Breathtaking, 19

12.

Trrrrrr! tegi äratuskell mu öökapil ja sirutasin käe selle poole, et mu kõrvad rahu saaks. Seejärel tõmbasin teki enda ümber, et hommikune jahedus liiga ei teeks ja jäin tuimalt lakke vaatama.
Täna on see päev. Päev, mil ma räägin Loganiga, et asjad ei või niimoodi olla. Ükskõik kui raskeks see vestlus tõotab kujuneda, ei tohi ma enam seda edasi lükata…
“Paige!?” kuulsin ema hüüdmas. “Ärka üles!”
“Ma olen juba ärkvel, emps!”
“Tee ruttu, kell on nii palju juba!”
“Mis palju?” pomisesin vaikselt ja kergitasin end veidi et äratuskella digitaalseid numbreid näha. “Issand jumal..,” laususin ehmunult ja ajasin end kiirelt püsti. Tundide alguseni oli ümmarguselt 20 minutit. Ma pean midagi kiiresti selga leidma, juuksed korda tegema, sööma ning kooli sõitma. Sõit ise on juba üsna aeganõudev.
Tõmbasin riidepuult suure ja väga sooja helehalli kampsuni ning panin selle selga. Sikutasin jalga mustad retuusid ja toppisin kotti mõned raammatud, lootes, et satuvad õiged.
Tormasin alla samal ajal punupatsi harutades. Juuksed olid mõnusalt lainelised ja otsustasin, et ei hakka mingit uhket soengut tegema. Mul on selleks lihtsalt liiga kiire.
“Kas sa ei kuulnud äratust?” uuris ema kui kööki kiirustasin.
“Ma kuulsin küll aga… ma ei tea. Ma tõesti ei tea, miks see asjandus nii hilja lõugama hakkas.”
Haarasin puuviljavaagnalt suure apelsini ja lippasin esikusse tagasi.
“Vaata, et sa ettevaatlikult sõidaksid, eks?”
“Ma olen seda ju alati teinud!” hüüdsin emale ja sikutasin poolsaapaid jalga. Sirutasin käed mantli poole ja vaatasin alles siis, kui käsi varrukatesse lükkasin, õue.
Lumi!?
“Oh ei.”
Ema oli samuti esikusse jõudnud: “Seda ma pidasingi silmas.”
“No… jah.”
Vaatasin aknast välja ning kehitasin õlgu.
“Mul pole siis mõtetki kiirustada. Nagunii jään esimesse tundi hiljaks.” Parem on sinna mitte minnagi.
“Sööd siis?” päris ema.
Otsisin mantlitaskust autovõtmeid: “Ma… ei. Hakkan siiski minema. Tsau!”
“Tsau, kullake!” astus ema minu juurde ja ulatas mulle vanaroosat värvi käpikud. Tänasin teda.
Tõmbasin ukse enda järelt kinni ja seisin hetke verandal. Vaatasin suuri lumehelbeid ja judistasin vastikusest õlgu. Puud, majakatused, minu auto- kõike kattis oma kümne sentimeetri paksune lumevaip.
Ilust oli asi kaugel. Ilus on selline hommik siis, kui kuhugile minema ei pea.
Sumasin läbi lume auto juurde ja panin alles seal kindad kätte, et veidi lund akendelt ja auto pealt ära lükata. Seejärel avasin tasakesi ukse ja viskasin koti kaasõitja kohale. Käivitasin auto, et see soojeneks ning seejärel tegelesin edasi lumega, mis mu masina igast küljest katnud oli.
“Hommik!”
Vaatasin üles ja nägin Patrickut aknast välja küünitamas: “Sa alles kodus?”
“Sisse magasin.”
“Millal see kõik maha sadas?” küsis ta rõõmsalt. Erinevalt minust meeldisid talle talv ja lumi meeletult. Noh, tegelikult meeldisid mulle ka aga praegu oli kõik ootamatu…
“Öösel arvatavasti,” hüüdsin vastuseks ja jätkasin auto numbrimärkide puhastamist.
“Mm, okei.”
Arvasin, et Patrick kadus aknalt, kuid peagi andis ta oma olemasolust märku, visates mind lumepalliga, mille oli ta valmis meisterdanud lumest, mis aknalaual oli. Ja seda polnud vähe.
Pehme lumepall tabas mu õlga.
“Mida sa teed, jobu?” ajasin end tigedalt püsti ja kloppisin lund mantlilt maha. Haarasin maast lund, et vennale samaga vastata, kuid kui lumepall tema poole lendu läks, sulges ta irvitades akna ja mu kättemaks kukkus läbi.
“Nagu väike laps,” pomisesin ja kloppisin kindad puhtaks, enne kui autosse istusin.
Otsustasin põigata läbi pisikesest kohvikust, et sealt midagi kaasa osta ja siis enne tunni algust see nahka pista, kuid foori taga, oodates võimalust edasi sõita, tuli mulle meelde, mida ma täna tegema pean. Unustasin tühja kõhu sootuks, lohutades, et viimases hädas võin kiiruga kaasahaaratud apelsinile otsa peale teha.

Natuke aega veel ja esimene tund saab läbi. Viis minutit vahetundi ja hakkab järgmine tund milleks on hispaania keel. Huvitav kas Sylvia on koolis? Istusin kooliparklas autos ja vaatasin enda vastas seisva auto lumist iluvõret. Keerasin süüte välja ja võtsin koti, et sooja koolimajja minna.
Peaukse ees kühveldas keegi tumedates riietes lund ja mu tervituse peale lihtsalt mühatas. Kloppisin kinnastega jalad enam-vähem puhtaks ja sisenesin koridori, et enne esimest tundi lõpetavat kella hispaania keele klassi juurde jõuda.
Trepist üles sammudes taipasin, et ma ei näinud Logani autot mitte kusagil. Ma ei oska öelda, kas see oli hea või halb.
Pigem vist halb, sest mulle ei meeldinud tegelikult tähtsaid toiminguid edasi lükata.
Nõjatusin klassi juurde jõudes vastu seina ning mõne sekundi pärast kui tund kõppes, paisati klassiuks lahti ja terve kari õpilasi üritas ühe korraga ruumist välja pääseda. Ootasin, kartes et võib-olla mõni hull on pöörasest kambast maha jäänud, kuid klassist kostusid minuni vaid ühe inimese sammud. Õpetaja omad.
Otsustasin sisse minna, kuid peatusin lävel, kui märkasin õpetaja asemel kedagi võõrast.
“Ee, tere,” laususin.
Pikk mees, kes aknast välja vaatas, pöördus, kui minu häält kuulis. Ta jäi mind vaatama.
“Kas meie õpetaja..,” küsisin nii vaikselt, et too mees vaid mu suu liikumist nägi.
Mul polnud aimugi, kes see mees olla võis. Noh, igatahes andis ta hispaania keele tundi, sest just hetk tagasi väljus siit ruumist vähemalt 30 õpilast.
Võib-olla on ta praktikant?
“Ma asendan teie õpetajat,” lausus mees kergelt võbeleva häälega, mis sellegi poolest oli üleolev, ülbe.
Vaatasin tema noorde näkku, tema suuri silmi, teravat nina ja suud, mille ümber peenikesed huuled. Mis mind aga kõige rohkem segadusse viis tema vanuse määramise juures oli tema musta ja hõbehalli kirju umbes sõrme pikkune kitsehabe.
“Palun istuge.”
Silmi pilgutades istusin oma kohale ja jäin kangestunult Sylviat ootama.
Kui see veider mees taas ukse poole selja keeras ja aknast välja vaatas, julgesin veidi rohkem teda jälgida.
Tema kehahoiak ja emotsioonitu pilk tekitasid minus hirmu, kuid üritasin endale sisendada, et kõik on korras. Ma lihtsalt olen närvis ja kujutan endale ette ei tea mida.
Vahetunni lõpuks täitusid pingid õpilastega ja veider mees tutvustas ennast.
“Tere hommikut. Mina olen Theodore.” Ta kõndis pingirida vahel edasi-tagasi ja jäi lõpuks seisma, heites pilgu minule: “Võite mind kutsuda Theo’ks. Kuna teie õpetaja on haige, asendan ma teda seni.”
Ta köhatas ja sammus õpetajalaua juurde.
“Kui te asendaja olete, kas me peame siis ikka õppima?” küsis keegi poistest, mille peale mõned naersid.
Theodore muigas: “Aga loomulikult.”
Sylvia minu kõrval turtsatas naerma: “On ikka tüüp. No vaata teda. Kes selliste riietega ringi julgeb käia?”
Tõstsin nimetisõrme suule, andes Sylviale märku, et ta veidi tasem räägiks. Aga alles nüüd, peale seda mida Sylvia öelnud oli, taipasin vaadata seda, mis tollel tüübil seljas oli. Ja see oli veider. Tõepoolest oli.
Tal olid jalas linasest riidest püksid, seljas samast materjalist jakk. Mul jooksis juhe kokku. Theodore nägi välja nagu…
“Ja ta nimi- Theodore. Kas ta on minevikust pärit või? Silmnähtavalt ei tea ta moest mitte tuhkagi. Võib-olla pole tal lihtsalt raha. Üliõpilased on ju vaesed...? Pani talvel suveriided selga? Nagu päriselt?”
Noogutasin aeglaselt.
Theodore oli niivõrd erinev, et ta lihtsalt ei sobinud meie sekka.
Mees köhatas uuesti, astus tahvli juurde, võttis kriidi ja kirjutas tahvlile raamatu lehekülje numbri. Seejärel andis ta meile soravas hispaania keeles tunnitöö kätte ja seadis end toolile istuma, jäädes kivistunud pilguga otse ette vahtima.

Kui tund lõppes kordus sama mida ma enne klassi sienemist nägin. Kõik, kaasaarvatud Sylvia, trügisid ukse juures, et välja saada. See ajas mind naerma. Noh, nii õudne Theodore ka ju pole…
Naeratasin ja seadsin sammud rahulikult ukse poole, kui tabasin endal Theodore’i pilgu. See oli läbitugiv, põletav. Jäin seisma ning märkasin, et teised olid õnnelikult klassiruumist minema saanud.
Theodore astus minu juurde ja langetas pead, et mu juukseid nuusutada. Olin pigistanud käe rusikasse, et teda lüüa kuid siis tuletasin endale meelde, et ta pole veel midagi teinud ja pealegi... ta on õpetaja.
Taganesin sammu ja uurisin mehe veidrat nägu, kus üks suunurk muigeks kerkis. Seejärel kasutasin hetke ära, et põgeneda, otsustades, et seni kuni meie oma hispaania keele õpetaja puudub, sinna tundi jalga ei tõsta.
Läksin vetsu, et seal veidi rahuneda, kuid ajataju kadus ning ajaloo tundi jooksmine ei muutnud fakti, et olen hilinenud ja õpetaja Marlyn saab taas minu kallal viriseda.
Aga kui klassi astusin ja vabandasin hilinemise pärast, viipas Marlyn, et ma oma kohale istuksin. See oli hämmastav. Kui aga märkasin Loganit tekkis mul soov ümber pöörata ja minema joosta. Loganil seevastu oli näol kerge naeratus, mis mind rahustas ja tuletas meelde reede õhtu, mis kujunes üsna veidraks. Tegelikult polnud see veider, kuid see oli väga huvitav.
Unustasin eesootava jutuajamise ning mõtlesin reede õhtu peale.
Pugesin oma koha juurde, tõmbasin tooli laua alt välja ja istusin. Panin vajalikud asjad kotist laua peale ning asetasin käed lauale, toetudes vastu tooli seljatuge, üritades kuulatada õpetaja kokkuvõtet uuest peatükist.
Logan keeras veidi pead: “Tere ei ütlegi?” Ta jäi õpetaja poole vaatama, kuid nihutas oma käe minu oma lähedale, hakates lõpuks nimetisõrmega mu kätt silitama. Kuigi see meeldis mulle, tõmbasin käe ära ning asetasin selle sülle. Ma poleks seda teinud, kuid ma kartsin, et võib-olla keegi näeb seda ja siis…
“Tsau.”
“Kuidas sinu nädalavahetus möödus?” uuris ta mänglevalt.
“Nagu tavaliselt.”
Logan noogutas ja sirutas käe minu vihiku poole, et sealt paberileht rebida. Lootsin, et ta kirjutab mulle midagi, kuid ta lihtsalt hakkas seda kokku voltima.
“Logan?” sosistasin.
Ta vaatas minu poole: “Ma kuulan sind?”
“Anna mulle andeks see mis reedel juhtus…”
Logan kergitas kulme: “Miks sa vabandad?”
“Ma… põhjustasin sulle ebamugavust. Sa ei tahtnud seda ning mul polnud mitte mingit põhjust ennast sulle peale suruda.”
“Kõik on korras, Paige.”
“Aga…”
“Agasid pole, kullake,” nähvas ta pehmelt ja pöördus taas õpetaja juttu kuulama. Kogusin end mõni minut ning libistasin siis Logani ette pisikese paberitüki, kuhu olin kirjutanud, et ma tahan temaga hiljem rääkida.
Logan lükkas selle minu ette tagasi: “Okei. Ütle aeg ja koht.”
“All kappide juures peale tunde?”
Logan oli nõus ning nii ma jäingi koolipäeva lõppu ootama, lootes, et Sylvia peab oma lubadusest kinni kahest viimasest tunnist jalga lasta.

“Kas sa oled mind juba kaua oodanud?” küsis Logan äkitselt minu selja taha ilmudes. Olin süvenenud oma kapi koristamisesse, mõeldes mida ja kuidas talle öelda. Kõige lihtsam oleks lihtsalt kaugele ära joosta… Eemale kõigest.
“Ei, mitte kaua,” vastasin kiirelt üle õla vaadates.
“Väga tore.”
Sulgesin kapiukse ja pöördusin. Nähes Logani ilusat rahulolevat nägu hajusid kõik mu mõtted, mille kallal ma nii kaua vaeva olin näinud.
“Kas jääme siia või liigume edasi kuhugile?” esitas Logan järgmise küsimuse ja vaatas vihjavalt paremale-vasakule. Mööduvad õpilased mind ei häirinud. Saatsin mõningaid koolikaaslasi pilguga, kuni Logani vaikne köhatus mind uuesti maa peale tiris.
Mis seal ikka… Miks ma peaksin venitama?
“Logan, me peame selle lõpetama.”
Üle poisi näo libises ja vari, seejärel kerge naeratus: “Selle mille?”
Kissitasin silmi. Kuidas ta ometi ei mõista? Tahtsin karjuma hakata, kuid suutsin end kontrollida.
“Sa veel küsid!?”
“Jah, ma küsin,” kehitas Logan õlgu.
“Sylvia petmise,” sisistasin tigedalt: “Ära ütle mulle, et meie vahel pole midagi toimunud. On.”
Logan raputas naerdes pead nagu ma süüdistaksin teda asjatult. Tema niisugune käitumine ajas mind marru.
“Sa oled sellest vähemalt aru saanud.”
“Olen jah ja mulle ei meeldi see, mis toimub!” hüüatasin natuke liiga valju, nii et kaks abiturineti, kes kontsaklõbina saatel meist mööda tippisid, meid mõõtvalt vaatasid.
“Võta vaiksemaks,” soovitas Logan mulle lähemale kummardudes.
“No vabandust,” pistsin sarkastiliselt vahele ja soovisin midagi lisada, kuid midagi Logani pilgus takistas mind.
Ta hoidis minuga mõned sekundid silmsidet, kuni ma pea ära pöörasin, suutmata seda taluda.
Ta ohkas: “Paige, Sylvia meeldib mulle.”
“Väga tore.”
“Aga Paige,” ta vaikis hetke, “sina meeldid mulle veelgi rohkem.”
Nüüd oli minu kord ohata: “Aga miks sa siis Sylviaga..?”
“See on keeruline.”
“Ma saan aru, et on. Sel reede õhtul…”
Logan asetas käe õrnalt mu suule: “Shh…”
Tõukasin ta käe ära: “Sa ei lasknud mul end… Ee, tead küll… Järelikult sa siiski armastad teda.”
Vaatasin kahtlevalt ühele tüdrukule järgi, kes meist aeglaste sammudega mööda liikus. Hetkeks hakkasin kartma, et ta kuulab meie vestlust pealt. Õnneks nii see polnud.
Logan raputas ägedalt pead: “Mida iganes… On sul kõik vajalik olemas?”
“Ee, jah, ikka…”
“Väga tore,” võttis Logan mu randme ümbert tugevalt kinni ja tiris mind endaga kaasa. “Lähme garderoobi ja seejärel minema…”
“Minema? Ja meie jutuajamine!?” imestasin, lootes, et Logan aeglustab veidi oma samme.
“Meie jutuajamine jätkub autos.”
Kortsustasin laupa: “Autos!? Kelle autos- minu või sinu?”
“Minu loomulikult.”
Logan lasi mind hetkeks oma haardest lahti ja viskas mulle mu mantli. Tõmbasin selle kiirelt selga, asetasin koti mugavalt õlale ja ei kujutanud ettegi mis nüüd edasi hakkab saama.
Hetke pärast võttis Logani käsi uuesti minu randme ümbert kinni.
Sammusime parklasse.
“Kas tood mu hiljem autole järgi?” pärisin Logani dziibi juurde jõudes.
“Selleks ajaks on kooli väravad juba ammu kinni, kullake.” Ta avas mulle ukse ja ootas kuni ma end istuma sättisin ja lõi siis ukse pauguga kinni.
Tõmbasin turvavöö peale.
Logan kõndis autonina eest läbi, kloppis masina kõrval jalad lumest puhtaks ja istus rooli taha, kuid ei käivitanud veel mootorit.
Ta alustas vaikselt, peaaegu paluvalt: “Paige, ma ei armasta sinu parimat sõbrannat, sest ma armastan sind. Ma armastan sind ja see armastus on keelatud. See on võimatu. Ma olen neetud ega vääri õnne…”
Ta armastab mind?
“Mida sa ometi räägid? Sa ei ole neetud…”
“Ma olen,” pihtis poiss autolage vahtides.
Ma ei saanud temast aru. Võib-olla ta lihtsalt otsib vabandusi, et mitte midagi tõsist aretada?
“Ma tean, et sa ei saa praegu aru, mida ma sellega silmas pean, kuid ühel päeval sa saad teada.” Nende sõnade saatel keeras Logan mootori tööle ja tagurdas koha pealt välja.
Mulle tundus, et me sõitsime tükk aega linnas lihtsalt ringiratast, kuid ma ei suutnud suud avada, et Loganilt vastuseid nõudma hakata. Ta vaatas mõtliku pilguga teele ja mina järgisin tema eeskuju, kuni ta lõpuks auto enne ristmikku peatas ja väljus, jättes mind üksida autosse.
Ta kõndis ilusa särava valgusfoori juurde, vaatas seda hetke ja pöördus siis auto poole tagasi. Kui Logan istus ja ühe käe roolile, teise käigukangile asetas, puudutasin ma ettevaatlikult tema jahedat kätt. Õhtu kergitas külmakraade ning tuul tegi asja veelgi hullemaks.
“Palun, selgita mulle, mida sa ennist selle kõigega mõtlesid?”
“Ma ei või seda teha,” raputas poiss kindalt pead, silmad kurvad.
“Miks?”
“Lihtsalt..,” ei leidnud poiss õigeid sõnu.
“Tead, see teebki asja keeruliseks, kui sa ei räägi.”
“Usu, Paige. See teadmine ei muudaks sind õnnelikuks.”
“Vaevalt, et see mind ka rohkem muserdaks?”
“Ei, kullake,” sosistas Logan õrnalt, pigistades mu kätt ja jäi seda silmitsema.
Langetasin pea: “Miks sa sellest niisuguse saladuse teed?”
“Ma ei teegi sellest saladust.”
Hakkasin närviliselt naerma: “No loomulikult.”
“Paige…” Logani silmad olid täis nukrust, kui ta mu ekslevat pilku tabada püüdis.
“Logan, ma armastn sind,” pressisin läbi hammaste, kuid poiss ei reageerinud sellele mitte kuidagi. Parimal juhul oleks ta peale sellist avaldust mind suudelnud või siis kallistanud, kuid… praegu ei midagi seesugust.
“Ma ei taha, et sa mind vihkad.”
“Ma ei vihkagi sind. Miks ma peaksin?” pärisin.
“Kui ma räägin sulle tõde.”
Tundsin, kuidas mu süda löögi vahele jättis. Tõde? Ma ei taha tõde kuulda kui see haiget teeb…
“Ma ei või sind armastada…”
“Sa vist väitsid ennist midagi sarnast,” laususin raskelt ohates.
“Palun kuula mind, Paige.”
“Ma ju kuulan!” karjatasin ja ülatasin sellegi iseennastki. Ma ei olnud tavaliselt selline, kuid igasugune keerutamine ajas mind endast välja.
“Katsu jääda rahulikuks.”
“Ma..,” hingasin ühe korra rahulikult sisse-välja, “olen rahulik.”
“Kõigepealt esitan ma sulle ühe küsimuse, võib?”
“Ma sooviksin tõe juurde asuda aga hea küll…”
Logan toetas end roolirattale ja vaatas aknast välja: “Kas sulle tuleb see ristmik tuttav ette?”
“Mis see ristmik siia puutub?” hakkasin torisema, vaadates kõrgeid punastest tellistest laotud maju. Ühe maja esimese korruse aknal vilkusid värvilised tuled, valgustades pisikese toidupoe nimesilti.
“Palun vasta minu küsimusele.”
Mõtlesin hetke: “Ikka, ma olen siin mitmeid kordi sõitnud ju…”
Vaatasin uudistavalt Logani poole: “Rahul?”
Poiss kortsutas kulme ja kallutas pead. Ta suu vajus paokile ja ma olin valmis järgmiseks küsimuseks, mille ta võib mulle esitada.
“Nii ja naa,” tuli lühike vastus.
“Miks sa seda küsisid?”
Logan libistas käe läbi juuste. Ta oli kahevahel, sellest oli kerge aru saada.
“Kas nüüd tuleb tõde?” uurisin leebemalt.
“Kas sa soovid seda?” küsis Logan, näol endiselt piinatud ilme.
Noogutasin, üritades naeratada oma kõige ilusamat naeratust. Jäin ootama midagi ilusat, kuid see, mida kuulsin veidi aega hiljem lõi mind totaalselt rivist välja, sest selline asi lihtsalt ei mahu pähe.
“Sa oled surnud, Paige,” sosistas Logan vaevukuuldavalt.
Ma tardusin. Ma keeldusin seda uskumast. Ta lihtsalt valetab mulle, muidugi valetab. Ma tean, et valetab. Ma ju elan…
“Ja see kõik, mis toimub, on ainuüksi minu süü, sest ma ei suuda sul minna lasta.”
Ei.
“Palun anna mulle andeks, Paige.”

“Sa valetad!” karjusin kui olin veidi kuuldut seedinud. “Sa lihtsalt valetad, Logan. Aga ma ei saa aru, miks sa seda teed… Naljakas see igatahes pole.”
Ta trummeldas sõrmedega roolirattal ja vaatas välja pimedusse. Olime sõitnud linnast välja ega vahetanud tükk aega teineteisega ühtegi sõna. Nüüd ma lihtsalt pidin asjadesse selgust saama. Ma ei või jätta neid nii. Miks Logan mulle nii teeb?
“Kui sa soovid tõendeid, siis ma võin sulle neid näidata. Iseasi on see kas sa vastu pead.”
Vaatasin Logani profiili ja hakkasin naerma: “Ma näen nagunii und.”
Poiss kehitas vaid õlgu: “Vahel ma soovin ise ka, et see kõik oleks uni, Paige. See on lihtsalt liiga valus, et seda taluda. Sinu puhul eriti…”
Köhatasin ja vaatasin suurt mändi, mis oli koheva lumega kaetud, soovides ärgata.
“Ma tahaksin küll tõendeid, Logan,” laususin emotsioonitu häälega.
Logan keeras pead, et mind vaadata. Ta tõstis käe ja puudutas mu põske ja naeratas kurvalt: “Aga see teeb sulle haiget… Ma ei taha sulle haiget teha.”
“Rohkem haiget sa mulle ikka ei tee kui juba teinud oled.”
“Pead silmas…?”
“Jah, teda,” noogutasin.
Logan vaatas mind uurivalt: “Aga midagi on veel?”
Lõin pilgu maha. “Sinu… See, kuidas sa oled mind endast eemale tõuganud.”
“Kui ma olen lõpetanud, mõistad sa, miks see vajalik oli.”
“Kahtlen selles.”
Logan naeratas: “Ma tean, et see kõik tundub uskumatu, seda ütlevad nad kõik.”
“Kes kõik?”
“Kõik, kes selle läbi teinud on.”
“Mille?” küsisin, kuid vastust ma Loganilt ei kuulnud. Selle asemel pigistas pöidla ja nimetisõrmega ninajuurt.
“Sinuga on lood eriti keerulised, Paige Atway..,” lausus poiss, kuid tema hääl ei olnud selline nagu tavaliselt.
“Sa kipud ennast kordama, Logan.”
“Ma tean,” märkis poiss kiirelt.
“Miks sa siis teed seda?”
Ta naeris. “Ma annaksin ka kõik, et see oleks uni. Ma tahan, et see oleks aga see on mõtetu soov.“
Olime mõlemad tükk aega vait ning vaatasime välja pimedusse. Taevas linna kohal oli oranzikas.
“Oled valmis?” purustas Logan peagi vaikuse.
“Näitad mulle tõendeid?” küsisin tema poole vaadates.
“Jah.”
“Väga hea,” naeratasin.
“Olgu siis,” Logan ohkas. “Sulge silmad ja ava need alles siis kui ma sind palun, eks?”
Noogutasin.
“Anna oma käed.”
Logan võttis mu käte ümbert kinni ja pigistas neid.
Kõik, mida ma nende sekundite vältel, mil silmad kinni olid, tundsin, oli vaid tuul. Õrn jahe tuul, mis mu lahtiseid juukseid sasis. Soovisin neid siluda, kuid Logan ei lasknud mu käsi lahti. Võib-olla oli see isegi hea, sest nii teadsin ma, et ta on endiselt minu kõrval.
“Nii..,” kuulsin Loganit vaikselt sosistamas ja ta lasi mu käte ümbert lahti. “Ava aeglaselt silmad. Rahulikult…”
Tegin nagu ta käskis ja mu silmadesse trügis sinine valgus. Muud ma hetkel ei näinud.
Logan võttis mu randme ümbert taas kinni ja nii liikusime me edasi, kuni jõudsime pisikesse ruumi.
Mu käed hakkasid värisema, sest ma ei teadnud, mida ma järgmiseks näha võin.
Logan jäi mu selja taha seisma, pea mu vasakule õlale toetatud ja käed tugevasti minu ümber. “Liigume edasi,” sosistas ta ning ma sundisin end mõnda sammu astuma.
“Ma olen sulle toeks, Paige.”
“Mhmhh,” pomisesin vastuseks ja vaatasin uurivalt voodit, kus keegi lebas.
“Veel paar sammu…”
Kramplikult seadsin üht jalga teise ette, tundes kuidas Logani haare mind rohkem pitsitama hakkas.
Seisime nüüd voodi kõrval ja vaatasime mõlemad seal lebavat inimest. Tundsin kuidas mu kurk kähedaks muutus.
“Mis mul viga on?” küsisin pisaratega võideldes. “Mis minuga juhtus, Logan?”
“Õnnetus,” vastas ta lihtsalt ja läks teisel poole voodit, kummardus mu elutu keha kohale ja puudutas käega minu põske. Nägin, kuidas kahvatu nahk veidi liikus, kuid ma võisin seda ka ette kujutada. Silmitsesin mõtlikult oma tumepunaseid huuli ja üritasin meenutada midagi oma elu viimastest päevadest.
“Mulle ei mahu see pähe… Kuidas see võimalik on, et ma..?”
“See on mõistatus,” kehitas Logan õlgu.
“Aga kui ma tõepoolest… siis… kas ma ei peaks kuskil mujal olema?”
“Nüüd jõuamegi asja juurde…” Logan tuli minu kõrvale tagasi. “Sa oled koomas. Õnnetus juhtus esimesel koolinädalal, reedel. Sinu seisund oli väga raske, kuid sa olid teadvusel. Kõik oli korras kuni esmaspäevani, mil su seisund halvenes ja sa langesid koomasse, mis arstide jaoks oli täiesti ootamatu.”
“Aga mis minuga siis juhtus?” pärisin põskedelt pisaraid pühkides. Kuidas ma saan nutta kui ma surnud olen..?
“Mäletad seda ristmikku, mida ma sulle enne näitasin? Õnnetus juhtus seal. Sinul oli eesõigus, kuid reka, mis külje pealt ristmikule lendas ja ületas ka kiirust, ei arvanud sinu eesõigusest mitte midagi. Tulemuseks ongi see, mida sa näed ja veel see, mida sa ei näe ega tunne…”
“Mida ma ei näe ega tunne..?” kordasin arusaamatult.
“Sinu auto oli justkui kokkukägardatud paberileht,” Logan vaikis hetke. “Sind lõigati autost välja.”
“Aga mida sa ikkagi…”
“Sa oled halvatud, Paige. Sa ei tunne midagi, mis on allpool vööd.”
Pilgutasi kiirelt silmi ja keerasin enda kehale selja.
“Su ema..,” alustas Logan ettevaatlikult ning peagi tundsin tema kätt enda õlal. Mõte emast viis mu totaalselt endast välja.
“Kuidas tal on?”
“Ta ei suuda sellega, mis sinuga juhtus, leppida… Ta käib siin iga päev, kuid praegu on ta kodus puhkamas. Aga su vend peaks kuskil siin olema.”
“Oh, Patrick..,” hakkasin uuesti nuuksuma.
“Jah, neil on valus, kuid nad saavast sellest üle. Nad on tugevad.”
"Keegi pole nii tugev, et sellest üle saada!"
Logan võttis tugevalt mu ümbert kinni. "Muidugi pole, kuid seda teeb aeg."
"Logan, ma ei taha surra, ma ei taha! Ma ei või..."
Ta kuulas mind, kuid ei vastanud. Polnud vajagi, et ta vastaks. Kuigi ma keeldusin kõike, mida Logan mulle rääkis, uskumast, muutus kõik iga sekundiga aina reaalsemaks. See oli nii valus.
Peitsin näo Logani rinnale.
Veidi aja pärast avanes palati uks ja sisse astus üks poiss, kes sarnanes mu vennaga, kuid temal oli erinevalt Patrickust blond siilisoeng.
"Kes see on?" küsisin sosinal ja üritades nuuksumist kontrolli alla saada. Logan silitas mu selga. "Sa ei pea sosistama. Ta ei kuule ega näe meid nagunii, Paige. See on Patrick."
"Patrick?" vaatasin üllatunult poissi, kes minu keha kohale kummardus ja mu pikki juukseid üle õla sättis. Tema raske, valulik ohe kajas pisikeses ruumis, kui ta istus ning võttis mu jaheda käe, mil valgel linal lebas, oma pihkude vahele.
Logan noogutas.
"Kas ma ei saa talle kuidagi märku anda, et..?"
"Ei, kullake. Ei saa."
"Miks?"
Logan vaikis taas ja me mõlemad silmitsesime ainiti Patrickut, kes pea meie poole oli keeranud nagu oleks meie sosinat kuulnud.