Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

*kummardab* Aplausi pole vaja, aplausi pole vaja.

Gosh. Ma igatsen seda klassivenda, kes pidevalt nii tegi. Sai maha mõne tobeda naljaga ja siis pani ühe käe kõhu peale ja kummardas kõigile ja vaba käega lehvitas dismissive'ilt, et aplausi pole vaja, aplausi pole vaja.

Tore, et meeldis.
Musimusi... kunagi see ka...
Õed on toredad.

No jumal hoidku. Kaua sa plädised siin niisama? Saab juba osa või ei saa?

Mul on oma elu peale kirjutamise ka, kas tead... xD

Tänased vabandused siis: Ärkasin kolmest üles, sõin, läksin vanaisa juurde, läksime K@tuga välja - jalutasime Kirnasse ja tagasi. Seitsmest koju jõudes olin ma nii väsinud, et istusin arvuti taha, vaatasin ära True Bloodi ja Stepfordi naised, lohutasin Looret (raamatutegelane tapeti ära) ja tulin MSNi long-lost sõpradega suhtlema.

Teate, et mu toas on mul iga nurga taga mu nimi kirjas? Mu riiulil on üks minunimeline kleeps, maalitud ühe klotsi peale, nimekaart noorterparlamendist; riiuli peal oleval pehmel mänguasjal olevatest märkidest kahel või kolmel on mu nimi... Mu voodi kohal ripuvad veel mingi nimekaardid kõikvõimalikest kohtadest...

Ükskord mul küsiti, miks mu toas kõik asjad ripuvad. Ja ma ei tea. Tõesti ei tea.

Meil on pildid laes ka... seintel pole ruumi. Ju see rippumine sp, et pindadel pole ka... *ohkab*

Igastahes, siit tuleb uus osa.


12. Osa

SANDER:

Astun parajasti raamatukogu uksest välja ja kissitan päikese vastu silmi, vaba käega päikeseprille ninale tõmmates, kui märkan tuttavat figuuri, kes bussi pealt maha astub.
Hingan järsult sisse ja vaatan ümberringi, üritades meenutada, kuhu ma järgmisena minema pidin. Ajan selja sirgu ja hakkan juba kiirel sammul bussipeatusest kaugemale astuma, kui hämmeldunud hääl mu taga karjub praktiliselt üle kogu tänava.

„Sander?! Oled see sina?!” pärib hääl aina tugevamaks muutudes.

Sulgen silmad ja pöördun aeglaselt. Hingan sügavalt sisse, avan silmad.

„Ja oledki sina! Täitsa lõpp, Sander! Küll sellest on ikka kaua! Sa oleksid võinud teatada, et, noh...”

Lõpuks ometi suudab Martin oma suuvärki talitseda ning tema hääl vaibub. Vaatame mõlemad ümberringi, et näha, palju pealtvaatajaid on. Kui paar inimest oma tähelepanu mujale on pööranud, vean näole virila naeratuse, kuigi tahaksin teises suunas jooksu pista.

„Jah... Mina. Rahu nüüd,” kortsutan kulmu.

Kuid järgmisel hetkel on Martin mul ühe käega ümbert kinni haaranud ja patsutab teisega mu selga. Kergitan kulme, selline käitumine on minu jaoks ammuilma oma võlu kaotanud. Kurat võtku, selline käitumine on otsetee... Okei, ma parem ei pane sedas sõnadesse.

Tõmbun Martinist pärast viisakat pausi eemale, tahtmata teda siiski välja vihastada. Jumal teab, et kui keegi mu vanast gängist välja vihastada, on probleemid kiired tulema.

„Täitsa lõpp, mees!” ei ole Martini rõõmul endiselt lõppu. „Sa pead rääkima, kuidas sul vahepeal läinud on. Mis sa teinud oled ja...”

Ta vaikib, kui ma oma päikeseprillid eest võtan ning teda skeptilise pilguga seiran. „Sa tead sama hästi kui iga teine, et mul pole midagi erilist jagada.”

„Noh, jah...” Martin tundub olevat natukene ehmunud. Ma olen alati teadnud, et ta jääb igavesti üheks lapseks ning vanus ei anna talle juurde oidu, kuid millegipärast oleksin ma oodanud, et seitsme aastaga seal peakolus sellegipoolest midagi toimub.

„Aga räägi endast... Kuidas endal läinud, mis teinud?” küsin vargsi käekella vaadates. Natukene aega ma talle küll anda võin, kuid... Ma tõesti eelistaks kaduda siit, kus kurat.

„Ah,” lööb mees hooletult käega. Kissitan silmi ja vaatan teda. Kuigi lapsikus on temas mingi valemiga säilinud, pole ta nägu enam aknest räsitud. Ta on küll endiselt sama lühike, kuid ta on kogukamaks muutunud... rohkem muskel kui rasv. Seitse aastat tagasi poleks ma uskunud, et Martin hea välja võiks näha, aga...

Nähtavasti muudab aeg nii mõndagi.

„Veedan vahel mõne õhtu baaris Intsu või Kaleviga. Tead küll; vana gäng, mälestused... kõike.” Martin vaatab mind ettevaatlikult. „Muidu pole viga. Töötan elektroonika poes müüjana.” Ta kehitab õlgu. „Pole suurem asi karjäär, kuid elu hoiab sees ja-” Ta vakatab. „Tead ju küll, kuidas asjad on.”

Torutan huuli. „Ega ei tea küll...”

„Noh... jah,” on ta jälle natukene aega sõnatu.

Vaatame vaikides mööduvaid inimesi. Aastad on läinud ja meil pole enam palju ühist. Libistan prillid jälle ninale ja silmitsen teda, suutmata end kadestamast hoida.

Siin see on. Minu nina ees. Elu. Korralik elu. Ta saab endaga hakkama. Tal on aus töö. Arvatavasti ka oma korter ja võib-olla tüdruksõbergi... Kõik on normaalne.

Mina elan oma tädiga ja unistan ühe tüdruku elu lõpetamisest veel enne kui see alatagi saab. Mitte, et ma midagi teistsugust teaksin.

„Piret elab hästi,” segab Martin mu mõttelõnga. Tõstan pilgu ja olen õnnelik, et mul prillid ees on. See on pilk, mida martinil näha vaja poleks.

„Siis on hästi,” suudan lõpuks endast välja suruda. Mu hääl on kähe.

„Tead, ta tundis end tõesti halvasti, et ta sind nagu... noh, ära unustas või nii. Mitte tahtlikult. Ta vanemad lihtsalt...” Martin kehitab vabandavalt õlgu. Neelatan.

„Tead ju küll, kuidas nad olid... on. Selle ajaga, mis ta vanematel maharahunemine maha võttis, leidis Piret, et on... noh, hilja juba. Ja...” Martin tammub jalalt jalale.

Tunnen, kuidas mu kannatus otsa lõppem hakkab.

„Ja me vahel ikka räägime ja... ja ta tunneb end päris halvasti. Ta on kindlasti rõõmus, kui kuuleb, et sa... tagasi oled. Te võiksite kohtuda...” Martin jätab mõtte õhku rippuma.

Ohkan.

„Sellel on põhjus, miks teist keegi minu tagasiolekust ei tea,” ütlen. „Ma ei taha, et te teaksite. Ma ei taha teiega tegemist teha.”

Martin tõmbub tagasi, näol solvunud grimass.

Oma üllatuseks ei tunne ma midagi.

Nii rõõmus kui Martin mind nähes ka pole, ei kustuta see aega, mil ma tema jaoks ei eksisteerinudki. Kui ta ei julgenud mu nime oma sõprade hulka arvata.

Ta oli noor, nagu olin ka mina. Võib-olla ta polnud nii loll nagu mina, kuid lojaalsus on asi, mida temalt raskedel hetkedel kauaks lootma jääda ei saa.
Mitte, et ma teda süüdistaksin. Kõigil on küüned enda poole. Minul ka.

Kuid 18aastase inimese jaoks, kelle päeva tipphetk on selle lõppemine, ei tule see teadmine erilise lohutusena.

„Ma pean nüüd minema,” ütlen napilt oma seljakotti kohendades.

Pööran vanale sõbrale juba selja, kui miski mind paigale naelutab. Vanad ajad? Pöördun korraks tagasi, et näha Martinit mõnevõrra õnnetult mind jälgimas.

„Hoolitse enda eest.”

Bulgaaria, hotelli esimene korrus, päev 3, värske hennatätokas ja kõhukrambid suurest naermisest.
Sa oled lihtsalt võrratu. Ma ei oska seda paremini öelda
Ja need pesuvärgid on nagu sinu firmamärk juba. Hilarious.
Oeh, minekuaeg. =( Katsun homme-ülehomme selle arvuti uuesti ära okupeerida. Nägudeni! *leff-leff*

Sul ikka õnnestub: D üks vestlus üks osa:D ja isegi mitte just väga pikk ja sisukas vestlus:D
Aga hea

Were - Siis on tore. Loodan, et sul on seal lõbus. :) Ja et henna tegid ikka korraliku tegija juures! Ma lugesin kunagi õudusjuttu Naistelehest hennade kohta.
Haaah! Sul seal palavam äkki.
Midagigi, mille eest tänulik olla... mul.

Lammas - *teeb solvunud näo pähe* Oli küll sisukas! xD V siis mitte... minu jaoks oli igastahes. Aga sa ju tead, et mul kõik osad sellised. (A) Minu jaoks on füüsiliselt võimatu kirjutada asja nagu: Ärkasin ja läksin pesema, seejärel panin selga endale lühikese teksaseeliku ja musta t-särgi. Tegin endale meigi ja imetlesin end natukene peeglist. Seejärel jooksin alla, sõin oma hommikusöögi, vestlesin isaga, kaklesin vennaga... Siis läksin kooli ja meie klassi oli tulnud uus poiss. Koperdasin talle vahetunnis otsa. Koju jõudes avastasin, et keegi on mu MSNi lisanud. Kuigi, noh... see on suhteliselt informatiivne väike lõiguke. xD
(Mm. Kusjuures. Mis kell me peaksime ärkama kui üheksast tahame mu läpaka parandusse anda? xD )
PS. Sõin varem kiirnuudleid. Kuidagimoodi oli üks suuuuuur pikk keerdus junn põrandale kukkunud. Ellika astus sisse. Polnud õnnelik.

Murtagh. - Hhästi.

Ja te ikka veel ei taipa, mis Sandri probleem on?


Oeeeeh.


Kuidagi.. Sisuvaene. Kui tavaliselt panen ma muusika vait ja keskendun lugemisele, et mingigi kübemeke kaotsi ei läheks, siis nüüd üürgas 100 Monkeys ja ma sain loetud. Mis pole hea märk.

ootan uut.


^^

Umpf.

Asi on nii, et tsirka poole tunni pärast mind päästetakse. Ja siis tagasi olen esmaspäeval. Ja ma kardan, et nii kaua... on puuks.

ma tripin ka minema, pole hullu.

Sinu jaoks jah.

(Sille olen.)

[quote="nasicc"]Were - Siis on tore. Loodan, et sul on seal lõbus. :) Ja et henna tegid ikka korraliku tegija juures! Ma lugesin kunagi õudusjuttu Naistelehest hennade kohta.
Haaah! Sul seal palavam äkki.
Midagigi, mille eest tänulik olla... mul.
[b]

Korralik ta on. Ilmselt. Ja oi Sille, siin on merevesi nii soe kui teil õhk. Siin on... 40 kraadi? Midagi sellist lõuna pool, muidu paar kraadi jahedam.
Millal uut osa saab?

Kohutav.

Ja järgmine nädal. Sest et praegu mult küsiti, at am I ready for Dr. Who...? Mis mul üle jääb.

Eeh... vahva tegelane aka mingisugune tulnukas, kes on tulnud Maale Maarjat kõrrega tühjaks imema ja surnuks elama panna? See poleks ju üldse tore.
See sci-fi pole tglt eriti minu asi. Ma eelistan draamasid.

Hahahaha xD
Vot see oleks küll huvitav asjade pööre. Ja kusjuures... jah, huvitav. Hakka või ski-fy'd armastama. (Kui sa just pesema poleks läinud, oleksid sa mind naljakat naeru naermas näinud. )
Maitse üle kakeldakse. :)

Parem veel - ma ei ütle midagi.

Mina tean, mina tean, mina tean!! *Keksib rõõmsalt ringi*

Kust sa tead, et sa tead? xD
Mina ei ole öelnud.