Last Breath / I Osa

Nõustun Herbts'ga. Põnev! :)
Ma küll ei ole mingi eriline kriitik, aga ma lihtsalt jäin mõtlema, et see otsus end üles anda tuli nii ootamatult, et varem ei olnud tal kordagi ju seda mõtet peast läbi käinud (vähemalt mina seda ühestki peatükist välja ei ole lugenud, aga võib-olla kahe silma vahele siis jäänud?), seega see tuli nii järsku, et kas siis sellised küsimused natuke ootamist ja kaalumist ei vaja? Aga no see muidugi sõltub isikust individuaalselt ja nii, seega see oli puhtalt minu arvamus, et mul näiteks käib enne otsuse langetamist siiski mõningane arutelu mõtteis, kas teha või mitte. :)
Aga üldiselt tõesti põnev ja hea, seega uut kindlasti! :)

Herbts : aitäh . ; )


P2nta : ; )
jamh, sul on tegelt õigus . see osa tuli kuidagi kahtlane võinii .

26 . ; )



Maja fassaad välgatas mulle silme ette. Autost väljumine. Keegi liikus maja poole. See oli üks mees. Ta tundus tuttav, aga ma ei mäletanud, et oleksin teda kusagil näinud. Pilt hägunes ja mu mõtetesse ilmus tühjus. Täiesti järsku, ilma midagi tundmata, olin ma tagasi Nathani ees diivanil. Ükskõik, kui väga ma ka pingutasin, et suutnud ma enam ta pähe tungida. See oli võimatu.
„Ta sai ilmselt aru ja blokeerib sind nüüd,“ ütles Nathan.
„Ma nägin midagi,“ ütlesin, masseerides enda oimukohti ning rääkides talle suurest valgest majast.
Nathani silmis välgatas arusaam. „Nad on kodus.“
Nathani lause oli kuidagi veider. Võib-olla oli asi sõnas kodu. Tundus veider seda maja nõnda kutsuda.
„Tead sa, kus see asub?“ küsisin, aimates juba ette, et ta vastab ei.
Kuidas ta saigi teada? See oli mingi ülisalajane informatsioon. õ
„Jah,“ vastas Nathan ja kõverdas huuli.
Ma kortsutasin ta vastuse peale kulmu.
„Mu vanemad olid ühed neist, mäletad?“
See ei seletanud seda, kuidas tema selle maja asukohta teadis. Tema vanemad kuulusid küll Clarke'ide hulka, aga mitte ta ise. Mulle meenus fotol nähtud tumeda peaga tüdruk ja ma üritasin Nathanile selle pildi saata mõttejõul. Mõne aja pärast ta seisatas ja jäi mulle otsa vaatama.
„On ta su õde?“ küsisin.
„Oli,“ vastas Nathan uuesti toas edasi-tagasi liikuma hakates.
„Mis temaga juhtus?“
„Ta tapeti.“
Nathani nägu ei väljendanud mingeid emotsioone seda öeldes. Tundus, et ta parema meelega ei räägiks sellest. Miks ma ei imestanud. Ta ei tahtnud kunagi enda minevikust rääkida.
Nathan ütles, et ta peab ühe telefonikõne tegema ja me võime siis lahkuda.
Kõigepealt kavatsesin ma veenda Nathanit, et ta võtaks suuna kooli poole, kuna ma tahtsin oma silmaga näha, mis sellest järel oli. Algul ei tahtnud ta nõustuda, öeldes, et see on liiga riskantne, aga ma ütlesin, et isegi, kui mingid Clarke'id seal on, pole erilist vahet ju. Ta mõtles selle üle ja nõustus siis vastumeelselt.
„Kas Kat teatas sulle kooli rünnakust?“ küsisin turvavööd kinnitades.
„Jah, Porterit ei olnud küll koolis, aga su isa teatas talle sellest.“
„Mu isa? Järelikult õnnestus neil põgeneda,“ ütlesin pigem iseendale.
Kooli nähes ahmisin ma õhku. Mulle oli küll öeldud, et see on varemetes ja hävitatud, aga sellest oli vaid üks... kivihunnik järel. Ühika seis ei olnud nii halb, aga elamiskõlbmatuks oli see siiski muudetud. See mõjus mulle rängemalt, kui ma oodanud olin. Ma olin siin üles kasvanud ning veetnud suurema aja oma elust nendes hoonetes.
Nathan kohmitses taskust mobiili, mis oli helisema hakanud. Mõne aja pärast lõpetas ta kõne ning pöördus minu poole. „Su isa ja teised on Porteriga.“
Ma hingasin kergendatult. „On nendega kõik...“
Järsku kuulsin ma enda tagant ukse paukumist ning seejärel valju lohinat. Ma pöördusin ruttu hääle poole ja nägin suurt vaeva, et mitte ümber kukkuda. Õhku ahmides, nägin ma Ariellet meie poole lonkamas. Ta oli üleni verega kaetud. Ma ei saanud aru oli see tema veri või kellegi teise, aga lootsin, et mitte tema oma. Kui ta oli meist umbes viie meetri kaugusel, langes ta maha. Nathan toibus minust kiiremini ning jooksis ta juurde. Lõpuks sain ma aru, mis toimub ja ruttasin samuti nende juurde. Arielleni jõudes sain ma aru, kui tõsiselt kahjustatud ta nägu ja ülejäänud keha olid. Ta kehal olid nagu mingid põletusarmid.
„Ta on väga tõsises seisus,“ lausus Nathan.
„Andr...“ Arielle pingutas kõigest väest, et enda lauset lõpetada.
Nathan võttis mobiili ja valis kellegi numbri.
Ma kummardusin Arielle kohale ning ootasin, kuni ta uuesti rääkida saab.
„Andrea on... nende käes,“ sosistas ta kasutades ära viimsegi jõuraasu, mis tal oli.
Ta hakkas köhima ning sulges silmad hetkeks. „Ja D-damon.“
Ma tõusin püsti ja sammusin korraks eemale, et end koguda.
„Me peame minema,“ ütles Nathan murelikult ringi vaadates, nagu näeks midagi, mis mulle kahe silma vahele jäi.
Ja jätta Arielle siia üksinda lamama? Vevalt küll.
„Aga...“
„Ma kutsusin abi. Nad on minuti pärast kohal. Meil on siin ohtlik,“ lausus ta, vaadates enda selja taha metsa.
Ta tormas auto poole.
Ma kõhklesin, vaadates Ariellet, kes oli oma hingamise uuesti paika saanud.
„Mine,“ ütles ta nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin teda.
Ma lükkasin juuksed ta laubalt kõrvale ning naeratasin hädiselt. „Pea vastu.“
Ma jooksin Nathanile järele. Me sõitsime kümme minutit täielikus vaikus.
„Kui palju veel?“ küsisin, lõhestades vaikuse, mis oli muutnud mind veelgi närvilisemaks.
„Umbes viis kilomeetrit. Ma ei tea, ma ei ole... ammu seda teed mööda sõitnud.“
Ma saatsin talle kulmukortsutuse. Järelikult oli ta seal majas käinud. Ja mida ta seal teinud oli? Oma vanemaid, kes olid juhuslikult Clarke'id, külastamas käinud ning oli kuidagi sealt nõnda ära pääsenud, et tal pead otsast ei rebitud?!
Nende viie kilomeetri jooksul jõudsin ma juba enda otsuses kahtlema hakata, aga nüüd oli juba liiga hilja ümber mõelda. Ja isegi, kui ma seda tunnistada ei tahtnud, ootasin ma suure huviga ühe isikuga kohtumist.
„Kohe oleme kohal,“ lausus Nathan ja hoidis enda pilku mul nii kaua, et mul tekkis kartus enne Clarke'ide juurde jõudmist kraavi sõita.
Ta pööras metsateele ning kümme meetrit edasi hakkas paistma see sama maja, mida ma Miriami mõtetes näinud olin. Nüüd, selle maja ees, tundus see veelgi suurem ja... võimsam. Me väljusime autost. Täiesti uskumatu, et väljaspool maja mingeid kaitsjaid ei olnud. Või on see mingi lõks?
„Ei, kaitsjad on maja taga ja kohe ukse juures,“ sõnas Nathan maja põrnitsedes.
„Kas me peame sisse minema?“
Korraks tekkis mul tunne, et see on kõik normaalne, mis praegu toimus. Et me ei sisene mõrvareid täis majja, vaid vanade tuttavata juurde.
„Ei, me ootame, kuni nad meid tervitama tulevad ja ise meid sisse kutsuvad,“ vastas Nathan.
„Okei.“
Aga kedagi ei paistnud kusagilt ilmuvat ja Nathanile otsa vaadates sain ma aru, et ta ei olnud eelnevalt öeldut tõsiselt mõelnud. Ma löin talle hoobi käe vastu ja hakkasin maja poole liikuma. Minus oli mingi seletamatu jõud, mis mind edasi tiris ja ma ei peatunud enne, kui ma seisin selle tohutu hoone ukse ees. Ma olin täiesti veendunud, et nad olid juba märganud meie tulekut. Neil ei pruukinud ju maja ees kaitsjaid olla, aga turvakaameraid oli siin küll liiga palju. Ma ei pidanud koputama ega kella laskma, uks lihtsalt iseenesest vajus lahti. Kui uskumatu see ka ei olnud, oli kellelgi siin uste liigutamise võime. Ma muigasin kõveralt ja astusin sisse, Nathan minu järel. See närvilisus, mis oli minus sõidu ajal tekkinud, oli pühitud nagu võluväel. Selle asemele oli tekkinud kindel tahe siit eluga lahkuda. Ma ei olnud sisse astudes märganudki ühte väiksemat naist uksest veidi eemal seismas. Tal oli kõrk, meid vaadates põlglik, ilme ning ta oli kohe tõesti väike.
„Järgnege mulle,“ kamandas ta ning liikus ees minema.
Ma turtsatasin, aga tegin, nagu ta ütles. Edasi minnes sai mulle selgeks, et maja meenutas seest veel rohkem mingit kuninglikku hoonet. Sellel oli lossidele iseloomulik grandioosne sisustus. Mulle tundus, et me pidime kõndima kilomeetreid, et jõuda elutuppa. Kui me sinna lõpuks jõudsime, haaras mind peaaegu paanika, nähes umbes kümmet Clarke'i seal. Nendest õhkus üleolevust ja peaaegu nende kõigi nägudelt peegeldus vastu irooniline muie, kui nad meid nägid. Ühe mehe nägu, kes seisis täpselt toa keskel, lõi särama meid nähes.
„Tuttavad näod,“ lausus ta, mille peale kostis toast turtsatusi.
See oli seesama mees, keda ma mõtetes näinud olin ja, kes tundus mulle millegi pärast tuttav, kuigi ma olin kindel, et ei olnud temaga enne kohtunud. Ta pööras pilgu minult Nathanile. Ma märkasin veidi kaugemal meest ja naist, kes olid meie saabumisest alates Nathanit pingeliselt jälginud. Lõpuks taipasin ma, miks nad teda vaatavad. Need olid ta vanemad, keda ma olin kogu see aeg surnuteks pidanud.

Üüü, hea. :)
Tahaks edasi.
Aaa, ainult viimases lauses ma muudaks natuke sõnade järjekorda, et kas loogilisem ei oleks: ".., keda ma olin kogu see aeg surnuteks pidanud."?
No ma ei tea, lihtsalt minu arust kõlab nii paremini, muud midagi.
Põnev, uut! :)

P2nta : ty . ; )
jaa, sul on järjekordselt õigus .
kõlab tõesti . lause järjestus läks veidi valesti vn .


Smile : hmh
no need to apologize .
jahh .

27 . ; )



Samuti olin ma märganud diivanil istumas ühte kuju, kelle pilk pidevalt mulle vilksatas. Siiamaani ei olnud ma talle otsa vaadanud ega kavatsenudki seda teha, enne, kui see vajalikuks pidi osutuma.
„Palun, võtke istet,“ lausus mees diivanile osutades.
„Vaevalt, et me siia istuma tulime,“ vastasin teda üksisilmi vaadates.
Mees kergitas kulme, aga ei surunud enda tahet peale.
„Ega te, lapsed, ometi aadressiga eksinud ei ole?“ pillas keegi ühe vaimukuse, mille peale enamus toasviibijad naerma hakkasid.
„Vaimukas,“ vastasin ning saatsin ütlejale põlgliku naeratuse, mille peale ta keelt laksutas.
„Ma pole ennast tutvustanudki,“ ütles nende esimees, vaadates mulle otsa, „kuigi tegelikult olen, aga sa ei mäleta sellest vist mitte midagi. Ma olen Marcus.“
Ma ei vastanud midagi, mille peale ta muigas.
„No ja, millega me teie külaskäigu ära oleme teeninud?“ küsis ta peale mõneminutilist vaikust, mille ajal kõik üksteisele kahtlustavaid pilke saatsid.
„Kus Andrea ja Valeria on?“ küsis Nathan.
„Muidugi, kuidas ma kohe ei taibanud?! Te tulite ju oma sõpradele järele.“
Järjekordselt venitasid kõik, välja arvatud paar-kolm inimest, enda nägudele õela muige. Marcus tegi peaga mingi liigutuse, mis mulle arusaamatuks jäi. Aga ukse juures seisev valvur sai sellest aru ning lahkus ruumist. Paari minuti pärast astus ta uuesti tuppa, aga seekord koos Andrea, Valeriaga ning kõige taga oli Damon. Kui ma ei oleks teadnud, et Clarke'id hoiavad Andread, Valeriat ning, Damonit?, vangis, ei oleks ma sellest ka praegu aru saanud. Neil ei olnud mingeid käeraudu ega midagi, mis oleks reetnud, et neid vangis hoitakse. Andrea ja Valeria pandi ühele diivanile istuma, Damon jäi diivani kõrvale seisma, vaadates igalepoole mujale, aga mitte mulle otsa.
„Minu pojaga olete te ka ilmselt tuttavad,“ ütles Marcus ja osutas käega Damonile.
Algul arvasin ma, et kuulsin valesti, aga siis kõndis ta Damoni juurde ja naeratas meile. Marcus, Clarke'ide juht, oli Damoni isa? Kurjuse kehastus ise? See oli üllatus, mida ma ei olnud oodanud. Damon ei vaadanud ikka veel mulle otsa, selle asemel imetles ta oma huvitavaid käsi. Ta ilmselt arvas, et me räägime ilmast, kuna ta näost oli näha, et ta ei pööranud meie jutule vähimatki tähelepanu.
„Ma näen, et sa oled üllatunud, aga Nathan ju teadis seda. Ma imestan, et ta sulle ei rääkinud.“
Praegu ei olnud õige hetk Nathani sõimamiseks, et ta mulle sellest ei rääkinud. Ma tegin nii ükskõikse näo, kui vähegi võimalik.
„Noh, jookske oma sõprade juurde,“ lausus Marcus ja andis Andreale ning Valeriale käega märku, et nad võivad minna.
Andrea tõusis esimesena ja sammus kiiresti üle toa meie juurde. Valeria tuli kõheldes ta järele. Marcus vaatas meid viivuks ja liikus siis tagasi toa keskele.
„Kõik välja, keda vaja ei ole,“ kamandas ta valades endale karahvinist mingit alkohoolset jooki.
Ruumi jäid Miriam, Nathani vanemad, Damon ning kaks valvurit. Ülejäänud lahkusid nii kiiresti, kui võimalik. Miks oli ta otsustanud jätta sellised inimesed ruumi? Olid nad selles kokku leppinud, kui nad nägid meid tulemas? Ja eelnev oli kõik lihtsalt üks näitemäng?
„Loomulikult mõistate te,“ lausus Marcus käega meile osutades, „et me peame mingile kompromissile jõudma, mis rahuldaks mõlemaid osapooli.“
„Mis see kompromiss oleks?“ küsis Nathan.
Marcus ohkas raskelt ning vedas näpuga mööda klaasi serva. „Sina ja sinu tüdrukukene liitute meiega. Nii lihtne see ongi. Ma arvan, et te saite sellest ise juba ammu aru.“
„Aga Marcus...“ Nathani ema astus paar sammu mehe suunas, aga too pani käe blokeeringuks ette.
„Louise, me leppisime kokku selles, ära sega vahele.“
Nathani ema langetas pilgu ning läks tagasi enda abikaasa juurde.
Loomulikult olin ma teadnud, et nad ei lase meid siit lihtsalt minema. Ja ma olin ka teadnud, et nad tahtsid mind enda ridadesse, aga mul ei olnud aimugi, et ka Nathanit. Ma saatsin silmanurgast Nathanile pilgu, aga ta lihtsalt põrnitses Marcust.
„Hea küll,“ vastasin, "me liitume teiega."

Üü, jeah. :) Põnev, põnev! :)
Edasi tahaks. :)
Taas panin mõnes kohas tähele, et sõnade järjestus oleks mõnd teist pidi vähe loogilisem, aga sellest pole tegelikult midagi. Mul endalgi jääb selline asi kahe silma vahele ja märkan imelikku lauset alles hiljem, kui juttu uuesti läbi loen.
Aga jaa, hea! Ja ootan kiiremas korras uut! :)

P2nta : ty . ; )

jah . juhtub


Smile : hihi . ; )

noja .

28 , finally . ; )



Absoluutselt kõik toasolijad vaatasid mind üllatunult. Nad olid ju esitanud ultimaatumi. Ja nüüd ma nõustusin nende pakkumisega. Kas nad seda just ei tahtnudki? Marcuse nägu lõi särama ning ta pöördus Nathani poole.
„Mis sa kostad?“
Nathan vaatas teda ja mind kordamööda. „Olgu,“ vastas ta lõpuks.
Marcus lõi käed kokku ning libistas pilgu üle toasviibijate. Teised ei paistnud ta rõõmustust jagavat. Selle asemel vaatasid nad morni ilmega toas ringi. Ainuke inimene, kes paistis millegi pärast eriti mures olevat, oli Nathani ema, kes ainiti Nathanit vaatas. Nathan aga ei pööranud oma pilku hetkekski talle, vaadates põlglikul ilmel Marcust.
„Palun juhatage need kaks välja,“ ütles Marcus ja osutas Andreale ning Valeriale.
Valeria läks valvuriga kaasa, aga Andrea vaatas mulle kulm kortsus otsa. „Mida sa teed?“ sisistas ta.
„Päästan su elu. Ole hea nüüd ja mine.“
Andrea hakkas veel midagi ütlema, aga valvur tiris ta endaga kaasa.
„Teiega on lõbus,“ ütles Marcus ning jälgis mind ja Nathanit rõõmsalt, „Ma ütlen teile paar põhjust, miks te nii hästi Clarke'idesse sobite. Noh, esiteks: teil mõlemal on olemas sobiv välimus, mille te olete ilmselgelt oma kaunitelt vanematelt pärinud. Ja nagu te nägite, ei ole Clarke'ides ühtki talutava või peaaegu talutava, rääkimata inetust, välimusega inimest.“
Rääkis ta tõsiselt või oli alkohol talle juba pähe hakanud?
„Teiseks: te olete kaks vägagi andekat noort inimest ja noort verd on meil alati vaja.“ Ta naeratas tehtult ja võttis siis tugitoolis istet. „Damon, võib-olla viid oma kaks kamraadi kusagile, kus nad oodata saaksid. Ma ei taha, et nad veel üksinda siin majas ringi liiguksid. Kõik siin ei ole nii sõbralikud, kui mina,“ ütles Marcus ja pilgutas meile silma.
Damon kõndis ukse juurde ja ootas, et me talle järgneksime. Ma läksin ees ja Nathan tuli mu järel. Kohe, kui me lahkusime, algas toas vali jutupomin. Me kõndisime vaikides 'kilomeetreid', kuni jõudsime toani, mis pidi olema midagi puhketoa sarnast.
„Mul on kahju, et kõik nõnda läks,“ ütles Damon ja vaatas mulle otsa.
„Oled sa midagi kindlat teinud, mille pärast sul kahju on?“ küsis Nathan ristates käed rinnal ja põrnitsedes teda altkulmu.
Ma olingi arvanud, et me ei saa rahumeelselt üksteisest lahkuda, kuna Nathan oli kogu see aeg Damonit vihase ilmega vaadanud. Nende kahe vahel valitses mingi pinge. Mõlemast õhkus tohutut vihkamist, sellepärast jõudsid nende tunded ka minuni.
„Ei, aga sina?“
„Vaevalt küll,“ vastas Nathan teda jätkuvalt põrnitsedes.
Damon muigas kibedalt, saatis mulle pilgu, mille tähendus mulle arusaamatuks jäi ning pööras kannapealt ringi ja lausa tormas tagasi. Me läksime Nathaniga tuppa sisse. Nathan istus ühele toolilt, mina jäin vaatama seintel rippuvaid maale ja pilte.
„Ma arvan, et siia jäämine ei ole hea mõte,“ ütles Nathan veidi aja pärast.
„Noh, me ei saa siit enam ära ka jalutada, või mida?“ küsisin ja kallutasin veidi pead, et aru saada mingist imelikust värvide kooslusest.
Marcus oli käskinud meil oodata. Aga mida me ootame pidime? Arutasid nad midagi all, mida me kuulda ei võinud?
Ma mõtlesin, mida Andrea edasi võis teha. Kuhu tal minna oli? Ta perekond asus siit mingi seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Ebatõenäoline, et ta sinna jala läheks. Või jäid nad Valeriaga kokku?
Samuti oleksin ma tahtnud teada, mis Ariellest sai. Oli ta elus või... Ma neelatasin kuuldavalt ja istusin Nathani vastas olevale diivanile.
„Ta ei ole surnud,“ ütles Nathan, olles pilguga kusagil eemal, aga ma sain aru, et ta rääkis minuga. Kui ta just mingi hälbega ei olnud.
„Kuidas sa tead?“
„Ta ei olnud nii hullus seisus.“
Ma ei tea, mis pilti tema endale ette kujutas, aga mina mäletasin, et verd oli igal pool ja tundus, et Arielle elu rippus vaid juuksekarva otsas. Nathan kortsutas kulmu ja pööras oma pilgu lõpuks mulle. Ta hakkas midagi ütlema, aga peatus siis ja jäi ust vaatama. Keegi keeras linki. Miriam astus sisse ja jäi meid kordamööda vaatama. Ta jättis lõpuks oma pilgu mulle. „Hm, saaksin ma sinuga rääkida?“
„Räägi,“ ütlesin ükskõikselt, lootes, et ta ei taha, et Nathan toast lahkuks. Kuigi ta pilgu järgi võis arvata, et seda ta just tahtis. Nathan kõhkles, aga tõusis siis püsti. Ma saatsin talle pilgu, mille tähendus ei saanud selgusetuks jääda. Kui ta lahkub, löön ma teda esimesel võimalusel millegagi vastu pead. Ta kergitas veidi kulmu, aga liikus siis ukse poole ja lahkus sõnagi lausumata. Tänan, reetur. Ma teadsin, et need sõnad temani jõuavad, aga siiski karjusin seda mõtetes, et ta paremini kuuleks. Ma ristasin käed rinnal ja ootasin, mida Miriamil öelda on.
„Miks te siia tulite?“ küsis ta ja liikus diivanile veidi lähemale, aga ei võtnud istet.
„Mis sa ise arvad? Te ju hoidsite Andread ning Valeriat kinni.“
„Mitte vaid neid,“ lausus ta ja langetas pilgu.
Mida see tähendama pidi? Peale Andrea ja Valeria oli siin veel koolist inimesi?
„Siiski ei olnud see väärt, et te oma eludega riskiksite.“
„Kas me riskisime oma eludega? Mina sain aru, et meid tahetakse Clarke'ideks, aga, et meid tappa tahetakse...“
Ta ohkas raskelt ja kõndis teisel pool tuba oleva kamina juurde.
„Kus su isa on?“
Ma turtsatasin. „Sa arvad, et ma ütlen sulle seda?“
Ta ohkas jälle ning kallutas pea veidi viltu. „Sa arvad, et ma tapaksin ta?“
Ma laiutasin käsi, aga ei vastanud midagi. Ma arvasin, et kui väga vaja, siis ei oleks ta kõhelnud selles. Ta ju oli ikkagi Clarke. Külm ja kalkuleeriv olend, nagu neid kutsuti. Ilma tunneteta.
„Räägime otse. Te tahate Nathaniga siit pääseda, on mul õigus?“
„Vastupidi, me jääksime meeleldi siia,“ vastasin sarkastiliselt.
„Kui te tahate siit ära, siis ma aitan teid.“
Ma muigasin mõrult. Temalt mingi teene vastu võtta...? Äkki oli see mingi lõks? Ei, mis kasu neil sellest oleks olnud? Siiski ei tahtnud ma ta abi, aga ma ei saanud mõelda vaid endale, sellepärast otsustasin ma ta pakkumise vastu võtta.
„Hea küll.“
„Keskööl aitan ma teid siit välja,“ ütles ta otsustavalt.

Yes, yes. PÕNEV! :)
Uut ja kähku, eks?! :)

Lugesin seda juttu kunagi, aga unustasin vahepeal ära selle. Aga mulle meeldib endiselt. Uut osa! :)

P2nta : ty .
mhmm .

Smile : tänaan . ; )

Sandy : ; ) toreh .

kahekümne üheksass .



Peale seda ta lahkus. Nathan tuli mõne aja pärast uuesti tuppa.
Kui mul midagi käepärast oleks olnud sel hetkel, oleksin ma oma ähvarduse täide viinud ja teda millegagi visanud, aga siin toas ei olnud ainsatki eset, isegi laud oli täiesti tühi. Nojah. Nurgas seisis ahjuroop, aga ma ei tahtnud teda mõrvata.
Nathan võttis uuesti istet. „Miks ta meid aitab?“ küsis ta.
„Kas sa kuulasid pealt?“
„Ei,“ vastas ta muiates.
„Mõtetes ju kuulasid.“
Ta kehitas õlgu, aga ootas oma küsimusele ikka veel vastust.
„Ma tõesti ei tea.“
Keskööni oli veel jäänud poolteist tundi. Pidime me nii kaua siin ootama? Ilmselt küll, kuna keegi ei tulnud meid selle pooleteist tunni jooksul siia vaatama või siit ära viima. Järelikult oli Miriam neile midagi rääkinud. Kell oli kaksteist läbi kümme minutit, kui Miriam uuesti tuppa ilmus. Ta oli ennast üleni musta riietanud.
„Oota... sa põgened ise ka?“ küsisin.
„Jah,“ ütles ta, nagu see oleks täiesti tavaline asi.
Ta rääkis meile, et me läheme maja tagant metsast läbi, kuna seal on vaid üks valvur vahipostil. Veel ütles ta, et meiega liitub üks inimene. Seda öeldes vaatas ta Nathanile otsa. Nathan ega mina ei küsinud selle inimese kohta midagi täpsemalt, kuigi, kui me seda teinud oleksime, ei oleks meid hiljem selline üllatus tabanud. Eriti Nathanit. Miriam kõndis kõige ees, mina tema järel ja siis Nathan. Majas oli suhteliselt pime, aga õnneks ei olnud siin eriti asju, mille otsa koperdada. Miriam ütles, et me läheme läbi varu koridori. Mida iganes see siis ka pidi tähendama. Selles suhtes, et kellel on varu koridor? Ilmselgelt Clarke'idel. Oli veidi imelik mõelda, et maja nii vaikne on ja kõik magavad. Ma ei tea, mida ma arvanud olin. Et nad ei magagi? Ma olin oma mõtetesse nii süvenenud, et ei märganudki, kui Miriam seisma jäi ning oleksin talle peaaegu otsa kõndinud. Õnneks sain ma viimasel hetkel pidama.
„Oodake siin,“ lausus ta ja läks enne, kui kumbki meist jõudis midagi küsida.
Ma pöördusin Nathani poole. „Ee... kas sulle ei tundu see asi veidi kahtlane?“
„Mis asi täpsemalt?“ küsis ta murelikult ringi vaadates.
„Noh, see põgenemine?“
„Praegu on kõik...“
Ta vakatas ning jäi minu selja taga midagi vaatama. Ma kartsin kõige hullemat, kui ma ringi keerasin. Miriam kõndis ruttu meie poole. Temaga oli kaasas mingi tüdruk. Mida lähemale nad jõudsid, seda kiiremini hakkas mu süda pekslema. Ma arvan, et sama olukord oli Nathanil. Kui nad meieni jõudsid, veendusin ma lõpuks, et tüdruk oligi see, keda ma arvasin olevat. Nathani õde. Ma tundsin ta pildi pealt ära. Tüdruk pööras oma pilgu Nathanile ja vaatas samasuguste pruunide silmadega, nagu Nathanilgi olid, teda. Ta pilk tundus veidi hirmunud, aga samas õnnelik, kui ta Nathanit vaatas.
„Nate,“ ütles tüdruk ja astus Nathani juurde ning pani oma käed talle ümber.
„Natalie,“ vastas Nathan õrnalt, nagu kardaks, et tüdruk võib kohe õhku haihtuda.
„Me peame liikuma,“ ütles Miriam mõne sekundi pärast.
Nathan ja Natalie eemaldusid üksteisest. Me hakkasime uuesti liikuma, seekord seisis Natalie mu taga ja Nathan lõpus. Lõpuks jõudsime me ühe ukseni.
„Valvur asub meist vasakul. Ma olen teda viimased kuud jälginud ja oma tööd ei tee ta erilise täpsusega, nii et erilist ohtu meil ei ole.“
Viimased kuud? Järelikult oli ta seda põgenemist juba kaua planeerinud. Miriam pani ukse kõrval olevasse turvaseadmesse koodi ning avas siis ukse. Valvurile oli mingi eraldi majake, või kuidas iganes seda kutsuti, ehitatud. See asus uksest vasakul, umbes kümne meetri kaugusel.
„Ta ilmselt kuulab muusikat ja loeb mingit ajakirja, see on tal kombeks.“
Nõnda oli neil kõigil kombeks. Plussiks oli see, et õues oli pime, kuigi me ei kaotanud oma valvsust ning kõndisime ettevaatlikult mööda maja äärt algul. Miriami samm muutus seda kõhklevamaks, mida lähemale me metsale jõudsime.
„Mida...?“
Järsku, ma tundsin, kuidas mu süda jälle hirmunult kloppima hakkas, pandi sireen tööle. Valvureid hakkas igast ilmakaarest tulema.
„Jookske,“ hüüdis Miriam ja ruttas metsa poole, meie tema järel.
Ma tundsin, kuida kibe valu mu jalga läbistas, enne, kui ma pikali kukkusin. Ja siis ma teadsingi, et mul ei ole enam võimalust. Nad olid juba minuni jõudnud. Ma ei saanud isegi ise püsti tõusta, mind tõmmati püsti. Sama äkki, kui sireen tööle oli hakanud, kadus mul pilt eest. Mõtted, mis ei tahtnudki lõppeda, tekitasid minus kõige halvemaid kahtlusi. Esimene mõte oli, kas ma olen surnud või mitte. Siis pahvatas mulle pähe küsimus, kas teised olid pääsenud? Kolmandaks: kus ma olen?

Ouyeah! Läheb üha paremaks ja põnevamaks!!
Ootan kiiresti uut!! :):)
Hea koha peal jäi pooleli.

P2nta : ; )

heh .

Herbts :

30 . ; )



Ma avasin silmad ja vaatasin toas ringi. Siin ei olnud kedagi peale minu. Ma tõusin istukile ja tundsin peas nõrka valutorget. Õnneks olid nad mulle mu riided selga jätnud. Ma teadsin liigagi palju filme, kus inimesed ärkasid võõras paigas ja avastasid, et nende riided on kadunud. Nojah, muidugi ei olnud neil aega mõelda, kas neid riietas lahti mees või naine, kuna kohe astus tuppa ka mingi tegelane, kes asus selgitama su hetke olukorda. Ma ootasin veidi, aga kedagi ei astunud tuppa. See tõestas, et ma ei olnud filmis, vaid päris elus. Samuti ei olnud ma surnud... oma arust. Ma tõusin püsti ja sammusin akna juurde. See ei tundunud olevat ei põrgu ega taevas. Aknast välja vaadates võis oletada, et ma olen umbes kolmandal korrusel. Järeldada võis ka seda, et ma olen Clarke'ide juures. Õues liikusid valvurid ja mõned Clarke'id. Ma tõmbasin seina ääres olev tooli aknale lähemale, et ma saaksin tegevust jälgida. Uks läks lahti ja sisse astus teenijanna. Tal olid kandiku peal kann ning tass.
„Soovite te teed, preili?“ küsis ta lahkelt ning asetas kandiku lauale.
Ma ei vastanud, aga ta valas tee sellegipoolest tassi. Kui ta tassi mulle üle tuli andma, küsisin ma, kas teised pääsesid.
„Millest te räägite, preili?“ küsis ta ilmselgelt segaduses olevat.
Ma virutasin tal tassi käest ja karjusin: „Sa tead, millest ma räägin! Ära...“
„Mis siin toimub?“ Damon astus tuppa. Ta märkas hirmunud teenijat ning põrandal olevat tassi, mis oli kildudeks purunenud ja astus mulle paar sammu lähemale. „Lisa, sa võid minna,“ sõnas ta pilku mult ära keeramata.
Teenijanna tormas toast välja, pisarad silmis helklemas. Ta tundus olevat noor. Liigagi noor. Isegi minust noorem. Ja kohe kindlasti ei olnud ta tulnud ta siia vabatahtlikult. Ma istusin tagasi tooli ja jäin aknast välja vaatama.
„Kas nad...“
„Jah, nad pääsesid, kui see teadmine sind rahustab,“ vastas Damon ja istus voodi äärele.
Jah, see teadmine rahustas mind. Kuigi kõik oleks olnud ideaalne, kui ka mina oleks nendega koos olnud. Aga saatus tahtis teisiti, nagu ma aru sain...
„Palu talt minu eest vabandust,“ ütlesin.
Damon kortsutas kulmu. „Kellelt?“
„Sellelt tüdrukult. Lisa oli vist ta nimi, sa ütlesid.“
Ta viipas käega ükskõikselt. „Ah, ta ei pane seda pahaks. Pealegi on ta vaid teenijanna.“
Vaid teenijanna. Üks väga hirmunud teenijanna, kellega oli ilmselt nii mõndagi enne siia toomist juhtunud.
„Su ema oli vapper, et põgenes. Mitte igaüks ei oleks sellega hakkama saanud,“ möönis Damon peale pikka vaikushetke.
Ma surusin huuled tugevasti kokku ega vastanud. Mida ma oleksingi pidanud ütlema? Jah, ta oli väga vapper, kuid mitte küllalt ettevaatlik. Ma valasin selle kibestumuse ja pettumuse tema kaela. Ja õigustatult.
Damon tõusis püsti ja astus ukse poole, aga pöördus enne ukse avamist. „Nii, et Lisa siis ei sobi sulle?“ küsis ta.
„Sobib küll,“ vastasin mornilt, hoides pilku kindlalt aknal.
Ta ootas veel paar sekundit, aga lahkus siis.
Mu mõtted kaldusid jälle Miriami ja Nathani poole. Kuhu nad minna võisid? Porteri juurde, kus olid ka isa ja teised? Arvatavasti, kuna Nathan oli Porteriga pidevas ühenduses tänu Kat'ile. Ükskõik, kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma eemal hoida tumedaid mõtteid, nagu oleksid nad mind maha jätnud. Ma üritasin neid peast välja tõrjuda, aga keegi oleks nagu järjepidevalt mulle need uuesti pähe surunud. Võib-olla see oligi nii. Leidus igasuguseid võimeid. Ma sisendasin endale, et nad ei oleks saanud mind enam päästa. Vale. Nad oleksid saanud sind päästa, nad lihtsalt ei tahtnud.
Ma pigistasin silmad kinni. „Ole vait.“
Miriamile, kes peaks olema sinu ema, oli kõige tähtsam enda pääsemine. Nathanile, kes peaks sind... armastama?, oli oma õe heaolu kõige tähtsam.
„Ole vait,“ karjusin valjemini ning tõusin püsti ja virutasin lambi kummuti pealt põrandale. Lambipirn purunes kildudeks. Ma vajusin voodile ja tõmbasin teki endale kurguni.
„Preili, kas te magate?“
Ukse kriuksatus. Ma ei vastanud midagi, peale mida Lisa lahkus.
Möödus nädal, ilma, et midagi oleks juhtunud. Ma sain vaid Lisa käest informatsiooni välismaailma kohta. Kuigi seda ei olnud palju, olin ma talle siiski tänulik selle vähesegi eest. Ta ju andis endast parima. Ühel õhtupoolikul, kui ta käis mulle süüa toomas, oli tal siiski midagi väga suurt ja tähtsat rääkida, nagu ta ise ütles. Ta rääkis, et kooli peahoone oli osaliselt korda tehtud, nii palju, et seal turvaline oleks, ja, et seal toimuvad nõupidamised 'tähtsamate ninade' vahel. Lisa emakeel ei olnud inglise keel, ma olin seda juba paari päeva möödudes tähele pannud. Sellepärast oli ka ta sõnakasutus veidi labane ja lihtsameelne. Kuigi see mind tavaliselt häiris, ei hoolinud ma sellest praegu.
„Kus kohast sa selle info said?“
„Hr. Marcus oli täna väga vihane. Maria kuulis teda Hr. Lucasega sellest rääkimas. Ta oli marus.“
Ma kõndisin akna juurde. 'Tähtsamate ninade' vahel? Kindlasti oli seal Porter, mu isa, koolist need õpetajad, kes rünnaku üle elasid ning valitsusest mõned inimesed.
„Mida nad seal autavad?“ küsisin, pöördudes uuesti Lisa poole.
„Mis te ise arvate, preili? Muidugi Clarke'ide vastu vandenõud,“ teatas ta, valades teed tassi.
Rohkem ei teadnud Lisa midagi. Ma mõtlesin terve õhtu selle peale, lootes, et midagi peatselt juhtub. Mida täpsemalt, seda ma ei teadnudki.

Täpselt! Põnev on! Ja aina paremaks läheb!
UUT! :)

Põõõõnevvv... Ma tahan uut!
(ma ei saa aru miks mulle teadet ei tulnud uue osa kohta -.-)

Smile : ; )
ty .

P2nta : tore, kui meeldib . ; )

Herbts : täänan .
-.-