Breathtaking, 19

Kinos juhtunu jäi mind aga kummitama. Ma ei ütle, et peale seda kõike oli mul hea olla. Ei olnud. Olukord läks veel hullemaks, sest ma muutusin iseendale vastikuks. Kuidas ma võin Sylviale nii teha? Kuidas me Loganiga võime talle nii teha? Meie pikk sõprus puruneb kildudeks ja neid juba nii kergelt kokku ei lapi.
Terve kolmapäev lonkisin ma koolis ühest tunnist teise, üks kuular pidevalt kõrvas. Olin just seepärast hommikul juuksed lahti jätnud, et kuularite juhe nii silmatorkav poleks. Muusika muutis mu enesetunnet veidi paremaks, kuid parema meelega oleksin lihtsalt koju läinud.
Nagu neetult oli kolmapäeva viimane tund ajalugu ning kuna ma aineõpetajaga, preili Marlyniga, just kõige suurem sõbranna polnud ja mu pinginaabriks oli Logan, kasvas soov tunnist jalga lasta iga minutiga aina suuremaks.
Et mitte Sylvia ja Loganiga koos aega veeta, jätsin isegi lõunapausi vahele. Nosisin suurt rohelist õuna teise korruse koridoris stendil olevaid kuulutusi lugedes ja lootsin, et aeg kiiremini edasi liiguks ja ma siit hullumajast põgeneda saaks.
Kell helises seitsmenda tunni sisse ning teiste õpilaste kannul lonkisin klassi, aeg-ajalt üle õla piiludes, ega Logan kuskil mu selja taga pole. Lõpuks kui rahvas mu ees oma kohtade juurde laiali valgus, nägin Loganit meie laua taga istumas.
Mu süda jättis vist löögi vahele ja ma kartsin et see on isegi näha. Kõigile teistele, peale Logani, sest tema lihtsalt põrnitses pastakat, mida ta oma sõrmede vahel keerutas.
Preili Marlyn jõudis samuti klassi ning seetõttu liikusin kiiresti edasi.
“Tsau,” pomisesin Logani juurde jõudes ja istisun oma kohale.
“Tere,” lausus poiss ja toetas end mugavalt vastu tooli seljatuge. “Kas sul on kodune töö tehtud?”
“Kodune töö?” imestasin kotist pastakat otsides. Lõpuks leidsin selle üles ja panin õpiku kõrvale, kust see põrandale veeres. Hakkasin end selle järele küünitama, kuid Logan oli kiirem.
Ta asetas pastaka mu õpikule: “Kahekümne kolmanda peatüki kokkuvõte?”
“Mul polnud aimugi…”
“Tagumine pink!” käratas õpetaja nii valju, et ma lausa võpatasin. Logan muigas.
“Preili Atway, kui te olete siia tulnud poistega juttu ajama, lubage melde tuletada, et see siin on kool ja hetkel käib ajaloo tund, kus ainuke teema, mille üle te pinginaabriga arutleda võite, on ajalugu!”
“Vabandust..,” pomisesin, kuid üsna vaikselt. Kahtlesin kas see tige moor üldse mu vabandust kuuliski.
Logan avas suu: “Me rääkisimegi ajaloost. Täpsemalt ajaloo kodusest tööst.”
Marlyn vaatas Loganit sellise pilguga nagu sooviks teda ära süüa. Soovitasin Loganil rohkem mitte ühtegi sõna öelda.
“Ah nii?” venitas õpetaja. Ta ütles midagi veel, kuid kogu mu tähelepanu oli suunatud Loganile, kes vaikselt naerdes mu ajalooõpiku võttis ja selle leheküljelt, mille numbri Marlyn suurelt tahvlile maalinud oli, avas.
Rõõmustasin, et Marlyn tunniteemaga edasi läks ja võtsin oma mp3 kätte, et vajadusel selle kiirelt kinni lülitada saaks. Logan oli tubli ja luges peatüki läbi ning ka mina proovisin jätta muljet nagu teeksin tunnitööd kaasa. Peagi rebis Logan vihiku keskelt ühe lehe välja ning kirjutas selle peale midagi. Mõnekümne sekundi pärast lükkas ta paberi minu ette.
Lasin silmadega kiirelt üle sõnade ja naeratasin, kui olin üheainsa lausega, mis Logan korraliku käekirjaga kirjutanud oli, lõpule jõudnud.
Logan soovis teada saada, mida ma eile õhtul edasi tegin, kui koju olin jõudnud. Haarasin pastaka, et talle vastus kirjutada.
Noh, ma sõin, vaatasin telekast mingit lamedat tõsielu värki ja siis läksin pesema, vastasin talle. Olin valmis paberilehte tema ette lükkama, kuid siis kuulsin kontsaklõbinat meie poole liikumas. Õpetaja marssis pinkide vahel ringi, seletades õpikust mingit tabelit.
Logan võttis ise minu lauapoolelt meie kirja ning varsti lebas see jälle minu ees järjekordse küsimusega:
Kas sa tulid täna autoga kooli?
Tõstsin pilgu ja noogutasin. Logan võttis paberi ja kirjutas sinna suurte tähtedega “KAHJU”.
Miks? Kritseldasin lohakalt selle alla.
Sest et ma ei saagi sind siis koju viia, oli poisi lihtsamast lihtsam vastus, mis väljendas tema pettumust.
Vangutasin pead ja tõmbasin sügavalt hinge enne kui oma vastuse kirja panin.
Sul on keegi, kes küüti koju vajab, olemas. Ma tean, et parema meelega laseks ta sul taksot mängida, kui minul. Eriti nüüd.
Logan maalis paberile suure naerunäo ja sellele järgnes vastus. Vaata, Paige… Kui ma iga päev Sylviale hommikul järgi tulen ja peaaegu iga koolipäeva lõpus koju sõidutan, on sinu autoga koolis käimine üsna mõttetu, lugesin kui Logan lükkas võidurõõmsalt paberi minu ette.
Tead mis, Logan? Vähemalt ma saan ükskõik mis hetkel koolist minekut teha, vastasin.
See pole hea, seisis paberil lühike lause. Vaatasin kulme kergitades Loganit, kes rõõmsalt muigas ning lõpuks pistis meie kirja enda lahtisesse seljakotti, mis põrandal lebas.
Proovisin nüüd konspekteerida, kuid mu mõtted tegid selle ürituse raskeks. Kõige tipuks kostus kuularist mu kõrvu pehme meloodia ning naislaulja mesimagus hääl, mis laulis ‘ I can be your lover, baby’.
Tüdinenult ohates vajutasin nupule, et ei peaks seda laulu edasi kuulama. Hetk hiljem taipasin, et oleksin selle loo üleüldse ära kustutada võinud. Aga olgu pealegi, kuna mu mp3-mängijas on üle 300 laulu, ei kuule ma seda lugu niipea. Ehk…
Kui päästja koolikell lõpuks tunni välja helises, tõusid kõik metsiku kolina saatel püsti ja haarasid laudadelt asjad, et kiirelt põgeneda.
Marlyn röökis üle klassi, et me koduse töö ikka ära teeksime, sest ta kavatseb järgmisel korral vihikud kokku korjata ja hinnata.
Pistsin oma asjad ruttu kotti ja mõtlesin kas tasub Logan ära oodata või mitte. Kui mu mõõdukas tempos klassist välja jalutasin andes Loganile piisavalt aega mulle järele jõuda, olin üllatunud, kui teda enda läheduses ei näinud. Poiss seisis Marlyni laua juures ja seletas õpetajaga midagi. Vajutasin mp3 heli tugevamaks ning jäin Loganit koridori ootama.
Natukese aja pärast ta tuli ja ta näos peegeldus üllatus, kui ta märkas, et ma olin teda oodanud.
“Millest te rääkisite?” uurisin, kui olime koolimajast välja jõudnud.
“Ah, ma lihtsalt küsisin üht-teist koduse töö kohta. Nüüd ta muidugi arvab, et ma olen ajaloofänn,” naeris Logan.
“Kas pole siis või?”
Logan vaatas mind pead raputades.
“Võiks arvata, et oled. Sa tegid isegi tunnitööd kaasa…”
“Erinevalt sinust, kes lihtsalt 45 minutit klassis istus ja muusikat kuulas?” Poiss naeris ja tõmbas kiirelt kuulari mu kõrvast ära. Siis ta kummardus mulle lähemale, et see oma kõrva panna. “Niisiis, mida sa kuulad?”
“Muusikat,” vastasin lühidalt.
“Jah, ma tean, et muusikat… Mida täpsemalt?”
“Head muusikat,” pistsin kiirelt, nautides seda hetke. Ma tundsin end hästi ja soovisin, et tunne niipea ei kaoks. “Ja ära tule mind süüdistama tunnitöö mittetegemises. Ise pidasid minuga kirjavahetust, mis totaalselt mu tähelepanu hajutas!” asusin ennast kaitsma.
“Kas ma käskisin sul vastata?” päris Logan ilmsüütult.
Nojah, ma ju tõesti ei pidanud vastama. Aga ma tahtsin vastata…
“Noh, ei, aga…”
“Aga?”
“Ma olin viisakas.”
Väga hea vastus, Paige! Väga hea! Ma olen viisakas? Tõsiselt?
Marssisime rahulikus tempos parkla poole, üksteisele väga lähedal seistes, sest Logan ei kavatsenudki mu parema kõrva kuularit mulle tagastada. Samas oli mul täitsa ükskõik, kas ta seda ka teeb…
“Ma kuulan üldiselt kõike,” laususin peale pisikest vaikusemomenti.
“Klassikast kuni trummidelõhkumiseni?”
Vahetasin lugu: “No enam-vähem kõike seda, mis nende stiilide vahele jääb.”
“Okei.”
Uus lugu, mis hakkas, oli selline veidi rahulikum ning mõlemad kuulasime seda vaikides. Kui kergelt kahisev meeslaulja oli refrääniga lõpule jõudnud, jäi Logan seisma.
“Paige?”
“Eee.., jah, ma kuulan?” toppisin kuulari kõrva, mis Logani ootamatu peatumise pärast sealt
vehkat oli teinud.
“Aga tegelikult ka, mõtle selle peale. Sul on mõtetu oma autot piinata, kui saaksid kooli ja koju minuga.”
“Aga mida Sylvia…”
Logan katkestas mind: “Mul täiesti suva, mida Sylvia sellest arvab. Minu auto ja sina oled tema parim sõbranna. Kui talle ei meeldi see võib ta bussiga koolis käima hakata.”
Ma ei suutnud suud avada. See oli sõna otseses mõttes vett täis. Selline tekst Sylvia poisi suust oli igatahes väga üllatav, kuid samas igati loogiline peale seda, mida ma eile kinovetsus kuulnud olin.
“Ma pean siis kiirustama hakkama.”
“Miks?”
“No, ma ei kannata seda, kui keegi peab minu järele ootama.”
Logan ohkas lõbusalt ning sammusime edasi. Meie autod olid üsna lähestikku ning lõpuks kui me jõudsime tema dziibi juurde, oli Logan mind nõusse saanud.
“Super!” rõõmustas ta ja hetk hiljem märkasime mõlemad autole toetuvat Sylviat, kes meid kahtlevalt vaatas: “Mis on super? Millest te rääkisite?”
Ta sasis vastust oodates oma blonde juukseid.
Logan köhatas ja tagastas mulle kuulari. Ta tõmbas pükstetaskust autovõtmed välja ja vajutas pisikesele nupule, et autouksed avada. Sylvia viskas oma koti tagaistmele.
“Me rääkisime ajaloost ja rõõmustasime, et õps kodutööd jättis,” valetas Logan ja andis Sylviale põsemusi, mille peale oma pilgu langetasin ja keskendusin afaldikivikeste lugemisse.
“Mhmhh,” venitas Sylvia ja ronis naerdes autosse. Logan tegi sama.
“Aga okei, tsauki siis! Homme näeme!” laususin ja Sylvia tõmbas lehvitades ukse kinni. Vaatasin kuidas Logan parkimiskohalt minema tagurdas ning suundusin seejärel enda auto juurde.

Õhtul olime emaga justkui kohad vahetanud. Istusin kanaleid klõpsides elutoas teleka ees ning üritasin mitte närvi minna, kui ema taas, umbes viiendat korda, teleka ette seisma jäi ja päris kuidas ta välja näeb.
Kõik need viis korda, mis ta riideid vahetanud oli, nägi ta välja väga hea, kuid siiski mitte nii hea, et sõbrannadega reede õhtupoolikul kohvitama minna. Tegelikult oleksin pidanud mina olema see, kes ahastusega kappi sassi keerab ja mõtleb, mida selga panna, mitte minu ema.
"Kas tõesti pead ennast nii üles lööma?" pärisin kui ema kuuendat korda teleka ees seisma jäi ja mulle paluvalt otsa vaatas. Kuigi ma teadsin, et ema ei ole selline naine, hakkasin siiski kartma, et äkki on sõbranna, kellega ta kohvitama läheb, hoopis keegi mees...
"Teised näevad pidevalt nii head välja..," pomises ema ja kallutas mornilt pead.
Hakkasin naerma: "Hei, mis sa nüüd! Vaata end peeglist. Sa oled ju kena, ära põe. Minu meelest oli sinu neljas komplekt kõige parem. Sulle sobib seelik paremini, kui mingid nõmedad mustad püksid."
"Ausalt?"
"Ausalt."
"Oh, Paige," lõi ema nägu särama: "Mul on ikka sinuga vedanud! Sellist tütart nagu sina tahaksid kõik emad omale..."
Neelatasin. Mulle ei meeldinud kui mu vanemad muutusid sentimentaalseteks.
"Ja-jah, emps. Ma lihtsalt olen... natuke... täiskasvanum oma ea kohta..."
Ema naeris helisevalt ja kadus taas üles. Elutoas võttis võimust vaikus.
Pool tundi hiljem oli ema taas all. Kohendas oma ilusat soengut ja tekitas esikus meeletut kolinat.
Kartes, mida ta seal korda saadab, tõusin ja seadsin sammud sinnapoole.
"Mida sa otsid?"
"Autovõtmeid."
"Ee, sinu omad on köögis..."
"Ei-ei, ma võtan sinu auto."
Arvasin, et kuulsin valesti: "Mis...asja? Minu auto? Ma arvasin, et sulle ei meeldi minu auto?"
Emps ohkas lõbusalt: "Noh, kuule! Sinu auto on lahe. Kuidas ma meie suure laevaga sinna kohale sõuan?"
Raputasin pead ja otsisin mantlitaskust autovõtmed välja. Ema rõõmustas ja surus mu põsele musi: "Ole siis tubli, eks? Kui süüa tahad..."
"Jah, emme. Ma tean, et külmkapp on köögis."
Ema avas ukse: "Ma sikutasin selle täna keldrisse..."
"Ha-haa," laususin lühidalt, hoides naeruturtsatust tagasi.
"Okei, aga tõsiselt- kui mida süüa tahad, siis kapist leiad ja... ole tubli. Ma olen varsti tagasi. Ega meil tüdrukutega kaua ei lähe. Nii et mingit pidu sa korraldada ei jõua."
"Ei kavatsegi. Ma tahan üht sarja vaadata, seega kui ma saan rahulikult süveneda on super."
Emps lehvitas ja ma tõmbasin ukse kinni. Olingi üksi. Niisama lihtsalt. Terve suur maja minu päralt. Läksin elutuppa ja lüitasin teleka kinni, sest mignit sarja ei kavatsenud ma vaatama hakatagi. Jätsin elutoas tuled põlema, et oleks veidi julgem olla ning läksin trepist üles. Põikasin sisse ema-isa tuppa, et võtta sealt sülearvuti, sest ka raamatulugemine ei tundunud just eriti paeluv.
Asetasin laptopi voodile ning kobamisi lülitasin maheda lambi öökapil põlema. Tuba täitus oranzikaspunase valgusega ning ma sättisin end mugavalt kõhuli. Logisin sisse mõnedesse suhtlussaitidele ja lugesin nende uuendustest ja muudest tegemistest. Varsti, kui sellega ühelepoole olin saanud, logisin välja ja passisin tükk aega tuhmilt ekraani. Mida veel teha?
Logisin MSN'i, panin staatuseks 'hõivatud' ning mõtlesin, kui mõttetu see just oli. Miks ma peaks logima MSN'i, kui mul pole nagunii aega, et kellegagi rääkida?
Ju see oli lihtsalt uudishimu...
Lasin silmade kiirelt üle 16 kontakti, kes olid saadaval ja krimpsutasin nina, kui nägin ühe rohelise täpikese taga Sylvia nime. Okei... Sylvia on järelikult kodus. Tegelikult oleksin võinud Sylviaga veidi juttu ajada, kuid ma tõesti ei viitsinud, sest ta oleks hakanud patrama teemadel, mis mind nii väga ei huvita. Võib-olla mõnel teisel juhul meeldiks see mulle kuid täna küll mitte.
Logisin MSN'ist välja ja avasin uudisteportaali, et end asjadega kurssi viia, kui kuulsin akna taga toksimist.
See polnud päris toksimine, kuid mingi heli teatud perioodi järel mu kõrvadesse kostus. See oli veider ja hirmutav, kuid ometigi võtsin ma julguse kokku, et minna akna juurde, nihutada kardinat ja vaadata, mis teiselpool klaasi toimub.
Otseselt akna taga olnud kedagi, mis muutis mind väheke julgemaks, küll aga võpatasin, kui märkasin all aias mingit tumedat kogu mind jälgimas.
Lasin kardinal langeda ning sammusin aknast eemale, et istuda.
Üritasin rahuneda, kui kuulsin taas seda heli, mis kordus teatud aja järel. Hetke pärast taipasin, et midagi visati vastu akent. Nüüd tundsin end veidi paremini ja tõusin uuesti, et vaadata, kes aias seisab.
Plaanisin akna lahti teha, kuid enne pidin midagi sooja endale ümber vaatama, sest õues tundus olevat hirmus külm. Leidsin kapist suure pruuni kampsuni, mille kohe selga tõmbasin. Seejärel läksin akna juurde ja lükkasin selle lahti. Kui end veidi ettepoole kallutasin, tabas mu laupa midagi külma, pisikest ja kõva.
"AI!" piiksatasin piisavalt valju, et see keegi, kes akna all seisis seda kuulis.
"Sa said pihta?" uuris lõbusalt murelik hääl.
"Jah!" hüüdsin valusat kohta sõrmedega hõõrudes. "Mis sajandis sa elad? Meil on uksekell ka."
"Mida sa minust õige arvad, Paige? Mida ma su vanematele ütlen? Et tulen sulle ...ee... umbes kell kümme õhtul külla?"
Naersin ja üritasin mitte väriseda. Õhk oli tõepoolest külm.
"Ma ei uskunud, et sa seda tõsiselt mõtlesid."
"Ma ju ütlesin, et õhtul näeme. Ma üldiselt pean oma lubadustest kinni."
"Mm, tõesti jah?" küsisin mänglevalt. Tundsin, et kontrollisin olukorda ja see süstis minusse enesekindlust.
"Jep."
Naeratasin.
"Su vanemad on kodus?"
"Miks sa seda küsid?"
"Külm on," lausus Logan, vihjates oma soovile sisse pääseda.
"Ei ole. Ema läks välja aga tuleb varsti tagasi. Seega ma olen üksi veel mõnda aega..."
"Kas sa kutsuksid mind sisse? Ma külmun ära muidu. Ma tulin ilma autota."
"Ilma autota? Tõsiselt?" Ma ei uskunud oma kõrvu.
Logan laiutas küsivalt käsi.
“Oh, okei… Ma tulen kohe alla.”
Kiirustasin trepist alla ning oleksin peaaegu komistanud, kuid õnneks jäin püsti.
Lippasin välisukse juurde ja avasin selle.
Logan vaatas mind naeratades: “Tänan.”
Palusin tal edasi astuda ning ta vaatas uudistavalt ringi: “Päris kena…”
Võtsin Logani käest tema jope ja panin selle nagisse. Tundsin, kui külmad poisi käed olid.
“Kas sa soovid midagi sooja juua? Teed, kakaod, kohvi?”
“Tee oleks hea.”
Läksime köögi poole. Logan toetas end vastu lauda ja ma kontrollisin, et veekeetjas oleks vett, enne kui selle tööle lülitasin. Võtsin kapist kaks kruusi, poetasin mõlemasse Liptoni teepakikese ja otsisin välja suhkrutoosi.
“Veega läheb natuke aega veel,” laususin. “Lähen kustutan seni elutoas tuled.”
“Okei.”
Jõudsin elutuppa, klõpsasin tuled kustu ning jäin lihtsalt seisma, vaadates hämaras elutoas ringi.
Okei… Logan on siin, aga mis ma teen? Mis nüüd üldse saama hakkab..? Ma ei tohi teha midagi, peale mida mul on jälle halb olla. Ükskõik kui väga Logan ka ei tahaks, see kohtumine ei ole selline…
Lõpuks kui pilvede vahelt taas maa peale tagasi tulin, taipasin, et olin siia veidi liiga kauaks jäänud. Kiirustasin kööki tagasi, kus Logan oli mõlemasse kruusi vee ära valanud ja istus köögi laua taga segades tee sisse suhkrut.
“Vesi sai valmis.”
“Ja-jah. Aitäh.”
Haarasin oma kruusi aurava teega.
“Mis sa tegid siis muidu ka?” uuris Logan, rüübates pisikese sõõmu teed.
“Ma lihtsalt laisklesin.”
“Reede õhtul?”
Noogutasin: “Ega mul midagi paremat teha pole, üksik nagu ma olen.”
“Mõistan.”
Pööritasin silmi, kui Loganile selja olin keeranud.
“Ee, lähme üles. Mul… on midagi pooleli…”
Logan tõusis ja järgnes mulle.

Avasin Loganile oma toa ukse ja lasin tal esimesena sisse minna. Tundsin veidi piinlikust, et mu kõrge kummuti peale oli korralikult sassi keeratud, kuid samas kui see pisike segadus välja jätta oli mu tuba laitmatult korras. Lihtsalt aeg-ajalt oli mul kombeks mõnda kohta palju asju kuhjata.
Asetasin teetassi öökapile ning istusin voodile, tõmmates sülearvutit endale lähemale.
Logan istus minu kõrvale ja üritas vaadata ekraanile, kuid kiirelt klõpsasin arvuti kinni ja tõstsin põrandale teiselepoole voodit.
Sättisin mõned padjad ilusti selja taha võtsin teetassi ja vaatasin vaikides Loganit, kes mind mõtlikult silmitses.
Milline ajaraisk, kui mõelda, mida kõike me teha oleks võinud…
“Logan..,” kavatsesin selge häälega temaga juttu teha, kuid mu hääl oli hale sosin.
“Jah?”
Ohkasin: “Ma ei saa aru, mis toimub.”
Logan asetas tassi öökapile ning võttis mu peost minu oma ja pani selle enda oma kõrvale. Siis tuli ta minu kõrvale, kallutas end kergelt minu kohale, nii et meie nägusid lahutasid mõned sentimeetrid. Mõnel teisel juhul oleksin ma sellist lähedust nautinud, kuid praegu, kui ma üritasin rääkida sellest mis mind vaevas, oli see lähedus tappev.
Logan võttis õrnalt mu käe ja silitas seda nii, et isegi need mõtted, mis polnud veel mu peast plehku pista jõudnud, tegid seda nüüd.
“Ma kuulan sind.”
Ta õrn, mahe sosin, hingeõhk, mis mu nahka puudutas ja ta keha, mis mulle liiga lähedal oli, olid süüdi kõiges järgnevas, mis aset leidis.
Ma lihtsalt kaotasin enda üle kontrolli.
Vist päris esimest korda elus.
Tõmbasin ta enda peale ja üritasin teda suudelda, kuid Logan juhtis sujuvalt mu näo oma kaela juurde.
Olin valmis leppima ka sellega.
Tõstsin käed, et pääseda kuidagi tema särginööpe avama, kuid sain ainult ühe nööbi lahti. Lükkasin ta kõrvale, istusin tema peale ja kummardusin. Avasin veel kolm nööpi, asetasin oma käe tema paljale rinnale ja suudlesin ta kaela, üritades liikuda ülespoole, kuhu Logan mind lubada ei tahtnud.
Mu käitumine üllatas mind ennastki. Ma ei teadnud mis see oli.
Mul polnud aimugi.
Kirg?
Mis on kirg?
Ma ei tea...
Teadsin sel hetkel, et ma tahan teda ning see oli ka kõik.
“Paige…”
“Mhmhh?”
Logan pigistas silmad kinni, justkui oleks tal valus, kui ma õrnalt tema suunurka huultega puudutasin.
Mulle tundus, et ta hoiab end tagasi, kuid ma ei hoolinud sellest. Küll ta end vabaks laseb… Ma meeldin talle ja… vaevalt et ta end kaua tagasi hoiab.
Olin liikumas tema huultele, kui veidi irvakil olevast uksest kostus minuni ema hääl: “Pai-ge!”
Tõmbusin Loganist kiirelt eemale, vabale voodipoolele ja vaatasin uskumatult Loganit, kes särgi ülemisi nööpe kinni pani.
“Oh, jumal..,” libistasin ehmunult käe läbi juuste.
“Su ema?” küsisis Logan pilku mulle heitmata.
“Jaa.” Mu hääl värises. Hirmust ja sellest, et mul oli häbi Logani ees… Ise ma ju mõtlesin pidevalt, et me tohi teha midagi, mis… Raputasin pead ja tõusin. Nüüd olin mina see kes sõbranna poisile ligi ajas…
Ma ei olnud selline tüdruk. Keegi justkui haaras hetkeks mu üle kontrolli ja juhtis mind.
“Paige!” kostus taas ema vali hüüe. “Oled sa üleval?”
Köhatasin: “JAA!”
Logan sättis end kiirelt korda ja oli end kogunud. Ta näol oli taas see tavaline ilme, mis mind väheke rahustas, kuid sisimas teadsin, kahtlustasin, et ta ei ole juhtunu üle just väga rõõmus.
“Palun anna mulle andeks, eks? Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ma tõesti…”
“Pole hullu.”
Kuid tundus, et on. Olukord oli üsna pinev.
“Ema lööb mu maha kui näeb sind.”
“Pigem lähen loosi mina,” arvas Logan.
“Võta see!” rabasin ma kummutilt ajalooõpiku. “Ja lähme nüüd alla. Sa laenasid minult ajalooõpikut, eks? Tulid küsima, ega ma sulle laenata ei saa..,” seletasin närviliselt.
“Jõin sinuga teed ja puha…” Logan köhatas.
“Lähme siis,” hingasin sügavalt sisse-välja.
Kui me trepist alla läksime ja ema meid kulme kergitades vaatas, tundus mu plaan lausa naeruväärsena.
Kes küll tuleb õhtul kella 11 paiku ajalooõpikut küsima, eriti veel reede õhtul?
Tubli Paige. Aplaus!
“Oi, sul oli külaline?” küsis ema lõbusalt.
“Jah.”
Logan tervitas mu ema viisakalt ja oli valmis soovima head õhtut ning väljuma, kui välisuks lahti tõmmati ja seal seisis keegi, keda ma hetkel kõige vähem näha oskasin loota.
See keegi polnud üldse muutunud. Oli endiselt samasugune: tumedad juuksed, jumekas, säravate hallide silmadega nägu, mis meenutas pisut isa tema noorepõlve fotodelt. Endiselt ilus ja sõbralik… Endiselt parim vend keda tüdruk endale soovida võiks.
Patrick.
“Ei ole!” hüüdsin ja viskusin vennale kaela: “Kuidas sa praegu koju said tulla? Kuidas sul üleüldse läheb?”
Patrick keerutas mulle ringi peale.
Müksasin teda: “Miks sa ei teatanud, et sa tulid?”
“Siis oleks üllatus rikutud ju!” astus ema meie kõrvale juhtides meid välisuksest eemale.
“Täiesti..,” pomisesin, endiselt oma venda silmitsedes. “Ma pole sind nii kaua näinud…”
“Mina sind samuti mitte, päga.”
“Ma ju satun suurlinna igal nädalal" märkisin sarkastiliselt. "Oh… kauaks sa jääd?”
“Nädalaks.”
Siis meenus mulle Logan.
“Lo..,” pöördusin plaaniga teda oma vennaga tuttavaks teha. Jäin vait. Loganit polnud enam ja mu ajalooõpik lebas toolil. Logan oli hetke ära kasutanud ja jalga lasknud.
Võib-olla oligi nii parem?

11.

Ma olin õnnelik, et sain nädalapikkuse võimaluse olla koos oma vennaga. Mul oli temaga vedanud. Ta viitsis kuulata mu muresid ning oskas nõu anda. Just seepärast meeldis mulle Patricku läbinägemisvõime ja ka sel laupäeva pärastlõunal tuli ta minu tuppa eesmärgiga minuga mu muredest rääkida. Ta ei käskinud mul seda teha, lihtsalt andis märku, et on valmis kuulama.
Tavaliselt alustas ta kaugelt ja liikus aeglaselt mulle lähemale, kuni saabus hetk, mil oli minu kord, minu võimalus avada suu, et muresid kurta. Kui ma lasin sel hetkel mööda lipsata oli Patrickule selge, et minust jutuvestjat pole.
Lebasin voodis selili ja üritasin niimoodi raamatut lugeda, kui Patrick peale lühikest koputust uksele sisse astus.
“Hei, päga.”
“Ära kutsu mind pägaks,” naeratasin talle end kõhuli keerates.
“Päga-päga-päga-päga-päga-päga,” naeris Patrick ja potsatas mu voodiäärele istuma. “Noh, kuidas siis läheb, päga?”
“Kuidas minema peaks?”
“Hästi ehk? Kes see tüüp oli, kes eile sul siin oli?”
“Logan.”
“Kes Logan?” päris Patrick kavalalt naeratades.
“Ta ei ole mu poiss-sõber, kui sa midagi sellist arvad. Või tegelikult… Tead, asjad on üsna keerulised.”
Täna jõudsime muredeni kuidagi liiga kiirelt.
“Ma olen nii paha.”
“Miks?” imestas Patrick.
Kogusin hetke julgust. Tõusin istukile ja silusin juukseotsi: “Asi on selles, et Logan on Sylvia poiss.”
Tõstsin pea, et venda vaadata. Tema vaatas mind, arvatavasti taipamatta, mida ma talle just üritasin öelda. Seejärel tabas Patrick asja ära.
“Ossa, õeke.”
“Ossa? Ossa on siis, kui Sylvia sellest teada saab.”
“Päris huvitav. Räägi? Kaua nad käinud juba on?”
“Üle kuu,” pressisin läbi hamamaste ja sedapuhku tuli kõik. Seletasin vennale, et Sylviale hakaks Logan meeldima, et ta rippus poisil pidevalt kaelas ja kõik muu mida ma vajalikuks edasi anda pidasin.
Peale pikka vaikust, mis toas võimust oli võtnud, vilistas Patrick vaikselt.
“Olen ju paha? Ma oleksin pidanud kohe Loganile ‘ei’ ütlema, aga ma lihtsalt ei suutnud.”
“Aga ma ei saa tüübi mõtteviisile pihta. Kui ta tahab olla koos sinuga siis miks ta Vi’d maha ei jäta ja sinuga askeldama ei hakka?”
“Mina ka ei tea.”
“Kas ta meeldib sulle?”
Noogutasin.
“Ja kas sa talle meeldid?”
Kehitasin õlgu: “Tõesti ei tea.”
“Ma arvan, et meeldid. Ta ju muidu ei oleks sulle tähelepanu pööranud.”
“Kui ma meeldiksin talle oleksime me ju paar?”
Patrick noogutas: “Tead, mõned poisid on lihtsalt sellised. Ma toon sulle näiteks iseenda… Tegelikult ei too ka.”
Turtsatasin naerma. Ma olin täiesti teadlik sellest, kuidas mu vend kahe tüdruku vahel kaua-kaua valinud oli ja valis lõpuks Cathy, cheerleaderist tibi, kellega oli paar kuud koos ja lõpuks, peale lahkuminekut, peale keskkooli lõppu, kulutas suurema osa oma ajast, et otsida üles Alice. Alice oli armas tagasihoidlik tüdruk, kes mu vennale tõepoolest meeldis. Muidugi oli tal klassiõe otsimisega probleeme, kuid ta ei suutnud oma õnne uskuda, kui sai teada, et Alice käib samas ülikoolis, kus Patrick isegi.
Asjad saadi joonde ja nüüd on nad koos olnud üle aasta.
“See asi pole päris sama nagu teil Alice’iga.”
“Aga lootusandev on küll ju?”
“Vist jah...,” venitasin. “Aga ma ei suuda oodata.”
“No näed.”
“Mida?”
“Sa oled temasse armunud, Paige.”
Lõin pilgu maha.
Olen või ei ole, mis vahet sel on? Niikaua kuni Logan ja Sylvia on koos, ei saa midagi juhtuma hakata…
Ma ei kavatsenudki hakata sellele väitele vastu vaidlema. Enda õnneks ma ka ei pidanud hakkama seda tegema, sest Patricku püksitaskus hakkas helisema tema uhke mobiil. Patrick tõusis ja vastas kõnele mesimagusa häälega: “Tsau, kullake…”
Ta viipas mulle ning kadus toast, jättes mind mu raamatuga omapead.
Otsustasin sel hetkel, et pean kindlasti esmaspäeval Loganiga rääkima. Muidugi pole kool selleks kõige sobivaim paik, kuid maksku mis maksab. See asi ei saa niimoodi edasi kesta. Lõpuks saab kõige rohkem haiget Sylvia ning seda ma ei taha.