Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Ee... *kratsib kukalt*
Midaiganes.
*läheb kobib magaba*

Aa,
Õmm...
*kratsib ikka kukalt* xD
Okei.

*katsetab seda süsteemi, kus kriitika võetakse vastu ja ei selgitata ja üritatakse järgemine kord paremini teha*

No see polnud sujuv mu meelest.

Mõh, Sandril ei tohi olla viit minutit, mis ta on nagu iga teine normaalne inimene?
Isegi tema ei suuda 24/7 kildu panna. Ja eks hakkab selle eluga harjuma ka.

Uus osa. Vabandan, et nii kaua aega läks... Kool. (Loe: Anna Karenina. Kolm tundi tagasi lõpetasin... hea raamat, aga ma kirun seda maa põhja.)

See osa on natukene teistsugune.
Loodan, et istub. :)


19.

NII JA NAA.

Maarja kummardub oma töö kohale, kulm kortsus ja keele ots suust välja paistmas. Ta varjutab hoolikalt oma joonistatava naise ninajuurt, kui hariliku ots taaskord murdub ning tüdruk oigab ärritunult.

„Seda veel vaja...”

Vaikselt sirutab ta oma käe kotti ning urgitseb selle küljetaskust välja oma pliiatsiteritaja.

„Üks ja kaks ja kolm ja... valmis!” laulab ta vaikselt endale nina alla.

Sander, kes istub tüdruku voodil, selg vastu seina, vaatab Potteri neljanda raamatu kohalt üles ning kergitab kulmu. „Natukene segaseks läinud, eh?” küsib ta naljatlevalt.

Tüdruk raputab pead. Tal ei ole nalja tuju. „Loe raamatut.”

***

„Seega sa väidad mulle, et inglise keel on vallutanud maailma,” ütleb Sander skeptiliselt. „Hmm... Tead, mulle meenub selle kohta üks Juku anekdoot. Tahad kuulda?”

Maarja ohkab ja jätkab oma patsi punumist. „No räägi.”

„Juku isa ütleb Jukule, et too peab inglise keelt õppima. Et üle poole maailmast räägib seda. Juku siis vastu, et miks siis teda veel vaja on, kui juba niikuinii pool maailmast räägib vene keelt!” vuristab mees rõõmsalt ette.

Maarja tõdeb, et nalja tegemine tuleb Sandril välja vaid spontaanselt.

„Selle anekdoodiga tegid sa mulle just teatavaks, et sa ikkagi tead, et inglise keel on vallutanud maailma. Nii et...” Tüdruk kehitab õlgu. „Parem ürita midagigi õppida. Kui su vana aju millestki enam kinni hakkab...”

„Häh,” lööb mees käega. „Tead, et enamus Aasiast räägib vene keelt?”

Maarja laseb oma kätel langeda ja vaatab karmil ilmel Sandrit. „Kas sa ikka tead, et me elame Euroopas?”

***

„Kuule... Kas see Cedricu-tüüp pole hoopis see Edwardi-tüüp?” küsib Sander ettepoole nõjatudes ning ekraani poole silmi kissitades.

Maarja hingab pahinal välja ja võtab mehe süles olevast kausist ühe vahukommi. Selle suhu pistnud, kehitab ta õlgu. „Mismõttes on Cedric ja Edward üks? Edward on vampiir, Cedric on võlur.”

„Mm...” Sander noogutab aeglaselt, toetub uuesti diivani seljatoele ja tõmbab tüdruku endale kaissu.

Nad vaatavad filmi edasi.

„No aga nad on nii sarnased ju.”

Maarja pööritab silmi ja paneb ühe käe mehele lohutavalt rinnale, otsustades talle halastada. „Üks ja sama näitleja. Errpats.”

„Errpats?” Tüdruk pea et tunneb, kuidas Sandri kulmud kerkivad.

„Robert Pattinson.”

On natukene aega vaikust, kuni mees mõtlikult ekraani jõllitab.

„Nojah siis.”

***

„Miks?! Miks, miks, miks, miks pean mina alati olema see, kes kohtumise kokku lepib või helistab või mida iganes?” küsib Sander ärritunult.

Maarja ohkab ning pigistab tugevamini telefoni oma pihus. „Sest et sa oled mees ja see on armas?” küsib ta õlgu kehitades. Mis vahet sel on. Peaasi, et nad kohtuvad ju.

„See on...” Mees hingab sügavalt sisse ja välja. „Aitab. Me ei tee sel nädalavahetusel midagi.”

Maarja võtab telefoni kõrva äärest ja karjub selle peale... hääleta. Siis paneb ta telefoni kõrva äärde tagasi. „Miks?”

„Sest et... Noh, sa pole plaane teinud. Pean minema. Tsau.”

Telefon jääb tummaks ja Maarja võitleb sooviga seda teise toa otsa virutada. Okei, on tobe, tahab tobe olla... olgu. Fain.
Kellele neid mehi ikka vaja on?!

Tüdruk valib Sandri numbri ja tõstab telefoni uuesti kõrva äärde.

***

„Maarja?”

„Jah?”

Sander võtab neiul õlgadest kinni ja tõmbab ta endale lähemale, surudes ta huultele ühe kerge suudluse.

„Kuidas selle võileivaga nüüd jääb...?”

***

„Andre, see on Maarja. Maarja, Andre,” tutvustab Sander närviliselt. Kõrvaltvaatajale jääb mulje nagu sõeluks ta püksid püüli.

„Väga meeldiv,” ulatab mees säravalt naeratades neiule käe.

Maarja punastab ja noogutab, kui ta käepigistusele vastab.

Sander kortsutab kulmu.

„Andre? Tädi ootab sind. Mine sisse. Tal on võileibu.”

***

„Ma ei saa homme õhtul kohtuda!” hüütab Maarja meeleheitlikult.

„Miks?”

Tüdruk peidab näo hetkeks kätesse. „Mis miks? Mul on oma elu ka! Elu, mis eksisteerib väljaspool sind! Ma ei saa iga oma vaba momenti sinuga veeta. Suvi on varsti läbi ja ma tõesti... Tõesti-tõesti-tõesti tahan natukene oma sõpru ka näha.”

Sander mossitab, kuid noogutab. „Mis siis ikka. Eks sa anna teada... kui mina jälle nädala pärast sinu järel jooksma ei pea.”

Maarja suleb kannatust paludes silmad ja astub mehele kiirelt ja vihaselt paar sammu lähemale. „Täielik lollus! Mis ma...” Tüdruk ei suuda midagi enamat öelda. Midagi lihtsalt ei tule pähe.

„Täielik lollus,” kordab ta vihaselt.

„Fain,” ütleb Sander oma mootorrattalt kiivrit võttes ning seda endale pähe tõmmates.

Tüdruk naerab kibedalt. „Jah, nüüd õppis küll selle sõna ära. Siis, kui talle sobilik.” Ta laiutab käsi ja astub mootorrattast paar sammu eemale, kui mees selle käivitab. „Fain siis!”

„Fain.”

Ja läinud ta ongi.

***

„Kristi...”

„Mh?”

„Kas sa armastad Laurit?”

„Mis küsimus see siis selline on?”

Maarja kehitab õlgu. „Armastad või ei armasta?”

„No ma ei tea ju... Sina Sandrit armastad?”

Maarja saadab sõbrannale altkulmu pilgu, mille peale too vaid õlgu kehitab. „Ise küsisid minult ka,” ütleb ta vabandavalt.

Maarja mühatab ja võtab laualt Cosmopolitani. „Siin on alati mõni kasulik test...”

***

„Vahel ajad sa mu nii vihaseks, et ma ei suuda midagi suust välja pressida. Teisel hetkel aga...” Sander kehitab õlgu ja võtab oma õllepudelist sõõmu. „Naised...”

„Su hingeõhk haiseb.”

***

„Ma arvan, et ma...” Kõhklusmoment. „...õppisin lõpuks vilistamise ära.”

„No demonstreeri siis,” ütleb Sander õhinal.

Demonstreeri, mitte dremonstreeri.

Supersupersuperuspersusper, ma ei osk midagi muud tarka öelda. xD

Uut!

xD
Danke.

Ma ei saanud midagi aru.

*headdesk* nagu Birgit ütleks.

*headdesk*
*on kirjanikuna läbi kukkunud* xD
See osa näitas Sandri ja Maarja suhetest kõiksugu lõike, etappe... Mida eraldi osadesse oleks saanud panna, kuid see poleks sündmustiku arengule kuidagi kaasa aidanud.

:)

Teate... see jutt kujuneb vist MG kõrval kõige pikemaks mul.

Aga mina lahkasin eile sea silma! :)


20. Osa

SANDER:

Võtan klaasist sõõmu morssi ning vean pastakaga töökuulutuste juures järge.

Lukksepp, kokk, koristaja... Raputan pead ja ohkan, keerates järgmise lehekülje. Ma olen lõpetanud kutseka ehitusviimistleja eriala ja siiani pole ette tulnud midagi paljulubavat.

Iseasi, kui paljulubavaid asju mulle üldse pakutaks...

Kuulen, kuidas vesi üle keeb ning tõusen kärmesti püsti. Kergitan potil kaant ning kui vaht on kadunud, vaatan mõtlikult kartuleid. Siis kehitan õlgu ja panen kaane tagasi – mu kõht pole veel tühi ja küll Linda õigel ajal tagasi jõuab.

Istun tagasi laua taha hetkel, mil Andre ja mu tädi kööki astuvad. Keeran pea ära ja teesklen lehe uurimist, kuigi olen otsustanud tänaseks lõpetada.

„Ikka veel töökuulutuste seltsis?” Andre istub mu vastu ning ma mühatan. Tõlgendagu seda kuidas tahab.

„Ma ju ütlesin, et saan sulle Tartu kandis töö sebida,” jätkab vennas. „See on vaid üks nips.” Andre teeb sõrmedega oma jutu ilmestamiseks nipsu. „Sa saaksid hea koha, hea palga... See ei ole nii kerge, tööd saada, ma mõtlen. Lase mul end aidata.”

Tõstan pilgu. Ta tahab jälle sellest üle käia.

„Ma ei taha Tartusse tööd saada. Ma tahan Tallinnasse minna.” Ja peale selle ma tean, et Tartusse minek tuleb ka teatud agadega. Andre on nõustunud ema Tartusse kolima („No mul oli nagunii plaanis linna külje alla väike maja soetada...”) ja talle oleks väga sobiv, et ma kaasa tuleksin ja teda selle lunaatikuga üksinda ei jätaks.

Aga ema kolimisega jääb ta vana korter Tallinnas tühjaks ja kuigi see on paras pasahunnik keset veel suuremat paska, on mul selle jaoks juba üpriski ambitsioonikad plaanid.

Saaks ainult selle töökoha ka siis juba...

„Tallinn-Tallinn... Pole selles linnas nii maagilist midagi. Terve elu oled seal elanud. Vaheldust vaja,” ajab vend.

Ohkan.

Linda aga itsitab. Andre küsiva pilgu peale istub ta minu kõrvale ja paneb ühe käe hellalt minu õlale. „Ma arvan, et selles linnas on nii mõndagi maagilist.”

Punastan ja raputan ta käe enda õlalt maha.

„Ahjaa...” tõmbub Andre tagasi. Olles ka ise hetkel suhtes, ei saa ta mind tögama hakata. Tuleb leida tee ümber selle.

Linda ohkab ja lööb jutuvalmilt käsi kokku. „Täna Maarjat ka näed?” küsib ta mind piieldes. Raputan pead.

„Tahtis sõpradega kooli algust tähistada. Ja kuna mul kooli pole ja mulle see päev midagi ei tähenda...” Kehitan õlgu, nagu mul oleks ükskõik.

Ma tean, et peaks olema.

Aga viimasel ajal olen ma tüdruku suhtes kaunis omandihimuliseks muutunud. See ei meeldi ei mulle ega ka talle. Kuid see ei tähenda, et asi leeveneks. Mida rohkem ma temast hoolima hakkan, seda rohkem ma teda enda kõrvale tahan.

„Noh, eks nüüd on teil koos olla vähem aega ka. Tal viimane klass ja puha...”

Järsku Andre elavneb. Ta toetab end küünarnukkidega lauale ja vaatab mind lustlikult. „Ja järgmine aasta võib ta tulla Tartusse kooli.”

Pööritan silmi, kuid vaadates lähemalt tema nähtavasti meeleheitel nägu, otsustan talle natukene kergemat aega kinkida. „No eks siis võib-olla...” Kuigi tegelikult pole mul plaanis oma ema enam mitte kunagi näha. „Vaatame.”

Sest noh... ta võib ju vabalt Tallinnasse ka jääda.

Linda köhatab. „Ta on tore tüdruk.” Naine jääb unistavalt kaugusesse vaatama.

Keeran lehe kokku ja silun selle nurgad nii maadligi kui võimalik.

Ma nii meeleheitlikult tahan seda tööd. Tahan siit minema, oma elu peale. Maarja pole otse julgenud küsida, kuid teda huvitab, mis ma nii vanana siin veel teen... Miks mul korralikku tööd pole, pole olnudki...

Ja mina lihtsalt ei saa talle vastata.

Ei saa.

Ja ükskõik kui palju tädi mulle ka ei kordaks, et varem või hiljem tuleb mul tüdrukule öelda, mis ma teinud olen, ma ei suuda sellest eriti kaua mõeldagi.

Kõik on praegu nii ilus. Ma julgen öelda, et väheste eranditega oleme me õnnelikud. Kuid selline uudis... mul on häbi enda pärast. Ma ei kahetse, et ma tegin, mis ma tegin, kuid mul on sellegipoolest häbi.

Ja kuidas ta seda vastu võtma peaks?

See poleks õige, kui tal sellest suva oleks, kuid samas ei taha ma ka temast seetõttu ilma jääda.

„Noh. Ema igastahes saab kuu lõpuks kolitud... Siis on korter sinu. Tee, mida tahad sellega,” ütleb Andre kõige päevakajalisema küsimuse juurde tagasi pöördudes.

Mühatan. Mis mul öeldagi? Aitäh on juba öeldud.

„Rääkisin eile isaga. Ta ei taha siia tulla, kuid talle meeldiks sind näha,” ütleb Andre ettevaatlikult.

Kergitan kulmi. „Mis tal minust?” Ma isegi ei mäleta oma vanemaid paarina ja isa on minu elus nii väikest rolli mänginud, et mõtlen endast tihti kui isatust inimesest.

Andre naerab kibedalt. „Oled ta poeg, ta tahab näha, kuidas sa elad... Rääkida niisama...”

„Eks ma jätan meelde.”

Andre näost on näha, et see vastus teda ei rahulda, kuid ta ei ütle midagi, vaid noogutab ja pöördub siis Linda poole. „Kus Ants on?”

„Linnas. Läks sööta tooma ja mingeid meeste-jublakaid oli tal ka vaja,” ütleb naine vee ülekeemise häält kuuldes püsti tõustes ning kartulitega tegelema hakates. „Ta tuleb ehk tunni pärast või nii. Kas sul on temaga midagi konkreetset?”

„Ei, ei ole... Lihtsalt meeste-jutud.”

„Mis minul siis viga on?” küsin naeruselt, üritades ruumi natukene helgemat meeleolu tekitada.

Andre silmitseb mind mõne hetke üllatunult. „Pole täismees veel, vot mis, väikevend.”

Ma ei taha uskuda, et ta selliseid asju peensusteni teab.

Ja see oli suht äge. xD Mingi suur jääkamakas löödi laua peale, nuga sisse ja silmi üksteisest lahti kangutama. Kõigil oli suu suht lahti. xD Ja ma tegin oma silma katki. V nh, pidigi tegema. Aga valesti kohast. Ja ainus asi, mis ma lõpuks enda silma peal ära nägin, oli lääts, mille ma eraldatud sain, ja siis kollatähn või pimetähn v miski, selle nägin ka ära.

Ja pole põhjust karta, et silm niisama lampi lõhkebb ja kõik välja voolab. Kahjustada võib küll pind saada, aga selleks, et see täitsa katki teha... oirsk kus peab jõud taga olema.

(Ma kogu aeg kartsin enne, et silma lõhkumiseks läheb väga vähe vaja. Ei lähe. )

Millal uut osa saab? Õudsalt tahaks!

*kratsib kukalt*
Ja ma just täna mõtlesin, et see juba unustatud... xD
Üritan plaani võtta. Homme/ülehomme?
Pead ei anna. (A)

Tänage Karolini.


21. Osa

MAARJA:

Lasen jalgadel lõtvuda ja lihtsalt varisen maha, üks käsi toeks selja taha surutud. Korraks käib tast läbi valujutt, kuid ma eiran seda. Pühin teise käega laupa ning vaatan rahulolevalt tapeeditud seina.

Sander istub minu kõrvale, võtab mul ühe käega õlgadest kinni ning tõmbab endale lähemale. Hingan pahinal välja.

Puhkus.

Me oleme terve tänase päeva ta korterit kraaminud. Või noh, kraaminud on natukene vale sõna – kraaminud oleme me juba mitu nädalat. Aga terve tänane on kulunud elutoa tapeetimisele.

„Ära solvu nüüd, aga kellegi teisega oleks see töö kergemini läinud,” ütleb Sander, pea viltu, seina vaadates. Löön talle enda kaitseks küünarnukiga õrnalt ribidesse.

„Esimene korter. Esimene remont. Naine abiks... keegi ei ütle midagi halba selle kohta.”

Sander kehitab õlgu ja vaatab kella. „Mis kell sa tahtsidki kodus olla?”

„Prsh. Lahti tahad saada must juba?” küsin, suutmata küsimusele just kõige kergemat tooni anda.

Sander on hetke vait ja tal on ees selline nägu, et ta dešifreerib hetkel mu öeldut. Tõsiselt... võiks arvata, et minul oma 18 aastaga tema 25 aasta vastu vähem kohtamiskogemusi panna on...

„Ee... ei taha. Lihtsalt... vaja su vanemate silmis heas kirjas püsida,” pomiseb ta vaikselt.

Turtsatan. „Ära sa nende pärast muretse...” Miku ja ta laste heakskiit on tal olemas – mida veel tahta? Pühin oma käed pükstesse puhtamaks ning ajan end vaevaliselt püsti, kui uksekell heliseb.

Vaatan segaduses olles Sandrile otsa. Meie mõlema kulm on kortsus. „Tahad, et lähen vastu?” küsin ukse poole sammuma hakates, kuid mees, kelle näol on järsku veider ehmunud ilme, ajab end ise kiiresti püsti ja tormab esiku poole.

„Oota siin.”

Muidugi. Teen omaette nägusid ja astun ukseava kõrvale, et kuulda, mis seal toimub. See on nii tüütu, et ma pidevalt mingeid kahemõttelisi vastuseid saan tema elu puudutavatele küsimustele.

Tähendab, kui tahad midagi teada saada, tuleb ise see pealtkuulamise töö ära teha ja mitte teisejärgulise informatsiooniga leppida.

Uks avaneb.

„Sander-poisu!” kostub ühe mehe lõbus hääl ning ma mulle kerkib silme ette mingisugune minuvanune poisu, kellel silmad säravad ja põsed punased on. Sandri-vanused lihtsalt ei tundu selliseks hääleks eriti võimelised olevat. (Tean seda Sandri näitel, kuigi tuleb tunnistada, et teda selliste asjade puhul eeskujuks või stambiks võtta on pisut rumal minust.)

Sander ei vasta midagi, ainult vaikib. Ja need paar sekundit lõppevad lapse tihkumisega.

Kortsutan kulmu. Mida see siis tähendab...?

„Tere, Sander...” ütleb üks naisehääl kõhklevalt.

Ja mu süda jätab löögi vahele.

See siis ongi Sandri saladus? Tal on laps ja... jumal teab mis.

Tunnen, kuidas peopesad higistama hakkavad ning tunnen, kuidas kuumus end vaikselt mööda mu nägu ülespoole veab ja end lõkkele ajab.

Hingan sügavalt sisse.

Lollus. Iga naine ja laps pole Sandriga nüüd niimoodi seotud.

Rahunen silmapilkselt.

„Piret...” kostab Sander vaikselt.

Hammustan huulde. Või siiski?

Miks Sander rõõmsa häälega pole? Selline piinatud peenike hääleke...

Köhatan.

„Mm... Kuulge. See pole praegu kõige õigem aeg... kas te võiksite... ee... ma ei tea, millalgi teine päev tulla? Ette teada anda? Kõik on praegu sassis ja poolik ja...”

Hingan sügavalt sisse.

Mind ei kavatsegi tutvustada?

Nii tüüpiline Sandrist. Kõik, mis teha vaja, peab ise ära tegema.

Mis siis ikka.

Surun käed rusikasse ja astun ukseavasse ning sammun, loodetavasti selga sirgelt hoides ja väärikalt, külaliste juurde.

Need on naine ja mees. Mees on lüheldast kasvu, kuid just selle rõõmsa näoga, mida ma eeldasin, kuigi minu nägemine teda kainestab.

Naine on noor ja kena. Panen tähele, kui ilusad pikad blondid juuksed tal on. Kiikan tahest-tahtmata oma tuhmblondide kiharate poole. Pireti-nimelise naise näolt peegeldub aga ehmatus. Nagu ta poleks mind oodanud.

Eeeeega jah.

Tema kätel on väike pamp, mis enne arvatavasti ägiseski.

Tillukene tita.

Teen südame kõvaks.

„Tere, mina olen Maarja,” ütlen naeratust väga suure vaevaga näol hoides. Sander vaatab mind kivistunult, näol õudusest halvatud ilme.

Nojah. Ega ma ka vist eriti paljut ei oskaks öelda, kui sohilapsega vahele jään.

Järsku liigub mu pilk nende kätele – sõrmuseid pole, kuid ei või iial teada. Raudselt abielus ka.

Veri tulvab jälle mulle näkku ja mõelda on nii raske. Igasugune ratsionaalsus kaob nii kiiresti, et ma ei saa sellest arugi, jättes asemele armukadeduse, valu ja veel mingisuguse tunde, mida ma sõnadesse panna ei oska.

Astun kiiruga oma tossudesse ning tallan oma kannad kogemata maha. Ma ei pane seda tähelegi, sest tahan ainult siit ära. Koperdan ukse poole ja uustulnukad koperdavad eest.

Siin on järsku niivõrd vähe õhku.

„Maarja,” saab Sander lõpuks sõna suust ning kuulen, kuidas ta mulle järgneb.

Torman treppidest alla ning mees jõuab mulle teisel korrusel lõouks järele. Ta haarab mul käsivarrest ning ma jään seisma, kui valu minuni jõuab. Üritan oma kätt vabaks väänata, kuid Sander hoiab sellest veelgi tugevamini kinni.

„Sa teed haiget,” ütlen teise käega ta sõrmi kangutama hakates.

Sandri ilme selgineb ning ta laseb must aeglaselt lahti. Hõõrun hajameelselt oma kätt ning vaatan talle küsivalt otsa.

Selgitagu ise noh.

„Miks sa enne niimoodi minema tormasid?” küsib ta mult leebema häälega.

Näpin oma sõrmi ning kehitan õlgu. Põhjusi oli mitu, kuid neid sõnadesse panna oleks äärmiselt piinlik. Arvaku, et ma niisama mingil... salapärasel põhjusel kadusin.

„Maarja...?” küsib ta ääri-veeri.

Ohkan. „No sa nähtavasti ei tahtnud mind sinna. Sa ei...” Neelatan ja vaatan maha, nägu põlemas. „Sa ei olnud seda nägugi, et meid tutvustada. Ja nagu... no ma siis lasen teil omaette olla.” Kehitan õlgu, nagu oleks see kõik üks ta kama.

Sander turtsatab ning ma tõstan haavunud pilgu, mis ta koheselt vaigistab.

„Maarja...” ütleb ta vaikselt, mu õlgadest õrnalt kinni võttes ning mulle lihtsalt pehmelt silma vaadates.

„Sander...” vastan, tundes thatmatult, kuidas mu nägu muigvele kisub. Kuid siis ma pilgutan oma silmi ning nendesse kogunenud niiskus voolab pisaratena mu põskedele.

„Oh sind...” Sander raputab pead, kuigi tema silmis pole naerust hetkel märkugi. „Ma ei tahtnud teid tutvustada, sest...” Ta peatub. Hetkeks tunnen vajadust teda sarkastiliselt edasi utsitada, kuid surun selle maha.

Ma tahan, et me ära lepiksime. See tüli oleks nii mõttetu.

„Need on mu vanad sõbrad. Kooli-ajast. Ja...” Mees vaikib jälle, vaadates nüüd punkti minu pea kohal. „Ja ma olin neid enda uksel nähes natukene... üllatunud.” Ta hammustab huulde, justkui mõeldes, mida rääkida, mida rääkimata jätta. „Me ei läinud lahku just kõige paremate asjaolude tõttu ja... ma ei tea, miks nad siin on.” Mees kehitab õlgu. „Tundus lihtsalt mõttetu teid tutvustada.”

Langetan uuesti pilgu ning noogutan. Kui nii, siis nii. Kuigi ma panin tähele, et ma ei tea jällegi, mis asjalood need olid.

Tuleb vaid loota, et ühel päeval tunneb ta, et saab minuga nendest asjadest rääkida.

„Nii et... kõik on korras?” küsib ta kummardudes ning mu silmi otsides.

Noogutan. „Ju vist...” Hingan sügavalt sisse. „Ja vabanda.”

Sander muigab ning astub ühe astme võrra allapoole ning votab mul ümbert kõvasti kinni. Mähin ka enda käed ümber tema ning surun oma nutuse näo tema rinna vastu.

Hakkan naerma.

„No mis nüüd...” küsib Sander heatujuliselt.

„Su... särk... on nüüd märg,” itsitan. Millegipärast on see nii naljakas.

Sander naerab kõva häälega ning tõmbub must eemale, kuid vaid selleks, et järgmisel hetkel kummarduda ja mind suudelda.

Pigistan silmad tugevasti kinni ning tunnen, kuidas tuju kohe mitme pügala võrra tõuseb.

„Pühi nüüd pisarad ilusti ära, lähme üles, saadame külalised ära ja siis lähme vaatame, mis me õhtuks sööme, eksole?”

Kuivatan käeseljaga oma põski ning noogutan. „Eksole.”