Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

See oli hea. :) Ma hakkasin ikka päris algusest juba naerma ning lõpuni välja.
Tahaks uut, võimalikult ruttu.

Praegu näen ma välja nagu kümme numbrit suuremates kottis riietes kodutu räppar.


ma naersin mingi kümme minutit selle üle. ja lugesin uuesti ja naersin veel.


Eijamh.. Nunnu on. Uut tahan. (A)

Aina paremaks läheb.
Kusjuures ma avastasin, et mul oli umbes kolm osa vahele jäänud...täielik mõistatus.

Uut palun!

Ilusat uue õppeaasta algust! :)

17. Osa

SANDER:

Jälgin, kuidas tädi lillepoes edasi-tagasi kõnnib ja nii üht kui teist asja mõtlikult silmitsema jääb. Lõpuks otsustab ta mingisuguste võõramaiste lillede jaoks.

Ohkan.

„Talle meeldib lihtsus. Võta kimp roose või midagi,” soovitan väsinult.

Linda noogutab äraolevalt ning astub rooside juurde. Täiesti mõttetu kui minu käest küsida, aga see annab talle mingisuguse meelerahu. Saab korterit ilusamaks teha või midagi.

Ah ma ei tea.

Jumal temaga.

Kui lilled on ostetud, ronime tädiga autosse. Võtan taskust võtmed ja lükkan need süütesse, kui ma tardun. Ükski muskel mu kehas ei liigu. Vaatan lihtsalt klaasistunult välja ja ei mõtle mitte millestki.

Hingan sügavalt sisse ja raputan pead.

„Sa oled tema poeg. Te pole juba aastaid näinud. Kõik saab hästi olema,” lubab tädi rahustavalt mu õlga pigistades. Kehitan õlgu, et ta käsi endalt maha raputada.

„Sa ei olnud viimati seal,” ütlen vaikselt. Kostub järsk mürin ning ma avastan, et olen auto käima pannud. Ohkan. „Lihsalt... ära liiga palju looda.”

Ja mina loodan, et teen sama.

Ma ei tea, kas ma ema äragi tunneksin, kui tänaval üksteisele vastu kõnniksime. Ja nüüd olen ma teel tema juurde. Et tema eest hoolitseda.

Täielik iroonia.

Me pole kunagi eriti hästi läbi saanud. Kogu see miks-sa-ei-võiks-Andre-moodi-olla ja minu enda moodi olemine.

Midagi eriti toredat lihtsalt pole oodata.

Keeran poe parkimisplatsilt välja ning üritan end rahustada sõrmede ükshaaval väljasirutamisega.

Mu nukid on valged.

„Kas me, ee... peaksime hiljem veel poest läbi minema? Endale süüa ostma? Ma vaatasin, et meil on piima vähe ja tegelikult tahaks korralikku sooja sööki õhtuks. Makarone näiteks. Ostame juustu ka peale... ai, juustu meil vist on,” patran.

„Jah... kõlab hästi. Lähme käime läbi hiljem,” ütleb tädi rahustavalt. Hingan sügavalt sisse ja noogutan. Väga hea.

Aga ma tunnen, kuidas tädi on sama närvis kui mina. Või lihtsalt elevil... Ju see mingi õdede-vaheline asi ole. Ei saa teineteiseta. Või siis on see asi, et unustatakse oma tülid ruttu.

Oma vana maja ette jõudes on mu julgus aga mu keha jätnud. Mitte miski, mitte miski ei sunni mind sinna minema. Mitte mingi hinna eest ei astu ma enam mitte kunagi-

„Sander! Tule nüüd!”

„Jah... kohe!”

Hüppan asfaltile ja lükkan autoukse kinni. Võib-olla natukene kõvemini kui plaanis oli. Aga ma teen asju alati ekstreemsemalt kui plaanis.

Valan tassi liiga palju piima, vajutan hariliku liiga kõvasti paberile, lõikan liha natukene liiga suure innuga... Sellise innuga, et miski läheb katki.

„Võta palun kotid. Ma võtan lilled.” Tädi valis lõpuks punased ja kollased roosid. Pika varrega, tugevad.

„Võti on kaasas ikka?” küsin trepikoja poole astuma hakates. Tädi noogutab ja urgitseb midagi oma taskust. Tema võtmepundar.

„Kõik siin olemas.”

Noogutan. Mulle oleks meeldinud, kui see koju oleks jäänud, sest mu ema pole mingisugune armastusväärne väikelinnatüdruk, kes igasugustele uksi avab. Isegi siis, kui need igasugused on oma liha ja veri.

See korterelamu on juba vana ja kulunud. Vaatan selle koorunud ja räpast fassaadi ning üritan meenutada, kas ta kunagi ka ilusam oli. Ei meenu. Tõesti ei meenu.

Läheme vaikides treppidest üles. Ma ei taha oma suud lahti teha – trepikoda lehkab roiskunud toidu ja fekaalide järele.

Ja mu ema elab neljandal korrusel.

Korteriuksele lähenedes kuuleme telekat ning kõva naeru. Mu üks suunurk kisub vägisi üles pipraseks naeratuseks. Ma võin ükskõik mille peale kihla vedada, et tal on paar pudelit midagi hinge all.

„Paln ürita rahulik püsida. Ükskõik, kuidas ta ka ei ässita,” ütleb tädi võtit roostetanud võtmeauku lükates. Kõlab väike klõps ja ma neelan alla oma vastuse: kui mu ema esimesena ära ei pööra.

Astume sisse ja ma tõmban ruttu korraliku sõõmu niivõrd-kuivõrd värsket õhku kopsudesse, sest meid võtab vastu lämbe higilõhn. Ma kardan, et see on imbunud isegi sellesse kulunud veneaegsesse tapeeti.

Mu käsi liigub automaatselt lülitile ning lamp läheb põlema.

Vaatame tädiga vaikides ringi. See koht on nii muutunud viimasest korrast kui seda nägin. Kapiuksed on lahti, riided ja jalanõud segamini põrandal... Mõtlen paratamatult, kas see ongi siis parim, mida emme kukupai Andre oma esivanema jaoks teeb.

Telekas vaikib.

„Kes seal on? Kas sina, Andre, kullake?” hüüab ema üle korteri.

Surun huuled kokku, et endast mitte mingisugust emotsiooni välja lasta paista. Vaatame tädiga üksteisele abitult otsa. Meie oleme kindlasti viimased, keda ta ootab.

„Ivo, sina?” hüüab ta uuesti, hääl ebakindel. Kuuleme, kuidas diivanivedrud ragisevad ning ma kujutan ette, kuidas ema end püsti ajab. Nihkun paratamatult tädile lähemale.

Ja ma ei saa aru, miks kurat ei võiks ta oma õele öelda, et need meie oleme.

Kostuvad rasked lohisevad sammud ning mu ema kuju ilmub nurga tagant nähtavale.

Ta tumepruunid juuksed on enneaegselt hallinenud, silmad aukus ja vesised. Mu pilk liigub paratamatult tema kätele ning ma vaatan ruttu eemale. Ma ei suuda neid käsi värisemas näha. Ema on tänu oma kuradi haigusele nii palju kaotanud.

Naise pilk on hägune ja mulle meenub, et ta kandis ju prille.

„Kes te olete?” küsib ta kiiremini meie poole tulema hakates. Hingan järsult sisse, sest kardan, et ta kukub. Andre ütles, et vahel on ta üleni sinikaid täis.

„Me... Linda ja Sander,” ütleb tädi ettevaatlikult. „Andre tahtis, et me sind vaatama tuleksime. Natukene aitaksime... Teeme selle koha natukene rõõmsamaks, tead?”

Ema silmad muutuvad ümmarguseks, kui ta segamini ajusse kõik kohale jõuab.

„Minge minema. Ma ei vaja te abi,” ütleb ta mürgiselt ümber pöördudes ning suurde tuppa tagasi vantsides. „Ma ei ole mingisugune sotsiaalprojekt, et ma abi vajaksin! Ma saan endaga väga hästi hakkama!” põrutab ta hoiatava noodiga.

Ohkan ja lükkan sandaalid jalast.

Mehed ei nuta. Ei nuta.

Aga selle asemel, et üle prahihunniku astudes kohe suurde tuppa minna, lähen kööki, mis haiseb tugevalt suitsu järele. Tõstan kotid lauale ja teen akna pärani lahti.

Siin on nagu saunas.

Toetan käed aknalauale ja vaatan välja. Siinsamas maja ees sai kunagi selliseid koerusi tehtud. Kasse taga aetud, muru üles kaevatud... Kuni ma kasvasin suuremaks ja ema enam ei teeselnudki, et teda huvitab, kus ma olen.

Ja nüüd peaksin ma temaga rahu tegema.

Vaatan köögis ringi. Kraanikausis on paar pesemata nõud, selle kõrval täis tuhatoos. Köök pole nähtavasti koht, kus ema eriti palju aega veedaks.

Kuulen, kuidas tädi esikus midagi kolistab ja lähen sinna.

„Siia tulemine on ajaraisk,” ütlen vaikselt. Tädi aga raputab pead ja paneb jalanõusid paika.

„Kusagilt tuleb alustada.”

„Las Andre võtab ta enda juurde või midagi... See siin-” Näitan käega abitult elutoa poole ja raputan pead. „Siin pole midagi teha. Ta on põhjas.”

Tädi ajab end järsult püsti ning paneb oma käed puusa. „Sa pole üritanudki! Naine vaatas sulle korraks otsa ja kõndis minema. See ei tähenda midagi! Võib-olla on ta liiga nõk, et ise alustada ja sina pead esimese sammu tegema.” Linda hingab raskelt sisse. „Ta pole meid väega välja visanud. See on hea märk.”

Panen tähele, et ta ei maini seda, kuidas ka mina põhjas olin.

„Tal pole selleks jõudugi!” Pilt luidrast ja kõhetust emast ilmub jälle mu silme ette.

Mul oleks nii palju parem olla, kui ma siia tulnud poleks.

„Mine tee elutoas aknad lahti. Pane roosid vaasi.” Tädi ulatab mulle lilled ning viipab ärritunult elutoa poole. „Ära räägi temaga, kui sa ei taha. Lihtsalt... ole ta läheduses. Näita, et sa hoolid.”

Sulgen silmad. „Ma ei hooli,” surun läbi hammaste.

„Siis oleks sul sinnaminek palju lihtsam,” ütleb tädi väsinult. „Lihtsalt... mine.”

Silmitsen neid tobedaid lilli ja ohkan. Vaatan veel korra tädi poole ja lähen elutuppa. Ema vaatab telekast mingisugust seebikat ja ei pane mind tähelegi, kui temast mööda ja akendeni kõnnin.

Tõmban kardinad eest ning tuppa langeb valgust.

Teen aknad pärani lahti.

„Pane need kinni!” uriseb ema vihaselt. Vaatan tema poole ning naine kissitab silmi. Üks käsi on tal valguse eest kaitseks silme ette tõstetud ning teisega hoiab ta käes kruusi.

Laua peal on poolik viinapudel.

Ohkan ja lähen kükitan tema kõrvale. „Sa ei tohiks seda juua. See teeb asjad halvemaks,” ütlen vaikselt. Ema mühatab ning vaatab telekat edasi.

Mind nagu poleks jälle.

Silmitsen seda väsinud naist hetke ning lähen siis vitriini juurde. Valin sealt ühe läbipaistva kristallvaasi. See meeldis emale kunagi nii väga. Iga sündmuse puhul olid lilled just selles vaasis.

„Ära puutu mu asju,” ütleb ema hoiatavalt.

Pöördun. „Ma tahan ainult lilled vaasi saada, muud midagi,” kergitan ühe käega roose.

Naine turtsatab. „Nagunii tahad seda ära varastada. Mida sul vaja on? Raha? Mul pole seda!” Naine naerab õelalt ning laiutab käsi. „See on kõik, mis mul siin on. Ja sa ei võta mult midagi! Mitte enam!”

Ema surub käed rusikas enda kõrvale diivanisse ning lükkab end raskustega üles. „Anna see siia ja kao mu silmist. Pole vaja, et sa midagi veel ära ka lõhuksid!”

Tõmbun kössi. „Ema...”

„Ära emata siin midagi!” ütleb ema järsult ning tirib vaasi mul käest.

Järgnev toimub sekundi murdosa jooksul.

Vaatame üksteisele otsa; tema vihaselt, mina... kurvalt. Ema üritab vaasi endale korralikult sülle sättida, kuid ta käed vääratavad ning vaas kukub maha.

Kildudeks.

Astume mõlemad kohkunult tagasi.

Ema vaatab mind, punsunud punased silmad veega täitumas. Ta tõstab oma väriseva käe ning näitab ühe näpuga minu peale. „Sina! Saatana sigitis! Vaata, mis sa tegid!”

Ema laskub põlvili ning hakkab kilde kokku korjama. „Alati oled sa paha peal väljas. Korrakski ei või oma emale headmeelt teha. Andre oli tubli,” seletab ta vihaselt.

Kükitan tema kõrvale ning haaran naise kätest, et ta endale klaasikildudega haiget ei teeks. Avastan, et liiga hilja – ta peopesas on juba sügav haav, kust verd immitseb.

Sulen hetkeks silmad, et end koguda, kui igasugused pildid silme ette kogunema hakkavad.

„Lase must lahti, vastik elukas!” ütleb ema end must eemale tõmbudes ning eemale tagurdades.

Ta veri jätab kohtadele, mida ta käsi vaibal puudutab, väikeseid plekke.

„Ema...” kordan lootusetult.

Ma pean ta käe kokku siduma. Et asi liiga hulluks ei läheks. Väikesed haavad võivad mustust saada ja mädanema minna ja võib veremürgitus tekkida ja...

Hingan sügavalt sisse.

Ukse juurest on kuulda sahinat ning ma vaatan üles. Tädi seisab seal, ühes käes prügikott, teises üks pluus, ning vaatab meid uppuja pilguga.

„Aita teda! Ta- Ta- Ta tegi endale klaasiga liiga. Ma ei tahtnud. Ma tõesti ei tahtnud.” Tõmban ninaga ja avastan oma õuduseks, et mu silmad on jälle niisked ja kurk valus.

Mehed ei nuta.

„See oli kogemata. Ma vannun! Ma ei teeks kunagi- Päriselt.” Surun huuled kokku, et enam rohkem mitte midagi öelda. Ajan end püsti ja vaatan toas ringi. „Siin on kindlasti sidemeid või midagi...” pomisen palavikuliselt.

Tädi laskub mu ema kõrvale ja võtab jõuga ta käest kinni. „See pole mitte midagi hullu. Lihtsalt kerge sisselõige. Veri juba peatub. Pole midagi, Sander.”

„Pole midagi?!” kriiskab mu ema jälle näpuga minu poole näidates. Vaatan teda läbi oma klaasistunud ja vett täis silmade ning kõik, mis minuni jõuab, on udukogu, kellel on mu ema hääl.

Pilgutan.

Ja näen oma ema.

„Ta oleks mu peaaegu tapnud! Ta on saatanast! Ma rääkisin sulle kogu aeg, Linda!” Mu ema haarab oma kätega tädi pluusest kinni ning tõmbab ta näo uskumatu jõuga enda oma juurde. „Kõigepealt tegi ta seda sellele vaesele poisile seal peol.”

Avan oma suu, et protesteerida, kuid häält ei tule välja.

Silme ette ujuvad jälle pildid Kristjanist, kes maas lebas, käed kõhtu kinni hoidmas, veri sõrmede vahelt välja immitsemas. Vaikus, ja siis totaalne paanika. Kisa. Hüsteeria.

Ja šokk.

Ma olin suutnud oma faking elu ära rikkuda.

Äkitselt tajun, kui elus ma olen.

„Tappis ta ära! Ja nüüd...” Ema pöördub minu poole.

„Ei, ma...”

„Ja nüüd tahab ta mind ära tappa! Ma ütlesin ta isale kohe, et see on vale! Aga ei.” Ema raputab tõsisel ilmel pead.

Hingan sisse ja välja, kuid õhk ei liigu siin dimensioonis. Ta lihtsalt ei liigu.

Ma lämbun.

„Mine,” ütleb tädi vaikselt. Tulen oma tardumusest välja ja vaatan läbi mörgade ripsmete tema poole. „Mine,” kordab ta sama tasa. „Ma ajan siin asjad korda.”

Noogutan ja astun üle maaslebavate rooside. Kõnnin kui unenäos läbi esiku, kui ukse juures taju lõpuks mu jäsemetesse naaseb.

„Tead, ma ikka veel ei mõista, miks te teda aitate,” ütleb ema.

Ja ma torman majast välja. Välja sellest kuradima majast.

„Talle meeldib lihtsus. Võta kimp roose või midagi,” soovitaelus.n väsinult.


Mulle meeldib, et tal mingi persses minevik on..


Ja selle asja nimi on äkki nostraalne rõhk? Ma sain su sõnumi liiga hilja, et msnis vastata since arvuti oli kinni ja krediit on mul traditsiooniliselt otsas. Nagu iga kuu lõpus suht.

Emme naeris ka su sõnumi üle.

*naerab*
Mul oli aega üle... xD (A)
Aga tänan.

Uuh, see, et ta mingi kriminaalne on, I like it.
Ja see ema meeldib mulle veel vähem kui Andre.

Just see mida ma vajan pärast oma tunniplaanide kättesaamist.
Ta ema on ikka üks ****

UUT!

Ehhee.
Siin uus osa, loodan, et meeldib. :)
Käro tiris kõvale täna. Võttis kohe käest kinni ja nõudis uut osa. Mõtlesin, et saan jälle jajaa öelda ja siis kaduda, aga tüüp hoidis kinni minust! ja lahti ei lasknud. xD Eniveis... osaga on pikalt läinud jah.
Mul pole isegi old aega Buffyt vaadata... ja täna hommikul vaatasin üle mitme päeva treilerit teed juues - kaks korda, kuid siiski. See kool on üks hull asi ikka... xD
*ohkab*
ma nüüd matemaatika arvestuseks õppima. (Ja Käro. Vaata, ma ütsin täna, et õpetaja see aasta täitsa normaalne. See oli enne seda kui ta teatas, et homme arvestus. )
AAAAA!
Ja inglise keel. Issand. ma ikka nii solvunud. xD Õps andis õppida mingi paar lehekülge sõnu ja siis teha ühest jutust kokkuvõte ja siis see jutustama õppida. ja siis veel lisaks õpikust minisugused ülesanded. Ja siis ütles, et noh... õpiku ülesanded vist liig. Et kui ei jõua, ei pea tegema. Aga et (luges enamus klassi ette) teie ikka suudate, teile see jõukohane. Ja MINU nime EI MAININUDKI. Ma olin nagu nii, et fain siis. No muidugi ma mõistan, et raske on näha, et inimene jagab ainet, kui ta terve tunni lakke vahib ja suudki lahti ei tee. Aga no ma tulen ju otse kekast... ja ma ei viitsi. Ja teised on praegu enese tõestamise faasis. Mis ma siis karjun koos nendega... ja noh, kui keegi enam vastust ei tea ja ma tean, siis ma olen juba vaikima harjunud... Kuid siiski. Pole sellise asjaga harjunud. xD
Häid külgi on asjal muidugi ka. Mind ei küsita siis. Suhe oli täna umbes 4:1 (enamus inimesi peale minu ja Jane küsiti neli korda, mind ühe korra, Janet ei kordagi. Aga selles saab ainult teda süüdistada.)
Aja siis küüntest. Buffys tappis Drusilla Kendra niimoodi ära, et tõmbas oma nõelteravate küüntega lihtsalt üle Kendra kõri. Kas niimoodi tglt ka võimalik??


18. Osa

MAARJA:

Ägan ja lükkan end ettepoole kreeni, käsi pikkas, et meie ees lebavast popkorni-kausist endale peotäis söögipoolist haarata.

Me oleme Kristiga minu poole. Vaatame Kaunist naist, oleme kõhuli nende täispuhutavate pallide või asjade peal, millega bodypump’i tehakse ja lihtsalt magame reedet maha.

„Sellised tüübid ei tohiks vananeda,” ütleb kristi mõtlikult. Ta kõõlub oma pallil paremale-vasakule ja on sellegipoolest suutnud endale sisse treenida liigutuse, mis talle vähimagi pingutuseta iga kaheteistkümnenda kaldumise ajal järgmise peotäie popkorni suhu toob.

„Tead, et Gere oli siis mingi nelikümmend ja see naine... nime ei meenu, ainult kakskümmend?” küsin pead langetades. Surun oma nina vastu palli. Huvitav, kas on võimalik end niimoodi ära lämmatada?

Tõmban kopsud õhku täis.

„No eks ma näen, et midagi sellist peab olema...”

Kehitan õlgu. Keda see vanus kotib... Paarkümmend aastat siia-sinna. Kuigi noh... kahju, et Gere juba nii vana on ja varsti ära sureb.

Võtan järgmise peotäie popkroni.

„Mmh,” pudistab Kristi järsku minu poole pöördudes. „Vanematest meestest rääkides. Sandriga polegi plaane?”

Topin kiiresti järgmise portsu popkorni suhu ja närin seda aeglaselt. Lõpuks selle alla neelanud, vaatan ma häiritult Kristi poole.

„Mis ma peaksin iga oma vaba hetke temaga veetma või?”

Kristi kehitab õlgu. „Ei... Lihtsalt...” Tüdrukul on selline nägu nagu ta tahaks midagi öelda, kuid hoiab selle endale. Ma ei hakka torkima – vaevalt et ma tahangi teada.

Vaikus saabub jälle meie vahele ning me saame taas ekraanil toimuvale keskenduda. Popkorn väheneb jõudsasti ning lõpuks vaatan ma pettunult tühja kaussi.

„See oli viimane, eh?” küsib Kristi eemalolevalt.

Noogutan. „Jah.”

Ohkame kui ühest suust ning ma vajun pallil tahapoole, nii et ainult mu pea ja ülakeha sellele väga kahtlase nurga all toetuvad.

Järsku kostab aga esikust hääli ning ma keeran oma pead nii palju, et näha, mis seal toimub. Järsku ilmuvad uksele aga õhetavate põskedega Liisi ja Liisa ning ma ohkan.

Ma tõemeeli armastan oma vennatütreid, aga see suvi olen ma neid naaatukene liiga palju nägema pidanud.

„Tere!” ütlevad nad kooris.

Naeratan vaevaliselt.

„Kus vanaema-vanaisa on?” küsin väsinult silmi hõõrudes.

Tüdrukud lükkavad plätud varba otsast ära ja tulevad käsikäes elutuppa. Kristi ohkab raskelt ja paneb teleka kinni. Ajame end püsti.

„Vanaissi läks pissile. Vanaemma läks keldrisse maasikamoosi tegema. Ta teeb pannkooke!” ütleb Liisa rõõmsalt.

Vaatame Kristiga üksteisele otsa ja krimpsutame nägu. See, et mu isa pissil on, oli küll viimane asi, mida me kuulma peame. Ugh. Raputan selle info enda pealt maha.

„No minge te siis kööki. Oodake vanaema ära,” soovitan naeratades.

„Aga vanaemal läheb aega ju. Me tõime printsessi pusle täna kaasa. Palun tule pane seda meiega kokku.”

Ohkan ja mu pea vajub rinnale. Vaatan läbi juuksekardina Kristi poole. Tüüp on ametis oma telefoniga. Minu vaatamist märgates raputab ta pead.

„Sorry. Lauri on linnas ja ma vist lähen tema juurde.” Tüdruk ajab end püsti. „Aga teie nautige siin endeid,” soovitab ta esikusse kalpsates.

„Mängi sina ka meiega,” palub Liisa talle järgi joostes. Laura paterdab talle järgi. Oleks Liisal täna pükste asemel seelik seljas, hoitaks selle sabast ka kindlasti kramplikult kinni.

„Vabanda, kallis, aga ma pean minema,” ütleb Kristi Liisa pead sasides. Tüdruk kortsutab kulmu ja katsub hellalt oma pead.

Vetsust kostub vee tõmbamist ning isa astub rõõmsalt välja. „Tere, Kristi,” ütleb ta viisakalt meist mööda minnes ning kööki suundudes.

Nüüd läheb lahti meie korteriuks ja ema tuleb sisse, käes korv, mille sees on, nii palju kui mina näen, kompoti-, moosi- ja mahlapurgid. „Oi, tere, Kristi!” ütleb ta rõõmsalt jalanõusid riiulisse pannes. „Naudid suve?”

Sõbranna muigab. „Annan oma parima.”

„Tubli tüdruk!” sõnab ema endale läbi esiku teed rajades. „Kes tuleb appi mulle pannkooke tegema?” küsib ta tüdrukutelt. Need hüppavad rõõmust lakke kinni ja kõik kaovad kööki.

Vilistan. „Vaikus. Lõpuks ometi.”

Kristi muigab ja kehitab õlgu. „Kuidas kellelegi.”

Neiu paneb oma käe ukselingile, kui kõlab uksekell.

Pööritan silmi ja viipan, et ta ukse lahti teeks. Kui selline tipptund juba käimas on...

Uks avaneb ja... lävel seisab Sander. Vaatan teda üllatunult, kuid sellegipoolest kisub mu nägu jälle naerule. ...kuni ma näen ta piinatud pilku ja seda, kui ebamugavalt ta seal niheleb.

„Tere... Maarja, Kristi,” ütleb ta olukorraga tutvudes. Näen, kuidas ta üritab naeratada, kuid see kohe kuidagi ei õnnestu.

„Hei,” ütleb Kristi energiliselt, kuid pöördub siis minu poole. „Noh... näeme siis millalgi,” ütleb ta mulle lehvitades ning uksest välja kadudes.

Vaatame Sandriga üksteisele otsa ning kuulame, kuidas Kristi sammu kaja vaikselt hääbub; sedamööda, kuidas ta allapoole jõuab. Lõpuks tuleb mulle mõistus koju ning ma kutsun Sandri sisse.

„Ega ma... tüli ei tee? Ilmusin niimoodi, ette hoiatamata...” pomiseb ta kõhklevalt sisse astudes ning ust enda järel kinni pannes.

„Ähh,” löön käega. „Pole midagi.” Seda öeldes libistan nii igaks juhuks sõrmed läbi juuste ja sätin särgi serva paremini. „Tule sisse...”

Sander noogutab ja astub minu järel mu tuppa. Lükkan ukse meie taga kinni ning istun voodile sellal, kui tema hõivab mu tooli.

Vaatame üksteist vaikides. Mina lihtsalt istudes, Sander närviliselt oma käsi mudides. Sekundid muutuvad minutiteks... ja minutid kaovad. Mul on tunne nagu oleks õhk toas järsku palju paksemaks muutunud.

„Ma siiski otsustasin lõpuks oma ema juurde minna,” ütleb Sander lõpuks vaikselt.

„Oh...” Siin pole tõesti midagi muud, mida ma öelda oskaksin.

„Sealt ma praegu tulengi.” Mees vaatab maha.

Mul pole vaja küsidagi, mis juhtus. Sander rääkis, et ta ei ole oma ema juba aastaid läinud ja nende viimane kohtumine oli lihtsalt ebameeldiv. Naine pole temast kunagi eriti pidanud ja nad pole kunagi läbi saanud.

Ma ei usu, et ta ema Sandrit ei armasta. Muidugi armastab. Vahel on lihtsalt raske seda välja näidata.

Tahan meeleheitlikult midagi öelda. Miagi lohutavat. Kuid miski ütleb mulle, et praegu tahab Sander lihtsalt istuda. Miks just minuga? Noh... põhjustele mõtlemine tooks mu näole naeratuse, mis poleks praegu just kõige kohasem.

Ma ei tea, mis tema ja ta ema vahele selle viimase lõhe lõi. Sander lubas, et kunagi ma saan teada. Kui ta on valmis mulle rääkima...

Ja siis näen ma Sandri silmanurgast nõetsevat pisarat.

Oi.

Silmitsen selle teekonda üle mehe põse, olles täielikult halvatud, kuni ta selle ühe vihase käeliigutusega minema pühib.

„Ja mis mind häirib,” ütleb ta lõpuks üles vaadates. „On see, et ma proovisin. Ma tõesti proovisin. Ma ei tahtnud minna, aga ma läksin... Ma tahtsin tema eest hoolitseda. Midagi head teha ja...” Mees laiutab käsi ja vaatab mulle ahastaval pilgul otsa.

Vaikin.

„Ta...” Sander ajab pea kuklasse ning raputab pead. Tema suust pääseb valla üks lühike kibe naer. „Ta on siiski ju mu ema. Seal peab midagi olema. See on nagu... nagu bioloogiline saatus või midagi.”

Muigan kergelt.

Tahaksin talle endiselt neid lohutavaid sõnu öelda, kuid korraga jõuab mulle kohale, et ta on täiskasvanud mees. Ta ei ole 5aastane poisike, kelle jaoks nende sõnade kuulmine tähendab, et kõik ongi korras.

„Vahel asjad lihtsalt on nii,” ütlen lamedalt.

Sander noogutab. „Ja nendega tuleb leppida.”

„Just nii.”

Jääme jälle vakka, kuid seekord laseb Sander juba oma pilgul mu toas ringi seigelda. Üritan mitte mõelda, mida ta mu veel suhteliselt lapsikult sisustatud toast arvata võib.

Lõpuks vaatab ta uuesti minu poole. „Aitäh, et ära kuulasid,” ütleb ta vaikselt.

Noogutan.

Ma ei tea, mis nüüd saama peaks. Kas ta tahab minna või tahab ta jääda ja midagi teha...? Tunnen, kuidas köögist pannkoogilõhnad erituma hakkavad.

Ja nii absurdne kui see ka pole, ei julge ma küsida. Kui ta plaanib jääda, siis võib-olla arvab ta, et on tüliks... ja kui plaanib lahkuda, arvaks ta äkki, et mina eeldan, et ta jääks...

Oh suhted.

„Mis see on?” küsib ta äkitselt püsti tõustes ja üle toa mu riidekapi juurde kõndides. „Või noh... mis see olema peaks?” Mees saadab kentsaka pilgu üle oma õla minu poole.

Vaatan oma kapil olevat kollast sulekera. Ma tegin selle lasteaias. Lihtsalt liimisin hästi palju kollaseid sulgi ühele paberile. Ma ei mäletagi põhjust. Lihtsalt seda, et kasvatajad polnud just eriti õnnelikud.

Muigan ja tõusen püsti. „See on lihtsalt... kunstiteos. Seda tuleb osata hinnata,” teatan õlgu kehitades. Kõnnin temani ja tõusen siis kikivarvukile, et üle mehe õla oma kunstiteost imetleda. „Ma ei teagi, miks ta mul kapi peal on. Mälestused äkki.”

Äkitselt tunnen end äärmiselt tobedalt, et selle asja siia pannud olen.

„Hmm.” Sander pöördub ning ma laskun uuesti oma taldadele.

Vaatan talle otsa. Lähedal olles pean ma pea peaaegu kuklasse ajama.

Võtan ühest tema käest kinni ja paitan põidlaga eemalolevalt ta käeselga. „Kas sinuga on kõik korras?” küsin vaikselt.

Sander ei vasta kohe, nagu võtaks mõtlemiseks aega. Siis kehitab ta õlgu. „Aga ma tean, et kõik saab korda.”

Noogutan. „Siis on hästi.”

Järgmisel hetkel tõmbab Sander mind enda vastu ning kummardub allapoole. Ta huuled leiavad minu omad enne kui ma toimunust arugi saan ning hetkeks ei suuda ma üllatusest liigutadagi.

Siis šokk taandub ja mu lihased saavad oma jõu tagasi. Mees suudleb mind alguses ettevaatlikult, nagu eeldaks, et ma koheselt eemale tõmbun, kuid ma sulgen silmad ning mässin oma käed tema ümber, muutes suudluse jõulisemaks.

Ma tajun tema üllatust, kuid siis liiguvad mehe käed mööda mu selga ülespoole ning jäävad pidama mu kuklal. Mööda mu selgroogu jookseb alla erutusvärin.

Tõmbume hetkeks üksteisest eemale, et õhku saada.

„Kolme kohtingu reegel?” hingeldab Sander enne mu õhu äralõikamist.

Tõmbun temast sekundiks eemale. „Unustatud.”

Surun end tema vastu ning Sander kaotab tasakaalu, lennates vastu seina.

Mees hingab järsult sisse ning suudlus katkeb jälle. Hingame mõlemad raskelt ning muigame. Järsku muutub mehe nägu aga tõsiseks.

„Mis sul järgmine nädal plaanis on?” küsib ta mul kätest haarates.

„Ma... ee.” Olen natukene segaduses. Kogu selle suudlemisega ja puha. „Mitte midagi vist. Miks?”

„Lähme Lõuna-Eestisse või kuhugi. Paariks päevaks. Telgime ja vaatame vaatamisväärsusi ja...” pakub ta õhinal välja.

Mu nägu lööb särama. „Seda me teeme!” luban uuesti kikivarvukile tõustes ning meest suudeldes.

Kuid siis lendab mu toa uks lahti ning me tõmbume üksteisest kiiresti eemale. Vaatame oma segajat, kuid leiame ta umbes poole meetri jagu madalamalt kui arvasime.

Õnneks.

Liisa vaatab meid mõlemat suurte silmadega, suu lahti ja pooleldi naeratuseks kaardunud.

„Sander!” ütleb ta rõõmsalt.

„Hei,” lehvitab mees tüdrukule. Vaatan kordamööda tema ja vennatütre poole ning kortsutan kulmu.

Nii see nüüd küll ei käi, et 5aastased minu mehi võluvad.

„Mis tahtsid?” küsin tüdrukult.

„Ma... eh. Pannkoogid on valmis. Vanaemme käskis kutsuda,” ütleb Liisa kuulekalt. Siis vaatab ta jälle Sandri poole. „Ma arvan, et sina tohid ka tulla!”

„Ahsoo...” venitab Sander kahtlevalt.

Võtan tal käest kinni ja pigistan õrnalt. „Liisa... mine kööki. Küll me... tuleme.” Ootan, et tüdruk kööki kaoks ning silmitsen siis ettevaatlikult Sandrit.

„On sul isu pannkookide järele?”

„Eeh...” Mees hõõrub kukalt. „Ma ei tea... Kes sul kodus on?”

Naeran. Närvis, mis? „Ema, isa ja vennatütred.”

„Umh... ma ei tea nüüd,” kehitab mees õlgu.

„Mina juba sinu tädiga olen kohtunud,” ütlen moosivalt naeratades. „Ja nagunii on Liisa mu vanematele rääkinud juba kõik, mis ta sinust teab... ja...” Kõhklen. „Kas sa mu vanematega kohtuma ei peaks?”

Sander ohkab, kuid mitte väsinud moel. „Vist jah...” ühmab ta ettevaatlikult. „Aga... ma ei tea. Ma kardan vist?”

„Pträh. Nad ei hammusta,” luban meest enda järel kööki vedama hakates.

Teen ukse lahti ning juhatan ta ettevaatlikult kööki. Meie poole on suunatud neli silmapaari. Hingan sügavalt sisse ja tirin meest ettepoole.

„Ema, isa... see on Sander.”

Sul on toredad kirjavead. Popkron...

YAY! SANDER X MAARJA! *rõõmus, et nad viimaks ometi selle suudluse ära tegid*

Vaidlematult parim koht: "Nii see nüüd küll ei käi, et 5aastased minu mehi võluvad."

Võrratu noh.

Millal uut saab?

Haha.
Ei tea.
Mul ei ole see osa veel üle loetud kui aus olla. :$ Nii et näpukaid võib olla... aga see on mul plaanis.

Laura ja Liisa olid Liisi ja Liisa vahepeal ja üldse mingi segadus oli nende nimedega.

minu lemmikkoht: Vaatame oma segajat, kuid leiame ta umbes poole meetri jagu madalamalt kui arvasime.

Ja muidugi ei saa ma lahti lasta. Eelmine kord möödaminnes mainimine ei mõjunud. Nüüd ma vähemalt tean, et sellisel teguviisil on tulemused ka. ^^

Oeh.
Üritan homme kriitilise pilguga üle lugeda asjad. Igal juhul tegusam oli... Liisa selles osas. Jah, Liisa. Laura ainult korraks pildil.
Ja ei pruugi olla. Sa lihtsalt panid mul mõtte jooksma ja mind nende tüüpide järgi igatsema.

EITC. kirjutas:

kuigi see jättis mulje, et lähme nüüd kuhugi kaugele kahekesi ära ja siis ma saan su ära vägistada või midagi. Aa, ja ta tahtis vahepeal ju Maarja elu lõpetada, äkki tapab ära veel või midagi?

<sub>Haha, ma mõtlesin täpselt sama.

Aga mulle hästi meeldis see osa, Sille. See suudlus ja... kõik ja... jah. Ja Sander, et ta niimoodi kohe tuli Maarjaga istuma-rääkima. Ja Liisa ja Laura tunduvad ühed sõbralikud tegelased olevat, kui aus olla. Ning eriti meeldis mulle see, et Maarja vanemad ei sattunud peale.
See, et Kristi ei tahtnud puslet kokku panna oli minu meelest hästi tore ja reaalne. Või... noh, tegelikult ikka natuke rohkem viimast kui esimest.

Uut! :)</sub>

EITC - Mulle meeldis, et sa tõid nii detailselt välja, mis sulle meeldis. :) Ja et sa üldjoontes rahule jäid.

Tärru - :)

spring - Elu.

Murtagh - yay.


Nonii. Uus osa. Ei ole eriti tegevust, hoiatan ette ära. Jutt ka midagi erilist ei ole. Asja kuhugi ei vii... Aga loodan, et sellegipoolest meeldib.

Teate, see kool ajab hulluks mind. Tõsiselt nagu.
Täna ma vaatasin GG ära ja samal ajal tegin matemaatikat ja inglise keelt. Ja siis tegin pärast seda veel inglise keelt ja siis vene keelt. Ja siis kirjutasin uue osa. Ja enne seda kõike käisin veel vanaisa juures. Tema maja juurde jõudes meenus, et pidin talle poest saia-leiba ka viima ja siis kõik ei ela poe vastas nagu mina ja pidin mingi ilgelt pika ringi tegema. ja siis uued kõrvaklapid on vaja osta... aga ma kohe ei tea. Neid läheb niiii palju!
No ja siis nüüd lõpuks-lõpuks saan päeva tipphetke juurde asuda - ANNA KARENINA! Täitsa lõpp... See on nagu totaalne meistriteos. Ülesehitus, tegelased, tegevus, sõnastus... Mõtlen pidevalt, et kuidas see ja see vene keeles kõlaks. Ja ma arvan, et vene keeles on see isegi parem ja võimsam kui eesti keeles, aga ma kardan, et kui ma enne tahtsin Vampiiride Akadeemiat vene keeles lugeda, siis ma pean siiski selle juurde jääma... sest Karenina oleks liig raske.
Ohkab.
A no ja siis see kool on asja nii kiireks kruvinud, et mul pole kodus aega isegi õpikutele pabereid ümber panna. Nagu... eile kunstiajaloos siis oli mul jõupaber kaasas. Õpikud lauale, kuulan poole kõrvaga õpsi juttu Tizianitest ja asjadest, vahepeal kirjutan midagi üles... ja siis panen pabereid ümber õpikutele.
A ja see ka, et TIIM: TAHAN TAGASI VANA EKOOLI! (Ingrid vaidlusesse ei sekku. )

Nautige!


18. Osa

SANDER:

Järgmine nädal tulime siis Lõuna-Eestisse.

Eks ta omamoodi absurdne on. Mootorrattaga sellisele reisile eriti ei lähe ja siis loksume suhteliselt aeglaselt selle vana koluga.

Aga see annab jälle juurde paar unustamatut mälestust.

Autod kimavad pidevalt mööda ja teetööde ajal teeskleb Maarja magamajäämist. Salong on pärast selliseid kohti eranditult tolmu täis.

Me kuulame krõbisevaid raadiojaamu ja ma õppisin selgeks Shakira Waka Waka ja mingisuguse laulu I Love the Way You Lie. Maarja tõlkis mulle ka neid lugusid, aga ega mul ausalt öeldes eriti midagi meeles ei ole.

Maarjal oli ainult perega natukene ütlemist. Ma sain aru, et selle vastu, et ta reisile läheb, pole neil midagi, aga nad tundvat mind vähe. Noh... tõsi ta on. Aga ma lubasin neile pühalikult, et sõidan allapoole limiiti (üle polegi selle sõidukiga võimalik), ei jooda teda purju ja ei ürita nende tütart vägistada; Maarja tõotas iga õhtu helistada.

Seda ta praegu teebki.

Kükitan meie väikese lõkke kõrval ja vannun, kui see kohe kuidagi korralikult põlema hakata ei taha. Mulle ei meenu viimast korda, mil ma lõket tegin, kui seda korda olnud ongi.

Tõmban puuroikaga resti suitsevatele sütele peale ja sirutan jalgu.

Löön kiire liigutusega ühe end mu jala peale mugavalt sisse seadnud sääse laiaks.

Käisime täna Ööbikuorus. Maarja tegi vist oma tuhat ükssada pilti kõikvõimalikest objektidest (kuigi mulle tundub, et põhiline objekt olin mina).

Muigan, kui mulle meenub, kuidas ta ringi kalpsas, näol lai naeratus ja käes see aparaat.

„Kuradi, vastikud, närilised, sääsed...” kuulen enda taga järsku Maarjat läbi hammaste sisistamas. Vaatan üle õla ja seal ta ongi. Kargleb ja vehib kätega ning siunab loodust.

„Kuhu sa oma Offi panid?”

Maarja vaatab mulle häiritult otsa. „Ma ei tea. Kindlasti vedeleb kuskil, kuhu ma vaadata ei oska ja kuradi, kuradi-” Tüdruk jääb vait ja keskendub jälle sääskede hävitamisele.

„Tule lõkke juurde,” soovitan. „Suits peaks neid enam-vähem eemal hoidma.” Vaatan oma suitsevaid puid ja ohkan rasket. Lõke või asi...

„Tead. Neela oma uhkus alla ja mine küsi kelleltki teiselt süütevedelikku,” soovitab neiu minu kõrvale istuma potsatades. Mühatan midagi mitmeti mõistetavat ning kummardun ettepoole, et oma pika puuroikaga puid segada.

Ma olen kuulnud, et nii tehakse.

„Come oooon,” ütleb tüdruk mul parema käe külge klammerdudes ning pead minu õlale toetades. Panen ühe käe laisalt tema omale ning hingan pahinal välja, kui meist umbes viiekümne meetri kaugusel olevat perekonda silmitsen.

„Kõht on tühi?”

Maarja kergitab kulmu. „On jah, kas kujutad ette... Pirukad on juba ammu kõhust kadunud.” Saadame mõlemad pilgu maas lebavale ämbrile, kus liha sees ootamas.

Oeh. „Teeme tööde jaotamise. Mina grillin ja sina saad tule üles. Diil?”

„Prsh.” Maarja tõmbub must eemale ja hõõrub käsi kokku. „Kas sa siis tõesti nii ludri oled?” küsib ta ohates.

Vaatan, kuidas ta püsti tõuseb ja perekonna juurde sörgib. Toetan küünarnukkidega põlvedele ja hammustan huulde. Võib-olla oleks võinud ikka ise minna... olles see, kes süütevedeliku maha unustas ja, noh... olles see ainus meessoost isik meie reisil, kuid...

Oeh.

Küll ma selle talle heaks teen.

Vaatan, kuidas neiu käed elavalt liiguvad, kui ta perekonnale midagi räägib ja kuulen seejärel naeru. Mees, arvatavasti pereisa, tõuseb püsti ja ulatab Maarjale pudeli. Vahetatakse veel mõned sõnad ja võidurõõmus Maarja naaseb minu juurde

„Noh, polnud ju nii raske, ega?” küsib ta pudelilt korki ära keerates ning selle sisu halgudele kallates. „Nad ütlesid, et kui vaja, võime kõik ära kasutada. Et neil viimane päev ja siis koju. Et hommikuti on neil mingi muu teema või midagi.”

Noogutan ning võtan maast tikutoosi. Kui halud ilusti põlema saavad, istub Maarja uuesti minu kõrvale ning me jälgime mõne hetke leekide mängu.

Maarjaga on nii, et vahepeal räägib ta mul kõrva otsast (või mina tal) ja siis järgmisel hetkel on nii pikk vaikusehetk, et vahel mõtlen, kas ma mitte rääkimisvõimet kaotanud pole.

Kui ma alguses arvasin, et see vaikus on midagi halba, siis nüüd olen ma aru saanud, et see vaikus ei tähenda midagi erilist. Vähemalt mitte halvas mõttes.

Päevad läbi koos olles on ju vaja mõnda hetke ka endale.

Kui tuli on taandunud ja sütest soojust õhkub, panen lihatükid restile.

„Kuhu me homme läheme?” küsib Maarja end välja sirutades. Võpatan kui kuulen, kuidas tal üks kont raksub.

„Eeh... Otepääle näiteks?” küsin õlgu kehitades. Tõesti... kuhu jumal juhatab. „Ja Munamäel võiks ära käia...”

Sulgen silmad ja mõtlen eelmisest korrast, kui Munamäel käisin. Ligi 8 aastat tagasi. Siis oli kõik veel hästi. Martin, Piret ja kõik teised... Mängisime lolli. Vaatasime, kui kaugele keegi tipust enda eelnevalt äramärgistatud kivi visata suudab.

Ja siis läksime neid otsima.

Mina ja Martin kaotasime oma kivi, aga Piret näiteks lubas seda elu lõpuni alles hoida. Huvitav, kas ta seda ka tegi...

„Ma mäletan enda esimest Munamäel-käiku. Või noh, esimest, millest mul mälestus on. Ma olevat täitsa titena seal ka käinud...” ütleb tüdruk jalge vahel näpuga maha ringe vedades. „Siis oli kõik veel vana... Ei olnud neid klaasist ääri ja kõike. Aga ega ma äärele minna ei julgegi...”

Turtsatan. „Miks siis nii?”

Neiu kehitab õlgu. „Kardan, et see barjäär kaob... ja siis on ai-ai.” Neiu naeratab kõveralt. „Umbes selline tunne nagu siis, kui mingi kõrge hoone taustal kiiresti liikuvaid pilvi vaatad. Selline tunne, et kohe kas kukud sina pikali või hoone lendab peale.”

Raputan pead. „Kõlab tobedalt.”

„... räägib tobedate kuningas,” torkab tüdruk mulle küünarnukiga ribidesse. Irvitan ja võtan ta käe, tõmmates tüdruku endale ligemale.

Neiu sätib end mulle sülle ning ma panen käed ümber tema, kui ta end minu vastu toetab. Sätin oma lõua tema õlale ning tõmban ühe käega tal juuksed kõrva eest ära.

Tunnen oma sõrmede all, kuidas ta nahale kananahk tekib.

Tüdruku pea kaldub must kergelt eemale ning mulle kerkib silme ette pilt sellest, kuidas ta oma silmad suleb.

Toetan ühe käe Maarja reiele ning hingan ta kõrva ääres raskelt. „Seega ma tean, millest räägin,” sosistan neiule kõrva.

Ma ei mäleta enam, mille peale ma seda ütlema pidin. Lihtsalt seda, et ma tahtsin seda öelda.

Ja ausalt öeldes vahet pole ka.

Tüdruk nihutab end kergelt ning ma hingan järsult sisse, kui ta keha raskus järsku mu keskkohale toetub. Panen ühe käe ettevaatlikult oma selja taha toetuseks ning nõjatun natukene kaugemale.

Seepeale sätib tüdruk end mulle aga külitsi sülle istuma. Vaatame üksteist paar sekundit liikumatult, nagu meile tavaks on saanud. Mulle meeldib sellest mõelda kui hetkest, mil me mülemad loodetavasti mõtleme, kui vedanud meil on.

Seejärel kummardub ta alla ning suudleb mind põgusalt. Ta huuled jõuavad minu omi vaevalt riivata, kui see hetk läbi on.

Kui ma tüdruku eemaldudes protestikisa tõstan, paneb ta riukalikult naeratades ühe sõrme mu huultele. Jään kohusetundlikult vait.

„Tühja kõhuga ei saa nii palju energiat kulutada,” ütleb ta vaikselt.

Ohkan.

Ja siin olen mina, kes arvas, et mehed juhinduvad oma kõhu häälest.

Armas. *kallutab mõtlikult pead* Kohati pisut confusing... aga armas.

Millal uut saab?

Oh ma'i tea...

Ma üritan meenutada kus Sandrist ja Maarjast sai.. Sander ja Maarja. Ehk minast ja sinast meie.

ei tule meelde.