Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

AITÄH, KAROLIN!!! (Midaiganes sa ka ei teinud, tee seda veel.)

Mulle jätkuvalt meeldib. (:

Jee uus osa!
Eeee.... Piret on niikuinii võlts blond ja siis see laps oli selle teise tüübi oma onju?
Muidu päris huvitav
Nii, et uut osa. Aga see kord paluks mitte nii suurt pausi

(AAA)
Üritan!

WIN osa, ütleks ma.
Piret on... *looks suspicious*
Who is the dad of the kid??
Tapeetimine on tore. xD
UUT!

Kas ainult paluda oli vaja või???? Oleks ma seda enne teadnud...
Kas see tomib iga kord? *lootusrikkalt*
Aga igal juhul aitäh!

See oli tore osa.
Sander ei ole kindlasti lapse isa. Ma olen selles väga veendunud.

UUT!

Paluda... ju siis vist jah. xD Andis inspiratsiooni.
Vabandage, et jälle nii pikalt läks... Kool... mitte ühelgi eelneval aastal pole mul nii meeletult vähe aega olnud, kus ma end lihtsalt istumas leian ilma, et midagi teha oleks.
Loodan, et teile meeldib, kuigi osa jälle selline vaikse-poolne. :)


22. Osa

SANDER:

Panen kohvivee keema ja istun köögilaua taha, Martini ja Pireti vastu.
Keegi meist ei ütle sõnagi ja me lihtsalt kuulame ümberkaudseid hääli. Silmitsen hajameelselt Pireti poja rahulikku kergelt punetavat nägu ning mõtlen, mis tunne oleks tema isa olla.

Eks vist mitte kõige parem.

„Et siis... kuidas sul läheb?” alustab naine lõpuks kõhklevalt juttu. Ta vaatab mind nii areldi, et mul tekib tahtmine endale sülle vaadata. Nii imelik on teda üle kõigi nende aastate näha...

Kehitan õlgu. „Nagu näed... Sain endale mingisuguse väikese tööotsa... Jooksen majast majja, lahendan elektrilisi probleeme. Elan siin... Polegi midagi rääkida,” tunnistan lõpuks.

Sest no tõesti, mis minuga nii erilist vahepeal juhtunud ongi?

„Aga sina? Kes Karli isa on?” küsin, vaevumata mõtlema sellele, kui taktitundeline või –tundetu see küsimus võib olla.

Piret krimpsutab nägu. „Üks... sõber. See ei kestnud kaua, aga... siin on tagajärg,” ütleb ta näost kergelt õhetama lüües.

Mulle ei meeldi viis, kuidas ta oma poja kohta tagajärg ütleb.

„Hetkel olen kodus... Hoolitsen Karli eest. Ema-isa toetavad ka. Tegelikult peaks varsti tööle minema...”

Noogutan.

„Kuule, Sander...” ütleb Martin vaoshoitult, kuigi mul on tunne, et ta on juba väga pikka aega tahtnud öelda, mida iganes ta nüüd ütlema hakkab.

„Martin...”

Tema suunurk tuksatab sekundi murdosaks.

„Tead... Me Piretiga tulime siia, sest...” Ta kratsib kukalt. Martin on alati olnud kärme rõõmsaid sõnumeid edastama ja niisama tõmblema, kuid vähegi tõsisemad asjad vajavad talt pingutust.

„... Piret, mina... meie. Me tunneme end vastutavana selle eest, et sa oled nüü nagu sa oled ja...”

Pööritan silmi ja tõusen püsti, et vett kontrollida. Olen seljaga nende poole ja kergitan potikaant, kui taaskord õlgu kehitan ja muretult: „Ega teie seda nuga talle kõhtu tagunud,” ütlen.

Panen kaane ettevaatlikult potile tagasi ja sirutan end kapiukse poole, et sealt tassid välja võtta, kui avastan, et mu käed värisevad.

Peatun hetkeks, et end koguda, ja teen ukse kiiresti lahti. Võtan sealt tassid ning valan neisse ükshaaval vett. Piret ja Martin on vait. Hammustan huulde, kuid ei ütle mitte midagi.

Kurgus nöörib äkitselt.

Ma ei suuda endale vist eales andestada, et oma elu niimoodi ära rikkusin. Mul võiks praegu olla kõik. Selle asemel on mul, noh... see siin.

Virelemine minu vanuses, kus enamikel inimestel taskus ülikooli paberid, kindel töökoht ja... noh, lapsed. Pere.

„See ei olnud sinu süü...” ütleb Piret ettevaatlikult. „Ta provotseeris sind... ähvardas meid... Jumal teab, mis muidu oleks saanud...”

Tunnen, kuidas veri pähe valgub ning jätan kohvi sinnapaika, et vihaselt oma külaliste poole pöörduda. „Nii et see õigustab mu tegu? Tahad sa väita, et ma tegin sellega kõigile heateo?” Raputan pead.

„Miks siis keegi mulle õla peale ei patsutanud ja hea poiss ei öelnud? Miks mu ema minuga tegemist teha ei taha, miks kaheksa aastat mu elust kadunud on? Miks te mind kordagi vaatama ei tulnud?” uurin ärritunult.

Martin maigutab suud. „Me tulime...”

„Jah! Tulite!” Naeran kibedalt. Karl hakkab tihkuma ning hirmunud näoga Piret hakkab teda kussutama. „Esimesed kuu aega, kuni teile tekkis elu väljaspool kampa. Kui teil oli juba ükskõik, mis minust saab...”

„Aga sa pead meid ka mõistma!” hüüatab Piret pisarsilmi poega kussutades. Sellegipoolest röögib poiss aina kõvemini ja kõvemini. „Meil olid ka omad elud ja...” Ta peatub, arvatavasti leides, et see pole just kõige targem asi, mida öelda. „Surve lähedaste poolt ja... See ei olnud seda pidevat sõda väärt...”

Kah mul vabandaja väljas.

„Tähendab, et mina polnud seda väärt,” ütlen emotsioonitult.

Pireti surub oma värisevad huuled lukku.

Ja mina ei oska midagi öelda.

Nad on mu kõige vanemad sõbrad, aga millegipärast... see ei tundu nii. Nad oleksid nagu mingisugused võõrad ahvid kuskilt teiselt planeedilt, kellega mul enam mitte midagi ühist pole.

„No mis sa tahaksid, et me sulle ütleksime...” ütleb Martin jonnakalt.

Kehitan õlgu. „Mis te tahaksite, et mina teile ütleksin?”

Oleme vait ning ma pöördun tagasi kohvide poole. Valan pulbrid vette, võtan sahtlist lusikad ning segan need segamini ja tõstan siis tassid ükshaaval lauale.

Joome mõni minut oma jookse vaikuses, vaid Karl niutsub vahepeal ebainimlikult. (Ahv.)

„Miks me oleme siin... meil on kahju,” ütleb Piret. Tõstan pilgu. „Me kahetseme, et su selles üksi jätsime ja tahame nüüd seda heaks teha ja sinu jaoks olemas olla...”

Ohkan. „Ma tean, aga...” Jään vait, oskamata midagi öelda. Raputan selle asemel pead.

„Miski pole endine.”

Martin ohkab. „Me teame, mees... Ja me ei tahagi, et oleks... Aga see ei tähenda, et praegu ei või midagi olla...”

Rüüpan ühe hiiglasliku lonksu kohvi ning toetan oma pea siis kätele, üritades mõelda, asjasse lihtsalt selgust tuua.

„Mulle täitsa kuluksid sõbrad ära.”

He's a... a... a... murderer... ._. (yes, I knew it before, it just kinda shocks when reading it here)

Gwaaah. Niisiis. Piret ja Martin on pahad, et Sandrit vaatamas ei käinud, aga head, sest nad tahad jälle sõbrad olla. Või ei ole ka head? Äkki neil on mingi salaplaan?
Kurat, ma olen paranoiliseks muutunud.

Äge osa igatahes, palunpalunuutkähku. ^_^

Mwaaha.

Wow üllatav. See seletab vähemalt miks ta uuemast ajast midagi ei tea. Ei elanudki metsas kännu otsas
Ootan juba huviga uut

Noh loomulikult istus ta vanglas...ebaõiglaselt loomulikult, sest enese-ja teiste kaitseks võib tappa ja talle oli karistuseks juba enda hingepiinad ning perekond ja sõbrad.
Ma tõesti loodan, et tema vanadel sõpradel mingit salaplaani pole. See oleks juba liig.
Kena oli neist Sandrile toetust pakkuda, aga samas see vanade haavade lahti rebimine...*raputab pead* ei tea kas see on hea või halb.

Aitäh, et sa uue osa kirjutasid!
Palun kirjuta ruttu uus!!!

Tore, et meeldib. :)
Uus osa... tuli kiiremini kui eelmine ehk. Aga kuna me Lambaga siin nkn kõrvuti kirjutame ja tema kirjutas sama ajaga, mis mina selle osa, vaid pool lehekülge... Ühesõnaga, mul on aega kirjutada ja järgmine osa ei tohiks väga mägede ja merede taga olla.

23. Osa

MAARJA:

„Mis teil täna siis plaanis on?” küsib ema. Vaatan popkornikausilt üles ja silmitsen teda kahtlevalt. Viimasel ajal on need ülekuulamised nii tavaliseks muutunud. Nagu mu vanematel oleks vaja teada igast viimsest kui asjast, mis Sandriga seostub.

Kehitan õlgu. „Vaatame filmi, sööme plaksumaisi...” Noogutan vihjavalt kausis auravate valgete jubinate poole.

„Ah...soo.” Ema noogutab ning naaseb oma taignasõtkumise juurde. Näpin kausiääri ning vaatan seda protsessi, teadmata, kas ma võin minna või mitte. „Niisiis... kas ta õhtusöögile ka jääb?”

Hammustan huulde. „Nooo... ma ei tea. Kas teil oleks midagi selle vastu?”

Ema naerab närviliselt. „Ei, muidugi mitte. See oleks tore... Saame teda tundma õppida ja...”

„Tundma õppida...” kordan aeglaselt, libistades seda sõna katsetavalt üle oma keele. „Sa mõtled, et panete isaga ta ristküsitluse alla?”

„Ei, noh...” üritab ema sellest asjast välja põigelda.

Ohkan. „Noh... eks selle asja peavad vist kõigil mingil momendil läbi elama...” tunnistan. Kuigi see on minust natukene... väiklane, arvestades fakti, et Sander on mulle selgeks teinud, et mina tema ema arvatavasti kunagi nägema ei pea, sest nad ei suhtle.

„Tead...” Ema lõpetab taigna sõtkumise ning jääb mind üksisilmi jõllitama. „Sinu isa tegi minu vanemate juures läbi sellise tuleproovi, et...” Tema suunurgad kerkivad, kui ta oma mälestuse üle muigab. „Ta elas selle üle. Ja mul polnud pärast seda kahtlustki, et see on mees, kellega ma abielluda tahan.”

Neelatan. Kas ema mõtleb, et me oleme Sandriga nüüd nii tõsised?

Noh, Sander meeldib mulle... mina talle. Aga ma ei tunne veel seda kõikevõitvat armastust, millest kõik raamatud kirjutavad. Meil on koos tore, meie vahel on keemiat. Aga...?

Midagi on puudu. Mingisugune sein meie vahel on veel lammutamata.

Ma ei tea, missugune see sein on või kas seda isegi eksisteerib. Aga ma tean, et midagi siin veel on.

„Noh,” haaran kausi oma kindlasse haardesse ja hakkan toa poole astuma. „Säästke poissi lihtsalt background-checkist, palun.”

Ema mühatab ja pöördub tagasi oma pirukate juurde.

Lähen enda tuppa ja panen vaikides ukse kinni. Sander istub mu voodil ja lehitseb viimast Cosmopolitani. Lähen näost punaseks ja võtan tal selle käest ära.

„Nägid, et selle peal on kirjas, et tegu on naisteajakirjaga?” küsin talle plaksumaisikaussi sülle surudes ning laua pealt sülearvutit võtma minnes.

„Aga seal on mingisugune meestenurk...” ütleb Sander enda kaitseks, kuigi tema hääles pole raasugi kahetsust. Turtsatan ning hüppan voodile tema kõrvale istuma.

Istume mõlemad seljaga seina vastas ning ma võtan rüperaali sülle. Sander libistab oma käe mulle ümber õlgade ja surub laubale ühe suudluse. Sulgen hetkeks silmad, et see hetk sekund kauem kesta võiks.

„Jätka mu igal hetkel suudlustega ülekallamisega ja sa spoilid mu veel ära...” ütlen läpaka kaant lahti tõmmates ning Kaunist naist avades.

„Spoilin...?” küsib Sander ettevaatlikult.

Ohkan. „Rikud ära... Hellitad ära...” ütlen ettevaatlikult.

„Aaa...” Sander kehitab õlgu ja hetke pärast on naeratus ta silmis tagasi. „Kõike oma tüdruku jaoks.”

Mu süda jätab löögi vahele ja ma pole hetkeks kindel, kas see üldse enam tööle hakkab. Oma tüdruku jaoks... Naeratus ronib mu huultele, kuigi tegu on esmaklassilise ja kulunud meelitamislausega.

Vastamise asemel poen talle kaissu ja lasen end lõdvaks. Hakkan ühe käega hajameelselt ta reiele kujundeid vedama.

„Kusjuures, mis sul täna õhtul plaanis on?” küsin mehelt.

Tunnen, kuidas ta oma õlgu kehitab. „Midagi veel. Plaane?”

„Noh... ema vihjas, et sa võiksid õhtusöögile jääda...” alustan. „Aga kui sa ei taha, siis sa ei pea.” Pööran end nii, et saan talle otsa vaadata. Sandril on aga täiesti muretu ilme ning ta kehitab õlgu.

„Miks ka mitte. Pääsen järjekordsest õhtust kiirnuudlite seltsis.”

Muigan ja asetan ühe oma käe ta rinnale. „Vaene sina...”

„Ära muretse. Küll ma üle elan.”

Milles mul pole muidugi kahtlustki, kuid sellegipoolest on mu aju tagatoas valmimas mõte ühest mõnusast romantilisest õhtust tema juures, kui korter lõpuks valmis on.

Mis ei tohiks enam liiga kaugel olla. Sander on selle kohaga imesid korda saatnud.

Üritame filmile keskenduda, kuid millegipärast on see ülesanne äärmiselt raske. Meil on kerge üksteisest käsi eemal hoida, kui me oleme tegevuses, kuid kaks tundi niisama pooleldi istuda, pooleldi lamada...

Paganama raske.

Poole peal jõuab isa koju ning me jätame filmi erilise kahetsuseta sinnapaika. Nagunii on see sada korda nähtud ja, noh... Keda me petame. See oli lihtsalt ettekääne kokku saada ja midagi mõttekat teha.

Lähen peegli ette ja kammin rutakalt oma juukseid. Järsku mu käsi aga peatub ning ma silmitsen end kriitiliselt. Pöördun Sandri poole.

„Mida sa mu juustest arvad?” küsin mehelt.

Ta kortsutab kulmu. „Noh... ee... need on ilusad?” küsib ta pooleldi naerdes.

Naeratan laialt. „Aitäh!” Kuid siis meenub mulle mu küsimuse eesmärk ning ma raputan ägedalt pead. „Ei. Noh, jah, need on ilusad...” Pikad ja blondid. „Aga... mis sa arvaksid, kui ma need natukene... lühemaks lõikaksin ja... ma ei tea, paar salku lisaksin?”

Sander jõllitab mind, kogu mu jutu mõte arvatavasti kusagil ta pea kohal hõljumas... maldamata maanduda.

„Noh...” Ta lükkab plaksumaisikausi eemale ning kehitab õlgu. „Ma arvan, et see oleks ilus.”

Vaatan teda, kuid ei suuda kohe kuidagi vihane püsida. Naeratus lõhub mu hoolikalt pahase ilme. Löön käega. „Mehed...” Arutan seda pigem esmaspäeval Kristiga.

Kui ta selleks ajaks oma gripist terveks saab.

Tõmban sõrmedega silmalaugudelt laialiläinud ripsmeduši ära ja kuulutan end mõtteis piisavalt esinduslikuks, et oma... poisiga enda vanemate silme ette ilmuda.

„Varsti saab süüa arvatavasti,” ütlen närviliselt.

Ma ei tea, miks ma närviline olen. Sander on ennegi ema ja isaga rääkinud ja paar korda siin õhtust söönud... Ta on isegi Mikuga tõsised jutud maha pidanud... Kuid millegipärast tundub see, et vanemad meid nüüd tõsiselt võtavad, heidutav.

Ja nagu kellavärk, kostub köögist: „SÜÜA SAAB!”

Neelatan ja tirin Sandri oma voodilt kättpidi püsti. Mees jääb minu kohale rõõmsalt kõrguma.

„Ära muretse,” ütleb ta mind enda vastu tõmmates. „See on kõigest üks õhtusöök.”

Noogutan ja suudlen teda.

Plaksumais? PLAKSUMAIS? Kes ütleb tänapäeval enam plaksumais?

Väga armas osa on. *<- tark ütlus*

Uut kähku? *kiisusilmad*

Kõht läks tühjaks.

Ma nüüd lugesin ka järgi. Ja sa on nii hea! Päriselt ka. Uut osa. Palun? :)

Mind ajas ka see plaksumaisi koht segadusse.

Hüppav mais ei tahtnud kirjutada veel?

Ja mulle meeldib, et Sander selline rahulik ja rõõmus on, kui Maarja närvab kõrval.

aitäh!
UUT!
(vabandust nii lühikese kommentaari pärast...mõtteid lihtsalt ei ole...)

Oeh.
Tänan-tänan-tänan kõiki teid, kes te seda juttu lugenud olete ja ikka veel tagasi tulete, kuigi mul hetkel see asi väga kaootiline on. :) Aga nagu Griffu tõestas... on vaja vaid pinda käia. (Ei ole väga tugev soovitus. Lihtsalt... kui väga pikaks venib asi... )

Niisiis... Meeldetuletuseks. Sandri vanad kaaslased käisid temaga lepitust otsimas - rääkisid seal Sandri juures sellest kui kahju neil on ja Sander rääkis kui vastik tal vanglas oli olnud jms. Ja siis oli Sander Maarja juures ning neil oli lihtsalt tore pärastlõuna ja siis jäi Sander õhtusöögile.

Mis siis juhtus?


24. Osa

SANDER:

Istume kõik liialdatud pidulikkusega laua taha ning Sirje alustab endale laua keskel olevalt liualt toitude taldrikule tõstmisega. Vaatan, kuidas ta paneb oma taldrikule ükshaaval ahjukartulid ja ühe lihatüki. Siis annab ta järje edasi Maarjale, sellal kui ta endale veel salatit tõstab ning kastet kartulitele kallab.
Kõik tundub olevat naeruväärselt pidulik.

Kui me kõik oleme enda taldrikud sööki täis kuhjanud, võtab Gustav oma mahlaklaasi (millegipärast veini selle toidu juurde siin ei serveerita) ja tõstab selle enda ette nagu toosti andmiseks.

Tunnen, kuidas Maarja minu kõrval toolil niheleb ja mu enda oleminegi muutub... kõhklevaks. Mis kurat siin toimub?

„Õnneliku elu terviseks!” ütleb Gustav lõpuks uhkelt.

„Õnneliku elu terviseks!” kordab Maarja ema rõõmsalt.

Vaatame Maarjaga üksteisele küsivalt otsa, kuni ta lõpuks õlgu kehitab ja me ta vanemate eeskuju järgime.

Seejärel asume kõik oma õhtusöögi kallale, kuid enne kui ma esimese kahvlitäiega suuni olen jõudnud, köhatab Maarja isa oma kurgu puhtaks ja küsib: „Niisiis... Kuidas tööl ka läheb? Ma kuulsin, et sa oled ehitusviimistleja? Mida see endast kujutab?”

Vaatan Maarja poole ja ohkan. „Noh... Ma nii-öelda viin lõpule ehitust. Viimased viimistlused... Nagu et... mm... näiteks krohvin ja pahteldan seinu ja sellist värki.”

Gustav noogutab mõtlikult ja närib oma lihatükki, vuntsid kahtlaselt tõmblemas.

„Ja kui palju selline amet ka sisse toob?” küsib Maarja ema oma meeldiva häälega.

„Noh... eem...” Kratsin kukalt.

„Ema... ma arvan, et see on iga inimese enda isiklik... asi,” tuleb Maarja mulle appi. Naeratan talle tänulikult.

„Noh... seda muidugi,” ütleb Sirje natukene jahedalt naeratades ning oma õhtusöögi juurde naastes. Panen endalegi tüki kartulit suhu, kuid see ei taha alla minna.

Mind tabaks järsku justkui üks tugev pikselöök südamesse ja kopsudest kaob õhk. Ma ei suuda hingata. Ma ei suuda mõelda. Mu silmad vajuvad fookusest välja ja ma kuulen ähmaselt, justkui teisest maailmast, kuidas kahvel mu käest lauale ja sealt edasi põrandale kolksub.

Ja see klõbisev hääl kaob kiiresti, jättes enda asemele undamise.

Ma ei tea, kuhu oma käsi panna, et kergem hakkaks. Ma ei saa hingata, kuid see kohin peas muutub aina intensiivsemaks.

Näen oma silme ees Reimot ja pigistan silmad kinni. Kuid see ei aita mul peast saada tema ilmet, tema süüdistavat ja haavunud ilmet. Ja seda verd. Seda meeletut hulka verd. Punast, paksu verd.

Tunnen, kuidas kellegi käed mu ümbert kinni võtavad, kuid mitte lohutavalt, vaid toetavalt. Ma loodan, et need on Maarja käed. Kuidas ma loodan, et need on Maarja käed...

Mu suletud silmalaugude vahelt voolab alla üksik pisar. Kuid sellele järgneb teine... ja kolmas.

See ei ole nii. Ma ei nuta siin praegu. Mitte siin, mitte praegu. Mitte nüüd, kus kõik oli nii normaalne. Mitte nüüd, kus Maarja vanemad mulle oma kohustuslikku ristküsitlust teevad. Mitte nüüd, kus asjad on nii korras.

Kuid nad ei ole ju korras.

Ma tapsin inimese.

Ja Maarja ei tea seda.

Hingan järsult sisse ja sunnin oma pead selginema. Võtan kätega lauaäärest kinni ja pigistan, üritades hingamist normi saada.

Mis kurat see veel oli? Paanikaatakk?

Kui ma oma silmad lõpuks avada suudan, soovin, et ma poleks seda teinud. Nad kõik on nii ehmunud nägudega ja Maarjal on isegi silmad vesised. Vaatan kohmetult enda ette.

Siis meenub mulle kahvel.

Kummardun, aeglaselt, et Maarja ei arvaks, et tema käsi oma õlgadelt raputada tahan. Võtan kahvli ja panen selle kellelegi otsa vaatamata laua peale.

„Ma... ee. Tänan selle maitsva söögi eest,” ütlen väriseva häälega, vaadates oma praktiliselt puutumata toitu. „On vist aeg, et ma lähen...”pomisen endale nina alla ja tõusen rohmakalt püsti.

„Jah, muidugi,” ütleb Maarja ema meeldiva häälega, millest kahjuks ei puudu väike alatoon.

Neelatan. Ja suutsingi kõik persse keerata.

Kiirustan esikusse ja surun seal seinale toetudes oma peopesad vastu silmi. Pühin rohmakalt oma põsed kuivaks ning hingan veelkord rahustavalt sisse.

Ja leian Maarja enda kõrval seismast.

Tüdruk vaatab mind kartlikult, kuid paneb siis ühe oma käe ettevaatlikult mu õlale. Liigun tahtmatult talle lähemale ning tüdruk astub ka sammukese minu poole.

Ma olen teadlik kahest köögis vaikivast täiskasvanust ning noogutan oma üleriiete poole. „Ma peaksin vist minema hakkama...”

Maarja kortsutab kulmu ja astub mulle otse ette, nii et ta mulle alt üles silma vaatama jääb. „Mis seal köögis juhtus...?” küsib ta vaikselt.

Lõhun meie silmsideme ning tõmbun temast eemale, hakates endale tossusid jalga ajama. „Ma tõesti...” Raputan pead. „Ma ei tea. Lihtsalt...” Tõmban oma tossupaelad raevukalt pingule. „Ma ei tea.”

Maarja ei vasta vaid hakkab enda saapaid jalga tõmbama. Lõpetan oma tegevuse ja jään teda üllatunult vaatama. „Kuhu sa lähed?”

„Sinna, kuhu sinagi,” ütleb ta saapalukku kinni tõmmates ja nagist oma jopet võttes. „Ma ei tea, mis juhtus ja sa ei taha mulle seda öelda. Ma aktsepteerin seda. Aga ma ei saa sul lasta praegu niimoodi minema minna. Ma tahan kindel olla, et kõik on korras.”

Ajan selja sirgu ja vaatan tüdrukut, kes endale jonnakalt salli kaela sobitab. „Sa ei pea...”

„Ma tean, et ma ei pea. Aga ma tahan. Ma tõesti tahan... Pane nüüd oma jope selga,” ütleb ta natukene naerusema häälega minu jope poole nokutades.

„Nagu printsess soovib,” pomisen nina alla, mitte asjade käigu üle just kõige õnnelikum olles.