Last Breath / I Osa

Nii heaaaaaaaaa ja ma ootan juba uut.

Sama siin. Arvestades mu hetkest olukorda, siis on lihtsalt nii super end vahepeal välja lülitada ja lugeda midagi head. :)
Tõesti, ootan uut. :)

Smile : aitähh ; )

FlyWithMe : ty ,

P2nta : ; )

16 . ; ) ( lühike, aga ma tõesti ei jõudnud pikemat teha )


Lõuna ajal ei läinud ma sööklasse, selle asemel tormasin ma ilma koputamata isa kabinetti. Ta pani just telefoni hargile.
„Kas sa tead sellist sõna nagu koputamine?“
„Läheme me matkama?“ küsisin külalistele mõeldud toolile istudes.
Ta kulm tõmbus kipra. „Sina mitte,“ vastas ta ja hakkas enda paberitega sahistama.
„Nathan on sinuga rääkinud, onju?“
„Isegi, kui ta ei oleks seda teinud, poleks sa ikkagi läinud.“
„See on ebaaus,“ ütlesin mossitades, „mis siis, kui teised küsivad, miks ma ei tule? Andrea ja Arielle hakkavad nii, kui nii midagi kahtlustama.“
„Ei nad hakka, kui sa ütled, et sa oled haige.“
„Paluun, Nathan tuleb ju ka kaasa,“ ütlesin, milles ma päris kindel ei olnud, aga lootsin, „ja mõned koolikaitsjad ning õpetajad.“
See mõte ei rõõmustanud mind nii väga.
Isa vaatas mind mõttesse vajunult. „Ikkagi on see liiga ohtlik, kui...“
„Isa, ära hakka selle teemaga. Tõsiselt, mille jaoks kaitsjad olemas on? Ma suren igavusse, kui ma minna ei või.“ '
Lõpuks ta ütles, et ta mõtleb sellele ning annab mulle homme vastuses.
Andrea ja Arielle tulid päeva lõpus arutama, mida nad kaasa kavatsevad võtta. Noh, põhiliselt oli see Andrea, kes rääkis. Me olime just koolist väljumas, kui ma nägin Valeriat eemal pinkide juures ühe tüdrukuga vestlemas.
„Hiljem näeme,“ ütlesin ja jalutasin sinna.
Ma köhatasin, mille peale mõlemad mulle otsa vaatama jäid.
„Saaksime rääkida?“ küsisin ja saatsin teisele tüdrukule pilgu, mis pidi talle teada andma, et teda pole enam vaja siin.
„Räägime homme sellest,“ lausus Valeria talle ja pöördus siis minu poole, „Jah?“
„Ma arvan, et sa oled mulle midagi võlgu,“ ütlesin ilma keerutamata.
Ta kergitas üllatunult kulme. „Võlgu? Sulle?“
„Mhmh. Vabanduse. Ja sa tead väga hästi, millest ma räägin.“
Ta turtsatas. „Kuule, ma arvasin, et see oled sina, sest see tundus sel hetkel nõnda, aga tuli välja, et ma eksisin. Kõik eksivad.“
Ma ei vastanud midagi, oodates ikka veel ta vabandust.
„Anna andeks,“ ütles ta lõpuks.
Ma naeratasin võidukalt.
„Tegelikult peaksid see sina olema, kes vabandust palub.“
Mina? Ma ristasin käed rinnal ja ootasin ta selgitust, miks peaksin mina talt vabandust paluma.
„Stella, mida sa teed?“
Nathan ilmus mu kõrvale, vaadates mind vihase pilguga. Miks ta mind nõnda vaatab? Kas mina tulin lagedale vale süüdistustega kellegi arvel?
„Midagi, ootasin lihtsalt su kallilt klassikaaslaselt vabandust,“ vastasin ja saatsin Valeriale põlastava pilgu.
„Me ju rääkisime sellest,“ lausus Nathan.
„Tegelikult oli Valeria mulle just ütlemas, miks ma peaksin temalt andeks paluma, kuigi ma arvan, et tean juba vastust.“
Nathan oli põhjus, miks ma oleksin pidanud talt vabandust paluma. Ma ei kavatsenudki seda teha, kuna ei olnud midagi valesti teinud.
Nathan saatis Valeriale vabandava pilgu. „Tule.“
Ta võttis mult õrnalt käest ning tiris mind ühika poole.
„Mida sa teed? Miks sa ei võinud seda lihtsalt jätta?“
„Ilmselt ei ole sa veel aru saanud, et minu iseloom ei ole 'lihtsalt jätta',“ vastasin ja vabastasin enda käe ta haardest.
„Olen küll,“ ütles ta ja vajutas liftinuppu.
„Ta tahtis, et ma talt vabandust paluksin, arvad sa ära, mille pärast?“
Ma saatsin talle kiusliku pilgu, aga ta ei vastanud midagi.
„Vaikus tähendab nõusolekut. Järelikult sa tead, et sinu pärast,“ ütlesin naerdes.
Ta ohkas tüdinult. „Sa käisid enda isaga rääkimas?“ küsis ta teemat vahetades.
„Jah, sa ju tuled ka telkima?“
„Kas su isa mitte ei öelnud, et ta mõtleb selle peale?“
„Ütles, aga see tähendab jah-i,“ vastasin rõõmsalt.
„Ei tähenda.“
„Ära vaidle minuga, tähendab küll.“
Ma üritasin naeratusega ta meeleolu veidi parandada.
„Miks sa sinna nii väga minna tahad?“
„Miks ma ei peakski? See on lõbus ju.“
Tundus, et tema jaoks mitte nii väga.
„Olgu, ise tead,“ ütlesin ja andsin enne lahkumist ta ninale musi, mille peale ta suu muigele tõmbus.
Ma tõesti lootsin, et isa lubab mul minna. See oleks kohutavalt nõme, kui ma peaksin nädalavahetuse üksinda veetma. Ma läheksin hulluks.
Isa kutsus homme lõuna ajal mind enda juurde. Ma hoidsin pöidlaid peos, et ta vastus oleks jaatav. Toolile istudes, jäin ma teda ootusärevalt vaatama.
„Olgu, sa võid minna,“ ütles ta peale pikka vaikushetke.
Ma manasin näole särava naeratuse. „Aga?“
„Ühel tingimusel, kui sa hoiad koguaeg, ja ma mõtlen koguaeg, Nathani ning teiste kaitsjate lähedusse.“
„Hoian,“ ütlesin ning venitasin naeratuse veelgi laiemaks, „aitäh.“
Ma rääkisin ka Andreale ning Ariellele isa nõusolekust. Nad muidugi ei saanud aru, miks ma kohe alguses ei võinud tulla, aga ei pärinud rohkem midagi.
Pool tundi enne minekut tulid nad minu tuppa nagu me olime kokkuleppinud ja me läksime kõik koos kooli ette, kus oli kogunemispaik. Nathan istus koos enda seltskonnaga treppide peal. Ma naeratasin talle, millele ta vastas endapoolse naeratusega. Buss viis meid koolist seitsme kilomeetri kaugusel olva metsa äärde, kust me pidime ise jala edasi veel umbes kolmeetri kõndima. Kõik pandi rivistusse, ma sattusin Andreaga kõrvale, mis ei osutunud eriti heaks, sest ta pidev vingumine, kui halb tee siin on, pani mu pea valutama.
„Ma nägin, kuidas sa eile Valeriaga õiendasid,“ ütles ta.
Ma saatsin talle vihase pilgu. „Ma ei ole temaga õiendanud, ja, kas sa kuulasid meid pealt?“
„Oli raske mitte kuulda, teie jutt kostus põhimõtteliselt kooli sisse ära. Aga sa tegid väga õieti, kui näitasid sellele mõrrale koha kätte.“
Ma ohkasin ning üritasin omi mõtteid mõelda, samal ajal, kui Andrea edasi rääkis. Nathan ja tema seltskond oli eespool, selle asemel kõndis mingi teine kaitsja mu taga. Ma sain aru, et ta oli sinna meelega pandud ja, kui ma ei eksinud, siis meie ees kõndiv tüdruk oli samuti kaitsja.
Me olime jõudnud pool teed ära kõndida, kui keegi eespool seisma jäi ning kuulutas välja kümne minutilise vaheaja. Ma istusin Andrea kõrvale kännule ning jäin vaatama, kes veel meie lähedal kõndis. Eemal nägin ma Ariellet ning Michaelit. Michaelil oli see loll irve peas, mis tavaliseltki. Ma märkasin ka Damonit eemal. Ta ei näinud, et ma teda vaatasin. Tema silmades oli kuidagi kõhedusttekitav pilk. Ta libistas pilgu üle rahva ning eemaldus siis enda seltskonnast. Ma teadsin, et midagi on valesti, kui ta oli juba viis minutit ära olnud ning sammusin ettevaatlikult suunas, kuhu ta kadunud oli.

Pffff.. ma ei suuda uut oodata. Nii tahaks lugeda juba.
Hästi põnev. (a)

Mm... päris tihe kahekõne.
Lugesin päris alguses paari esimest osa... siis jäi asi sinnapaika. Praegu siis lugesin ülejäänud osad ka ära.
tegevus läheb tõesti kiiresti... ja ma ei mõista Nathanit. Mingi epic love see praegu ei tundu olevat... aga eks näis. Ootan edasi. :)

Smile : ojaa , ; )

P2nta :
ty .

nasicc : jõhker . xD
ookei .

17 , ; )


Algul ei näinud ma midagi, aga sammusin siis edasi, nähes sissetambitud metsarada. Mida kaugemale ma läksin, seda valjemini kuulsin hääli. Ma eristasin kahte häält.
„Siin on ilus ju, kas sulle ei meeldi?“ Tüdruku hääl.
"Meeldib.“ Damoni hääl.
Ma piilusin puu tagant, kuhu varjunud olin. Damon oli kindlalt seal, aga kellega koos ta oli? Ma üritasin natuke lähemale minna, aga, et seda teha, pidin ma kõigepealt astuma üle puuokste, mis olid millegipärast üksteise peale laotud. Keegi oli üritanud lõket teha? Ma tõstsin ühe jala üle, aga ei astunud siiski piisavalt pika sammu. Käis vali raksatus, mis jõudis kohe kindlasti nendeni. Ma jooksin natuke edasi ja palusin jumalat, et nad mind ei leiaks. Nende hääled jäid vaikseks ja ma kuulsin, kuidas nad püsti tõusid. Oksad ragisesid nende raskuse all, aga õnneks ei tulnud sammud minu suunas. Paari minutit valitses täielik vaikus. Mitte ühtki heli. Isegi mitte lindude laulu või vaikset tuule kohinat. Ma tõusin püsti ja hingasin kergendatult. Tagasi teiste juurde kõndides, lootsin ma, et Damon ja ta kaaslane ei varitse kusagil puu taga, mida nad siiski ei teinud. Aga ma ei pidanud täielikult pettuma. Ma olin ikkagi seda 'kaaslast' silmanurgast näinud ega kahelnud, et see oli tema. Kastanpruunid veidi lokkis juuksed, pikka kasvu, liiga palju lihaseid ja kaitsjale omase välimusega. Hm. Valeria ei raisanud aega. Jääb ühest ilma, leiab kohe teise. Oli see valik kuidagi minu vastu suunatud? Teised sättisid juba asju kokku, kui ma tagasi jõudsin.
„Issand, kus sa olid? Ma muretsesin ennast surnuks,“ lausus Andrea mind vihaselt silmitsedes.
„Rahune maha, emme. Hakkame minema ka?“
Ta kortsutas kulmu ja viskas mulle mu koti. Ma võtsin selle vastu ning me asusime uuesti teele. Andrea püsis ülejäänud aja üllatavalt vait, ilmselt mõeldes ikka veel, kus ma olnud olin.
Mu mõtetesse tungis jälle ennist nähtud pilt Damonist ning Valeriast. See ei häirinud mind nii väga, et nendel mingi teema arenes, aga see häiris mind küll, et Damon mind jätkuvalt pommitas Michaeliga. Ja mida ta ise tegi?
Varsti jõudsime me lagedale platsile, kuhu pidime enda telgid üles panema.
„Kui siin mingid putukad on, siis ma suren maha,“ ütles Andrea nina kirtsutades.
Ma ohkasin tüdinult ja üritasin ilma tema abita telki üles panna.
„Andrea, miks sa ei paku oma sõbrale abi?“
Ma ei pidanud isegi ümber pöörduma, et teada, kes see on.
„Michael, kas sul ei ole midagi paremat teha, kui meie ümber töllerdada?“ küsis Andrea vastu ja viipas käega Arielle poole, kes jändas samuti telgiga.
Michael saatis talle võltsi naeratuse ja läks tagasi Arielle juurde.
„Ta on tüütu,“ ütlesin telki vaadates.
Ma istusin Andrea kõrvale murule.
„Kohutavalt.“
Valeria ja Damon käitusid rahva hulgas nagu nad ei tunnekski üksteist. Ei mingeid salajasi pilke silmanurgast, mingeid 'juhuslikke' puudutusi ega midagi. Tegelikult ajas see mind veidi naerma. Nad läksid vargsi teistest eemale, et olla kahekesi. Ja miks? Kumbki neist pakkus välja salasuhte?
„Mida sa naerad?“ küsis Andrea mind kahtlustavate pilkudega kostitades.
„Ei midagi,“ vastasin ja surusin naeruturtsatuse alla.
„Oo, kes tuleb,“ ütles Andrea ja jäi mu seljataga midagi vaatama.
„Saidki telgi püsti.“ Nathan istus mu kõrvale lahtikäivale toolile.
„Mkm, saime, mitte said,“ vastas Andrea.
Nathan kergitas kulme.
„Jah, sinupoolne abi oli tõesti väga suur,“ ütlesin.
Andrea noogutas uhkelt.
„Jätan teid kahekesi,“ lausus ta ja võttis suuna Arielle telgi poole.
„Arva, mida ma enne nägin,“ ütlesin muiates.
„Kui see käib kuidagigi Valeria kohta, siis ma ei taha teada,“ vastas ta.
„Käib, aga sa tahad seda teada,“ sõnasin, „ma nägin neid enne koos Damoniga.“
Ta ootas, et ma veel midagi lisaksin.
„Ja see ongi kõik või?“ küsis ta, nähes, et ma ei kavatse rohkem midagi öelda.
„Ee, jah, nendel on mingi 'salasuhe' või midagi sellist ja Damon julgeb mind...“
Ma jäin vait, vihane, et olin talle üldse midagi rääkinud.
Nathan kortsutas kulmu. „Mhm, okei.“
Teda ei paistnud see üllatavat, mida ma olin just öelnud. Kuigi jah, teda ei üllatanud miski, aga ma oleksin oodanud siiski mingit reaktsiooni. Ma jäin teda vaatama ja mõistsin siis äkki, mida see kulmukortsutus tähendas. Mingi reaktsioon oli ikkagi olemas.
„Sa teadsid seda,“ ütlesin.
Ma võtsin ta vaikimist, kui nõusolekut.
Nii, et see ei olnudki siis mingi salasuhe?
„Ma lähen vist löön Damoni kohe maha,“ laususin.
„Ma ei soovita seda,“ vastas ta mind, muie suul, vaadates.
Damon oli uskumatu. Kuulutas enda 'igavest armastust' minu vastu ja mis tegelikult toimus?! Lisaks süüdistas ta mind Michaeliga sehkendamises, kuigi ma olin talle mitu korda maininud, et meie vahel ei olnud midagi. Vähemalt minu jaoks mitte.
„Milles ta sind süüdistab?“
Ma olin täiesti unustanud Nathani 'mõtete lugemise' ja loomulikult pidi just see lause temani jõudma.
„Kas see ei jõudnud sinuni või sa tahad, et ma kordaksin seda?“ küsisin, lootes esimest varianti, aga ta ilme järgi võis arvata, et see oli pigem teine variant.
Ta suu tõmbus uuesti muigele. „See jõudis väga hästi minuni ja ma ei taha, et sa seda kordaksid.“
Hm, okei. Ma tundsin ennast juba üpris ebamugavalt.
„Sellepärast sa ei tahtnudki mulle öelda, mida te Damoniga rääkinud olite,“ mainis ta nagu muuseas. Seda öeldes tõmbus ta naeratus veelgi laiemaks. Ja Andrea sõnul pidi ta armukade olema. Ma ei näinud mingeid armukadeduse märke. Talle pakkus see pigem lõbu.
„Peaksin olema või?“
Ma saatsin talle vhase pilgu. „Lõpetaksid sa selle?“
„Ei.“
„Ma pole väitnud, et peaksid olema.“
„Kui see ei ole tõsi, mida Damon väidab, siis tõesti ei peaks.“
See pidi olema küsimus või? Ilmselt küll. Ta ootas, et ma midagi vastasin.
„See ei ole tõsi,“ pomisesin maha vaadates.
Me ei rääkinud rohkem sellel teemal.
Platsi keskel tehti lõke üles ning kõik kogunesid selle ümber istuma.
„Te olete nii armsad kahekesi,“ ütles Andrea, kui ma oma tooli ta kõrvale asetasin.
„Jah, see on mulle juba selgeks saanud.“
Isa oli otsustanud mitte telkima tulla. Talle ei olnud kunagi sellised asjad eriti meeldinud. See oli koguaeg nõnda olnud, kui me otsustasime minna kusagile matkama, jäi isa üksinda koju, põhjendades seda 'kiire tööga'. Aga ma teadsin, et ta nuhid kandsid talle pärast kõik ette, mis toimunud oli.
Kooli kõige vanema kaitsja hakkas rääkima lugusid kooli pärandist ja ajaloost, mida ma olin enne tuhandeid kordi kuulnud ega vaevunud sellepärast eriliselt tähelepanu ta jutule osutama.
„Kaome siit,“ sosistas Andrea.
„Mida?“
„Taga metsas käib tõeline pidu, olgu mitte pidu, istumine. Normaalne rahvas on seal.“
Normaalne? Ma kaldusin uskuma, et pigem istus siin normaalne rahvas.
„Ei, ma ei taha jälle...“
„Ole nüüd. Teeme midagi pöörast. Nathan on ka seal.“
Ma kortsutasin kulmu. „Nathan? Mida ta seal teeb?“
„Nagu sa ei teaks nüüdseks juba, et ta käib samuti pidudel, kuigi me arvasime vastupidist,“ sõnas ta silmi pööritades.
Ma vaatasin ringi. Keegi ei paistnud meie vestlust tähele panevat. Kõik kuulasid vana tarka kaitsjat huviga.
„Aah, olgu, lähme.“
Ta naeratas laialt.
Me tõusime püsti ja Andrea võttis suuna sügavamale metsa.
„Nathani töö oleks mind kaitsta, mitte juua koos oma sõpradega,“ porisesin oksi näo eest kõrvale lükates.
„Kes ütles, et nad joovad?“
Ma saatsin talle tüdinud pilgu.
„Olgu, jah, seal on alkoholi, aga ma ütlesin Nathanile, et sa tuled ka, muidu ta ei oleks nõus olnud ja ma ei oleks sind kuidagi sinna saanud, nii et ära mõista teda kohe hukka.“
Keegi ei märganud meie tulekut. Ma oletasin, et see oli tingitud alkoholist ja veidi liiga valjuks läinud jutust. Siia oli veel tehtud eraldi väiksem lõke. Teiste seas märkasin ma Ariellet, Michaelit, Damonit, Valeriat, kes ei käitunudki enam, nagu nad ei tunneks üksteist, aga nad ei käitunud ka nagu suhtes olev paar, pigem nagu sõbrad ja Nathan ning Jason olid samuti seal, nagu Andrea öelnud oli. Nad naersid millegi üle, tähelepanelikumalt vaadates sai ikkagi aru, et nad irvitasid ja mitte millegi, vaid kellegi üle. Mis ajast nad suured sõbrad on? Mingi tüüp oli ennast juba päris täis kaaninud ja üritas oma 'lööklausetega' tüdrukuid võluda.
Andrea ulatas mulle topsi.
„Kas sa teadsid Damonist ja Valeriast?“ küsisin.
Ta ajas endale jooki kurku ning kukkus läkastama.
„Mm, midagi kuulsin kusagilt tõesti,“ vastas ta ebamääraselt ja saatis põgusa pilgu neile.
„Ja sa ei rääkinud mulle midagi, sest...?“
„Aah, ärme palun räägi sellest praegu,“ ohkas ta, „Jason ja Nathan on ikka ülikuumad.“
„Ütle mulle keegi, kes ei ole sinu arust kuum,“ vastasin ükskõikselt ja rüüpasin enda topsist.
„Ei, tegelikult ka. Nathani peale ma ei hakka enda aega raiskama, sest ta on nii, kui nii sinu järele hull, aga Jason...“ Ta naeratas selle mõtte peale.
„Minu järele hull? Mis väljend see olema peaks?“
„Appi, nad tulevad siia.“ Andrea hakkas enda juukseid sättima ja manas ette särava naeratuse.
„Lõbutsete?“ küsis Jason samasuguse särarva naeratuse saatel, mille peale Andrea sulas.
„Muidugi.“
„Andrea, miks sa nii punaseks läksid, siin ei ole ju nii palav ka,“ ütlesin, mille peale ta mind küünarnukiga togis.
Andrea köhatas. „Ma pean seda lihtsalt küsima, kes laulud valis?“
Jason vaatas ringi. „Ma ei tea, mingil tüdrukul oli plaat kaasas...“
„Nojah, ilmselge, et poiss ei kuulaks Mariah Carey laulu Without You.“
Kõik pahvatasid naerma peale minu. Tekkis küsimus, kus kohast see muusika üldse tuli? Me olime keset metsa.
„Kui ta nimi ei ole just Jason,“ ütlesin, „vahel ta kuulab oma toas selliseid ballaade, kui ta elab midagi väga rasket läbi.“
Jason noogutas tõsiselt.
„Lähme istume,“ ütles ta.
Keegi oli vedanud mingi suure puu lõkke äärde, kuhu me istusimegi.
„Nad on tegelikult täitsa nunnud,“ ütlesin Nathanile, vaadates Damonit ja Valeriat eemal, kui nad arvasid, et keegi neid tähele ei pane ning võtsid üksteisel käest.
Nathan vaatas neid samuti, kulm kortsus. „Enne ei paistnud sa selles eriti kindel olevat.“
„Nüüd olen,“ ütlesin.
Tema naeratus... see oli ilmselt viimane asi, mis mulle sellest õhtust meelde jäi. Muusika vaikis ja peale mõneminutilist vaikust algas karjumine.

Üüü, kena. Nõustun. :)

Appi, ma olen üsna algusest peale seda juttu vaadanud. Jah, vaadanud, sest pole paarist esimesest osast kaugemale lugemisega jõudnud, kuna aega on alati nii vähe. Ei jõua ise mitte miskit kirjutada.
Aga nüüd kui mul koolist puhkus on, võtan südameasjaks selle jutu lugemise, kuna miski ütleb mulle, et tegemist on hea looga... Seega saad siis ka tõsisema hinnangu minult :)
Igatahes selle postituse mõte oli sind informeerida veel ühest lugejast

Smile : ty , ; )

FlyWithMe :

P2nta : ; )

Audrey : mhm, sama siin . ; )
toreeh . ; d

18 ,


Keegi tiris mind käest ja ma ei rabelenud vastu. Millegipärast tundsin ma... rahu. Turvalisust. Ma ei näinud, kes see oli, kuna kõik valgust andvad asjad olid korraga kadunud. Varsti hakkas paistma lõke. Lõpuks nägin ma, kes mind edasi tiris. Arielle.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta tempot aeglustades.
„Jah...“ vastasin ringi vaadates, „me peame tagasi minema, ma ei...“
„Ei, lähme edasi.“
Lõkke juurde jõudes võttis üks võõras kaitsja mul käest ja tiris mind autosse. Kus kohast see auto siia oli saanud? Alles siis sain ma aru olukorra tõsidusest, kui auto sõitma hakkas.
„Kuhu me läheme?“ küsisin paanikasse sattudes.
„Me viime teid turvalisse kohta, ärge muretsege.“
Ärge muretsege? Mind viiakse turvalisse kohta, aga mu sõbrad? Mis nendest saab?
„Peatage auto, me peame...“
Mida me peame? Ma ei teadnud ise ka, mida öelda tahtsin. Me lihtsalt pidime peatuma. Ta ei reageerinud enam ühelegi mu küsimusele ega lausele. Varsti lõpetasin ma pärimise, kuna teadsin, et see on mõttetu. Auto peatus isa maja ees. Ma tormasin kohe sisse, kui kaitsja oli autouksed lahti teinud. Isa, Bethany, neli kaitsjat ning Porter. Kõik tõusid püsti, kui ma tuppa sisenesin. Ja Jason? Miks teda pole ära toodud? Mis see oli, mida mulle ei räägitud?
„Mine tagasi sinna ja vaata, mis olukord seal valitseb,“ ütles isa kaitsjale.
„Mis toimub?“ küsisin.
„Istu.“
Ma tegin nagu ta ütles.
„Toimus rünnak,“ lausus isa, „Clarke'ide poolt.“
Ma kortsutasin kulmu. Imselge, et Clarke'ide poolt. „Mis teistest saab?“
„Kaitsjad juba tegelevad sellega.“
„Võin ma küsida, miks te olite ülejäänud grupist eemal?“ Porter vaatas mind ootusärevalt.
Ma tundsin ka teiste pilke endal.
„Mis te ise arvate?“ küsisin pilku langetades.
„Uskumatu,“ ütles isa, „kuidas te saite nii vastutustundetult käituda sellises olukorras?! Ma teadsin, et see telkimine ei ole hea mõte. Ja üldse, kus kohas su kaitsja on?!“
„Ma ei tea. Ma ei näinud teda, seal oli nii... pime.“
„Aga loomulikult... Sa jääd terveks nädalavahetuseks siia. Mine üles enda tuppa.“ '
Ma ei hakanud vastu vaidlema, kuna teadsin, et see oleks kasutu. Isa oli vihasena tõesti hirmuäratav, ja ma ei tahtnud endapoolse pealekäimisega veelgi rohkem probleeme tekitada. Ma läksin üles enda vanasse tuppa ja istusin voodile, millel oli ikka veel see sama kate peal, kui minu lahkudeski.
Mis seal juhtunud oli? Ma oleksin tahtnud praegu nii väga teada, kas keegi... sai viga. Nathan? Andrea? Jason? Ma neelatasin raskelt. Kas see rünnak oli toimunud minu pärast? Kui oli, siis ma ei oleks eales suutnud andestada endale, kui keegi viga sai. Damon ja Valeria. Nad olid seisnud teistest kaugemal. Võib-olla... lihtsalt... Ma ei suutnud nuttu enam alla suruda.
„Stella, miks sa nutad?“ Ana piilus ukse vahelt sisse.
„Ma ei nuta,“ valetasin, kuigi see oli ilmselge, et ma tegin seda, „tule sisse.“
Ta astus sisse ja lükkas enda järel ukse kinni.
„Kus Jason on?“ küsis ta, istudes mu kõrvale voodile.
„Ta... tuleb ka varsti,“ ütlesin.
Ana kortsutas kulmu ja langetas pilgu. „Oled sa kindel?“
Ta oli kõigest kaheksa aastane, aga rääkis juba sellist juttu?
„Jah, kindel. Kuule, kas sa ei peaks juba magama?“
„Peaksin küll,“ vastas ta püsti hüpates, „mul on hea meel, et sina vähemalt kodus oled.“
Ma naeratasin talle, peale mida ta lahkus. Väsimus hoovas üle minu ning ma pugesin sooja teki alla.
„Stella.“
Ma tundsin, kuidas keegi raputab mind õrnalt õlast. Istuli tõustes, nägin enda ees seismas Jasonit. Tal oli väsinud ilme ja räbaldunud välimus. Ma kargasin püsti ja kallistasin teda.
„Sa oled elus.“
„Jah, aga...“ Ta hääl murdus viimase sõna juures.
„Aga mis?“
Ta istus voodi kõrval olevale diivanile ja pani pea käte vahele.
„Paljud ei jäänud elama,“ lõpetas ta oma lause.
Ma tundsin, kuidas nutumaik kurgust jälle üles tuleb.
„Kes?“ küsisin ta kõrvale istudes.
Ta vaatas mulle kurva näoga otsa. „Michael tapeti.“
Ma neelatasin ja ainuke asi, mida ma praegu kindlalt teadsin, oli, et ma ei tahaks Arielle asemel olla. Michael ei olnud küll mu lemmik inimene, aga siiski...
„Nathan on... kadunud.“ Ta ilme muutus veel süngemaks seda öeldes ning ta peitis näo uuesti käte vahele.
„Kadunud?“
Nad vist võtsid ta kaasa, ma tõesti ei tea.“
Kummalisel kombel ei tahtnudki ma enam nutta. Selle asemel valitses mu sees täielik tühjus. „Andrea on haiglas. Tal on põletusarmid. Ariellega on kõik korras, noh, nii korras, kui olla saab.“
„Damon? Kas ta...“ Ma ei suutnud küsimust lõpetada.
„Ma ei tea tema kohta midagi, viimati, kui ma teda nägin, oli ta koos Valeriaga.“
Selge. See oli halb, kui temast midagi ei teatud.
Ma vahtisin otse ees olevat akent. Täielik tühjus. Mitte ühtegi tunnet ega reaktsiooni.
„Ma lähen enda tuppa, hiljem näeme.“
Ta oleks võinud neid sõnu sama hästi ka mitte öelda, kuna ma ei saanud praegu aru, mis toimus.
Michael oli surnud. Andrea haiglas. Nathan, Damon ning Valeria kadunud. Need mõtted tiirlesid mu peas muudkui ringiratast. Aga üks asi jäi mulle selgusetuks. Miks Arielle oli minu juurde tormanud ning mind sealt minema toimetanud? Ma mõtlen, et ta istus minust suhteliselt kaugel ja oleks olnud lihtsam üksinda minema joosta või Michaeliga, aga miks ta minu juurde tuli, sellest ma ei saanud kuidagi aru.

Huh. Mulle väga meeldib su kirjutamisstiil ja see jutukene.

Love it.
Väga ootan juba edasi. Hästi põnev ja kaasahaarav. (y)

Smile : heh , ; ) ty , jjeh .

FlyWithMe : see on toree ju .

P2nta : ; d
aitäh .

üüheksateist , ; ) ( mhm , lühike )


Ma tegin ennast korda ning läksin alla. Bethany ja Ana istusid lauas ning söid hommikust.
„Tule istu,“ ütles Bethany mind märgates.
Ta naeratas mulle julgutavalt.
„Kus isa on?“ küsisin.
„Enda kabinetis. Ta on seal terve öö olnud.“
Peale hommikusööki koputasin ma isa kabineti uksele. Sisse astudes märkasin ma laua taga väsinud silmadega ja väga und vajavat meest. Ma istusin toolile ning jäin talle otsa vaatama.
„Ma tahan Andread vaatama minna,“ ütlesin peale mõneminutilist vaikust.
Ta kortsutas kulmu ega olnud sellest ideest just eriti vaimustuses. „Hästi. Ma lasen autojuhil sind poole tunni pärast sinna viia.“
Andreal olid olnud põletusarmid. Võisid need tuleneda lõkkest, mis oli peo alguses tehtud? Ilmselt küll. Mingit muud võimalust ju ei olnud.
„Kus Nathan ja Damon on?“
Ta ohkas raskelt. „Damon leiti öösel teisest metsa otsast, ta ei mäleta just palju.“
„Aga temaga koos olnud tüdruk?“
„Tüdruk? Temaga koos ei olnud kedagi,“ vastas isa üllatunult.
Ta oli ju koos Valeriaga olnud. Nad olid arvatavasti minema tormanud eri suundades. Jah, see oli kõige loogilisem lahendus. Ma vähemalt lootsin nõnda, sest ei oleks soovinud veel rohkem surmasid. Valeria küll ei meeldinud mulle, aga selline asi...
„Valeria?“
Isa mõtles natuke aega ja taipas siis. „Preili Hall?“
Ilmselt.
„Teda ei ole veel leitud, aga me arvame, et ta on... Jah.“
Ma pöörasin pilgu kõrvale ja pilgutasin mitu korda silmi, et pisaraid tagasi hoida.
„Ja Nathan?“
Ma jätsin ta viimaseks, sest... tõde tema kohta oli valusam. Ma hoidsin hinge kinni, kui isa oma mureliku pilgu mulle keeras.
„Ikka veel kadunud.“
Kergendus hoovas üle minu. See ei olnud küll kõige parem variant, aga siiski parem, kui, et ta oli... surnud.
Isa kabinetist lahkunud, suundusin ma maja ette. Peale autojuhi oli autos veel üks kaitsja ning meie taga sõitis samasugune kaitsjaid täis auto.
Doktor kutsuti isiklikult kohale, et ta juhataks mind Andrea palatisse. Tee peal jutustas ta mulle, milline oli Andrea olukord.
„Jalgade peal on tal põletusarme nagu rohkem, käte peal nii palju ei olegi. Ja pole põhjust muretseda, ta taastub üllatavalt kiiresti."
Ma juba nagu mõnes mõttes teadsin seda. Andreal oli selline... omadus, mis pani ta teistest kiiremini paranema. Me astusime palatisse.
„Hei,“ ütlesin ja kõndisin Andrea voodi kõrvale.
Doktor jättis meid kahekesi ning kaitsjad jäid ukse taha valvama.
„Hei,“ vastas ta, pingutades oma näole hetkeks naeratuse. Ma istusin külalistele mõeldud toolile.
„Arielle käis enne siin,“ lausus ta.
„Kuidas tal oli?“
Andrea kehitas õlgu. „Sa tead, et ta ei näita oma tundeid välja, aga arvata võib, et tal on raske.“
Ma neelatasin, mõeldes, mida ta peab läbi elama. Arielle ja Michael ei olnud just eriti lähedased olnud, vähemalt mitte avalikult, aga see oli kaugele ära näha, et Arielle hoolis temast.
„Mis sinuga juhtus?“ küsisin.
Ma mõtlesin kaua enne selle küsimist, aga tahtsin teada, kuidas ta need armid sai. Ta kortsutas kulmu ja keeras pilgu oma kätele.
„Seal hakkas selline sagimine pihta, ja järgmine asi, mida ma mäletan, on, et ma olin mingil tulisel kohal. Nagu mind oleks praetud,“ lausus ta kibedalt muiates.
Järelikult oli mu oletus õige olnud. Ta oli lõkesse lükatud kogu selle möllu keskel.
„Nathan ja Valeria on kadunud,“ ütlesin.
Ta pööras pilgu tagasi mulle, kaastunne näolt vastu peegeldamas. „Mis sa arvad, kas nad...“
Ta ei lõpetanud oma lauset. Selle asemel pilgutas ta mitu korda silmi, et pisaraid tagasi hoida.
Ma kehitasin õlgu. „See on võimalik. Isa ütles, et Valeria võib olla tap...“
„Ära ütle seda välja,“ sõnas ta, pöörates näo kõrvale.
Vaikus hiilis ruumi ja me kumbki ei öelnud mitu minutit sõnagi.
„Ma tahaksin üksi olla, kui sa pahaks ei pane,“ lausus ta varsti.
Ma tõusin ja manasin naeratuse näole. „Varsti näeme.“
Haiglast lahkudes ei tundnud ma mingit kergendust. Ma ei tea, miks ma olin seda lootnud. Võib-olla ma arvasin, et Andrea teab midagi, mis... teeks selle olukorra lihtsamaks.
Kaks kuud möödus ilma mingite uudisteta. Kõik käitusid, nagu seda ei oleks juhtunudki. Algul see häiris mind, aga pärastpoole harjus sellega juba ära ja ma hakkasin seda ise ka uskuma, et midagi ei olnud juhtunud. Ma arvasin, et kõik võib minna paremaks, kui ma vaid unustan selle, mis juhtus. Teised ju tegid seda.
Üks õhtu kutsus isa mind enda kabinetti, öeldes, et tahab mulle midagi selle rünnaku kohta rääkida.
„Sa tead, et me ei ole juba kaks kuud mitte mingit informatsiooni selle rünnaku kohta saanud. Nüüd me... avastasime midagi.“
Ta manas ette sellesama näo, mis tal oli täpselt kaks kuud tagasi olnud, kui mind kaitsjaga metsast tagasi toodi. Selles ilmes segunesid kurbus, viha, kibedus ja haletsus.
„Nathan oli nendega mestis,“ lausus ta.
Ma ei öelnud sõnagi, oodates, et ta täpsustaks seda lauset kuidagi, kuna ei saanud aru, mida ta sellega öelda tahtis.
„Clarke'idega. Ta kuulus Clarke'ide hulka.“
Asi, millest ma aru ei saanud, oli, miks isa rääkis temast minevikuvormis.

Siiani väga meeldib!

Smile :

ontõesti . ; )

FlyWithMe : tore .

vabandust, aga ma tõesti ei ole saanud vahepeal kirjutada, tervislikel põhjustel : /
igatahes, loodan, et jätkuvalt meeldib . ; )

20 .


„Sa võtad seda, kus kohast?“
„Me oleme arvanud seda juba paar nädalat. Tema kohta ei ole mitte mingit informatsiooni ja... see on ainuke loogiline lahendus.“
Ma üritasin mõttes leida sellele vastuväiteid, aga mitte midagi ei tulnud pähe. Ta üritas midagi veel öelda, aga mõtles siis ümber.
„Olgu,“ ütlesin ning tõusin püsti.
Ma läksin tagasi ühikasse, istudes aknalauale. Vahel oli mul tunne, et siit aknast võis näha tervet maailma. Kõik tundus nii... muretu. Nagu ei siin maailmas ei eksisteerikski probleeme.
„Stella,“ Andrea pistis pea uke vahelt sisse, „oled siin?“
„Jah, tule edasi.“
Ta astus sisse, istudes mu kõrvale aknalauale.
„Sul on parem vaade, kui mul.“
Ma muigasin.
„Su jalg valutab ikka veel?“ küsisin, märgates enne tahtmatult ta lonkamist.
Ta noogutas, valulik ilme näol. „See vist ei lähegi üle.“
Me vaikisime viivuks.
Lõpuks ta ohkas. „Nathanist oled midagi kuulnud?“
Seda küsides ei vaadanud ta mulle otsa. Ta olek muutus kõhklevaks ja kuidagi närviliseks.
„Isa rääkis, et ta kuulus Clarke'ide hulka,“ vastasin, jälgides hoolikalt ta reaktsiooni.
Ta hoidis pilgu jätkuvalt maas ega öelnud midagi.
Ma kortsutasin kulmu. „Sul ei ole midagi selle kohta öelda?“
Andrea ohkas järjekordselt ning vältis mu pilku järgmist lauset öeldes. „Noh, see oli ju mingit moodi ilmselge.“
„Ilmselge? Võib-olla sinu jaoks tõesti, aga mina arvasin midagi muud,“ laususin püsti hüpates.
„Stella, sa pead tunnistama, et ta oli veidi... kahtlane.“
Ta paistis arvavat tõesti, et see on ilmselge.
„Nii, et sa tõesti usud siis seda?“
Ta pööras pilgu mu vihaselt ilmelt kõrvale.
„Jah. Arielle ja mina ammu juba kahtlustasime, et midagi on valesti,“ ütles ta ja tõstis hääletooni, kui nägi, et ma tahan midagi öelda, „ja näha oli, et sa oled pime ta vigade suhtes. Isegi praegu, kui kõik on nii ilmselge, ei taha sa tõtt tunnistada.“
Ta tõusis püsti, oodates, et ma temaga nõustuksin. Aga ma keeldusin seda tegemast. Mitte midagi ei olnud ilmselge, kuni ma ei olnud Nathanilt endalt tõtt kuulnud.
„Ma arvan, et sa peaksid minema,“ ütlesin lõpuks ja keerasin talle selja.
Mõne sekundi pärast kuulsin ma ukse sulgemist. Vähemalt oli ta aus olnud ja öelnud otse välja, mida ta asjast arvab. Või mida enamus paistsid arvavat. Ja, mis veelgi hullem, nad paistsid seda järeldavat. Neil ei olnud mingeid tõendeid, mis oleks Nathanit Clarke'idega sidunud. See kõik oli vaid sellepärast, et Nathanist ei olnud mingit märki. Ma vajusin voodile ning tundsin, kuidas mu pea kõigi nende probleemide peale lõhkuma hakkas.
Arielle, Andrea ja Jason- mitte keegi neist ei teinud Nathanist ega sellest, mis juhtunud oli enam juttu. Nagu kõik oleks korras olnud. Ma vaatasin Andread ja Ariellet sööklas vestlemas. Igatahes ei näidanud Arielle seda välja, et Michaeli surm talle kuidagi haiget oleks teinud.
Ma ohkasin ja ütlesin, et lähen ees juba klassi. Paar päeva pärast seal metsas juhtunut, kandsid paar õpetajat musta. Ma arvasin, et see oli pigem viisakusest. Nad ei paistnud tegelikult hoolivat, kes oli tapetud või, mis oli juhtunud.
Ma panin pea lauale ja jäin ootama kella helisemist.
„Nathan ei väärinud sind.“
Ma pöörasin pead ja märkasin Damonit uksepiidale nõjatumas. Tal oli sünge ilmse näol. Üldse paistis ta kuidagi närviline olevat.
„Ära hakka,“ ütlesin ja kiskusin pilgu talt lahti.
Ta sammus lähemale ning istus mu kõrvale pinki.
„Kas sa armastasid teda?“
Seda küsides lisandusid ta ilmele kibedus, viha ja kurbus. Ma ei vastanud midagi, mille peale ta ohkas. Ta keeras ennast näoga tahvli poole, kui õpilased klassi hakkasid ilmuma. Andrea saatis meile ilmeliku pilgu ja istus siis mu taha. Pärast tundi küsis ta mu käest, miks me olime Damoniga kahekesi klassis istunud ja, mida ta rääkinud oli. Ma ei tundnud, et oleksin talle seda rääkida tahtnud, aga ta jätkas küsimist, kuni ma talle vastasin.
„Ta ütles, et Nathan ei väärinud mind ja küsis, kas ma... armastasin teda. Noh, Nathanit.“
Andrea nägu lõi särama. „Ja mida sa vastasid? Oli ta armukade?“
Ma olingi arvanud, et ma sellise küsimusterahe alla satun. „Mitte midagi ei ole vastanud.“
Ta kortsutas kulmu. „Miks? Ma olen jumala kindel, et ta oli armukade, muidu ta ei oleks seda küsinud.“
Ta küsimused ei tahtnudki lõppeda ja ma pidin seda kõike kannatama, kuni tundide lõpuni. Lõpuks ma siiski sain taast lahti, kuna tal oli üks tund rohkem, kui mul. Ma olin just ühikasse jõudmas, kui ma nägin kõrval metsas midagi välgatamas. Ilmselt ei olekski ma seda tähelepannud, kui sellega ei oleks kaasnenud tugevat tuuleiili. Ümberringi ei olnud kedagi. Ma olin praegu täiesti üksinda. Uuesti metsa poole vaadates, kissitasin ma silmi, et paremini näha. Mingi vari nagu oleks liikunud seal. Ma kõhklesin, kas minna lähemale või mitte. Lõpuks siiski astusin paar sammu edasi. Järsku nägin ma seda kuju täiesti selgelt. Ma ahmisin õhku. Sama kiirelt, kui see oli ilmunud, see ka kadus. Need juuksed, silmad... Ei, see ei saanud tema olla. Nathan ei oleks oma nägu siin näidanud või siiski? Ma ehmusin, tundes veel kümemat tuuleiili. Keegi seisis mu selja taga.