Last Breath / I Osa

Ilma like nuputa saab ka oma arvamust avaldada.

Jutt on väga hea! Ootan kannatamatult juba uut osa.

Saab küll, aga ma ei ole eriline kriitik, lihtsalt kas meeldib või ei meeldi saab minu arvamust liigitada.. ja alati ei viitsi kirjutada et hea jutt...

Herbts : ; )
nja .
aitääh.

FlyWithMe : ; d
aitämh . ; )

Smile : heh, ty ,
hmm ... ; )

21 , ; )


Ümber pöördudes nägin ma teda. Need olidki tema juuksed, silmad... see pilk, millega tal oli kombeks mind vaadata. Ma tundsin, kuidas mu süda lööke vahele jättis.
„Mida sa siin teed?“
See küsimus nõudis mult tohutut pingutust. Ma kiskusin pilgu talt lahti ja suunasin selle maha.
„Ma...“
Tema hääl. Tundus, nagu ma ei oleks seda aastaid kuulnud.
„Sa ikka tead, milles sind kahtlustatakse?“
„Jah,“ vastas ta rahulikult.
Tundus, nagu ta ei oleks üldse kartnud, et keegi võib meid näha.
„Keegi ei näe meid.“
Jälle ta tegi seda mõtete lugemise värki, mis mind tavaliselt endast välja viis.
„Kus sa olnud oled?“
Ma paiskasin talle kohe kõik küsimused välja. Ei olnud mingit põhjust teeselda, et kõik on korras.
„Igalpool.“
Ma turtsatasin.
„Ma tahtsin, et sa teaksid tõde.“
Ta astus mulle sammu lähemale.
Ma neelatasin. „Ja mis siis on tõde?“
„See kõik, mis sulle räägitud on... see on vale. Ma ei kuuluks eales Clarke'ide hulka. Sa peaksid seda teadma.“
Ta ei keeranud enda pilku mult sekundikski eemale. Ma ei teadnud, mida vastata. Loomulikult ma uskusin teda, aga... miks ta nii kaua ennast varjanud oli? Nagu näha, siis Clarke'id teda vangistuses ei hoidnud.
„Kui sa mind ei usu, siis...“
„Ei, ma usun sind. Lihtsalt, kuhu sa kadusid?“
Seda küsides vaatasin ma lõpuks talle otse silma. Ma ei lugenud ta silmadest mitte midagi rohkemat välja, kui kahetsus.
„Ma ei saa seda praegu rääkida, aga luban, et teen seda kunagi.“
Kunagi. Seda sõna sai igat moodi tõlgendada. Homme. Kuu aja pärast. Aasta pärast.
„Tead sa, kus Valeria on?“ küsisin, lootes, et ta vastuses ei ole sõna surm.
„Clarke'ide käes,“ vastas ta, valulik ilme näol.
Selge. Nii, et ta ei olnudki siis surnud. Mis oli iseenesest hea.
„Ma pean minema. Keegi tuleb... kohe.“
Seda öeldes vaatas ta kooli pooli. Olid tal mingid selgeltnägija võimed?
„Aga ma tulen tagasi ja seletan sulle siis kõik.“
Ta kõhkles hetkeks ning võttis siis mu käe ja pani enda huulte juurde.
„Anna andeks.“
Enne, kui ma arugi sain, oli ta juba kadunud. Ma seisin paar minutit seal veel, kui Damon koolimajast väljus. Õnneks jõudsin ma enne ühikasse sisse minna, kui ta mind märganud oleks ja jälle oma tüütavate küsimustega lagedale tulnud.
Kuidas Nathan koolihoovi siseneda oli saanud? Terve ala oli aiaga ümbritsetud ja ööpäevaringse kaitse all. Seal oli ikkagi midagi kahtlast. Siiski üks asi oli kindel- ta ei kuulunud Clarke'ide hulka, mis pani mind kergemini hingama.
Ilmselge oli see, et ma ei saanud ta käigust kellelegi rääkida. Isegi mitte Andreale või Ariellele. Andrea oli selge sõnaga öelnud välja kõik oma kahtlused Nathani suhtes.
Ma viskasin koti nurka ja lukustasin ukse. Aknast välja vaadates, nägin seal õpilastesalku kõndimas. Ma olin just pilku ära keeramas, kui nägin Ariellet ja Damonit teistest õpilastest veidi kaugemal vestlemas. Tegelikult tundus see pigem vaidlusena. Arielle nähvas talle minema ja kiirustas siis minema. Damon jäi talle vihase näoga järele vaatama. Mis nende vahel toimus? Kui ma hiljem Andrealt selle kohta küsisin, muutus ta ilmse veidi süngeks.
„Ma ei tea. Damon lihtsalt tormas ta juurde, kui me ühika poole kõndisime, ja küsis, kas ta saab Ariellega rääkida.“
Ma kortsutasin kulmu. „Kas sa arvad, et nad... noh, on koos või midagi sellist?“
„Ee, ei tundu küll sedasi.“
Ma korraks isegi kaalusin, kas rääkida Andreale Nathanist, aga mõtlesin, et parem siiski mitte. Ta ilmselt läheks räägiks seda mu isale. Peale Nathani vastu suunatud sõnavõttu oli see kindel.
„Teeks täna midagi. Ma ei viitsi nagu nunn toas istuda,“ lausus Andrea igatsevalt aknast välja vaadates.
„Tee siis,“ vastasin ükskõikselt, mõtetes ikka veel Damoni ja Arielle loo juures.
Andrea saatis mulle vihase pilgu ja võttis enda mantli kapist.
„Lähme välja. Arielle istub seal nii üksinda.“
Ma tõusin toolilt püsti ja sammusin akna juurde, nähes Ariellet pingil istumas ja telefoniga rääkimas.
„Olgu,“ ütlesin ning järgnesin Andreale.
Arielle märkas meid alles siis, kui me ta ees seisime.
„Noh, mis mossitad?“ küsis Andrea ta kõrvale istudes.
Ma tegin sama.
Arielle paistis veidi närviline. Tegelikult mitte veidi, lausa eriti närviline. Andrea muidugi ei pannud seda tähele, hakates rääkima, kui igav viimasel ajal on. Arielle, nagu minagi, ei paistnud ta juttu tähele panevat. Selle asemel vaatas ta muudkui ringi, nagu otsiks kedagi.
Jason ja paar ta sõpra astusid koolimajast välja. Mida nad nii hilja seal tegid? Andrea nägu lõi särama.
„Hm, vabandage mind,“ pomises ta ning kõndis nende suunas.
„Mille üle te enne Damoniga vaidlesite?“ küsisin.
Kui ma ei oleks Ariellet nii tähelepanelikult jälginud, oleksin võib-olla märkamata jätnud ta võpatuse selle küsimuse peale.
„Me...“ Tundus, nagu ta otsiks sobivaid sõnu. „Selle üle, mis metsas juhtus.“
Ta saatis mulle silmanurgast pilgu.
„Ma ei ole sult seda enne küsinud, aga miks sa mind kaasa tirisid, kui see kõik seal metsas juhtus?“
„Kas ma ei oleks pidanud?“
Ta vältis mu pilku, vaadates ainiti Andread ja Jasonit, kes olid kahekesi jäänud.
„Ei, mitte seda, lihtsalt... miks sa näiteks Michaeliga ei põgenenud? Võib-olla oleks ta siis veel... elus.“
Ma võtsin kogu oma tahtejõu kokku, et talle kõik see praegu näkku paisata. Ta neelatas ega vastanud paar minutit midagi.
„Ma tirisin sind kaasa, sest teadsin, et Clarke'id tahtsid sind ja Nathanit. Mul ei ole aimugi, miks nad Michaeli tapsid.“
Lõpuks vaatas ta mulle otsa. Ta pilk oli nii otsekohene, et mul hakkas enda küsimuste pärast piinlik.
„Kuidas sa seda teadsid?“ küsisin, aimates juba ta vastust ette.
Arielle kortsutas kulmu. „Kas sa siis ei saanud aru? Ma olin üks nendest."

Yay,mulle meeldis. Hästi läheb! :)

Nii lahe, mulle väga meeldib

P2nta : tore ; )

Tulihobune : siis on hea .

Smile : ty , ; )
heh , pääris hea .

22 , ; )



Ma olin seda aimanud peale sealt metsast pääsemist, aga ei julgenud ega tahtnud talt selle kohta enne küsida, mõeldes, et mu oletused ei pea paika. Ta ootas, et ma midagi vastaksin, aga ma ei teadnud, mida ma ütlema peaksin.
„Ma rõhutaksin sõna olin,“ lausus ta, ja nähes, et ma ei vasta ikka veel midagi, ta ohkas.
„Räägi mulle kõik ära,“ ütlesin.
„Mitte praegu... Andrea ja Jason on siin. Homme, ma luban, et räägin.“
Ta tõusis püsti ja kõhkles hetke, aga lahkus siis.
Andrea saatis teda pilguga ja jättis siis Jasoniga hüvasti.
„Mis tal hakkas? Igatahes, ma sain praegu kasulikku infot.“
Ma kergitasin kulme, teeseldes huvi.
„Jasoni toas toimub täna midagi. Palun, sa pead tulema.“
„Lõpeta, Andrea. Sa võid minna, aga ma ei liigu enda toast kusagile.“
„Jumal küll, Stella. Sellest rünnakust on rohkem, kui kaks kuud möödas, oleks aeg...“
„Asi ei ole selles. Mul ei ole tuju praegu kusagile tulla.“
Ta kehitas õlgu ega üritanud mind enam veenda. Me istusime seal veel veidi aega, kuni mul külm hakkas ja ma enda tuppa läksin.
Arielle ülestunnistus oli põhjuseks, miks ma Andreaga ei tahtnud Jasoni poole minna. Ta rõhutas, et ta oli kuulunud nende hulka. Kuidas ta välja oli saanud astuda? Nii palju, kui mina teadsin, ei olnud see võimalik. Ja mida täpsemalt nad olid Damoniga selle rünnaku kohta rääkinud? Milline oli Damoni osa selles? Kas ta kuulus samuti...? Ma lootsin südamest, et see tõsi ei oleks. Mulle tundus, et kõik teadsid rohkem sellest rünnakust, kui mina.
Ma vajusin voodile, tundes väsimust. Vali koputus äratas mind unest. Ma tundsin, kuidas süda tagus ja ust lahti tehes sundisin ma ennast rahulikuks.
„Võib sisse tulla?“
Ma ohkasin, nähes Damonit ukse taga seismas. Ta ei paistnud kõige kainem olevat. Ilmselt oli ta Jasoni ja teistega ühinenud.
„Mis on?“
Ma lootsin, et tüdimus mu hääles annab talle teada, et ma ei soovi teda praegu siia. Kahjuks tundus mulle, et ta ei saanud mu küsimusestki aru.
„Võib siis tulla?“
Ma tegin ust rohkem lahti, et ta sisse astuda saaks.
„On sul midagi tähtsat öelda?“ küsisin.
Mu lootus, et ta kiiresti minema läheks, purunes, kui ta akna juurde kõndis ja sellest välja vaatama jäi.
„Jah,“ vastas ta, keerates ennast näoga minu poole.
Tuba oli kahjuks liiga pime, et ta ilmet näha.
„Sa jätsid mu küsimusele vastamata.“
„Mis küsimusele?“
Ta liikus aknast veidi eemale. „Kas sa armastasid teda?“
„Mis vahet sellel enam on?“ küsisin.
Ta vaikis veidi aega, aga küsis siis: „Aga mind?“
„Jumal küll, Damon, sa ei ole kaine ja...“
Ta oli paari sammuga minu juures ja haaras mul käest.
„Ma armastan sind ikka veel,“ lasusus ta, pannes enda lauba minu oma vastu.
„Sa peaksid minema,“ ütlesin peale pikka vaikust, aga ei lükanud teda eemale.
Ma tundsin ta sooja hingeõhku enda huultel, kui ta rääkis. „Miks?“
„Sest see on lihtsalt vale.“
Ta surus enda huuled mu suule ega eemaldunud enne, kui mina seda tegin.
„Sa peaksid tõesti minema,“ ütlesin ja avasin ukse.
Ta vaatas mind paar sekundit, aga lahkus siis ilma midagi ütlemata. Ma sulgesin kergendustundega ukse.
„Damon lahkus suhteliselt vara.“
See oli ainuke lause, millele ma ka reageerisin. Andrea õnneks ei märganud mu võpatust, vaid rääkis eilsest istumsest edasi.
„Kas sinu ja Jasoni vahel on midagi?“ küsisin, kui ta vahepeal enda jutus pausi tegi.
Ta vaatas mind üllatunult. „Vau, sa oled seda märganud. Tavaliselt sa oled enda asjades nii kinni, et sul ei ole aega mõelde teiste asjade peale.“
Ma kortsutasin kulmu. Oli see tõsi?
„Aga jah, ilmselt on küll,“ sõnas ta naeratades, „ja sa tuletasid enda küsimusega mulle meelde, et me pidime välja sööma minema.“
Ta tõusis diivanilt ja sammus ukse juurde.
„Loodan, et sul liiga igav ei hakka.“
Arielle oli lubanud mulle täna kõik ära rääkida. Ma kartsin kuulda kõike, mis puudutas Nathanit või Damonit. Kui kumbki neist selle rünnakuga seotud oli, siis...
„Stella, võib tulla?“
Mu süda hakkas rahutult Arielle hääle peale taguma.
„Jah.“
Ta astus ebakindlalt sisse, jäädes mulle murelikult otsa vaatama.
„Istu,“ ütlesin ja osutasin diivanile enda vastas.
Ta astus kõhkleval sammul edasi. Kogu ta olekust õhkus, et ta lahkuks siit esimesel võimalusel.
Ma ootasin, kuni ta rääkima hakkas.
„Anna andeks, et ma enne midagi ei öelnud. See on lihtsalt nii keeruline.“
Ta ohkas raskelt ning pööras pilgu aknale. Mõnda aega ei öelnud ta midagi.
„Ma kuulusin Clarke'ide hulka kolm aastat. Täpselt pool aastat tagasi nad tapsid mu vanemad ja ma teadsin, et pean nende hulgast välja saama. Lõpuks leidsin ma viisi, kuidas seda teha.“
Ta peatus korraks ja saatis mulle kõhkleva pilgu.
„Hm... sa peaksid ilmselt midagi veel teadma. Damon aitas mind sellega.“
Ma kortsutasin kulmu, mõistmata, kuidas Damon teda oli saanud aidata.
„Damon? Mis temal sellega...?“
„Ta kuulub samuti nende hulka,“ pahvatas ta, jälgides hoolikalt mu reaktsiooni.
Nüüd sai mulle kõik selgeks. Damon oli neile mu andest rääkinud. Tema oli kõige selle taga. Ma tõusin püsti ja kõndisin akna juurde, jäädes sellest välja vaatama.
„Miks ta seda tegi?“
Ariellel võttis veidi aega, et mõista, millest ma räägin.
„Miks ta...? Ei, temal ei olnud selle rünnakuga midagi pistmist. Ta ei ole Michaelit tapnud. Vastupidi, kui ta nägi, et Michael on ohus, üritas ta teda päästa, riskides oma eluga. Kui Clarke'id oleksid näinud, et ta üritab Michaelit päästa, siis...“
Ma pöördusin teda vaatama, uskumata enda kõrvu.
„Siiski on ta surnud,“ laususin, hoides vägisi pisaraid tagasi, „kes mu 'ande' siis reetis?“
Ma vaatasin teda kibdust täis pilguga, aimates ta vastust väga hästi ette. „Mina,“ lausus ta peale pikka vaikust. Ta näos ei peegeldunud ühtegi kahetsuse varjundit.

Jap, hea. Endiselt.
Kuskil oli mingi sõnade järjekord, kus oleks andnud minu arust natukene.. Nohh, loogilisemalt sõnu järjestada. Aga see on tühi asi.
Ausalt öeldes, mul jooksis korraks juhe kokku, aga ma usun, et enam-vähem sain lõpuks siiski aru ning loodan, et järgmiste osadega saab kõik veel selgemaks.
Seega, mis muud, kui uut! :)

ty .
chiizes , jah , ma vist leidsin selle koha üles. A mdea, võimalik, et sa mõtlesid midagi muud. ; )

Minu arvates ka on siiani väga hea. Mõnus on seda lugeda. Ootan kiiresti uut osa.

Oo, huvitav.

FlyWithMe : ty . ; )

Smile : ahah, selge
aitäh .

WorldIsYours : oo, tänan

23 . ; )



Ta tõusis püsti, sammudes ukse poole. „Ma loodan, et sa saad mulle andestada. See oli väga ammu.“
Nende sõnade saatel ta lahkus. Ma ei teadnud, mida edasi teha. Kokkuvõttes oli mul siiski õigus olnud. Damon kuulus samuti nende hulka ja tema ei olnud välja astunud. Järelikult teadsin ma nüüd juba vähemalt kahte Clarke'i, noh, tegelikult ühte Clarke'i ja ühte endist Clarke'i, kes kõikide teiste õpilastega samas koolis käisid ja sama öömaja jagasid. Ma teadsin, et kui isa sellest teada saaks, järgneks sellele midagi väga karmi. See võiks isegi surmaga lõppeda, mida ma ei soovinud, kuigi võib-olla oleksid nad seda siiski väärinud. Michael oli ju surnud, kuigi tal ei olnud midagi sellega pistmist.
Vaikne koputus kõlas uksele. Algul arvasin ma, et kuulsin valesti, aga siis kordus see uuesti. Uksele minnes, sain ma peaaegu infarkti. Nathan astus sisse, vaadates mind arusaamatu pilguga. Õnneks mu kõnevõime taastus õige pea.
„Mida sa siin teed?“ pahvatasin.
Ta tuli sisse ja lükkas ukse kinni. Siis jalutas ta akna juurde ning heitis pilgu välja.
„Tulin sind ära viima,“ lausus ta.
„Mind? Kuhu? Sa ikka tead, et narkootikumide kasutamine on ebaseaduslik?“
Ta silmadesse ilmus lõbus säde, aga ta ei naernud. „Mhmh, aga ma ei ole mingi aine mõju all. Tuled siis või?“
Kas ta rääkis tõsiselt? Et ma lihtsalt niisama, lambist, paneksin enda asjad kokku, või jätaksin asjad just maha, ning läheksin temaga... jumal teab, kuhu?!
„Kuhu ma tulema pean?“ küsisin, rahunedes veidi maha, et asjas selgusele jõuda.
„Minuga kaasa.“
Kui ta arvas, et sellest selgitusest piisab, siis ta eksis rängalt.
„Ma seletan sulle minnes. Meil ei ole aega. Palun võta oma paar asja ja lähme.“
Paar asja? Ma mõtlesin selle üle paarkümmend sekundit, aga jõudsin siis järeldusele, et parem on võib-olla tõesti ta juhiste järgi käituda.
Kui me ühikast väljusime, ei näinud ma ümerringi kedagi, kuigi praegu ei olnud öörahu ega midagi ja tavaliselt sel ajal liikus suhteliselt palju rahvast ringi. Ilmselt oli Nathan sellega kuidagi seotud. Me ei läinud peaväravast välja, vaid keerasime ühikast paremal asuvasse metsa. Kuigi hiljem ma avastasin, et see ei olegi eriline mets vaid lihtsalt paar suuremat puud. Metsast välja jõudes, käskis ta mul ühte musta autosse istuda, mis ootas meid tee ääres. Autos tabas mind järgmine üllatus. Mingi blondiin istus kõrvalistmel. Ta pööras ennast näoga minu poole ja naeratas.
„Hei.“
„Ee, hei.“
Ma üritasin tagavaatepeeglist Nathani pilku tabada, mis aga kahjuks ei õnnestunud.
„Ma olen Kat. Sa oled vist Stella?“
Tõtt öelda ta lõbus olek ja tahe minuga vestlust arendada, häiris mind praeguses olukorras tõsiselt ja ma nägin suurt vaeva, et tema vestluskatseid mitte ära rikkuda mõne mõtlematu sõnaga.
„Jah,“ vastasin, manades näole naeratuse, lootes, et see liiga võlts välja ei näe.
Me peatusime ühe väikese maja ees. Väljast vaadates ei paistnud see midagi erilist olevat, aga sees oli tõesti hubane ja mõnus olla. Paari minuti pärast kuulsin ma uuesti mootori käivitumist.
„Kuhu ta läheb?“ küsisin Nathanilt, märgates, et Kat sõidab minema.
„Tagasi Porteri juurde.“
Ma kortsutasin kulmu. „Porteri? Selle Porteri?“
Ta muigas ja tõstis pilgu paberilt, millesse ta süveneda üritas. „Jah, selle Porteri.“
„Miks?“ küsisin, istudes elutoa diivanile.
Siin oli tõesti hea olla. Kõik ümberringi tundus nii turvaline.
Ta pani paberi käest, mõistes, et ma ei kavatsegi tema küsimustega pommitamist lõpetada. „Porter on ta ema isa.“
Ma kergitasin kulme, kaotades huvi selle vastu.
„Jah, päris sarnased,“ vastasin ükskõikselt, vaadates elutoas ringi.
„Küsi siis,“ lausus ta peale pikka vaikust.
Ma kergitasin järjekordselt kulme, taipamata, millest jutt käib.
„Mida ma täpsemalt küsima pean?“
Ta muie süvenes. „Mida sa küsida tahad.“
„Miks sa arvad, et ma midagi küsida tahan?“
„Ei taha siis või?“
Ma ei vastanud paar minutit midagi.
Noh, kes ta siis oli?
Ma teadsin, et see küsimus jõuab temani, kuna aitasin sellele ise kaasa, keskendudes talle. Nathanil oli tõsine ilme näol, kui ta mulle vastas. „Kas ta siis ei öelnud oma nime?“
„Jumal küll. Lõpetame selle teema. Sa tead, et ma ei mõelnud seda.“
Ta naeratas ükskõikselt, mis tegi ta veel vastapandamatuks. See naeratus sobis talle rohkem, kui ükski teine naeratus.
„Ta ei ole mulle keegi,“ vastas ta uuesti tõsiseks muutudes, „aga, kui sa oskasid mulle praegu mõttejõul selle küsimuse saata, võiksid sa üritada ka enda mõtteid vahel kontrollida.“
Ta võttis uuesti paberi kätte ja kogu ta olemus muutus järsku hoopis süngemaks. Mida see tähendama pidi? Olen ma kunagi midagi... hm, sobimatut siis mõelnud, mille peale ta ärrituda võiks? Meelde nagu küll ei tulnud.
„Äkki värkendad mu mälu ja ütled, millest jutt käib, sest ma ei saa järjekordselt aru.“
Ta saatis mulle ärritunud pilgu ja kõndis suure akna juurde, kust avanes vaade tervele õuele. Ma käisin mõtetes üle kõik eelnevate päevade sündmused ja siis taipasin, millest jutt käia võis.
„Kas... ega sinuni ei jõudnud... noh, tead küll,“ ma neelatasin kuuldavalt, „see... asi Damoniga? Sest kui jõudis, siis... mm.“
Ta pööras pilgu tagasi mulle, oodates mu lause lõppu, mida ei tulnudki. Ma ei teadnud, mida ma täpsemalt ütlema peaksin.
„Kui sa... tahad temaga olla, siis lihtsalt ütle.“
Tal paistis ennast selles olukorras väga ebamugavalt tundvat. Ilmselgelt ütles ta selle lause välja suurte raskustega.
Ta sõnad pani mind end kohutavalt halvasti tundma. Kas talle jäi selline mulje?
„Ma ei... see ei ole üldsegi nõnda,“ laususin.
Kui ta oleks näinud, kuidas Damon mu ukse taha ilmus, ei oleks ta võib-olla...
„Ma nägin seda,“ sõnas ta.
Pidi ta kõik nõnda otse välja ütlema? Ta pani mind praegu meelega piinlikku olukorda.
„Me ei pea sellest rääkima.“
Ma tõesti ei teadnud, mida öelda. Sõnade lausesse sättimine ei olnud mu tugevaim külg. Sellepärast ma tõusingi ja sammusin ta juurde.
„Ma... hm, pean seda ütlema, sest muidu on kõik rikutud. Ma armastan sind.“
Siit tuli Damoni küsimusele vastus. Ma arvasin juba, et ta ei vastagi midagi ja vaatasin rahutult talle otsa. Ta oli mind selle pilguga terve see aeg vaadanud ega keeranud nüüdki endi silmi minult.
„Hm, olgu,“ ütles ta lõpuks, mille peale ma kulmu kortsutasin.
Hm, olgu?! Selge siis.
Muie ilmus taas ta huulile.
„Vabandust, mul läheb nüüd su 'sõnaderohkele' vastusele mõtlemisega veidi aega,“ laususin vihaselt.
Ta muie suurenes naeratuseks. „Ma arvasin, et sul pole rohkem sõnu vaja.“
„Miks sa seda arvasid?“
„Kuna see on ilmselge, mida ma sinu vastu tunnen, või ei ole?“
Noh, jah. Võib-olla kui nüüd mõtlema hakata, siis on ta tõesti veidi rohkem kiindumust välja näidanud, kui mina.
„Võimalik,“ vastasin, suutes oma näole samuti ühe naeratuse tekitada.
Ta tõmbas mind kallistuseks enda vastu.

(Y)

Heaaaa

WorldIsYours : ; )

Triinut6 : aitäääh .

24 .



„Su uus sõber jõudis tagasi,“ ütlesin, nähes aknast, kuidas ta autost välja tuli.
Nathan läks talle ukse peale vastu. Kat astus sisse, hoides endal ümbert kinni.
„Õues on jõhkralt külm,“ lausus ta, minnes ruttu ahju ette enda käsi soojendama.
Ma saatsin Nathanile tüdinud pilgu, millele ta seekord vastas endapoolse manitseva pilguga ja läks Kat'iga millestki rääkima.
Ma kõndisin elutoast välja, minnes treppidest üles. Ülemisel korrusel avasin ma esimese ukse ettevaatlikult ja sain kohe aru, et see pidi Nathani tuba olema. Või oli kunagi olnud, kuna see tundus veidi... lapselik. Uksest vasakul asuva kapi peal olid raamitud pildid. Ma võtsin ühe kätte. Pildil olid umbes kahekümendate lõpus olev naine, ta kõrval kolmekümnendate alguses olev mees ja nende keskel väike poiss. Nathan. Ta oli siin umbes... kaheksane? Naisel olid täpsemalt sama värvi juuksed, nagu Nathanilgi, kastanpruunid ja ta naeratuses oli samuti midagi, mis meenutas Nathanit. Mehel olid Nathani silmad. Või vastupidi. Pruunid ja otsekohesed. Ma panin pildi käest ja olin just toast uuesti väljumas, kui märkasin kapil, veidi tagapool, üht pilti, mis mulle silma jäi. See oli ühest väikesest, võib-olla viie aastasest või veidi vanemast, tüdrukust. Tema välimus oli Natahniga nii sarnane, et ta pidi lihtsalt Nathaniga suguluses olema. Õde? Miks ta mulle midagi temast rääkinud ei ole? Tõde oli see, et ta ei olnud mulle suurt midagi enda perekonnast rääkinud. Ma läksin välja, pannes enne pildid tagasi nii nagu need olid olnud, ja tõmbasin ukse tasakesi enda järel kinni. Alla tagasi jõudes, leidsin ma eest vaid Kat'i, kellel olid käes needsamad paberid, mida enne Nathan oli lugenud. Ma kõndisin üle toa nagi juurde ja võtsin enda jope.
„Kardad sa mind, et sa ei või sekunditki minuga ühes toas veeta?“
Ta pilk oli ikka veel paberil, aga ma sain aru, et ta rääki minuga. Kui tal just täiesti ära ei olnud keeranud ja ta endaette ei rääkinud.
„Kardan? Sind?“
Ta kergitas kulme, tõstes enda pilgu mulle.
„Miks sa siis ei istu?“
Ma kõndisin diivani juurde, võttes istet ja oodates, mis tal öelda on.
Ta pani paberid käest ja kallutas enda veidi ettepoole. „Sa arvad, et mulle meeldib Nathan, on nii?“
Ma vaikisin tükk aega enne vastamist. „Ei.“
Ta muigas mu vastuse peale. „Arvad küll. Muidu sa ei oleks nii tõrges seal autos olnud.“
„Ma olin tõrges... millegi muu pärast.“
Ma oleksin peaaegu välja öelnud, et ta hüperaktiivsus käis mulle tõsiselt närvidele, aga sain viimasel hetkel sõnasabast kinni.
Ta kehitas õlgu. „Hea küll. Aga sulle meeldib ta.“
Ohoo. Kuidas ta sellise avaldusega lagedale nüüd siis tuli? Ma turtsatasin ega vastanud midagi, kuigi ta ilmselt ootas, et ma seda teeksin.
„Noh, talle meeldid sina küll.“
„Selge.“
Ta pahvatas naerma. „Sulle ei meeldi vist väga oma tundeid jagada.“
Mida tema minust teadis? Me kohtusime vaevalt paar tundi tagasi, aga ta käitus nõnda, nagu me oleksime vanad tuttavad.
„Ja sinust õhkub vaenulikkust, seda võin ma ka öelda.“
Olgu siis. See jutuajamine oli läbi. Ma tõusin püsti, sammudes temast eemale.
„Ja sinust õhkub liigset mõrda.“
Ma lahkusin enne, kui ta oleks vastulöögi saanud anda. Kui ta seda üldse kavatseski teha. Ma jooksin uksest väljudes otse Nathanile otsa. Ta jäi mind vaatama, kulm veidi kortsus.
„Mis on?“ küsisin, kui ta midagi ei öelnud.
„Midagi. Mis sul on?“
Ma kõndisin edasi, istudes terrassil olevale pingile. Ilmselt oli ta meie 'jutuajamist' pealt kuulnud. Või vähemalt viimaseid lauseid.
„Ta alustas.“
Jah, lapsik, aga tõsi.
„Mida ta alustas. Sinuga rääkimist või?“
Aga loomulikult loetakse mulle nüüd sõnad peale. Mida ta tahtis? Et me saaksime järsku parimateks sõpradeks Kat'iga? Jääb ära. Ma ei vastanud midagi, mille peale ta kulmu kortsutus süvenes.
„Tal oli õigus sinu iseloomu kohta. Kui sa nii ebasõbralik edasi oled...“
„Okei. Mulle loeb loengut väga sobiv inimene ebasõbralikkuse kohta,“ nähvasin, „Lihtsalt, kui sa tahad temaga ühel nõul olla, ole, mul ei ole midagi selles vastu, aga ära loe mulle moraali. Mul ei ole absoluutselt selleks praegu tuju.“
Ma tõusin püsti ja kõndisin majast eemale, tahtes veidi üksi olla. Nathani pilk jäi mulle nii kauaks, kuni ma puude varju kadusin.

Hea. (:
Selles tunnete jagamise osas tundsin väheke sarnasust iseendaga. Mulle ka ei meeldi, kui hakatakse hullult pärima iga asja kohta jne. Ning seda enam, kui seda teeb keegi, keda ma põhimõtteliselt ei teagi.

P2nta : ty . ; )
mhm , see häirib tõesti .

Smile : aitähh . ; d hehe .

25 . ; )



Ma ei tundnud seda kanti eriti, sellepärast ei julgenud ma kaugele minna. Naabruses ei elanud kedagi. Vähemalt mitte lähima saja meetri kaugusel.
Kas teised koolis olid juba mu puudumist märganud? Võimalik. Kui olid, siis see oli arvatavasti tänu Andreale.
Kooli turvamine oli ikka täiesti alla käinud. Kas tõesti keegi ei märganud, kui me Nathaniga koolist lahkusime? Miks keegi seda metsa ei turvanud? Sellel võiksid olla väga halvad tagajärjed, kui Clarke'id seda teaksid.
Järsku tundsin ma teravat valu südame läheduses. Nii ruttu, kui see tekkinud oli, see ka kadus. Ma vajusin põlvili ja tundsin, nagu oleks mult õhk ära võetud. Mul võttis veidi aega, et hingamine uuesti paika saada. Aga siis tundsin ma uut valutorget, mis oli veel tugevam.
„Stella.“
See hääl tuli kusagilt kaugemalt. Ma ei suutnud sellele keskenduda, kuigi teadsin, et oleksin pidanud. Keegi puudutas mu õlga.
Ja nii järsku oli valu ka kadunud. Täpselt nagu eelmiselgi korral. Pilt selgines aeglaselt ja ma nägin enda ees põlvitamas Nathanit.
„Mis juhtus?“ küsis ta, vaadates mulle murelikult otsa.
„Ma ei... tea.“
Kui see tunne enam ei kordunud, tõusin ma Nathani abil püsti. Ma ei pidanud küsimagi, kuidas ta oli osanud siia tulla. Ilmselt tema mõtete värk. Terve tee tagasi minnes, tundus mulle nagu ta tahaks midagi öelda, aga mõtles alati viimasel hetkel ümber. Lõpuks, kui ma olin diivanile vajunud, pea käte vahele asetanud, hakkas ta rääkima.
„Clarke'id ründasid kooli,“ lausus ta.
Mul võttis veidi aega, et aru saada, mida ta just öelnud oli.
„Kooli?“
„Jah, kool on täiesti rüüstatud. Kõik on põgenenud.“
Ma neelatasin raskelt. Mul oli nii palju küsimusi, aga ei julgenud ühtki küsida, kartes tema vastuseid. Nathan vaatas mind, kulm mõtlikult kortsus.
„Ühtegi surnukeha ei ole veel leitud,“ ütles ta, mõistes, et see küsimus mind painab.
See tegi asja veidi kergemaks, aga, kuhu isa, Bethany, Jason ning Ana läinud olid? Andrea, Arielle, Damon?
„Miks sa mind siia tõid?“ küsisin.
Mul oli halb eelaimdus, et ta teadis sellest rünnakust. Ta teadis, et see juhtub.
Nathan raputas pead. „Sest nad tahtsid sind.“
„Sa teadsid sellest,“ ütlesin püsti tõustes, „miks sa midagi ei öelnud?“
„Kui ma oleksin sellest su isale rääkinud, ei oleks ta mind uskunud. Või oleks ta vastanud, et kool on hästi turvatud ja...“
„Jah, aga nüüd on kõik nii, kui nii hävitatud.“
Õues oli hämaraks jäänud. Nad pidid olema kusagil seal. Väljas. Isa ning Bethany olid hästi turvatud, sellepärast arvasin ma, et nad pääsesid vaevata, aga Andrea ja teised. Kuhu nemad minema pidid? Kes neid kaitses?
„Nendega on ka ilmselt kõik korras. Vähemalt praegu,“ ütles Nathan ja ma tundsin, kuidas ta mu selja taha liikus.
Ma pöördusin ja toetasin enda pea ta õlale. Ta pani enda käed mu ümber ning toetas oma lõua mu pealaele.
Ma tõesti lootsin, et Nathanil on õigus. Ühtegi laipa ei olnud leitud, järelikult pidid nad ikka veel elus olema.
„Võib-olla ma peaksin lõpetama enda varjamise Clarke'ide eest?“ küsisin.
Nathan eemaldus minust, et näha, kas ma mõtlen seda tõsiselt.
„Ei.“
Kui ma vaid teaksin, mida teha. Ma mõtlesin veidi öeldu üle ja jõudsin järeldusele, et see peab olema õige tegu. Muud võimalust ei olnud.
Nathan vaatas mind kurva ilmega, teades, et ma olin oma otsuse teinud ja ta ei saanud mind kuidagi ümber veenda.
„Ma tean, kuidas neid leida,“ ütles Nathan peale pikka vaikust.
Ma naeratasin mõrult. „Kuidas?“
„Sa pead oma ema pähe tungima. Ma tean, et sa oled selleks võimeline.“
Ma ei olnud sellist vastust oodanud, sellepärast võttis mul veidi aega, et mu kõnevõime taastuks.
„Kuidas ma ta pähe peaksin saama? Mu võime ei ole nii tugev.“
„Ma ütlesin, et ma tean,“ sõnas ta ja sammus laua juurde, otsides sahtlistest midagi.
Ta leidis, mida ta otsis ja kõndis tagasi minu juurde, ulatades mulle mu ema portreefoto. Ma avasin suu, et küsida, kus kohast ta selle saanud oli.
„Ära küsi midagi,“ ütles ta ja pani mind diivanile istuma. „Sa pead talle keskenduma kogu oma keha ja hingega, ainult sel juhul saad sa tema mõtetesse.“
Ma vaatasin pilti vastumeelselt, aga teadsin, et tal on õigus. Nathan jäi mind ootavalt vaatama. Ma pidin uskuma, et ma suudan seda.
Tema silmad... need olid tõesti sarnased minu omadele. Rohelised. Ma meenutasin kogu oma välimuselt teda. Isal oli vist päris raske mind vahel vaadata, nähes neid samu silmi talle vastu vaatamas... Ma sulgesin silmad ja lasin enda meeled vabaks. Uusi tundeid ja mõtteid voolas järjest juurde ja ma sain aru, et need ei kuulu enam mulle.