Breathtaking, 19

Ma tegelikult imestasin, et ükskõik, mida Rhys mulle mõni aeg tagasi sisse jootis, mis mind veidi uimaseks tegi, suutsin nüüd siiski peaga mõelda ja sõnad korralikult ritta sättida. Ma olin natuke purjus, tõepoolest olin, kuid vähemalt teadsin ma mis toimub.
Mu pea hakkas pisut ringi käima, kui mõtlesin, et Logan ja Sylvia on võib-olla kuskil magamistoas ja nad… Noh, kui nad on koos siis pole hullu.
Seadsin sammud trepi poole ja hakkasin ettevaatlikult astme haaval alla astuma. See oli üsna aeganõudev üritus, sest rahvas oli hakanud teise korruse vastu huvi tundma ja nad lihtsalt trügisid trepil, mis omakorda ajas mulle hirmu nahka. Ma kartsin trepil kukkuda, seega jäin lõpuks seisma, lootes, et hetke pärast on trepil veidi rahulikum. Haarasin käsipuust kinni ning vaatasin elutuppa, kuhu trepilt avanes päris hea vaade.
Trügijaid jäid vähemaks ning enne kui ma käsipuust lahti lasin, märkasin Loganit muusikakeskuse juures seismas, käes tume siidripurk, mind jälgimas.
Ta tõstis purgi suu juurde ja näinud, et ma olin teda märganud, trügis läbi tantsijate trepi poole.
Seega kui ma alla jõudsin, oli Logan ilusti mind ootamas.
“On sul lõbus?” küsis ta ja naeratades pakkus siidripurki mulle.
“Tänan ei.” Lihtsalt paarist lonksust ei piisa.
“On lõbus?” kordas ta küsimust.
“Ei.”
“Mm, kus su poiss siis on? Kas ta mitte ei peaks hoolitsema selle eest, et sa igavlema ei peaks?”
Kissitasin Logani öeldu peale pahaselt silmi ja üritasin meelde tuletada kuhu jäi kast kus oli jää ja sellesse topitud siidripurgid. Maasikasiider oleks hetkel üsna… lohutav.
Logan järgnes mulle.
“Kui su arusaam poisist on tüüp, kes kutsub sind sõbra sünnipäevale ja kuulutab kõigile, et me käime siis… mnjah,” torisesin purki avades. Võtsin pisikese lonksu ja hoidsin seda natuke aega suus.
“Ja tema katse mind lõbustada kukkus läbi,” sõnasin peale lühikest pausi.
“Mis ta tegi siis?” Logani suu oli endiselt naeratav, kuid silmad jälgisid mind pinksalt. Kui ma seda ette ei kujutanud, siis ka tema hääl muutus veidi, kui ta seda küsimust esitas.
“Ta… üritas mind kabistada,” pihtisin ja mugasin kibedalt. “Vannitoas. Põrandal. Enne muidugi jootis mulle midagi kanget sisse, nii et ära imesta, kui ma veidi uimane tundun.”
“Tore poiss,” märkis Logan jahedalt ja võttis purgist pika sõõmu. “Ja sa tundud päris kaine. Aga… kui kaugele ta jõudis?”
Ma ei kujutanud ju ette kuidas tema hääl veidike muutus? Justkui ta muretseks minu pärast..?
“Ta… üritas mind suudelda. Ja siis lükkasin ma ta eemale ning tulin ära.”
“Mul on hea meel, et kõik siiski hästi lõppes.”
Noogutasin ja vaatasin läheduses tantsivaid tüdrukuid, kes väänlesid nähtamatu posti ümber nii, et lausa paha hakkas kui seda kaua pealt vaadata.
“Kus Sylvia on?”
Logan vaatas siidripurki mu käes. Kui ma sama tegin, nägin, kuidas mu käsi värises. Vahetasin kiirelt kätt ja surusin väriseva käe mantlitaskusse.
“Sylvia askeldab ringi. Nägin teda viimati rõdul mingi tüdrukuga rääkimas. Temaga on kõik korras ja talle meeldib siin.”
Mulle ei mahtunud pähe, kuidas Sylvia sai seda pidu nautida. Või noh, kui ta on pool õhtut rõdul istunud ja niisama juttu puhunud, ei saagi midagi viltu olla.
“Kas sa koju ei taha minna?” uuris Logan.
“Koju… Arvad, et Rhys viiks meid?”
Mina kahtlesin selles.
“No tema meid siia tõi,” kehitas Logan õlgu. “Või… me võime jalgsi ka minna. Väljas on öö kohta päris soe. Kuu paistab, tänavad on ka üldiselt valgustatud… Kolmekesi oleks päris lõbus.”
“Siis juba jalgsi. Ma ei taha Rhysi näha.”
“Siis on vist otsustatud?” küsis Logan ja jõi purgi tühjaks. “Ma uurin, mida Sylvia otsustab teha.”
“Okei, ma ootan sind siin,” hüüdsin talle, kui ta minust möödus ning võtsin siidripurgist lonksu. Kuna purk oli juba üsna kerge, olin kindel, et jõuan selle enne tühjaks teha kui Logan koos Sylviaga või siis ilma temata tagasi jõuab.
Enne uut lugu oli pikk paus ja kui uus lugu hakkas ning ma esimeste sõnade järgi ära tundsin selle loo, mis mulle tõesti väga meeldis, sammusin midagi mõtlemata teiste sekka tantsima.
Kui lugu lõppes ja mulle meenus, et Logan peaks juba ammu tagasi olema, tippisin kiirelt trepi poole tagasi, kus poiss mind ootaski. Üksi.
“Sylvia jääb siia? Tõesti?” ei uskunud ma oma kõrvu, kui olin seda kuulnud.
“Eks ta ise teab, mis teeb,” lausus Logan.
Viskasin tühja siidripurgi prügikasti ülesannet täitvasse pange ning väljusime majast. Ka väljas oli üsna palju rahvast.
Igatahes võtsime suuna tee poole ja majast kostuv muusika ja tümps muutusid, tänu taevale, aina vaiksemaks. Vaatasin pea kuklas säravaid tähti ja kuud, mis kõrgel taevas hiilgas. Ees ootas pikk tee. Minul oli koju vähemalt seitse kilomeetrit, kui kõige lühemat teed kaudu minna. Kui palju maad oli Loganil siit koju, polnud mul aimugi.
Kui olime kooliasju arutades jõudnud punkti, kus mina pidin minema oma teed ja Logan oma, olin üllatunud, kui Logan endiselt mu kõrval püsis ja muretses ega mul külm ometi pole.
“Kas sa teisele poole poleks pidanud minema?” küsisin tasakesi.
“Sul on õigus,” märkis Logan. “Aga ma saadan su enne koju.”
Jäin seisma: “Ei, Logan!”
“Miks mitte?” astus poiss paar sammu edasi ja pöördus siis.
“Mul on siit koju veel oma 4 kilomeetrit ja sa… Mis kell sina siis ükskord koju jõuad kui sa mind koju saadad?”
“Tore, et sa muretsed minu pärast aga ma lihtsalt ei saa lasta sul üksi minna.”
“Miks?” pärisin.
Logan surus käed teksade taskutesse, nii et ainud pöidlad välja jäid. Ta liikus aeglaselt minu poole tagasi.
“Esiteks, öö on. Teiseks, sul on pikk maa koju. Kolmandaks, sa oled üksi. Neljandaks, sa oled naissoost. Viiendaks, sa oled ilus. Kõik, mis ma sulle just ette loetlesin, köidab igasuguseid kahtlaseid tüüpe, kes tänavatel pimedal ajal ringi liiguvad, jahtides vaid üht asja. Ja sa tead, mida.”
Logan seisis nüüd minu ees: “Sa tead, mida ma sellega silmas pean.”
“Tean,” vastasin kiirelt ja hakkasime edasi liikuma. Meisterdasin peas Logani jaoks küsimust välja, oodates õiget hetke, mil see talle esitada: “Aga kas sul pole ohtlik…”
Logan hakkas naerma.
“Ei, Paige. Asjad pole tegelikult nii hullud, kuid sellegipoolest tunnen ma kohustust sind koju saata. Ma arvan, et see pole paha?”
Loomulikult, et see pole paha, kui arvestada tõsiasja, et pimedal ajal ringiliikumine pole mulle kunagi meeldinud, sest pabistaja nagu ma olen, tundub mulle alati, et keegi jälitab mind.
“Ei ole. Aitäh.”
“Pole tänu väärt,” naeris Logan vaikselt.
Kõndisime mõnikümmend meetrit taas vaikides, kui ma seisma jäin ja ringi vaatama jäin.
“Mis viga?” uuris Logan.
“Kuskohas me nüüd oleme?”
Logan hakkas naerma: “No näed, sa isegi ei teaks kuhu minna.”
“Ma tean küll aga… Okei, ma ei tea,” muigasin alla andes ning astusime edasi. Ma olin õnnelik, et meil teineteisega nii kerge rääkida oli. Ma ei tundnud sellist nõmedat vajadust olla oma sõnade üle valiv, või nii. Ma tundsin end vabalt, kuigi jah, vahel ei tulnud mulle pähegi, millest Loganiga rääkida.
“Võib-olla on selles süüdi alkohol?” küsis poiss peagi. “Kui palju sa jõid?”
“Kas me tõesti peame rääkima sellest?” küsisin kõhklevalt. “Ma tahaks praegu üle kõige seda pidu unustada. Ma tunnen end nagunii halvasti selle pärast, mis seal juhtus.”
Logan noogutas: “Mõistan.”
Noogutasin samuti.
Olime järjekordse tänava lõppu jõudnud, kus keerasime paremale. Ka see tänav oli inimestest tühi, mis oli mingil määral isegi veider, sest oli ikkagi reede õhtu, kell polnud ülipalju, et keegi ringi ei liiguks… Aga mis siis ikka.
“Oled sa terve oma senise elu West Woodsi majas elanud?” uuris Logan.
Asetasin käed rinnale risti, sest nii tundus natuke soojem: “Jah.”
“Ja ikkagi ei tunne väikelinna läbi ja lõhki?” Logani suul mängles naeratus, mis mind endast välja viima hakkas.
Ohkasin nii valju, et ta seda kuuleks ja lõpetaks selle arupärimise, kuigi see oli üks viis hoida üleval siiani meie kõige pikemat vestlust.
“Vabandust,” ütles Logan mõne aja pärast ning mõnikümmend meetrit möödusid taas vaikuses.

Ülejäänud tee West Woodsi möödus üsna ruttu. Logan rääkis mulle huvitavaid asju koolist, jutustas õpetajate piinlikest hetkedest ning seda kõike oli üsna huvitav ja naljakas kuulata. Logan oli viis aastat seal koolis käinud ning kuigi see aeg on pikk, tunnistas Logan, et temagi ei tunne end koolis just kõige mugavamalt. See omakorda hämmastas mind, sest olgem ausad… Kuidas Logani sugune poiss ei kuulu koolis mitte ühtegi kampa..?
“Ma olen lihtsalt… täiskasvanum kui nemad. Mõttetu on koolis cool olla vaid seepärast, et kuhugile kuulda,” ütles Logan mu mõtteid lugedes. “Esmaspäeva mäletad?”
“Miks ei mäleta..,” langetasin pea.
“Ma ei taha olla selline nagu need tüübid, kes arvavad, et tore on teisi piinata.”
“Tore,” märkisin kuivalt, “sa muidu sobiksid päris hästi nende hulka.”
“Oo, aitäh.”
“Pole tänu väärt,” naersin ja tõsinesin, et viimased minutid koos Loganiga ilusti ära kasutada. Ma olin peaaegu kodus.
“Aga kuidas on siis võimalik, et sinusugune poiss, kellel on kaks viimase peal autot ja kes näeb välja nagu…”
Logan vaatas minu poole: “Näen välja nagu misasi?”
“Noh, sa oled kena ja tüdrukud peaksid sillas olema ju.”
“Ausalt või? Ma olen kena?” uuris poiss huvitatult.
“Sa naerad mu üle,” pomisesin piinlikult ja surusin sõrmedega ninajuurt.
“Ei-ei, Paige. Sa lihtsalt tekitasid minus huvi. Kes siis minu pärast sillas on?”
Ei, ei, ei, ei, ei, ei… Miks ma ei suuda normaalselt rääkida? Ma peaksin talle head õhtut soovima.
“Sylvia näiteks.”
“Ah, Sylvia. Sylvia on lihtsalt…” Logan takerdus.
Otsustasin kasutada seda võimalust ära ning vabandada oma parima sõbranna käitumise pärast.
“Mulle tundub, et sul on ebamugav, kui ta sinu küljes ripub. Tead, ta planeeris meile kohtingu…” Logani üllatunud pilku nähes kiirustasin end parandama: “Noh, meile neljale. Meie Rhysiga ja siis sina Sylviaga.”
“Hm, see vist jääb ära?”
“Nüüd igatahes.”
Minu kodust lahutas meid kõigest mõni maja. Astusime aeglaselt edasi, kuni ma märkasin, et kodus elutoas alles tuled põlesid. Arvatavasti ema ootab mind.
“Mis kell on?”
Logan tõmbas taskust telefoni välja: “Pool kaks läbi.”
“Pool kaks läbi?” kordasin meeleheitlikult.
“Tegelikult peaaegu kaks juba.”
“Täiesti kohutav lihtsalt.”
“Kui soovid, ma võin sinuga sisse kaasa tulla. Räägime, et Rhysi auto läks katki ja siis tulime jala,” pakkus Logan, kui oli pilgu mu kodu poole heitnud.
Üritasin end maha rahustada. Ema on ju ka noor olnud ning mis kõige tähtsam- ma olen ju elus ja terve…
“Küll ma hakkama saan.”
“Kindel?”
“Jah.” Olin asetanud oma käe kuklale ja vaatasin pead kergelt langetades Logani poole. Ta hoidis käsi paigal kuigi hetk tagasi alles liikusid need mõned sentimeetrid minu poole. Tõstsin pea: “Aitäh sulle.”
“Pole tänu väärt, Paige. Ma tegin seda rõõmuga.”
“Ma tahaks teada, kas sa siis sellesse sama positiivselt suhtud kui kella seitsmeks hommikul koju jõuad… Mida su vanemad ütlevad?”
Logan hakkas naerma.
“Aga jah… Eks ma siis lähen. Esmaspäev koolis näeme?”
Seepeale ta noogutas aeglaselt ja tema silmad, mis kergelt särasid, joonistasid mind vaadates kolmnurga. Kui sekundid täis vaikust tiksusid kokku minuti, astusin kiirelt sammu tagasi nagu oleksin Loganilt elektrilaengu saanud.
Kui nõme oli minust mõelda, et see kojusaatmine lõpeb nii nagu filmides, kus poiss tüdrukut suudleb ja ütleb, et ta tegelikult vist isegi armastab teda…
“Oota hetk, Paige.”
Ja siiski...
“No-oh?” venitasin uudishimu teeseldes.
Ja siis sirutas ta käed minu poole.
Kohe...
Mu keha läbis värin, kui poisi käed mind puudutasid. Kuigi ma arvasin, et tean, mis nüüd juhtub, eksisin ma. Logan kallistas mind sõbralikult, soovis ilusat ööd ning ütles, et ma võin tema peale alati loota. Ma võin teda alati usaldada. Me oleme sõbrad. Alati.

Ükskõik, kes mõtles välja selle, et reedele järgnev päev on puhkepäev, olgu ta tänatud, oli mu esimene mõte, kui laupäeva keskpäeval silmad lahti tegin. Tegelikult ärkasin ma juba pool seitse, sest mul oli lihtsalt kohutavalt halb olla. Lamasin mõnda aega selili voodis, kuni järsku tundsin, et miski trügib mu söögitorust ülespoole. Ajasin end püsti ja kihutasin vannitoa poole, öökides kogu oma mao sisu vetsupotti. Kõik mu sees väänles, muutes mu enesetunde veelgi halvemaks. Vajutasin hõbehallile nupule, et veega kõik alla lasta ning vajusin ise poti kõrvale kägarasse ning nutsin hääletult. Mis sodi Rhys mulle sisse jootis? Mis asi see oli?
See asi igatahes muutis mu veel nartsamaks, kui ma peale neid jooke olnud oleksin. Ma olin nagu mingi kuradima joodik kallistamas oma imearmsa vannitoa wc-potti, mis kannatlikult kõik vastu võttis… Kummardasin jälle poti kohale, sest kogu see jutt pani mind uuesti öökima.
Seejärel, kui olin kindel, et olen tühi, pesin nägu jaheda veega ja kobisin tagasi oma tuppa. Haarasin kummutilt oma mp3-e, et end muusika abil veidi rahustada. Ma ei kavatsenudki uuesti magama jääda, kuid see, et ma siiski uinusin, tegi mulle vaid head. Peavalu see ära ei võtnud, kuid kõhule tegi küll head.
Kuna kell oli juba lausa liiga palju, tõusin voodist ja otsisin midagi lihtsat selga. Näiteks retuusid ja mõni tavaline pikem t-särk. Trepist aeglaselt ja ettevaatlikult allapoole kulgedes, kuulsin köögist muusikat ning ema rõõmsalt ümisemas. Aga nähes, et ta elektripliidil säriseva panni juures rõõmsalt kepsutas nagu teismeline krimpsutasin põlglikult nina.
“Sa käisid ka eile peol või?” pärisin naljatades.
“Oh!” pöördus emps ja ta põsed lõid õhetama. Seejärel hakkas ta naerma. “Kuidas pea on?”
“Kuidas olema peaks?” küsisin ja tühjendasin usinalt liitrist apelsinimahla pakki.
“Paige, ma tundsin eile alkoholilõhna.”
“Kõigest siider,” valetasin kiirelt ja ei kavatsenud emale pihtima hakata, mis peol tegelikult toimus. Kõige parem variant küsimustest pääsemiseks näis olevat teemat vahendada: “Miks sa nii heas tujus oled?”
“Niisama, kullake.”
“Okei,” võtsin klaasi apelsinimahlaga ning kadusin köögist.
“Kas sa ei söögi midagi?” hõikas ema.
“Praegu veel mitte!” hüüdsin vastu ning lippasin tagasi oma tuppa.
Kuna kõik oli siiski nii… metsas omadega, tundus nädalavahetusel kodus olla päris hea ja turvaline. Tegelikult oleksin ma hea meelega Sylvia poole läinud aga hetkel ei saanud ma kindel olla, et ta koju on jõudnud. Ma helistan talle aga hiljem.
Olin end just voodile pikali sättinud, kui ema lühidalt uksele koputades sisse astus: “Hei, tegelikult olen ma põhjusega selline… õnnelik.”
“Räägi siis?”
“Nad kandsid mulle rahad üle,” selgitas emps ja plaksutas käsi nagu… ma ei tea misasi.
Mis rahad, mõtlesin nina krimpsutades ning taipasin siis, millest ema rääkis. Ta oli ligi poolteist kuud tagasi töökoha üles ütelnud, kuigi tegelikult ta lihtsalt koondati, kuna firmal polnud enam teema teeneid vaja ning see nõme firma arvas, et nii saab kulutusi vähendada. Emale lihtsalt meeldis rääkida sellest nagu oleks ta ise töölt ära tulnud. Mul pole aimugi miks, sest kui öelda inimestele, et sind koondati on nende reaktsioon veidi mõistvam. Vähemalt minu meelest. Aga öelda et tulid hoopis ise ära tekitab erinevaid mõtteid.
Ju siis täna oli see ilus päev, kui ema sai firmast lõpparve.
“Lähme shoppama, Paige!”
Mismõttes..?
Vaatasin ema. Kas ta on oma pea ära löönud või midagi? Täna on laupäev, mu pea tuikab ning tema tahab minna poode läbi kammima? Olge nüüd…
“Ausalt või?”
Aga uued riided ei teeks paha.
“Jah.”
“Aga mu pea valutab...,” kurtsin ja tõusin istukile.
“Ma ei tahaks nagu hästi üksi minna.”
Vaatasin empsi ning üritasin oma peavalu 10-palli skaalale paigutada. Võib-olla 5, venitab kuue ka hädaga välja. Ja no… see on lihtsalt peavalu. Võtan ühe valuvaigisti ja küll see üle läheb. Peab minema.
“Okei!”

Kuna riiete osas oli meil emaga totaalselt erinev maitse, siis otsustasime eraldi ringi käia. Ema võttis kaardi pealt mulle päris suure summa välja ning siis läksin oma lemmikpoodi, mis asus suure kaubamaja esimesel korrusel ehtepoe kõrval.
See oli üsna suur pood ja oli jagatud kaheks osakonnaks. Üks pool oli naisteriiete päralt ja teine meesteriideid täis.
Kuna ma täpselt ei teadnud, mida mul vaja oleks, arvasin, et üks lisapaar teksapükse ei teeks paha. Need võiks olla valged või siis õrnalt helesinised või midagi sarnast, ja kitsad.
Lõpuks leidsin püksid mis mulle meeldisid ja peale lühikest retke proovikabiini, olin ma neisse meeletult kiindunud. Läksin otsejoones letti, maksin nende ees sellise hinna, et ise ka ei uskunud, kuid need püksid olid lihtsalt nii mugavad. Jalutasin poest valge paberkott näppus välja ning pöördusin, kui kuulsin kedagi end hüüdmas. Mu äkiline seismajäämine põhjustas suurt pahameelt ühes paksus keskealises mehes, kes vihaselt porisedes minust mööda trügis. Ma ei teinud temast väljagi.
“Paige?” hääl kostus lähemalt.
Pöördusin ja astusin tänavale. Keegi puudutas mu õlga ning ümber pöördudes nägin enda suureks üllatuseks Loganit.
Esialgu ma ei teadnud, mida teha. Naeratada? Rõõmustada, et me kokku sattusime?
“Tsau.”
“Tere, Paige,” tervitas Logan mind viisakalt. “Kuidas läheb?”
“Hästi läheb.”
“Oled üksi?” uuris poiss ja vaatas mulle sügavalt silma, jäädes vastust ootama.
Tegelikult peaksin ma end kokku võtma. Olema selline nagu Sylvia, ainult et veidi leebem versioon. Peaksin Loganiga flirtima, sest no… keda ma petan? Tegelikult ta meeldib mulle. Ja flirtimine? Kuidas see käibki? Pilgutan ripsmeid nii, et jääks mulje nagu oleks mulle midagi silma läinud…? Ega vist. Lootusetu.
“Kahjuks küll,” noogutasin ja üritasin keha lõdvestada. Kui ma olen pinges, siis ega ka mu hääl just kõige tavapärasem pole ning pea kaob õlgade vahele ära…
Kahjuks küll? Issand, Paige. Sa suudad paremini. Küsi midagi, küsi midagi, küsi midagi…
“Aga sina, Logan?”
“Ka üksi.” Ta vaatas minust mööda ning ma hoidsin end tagasi, et mitte üle õla järgi tsekata, mida ta silmitses. “Kuhu sa edasi lähed?”
“Ma… mõtlesin, et lähen istun kuhugile, et midagi süüa, sest see mööda poode käimine on päris kurnav ja pealegi hommikul…” Jäin vait.
Räägin talle oma hommikusest sprindist wc-sse? Okei, see on tõesti lahe. Appiii! Sylvia, kuidas sina seda teed?
“Mm, hea mõte. Võin sulle oma seltsi pakkuda?”
Esimene samm: naeratus. Ilus aval naeratus.
“See oleks tore,” laususin ja naeratasin, millele Logan vastas samaga.
“Kas sa Dish’is oled käinud?”
“Dish?” Ma polnud kuulnudki sellest kohast.
“Dish asub kino kõrval. Sa ikka tead, kus kino asub, eks?” Logan naeris.
“Ikka. Siit üsna kaugel.”
“Pole hullu, ma olen autoga.”
Lõin hetkeks kõhklema ja sedagi ema pärast, sest ma ei teadnud kus ta olla võib. Saatsin talle sõnumi, et sain sõbraga kokku ning lootsin, et tal pole selle vastu mitte midagi, kui me koos koju ei lähe.
Kui ma Loganile tema auto juurde järgnesin, sain emalt sõnumi vastu. Seal seisis “OK!” ja sellega oligi asi otsustatud.
Keerasime ümber nurga ning kuigi ma olin oodanud, et näen Logani suurt dziipi, oli ta seekord oma uhke lahtise autoga. Tumesinine BMW.
Ma olin isegi natuke pettunud, sest ma polnud lahtiste autode fänn, kuigi need on lahedad. Need ei meeldinud mulle seepärast, et need olid pilkupüüdvad ja kogu aeg on selline tunne, et kõik vaatavad sind.
Ja pealegi olid lahtised autod minu jaoks kui kevadsuve sõiduvahendid… Aga pole hullu.

Dish hakaks mulle meeldima alates hetkest, mil ma sinna sisse astusin. Siin oli mõnusalt hämar ja vaikne. Mu kõrvudesse kostis vaikselt mängiv muusika. Lauad ja toolid nende ümber olid juba vaadates nii mõnusad.
"Mine vali koht," lausus Logan. "Ma lähen tellin. Mida sa soovid?"
"Ee.., kõigest midagi juua. Näiteks kakaod, kui siin seda saab?" laususin kohmakalt.
"Peaks ikka saama... Kindel, et midagi süüa ei taha?"
"Kindel. Ma siis lähen vali koha..."
Logan noogutas ja pöördus siis viisakalt tervitades leti taga seisva tüdruku poole.
See on nagu kohting, mõtlesin istudes nurgalauda, jäädes Loganit ootama. Poiss tuli kiirelt minu poole ja toppis rahakotti teksade taskusse.
"Mm, väga hea. Nüüd ootame natuke."
Logan istus mugavalt tumehalli tugitooli minu vastas ja naeratas viivuks.
Mõtlesin paaniliselt millest rääkima hakata, kui Logan juba suu avas ja küsis, kuidas mul hommik möödus.
Muigasin.
"Küsid seda sihilikult?"
"Mismõttes sihilikult?"
Hakkasin aeglaselt ja kahtlevalt seletama, kartes kuidas Logan mu jutule reageerida võiks. Aga noh, ise ta küsis ju.
"Ma ärkasin hommikul ja... mul oli väga paha olla. Ma kardan, et Rhys toppis mulle midagi joogi sisse, sest eile..." Jäin vait kui nägin ettekandjat meie poole tulemas.
Ta asetas minu ette suure kreemikasvalget värvi kruusi kakaoga, Logani ette kohvitassi ning laua keskele taldriku sokolaadikoogi tükiga ja kaks lusikat.
Ettekandja soovis meile head isu ning kadus kiirelt.
"Kas sa tundsid end uimasena?" uuris Logan.
"Noh, veidi. Aga kõik sai selgeks siis kui ta... noh, tead küll."
Poiss noogutas ja võttis sõõmu kohvi. Siis küünitas ta koogitüki poole.
"Ma tellisin selle kahe peale."
"Ei, aitäh. Mul ei püsi hetkel vist midagi tahket sees." Rüüpasin kruusist väga suure sõõmu kakaod ja vaatasin, kuidas Logan sokolaadikooki hävitas.
"Kahju," nentis ta. "See oli megahea."
Naeratasin: "Kindel see. Sokolaadikook ju."
Logan naeris kuid tõsines kiirelt ja ainiti oma kohvitassi silmitsedes ohkas.
"Rhys on üks paras..," lausus ta tigedalt ja muutus tema hääles oli äärmiselt veider. "Ja ma veel arvasin, et ta on tark ja oskab piiri pidada."
"Noh, Rhys on tüüp, kes mõtleb sellega, mis tal püksis on."
"Tuleb nii välja. Aga mul on hea meel, et siiski kõik sinu jaoks hästi lõppes."
"Mul oli hommikul süda nii paha, et sa ei kujuta ettegi."
Logan muigas: “Sa vist niipea ühelegi peole oma samme ei sea?”
Jäin teda lõbustatult vaatama: “Ega vist. Vähemalt mitte sinna kus on Rhys ja tema klemmid.”
“Selge. Oled sellega lõpetanud?”Küsis Logan mu kakaokruusile osutades.
“Jep.”
“No lähme siis. Viin su koju?”
“Kui see sulle tüli ei tee…”
“Ma teen seda rõõmuga.”
Seadsime sammud parklasse ning vaadates, kuidas Logan auto käivitas ja parkimiskohalt välja tagurdas leidsin end taas mõtlemast miks ma end kokku ei suutnud võtta ja olla mina ise. Sest see tüdruk, kes Loganiga Dishis oli, ei olnud mina.
Ma lihtsalt kaitsesin end selle eest, mida kartsin, kuid siiski vajasin, rohkem kui uskunud oleksin.

Nädalavahetus oli kaotanud igasuguse võlu ja teadmine, et on pühapäev, pani lausa mu pea valutama. Mulle polnud pühapäevad mitte iial meeldinud, sest need tundusid alati nii pikad. Ma proovisin leida tegevust, kuid neist mitte ükski, ei suutnud mind endasse haarata, nii et aeg lendaks.
Isegi raamat, mis ma ligi kaks nädalat tagasi oli raamatukogust laenanud, vedeles endiselt puutumatult mu öökapi sahtlis. Ja praegu puudus igasugune isu lugemise järele. Otsisin kotist oma mp3-e välja, liikusin jalgu lohistades sassis voodi poole, heitsin pikali ning asusin muusikat kuulama. Vajutasin heli põhja ning üritasin lauludesse süveneda, kuid mu silme ees hakkasid jooksma pildid möödunud päevadest. Kiirus aina kasvas ja kasvas ja lõpuks, kui asi väljakannatamatuks muutus, tirisin kuularid kõrvast ning avasin silmad.
“Mis asi see veel oli?” küsisin sosinal ja vajutasin mp3-mängija välja. Viskasin selle hooletult öökapile ja heitsin siis pilgu kellale, mis näitas, et õhtu pole enam sugugi kaugel. Oletasin, et ma olin lihtsalt und näinud…

Esmaspäeva hommikul tundsin end väga hästi. Hommikumantel ümber, köögis sooja hommikusööki sisse ajades, muigasin, mõeldes kas olin parema jalaga voodist välja tulnud. Raadio mängis vaikselt ja kuna ma teadsin, et mul on aega maa ja ilm, nautisin hommikut täiel rinnal. Kui raadiost mõni hea lugu tuli ümisesin kaasa ja nüüd veel valjemini, teades, et piinlik vahelejäämine mind seekord ei ohusta, sest ema oli täna samuti varajase ärkamisega olnud ning kuna ilm oli üsna ilus ja mis kõige tähtsam- mõnusalt soe, oli ta askeldamas oma lillepeenrate kallal. Imestasin, kuidas ta nii vara midagi sellist ette suutis ja viitsis võtta. Seadsin sammud üles, et vaadata midagi ilusat selga ja võib-olla isegi mässata juustega.
Lõpuks seisin peegli ees, kinnitasin juuksed hobusesabasse, otsisin kummutisahtlitest oma päikseprille ning panin need ette, et heita viimane kriitiline pilk oma välimusele.
Pikk roosa sviiter, must vöö, põlvedeni ulatuvad retuusid ja madalad mustad kingad. Suhteliselt värvidevaene välimus, kuid liiga kirjuks ma ka asju ajada ei tahtnud. Vähemalt nägin ma kena välja. Haarasin voodilt koti ja seadsin sammud alla. Kui trepil olin, tuli ema tuppa.
“Hei, Paige, lähed kooli?” küsis ta lõbusalt ja tippisin vastust oodates kööki. Järgnesin talle.
“On mul valikut või?” küsisin naerdes.
“Ei ole, lihtsalt… Ma imestan, et sa nii vara teki alt välja pugesid.” Ema avas külmkapi ja vaatas pikalt porgandi-, õuna-, apelsini- ja viinamarjamahla pakke. Lõpuks võttis ta kõik neli tükki välja ja valas igast pakist pisikese törtsu klaasi. Vaatasin klaasis värvi muutvat vedelikku ning krimpsutasin nina.
“Segumahl,” naeratas ema.
“Pöörane,” märkisin ja turtsatasin naerma. “Muide… Kuidas ma välja näen?”
Ema kallutas kergelt pead: “Täitsa kena.”
“Kindel?”
Ema noogutas.
“Aga olgu siis- ma lähen!” hüüdsin ümber pöörates, võtsin esikust autovõtmed ja väljusin majast.
Kui ukse end ajärelt sulgenud olin, jäin verandal seisma. Ma olin üllatunud, et nii soe oli. Ma ei arvanud, et sooja nii palju on. Veider sügis. Tõeline vananaistesuvi.
Kuna tundide alguseni oli aega küll, otsustasin täna veidi pikema ringiga kooli sõita. See pikendas teed umbes viie minuti võrra, kuid abiks ikkagi.
Parkisin auto kooliparklasse ning jäin siis mõtlikult autosse istuma. Kuigi siiani oli kõik hästi sujunud, tundsin, et varsti läheb midagi viltu. Midagi juhtub. Mu sisetunne oli petnud mind vaid mõnel üksikul juhul, kuid seekord oli teine asi.
Aga praegu on veel kõik hästi, mõtlesin autost väljudes ja kotti õlale sättides. Sammusin kooli peauksest sisse ning nähes Staciet ja Amandat mind vahtimas ja millegi üle naermas, arvasin, et võib-olla on nad teadlikud sellest, mis peol toimus aga samas…
Ohkasin ja aeglustasin sammu, et rahvamassist läbi pääseda. Ma ei peaks üldse muretsema Amanda ja Stacie pärast.
Jõudsin tavatult vaiksesse võimlakoridori, kus oli minu, Sylvia ja Logani kapid. Kuna kellaaeg oli siiski varajane ei lootnudki ma veel Sylviat või Loganit siin näha. Tundide alguseni oli peaaegu 20 minutit.
Avasin kapi ja toppisin kõik vajaminevad õpikud-vihikud kotti. Seejärel seadsin sammud trepikoja poole, kui kuulsin tunnustavat vilistamist. Otsustasin, et lülitan ennast kogu sellest jamast välja ning lähen kolmandale korrusele, kus oleks pidanud hakkama ajalugu, kuid oli nüüd õpetaja seminaril viibimise tõttu asendatud hispaania keelega.
Istusin klassis omale kohale ja jäin ootama millal Sylvia kohale jõuab. Ainuke tund, kus me kolmekesi koos olime tundus olevat inglise keel. Ma ei teadnud kas rõõmustada või kurvastada selle üle.
Koos kamba teiste õpilastega sisenes klassi ka Sylvia, kes vaatas hetke otsivalt ringi, kuid kui nägi mind, lõi tema nägu otsekohe särama.
“Mis sind nii õnnelikuks teeb?”
“Tere, Sylvia, kuidas su nädalavahetus möödus? Kas sa said ikka korralikult koju ja nii edasi, kullake,” vastas Sylvia ja hakkas siis õnnelikult naerma. “Kõik on korras, sõbranna! Kõik on viimase peal.”
“Aga mis…” suutsin üle huulte pressida, kuni Sylvia mind katkestas: “Ah, küll sa näed! Oh, õps tuli!”
Kergitasin imestunult kulme ja avasin õpiku leheküljelt 23 nagu õpetaja meid palunud oli. Kordamööda palus õpetaja meil mingit nõmedat hispaaniakeelset teksti lugeda ja kui järg minuni jõudis, puterdasin nii nagu mitte kunagi varem.
Õpetaja suu muutus kriipsuks ning rohkem kui kaks lauset ta mul lugeda ei lasknud, et säästa oma kõrvu tõsisest traumast.
See vahejuhtum hispaania keele tunnist jäi mind aga painama, sest ma olin hispaania keeles alati väga hea olnud. Mis nüüd juhtus, polnud mul aimugi.

Kui Sylvia lubas, et ma näen, mis ta nii õnnelikuks teeb, siis seda lubadust ta tõepoolest ka pidas. Istusin lõunapausi ajal meie lauas ning tegelesin söömisega, kui Sylvia järsku püsti tõusis ja laua juurest minema tormas. Saatsin teda pilguga, kuni mu vaatevälja ilmus Logan, kellele Sylvia oma käed ümber heitis ja suudles. Mitte põsele, mitte ka laubale, vaid otse suule. See toimus kõik nii kiirelt, et põhimõtteliselt ei saanud ma mitte mõhkugi aru, mis toimumas oli. Aeg oli seisma jäänud. Kõigi jaoks peale minu, Logani ja Sylvia.
Käsikäes jalutasid nad minu poole ja Sylvia näol oli lai naeratus: “Paige! Saa tuttavaks minu poiss-sõbraga!”
Poiss-sõbraga..?
“Ma ju tunnen teda,” laususin emotsioonitult ning keskendusin söömisele. Mu silmad muutusid vesiseks, sest alles nüüd taipasin ma, et nüüd on kõigel kriips peal. Mu unistused, mu lootused… Nüüd on need keelatud.
Logan võis mulle meeldida ja jah, ma võisin olla temasse armunud, kuid kas tema minu vastu midagi sarnast tundis? Sõbrad võivad ka üksteist koju saata, väljas käia…
Sylvia sai selle, mida ta nii väga soovinud oli.

Kirjandus? Miks peab mul nüüd just kirjandus hakkama? Miks mitte kehaline? Miks mitte kunstitund neljandal korrusel… Miks just kirjandus?
“Hei,” tervitas keegi mind maheda häälega. Tundsin selle kohe ära ja ei pidanud pead pööramagi, et näha Loganit mu kõrval olevale toolile istumas.
“Logan,” pomisesin ja üritasin naeratada, kuigi peale kõike oli see keeruline. Kui Logan sooviks olla koos minuga, poleks ta hakanud käima mu parima sõbrannaga. Meie temaga oleme lihtsalt sõbrad. Ma olen tema tüdruku parim sõbranna.
Ma peaks asja rahulikult võtma.
Logan toetas pea kätele ja jäi mind silmitsema.
Vaatasin ainiti oma kirjanduseõpikut, mille ümber mähitut pruuni paberit olin juba viimased viis minutit armutult oma musta pastakaga sodinud. Logan vaatas mind, ei lausunud sõnakestki ja see hakkas mind häirima.
“Mis?” küsisin lõpuks ja lõpetasin sodimise.
“Anna andeks,” sosistas ta ja peale seda jäime pikalt üksteist vaatama. Ma ei mõistnud, mis nüüd juhtnud oli, miks ta vabandas? Ta ei saa vabandada ka Sylviaga koosolemise pärast, sest ta ju ei tea mida ma tema vastu tunnen…
“Anna mulle andeks.” Logani silmad olid nii-nii kurvad.
“Mis juhtunud on? Miks sa vabandad?” küsisin arusaamatult ja nihkusin paar sentimeetrit talle lähemale. Logan tõmbus minust eemale.
Vaatasin teda ja tõstsin käe, et teda puudutada, lohutada… Ükskõik, mis teda ka ei painaks, ükskõik, mis talle hetkel sellist sisemist valu ka ei põhjustaks. Ma valetaksin, kui ütleksin, et tema niisugune olek mind endast välja ei viinud. Ta pilk… See oli nii piinatud… Ma ei olnud iial sellist valu näinud.
“Palun, Paige!” anus Logan. “Sa pead mulle andestama. Sa pead!”
“Miks? Mida sa siis teinud oled?” kõrgendasin häält, mille peale Logani silmad vesiseks muutusid.
“Paige, ma anun sind. Ma anun!”
“Mis juhtunud on?” küsisin ja vaatasin pinksalt Loganit. Ma ei saanud enam mitte millestkist aru.
Mis siin ometi toimub?
“Ma ei saa ju sulle andestada, kui ma isegi ei tea, mille pärast ma seda teeksin…”
“Sa tead küll, Paige! Usu mind, sa tead. Mõtle see välja. Mõtle see välja…”
Keerasin pea ära ja hakkasin uuesti pruunile paberile igasuguseid kujundeid ja südameid ja pilvi joonistama, mõeldes, kui nõme selline vaikus on, kritseldasin kujundite keskele lohaka käekirjaga oma nime ning panin seejärel pastaka käest.
Asetasin käed õpikule ja üritasin mitte Loganit vaadata, kuid tegin seda siiski, kui ta aeglaselt oma käe minu oma peale pani ning pigistas seda.
Poisi suu oli nagu peenike kriips ja valu tema näos muudkui kasvas.
“Sa ju võid sellest mulle rääkida?” ütlesin.
Logan raputas pead.
Ohkasin.
Sirutasin oma käed tema poole, et teda kallistada, kuid rabasin õhku, sest Logan oli minu kõrvalt kadunud. Kõigest ühe silmapilgu jooksul oli ta haihtunud.
Lükkasin tooli lauast eemale, ega ei hoolinud sellest, mida teised klassisviibijad minust mõelda võivad.
“Logan!?” hüüdsin täiest kõrist. Jooksin klassiuksele, et teda koridorist otsida. “Logan?”
Tammusin koridoris edasi-tagasi ega ei osanud mitte midagi edasi teha.
Kuhu ta nii kiirelt kadus? Miks ta mind üksi jättis..?
“Logan..,” sosistasin vaikselt ning langetasin pea.
Siis aga pani keegi oma käe mu õlale ja pööras mu endale otsa vaatama. Nähes Loganit, jättis mu süda löögi vahele, sest ma ei oodanud, et leian ta enda selja tagant.
Pistsin tobedalt karjuma.
“Mõtle see välja..,” lausus Logan ning igasugune valu oli tema kenast näost pühitud.
“Ma,” pomisesin, teadmata mida öelda.
Seepeale ta pöördus ning kõndis nõtkel sammul minust eemale, kadudes õpilaste sekka, kes minust suure kaarega möödusid.
Ja siis ma ärkasin…

Olin silmad avanud paugu peale, mille oli tekitanud mu telefoni kukkumine vastu maad. Tänu sellele lõpetas see pisike hõbedane asi vibreerimise ja kõrvulukustava helisemise. Hõõrusin käeseljaga silmi ning laupa kortsutades kobasin põrandat, et telefoni aku, mis tagant ära kukkus, üles leida.
Lõpuks sisse lülitades tuli mulle kohe sõnum. Sylvia oligi mulle just helistanud, kuid kuna ei saanud mind kätte, saatis sõnumi. Talle tundus hea mõte minna kolmekesi kinno mingit filmi vaatama. Kuigi ma arvasin, et ma tunneksin end nendega koos kui viies ratas, tundus see ikka parem variant, kui vedeleda teleka ees diivanil.
Mida ma siis teen?
Helistasin Sylviale tagasi. Telefon kutsus paar korda ning siis kuulsin oma parima sõbranna energilist häält: “Paige!”
“Hei-hei.”
“Hei-hei?” kordas ta ja hakkas turtsatades naerma: “Said sõnumi kätte? Mis sa arvad? Lähme?”
“Sylvia, kuule..,” alustasin kõhklevalt.
“Äh, Paige, palun ära hakka otsima mingeid nõmedaid vabandusi… Sa pead tulema!”
Pööritasin silmi. Ta ei kuula mind üldse ju!
“Ma tulen aga oled kindel, et ma teile… koormaks pole?”
Kuulsin Sylviat ohkamas: “Kallikene, me oleme Loganiga alles kuu aega koos olnud ja sinuga pole mul olnud enam üldse aega midagi koos ette võtta. Miks mitte ei või ma oma parimat sõbrannat siis kinno kaasa kutsuda? Ja et sa ei pabistaks- Logan teab ja oli samuti nõus.”
“Ahahh,” pomisesin. “Tore teada.”
Üks kuu muutis paljutki... Kätte oli jõudnud november. Ilmad olid kohutavad. Väljas oli pime ja porine ning suhted Sylvia ja Logani vahel tundusid aina soojenevat.
Ma tundsin, et mind on kõrvale lükatud, sest kogu Sylvia tähelepanu kuulus Loganile, kes tundus sellega harjunud olevat. Ta nautis seda täiel rinnal ning kui mulle nädalaid tagasi oli tundunud, et Logan võib-olla isegi tunneb minu vastu midagi, siis nüüd ma seda ei uskunud. Nüüd ma teadsin, et me oleme sõbrad, kuid ma kahtlesin ka selles. Kuigi me olime Loganiga pinginaabrid ajaloos ja kirjanduses, piirdusid meie vestlused neil nädalatel kõigest mõne sõnaga, näiteks “Tsau”. Rekordiks oli kuuesõnaline küsimus: “Mis leheküljel need küsimused õpikus on?”.
Midagi oli lihtsalt väga valesti… Ja nüüd koos nendega kinno minna...?
“Okei! Korjame su veidi vähem kui tunni aja pärast üles! Tsauki!”
Asetasin telefoni öökapile ning suundusin riidekapi poole, et otsida midagi mugavat selga.
See kuu muutis ka mind.
Olin hakanud ennast halvasti tundma, kuna ma olin täiesti üksi ja seda fakti leevendas vaid rämpstoit. Olin kuuga oma 58 kilogrammile kuus kilo lisaks võtnud. Mu väikse kasvu tõttu paistsid lisakilod üsna hästi välja. Muidugi ei veetnud ma oma õhtuid krõpse ja muud sarnast rämpsu süües vaid tegin seda siis, kui möödunud päev oli tõepoolest nii halb, et miski muu ei lohutanud mind.
Kuu viimastel päevadel võtsin siiski aru pähe. Hakkasin jälgima, mida suhu pistsin ning hoidsin ennast rasvastest asjadest eemale.
Tirisin jalga tumedad teksad ning leidsin selga ilusa kreemikasvalget värvi pluusi, millel olid pisikesed punased lilleõied. Peegli ees keerutades tõdesin, et kõige hullem olukord veel polegi.
Kui olid juuksed korda teinud, lonkisin alla kööki ning istusin laua taha. Võtsin puuviljakandikult ühe apelsini ning hakkasin seda koorima, kui ema marssis kiirelt kööki, suur kruus käes.
“Lähed kuhugile?”
“Mhmhh, Sylvia ja Loganiga kinno.”
“Sylvia ja Loganiga? Kui kaua nad juba käinud ongi..?” üritas ema meenutada, valades veekeetjast kruusi kuuma vett.
“Umbes kuu aega.”
“Kuu. Ja kuidas neil läheb?” pinnis ema.
Pistsin apelsiniviile suhu, mõeldes mida vastata. “Noh, ma ei ole uurinud. Aga küllap hästi ikka…”
Ema noogutas.
“Mis kell sa siis koju jõuad?”
“Ma ei tea veel. Vaatab.”
Siis kuulsin tuututamist. Haarasin esikust rahakoti, mille toppisin mantlitaskusse ning lippasin siis läbi peenikese vihma Logani ilusa dziibi poole.

Olime kassast piletid ostnud ning seisime nüüd suures saalis, mille ühes nurgas oli midagi kioski sarnast. Sylvia ja Logan rääkisid midagi teemal, millesse ma süveneda ei viitsinud ning seepärast ma lihtsalt olingi vait.
“Hei, Paige? Sa popcorni ei taha?” uuris Sylvia mind müksates.
“Ee.. Popcorn? Ei vist.”
“Okei, selge. Aaah, nad võiks juba meid sisse lasta… Kaua me peame ootama siin?” virises Sylvia ning Logan otsis oma teksade taskust rahakotti.
“Ma ostan meile suure topsitäie popcorni, eks?”
“Okei!” lõi Sylvia nägu särama ning me mõlemad vaatasime, kuidas Logan rahva sekka kadus.
Enam-vähem just siis avas üks keskealine naine saali uksed ja hakkas kontrollima, et kõigil on ikka piletid olemas.
“Kas lähme või ootame Logani ikka ära?” küsisin Sylvialt, kes oli juba kaks sammu edasi astunud.
“Lähme võtame kohad,” vastas Sylvia.
Istusime täpselt saali keskele, nagu enamus.
Sylvia oli natuke aega vait kuid hakkas siis millegi üle arutlema, kuid ma järjekordselt ei viitsinud seda kuulata. Keerasin kergelt pead, kui nägin Loganit saali sisenemas, käes suur tops poprcorni. Ta peatus hetkeks, seejärel meid näinud, seadis sammud meie poole. Sylvia rõõmustas ja haaras popcornitopsi oma sülle ning pistis peotäie suhu.
“Paige, tee ruumi,” käskis ta matsutades ning seda ma ka tegin. Logan istus minu ja Sylvia keskele.
Ma valetan, kui ütlen, et see polnud ebameeldiv. See oli ebameeldiv. Ja kuidas veel. Peagi aga kustutati tuled ning suur ekraan lõi särama. Ekraanile ilmusid filmi valmimisega soetud nimed ning see aitas mul natukenegi tähelepanu mujale koondada.
Miks ma olin nõus? Miks, miks, miks? Kuigi Sylvia arvab, et see on hea võimalus koos aega veeta ei ole see sama, mis olla kahekesi koos… Et ma saaks talle oma muresid kurta. Ma ei teeks seda Logani kuuldes mitte iial. Aga ausalt öeldes ei poetaks ma enam Sylviale südantki…

“See tüüp sureb raudselt lõpus ära,” sosistas Sylvia ja itsitas. Logan kallutas end veidi tema poole ja sosistas talle midagi, mida ma ei kuulnud ning võttis topsist peotäie popcorni. “Hakkab juba otsa saama…?”
“Siis sa lähed tood uue topsitäie.”
“Kuidas soovid.”
Pööritasin silmi. See oli vastik. Sylvia lausa… käsutas teda.
Tirisin taskust mobla välja, et kella vaadata. Selle järgi oli film poole peal.
Kuigi mul polnud põnevusfilmide vastu mitte midagi sest üldiselt need olid üsna haaravad, siis seda see film polnud. Vähemalt oli Loganil ja Sylvial huvitav.
Tõusin ettevaatlikult püsti ning üritasin võimalikult vähe teisi segada.
“Paige?” sosistas Sylvia ägedalt, kui ma ei teinud temast välja. Liikusin kiirelt edasi ja siis saalist välja.
Lonkisin aeglaselt tualetti, mis oli üsna suur. Siin kinos oli ainult üks wc, võib-olla ka seepärast oli siin oma 15 pisikest kabiini.
Tegin käed niiskeks ning sättisin oma juukseid, mis olid natuke sassis, kui suur puust uks lahti lükati. Kuna ma samme ei kuulnud, keerasin pead, et vaadata, kes ukselävel seisab. Seda teinud, jooksid kõik mu mõtted rappa. Mu niisked käed langesid alla ning ma vaatasin Loganit.
“Te tulite ka ära?” küsisin, kui olin end kokku võtnud.
“Ei, ma tulin tegelikult popcorni ostma ja…” Ta vaikis hetke. “Sind otsima.”
Hakkasin närviliselt naerma: “No-oh, siit sa popcorni osta ei saa ja… ja minu leidsid sa üles.”
Logan naeratas nagu teaks midagi, kuid ei kavatsegi öelda, ükskõik kui palju ka ei pinniks.
“Sulle ei meeldi see film?” uuris poiss mulle lähemale liikudes.
“Mitte eriti.”
“Hm, huvitav. Ma ei mõika, mida Sylvia selles näeb. Talle meeldib.”
“Maitsed on erinevad,” laususin elutargalt ja keerasin end peegli poole. Muigasin öeldu peale ning Logan seisis minu kõrvale ja jäi samuti peeglisse vaatama.
“On,” ütles ta tõsiselt ja vaatas kuidas ma oma juustega mässasin. Mul oli seda üsna ebamugav teha, tundsin end ebakindlalt, kuid katsusin hakkama saada.
Ja ma saingi hakkama. Vähemalt seni, kuni Logan oma käe mu õlale asetas ja see mööda mu õlavart allapoole liikus peatudes lõpuks mu alaseljal.
“Mida sa teed?” pöörasin end tema poole.
“Seda, mida ma oleks pidanud juba ammu tegema…” sosistas Logan ja naeratas viivuks kui mu näole lähemale liikus.
Kas ta tõesti..? EI, EI, EI…
“Logan, ma… Me ei või...”
Ta võttis mu näo oma käte vahele ja mu pea oli igasugustest mõtetest täiesti tühi. Ainult kuidagi ähmaselt teadsin ma, et Sylvia on ka kusagil. Vaatasin Logani ilusatesse silmadesse ja jäin ootama.
“Ma ei tee sulle midagi halba,” pomises poiss ning surus oma lauba minu oma vastu. “Ma tahan sinu juures olla. Sinuga koos…”
Neelatasin.
Mida ta just ütles? Ta tahab minu juures olla? Ei, ma kujutan seda ette…
“Aga Sylvia?” tuli lõpuks üks arukas küsimus üle mu huulte.
“Sylvia ei pea sellest mitte midagi teadma.”
Tõesti või?
“Aga ta on mu parim sõbranna!”
Ja parima sõbranna poiss jäetakse rahule, eks ju?
“Ma tean. Mis siis?” lausus Logan lihtsalt ja naeratas kiirelt. Poisi käed liikusid mu näolt mu kaelale ning ma üritasin huultega tema suud puudutada, kuid ta ei lasknud mind endale nii lähedale.
Peale esimest nurjunud katset proovisin uuesti ja ma tõepoolest hetkeks tundsin tema huulte õrna, pehmet embust.
Aga see ei olnud päris see…
“Ei, Paige. Andesta.” Logan taganes sammu ning ma olin natuke pettunud. “Mitte nii tormakalt,” lisas ta.
Ma lootsin et ma vähemalt saan suudluse, kuigi… kui mõtlema hakata oli wc viimane koht, kus seda teha.
“Ma… lähen ostan popcorni ja… lähen tagasi Sylvia juurde. Kas sa tuled ka?”
“Eeh, ikka. Jah.”
Mõne minuti pärast suundusime hämaras kinosaalis oma kohtade poole tagasi, kus istus Sylvia pinksalt ekraani jälgides. Logan ulatas talle popcorni ja istus minuga samaaegselt.
"Te jääte kõige huvitavamast ilma!" nurises Sylvia.
Vaatasin ekraanile, kus toimus just meeletu kihutamine ja tagaajamine ning leidsin end õelalt mõtlemas, et Sylvial vaesekesel pole aimugi mis minu ja Logani vahel just natuke aega tagasi oli toimunud. Ta ei saa mitte kunagi teada, mida Logan mulle ütles.
Naeratasin.
Ma ei tahtnud tegelikult niimoodi käituda oma parima sõbrannaga, olla tüdruk, kes mängib selliseid mänge, aga võimaluse tekkides oli mul raske Loganile ei öelda. Ma tundsin Logani vastu midagi suurt… Midagi sellist, mille nimel võib seada sõpruse ohtu ja tunda närvekõdidavat põnevust.
Sulgesin hetkeks silmad ning avasin need siis uuesti, et üritada filmi mõttele pihta saada, kui tundsin, kuidas Logani käsi liikus minu oma peale.
Naeratasin uuesti.
Ja Sylvial pole aimugi…