MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Last Breath / I Osa | |
|
+18C0oozz FleurDeLis liiisake17 Naughty Triinut6 WorldIsYours Tulihobune Herbts Audrey nasicc Smile* Tennu P2nta. *Nastik. Sandy -mariliis FlyWithMe H. 22 posters | |
Autor | Teade |
---|
H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 6/2/2012, 22:29 | |
| 31 . ; )
Järgmine hommik tuli Lisa mu juurde rõõmsate uudistega. Noh, tema arust rõõmsate uudistega. Minul oli sellest täiesti ükskõik. Ta teatas, et mind lastakse õue jalutama. Koos tema ja ta vennaga. „Sul on vend?“ „Jah, Paul, ta on aasta minust noorem ja töötab siin kaitsjana.“ Ma kortsutasin kulmu. Lisa oli kuusteist, järelikult oli ta vend viisteist. Töötas oli kahtlane sõna. Pigem orjas. Aga ma ei öelnud selle kohta enam midagi. Kuigi, kui ma ta venda nägin, lõi mind pahviks tema väike kogu. Suur relv ja suured riided varjutasid kogu tema olemuse. Lisa korrastas ta välimust veidi. Ma jalutasin samal ajal edasi. Valvureid oli siin tõesti palju. Mulle tundus, et isegi rohkem, kui tavaliselt. Olid nad tugevamad turvameetmed kasutusele võtnud, kuna ma kavatsesin paariks minutiks õue tulla?! Imelikud. Lisa ja ta vend jõudsid mulle järele. „Näe, härra Damon istub eemal pingil,“ hõikas Lisa kummalise häälega. Ma vaatasin tema osutatud suunda ja nägin samuti Damonit. Tal olid päikeseprillid näol, kuigi ma ei näinud kusagil päikest ja ta põlvedel lebas mingi mapp. Ma kõndisin ta juurde. Lisa ja ta vend olid nii väikest kasvu, et pidid minuga sammu pidamiseks lausa jooksma. Damon tõstis pilgu, kui ma ta kõrval istet võtsin. Siis viipas ta Lisale ja Paulile, et need eemal ootaksid, mida nad ka tegid. „Pääsesime lõpuks välja, või mida?“ Ma ei vastanud, selle asemel lükkasin ma prillid ta pealaele, et näha, kas ta varjab midagi. Ei. Ühtki sinikat ma ei näinud. Midagi ebatavalist küll ta näos ei olnud. Damon kergitas kulme ja muigas viltuselt. „Arvasid, et mul on midagi varjata?“ „Sul on koguaeg midagi varjata,“ ütlesin ja pöörasin näo taeva poole. Pilved olid siin, eriti Clarke'ide õuel, ebatavaliselt tumedad. Seal, kus Clarke'ide õu lõppes, tulid veidi heledamad pilved ja kaugemal olid eriti heledad ja selged pilved. Nagu siin oleks sügis olnud ja seal suvi. Ma ei saanud sellest aru. Midagi pidi selle taevaga olema. „Pole tõsi,“ vastas ta, uurides, mida ma nii pingsalt vaatan. Kumbki ei öelnud pikka aega midagi. Mina mõtlesin, mis ta peas toimub ja tema mõtles, mis minu peas toimub. Lõpuks ta siiski purustas selle vaikuse ja ma sain teada, millest ta mõtelnud oli. „Nathan sai siis teada lõpuks, et ta õde on elus?“ „Ilmselt. Ega see vist juhus ei olnud, et ta õde kadus samal ajal, kui ta isegi.“ Damon muigas mõrult ja vajus mõttesse hetkeks. „Tead... ta sai päris suureks sõbraks tolle 'valvuriga'.“ Seda öeldes viipas ta peaga Lisa ja Pauli poole, kes istusid eemal pingil ja naersid millegi üle. Ilmselgelt rääkis ta Paulist, kuna Lisa oli teenija. „Tundus, nagu oleks nende vahel isegi midagi erilist. Armastus, kui nii võib öelda.“ Damon turtsatas. „Harrisele ei soovita ma seda muidugi rääkida. Tuleb ehk isegi ja lööb vaese poisi maha. Ta omanditunne on ju päris suur, või sa ei ole märganud?“ Ta kiskis oma pilgu nendelt ja pööras selle mulle. Tema pilgus segunesid kibedus, kurbus, viha ja veel mingi tunne, mis jäi mulle selgusetuks. Või ei osanud ma sellele lihtsalt nime anda. Alles siis ma märkasin, miks ta oli päikeseprille kandnud. See oli peaaegu nii väike muutus, aga siiski ma nägin seda. Ja üpris selgelt. Ta silmadesse, tavaliselt olid need tumerohelised ja nende värv oli mulle nii meeldinud, oli segunenud veel mingit värvi. Nagu ma juba ütlesin, oli seda nii vähe, et oleks mul peaaegu kahe silma vahele jäänud, kui ta mulle otsa ei oleks vaadanud. Punakas värvus peegeldus ta silmadelt vastu. Ma tundsin, kuidas miski mu sees kokku tõmbus ja neelatasin tugevalt. Ta sai aru, mida ma vaatan ning keeras ruttu pilgu eemale ja pani päikeseprillid tagasi ette. „Sa ei näinud midagi,“ ütles ta ja lahkus. Ma olin liiga suures ¹okis, et teda peatada. Lisa ning Paul tulid mu juurde, kui Damon vaateväljast kadunud oli. „Preili, on kõik kombes?“ küsis Lisa, vaadates mind enda murelikul pilguga. Vahel mulle tundus, et ta oli rohkem täiskasvanud, kui mina või üldse keegi. Ilmselt oli ta pidanud täiskasvanuks saama, mitte ta ei valinud seda vabatahtlikult. Oma venna pärast. Nagu Nathan oli oma õe pärast... Lõpeta neile mõtlemine! „Jah,“ suutsin lõpuks pomiseda. „Tahate te veel ringi vaadata või läheme tagasi sisse?“ Ma valisin viimase variandi, kuna tundsin järsku, kuidas raske koorem mulle peale langes ja mulle tundus, et kui ta mult veel midagi küsima peaks, hakkan ma nutma. Õnneks ei vahetanud ta minuga teepeal sõnakestki. Mulle tundus, et ta teadis, mida ma tunnen. Või nägi seda mu näost. Tal oli selline anne, et ta sai aru, mis meeleolus inimesed parajal momendil on. Muidugi ei olnud tal mingeid võluvõimeid, vaid tavaline inimese anne. Kui me sisse tagasi läksime, kallistas ta oma venda ning juhatas mind siis tagasi enda tuppa. Üksinda, ma olin siin küll umbes, kui kaua?, kaks kuud olnud, ei oleks ma ikka veel oma tuppa osanud minna, kuna ma olin põhilise aja toas luku taga. See oligi esimene kord, kui mind õue lasti, muidu võisin ma käia vaid väikesel rõdul. Ma istusin voodile ja Lisa jäi kõheldes ukse juurde seisma. „Miks te ennist õues nii kohkunud välja nägite, preili?“ küsis ta peale mõneminutilist vaikust. Mida ma talle vastama oleksin pidanud? Seda, mida ma nägin? Vaevalt. Ma ei teadnud isegi, mida see tähendada võis, aga, kui Damon seda varjas, siis ei saanud see midagi head olla. „Mul hakkas lihtsalt... halb.“ Ma heitsin voodile pikali ja tõmbasin teki peale. Õnneks sai Lisa aru, et mul ei ole praegu jutu tuju ja lahkus. Ta ilmselt sai ka sellest aru, et ma valetasin, kuna muidu oleks ta hakanud pärima, kas ta toob midagi ja katsunud, kas mul on palavik või midagi. Ma kahetsesin, et lasksin enne Damonil ära minna. Kuigi, kui ma oleks talt ka nende silmade kohta pärinud, ei oleks ta mulle ikka mingit erilist vastust andnud. Ma olin selles kindel. Järgmise päeva hommikul, kui ma olin just ärganud, koputas keegi mu uksele ja enne, kui ma vastata jõudsin, läks uks lahti. Sisse astus Nathani ema. Ta nägi väsinud välja. Tumedad laigud silmade all ja tundus, nagu oleks ta just nutnud... või tegi seda koguaeg. „Kas ma võin sisse tulla?“ Ta juba oli sees, aga sellegipoolest ma noogutasin. Ta tõmbas ukse enda järel kinni ja istus akna all olevale toolile, kus minagi enamuse oma ajast veetsin. Ma tõusin istukile ja ootasin, mis tal öelda on. Tema ilme järgi ei saanud see midagi head olla. „Ma olen tahtnud juba ammu sinuga rääkima tulla, aga pole kunagi sobivat hetke leidnud,“ lausus ta ja naeratas nukralt. Mul hakkas temast isegi veidi kahju, nähes teda seal nii abitu ja nõutuna. Ma ei vastanud midagi ja ta jätkas. „ Nathan siis sai teada, et ta õde on elus?“ „Jah,“ vastasin. „Oli ta õnnelik?“ Kui ta siiamaani oli oma pilku kätel hoidnud, pööras ta selle nüüd mulle. „Oli küll,“ ütlesin, meenutades, kuidas nad kohtudes kallistanud olid. Järsku, täiesti ootamatult, purskas ta nutma. | |
| | | Herbts 200 posti tüüd
Postituste arv : 202 Asukoht : Tähistaeva all...
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 6/2/2012, 23:02 | |
| UUT!! (ma ei oska enam originaalsem olla.. :) ) | |
| | | P2nta. Juubilar
Postituste arv : 165 Age : 28 Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 7/2/2012, 20:14 | |
| Mulle meeldib! :) Uut. :) | |
| | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| | | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 9/4/2012, 17:19 | |
| Issand, ma avastasin, et sa pole nii ammu kirjutanud. Millal uus osa tuleb? | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 13/4/2012, 22:22 | |
| Jaaah . ; ( Mul ei ole võimalik praegu kirjutada . Võib-olla jäärgmine nädal ? ma loodan . | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 13/4/2012, 22:28 | |
| See jutt on endiselt minu To Do Listis. Ma PEAN selle läbi lugema. PEAN Vahepeal käinud lugemas aga ikkagi tervenisti- veel mitte... | |
| | | Naughty Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2315 Age : 32 Asukoht : Harjumaa
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 13/4/2012, 22:29 | |
| No kui Audrey siin nii kiidab, siis vaja see asi vist ikka kätte võtta ja läbi lugeda.!
| |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 13/4/2012, 22:46 | |
| Sest ma vist algusest kunagi lugesin ka... Ja no... ma tean, et see on hea. Lugesin enne siis 30-ndat. Love that style. Aga eks kriitika tuleb siis kui kõik loetud. | |
| | | liiisake17 Naerupall
Postituste arv : 12 Age : 29 Asukoht : Tallinn
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 14/4/2012, 22:36 | |
| Apppiiiii, kui põnev :) Ei suuda uusi osi enam oodata. Lihtsalt liiga hea ! | |
| | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 23/4/2012, 22:36 | |
| Kus siis uued osad on? Varsti saab juba kolm kuud täis ja uusi osasid pole tulnud. We are still waiting! Võiksid anda meile mõne märgi, millal sa kirjutama hakkad uuesti. | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 24/4/2012, 17:58 | |
| ja okei , nüüd ma saan tõesti kohe uue osa lisada . ; )
| |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 24/4/2012, 18:09 | |
| 32. Veidi lühike vn ? ; )
Ma ei teadnud, mida teha, nii et istusin siis seal voodil täiesti tummalt. Paari minuti pärast võttis ta end siiski kokku ja lõpetas nutmise. „Ma loodan, et nad on õnnelikud. Tõesti loodan. Nad väärivad seda.“ „Nad ongi, kui nad koos on,“ ütlesin ja uskusin seda siiralt, mitte ei öelnud seda lihtsalt ta meeleheaks. Louise pühkis pisarad ära ja tõusis. „Ma tulen sind homme jälle vaatama,“ teatas ta lahke naeratusega ning lahkus. Ta külaskäik oli mulle tõeline üllatus. Kus kohast selline tundetulv üldse tuli? Nathan ei olnud mulle kunagi enda emast rääkinud ja nüüd ma kahetsesin, et ma rohkem ei olnud pärinud. Ta tundus hea inimene olevat, isegi, kui Nathan ei olnud temast just kõige paremal arvamusel. Kui Lisa mulle paari tunni pärast lõunat tooma tuli, ma olin hommikusöögi maha maganud, rääkisin ma ka talle sellest. „Oh, pr. Louise on tõesti lahke. Vähemalt minuga on ta seda alati olnud. Tema mees on selline rohkem... karmim. Kui nii öelda võib.“ Nathani isast teadsin ma veel vähem, kui ta emast. Välimuselt ei tundunud nad kumbki eriti hirmutavad. Mõlemal oli selline veidi naeratav nägu. Oli imelik mõelda, et Nathani isa selline siis oli. Lisa märkas mu näoilmet. „Ta ei ole halb inimene, lihtsalt veidi karmim ja tugevam. Osalt on see sellepärast, et pr. Louise vajab tihti kellegi tuge. Vaimset tuge.“ Ehk siis ta oli vaimselt ebastabiilne? Mina sain nõnda aru. Ja ega ta tõesti oma tugevusega ei hiilanud, kui ta mu ees nutma puhkes. Ma oleksin pidanud olema ju ta... vaenlane? Või vähemalt midagi selle sarnast. „Lisa, ega sa Damonit näinud ei ole?“ küsisin. Ma vist näitasin suuremat huvi välja, kui oleksin pidanud, kuna Lisa saatis mulle kahtlustava pilgu. „Tegelikult ei ole. Ta ei ilmunud ka eile õhtusöögile. Hr. Marcus ei lubanud kellelgi teda segada.“ Ma mõtlesin, milles asi võis olla. Miks ma midagi kuulnud ei olnud punastest silmadest? Mida need tähendada võisid? Mingit... muundumist? Ei. Ega ta mingi libahunt või vampiir ei olnud. Äkki oli see kuidagi seotud ta võimetega? „Aga, kui te tahate võin ma siiski talle öelda, et te tahate temaga rääkida. Tahate või?“ Ma kiskusin pilgu aknalt lahti ja naeratasin. „Teeksid sa seda minu jaoks? Palun, Lisa, mul on teda tõesti vaja... või temaga rääkida.“ Ma lootsin, et tal mingi vale mulje lausest ei jäänud. Õnneks ei olnud ta nii rikutud mõtlemisega ja nõustus, öeldes, et kui mul tõesti talle midagi nii tähtsat öelda on, siis ta teeb seda. „Aga ma ei saa garanteerida, et ta ka tuleb.“ Ma ootasin kümme pikka minutit, enne, kui Lisa ilmus. Pettunult märkasin ma, et ta on üksinda. „Ta ei tulnudki?“ „Preili, ma oleksin teie pärast peaaegu hr. Simpsonile vahele jäänud. Aga hr. Damon tuleb. Viie minuti pärast.“ Mul ei olnud aimugi, kes see hr. Simpson oli, aga... Ma pöördusin ehmunult Lisa poole. Simpson? Jasoni perekonnanimi oli samuti Simpson. Võis see tema isa olla? Bethany oli öelnud, et Jasoni isa kuulus samuti Clarke'idesse. Aga ma olin arvanud, et ta on nüüd surnud või midagi sellist...Väga suure tõenäesusega oli see ikkagi tema. Lisale ei öelnud ma siiski midagi ja ta läks mu lõunasöögi kandikuga minema. Veidi hiljem kui viie minuti pärast astus Damon sisse ja istus, mulle kordagi pilku pööramata, voodile. „Mis oli?“ küsis ta. „Miks mul midagi olema pidi?“ Ta laiutas käsi. „Vaevalt, et Lisa ise selle välja mõtles.“ „Mille ta välja mõtles?“ Damon ohkas tüdinult. „Et sa tahad minuga rääkida.“ Ma naeratasin. Damoni üks viga oligi see, et ta naeratas liiga harva. See oli ka Nathani pahe olnud, aga lõpuks hakkas ta tihedamini naeratama, kui ma ise. Damonit ma siiski praegu naeratama ei saanud, selle asemel vaatas ta mind tülpinud ilmel edasi. „Kas Jasoni isa on samuti siin?“ küsisin. Damon kortsutas kulmu. „Sa mõtled enda kasuvenda?“ „Ei, ma mõtlen ta isa.“ Damon saatis mulle pilgu mul-ei-ole-naljadeks-tuju. „Jah. Marc. Ta on üsna Jasoni sarnane muide.“ Bethany oli ka seda maininud. Heledamad juuksed ja heledad silmad. Bethanyl endal olid tumedad juuksed ja silmad. Ma mõtlesin, et tume on domineeriv värv, aga järelikult mitte alati. „Ma ei pea vist kolm korda arvama, miks sa minuga rääkida tahtsid,“ lausus ta peale mõneminutilist vaikust. Ma kaotasin muige enda näolt, üritades tõsisem välja näha. „Nii, et... mis värk siis su silmadega on?“ Ta krimpsutas nägu, aga suunas siis enda pilgu otse mulle. Ilmselt selleks, et ma näeksin ta silmi, mis ei olnud enam punaka varjundiga. Kas ta sai seda äkki ise kontrollida? Või läks see hoog, või mis iganes see oli, juba mööda? „Mis mu silmadega olema peaks?“ „Ole nüüd,“ ütlesin ja istusin ta kõrvale voodile, vaadates talle tõsiselt otsa. „Keda sa lollitada üritad? Me mõlemad teame, millised su silmad enne välja nägid.“ Ta muigas. „Noh, kordki elus, Stella... on midagi, mida mina tean, aga sina mitte. Kas teadmatus ei ole mitte kohutav või mida?“ Ma kortsutasin segadusse sattunult kulmu. Kas mul on midagi märkamata jäänud? Tema lause viis mind tõesti praegu teadmatusse, kui ma seda juba enne ei olnud. Ilmselgelt viitas ta millelegi, mida ma praegu välja ei osanud mõelda. „Hiljem näeme.“ Ka seekord lasin ma tal minna, ilma, et oleksin talt mingeid vastuseid saanud. | |
| | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 25/4/2012, 15:03 | |
| Veidi lühike oli selle aja kohta, millal sa uusi osasid pole teinud, aga mulle meeldis! | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 25/4/2012, 16:07 | |
| heh . ; ) tean jah . aga järgmine tuleb pikem siis . | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 26/4/2012, 18:01 | |
| 33 . (njh, pole küll eriti pikk, aga ma tahtsin lihtsalt selle koha pealt lõpetada ; ) )
Kui Lisa hiljem mind vaatama tuli, põhjendusega, et ta pidi mind iga natukese aja tagant kontrollima, küsis ta nagu muuseas, mis meil Damoniga juhtus. Ma sain kohe aru, et ta tunneb selle vastu rohkem huvi, kui ta välja näitas, kuna tema pilk oli uudishimulik. „Hm... ta oli liiga igav,“ laususin. Ma ütlesin seda vaid selleks, et ta reaktsiooni näha. Ja ma ei pidanud pettuma, kui ta etteheitev pilk mulle vilksas. Ma tõusin voodis istuli, jõudes järeldusele. „Oled sa Damonisse armunud või?“ Tal kukkus lapp, millega ta kapilt tolmu pühkis, maha. Algul ei osanud ta mu küsimusele kuidagi reageerida, aga siis korjas ta lapi üles ja tegi hapu näo pähe. „Mina? Preili, kuidas te nii küsida saate?“ „Oled siis või?“ Ta arvas, et ma küsitlen teda vaid enda lõbuks ja tegi vihase näo pähe. „Ma arvan, et teil on praegu suuremaid probleeme, kui... jah.“ Ma kergitasin üllatunult kulme. „No mis saaks sellest veel tähtsam olla?“ Ta jätkas kapi küürimist. „Näiteks see, et keegi kavatseb Clarke rünnata.“ Nojah... ilmselt oli see tähtis, aga oli siin midagi imestada? Clarke'ide vastu oli rohkem vandenõusid, kui ükskõik kelle. Ja ausalt öeldes ei pidanud ma seda probleemiks, nagu Lisa öelnud oli. Kuigi kahetsusega pidin ma tõdema, et Clarke'id olid suutnud enamus rünnakutest ilma vaevata võita. Lisa nägi mu muretut nägu ja lõpetas lapiga nühkimise. „Ma tean, mida te mõtlete, aga see tundub midagi hoopis suuremat olevat.“ Kohe, kui Lisa läinud oli, jõudsin ma otsusele, et lähen teen öösel väikese tuuri siin Clarke'ide kindluses. Põgenemine oli välistatud, kui just keegi Clarke'idest mind ei aita... Ma teadsin, et Damon ei nõustuks eales sellega. Seda enam, et ta isa oli Clarke'ide mingi juht või midagi sarnast ning ta oli üldse viimasel ajal, kuidagi kahtlaselt käitunud. Kui ma ütlesin Lisale hiljem, et ma ei taha õhtusööki, piidles ta mind kahtlase pilguga. Ilmselt näitasin ma veidi ärevust ka oma käitumisega välja, sammudes edasi-tagasi mööda tuba ringi. Et ta midagi pärima ei hakkaks, istusin ma voodile ja naeratasin. „Sa võid nüüd minna.“ Ta läks ukse juurde ja lükkas selle kinni. „Preili, ärge tehke seda, mis teil plaanis on,“ lausus ta peale pikka vaikust, jälgides mind mureliku pilguga. See pilk hakkas juba tavapäraseks muutuma, kui ta mind vaatas. Tundus, nagu oleks ma mingi ulakas laps ja Lisa on ema, kes peab mind pidevalt korrale kutsuma. „Millest sa räägid? Ma ütlesin, et...“ „Ärge tehke täna öösel midagi rumalat.“ „Ega sa ei arva, et ma Damoni juurde lähen?“ küsisin kulme kergitades. Puna valgus ta põskedele ja nagu tavaliselt piinlikus olukorras, hakkas ta ka seekord tegutsema, võttes mu toidukandiku uuesti kätte ning sammudes ukse poole. „Ma ei arva midagi.“ Kui ta lahkunud oli, muigasin ma endamisi. Ta arvas, et ma olen nii rikutud? Või pidas ta isegi seda liialt vulgaarseks, kui poiss ja tüdruk omavahel vestlesid? Keskajal oleks temast vist ideaalne naine saanud. Kui ma arvasin, et aeg on sobilik ja majas ei ole enam nii tihedat liiklust, siis tegin ma ukse tasakesi lahti ning väljusin toast. See koridoris ringi hiilimine meenutas kahtlaselt seda ööd, kui me põgeneda üritasime... Tähendab, kui mina põgeneda üritasin, aga teised ka pääsesid põgenema. Ma olin üritanud seda teed meelde jätta, kui Lisa mind välja jalutama viis, aga sellest ei olnud eriti kasu, kuna kõik oli nii sarnane ja pimedas oli see veel keerulisem. Ma jäin teistest veidi eraldatud toa ukse juures seisma ja avasin selle, kui olin kindel, et sees mingit liikumist ei toimu. Ukse avanud, võttis mul veidi aega, et pimeduses toa piirjooni eristada. Ma ei pidanud kaua mõtlema, kelle kabinet see on, kuna toa seinal ilutses suur maal Marcus Clarke'ist. Ma sulgesin ukse enda järel ja kõndisin kabinetis edasi. Jõudnud ta kirjutuslauani, üritasin ma selle esimest sahtlit avada, aga kasutult. See oli lukus, nagu ka järgmised kaks sahtlit. Viimane aga tuli ilma vaevata lahti, aga ma võisin juba arvata, et seal ei ole mingit tähtsat informatsiooni, sest muidu oleks ka see suletud. Kui ma sahtli kinni lükkasin, tundus mulle nagu ma oleks mingit sahinat kuulnud. Nagu jalgade lohistamine põrandal. Ma läksin ukse kõrvale ja tundsin, kuidas hirm minust läbi voogas, kui uks tasakesi lahti tehti. Aga ma hingasin kergendunult välja, kui Damon sisse astus ja pilgu kohe minu poole pööras. „Kuidas sa teadsid, et ma siin seisan?“ küsisin. Ta ei olnud üldse ringi vaadanud ja ma ei oleks ka tohtinud eriti silma paista, kuna mul olid tumedad riided seljas. „Lihtsalt arvasin,“ ütles ta ja sammus akna all oleva diivani juurde, millel ta istet võttis. „Ütleme, et sa oled liiga etteaimatav.“ „See ei ole tõsi. On sul mingi võime, millest ma ei tea?“ Ma ei näinud küll ta näoilmet selgelt, aga ta häälest oli kuulda, et ta muigab. „Loomulikult ei taha sa uskuda, et sul mingeid halbu omadusi olla võiks.“ „Kas etteaimatavus on halb?“ küsisin ning läksin selle sama akna juurde, lükates kardinat veidi eest. See oli tohutu aken ja vaade siit oli lihtsalt suurepärane. Sellega oli tõestus olemas, et Marcus Clarke armastab suurepäraseid asju. Nagu ka ta kabinet, mis oli stiilsem, kui ma arvata oleksin osanud. „Ma ei tea. Kas Nathan arvab nii?“ „Kus, kurat, mina teadma pean, mida ta arvab?!“ pahvatasin vist liiga valjult, aga Damon vaid muigas. Nüüd, lähemal olles suutsin ma ta näoilmet eristada. „Aga siiski peaksid just sina teadma, mida ta arvab. Või te ei rääkinud üldse omavahel ja asusite kohe asja kallale?“ „Vaevalt, ja lõpeta see sitapeana käitumine. Nagu sina oleks kunagi 'asjast' kaugemale mõelnud.“ Ta nägu muutus tõsiseks. „Kui ta nii täiuslik sinu arust on, siis miks ta sind maha jättis?“ | |
| | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 26/4/2012, 20:36 | |
| Oo, boy! Me like it! Ma ei tea, kas see peaks nii olema, aga mulle jubedalt meeldib Damon. Ta on lihtsalt nii muhe. Ma ei teagi miks. Põnev oli! Õige koha peal jätsid pooleli, aga jätka varsti! | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 27/4/2012, 15:43 | |
| hehe . ; ) vääga hea siis . on jaa . mulle endale hakkas ka ta meeldima .
Viimati muutis seda H. (28/4/2012, 10:59). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 27/4/2012, 15:54 | |
| 34 . (suutsin lõpuks pikema osa kirjutada . ) Ma saatsin talle vihase pilgu. „See ei puutu sinusse. Nüüd ütle, kuidas siit tagasi mu tuppa saab?“ Sama üleolev muie ilmus tagasi ta huultele. „Mina pole sind ju siia juhatanud.“ „Ära ole tõbras.“ „Mina olen tõbras, aga Nathan mitte?“ Ta tõusis diivanilt ja sama kiiresti võlus ta tagasi oma ärritunud ilme. „Kuule, mis su probleem on? Riivas ta su uhkust kohe nii hullusti või?“ Ta surus huuled tugevalt kokku ja vaatas mind. Ma nägin, et ta oleks tahtnud midagi öelda, aga sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Ta sammus ukse poole, aga ei väljunud ruumist. „Tuled siis või?“ Ma läksin talle järele, kahetsedes, et olin üldse midagi öelnud. Ta juhatas mind tagasi enda tuppa ja enne, kui ma jõudsin midagi öelda, oli ta uuesti läinud. Ma sulgesin toa ukse ja vajusin voodile. Ta ilmselt vihkas mind nüüd. Miks ma enda tundeid kontrollida ei suutnud ometi? Loomulikult riivas Nathan ta uhkust, aga see ei tähendanud, et ta seda mulle tunnistanud oleks. Ta ei tohtinud ju enda tundeid välja näidata, nagu tüdrukud seda teevad. Hommikul tuli Lisa tavapärasest varem mu hommisöögiga, äratades mind sellega üles. „Preili, sööge oma toit ära ja siis võime välja minna. Kes teab, äkki on see viimane kord...“ Ta pani kandiku mu ette ja hakkas isa tolmu pühkima. „Mis viimane kord?“ küsisin, võttes mahlaklaasi kätte. „Clarke'ide tugevamad ennustajad pakuvad, et homme õhtul toimub rünnak,“ sositas ta. Mind huvitas, kus kohast Lisa sellist informatsiooni sai? Kindlasti ei lastud teda nendele salapärastele 'koosolekutele'. Huvitav, kas see rünnaku jutt oligi siis tõsi? Võimalik. Aga kes need olla võisid? Ma ei oleks suutnud seda eluilmaski välja mõelda, arvestades kõiki neid vaenlasi, kes on Clarke'ide vastu. Ma sõin hommikusöögi ruttu ära ja vahetasin riided. Siis juhatas Lisa mind uuesti õue. Seekord üritasin ma detailidele rohkem tähelepanu pöörata, juhuks, kui kunagi seda vaja peaks olema... Valvureid oli palju vähem, kui eelmisel korral. Ma nägin umbes kolme. Üks ukse juures, teine värava ees ja kolmas kõndis lihtsalt ringi. Me sammusime otsejoones eemale pinkide poole ja ma võtsin istet. „Kus kõik on?“ küsisin. „Hr. Marcuse kabinetis,“ vastas ta, lisamata, mida nad seal teevad. Üks mees tuli majast välja, pööras pilgu korraks taevasse ja vaatas siis meid. Ta hakkas meie poole kõndima. Mida lähemale ta jõudis, seda enam tundus ta mulle kellegagi sarnanevat. Kui ta mu kõrvale istus, sain ma aru, kellega. „Lisa, sa võid minna,“ ütles mees, aga vaatas endiselt mind, sõbralik naeratus huultel virvendamas. Lisa heitis mulle korra pilgu, aga läks siis eemale jalutama. „Tead, kes ma olen?“ Ma noogutasin. „Jasoni isa.“ „Noh... võib ka nii öelda. Bioloogiliselt vist olengi, aga jah... Ütleme nii, et me ei ole eriti lähedased.“ „Tõesti või? See on mul küll nüüd kahe silma vahele jäänud.“ „Sarkastiline?“ küsis ta muiates. „Mis teha, see on mul veres,“ laususin. „Tõsi. Miriam paistis alati enda erakordse huumorimeelega silma.“ Ma ohkasin tüdinult, andes teada, et see teema ei huvita mind absoluutselt. Siis tulin ma ideele, küsida temalt midagi selle rünnaku kohta, kuigi me alles kohtusime ja mul ei olnud aimugi, kuidas ta reageerida võiks. „Keegi kavatseb teie 'kindlust' rünnata või?“ küsisin nagu muuseas, pöörates pilgu taevasse. „Võimalik.“ Ma tundsin ta uurivat pilku endal. Ilmselt mõtles ta, kus kohast ma seda infot sain, aga kui ta just eriti loll ei olnud, siis ta sai aru, et mu allikaks on Lisa. Juhul kui ta Damonit ei kahtlustanud... „Sa tahaksid selle asja kohta rohkem teada saada? Miks sa enda võimet ei kasuta?“ Ma pöörasin pilgu tagasi temale, vaadates teda hämmeldunult, aga ta vaid naeratas. Oli ta hull? Kas ta ütles, et ma võiksin Marcuse mõtetesse tungida? „Su ema oli päris hea selles. Ilmselt oled sa ka selle võime temalt pärinud.“ Ma vaatasin ega kedagi läheduses ei ole. „Ära muretse. Keegi ei tule siia, senikaua, kuni mina neid eemal hoian.“ Ma kergitasin kulme. Ta jätkas minu üllatamist. Nüüd viitas ta vist enda mingile võimele. „Kuidas sa neid eemal hoiad?“ küsisin, tundes suuremat huvi selle vastu. Siiamaani ei olnud ma kedagi sellise võimega kohanud, kui just Jason midagi ei varjanud. „Oma mõtteväljaga. Nii, et mis sa siis arvad oma võime kohta? Proovi seda minu peal.“ Ma teadsin, et ma ei suuda tema tundeid või mõtteid lugeda, kui tal selline võime on. „Ma ei kasuta enda võimet,“ lausus ta, nähes, et ma hakkan protesteerima. Ega mul tegelikult midagi kaotada ei olnud. Ma võisin ju proovida... Ma vaatasin ta silmadesse, mis olid nii sarnased Jasoni omadega ja üritasin kõigest väest ta pähe saada. Mida rohkem ma pingutasin, seda rohkem mulle tundus, et ta mõtted jäid järjest kaugemaks... Kui ma oleksin Damoni või ükskõik, kelle teise pähe üritanud tungida, oleksin ma juba ammu nende mõtteid lugemas, aga tema võime tegi asja keeruliseks. Isegi, kui ta seda ei kasutanud, oli tal nagu mingi kaitsering ümber... Aga see ajendaski mind rohkem üritama. Ma pidin ka sellistest seintest läbi murdma, kui ma midagi saavutada tahtsin. „Sa teed selle ise enda jaoks keeruliseks,“ lausus ta ja käskis mul rahuneda. Ma tegingi seda, vähemalt üritasin ja proovisin uuesti. Ta nõuanne oli tõesti kasulik, sest ma suutsin juba ta esimesi mõtteid tajuda. Ma ei saanud algul aru, mis tal mõttes on, aga, kui ma seda taipasin, lõpetasin ma kohe ta mõtete lugemise. Ta oli võrrelnud mind mu emaga, kõrvutades minu ja tema mingi pildi. Ta arvas, et me oleme sarnased, aga samas nii erinevad. Mis ei olnud tegelikult üldse loogiline. Ta puhkes naerma. „Noh, vähemalt suutsida sa müürist läbi tungida. Aga olgu, ma pean minema. Võib olla näeme veel kunagi...“ Peale seda ta lahkus, viibates veel enne Lisale, et ta võib tagasi tulla. „Kas läheme sisse?“ küsis Lisa minu juurde jõudes. Ma olin mõtetega oma eelmise tegevuse juures, seepärast ma vaid noogutasin ebamääraselt vastuseks. Me olime just minu toasi jõudnud, kui mingi valvur hüüdis Lisat. Ma jäin samuti seisma. Valvur teatas, et hr. Marcus tahab minuga rääkida ja ma pean ta kabinetti minema. Ohoo... Kuningas ise otsustas ka lõpuks suhtlema hakata. No väga hea. Valvur juhatas mind kabinetina ja ütles siis, et ma läheks sisse. Ma tegin, nagu ta käskis. Marcus istus oma hiiglaslikus toolis, oodates mu tulekut ja manades näole naeratuse, kui nägi mind sisenemas. „Palun istu,“ ütles ta ja viipas oma vastas olevale toolile. Kui ma olin istet võtnud, ohkas ta raskelt. „Küll elu on raske... Kas sa ei arva?“ Ma kehitasin õlgu. „Ju vist...“ „Ah, õigus... ma olin juba unustanud, et noori ei huvita siin ilmas enam midagi. Nagu ka mu poega Damonit.“ Ta vajus hetkeks mõttesse. Midagi oli siiski teoksil Damoniga? Mida need punased silmad tähendada võisid? Ükskõik, kui väga ma ka meenutada üritasin, ei mäletanud ma, et keegi oleks sellest midagi rääkinud. „Ma oletan, et sa oled juba oletatavast rünnakust kuulnud?“ küsis ta kulme kergitades. „Lisa ei ole eriti lojaalsusega hiilanud hiljuti.“ Ma ei vastanud midagi. „Ma võtan vaikimist, kui jaatust. Siiski tahan ma teada, kas sa tead midagi rünnakut plaanivatest inimestest?“ „Kuidas ma seda teadma peaksin?“ Ta vaatas mind kahtlustavalt. Ilmselt mõtles, kas ma räägin tõtt või mitte. Miks ta arvas üldse, et ma midagi sellest tean? Oli see kuidagi minuga seotud? Kas ta rünnaku pärast kutsuski mind siia? Kui see nii oli, siis ei saanud mina teda kuidagi aidata, sest ma tõesti ei teadnud midagi. „Nojah... ma oletan, et sa ei valeta. Ma tunnen end kohustatuna sind teavitada siis sellest. Sinu enda kallid vanemad, koos vanameister Porteriga kavatsevad meid rünnata.“ | |
| | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 27/4/2012, 16:40 | |
| Ootan huviga uut osa! | |
| | | FleurDeLis Kojamees
Postituste arv : 36 Age : 27 Asukoht : Jupiteril, läksin sugulastele külla
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 27/4/2012, 20:46 | |
| Lugesin kõik osad läbi ja ootan väga suure huviga uut osa (Y) | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 28/4/2012, 11:00 | |
| Smile : ; )
FleuDeLis : heh , tore . ; ) | |
| | | H. 200 posti tüüd
Postituste arv : 200 Age : 28
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 28/4/2012, 11:08 | |
| 35 . ; )
Ma neelatasin kuuldavalt. „Kuidas... kuidas sa seda tead?“ küsisin. Ta lajatas käega nii tugevasti lauale, et ma võpatasin. „Sest su kuradi reeturist emal olid juba ammu sellised plaanid.“ Ta tõusis püsti ja kõndis kapi juurde valades endale alkoholi. Siis kõndis ta laua juurde tagasi ja võttis kätte ühe raamitud fotodest enda laual ning keeras selle minu poole, nii et ma võisin seda näha. Miriam ja tema hoidsid üksteisel ümbert kinni, mõlemal õnnelik naeratus näol. „Mida sa teha kavatsed?“ küsisin ettevaatlikult, keerates pilgu fotolt ära. Ta vaikis ja ma arvasin, et ta ei vastagi mulle, aga lõpuks istus ta siiski tagasi oma toolile. „Mis sa arvad, kas Miriam ründaks omaenda tütart? Või su niinimetatud poiss-sõber, kas tema ründaks sind?“ Ta plaan sai mulle hetkega selgeks. Ta kavatses mind enda kilbina kasutada. Tegelikult ei olnud see üllatus. Ma olingi arvanud, et ta midagi sellist teeb. Damon tormas sisse ning jäi meid kordamööda vaatama. „Sa rääkisid talle, jah?“ „Ma pidin seda tegema,“ vastas Marcus käsi laiutades. Damon vaatas teda ilmselge vihkamisega. „Sittagi sa pidid.“ „Poiss, vali oma sõnu.“ Ma tõusin püsti, teadmata, kas ma peaksin lahkuma või siia jääma. Damon ja Marcus vaikisid mõlemad, üks vihasem, kui teine. „Lahkuge... te mõlemad,“ ütles Marcus lõpuks ja hakkas oma paberitega tegelema. Ma läksin ees ja Damon järgnes mulle. Damon hakkas mööda koridori edasi sammuma. Ma ei teadnud ikka, kuhu minna, nii et otsustasin talle järgneda. „Miks ta mulle midagi rääkida ei tohtinud?“ küsisin talle järele tormates. Ma tundsin end väikese lapsena, kes peab koguaeg teistele järgnema ja küsimusi esitama, et millestki aru saada. Ta jäi järsult seisma ja ma koperdasin talle otsa. „Mis vahet seal enam on? Sa juba tead kõike. Ja pead sa mulle järgnema koguaeg?“ „Jah, pean. Siiamaani ei ole see veel mu koduks saanud ja ma arvan, et kõik siin pole nii sõbralikud, kui sina,“ ütlesin muiates. Ta ohkas tüdinult, mille peale ma oma muige laiemaks venitasin. „Kui sa oma tuppa minna tahad, siis...“ „Ei, ma olen enda toas juba poole oma elust veetnud ja mind ei tõmba sinna enam üldse,“ laususin, kuuldes eemal kellegi samme. Üks range välimusega vanem naine kõndis meist mööda, silmitsedes mind tähelepanelikult, aga mitte vaenulikult, mis oli üsna üllatav Clarke'i kohta. Oli kaks võimalust: ta kas ei teadnud, kes ma olen või oli tal minust täiesti ükskõik. Esimene võimalus oli suhteliselt võimatu, kuna nüüdseks pidid juba kõik teadma, et mind seal toas luku taga hoiti. „Kahju küll, aga sul ei ole lubatud kusagile mujale minna,“ vastas Damon ja hakkas siin seistes juba rahutuks muutuma. „Aga sa võid mind ju Clarke'ide romantilisse aeda viia.“ Ta ohkas jälle tüdinult, nagu tavaliselt minu seltkonnnas olles ja tammus ühelt jalalt teisele. „Okei, see oli nali, siin ei ole mingit romantilist aeda. Vii mind Clarke'ide mitteromantilisse, mõrvarlikku aeda siis. Issand, sul pole üldse huumorimeelt.“ Ta nõustus, peale seda, kui ma olin teda veel viis minutit veennud. Seekord läksime me hoopis teist koridori mööda, kui Lisaga minnes. Ja me läksime ka teisest uksest välja, mis viis maja taha. „Ma ei kavatse riskida, minnes eesõue, mis kubiseb valvuritest,“ lausus ta, kui me olime juba väljas. „Miks? Ega sa ei karda, et keegi neist mind tulistab? Kui romantiline.“ Ta sai aru, et ma narrin teda ega pannud mu lauset tähele. Ma teadsin, et ta vihkas sõna romantiline ja sellepärast ma seda nii palju kasutasingi. Kõrvale vaadates tuli mulle meelde uuesti see päev, kui me neljakesi siit lähedalt läksime ja mu jalg jäi mingi nõmeda asja külge kinni... Kõik selle pärast. Damon ristas käed rinnal ja lihtsalt jälgis mind, ilmselt aimates, mis mu peas praegu toimub. Sellepärast ta ei õelnud sõnagi. „Miks sa Marcust vihkad?“ küsisin, purustades sellega vaikuse. Õnneks ei hakanud ta mingeid lollakaid küsimusi küsima, nagu, et miks ma seda arvan ja kuidas ma seda tean. See oli nii ilmselge. Tema pilgust võis selgelt kõik välja lugeda. „Sest ta tappis mu ema.“ Ma ei oodanud tegelikult ka seda, et ta midagi nii suurt mulle üles tunnistab. Sellepärast ei osanud ma ka midagi öelda. Pole ime, et Damon vihkas teda. Ka ma oleksin vihanud. Polnud midagi hullemat, kui ema kaotamine. „Mõned lihtsalt sünnivad tõbrastena,“ ütlesin peale pikka vaikust. Ta pööras oma pilgu mulle ja mingi lõbus säde ilmus ta silmadesse. „Sina peaksid ju seda teama. Sa oled tõbraste-asjatundja.“ „Tõsi,“ vastasin naeratades ja kõndisin veidi eemale. „Ma ei soovita sul ringi keksida, kui sa just vabatahtlikult surra ei taha.“ „Ah, sa oled nii igav,“ laususin ja istusin ta kõrvale trepile. „Kui need valvurid mu tapaksid... su isa ju lööks maha nad, arvestades seda, et ta tahab mind enda kilbina kasutada.“ Damon pööras pilgu mulle, vaadates mind kulm kortsus. „Miks sa nõnda ütled?“ „See on ju ilmselge,“ vastasin. „Ta, et põhimõtteliselt tunnistas seda mulle.“ Damoni näole tekkis tagasi see põlglik ilme, millega ta oma isa vaadanud oli. „Ma ei lase tal seda teha.“ „Ma arvan, et sul pole...“ „Stella, ma ei laseks eal tal sulle midagi halba teha.“ Ma pöörasin pilgu eemale, teadmata, mida ma ütlema peaksin. Aitäh? Loomulikult mitte... „See ei ole sinu kohustus,“ vastasin. „Kelle kohustus siis?“ Kui ma uuesti ta poole vaatasin, oli ta pilk tungiv. „Mitte kellegi.“ Ta vedas oma suu viltu. „Õigus jah, sa ei usalda mitte kunagi mitte kedagi peale iseenda. Sa ei tohi ju kunagi kellestki sõltuda.“ Ma tahtsin talle vastu vaielda, aga teadsin, et tal on õigus. Mulle ei meeldinud kelleltki mingeid teeneid vastu võtta ega kellelegi võlgu olla. Ja see oli alati nii olnud. Ma tõusin püsti, sama tegi tema. „Ja ma ei üritagi seda varjata,“ ütlesin, mille peale ta veel mornima ilme pähe tegi. „Ma tean ja sellepärast sa nii eriline oledki.“ Ma ei olnud seda üldse oodanud, sellepärast ei suutnud ma ta suudlusele ka algul kuidagi reageerida. Kui ta mind endale lähemale tõmbas, ei üritanudki ma eemale tõmbuda. Järgmiseks kostsid majast valjud karjed ja plahvatused. | |
| | | FleurDeLis Kojamees
Postituste arv : 36 Age : 27 Asukoht : Jupiteril, läksin sugulastele külla
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 28/4/2012, 15:13 | |
| Osasaiissan ma armastan seda juttu! :) Jätka kiiresti. | |
| | | Smile* Vapper lohetapja
Postituste arv : 140 Age : 27 Asukoht : Kuskil kõrgustes
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 28/4/2012, 17:42 | |
| - FleurDeLis kirjutas:
- Osasaiissan ma armastan seda juttu! :) Jätka kiiresti.
Nõustun sinuga. :) Go team Della! (Damon + Stella.) | |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa | |
| |
| | | | Last Breath / I Osa | |
|
Lehekülg 6, lehekülgi kokku 10 | Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 | |
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|