja ta on kuskil mäeharjal... mõtleb oma viimaseid mõtteid tüdrukust... Hoiab südame lähedal tüdruku pilti...“

Kristi on end selili voodisse heitnud ja ta näol on valulik ilme – nagu ta sünnitaks või midagi – ning ta käed on tema kohal õhus, rusikasse pigistatud.

No see ei ole...

„...ja tüdruk tormab oma kodust välja. Ta jookseb õue, vaatab meeleheitlikult ringi. Mis ta tegema peaks? Mis ta tegema peaks?“

Kristi hääl läheb aina kõrgemaks ja kõrgemaks, väljendades paanikat. See on ehk aeg mainida, et ta on viis aastat näiteringis käinud – kuni puberteet peale tuli ja ta sellele käega lõi.

„Siis... aga siis näeb ta oma vana logu ratast, üksinda, roostes... ootamas! Ja ta jookseb rattani, tõmbab selle püsti ja hakkab selle saatusliku mäe poole sõitma... Tuul ja vihm peksavad ta nägu, kuid see ei loe... Loeb ainult see, et ta peab jõudma kena paha kutini enne kui on liiga hilja. Tüdruku seelik hõljub tema taga, eespool kleepub märjana tema reitele...“

Krimpsutan nägu – väga... hmm... jah. Kuid sellega meenub mulle meie, minu ja Sandri, esimene kohting. Kuidas ma vihma kätte jäin ja tema mind päästma tuli. Oi kui vihane ma olin... Turtsatan.

„...ja mägi läheneb. Ta rühib sellest üles, rühib ja rühib... aga siis ta enam ei jõua. Tuul on vastu, vihm on vastu... Ta hüppab rattalt maha ja jookseb viimaseid meetreid. Kuju mäeharjal muutub aina selgemaks, aina valulikumalt tuttavamaks... See on kena paha kutt.“

Ma ei vaidle enam loo loogikaga. See on armas. Toetun selle asemel hoopis toolileenile ja kujutan seda stseeni ette. Mähin käed ümber iseenda ja lihtsalt... olen. Kujutan ette, kuidas Sander praegu minust niimoodi kinni hoiaks...

„Tüdruk hõikab teda ja kena paha kutt pöördub, kuldsed kiharad märjast vastu laupa, T-särk vastu keha... Ja ta naeratab. Mitte laialt, lihtsalt... õrnalt. Ta ei suuda uskuda, et tüdruk on seal...“

Milline ilus lugu...

„Ja tüdruk jookseb, pori lendab... ta ei hooli sellest. Kena paha kutt sirutab oma käed välja ja tüdruk langeb tema embusse. Nad hoiavad teineteist... Lihtsalt hoiavad... ja naudivad üksteise lähedust. Nad on üksteist nii meeletult igatsenud...“

Avan silmad. Kristi vaatab mind, näol kurblik naeratus.

„Ja siis nad suudlevad. Tüdruk võtab kenast pahast kutist kõvasti kinni ja kena paha kutt hoiab teda oma käte vahel ja ei lase lahti... Tuul ja vihm ja kõik see... see ei loe neile... Nad on koos.

„Lõpp.“

Kristi naeratab rõõmsalt ja ma löön paar korda käsi kokku. „See oli... tore lugu,“ ütlen siiralt. „Aga ei puutu üldse siia.“

„Hmh. Mismõttes siis ei puutu?“ küsib Kristi end pettunult istuli ajades. „Kena paha kutt – Sander; tüdruk – Maarja. Minu arust täitsa loogiline lugu.“

„Ei ole.“

„No miks siis nii? Anna mulle kasvõi üks hea põhjus?“ Nõuab Kristi valjuhäälselt.

„Noh... esiteks sajab meil praegu õues lund ja ma ei läheks sellise ilmaga elusees kleidiga välja.“

„Ugh...“ Sõbranna raputab meeleheitlikult pead. „See ei ole üldse nii... Vihm sümboliseerib teie kurbust, üksteise järele igatsemist... ja peale selle: poleks üldse romantiline kui sa kannaksid paksu talvekasukat ja teid lõpuks mingi hull kogus vatti eraldaks.“

Kergitan kulmi. „Sa väitsid, et tegu on vägagi reaalse asjaga...?“

„Võta ilustused ära ja ongi,“ on Kristi kindel.

Kui ma midagi ei vasta, ta ohkab. „See häirib sind. Ma näen, et see häirib sind, et te läbi ei saa. Või noh... tähendab, et te tülis olete. Sa tahaksid lihtsalt tema juurde minna ja ühe suure kalli saada ja kindel olla, et kõik saab korda.“

„Me oleme sellest juba mitu korda üle käinud,“ meenutan talle väsinult. „Meie vahel on kõik läbi. Finito. Lihtsalt... eks sellest kurbusest ülesaamine võtab aega. Ma vean kihla, et Sander on ka juba oma asjadega ühele poole saanud... Eluga edasi läinud. Pole nii nagu ma oleks ainukene tüdruk terves maailmas... Tallinnas, Eestiski...“

„Ole nüüd... Ta ju meeldib sulle.“

„Kui tuleks välja, et Lauri midagi sellist teinud on, kuidas sina reageeriksid?“ küsin Kristilt.

„No aga ta pole nii teinud,“ kehitab sõbranna õlgu.

„No näed. Fakt, et sa selle vabanduse taha pugesid, tähendab, et sa ei oleks minu olukorras eriti valmis mingeid otsuseid tegema. Nii et... jah.“

„Noh... okei. Kui ma nüüd tõsiselt sellele mõtlen, siis...“ Tüdruk närib huult ja nusserdab oma käte vahel Cosmopolitani. „Okei. Oleneb asjaoludest muidugi... aga see on selline mõnus paha mehe aura kohe... Ja noh, kui ma oleksin kindel, et ta seda enam ei tee...“

„Noh, aga kuidas saan ma kindel olla, et ta mul keset ööd kõri läbi ei lõika ega midagi?“ küsin ärritunult.

„Sa ei jäägi magama,“ teeb Kristi nalja. Vaatan teda mõõduka pilguga ning ta ohkab. „Selleks peadki sa taga rääkima. Teada saama, mis juhtus... Ja ma ei ütle, et sa pead temaga nüüd päris terve elu koos olema... Oleme nüüd mõistlikud siin... Me oleme noored.
Terve elu veel ees. Ma ei usu, et me Lauriga kunagi oma lapselapsi põlvel kiigutame...“ ütleb tüdruk mõtlikult. „Ta pole selline tüüp. Aga praegu on temaga mõnus.“

Torutan huuli. Ja see siin tahab romantik olla. (Kuigi ta jutus on tõetera sees.) „Kas see ei tundu väga hukatuslik kui sa juba suhet luues mõtled, et paari kuu pärast on ta minevik?“ küsin.

„Mkm,“ raputab Kristi pead. „Sest ega ma seda ei mõtlegi... Alguses on ju pea nii armastust täis, et sa ei näe isegi surmas vaenlast. Aga kui see esimene suur tundepuhang möödub...“

Ohkan. Kas ta peakski nii kaheldimõistetavat nõu andma?

„Okei. Mida sa mulle nüüd öelda tahad?“

Ta paneb Cosmo käest ning vaatab mulle tõsiselt otsa. „Ma tundsin sind enne Sandrit, ma tundsin sind Sandri ajal ja tunnen ka nüüd, pärast Sandrit. Ja tead, mis ma tähele olen pannud?“

Langetan pilgu. „Noh?“

„Sa olid kõige õnnelikum Sandri ajal. Ja isegi kui see ei lõppenud teil just kõige ilusamini... ja ta oleks võinud lõppeda poole hullemini, sest, noh... Sa oleksid võinud palju hullemini reageerida. Aga sa ei teinud seda. Sest alateadvuses sa ei tahtnud Sandrit kaotada. Mingisugune tee pidi vabaks jääma.“

Mulle ei meeldi, et see jutt mulle südamesse jõuab.

„Sa pole oma laua kohalt teie pilte ära koristanud... Sa, jumal hoidku...“ Kristi naerab. „Sa hakkasid Potteri raamatuid üle lugema. Ja see oli teil üks suur ühine asi...“

„Oli suuremaid...“ pomisen.

„Noh, jah. Kuid see... Maarja.“ Kristi ohkab. „Sa oled mu parim sõber ja ma tahan, et sa sellest eitamise faasist lõpuks end välja veaksid.“

„Ma ei ole eitamise faasis!“ hüüatan solvunult. Kui, siis ainult natukene.

„Eitamine,“ ütleb Kristi lihtsalt. „Mõtle selle peale... Mõtle Sandri peale. Ma usun, et tema mõtleb sinu peale ka.“

Raputan pead ja sirutan käe Cosmo järele. „Mis horoskoop ka ütleb see kuu?“

Muidugi happy ending. Sille ei teeks meile aasta lõpus kurba lõppu. Ta mõtleb ikka selle peale ka, et me rõõmsalt uude aastasse saaksime minna. Eksole, Sille? *Kujutab ette, kuidas Nässu praegu agaralt noogutab ja siis uut osa kirjutama hakkab*

Ma tõesti ei tea ise ka veel kindlalt, kuidas see lugu lõpu saab. Mul on kaks erinevat teed, kuigi ma olen peaaegu kindel, kumma ma valin. Ma ise olen sellega rahul, teie kohta ma ennustada ei taha. V nh, ennustaksin, aga see võib teile aimu anda, mis ma teen.

See osa... Jamh. Selline tore vaheosake.
Pärast seda tulemas veel vaid 2 osa... Kui viimast osa kaheks osaks ei muuda ma.
Issand, mis lausekonstruktsioonid.


28. Osa

SANDER:

Vaatan, käed püksitaskus, korterelamut, milles ma suurema osa oma noorusest veetnud olen. Andre seisab minu kõrval ja on palju vähem nostalgilisema olemisega.

„Ma ei tea, kaua sina siin veel olla kavatsed, aga ma arvan, et kui ma tahan enne tõsist õhtut koju jõuda, hakkan minema. Sa tule omas tempos. Näeme...“ Vend kõhkleb selle koha peal – saan temast täiesti aru, kellele kodu, kellele mitte. „Tartus.“

Noogutan ja vaatan, kuidas ta oma autosse istub. Pool minutit veel ja ta juba lendabki Tartu poole. Võtan taskust autovõtmed ja hüpitan neid huult närides peopesal.

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma Andre soovile järgi andsin. Et ma Tartusse kolin. Aga ma vajan seda muutust. Tartus ei ohusta mind iga nurga peal mingi tuttavaga kokku juhtumine... Andre sai mulle päris korraliku tööotsa – mida kõike tutvustega ka teha ei anna. Isegi endise vangi jaoks.

Tartus hakkab kõik hästi olema. Ma olen selles kindel.

Saan endale jalad alla – plaanis on vähem kui aasta pärast eraldi korterisse kolida. Tööga tulevad üldjuhul ka sõprused... vähemalt sellise kollektiivse tööga nagu mul nüüd olema saab – nii uskumatu kui see ka pole, suutis Andre mulle hankida töökoha kommunikatsiooniosakonnas.

Naeran. Minule, kes ma ilmselgelt väga hästi sõnadega läbi ei saa.

Aga ma läbin paar koolitust, järgmisest sügisest kavatsen ülikoolis mõne kursuse käsile võtta...

Raputan õnnelikult pead. Võib-olla ma ei suutnudki oma elu nii persse keerata kui arvasin. Muidugi on ees nii mõningadki raskused, kuid enam-vähem normaalne elu ei tundu ühtäkki enam eriliselt kauge unistusena.

Miks ma praegu siin maja ees nii kaua konutan? Noh. Vastus on lihtne. Ma üritan mõelda, kummale poole sõiduteel pöörata. Paremale või vasakule? Tartu või Maarja poole?

Teha veel üks viimane pingutus või mitte?

Kuid samas... mis läinud, see läinud. Ma olen kindel, et Maarja on juba edasi läinud. Mis ma ikka lähen ja teda häirin?

Meel kindel, istun autosse ja käivitan mootori. Tartu poole see on. Lülitan raadio sisse ja keeran põhja (kuigi kahetsen seda koheselt). See vana s***kolu, mille Ants ja tädi mulle kinkisid, suudab ühest otsast välja tuua suuremat kisa kui teisest.

Mis ei tähenda, et ma neile tänulik ei ole. Ma pean lihtsalt selle vanaraua kord korralikult kätte võtma ja ära parandama.

Sõidan rahulikult suure teeni ja vajutan parema suunatule sisse, süda kurgus pumpamas. Siis, viimasel hetkel, pööran hoopis vaskule. Keegi elab nüüd küll oma päeva jooksul kogunenud masendust pasuna peal välja, kuid ma ei lase sel end häirida.

Lähen vasakule. Maarja poole. Järsku tundub see õigena. Ainuõigena.

Sellegipoolest närvitsen terve tee temani. Mis siis kui...? Mida ma...? Hammustan huulde. Kui ei siis ei. Ma olen oma viimase liigutuse teinud. Kui sellest midagi ei tule, siis ei tule.

Maarja pole viimane naine siin maamuna peal. Pealegi nüüd, kus ma Tartusse ka kolin...

Jalg gaasipedaalil tõuseb järjest kõrgemale ja kõrgemale. Auto hoog raugeb ühes minu meelekindluse kadumisega. Hingan sügavalt sisse.

Vot mis juhtub kui üle mõelda.

Sellegipoolest leian end peagi Maarja maja hoovi keeramas. Ma ei hakka kuhugi parkima, lihtsalt sõidan tema trepikojani ja seiskan mootori. Toetun seljatoele ja vaatan Maarja akent.

Tuli põleb.

Maarja on kodus. Minust vähem kui saja meetri kaugusel.

Ja issand, kuidas ma seda tüdrukut igatsen. Igatsen, et ta mind jälle mõistusele tooks või mingi mu tobeda teo üle naeraks. Igatsen seda, kuidas ta ühel hetkel niisama istub ja siis ta silmad särama löövad ja suureks muutuvad kui tal mingisugune tobe idee on tulnud. Igatsen seda, kuidas ta meie vaidluste ajal endale alati kindlaks jäi, kui tobeda asja eest ta ka ei võidelnud.

Ma igatsen seda, kuidas ta mind kallistades iga viimne kui kord mu varba peale astus...

Langetan pea.

Mida kuradit ma siin teen?

See on lollus. See on läbi. Läbiläbiläbi.

Käivitan uuesti mootori. Mul on aeg siit kaduda. Vaatan veel viimast korda üles ja mu süda seiskub – kardin Maarja toa akna eest on ära tõmmatud ja tüdruku siluett vaatab mulle vastu.

Pigistan kõvasti rooli ja võtan kogu oma tahtejõu kokku, et siit lahkuda.

Vähemalt sain ma heita talle ühe viimase pilgu.

Elu ei ole lill, kui päike on puudu! Tartu ei ole päike, Maarja on.

Näss, ma ei andesta sulle, kui sa Sannukese elu lilleks ei muuda!

Peaasi, et Maarja õnnelik oleks. ☺

Murtagh - :)

Griff - Kumb siis peamine on? Et Sander oleks õnnelik või Maarja?

Kuna neil mõlemal õnnelik olemiseks teineteist vaja on, siis vist erilist vahet pole.

Aga ma valin Maarja.

Ja siis olen ikkagi kurb, kui sa maeiteamisimepidi nii teed, et Maarja on õnnelik, aga Sander mitte.

*naerab*

Supersupersupersuurepärane

Lõpus tuleb ju sündmustele mingi ootamatu pööre, mis teeb kõik õnnelikuks, eks?

UUT!

Ootamatu pööre see nüüd küll olema ei saa. See on kohe täitsa oodatav pööre, et neil mõlemal nüüd ilusti pirn peas põlema lööb ja üksteisele igavest armastust lubama hakkavad.

Romantikud...