Breathtaking, 19

3.

“Paige, mida sa teed?”
“Issake, ema ära ehmata mind!” pillasin juukselaki pudeli oma toa tumedale laminaadile ja veeres minust eemale. Korjasin selle kiirelt üles.
Olin tund aega varem tõusnud, et end ilusaks teha. Unustan üheks päevaks teksapüksid ära ja kavatsesin lüüa end samamoodi üles nagu kõik teised tüdrukud, kes iga päev uhkeid riideid kannavad.
Mu ema toetas end vastu ust ja vaatas mind nägu naerul: “Sa ehmatasid mind. Ma tulen vaatama kas Paige on end juba voodist üles ajanud ja leian ta toast mingi võõra piiga…”
“Ema,” laususin kiirelt.
“Kes kannab miniseelikut ja roosat sviitrit ning näeb vaeva lõpupeo soengu tegemisega!”
Astusin peeglist mõned sammud eemale, et end vaadata. No miniseelik… Miks mitte? Mul on ju sukapüksid ka jalas ning täna on palju soojem kui oli eile. Päike ju paistab ja tuult pole ollagi. Ja roosa v-kaelusega sviiter pole midagi kriiskavat mida ma ei võiks kanda. Ma võiks kõike kanda kui vaid sooviksin. Ja just täna ma soovin seda teha.
“Su juuksed..,” krimpsutas ema nina ning raputas pead.
“Mis neil viga on? Väga hull või?”
Ema hakkas naerma: “Sinul ja su juustel pole midagi viga, kuid mina sinu asemel teeks lokid, mitte ei jauraks kuklasoenguga.”
“Lokid?” küsisin, kuid mu küsimus jäi lihtsalt õhku rippuma. Ema oli toast kadunud, et tuua lokitangid. Peagi oli ta tagasi, käskis mul istuda ja hakkas pihta.
Umbes veerand tundi hiljem vaatasin ma peeglisse ja kergitasin kulme: “O-okei. Ma olen üsna… teistsugune.”
“Täitsa kena.”
“Kindel?”
Ema muigas: “Ka sul on tekkinud...?”
“EI!” hüüdsin kiirelt, kui taipasin, kuhu ema sihtis: “Oh ei, oh ei, emps. Ei-ei-ei. Kas ma ei või end enam kenaks ka teha? Ma olen Sylvia kõrval nagu mingi sporditüdruk.” Võtsin voodilt musta koti: “Mis kell üleüldse on? Ma pean sööma ka veel!”
Kiirustasin kööki ja sõin kausitäie sokolaadihelbeid. Täna tõotas tulla hea päev. Ilm oli suviselt soe, ma tundsin end hästi, nägin hea välja… Täna lihtsalt peab kõik hästi minema.
Lõpetasin söömise ja viisin nõued kraanikaussi.
Kuna ma polnud oma autot tükk aega kasutanud, ei mäletanud ma enam, kus võtmed olla võiksid.
“Mida sa otsid?” järgnes ema mulle esikusse, kus riiulites sobrasin.
“Autovõtmeid. Kas tead, kus need olla võivad?”
“Ikka,” lausus ema ja viipas minust mööda toolile, kus istudes panin tavaliselt jalanõusid jalga.
“Oo, tänks. Kas ma ütlesin sulle eile, et lähen autoga?”
“Sa mainisid.”
“Okei, tsau!” lippasin majast välja garaazi, et oma vanale Toyotale pilk peale heita. Ma oletasin, et mu tumepunane Camry on tolmune ja kole ja… Aga ei olnud. Naeratasin ja viskasin koti kõrvalistmele. Istusin rooli taha ja lõin masinale hääled sisse.

Kooliparklasse sõites ei osanud ma aimatagi, milline publik minu etteastet vaatab. Loomulikult oli ilus soe ilm kõik välja meelitanud ning parklas autode ümber olid tekkinud suured kambad. Otsisin aeglaselt teiste neljarattaliste vahel sõites oma Camryle parkimiskohta ja märkasin, et kohal, kus Logan oma dziipi parkis, oli teine auto. Sinine BMW. Ilma katuseta.
Ma olin natuke pettunud, et ma Loganit ei näe. Et tema mind ei näe aga mis siis ikka. Lõpuks leidsin vaba parkimiskoha ja peale mõneminutilist ergutuskõnet väljusin autost.
Lähedalasuvast poistekambast pöördusid mõned pead mind vaatama ja ma tahtsin kõrvad kinni katta, kui kuulsin vilistamist. Aga võib-olla nad ei vilistagi minu peale…
Seadsin sammu peaukse poole ja nägin Sylviat. Ta ootas mind. Üksi.
“Tsau!” tervitasin teda naeratades.
“Vau, Paige!” tegi Sylvia mulle ringi peale: “Teksamini?”
“Mnjah,” kehitasin õlgu. “Mõtlesin, et näen enda kallal veidi rohkem vaeva.”
“Igatahes tasus see ära. Nägid kuidas sind vaadatati? See, kes eile mu kingi kiitis, läks mööda ja oli kadedusest roheline.”
Hakkasin naerma.
Ausalt öeldes olin ma tegelikult närvis, sest mulle ei meeldinud tähelepanu. Mulle tundus nagu peaksin ma end liigselt kontrollima, et mitte midagi rumalat teha ega öelda. Ja fakt, et Logan koolist puudus, tegi mu olemise veidi lahedamaks. Tema ees oleksin kõige närvilisem.
“Okei, lähme sisse, kui sa väljas peesitada ei taha?”
“Lähme.”
Sylvia võttis mu käevangu ning nii me laia peakoridori astusime.
“Huvitav kuhu Logan nüüd läks siis..,” pomises Sylvia ja ma tõmbasin oma käe ära. Ta on siiski koolis?
“Ma arvasin, et ta pole koolis.”
“Miks sa seda arvasid?”
“Ma ei näinud tema autot.”
“Me ei tulnud täna dziibiga. Täna lendasime kohale Logani kabrioletiga.” Ahjaa, kuidas ma unustada võisin, et tal on kaks autot?
“Sa tulid temaga?” küsisin ja tundsin vastikut kriipimist. Aga ma ise ütlesin Loganile, et ma tulen täna oma autoga. Et ma ei vaja tema teenust…
“Lähme otsime ta üles. Ta räägib ühe tüübiga korvpalli meeskonnast.”
Nohisesin tigedalt. Nad oleksid nagu abielus. Sylvia kasutab endast ja Loganist rääkides meie-vormi ja teab isegi, millest poiss räägib kuskil teises kooli otsas.
Vapustav ja väga nõme.
Märkasin Loganit toetumas vastu sinist kappi ning tema ees seisis üks siilisoenguga tüüp, kes raudselt polnud meie klassist.
“Logan!” hüüdis Sylvia minu kõrval, pälvides kõikide uudishimulikud pilgud.
“Palun ära karju,” sosistasin talle ja Sylvia lihtsalt naeris.
Logan vaatas hetkeks üle õla ja siis sekundid hiljem vaatas uuesti ja pikemalt. Jõudsime poistele lähemale ja Logan naeratas kui hetkeks meie pilgud kohtusid.
Sylvia naeris: “Rhys, see on mu parim sõbranna Paige. Paige, see on Rhys.”
“Tore,” märkis viimane kiitvalt.
Pöörasin pilgu kõrvale, et vältida Rhysi rõõmsat nägu. Sylvia haaras agaralt Logani käe ümbert kinni, kuigi poiss seda ei tahtnud. Lõpuks andis ta alla ja niimoodi nägid nad välja nagu mingid… turteltuvid.
Mul oli vastik vaadata, kuidas Sylvia end Loganile kaela riputas. Kas ta üldse teab, et ta poisile meeldib?
“Ee, mis sa siis sellest plaanist arvad? Lööd kampa?” kogus Logan end ja Sylvia kergitas uudishimulikult kulme: “Kas te tõesti hakate korvpalli mängima?”
Rhys noogutas: “Jah. Ma arvasin, et kui siia kooli uus kekaõps tuli, siis ei toimu enam mingeid võistlusi. Igatahes olen ma nõus kampa lööma.”
Rhys oli päris lahe poiss.
Tuli välja, et ta käib kaheteistkümnendas klassis ja erinevalt mõnedest lõpuklassi õpilastest suhtus ta madalamate klasside omadesse võrdväärselt. Kui Sylvia oli Loganilt uurinud, mis tund hakkab ja kilkas õnnelikult, kui sai teada, et neil on tund koos. Ma pööritasin tüdinenult silmi ja Rhys tuli minu kõrvale: “Saadan su tundi?”
“Pole vaja.”
“Saame siis äkki… lõunalauas kokku?”
“Okei. Ma otsin su üles.”
Rhys naeratas ja avas mulle koridori vaheukse: “Ma otsin teid. Te olete kolmekesi koos, eks?”
“Mhmhh,” nohisesin ja seadsin sammud bioloogia klassi poole, lootes, et see poiss jätab mind rahule. Kuigi tegelikult mingi osa minust nautis seda, et ma talle huvi pakkuma hakkasin. See võib väga kasulikuks osutuda.

Bioloogia möödus kiirelt, kui mitte arvestada Amanda ja Stacie sosistamist, mille teemaks olin suure tõenäosusega mina. Üritasin neist mitte välja teha ning kui lõpuks kell välja helises tõusin kiirelt, et klassist minekut teha.
Teades, et järgmine tund on kirjandus ja et see kindlalt toimub, muutis mu tuju natuke paremaks. Hetkeks unustasin kuidas Sylvia Loganile külge lõi ning lohutasin ennast. Kõik on ühepoolne. Vähemalt hetkel veel, mõtlesin kaheldes ja mulle meenus, kuidas Logan üleeile mind koju viies Sylvia kohta küsimusi esitas. Aga võib-olla oli see lihtsalt uudishimu? Tal ei saanud olla veel mingit sellist huvi mu parima sõbranna vastu, kui ta isegi polnud teda veel näinud…
Mida sa pabistad, Paige..?
Kõndisin jalgu laisalt lohistades oma koha poole, tundes heameelt, et klass veel üsna tühi oli. Istusin ja ladusin vajalikud asjad lauale ning panin koti seina äärde. Toetasin pea kätele ja jäin akende poole vaatama, uudistades igat klassitulijat, kuni järsku astus sisse Logan. Ta peatus ukselävel ja vaatas klassis otsivalt ringi.
Ohkasin vaikselt ja üritasin varjuda enda ees istuva poisi kukla taha, kuid Logan seadis sammud sujuvalt minu laua poole.
“Oh ei,” pomisesin ja sundisin end normaalselt istuma. See oleks ju lapsik kui ma… Mnjah.
“Tsau.”
“Tsau,” tervitasin teda viisakalt vastu, kui ta minu kõrvale istus.
Logan muigas ja toetas pea vasakule käele, et mind vaadata. “Ma tean, et me ei tunne üksteist just väga kaua aga sa võid mind usaldada.”
Kergitasin kulme: “Mida sa sellega öelda tahad?”
“Räägi, mis sind painab?”
Mu suu oli sõna otseses mõttes vett täis. Mismõttes ma… Räägin Loganile, et ma muretsen oma ligitikkuva sõbranna pärast?
Ee, ei vist.
“Mitte miski ei paina mind, Logan. Ja isegi, kui mind miski peaks siiski painama, oled sina küll hetkel viimane, kellele ma midagi räägiks, sest ma tunnen sind alles kolmandat päeva. Noh, tegelikult ma ei tunne sind. Ma ei tea sinust mitte midagi, kui aus olla.”
“Selge pilt.”
Logan nõjatus vastu toolileeni ja vaatas tahvli poole ning mina lihtsalt… kurvastasin, sest ma olin hakanud unistama ja need unistused olid nii-nii ilusad. Ma soovisin, et need täituks.
“Su fännklubi näib kasvavat,” alustas Logan emotsioonitult peale pikki sekundeid täis vaikust.
“Mida sa..?” sisistasin pahaselt ja siis osutas Logan klassi akna ääres istuvale poisile, kes mind tükk aega juba piielnud oli.
“Ma vist… pean… ettepoole nõjatuma, et tema katse sind silmadega lahti riietada nurjata.”
“Kuule, lõpeta,” käskisin Loganit, kes vahtis ainiti poissi, kes nüüd ümber pöördus. “Mis sul ometi viga on, Logan!?”
“Minul?” imestas ta. “Mul pole mitte kui midagi viga. Terve nagu purikas.”
“Ei paista küll sedaviisi.”
“Ma saan aru, et sul ei kõlba minuga koos istuda siin need nelikümmend viis minutit. Vabandust, Paige.”
Ma olin üllatunud Logani sellisest käitumisest.
“Mis fänniklubi sa silmas pidasid?” küsisin äkki ja olin endiselt vihane.
“Ma parem ei hakka sulle kõikide murtud südamete omanikke ette lugema,” lausus Logan kibedalt muiates ning asetas käed rinnale risti.
Noh, see oli lihtsalt naeruväärne juba.
“Too mõni näide?” palusin teda kannatlikult.
“Rhys. See tüüp, kellega ma vahetunnis rääkisin.”
“Keegi veel?” uurisin edasi. Vaatasime Loganiga üksteise silmadesse ning kui muidu oli see mulle ebamugav tegevus, siis sel hetkel mulle meeldis see.
Logan naeris, kuid nüüd oli see juba selline vaba ja lõbus. Siis aga helises kell ja Logan tõsines: “Muidugi. Mina.”
Hetkeks oli mul selline tunne nagu oleks keegi mind tugevalt abaluude vahele löönud. Neelatasin ja pilgutasin kiirelt silmi: “Mida sa ütlesid?”
Logan köhatas: “Õpetaja tuli.”
Ta tõusis püsti nagu kõik teisedki ning kergelt värisevate kätega korjasin asjad laualt kokku, kuhjasin need sülle ja haarasin seina äärest koti ning kihutasin klassist välja saateks Logani, õpetaja ja kõigi ülejäänute imestunud pilk.
Lõin ukse kinni ja hakkasin jooksma. Jooksin trepi juurde ja tõmbasin hetke hinge. Olin pillanud oma pastakad maha ning korjasin need üles ja pistsin koos teiste asjadega kotti. Mõtlesin, mida edasi teha. Peita end kuhugi ja oodata, kuni järgmine tund hakkab? Minna tundi tagasi? Logan ei öelnud mulle midagi nii… jubedat, mis oleks pidanud mind solvama. No muidugi oli see fännklubi jutt liiale minek, kuid võib-olla…
Oli Logan lihtsalt armukade?
Võib-olla tõesti.
Otsustasin raamatukokku tunni lõppu ootama minna ning siis tuli mul enda meelest suurepärane idee. Idee, mis kõik siiski nässu keeras.


Lõunapaus jõudis kätte kiiremini kui ma lootsin ning juhtumisi olin ma esimene, kes meie lõunalauas istet võttis. Nägin mõningaid oma klassikaaslasi sööklasse sisenemas ja rõõmustasin, kui märkasin Rhys’i. Mind nähes naeratas ta ja sammus peale lühiajalist sööklarivis passimist kandikuga minu poole.
“Hei,” tervitas ta mind lõbusalt ja asetas kandiku peaaegu minu ette. Suure taldriku peal oli paras hunnik krõbedaid friikartuleid ja salatit.
“Logan ja see… tüdruk…”
“Sylvia?”
“Jah, Sylvia. Kas nad pole veel tulnud?”
“Ei ole.”
Seepeale võttis Rhys kõrvallaua juurest ühe tooli ning istus minu kõrvale. Natuke kitsas oli, kuid samas ma ei nurisenud.
“Kas sa ei söögi midagi?”
“Ee, mul pole kõht tühi.”
“Ma ei usu sind,” naeris Rhys ja võttis taldrikult pika friikartuli, et seda mulle suhu pista.
Hakkasin naerma ja üritasin tema kätt eemale lükata. “Rhys! Ma ei taha!”
“Tee mulle rõõmu ja ava suu!”
Surusin hambad kokku. See oli raske, sest Rhys ajas mind lihtsalt naerma. Lõpuks, kui ma naerdes pead raputasin ja Rhys käe mu kaela ümber libistas ning friika mulle suhu jõudis pista, nägin pilku tõstes meie ees Sylviat ja Loganit. Sylvia naeris ja Logan tema kõrval vaatas meid tuimalt.
“Sa toidad mu sõbrannat friikatega?” imestas Sylvia, istudes kohale, kus eile istus Logan. Logan istus nüüd meie vastu, mis oli natuke… piinarikas nii mulle kui talle.
Rhys naeris: “Ta nälgis siin ja mul hakkas temast kahju.”
Sylvia naeris ja hakkas siis rääkima oma muljetest, mida vist tegelikult mitte kellegil peale Rhysi huvitav kuulatada polnud. Logan nõjatus vaikides vastu sinise sööklatooli seljatuge ning rüüpas oma mahlapudelist aeg-ajalt mõne väikse sõõmu. Kogu ülejäänud aja ta põhimõtteliselt jälgis mind ja Rhys’i, kel oli õnnestunud veerand friikatest mulle sisse sööta.
Ma üritasin Logani poole mitte vaadata. Proovisin keskenduda Sylvia jutule ja Rhysile minu kõrval. Mu üritamine lõppes siis, kui Logan end häälekalt püsti ajas ja minema jalutas, saatjaks Sylvia üllatunud pilk ja küsimus “Kuhu sa lähed?”.

Neljapäev ja reede möödusid nii mõneski mõttes üsna rahulikult. Mõlemal päeval ei näidanud Logan oma nägu kooli ning ükskõik kui väga ma tema puudumise põhjuste vastu huvi hakkasin tundma, ei riskinud ma Sylviat ühegi küsimusega pommitama hakata. Alles reedel peale esimest tundi kurtis Sylvia kui igav tal koolis on kui Loganit pole.
“Kas teil on mingi tund muidu koos ka?”
“Kirjandus on jah koos,” pomisesin kui olime kappide juurde jõudnud. Otsisin kapist ajaloo õpikut ja vihikut ning ei hakanud Sylviale ütlema, et millegipärast kahtlustan, et mul on Loganiga ajalugu ka koos. Ma polnud siiani teada saanud, kes esmaspäeval minu kõrval ajaloos istunud oli. Ainuke võimalus oli oodata neljapäeva ja reedet. Päevi, mil ajaloo tund oli. Eile polnud mu pinginaabrit kohal ja nüüd oli vaid mõne minuti küsimus, kas ta täna on koolis või mitte. Aga võib-olla ma istun siiski üksi?
“Mis see on..?” kummardus Sylvia ja korjas midagi kapipõhjast üles. See oli kokkumurtud roosa paber, mille peale oli trükitähtedega minu nimi kirjutatud.
“Kuidas see siia sai?” küsisin ja vaatasin siis kapiust, kus oli pisike pilu, mis arvatavasti õhuava ülesannet täitis.
“Sa saad juba armastuskirju, Paige,” itsitas Sylvia ja oli valmis paberit lahti voltima. Kibekiirelt haarasin paberi tema käest ning taganesin mõned sammud. “See pole armastuskiri, sa tobuke!” pomisesin ja lasin silmadega kiirelt üle trükitud sõnade.
“Mis see on siis?”
“Tundub nagu… kutse.”
“Kutse?” kordas Sylvia ja tuli minu kõrvale. Lugesime teksti hoolikalt läbi ja Sylvia jõudis viimase sõnani esimesena, millest andis ta märku kiljumisega: “Issand, see on Rhysilt!”
“On jah,” nentisin ja libistasin käe kiirelt läbi lahtiste juuste. “Ta kutsub mind … ee… Howard Gramsoni sünnipäevale…“
“Kes on Howard Gramson?”
“Ma ju ei tea,” kehitasin õlgu ja liikusin oma kapi juurde, et ajalooõpik ja vihik kotti toppida. Vahetund lõpeb mõne minuti pärast ja ma tõesti ei soovinud tundi hiljaks jääda. “Ma, muide, olen siin alles teist nädalat.”
Sylvia naeris: “Aga no… Oota korra!”
“Me peame tundi minema. Mul hakkab ajalugu, sul hispaania keel. Päriselt…”
“Äkki on mulle ka kutse?” keeras Sylvia ruttu oma kapiukse lahti ja pettus, kui veendus, et tema kapis pole mitte ühtegi roosat paberit. “Huvitav, mis su boyfriend arvab, kui ma sinuga tulen?”
“Sylvia!” hüüdsin tigedalt.
“Mida sa vahutad, Paige. Sa meeldid talle. Ja mulle meeldib ka, et sa talle meeldid. Varsti saame topeltkohtingule minna,” lausus Sylvia kappi lukustades ning hakaksime siis trepikoja poole sammuma.
“Sina, mina, Rhys..?” küsisin ja hakkasin naerma. Mina ja abiturient Rhys. Noh jah. Ega tal viga pole, kuid kas ma just temaga käima hakkaksin… “Kes veel siis?”
“Logan loomulikult!”
Ma peaaegu, et komistasin. Logan?
Sylvia säras õnnelikult minu kõrval kepsutades ja ma vahtisin põrandat. Asjad hakkasid kontrolli alt väljuma. Keegi tegeles paaripanemisega ja ausalt öeldes polnud mina tulemustega rahul. Logan ja Sylvia ei sobi kokku. Logan on vaoshoitud ja suudab oma emotsioone talitseda -vähemalt nii tundub mulle-, kuid Sylvia on tema kõrval nagu nelja-aastane põnn, kes mänguasjapoes on ja kõike endale krabada soovib.
Ning mina ei sobi Rhysiga kokku. Esiteks pole ta minu maitse, kui nii võib öelda. Ta lihtsalt on liiga… pealetükkiv, unustades ära, et ka minul on sõnuõigus.
“Tead mis!?” kilkas Sylvia kui olime jõudnud trepikotta. “Ma helistan õhtupoole Loganile ja küsin mis ta sellest plaanist arvab. Ma usun, et meil oleks tore.”
Noogutasin laisalt ja viipasin Sylviale, seades seejärel sammud ajalooklassi poole.

Kui ma peale tunde oma kappi korrastasin, et aega parajaks teha, tegin mõttes plaane mõnusaks nädalavahetuseks elutoas pehmel diivanil komöödiaid vaadates. Sylvia oli saatnud mulle mõni minut tagasi sõnumi, et mata õpetaja oli ära keeranud ja otsustas tundi pikendada 7 minuti võrra, sest ta oli tigedaks saanud, et keegi ei mõiganud lineaarvõrrandeid lahendada.
“Vahva,” mõtlesin ja surusin kotist viimase raamatu teiste vahele kappi. Kuulsin võimlauksi avanemas ning poiste ja tüdrukute hääli läbisegi. Ma ei pööranud neile tähelepanu vaid tegelesin oma kappi koristamisega, kuni lõpuks koridor vaiksemaks muutus. Peale minu olid siin veel mõned õpilased, kuid vähemalt oli siin vaikus. Ja see oli hea, sest lärm pani tihti mu pea valutama.
“Hei,” tundsin kellegi pea raskust oma õlal ning hingeõhu paitust vastu lõuajoont. Pöördusin nii kiirelt kui suutsin, seistes vastamisi Rhysiga. “Ehmatasin sind?”
“Ma… olin lihtsalt oma mõtetes, Rhys.”
“Sul tunnid läbi?” uuris ta ja sasis käega oma niiskeid juukseid.
“Jah, ma ootan Sylviat. Mata õps hoiab neid pantvangis.”
Rhys hakkas naerma: “Kehvasti. Ma võin sulle seni seltsiks olla. Mul on üks tund veel… Muide, kas sa said mu kutse kätte?”
“Gramsoni sünnipäev?”
Poiss noogutas agaralt. “Ma tõesti tahan, et sa koos minuga tuleksid. Sa ei tunne teda, kuid küll ma teid tuttavaks teen.”
“Ma sellepärast ei muretsegi. Mul oled ju sina,” üritasin naeratada ning puudutasin arglikult poisi õlga.
Rhys naeratas: “Nii juba läheb. Ma tulen sulle õhtul ise järgi. Kus sa elad?”
Hakkasin kogelema ning siis keerasime mõlemad pead, sest meie poole kiirustas Sylvia. Ta jäi meie kõrval, põsed õhetamas seisma.
“Tõsine värdjas õps! Tõsine värdjas õps! Ma nagu … ausalt! On ikka… mutt,” tigetses Sylvia ja avas kolinaga oma kapi.
Vaatasin kuidas ta kotist oma asju põhimõtteliselt loopis kappi ning mõistsin, et midagi oli ikka tõsiselt viltu. Rhys aga nii ei arvanud.
“Oli tore tund?” küsis ta ja naeratas. Müksasin teda küünarnukiga ribide vahele.
Sylvia keeras end ümber: “Lihtsalt ideaalne oli!”
“Shh-shh-shh,” tõstsin käe, et vahutavat sõpra rahustada. Sylvia võttis kotist viimase asja ning lõi siis sellise pauguga kapiukse kinni, et terve koridor kajas.
“Kuramus!” sisistas Sylvia ja tundus nagu sooviks ta midagi veel lisada, kuid siis helises tema mobiil. Sylvia õngitses selle kotisügavustest välja ning vastas, sammudes meist eemale ning tema hääl oli taas endine- ülevoolavalt rõõmus.
“Kuhu me jäimegi?” tegi Rhys kavala näo pähe ja puudutas kergelt minu kätt.
“Sa ütlesid, et võid mulle järgi tulla. Mina pidin sulle aadressi ütlema. West Woods, maja number 12.”
“Okei, ma arvan, et leian selle üles… Muide Howardi juurde polegi sealt pikk maa,” rõõmustas Rhys. “Kõigest mõni kilomeeter. Kuus, seitse..?”
“Psst!”
Pöördusime Rhysiga ning meie juurde ilmunud Sylvia naeratas: “See pidu. Kas ..ee.. Logan võib ka tulla… Noh, ja mina muidugi?”
Nägin Rhysi näol segadust. Mulle tundus, et ta soovib Sylviale ära öelda, kuid lõpuks nõustus ta. Nähtavasti kartis ta, et ma poleks eitava vastusega rahul.
“Jah, võime!” lausus Sylvia telefoni ja kadus meist jälle eemale.
“Ega sul ometi tänaseks õhtuks muid plaane polnud?” muretses Rhys. “Ma saan aru, et see kutse tuli üsna hilja…”
Okei, mõtleme jooksuga välja nüüd midagi…
“Ei, ei ole.”
“Lahe.”
Kui Sylvia lõpuks meie juurde tagasi tuli, küsisin kas tema samuti vajab õhtul küüti. Sylvia naeratas: “Rhys, sa tuled Paige’ile järgi?”
Rhys noogutas.
“Siis võime juba neljakesi minna, sest ega meil kellegil vist pole aimu, kus see tüüp elab.”
Rhys noogutas taas ning kui kell helises, ütles, et ta tuleb mulle, ehk siis meile, järgi kell kaheksa.
Kui Rhys rahva sekka kadunud oli, hakkas Sylvia jälle kilkama. Matemaatika tund oli unustatud.
“PI-DU, Paige! PIDU! Teine nädal ja… juba. Lahe!”
“Luba meelde tuletada, et kutse oli tegelikult ainult mulle,” laususin kui olime jõudnud minu auto juurde.
“Huvitav, mida sinna selga panna?” hakkas Sylvia arutlema ning ma lihtsalt raputasin naeratades pead. Võib-olla polegi see kool ja seltskond just kõige hullem? Lihtsalt pisike test enne suurt eksamit? Kõik on võimalik…
Käivitasin auto ja rõõmustasin, et reedega on järjekordne koolinädal läbi. Ja erinevalt eelmisest nädalavahetusest tõotab see palju lõbusam tulla.
Kooliparklast välja sõites otsustasin siiski tänast õhtut nautida. Mis sest, et ma satun totaalselt võõrasse seltskonda. Ma ei ole ju tegelikult päris üksi. Sylvia ja Logan on ka seal. Samuti Rhys, kes hoolitseb selle eest, et ma tunneksin end tema tuttavate keskel hästi.
“Meil on viis tundi aega, et see probleem lahendada,” kehitasin õlgu ning vaatasin foori taga seisma jäädes Sylviat, kes kõrvalistmel mossitades arvatavasti mõtetes oma riidekappi sassi keeras, otsides midagi lahedat selga.
Sylvia heitis pika pilgule minule ning siis hakkasime mõlemad naerma.

Tegelikult ei olnud ema üldse nõus sellega, et ma mingile peole lähen. Ta hakkis närviliselt sibulat ja vaatas mulle pikka loengut pidades ainiti mind.
“Ole oma sõrmedega ettevaatlik,” laususin ja ema kõverdas näppe, et mitte neid terava kööginoaga maha nüsida.
“Lihtsalt… Ma loodan, et sa saad aru, kui jubedad tegelikult sellised peod on. Sa ei tohi seda poissi veel usaldada, kullake!”
“Emps, kõik on korras. Sylvia tuleb ka. Ja pealegi ei ole see sünnipäev nüüd mingi meeletu läbu.”
Kolmas lause oli muidugi vale. Kuid ma vähemalt lootsin, et see pidu ei sarnane mõnele sellisele majaläbule, mida vaid filmides näinud olen. Loomulikult käisime Sylviaga eelmises koolis käies mõnedel pidudel, kuid need kõik olid üsna tagasihoidlikud. Jah, muusika mängis liiga valju. Ka mõni veinipudel leiti kuskilt, kuid midagi jubedat küll korda ei saadetud. Asi piirdus paari tunniga.
“Okei, tsauks!” tõusin ja lükkasin tooli laua alla. Kell oli kohe-kohe kaheksa saamas ja õues oli septembri kohta lausa liiga valge. Lükkasin välisukse lahti ning märkasin madalal õhtutaevas suurt hõbedast kera.
Olin end üsna üles löönud. Piirdusin pruunide sukapükstega ning pika punase maikaga, mis ausalt öeldes kleidi eest. Teades, et pääsen sooja autosse, olin mantli hõlmad lahti jätnud. Kuna kontsakingadele ma jätkuvalt ei mõelnud, olin jalga lükanud lahtised rihmikud, mis jalgtee kivisel pinnal kenasti kõpsusid.
“Kena oled!” hõikas Sylvia mu juukseid puudutades.
“Sina ka,” vastasin ja üritasin emaga räägitut unustada. Ausalt öeldes rikkus see veidi minu tuju.
Vaatasin Sylvia Lühikesi pükse ja valget t-särki ning väristasin õlgu, mõeldes, kas tal üldse külm pole.
Logan, kes meie kõrval jalalt-jalale tammus, nägi samuti kena välja. Must triiksärk ja teksad sobisid talle väga hästi.
Lükkasin näo ees oleva juuksesalgu kõrva taha: “Ma olen nagu mingi külmavares.”
“Külm? Viisteist kraadi on sooja, Paige! Hull, mida sa talvel teed siis, kui juba praegu…”
“Hei, ma ütlesin nagu. See ei tähenda, et ma päriselt nii mõtlen!”
“Meie tõld tuleb,” lausus Logan ja keerasime kõik lähenevat autot vaatama. Tavaline ameerika stiilis auto. See oli suur nagu laev.
Kobisime sisse ning võtsime suuna peokohta.

“Ta oleks pidanud laskma parkla ehitada,” kurtis Rhys, kui me Howardi kodu läheduses asuvast baari parklast sünnipäevalapse maja õue olime jõudnud.
“Nõus,” tuli Loganilt kiirelt ning me Sylviaga lihtsalt naersime. Minu naer jäi muidugi lühikeseks, sest kui Rhys oli mulle ukse avanud ja tümps, mis nagunii juba õuegi kostis, muutus nüüd mitu korda valjemaks, tekkis mul vastupandamatu soov otsekohe karjudes minema joosta. See pidu oli mitu korda hullem kui need, mida filmides olin näinud.
“Pidu käib juba!” oli Sylvia positiivne ja trügis Loganit kaasa tõmmates rahva sekka. Rhys tõmbas minu järel ukse kinni ning koos seadsime sammud köögi poole, kus pesitses rahvas, kes endiselt ilmaelust midagi jagas.
“Jouuu,” lõi Rhys paljudega sõbralikult käsi kokku ning tutvustas mind köögisviibijatele.
“Ma vaatan veidi ringi, eks?” tõmbasin peagi käe Rhysi peost ära, kui sünnipäevalisele olime õnnesoovid edastanud.
Rhys tegi mossis näo pähe, kuid lasi mul siiski minna ning ma otsustasin elutoas veidi ringi vaadata. Tuba oli iseenesest üsna suur, suurem kui minu kodus ning diivaneid oli sama palju kui mõnes mööblipoes. Ja ainult paar diivanit olid hõivanud inimesed, kes lihtsalt istusid seal, mitte ei amelenud.
Märkasin isegi Sylviat, kes joogiklaas käes tantsu lõi. Loganit aga ei näinud mitte kuskil. Noh, muidugi polnud ma veel palju ringi käinud.
Pikkade blondide juustega musti ja valgeid riideid kandev tüdruk oli nähtavasti ettekandja rollis. Ta jõudis peagi minu juurde ja pakkus mulle kandikult jooke.
Lõpuks võtsin pisikese pitsi, mille põhjas oli mingi leht. Kulistasin läbipaistva vedeliku alla ja tundsin, kuidas kurk soojaks lõi.
“Väkk, viin,” maigutasin suud ja tõusin, et kiirelt midagi pehmemat kõrist alla kallata.
Trügisin läbi tantsivate kehade, jõudes trepini, mille juures oli suur kast. See oli jääd täis ning sinna oli pistetud erinevates värvides siidripurke. Vaatasin veidi kõhklevalt neid ning koputasin ühele mööduvale poisile õla peale.
“Mh?” vaatas tüüp uimaselt minu poole. Märkasin alles nüüd tema käest kinni hoidvat tüdrukut, kes maialt huulde hammustas ning juukseid kohendas.
“Kas… siit võib võtta?”
Poisi uimasel näol säras lai naeratus: “Ähh, tsikk, sa oled nii täis, et sa ei mõika, kus sa oled? Oi jummel, see on pidu, tsikita. Tõmba nina täis!”
“Oot… Võib ikka?”
Poiss raputas pead ja sammus koos tüdrukuga trepist üles, lausudes üle õla: “Võta-võta.”
Võtsin jääst kirsisiidri purgi, koukisin selle lahti ning rüüpasin sellest sõõmu. Siider oli mulle alati meeldinud. Ja oletades, et teisel korrusel on samuti huvitav, seadsin sammud trepist üles.
Magamistoad, mida üleval oli neli, olid kõik hõivatud. Uksed olid lahti ning kõigile oli näha, mida kuskil tehti. Vaid üks uks koridori lõpus klaasist rõduukse juures oli kinni. See oli vannituba. Kuna rõduuks oli lahti ja rõdu tudnus suur ning seal tundus olevat ka rahvast ja –mis peamine- normaalselt rahvast, läksin samuti rõdule.
Siin oli tõesti teistsugune olemine. Rõdupiirdel põlesid tuled, inimesed vestlesid ja naersid. Mõned istusid üksikult pimedas pinkidel.
Hingasin rahulikult sisse välja ja olin õnnelik, et olin mantli selga jätnud. Vaatasin siidrit juues alla pimedasse aeda, lootes, et varsti ka see päris õige peotuju kohale jõuab.
Tasapisi eristasid mu kõrvad muusikatümpsust üksikuid kiitlevaid lauseid:
“Haa, ma sain kaugemale!”
“Ole vait, Buck! Mina.”
“Vähemalt viis meetrit!”
Märkasin teises rõdunurgas pisikest poistekampa, kes… nagu lähemal vaatlusel selgus, üritasid välja selgitada, kes neist kaugemale sülitab.
Nina krimpsutades tegin rõdult minekut. Lohutasin end, et igasuguseid jobusid on olemas ning otsustasin, et proovin natukegi tantsida. Niisama ringi jalutades ka see peotuju ei tule. Ma ei taha ega õnneks ka ei jõua end alkost sõgedaks juua.
Veetsin paar pikka nõmedat tümpsuvat lugu nii-öelda tantsupõrandal, kuni vahelduseks trummile ja bassile hakkas kõlaritest pihta hale soigumine teemal, kuidas keegi kedagi igatseb ja nii edasi. Mu ümber hakkasid õõtsuma jommis paarikesed ning heitnud kiire pilgu seinakellale, mis näitas, et olen siin peol enda üllatusekski juba kaks tundi ringi tammunud, seadsin sammud kööki, mis rahvast peaaegu, et tühjaks oli valgunud. Laual vedelev suur puuviljakandik oli korralikult rüüstatud. Istusin puidust toolile ja pistsin mõtlikult mõned viinamarjad suhu, kui kööki ilmus pikk poiss lihtsates teksades ja sinises t-särgis. Ta võttis külmikust õllepudeli ja kui pöördus, naeratas mulle sõbralikult.
“Sa oled see Rhys’i tüdruk?”
“Kas just tüdruk aga tema kutsel ma siia tulin,” vastasin ja pistsin uue marja suhu. Peale viinapitsi ja pooleliitrise siidripurgi vajasin ka midagi normaalset juua, kuid kuna maja oli varustatud rohke alkoholiga, olid ka mõned viinamarjad abiks.
Poiss naeris ja tõmbas pudelilt korgi ära: “Tahad ka?”
“Ei, õlut küll mitte. Praegu tahaks mahla. Puhast mahla.”
“No mahla külmkapis küll pole,” lausus poiss ja istus laua taha. “Sa oled päris lahe.”
Naeratasin.
Poiss sirutas käe minu poole: “Dyler. Selle nõrga D-ga.”
“Paige.”
Dyler kergitas lõbusalt kulmi: “Nõrga B-ga? Tean-tean. Lihtsalt lollitan… Ok, kuidas pidu muidu meeldib?”
“Normaalne on.”
Poiss mühatas ja kallas pool pudelit kurgust alla. Seejärel ta ohkas ja vaatas pudelisuud: ”Muide see tüüp vist otsib sind.”
“Kes?”
“Rhys.”
“Aa, okei,” noppisin kandikult viinamarju ega kiirustanudki lahkuma.
“Sa just ei kibele teda otsima.”
“Mul on targem passida ühe koha peal. Tal on vähemalt suurem võimalus mind siis üles leida.”
“Aga tegelikult ka- mis sa sellest peost arvad? Normaalne pole mingi vastus, tüdruk. Jäta meelde.”
Vaatasin mahedalt valgustatud köögis ringi, mõeldes, mida Dylerile vastata.
“Käib kah.”
Dyler jõllitas mind.
“No suhteliselt nõme on tegelikult,” olin lõpuks aus ja Dyler hakkas naerma. Sain sellest enesekindlust juurde: “Elutuba on täis jommis paarikesi ja mõned on nii armuuimas, et ei taipa, et on elutoas kõigi silme all. Noh, samas kui palju on siin majas praegu kaineid inimesi, kes toimunut kunagi hiljem mäletavad?”
“No mõned üksikud eksemplarid.”
“No täpselt,” jätkasin. “Käisin teisel korrusel ka. Magamistoad on ülerahvastatud. Oleks siis uksed vähemalt kinni… Käisin rõdul.”
“Ja kuidas seal oli?”
“Esialgu oli seal päris tore. Aga siis avastasin mingi kamba kes võistlesid kaugussülitamises või kuidas seda kutsudagi..?”
Dyler naeris pikalt.
Ohkasin: “Ausalt öeldes lootsin ma veidi asjalikuma seltskonna eest leida. Või siis… pole mul lihtsalt peotuju… Ja ma ei mõika, kuidas mõned suudavad veel täis peaga üles asjatama minna. Nagu, et… kas… isegi Howardi vanemate tuba on nende poja sõprade jaoks reserveeritud?”
Dyler võttis lonksu õlut. “Ta vanemad on reisil. Mingis kuurordis. Ja ma ei tea, kas sa seda blondi ettekandjatsikki nägid?”
“Mis temaga on?”
“Tema vaeseke peab hiljem koristama.”
“Miks?” imestasin.
“Ah, Howard ja tema… naljad. Tsikil on rahapuudus ja kuna Howard on ‘hea sõber’ pakkus ta plikale tööd. Noh, tegelikult saab ta hiljem päris hea papi. Päriselt.”
“Mm, okei..,” noogutasin ja mõtlesin kus Rhys on. Kas ta endiselt otsib mind? Mida Logan ja Sylvia teevad… Ajasin end kiirelt püsti ning pistsin mõned viinamarjad, mis peos olid, suhu.
“Lähed ära?”
“Ma vaatan, kus Rhys on ja äkki… Kes teab, võib-olla jään siia siiski kauemaks. Tsau!”
“Olgu, tsauks!” viipas Dyler mulle ning tõi omale kapist uue õlle.
Läksin elutuppa ja hakkasin tegelema otsimisega. Vaatasin hoolikalt kõik diivanid läbi, trügisin tantsivate paarikeste vahel, kuid Rhys’i, Sylviat või Loganit ei märganud. Seadsin sammud trepist üles ning sain Rhys’iga, kes trepist alla kiirustas, kokku.
“Paige, ma otsisin sind!”
“Mina sind ka,” pomisesin vaevukuuldavalt ning tundsin, kuidas Rhys käed mu mantli alla lükkas ja piha ümbert kinni võttis, et mind enda vastu tõmmata. “Lähme alla, võtame midagi juua ja hiljem üles ja…”
“Ee, okei.”
Leidsin end jälle köögist, kuhu oli jälle paras kamp kokku kogunenud ning nüüd oli kandik laualt kadunud ja selle asemel oli mitukümmend ühesugust väikest klaasi. Neli inimest valasid klaasidesse mingit jooki ning sealt Rhys võttiski minu jaoks kaks klaasi.
“Sa ei võta?” küsisin Rhysilt kui ta käsi minu ümber vaatas, kuidas ma klaasi tühjaks kulistasin.
“Ei-ei, kullake, ma ju roolis.”
“Sa roolis..,” kordasin ja hakkasin siis naerma. “Mhmhh, sa oled raudselt joonud, roolija!”
Rhys muigas: “Ma pean su ju hiljem koju ka viima.”
“Hiljem?” kordasin ja vaatasin uudistavalt Rhysi silmadesse. “Nojah.” Haarasin tema käest teise klaasi, jõin selle tühjaks ja tundsin, kuidas see mind kergelt uimaseks muutis. Hetkeks tunduski see nagu uimastamisena, kuid siis, kui olin end kokku võtnud, sain aru, et tegemist oli jälle mingi kange kraamiga.
Edasi liikusime me elutuppa, kus tantsisime natuke ning ühel hetkel taipasin ma, et päris üksi me ju siia siiski ei tulnud. Tegelikult sain sellest aru siis, kui Rhys mind endaga kaasa tõmbas ja ütles, et nüüd me lähme.
“Kuhu me lähme?” jäin seisma ega kavatsenudki enne edasi liikuda kui vastuse saan.
“Üles.”
“Miks?”
“Vaatame, kus Sylvia Loganiga on.”
“Nad on koos?”
“Raudselt on,” irvitas Rhys. “Ma imestan, kui ei ole.”
“Miks me neid siis segama lähme?”
“Me ei lähegi, lihtsalt vaatame, mõne vaikse kohakese ja…”
“Ja ootame neid.”
Rhys naeris närviliselt ning hoidis mind püsti, et ma millegi otsa ei koperdaks. “Eeh, ei.”
Järgmisel hetkel istusime vannitoa sinisel kivipõrandal ning Rhys kallutas end minu poole, hõõrudes ninaga mu põske ja sosistas siis mulle midagi kõrva.
Ta käsi liikus mu õlalt allapoole, puusale ning kui mu suu tema kuuma hingeõhku tundis ja ma olin oma silmad avanud, et näha tema nägu minu omast vaid paari sentimeetri kaugusel, sain aru, mida tegema pean.
Lükkasin Rhysi kogu jõudu kokku võttes eemale ning tõusin püsti: “Mida sa värdjas teha tahtsid!?”
“Paige,” lausus ta vaid ja hakkas ennastki püsti ajama. Raputasin eitavalt pead ning sammusin vannitoast välja. “Hei, oota! Ma viin su koju… Sa pead kuidagi ju koju saama! Sa…”
Jäin seisma ja pöörasin end kiirelt ringi: “Ma saan hakkama! Sa võid siia jääda ja otsida omale mõne teise tüdruku, keda vannitoa põrandal kabistama hakata!”
Rhys muutus näost punaseks ning mõned peokülalised, kes rõdu poole suundusid vaatasid meid ja naersid.