Breathtaking, 19

Murtagh: Kõigest ei peagi aru saama

Padjakas: Kõigile nendele küsimustele saad vastuse järgnevates osades... Loodetavasti... :)

Millal uut saaks?

Umm... Siis kui ma uue osa valmis saan. Praegu on lihtsalt nii-nii palju teha, et lihtsalt ei jõua. Vähemalt see nädal mitte. Võib-olla saate esmaspäeval...

15. osaga läheb aega kuna mu mõtted on hetkel totaalselt kokku jooksnud ja mingit jura ma ka siiski kirja panna ei sooviks... :)

Lõpuks ometi saate uue osa Rõõmustage.
Ja loodan, et... on arusaadav.


15.

Äh, ma lootsin, et tänaseks on seda rohkem kui vaid 2 inimest lugenud. Nii küll uut osa ei saa

PINK: Thanks.

Karro: Ma teen seda selleks, et mul endal oleks põnevam ja ka isu uut osa kirjutama hakata. Tuleb kuidagi kergemalt... Ja sulle ka head uut!

Mina lugesin ka juba ammu ammu, pole ainult kommenteerida jõudnud. :) Hea, nagu alati ja aina põnevamaks läheb.

Tähh, Maarit.

On lausa imeline ja väga veider, kui kiirelt mu mõtted muutuvad


16.

Võtsin nüüd eesmärgiks, et otsin seekord vigu ka, muidu ei tule minu suust jälle ühtegi kasulikku kommentaari.

"Neelatasin kui seda pikka ja vanat meest..." - vanat? Kõlab kuidagi imelikult.
"Mees kallutas oma kortsulist pead..." - kas pea saab kortsuline olla? Nägu vist pigem.

Rohkem ei noki. Mis Loganist sai? o.o

Ahjaa... Võtame T-tähe ära on vist normaalne ja mm... selle koha fixime ka ära.

Loganiga juhtus... *köhatab* Küll järgmises osas kuuled...

Paige ärkas täiega koomast üles
Ja uus osa arvatavasti homme, kui ma täna öösel 17. osa lõpetada suudan.

Jäi tsipa hiljaks. Aga no ma lihtsalt ei suutnud kuidagi seda kirjutada...


17.

No kuulge... Mitte ühtegi kommentaari?
Ja siiski olen ma lahkus ise, et topin uue osa üles...


18.

“Nii-nii, Logan. Ma olen sinus pettunud. Ma lootsin, et sinusugune arukas poiss sellist viga ei tee.” Marthiuse hääl oli tavapärasest veelgi süngem. Ta ajas mulle hirmu nahka.
“Ainuke viga on röövida Paige’ilt tema elu!” sisistas Logan vanale mehele vastu.
Neelatasin ja soovisin, et suudaksin Loganile öelda, et ta veidi rahuneks, sest see pinge, mis meie ja Marthiuse ning tema alamate vahel oli, tõotas paksu pahandust.
See mis hetkel toimumas oli, oli kõigest algus.
“Tüdruk peab surema!” lausus ebanormaalselt heleda häälega pikkade juustega mees. Ta istus suurel uhkel toolil, mis meenutas trooni. “Sa rikkusid kõiki reegleid, lubades endal ohvrisse armuda!”
Logan tõmbas mind veelgi rohkem enda ligi. Panin värisedes oma käed tema õlgade ümber, peitsin näo tema rinnale ja piilusin vihaga silmis neid võõraid ning hirmuäratavaid mehi. Üks seitsmest mehest, see, kes istus Marthiuse kõrval, tõusis ja naeratas kahjurõõmsalt.
“Ma ei lase sulle liiga teha, Paige. Ma ei lase..,” sosistas Logan vaevukuuldavalt.
“O-okei,” vastasin hirmunult, noogutasin kiirelt ja sulgesin silmad. Püstitõusnud mees jäi umbes meetri jagu Marthiusest tahapoole seisma.
“Küll on veider,” vangutas üks viiest istuvast mehest pead ja kadus sekund hiljem sootuks. Pilgutasin uskumatult silmi.
Aga võib-olla on siin tõesti kõik võimalik..?
Marthius naeris valjult: “Mis sa arvad, Anthon? Mis me nende kahega tegema peaks?”
Anthon kallutas pead: “Poiss peab kindlasti oma karistuse saama.”
Logan tõmbus mu vastas pingule. Ta pilk libises viivuks minule ja ta nägu kattis valugrimass. Ilmselgelt teadis ta rohkem kui mina ning ta ei kavatsenudki mulle kõike edastama hakata.
“Ei,” surusin läbi plagisevate hammaste.
Marthius ja Anthon astusid mõned sammud lähemale, imestunult mind vaadates.
“Kuidas palun, preili Paige?”
“Ei!” kordasin, samal ajal kuuldes, kuidas Logan sosistas, et ma vaikiksin. “Ei, ma ei suuda,” vastasin talle.
“Oh, kullake, sina ei ole siin mingi ütleja,” õhkas Anthon üleolevalt.
Avasin suu, et Anthon paari pimedasse kohta saata, kuid sõnad ei pääsenud välja. Mul polnud jõudu, et seda teha.
“Paige,” manitses Logan mind. “Sa ei tea mille nimel sa praegu riskid…”
“Sinu,” vastasin kiirelt.
Logan pööras hetkeks pea kõrvale.
“Õige, Logan. Nüüd sa tead reegeleid. Arvad, et see teeks ta tõesti õnnelikuks?” uuris Marthius süütult. Ta silitas nimetisõrmega oma lõuajoont: “Sinu karistuse mõtleme hiljem välja, Logan.”
“Tehke minuga mida iganes, kuid ärge karistage Paige’i! Mina olen kõiges süüdi, ainult mina, Marthius! Kuuled!?”
“Muidugi, Logan.”
Marthius pööras meile selja, et oma kohale tagasi marssida. Anthoni üks suunurk kerkis õelaks muigeks ja kui Marthius temast möödunud oli, järgnes ta talle.
Kui Marthius istunud oli ilmus ka vahepeal kadunud mees tagasi oma kohale.
Logan ei pööranud pilku neilt seitsmelt mehelt, kelle ninamees oli arusaadavalt Marthius.
“Ma palun, ma anun… kuid jätke tema sellest välja,” lausus Logan.
Anthon mühatas: “See on võimatu.”
“Te ei tee Paige’ile liiga.”
“Talle on juba liiga tehtud.”
“Vait!” käratas Marthius vihaselt.
Mõlemad vaatasid viimast alandliku pilguga ning jäid ootama, et too midagi ütleks. Kõik, mida Marthius tegi oli vaid meile lähemale astumine. Tundsin, kuidas Logan minu kõrval taas pingule tõmbus.
Vaatasin hetkeks poisi ilusat nägu ning silmi, mis pinksalt millegilegi eemal kinnitunud olid. Keerasin, et näha sama, mida temagi ning kui ma seda tegin, täitus kogu mu keha meeletu hirmuga. Kõik seitse pikkade juustega meest meest liikusid meie poole. Nende pikkade beezide rüüde tõttu oli võimatu aru saada kas nad kõnnivad või lihtsalt liuglevad mööda maad. Aga see oli viimane asi, mille peale pead murda. Nad tulid lähemale ja iga meeter, mis meie vahemaad vähendas, külvas minusse meeletut hirmu.
Logan tõmbas mind tugevalt enda vastu ja peitis näo mu juustesse: “Ära karda, eks? Ma ei lase neil sulle haiget teha… Mitte iial. Mitte kunagi…”
“Logan, ma..,” avasin suu, et öelda poisile, mida ma tunnen ja et ma vajan teda, kuid kellegi jaheda käe puudutus ehmatas mind ning ma jäin vait.
“Shh,” kallutas Marthius pead ja naeratas mulle, kui ma pilgu talle pöörasin. Panin tähele, et Marthiuse alamad olid meid ümber piiranud ning nägin meist paarikümne meetri kaugusel Theodore’i seismas, näol võidutsev irve.
“Gabriel,” sosistas Logan ja ma nägin teda Theodore’ist mõned meetrid eemal seismas. Gabrieli nägu tundus rahulolematu.
Jahedad sõrmed silitasid mu põske: “Kena. Väga kena.”
Logan liigutas kiirelt ja lõi Marthiuse käe minust eemale.
“Sa ei puutu teda.”
“Ära muretse, Logan. Ma ei tee talle haiget. Seda teed sina. Ta jääb kõiges juhtunus sind süüdistama.”
“Sa...?” kogeles Logan uskumatult.
“Eks ole hea mõte?” naeratas Marthius.
Logan raputas tigedalt pead.
“Mis on?” küsisin vaikselt.
Marthius jõllitas mind, sama tegid ka teised kuus meest.
“Räägi neiule, ta ju peab teadma. Kui Paige juba nagunii peaaegu kõike teab…”
Logan krigistas kuuldavalt hambaid ja ohkas.
“Nad lasevad sul sinu elu juurde tagasi pöörduda.”
“Mida?” ei uskunud ma oma kõrvu.
“Nad ei kustuta sinu mälu, sa mäletad mind ja kõike, mida seni kogenud oled.”
“Aga kuidas siis..?” küsisin, suutmata uurida, kes minu asemel surema peab. Marthius luges lausa mu mõtteid.
“Noh, ma saan Loganist siinkohal täitsa aru. Kullakene, sa saad teada siis, kui aeg on küps.”
Ma tahtsin nutta kuid ei saanud, ei suutnud. “Minu meelest teeb see rohkem haiget, kui te koos ei saa olla, eks?” Marthiuse nägu oli endiselt… üleolev. Sellest polnud terakeski ettevaatlikust ja seda polnud kokkuvõtteks vajagi, sest ta oli see, kelle sõna siinolevad kuulasid.
Ma võitlesin sooviga mitte Marthiust näkku lüüa, kartes, et see teeb asjad veelgi hullemaks. Ma pidin muudmoodi proovima.
“Kas teist võimalust pole?”
Üks mees, kelle nime ma ei teadnud, noogutas aeglaselt ja vaatas siis Marthiust, kes teda kurjalt silmitsema jäi.
“Alati on teine võimalus, kullake.”
“Miks me siis seda kasutada ei võiks?”
“Paige,” naeris Marthius. “Sa tõesti arvad, et asjad toimuvad nii lihtsalt? Ka teise võimaluse jaoks pead sa surema.”
“Ma tahan vaid Loganiga koos olla.”
“See on võimatu.”
“Aga kuidas siis?” pärisin kannatamatult.
“Siin pole mitte kellelgil kaaslast ning,” ta mõtles viivu, “selline tunne nagu armastus on meie jaoks võõras. Loganis aga oli see säilinud ning kui järjekord jõudis sinuni, andis see endast märku.”
“No kui see tunne andis endast märku, siis kuidas Loganil mingit süüd olla saab?”
Marthius naeris: “Mnjaa, sul on õigus, kuid tema süü seisnebki selles, et ta ei suutnud ennast kontrollida. Aga mäletad, Logan, mida sa lubasid algusaastatel?”
Tõstsin pea, et Loganit vaadata.
Poiss pigistas silmad kinni.
“Jah, Marthius,” pomises ta vaikselt, alandlikult.
“No näed? Nüüd mõistad?”
Logan avas silmad ja noogutas.
Soovisin teada saada, kuidas see lubadus kõlas, kui kaua Logan siin olnud on ja nii edasi, kuid niikaua, kuni me omavahel olla ei saa, ei avane mul võimalust nende kohta küsidagi.
Ohkasin ja proovisin mitte väriseda.
“Sa pead temast loobuma, Logan,” lausus Marthius ootamatult pehmelt. “Kõik, mida mina teha saan, on kinkida sellele tüdrukule õnnelik elu, noh, muidugi alles siis, kui võlg on tasutud.”
“Ei,” piiksatasin vaikselt. Neelatasin. “EI!” kostus nüüd juba veidi valjemini. Lükkasin end Loganist vastumeelselt natuke eemale ja vaatasin ainiti Marthiust. “Ma ei taha su neetud õnnelikku elu! Ma tahan Loganiga koos olla!”
Mees ohkas: “Paige, räägime sellest uuesti 57 aasta pärast, kui sa uuesti külla tuled.”
Mu suu vajus lahti: “Mis… asja? Ma elan nii kaua?”
“Liiga pikk aeg?”
Langetasin pea: “Seda on liiga palju.”
“Tõesti?”
“Paige, mida sa ajad?” müksas Logan mind korralekutsuvalt. Ta häälest kostus valu. Ta ei tahtnud, et ma ohverdaksin end tema pärast. Tema ja ebatavalise elu pärast, mida me hiljem koos elaksime, kui see siiski võimalik oleks. “Sa ei tohi…”
Astusin Loganist sammukese eemale: “Ja sina tohtisid seda, mida sa tegid, teha? Lase nüüd minul ka otsus langetada, kui asjad juba nii kaugel on.”
Marthius naeris: ”Ohhoo, ega polekski vale sind siia jätta, Paige. Vähemalt ei hakkaks sul igav…”
Mulle tundus, et ta vihjas minu ja Logani koosolemisele, kuid üritasin välja näidata, et ma ei pannud tema märkust tähele.
Logan võttis minu ümbert uuesti kinni ja heitis Marthiusele kurja pilgu: “Ei, Marthius.”
Mees muigas kibedalt: “Olgu. Olgu! Teeme siis nii!” Ta hakkas meie ümber ringiratast liikuma. “Paige saab oma elu tagasi. Kauaks, seda ma veel ei tea. Ja Logan… Sina jätkad siin oma tööd. Mul on jube kahju, et sa suudad nüüd edaspidigi Paige’il silma peal hoida aga mis siis ikka. See vist teebki kõik valusamaks, eks? Nojah, ja kui lisaaeg lõpule jõuab,” Marthius jäi minu ees seisma ning puudutas tasakesi mu nägu, “kohtume me sinuga jälle, Paige. Muidugi võid sa siis veidi teistsugune olla, kuid see on kõige väiksem probleem…”
Theodore, kes seniajani kõike toimuvat eemalt oli jälginud, sammus nüüd kiirelt lähemale, Gabriel talle järele tormamas.
“Sa lased neil nii lihtsalt pääseda, Marthius?” karjus Theodore.
“Ma lihtsalt lükkan sündmusi edasi. Küll me kunagi uuesti jälle kohtume temaga.”
“See on lihtsalt… See ei ole õige!” karjus Theodore enesevalitsust kaotades. “Kas sa oled loll, et rikud neid reegleid?”
Marthius köhatas ja pöördus. Ta tegi midagi, mis toimus mu silme jaoks liiga kiirelt ning kui ta taas minu ja Logani poole näoga pöördus, oli Theodore’ist järel vaid väike tumepunane suitsupilv.
“Nii juhtub nendega, kes mulle enam korda ei lähe. Oh, Logan, sa olid piiri peal…”
Hammustasin neid sõnu kuuldes huulde.
Marthius vaatas üles lillakasse taevasse: “On vist aeg… Hea küll, Paige. Ma annan teile aega natuke kahekesi olla…” Tema märguande peale liikusid kuus alamat oma kohtadele istuma. Gabriel oli hüvastijätuks käe tõstnud.
Marthius asetas oma mõlemad käed mu põskedele ja kallutas mind vaadates pead. “Ilusat elu. Naudi seda, Paige!”
“Ee… aitäh,” vastasin kramplikult.
Logan vabastas mind nohisedes oma haardest ja võttis mu käest kinni, mind endaga kaasa tirides.
“Pea meeles, Logan. Ma ei anna teile tervet igavikku.”
“Loomulikult.”
Järgnesin kohmakate sammudega Loganile, vaadates veel kord selja taha. Marthius istus oma alamate keskel, õnnetu näoga meid vaadates. Teiste näod oli emotsioonitud. Vaid Gabrieli näost oli võimalik välja lugeda, et ta mõistis, kui raske see hetk Logani jaoks olla võis.
Mu silmadesse tekkisid pisarad, kui Logan mind endiselt kuhugi kaugele juhtis. Oletasin, et ta tahab olla kindel, et keegi meid pealt ei näeks ega kuuleks.
Varsti aga kadus Logani käsi minu ümbert ja kogu pilt mu silme ees muutus ühtlaselt tumedaks. Mul polnud aimugi, mis mind nüüd ees ootas…

Nii hea jutt ikka!

Oh, ometi keegi kes loeb isegi -.-
Ma kavatsesin juba streiki, endiselt kavatsen -.-

No vaatab veel seda asja... *naerab*

Kindlasti kunagi saab

Hahahahhahaa
Saate-saate aga ma ju arvan, et te tahaksite, et see osa ikka hea oleks, mitte mingi kiiruga kirjutatud soga, eks ole?

No, ok ma kavatsen siis selle jutu täna õhtul Wordis ette võtta *kirtsutab nina*