Last Breath / I Osa

FleurDeLis : hih . ; )

Smile : ; )

36 . ; )



Damon reageeris kiiremini, tirides mind metsa poole. Me varjasime end puude taga, kus keegi meid näinud ei oleks, aga samas oli siit hea vaade tagauksele.
„Mis seal toimub?“ küsisin, kuuldes, kuidas karjed valjenesid ja plahvatused jätkusid.
„Tundub, et rünnak toimus varem, kui me arvata oleksime osanud.“
Kas siin enda peitmine oli õige tegu? Või oleksin ma seal abiks pidanud olema... Mu mõte ei töötanud üldse, sellepärast kükitasin ma seal täiesti tummalt, ehmudes kohutavalt, kui mingi tume kogu ilmus tagatrepile. Ma ei saanud aru, kas see oli mees või naine, aga kui ta oli veidi ringi vaadanud, läks ta tagasi sisse. Ma tundsin, kuidas ma värisesin üle kogu keha.
„Kas... mida me teeme?“ küsisin, paanikanoot hääles vägagi tuntav.
„Mitte midagi praegu,“ vastas Damon, kes suutis hetkel ilmselt kainemalt mõelda, kui mina.
Mulle tundus, et möödunud oli tunde, kui Damon püsti tõusis ja käskis mul sama teha. Me lähenesime aeglaselt majale. Kõik oli vaiksemaks jäänud. Hoone aknad olid kõik puruks, aga hoone ise ei olnudki kõige halvemas seisus, kuigi ma ei teadnud, kuidas see seest välja võib näha. Vähemalt ukseni pääsesime me turvaliselt.
„Ma lähen ees,“ ütles Damon ja tegi ukse lahti.
Kui ma arvasin, et kedagi läheduses ei ole, järgnesin ma talle. Kui ma ennist ütlesin, et hoone ei olnud kõige hullemas seisus, siis nüüd pidin ma tunnistama, et seest vaadatuna oli see kõige hullemas seisus. Aga vähemalt ei tundunud see kokkuvarisemise äärel olevatl. Me kõndisime vaikselt edasi, Damon ees ja mina ta kannul. Vahepeal oli nagu kuulda mingeid hääli, aga need tulid ülemiselt korruselt.
„Ma lähen üles Marcuse kabinetti, sa...“
„Ei, ma tulen kaasa,“ ütlesin häälega, mis andis talle teada, et ma ei kavatsegi kusagile ennast ära peita.
Ta ei hakanud minu veenmisega aega raiskama ja me läksime edasi. Me olime peaaegu Marcuse kabinetina jõudnud ja ma juba imestasime, et kuidas me nii lihtsalt pääsesime, kui kuulsime jooksusamme kusagilt. Damon tiris mind ühest uksest sisse ja me ootasime, kuni sammud on vaibunud. Napilt. Damon piilus ukse vahelt välja ja, kui ta oli kindel, et kedagi ei liigu enam, väljusime me toast. Marcuse kabinetis valitses täielik vaikus ja, kui Damon ukse lahti tegime, veendusime, et seal ei ole kedagi.
„Kus...“ Damoni näole ilmus kummaline ilme. „Ma tean, kus nad on.“
Ma läksime tagasi alla. Mida lähedamale me sihtkohale jõudsime, seda enam tugevnes häälte kaja... ja mu hirm, mis oli juba nii suureks paisunud, et ma oleksin vist äärepealt šoki saanud. Me astusime eesruumi ja ma ei olnud selleks üldse valmis, et kõik vaikseks jäi ning pilgud meile pöördusid. Siin olid Jason, Andrea, Arielle, Valeria, see Nathani blond sõbranna, kelle nimi mul antud olukorras meelde ei tulnud, Nathan ise, Miriam, Roger, Bethany, Porter ja veel kaks meest, keda ma ei tundnud. Neid oli arvatavasti rohkem olnud, arvestades kõiki neid kahjustusi, aga kõik ei olnud ilmselt siia kogunenud. Põrandal lebas Marcus, kelle huul oli verine, veidi eemal oli Nathan ema, kes värises hullemini, kui mina ja põrandal teavusetult oli palju rohkem inimesi, aga kaks tükki tundsin ma kindlasti ära. Üks oli Nathani isa ja teine Jasoni isa. Siis nägin ma teda seal maas lebamas... nii abitult ja vaikselt. Ma lähenesin ta, nüüdseks ilmselt juba surnud, kogule ja põlvitasin ta juurde.
„Lisa,“ sosistasin, aga selles vaikses saalis tundus see nagu karjena.
Ma panin käe ta punastele juustele ja tundsin, kuidas pisarad lihtsalt voolasid. Ma ei mäletanud, kas ma hakkasin praegu nutma või olin ma seda juba ammu teinud, aga erilist vahet ei olnud. Ma kasutasin nende inimeste, kes oleksid pidanud mu sõbrad ja perekond olema, peal oma võimet, et tuvastada tapja. Selleks ei kulunud eriti palju aega, kuna adrenaliini tase mu veres oli hetkel täiesti laes. Püsti tõustes suunasin ma oma pilgu Valeriale.
„Sa neetud libu... sa tapsid ta.“
Isa vaatas mind hämmeldunult. „Stella...“
Marcus pahvatas naerma. „Vaadake end... isegi tema peab teid haletsusväärseteks luuseriteks.“
„Pea suu, Marcus, või ma vannun, et annan sulle järgmise hoobi ise,“ ütles Miriam, saates talle ähvardava pilgu.
„Eks anna... Sinu enda tütar vihkab sind nii või naa. Läbikukkunud vanem, nagu sa oled.“
Miriam viis oma ähvarduse täide ja lõi teda kogu oma jõuga.
„Anna andeks, ma ei teadnud, et ta su sõber on,“ ütles Valeria, osutades Lisa surnukehale.
Ma ei vastanud midagi, lihtsalt jälgisin teda ja iga sekundiga tundsin, kuidas mu viha tema vastu kasvas.
Marcus tõmbas tähelepanu uuesti endale, hakates jälle naerma. „Noh... ja mida te kavatsete edasi teha? Mind tappa? Kes seda teeb... sina Miriam? Või Porter... on sul piisavalt jaksu ja teed töö ise ära?“
Porter astus sammu ette. „Mitte keegi ei tapa sind, kui...“
„Jaa-jah, ma olen seda jama nüüd juba mitu tundi järjest kuulnud.“
Järgmisena juhtunud südmust ei oska ma lihtsalt kuidagi paremini seletada. Damoni astus enda isa juurde ja ta silmad muutusid tumepunaseks. Sel hetkel mõtlesin ma vaid ühele asjale... „Punased silmad tähendavad surma võimet. See tähendab, et sulle on antud võime tappa teist mõttejõul. Võtta temalt tema elu... mõeldes vaid tema surmale.“

MEGA-MEGA-MEGA jutt lihtsalt, mulle nii meeldib :) Jätka siis kiiresti.

1) Mulle meeldib, et sul kõik nimed veel meeles on, isegi, kui vaatasid nad teistest osadest üle.
2) Sa kirjeldad hästi ja sõnakasutus on mitmekesine.
3) Ma olen ikka veel Damonist vaimustuses! Teadsin kohe, et ta on eriline!
Jätka nii ruttu, kui saad ja viitsid.

lihtsalt liiiiga heaaa !!! Tahan veeel :) Megaaaaamegaaamegaaaaa...... !

FleurDeLis : ty . ; )

Smile : 1) mhmm ...
2) = )
3) ohjah .

liiisake17 : tore, kui meeldib . ; )

Naughty : hihi .

37 . ; )



Järgmisel hetkel oli Marcus pikali maas. Täiesti teadvusetu ja surnud.
„Tubli, Damon, sa talitasid täpselt mu sõnade kohaselt,“ lausus Porter, sammudes Damoni juurde ja patsutades teda õlale.
Mida? Kas Porter oli mingi täielik maniakk või? Ta oli treeninud Damonit oma isa tapma? Keegi teine peale minu ei paistnud selle olukorra... imelikkusele mõtlevat, kuna kõigil olid kuidagi õnnelikud näod peas.
Ma taganesin nii tasakesi, et keegi ei pannud seda tähele. Kui Damon mu poole vaatas, hõõgusid ta silmad ikka veel punaselt, kuigi ta algne värv, roheline, oli tagasi. Ma keerasin pilgu ära, tundes vastikust.
See oli ta oma isa... Ta oli oma isa lihtsalt külmavereliselt mõrvanud ning teda oli veel treenitud selle jaoks. See tundus nagu mingi haige naljana. Ma teadsin, et Marcus ei olnud oma eluajal vist kunagi hea inimene olnud, aga siiski oli ta inimene, nagu me kõik siin. Kellelgi ei ole õigust võtta teiselt inimeselt elu.
„Kus ta vend on?“ küsisin, tundes vaid raevu ja vihkamist.
„Kelle vend?“ küsis Nathan, astudes sammu lähemale.
Ma astusin sammu tagasi. „Lisa.“
„Stella, ta on surnud...“ ütles Damon, „Pole mõtet.“
Ma läksin tagasi Lisa juurde, asetades ta pea oma sülle.
„Stella, lähme nüüd...“ ütles isa ja tuli lähemale. „Ta on surnud... sa ei saa midagi sinna enam parata.“
Tal oli õigus. Mind ei olnud sellise võimega kahjuks õnnistatud... selle asemel oli mul see nõme mõtetelugemise võime, mis ei päästnud kellegi elu. Aga ma olin kuulnud sellistest inimestest, kes suutsid surnud uuesti ellu äratada. Neid oli küll vähe, aga siiski...
„Saan küll. Ta tuleb kaasa,“ laususin.
Isa ohkas raskelt. „Kullake, see ei ole...“
„Hästi,“ nähvasin, „hakake siis minema, enne, kui järgmised vaenlased peale tulevad.“
Nad arutasid mitu minutit enda vahel midagi, kuni isa mu juurde tagasi tuli ja teatas, et me võtame Lisa kaasa. Ma käskisin Jasonil ettevaatlik olla, kui ta Lisa auto tagaistmele pani. Nad olid autod, siin oli lausa autode koloonia ja kõik ülejäänud rahvas ootas siin, majast umbes pool kilomeetrit eemale jätnud. Ma istusin ise samuti taha, pannes Lisa pea uuesti enda põlvedele. Isa istus rooli ja Bethany istus kõrvalistmele. Me olime esimesed, kes lahkusid.
Nad olid ennast veidi väiksemas majas varjanud, kui Clarke'id. Siiski oli see piisavalt suur, mahutades ära maksimaalset umbes kolmkümmend inimest. Isa viis Lisa ühte magamistubadest ja teatas, et parempoolne kõrvaltuba jääb mulle. Ta vaatas mind vaikides mitu pikka minutit, enne kui ta lahkus. Ma istusin Lisa juures kaks ööd, teatades enne isale, et ta otsiks sellist inimest, kes saaks Lisa terveks teha. Ta nõustus, öeldes, et teeb kõik, mis tema võimuses.
Ma lahkusin kolmandal ööl ta juurest. Päeval oli siin pidevalt mingi ringi sagimine, aga öösel oli enamasti vaikus. Siiski olin ma teisel korrusel ega arvestanud sellega, et ma ei kuule ju, mis all toimub. Sellepärast tundsingi ma end kohutavalt ebamugavalt, kui ma treppidest alla minnes leidsin eest Nathani, Jasoni, Valeria ning Kat'i, kelle nimi mul oli vahepeal jälle meelde tulnud. Nad pöörasid kõik oma pilgud mulle, aga ma liikusin köögi poole. Isa oli mulle seletanud, kus mingi ruum asub ja siin ei olnud õnneks mingit eksimisvõimalust, nagu Clarke'ide hoone puhul.
Ma olin märja rätikuga üritanud Lisa nägu verest puhastada, aga see ei olnud mul veel täielikult õnnestunud, sellepärast pidin ma kausi uuesti veega täitma ja rätiku ära puhastama.
Kui Nathan mu kõrvale ilmus, vaatasin ma esimest korda, peale seda jama, talle otsa. Tema juures ei olnud midagi muutunud. Ikka need samad pruunid silmad ja täiuslikud huuled, mis olid kurvaks naeratuseks kõverdunud.
Kui ma rätiku ja kausi kapile olin pannud, asetasin ma käed kraanikausi servale ja jäin selle kohal olevast aknast pimedusse vaatama. Ta tuli lähemale ja lükkas mu näo ette kukkunud juuksesalgud tagasi. Ma võisin juba arvata, et mu punupatsist oli järel vaid üks sasipundar. Siis pöörasin ma end teistpidi, näoga tema poole.
„Ma ei oleks endale eal andestanud, kui sinuga oleks seal midagi juhtunud,“ lausus ta, puudutades õrnalt mu põske. „Ma armastan sind rohkem, kui enda elu... mis tundub nii tühisena sinu kõrval.“
Ma panin enda käed ta ümber ja surusin näo ta vastu. Ta lõhnas nii hästi ja mina ilmselt mitte just kõige paremini, kuna mul olid samad riided juba kolmandat päeva seljas ja mu kätel oli Lisa verd.
„Dušš on praegu minu elus kõige tähtsam... nii, et ma ei saa sulle samaga vastata.“
Nathan astus sammu tagasi ja mõõtis mind enda pilguga, muie varjutamas nägu.
„Palun lõpeta,“ ütlesin ja võtsin kapilt kausi ning rätiku.
Ta manas näole laia naeratuse, aga ta silmad olid ikka veel nukrad. „Polegi kõige hullem.“
Ma läksin tagasi Lisa tuppa ja Nathan järgnes mulle.
„Oled sa tema juures, kuni ma ära käin?“ küsisin.
Ma ei tea, miks see mulle nii oluline oli, aga ma tundsin, et keegi lihtsalt peab tema kõrval olema. Ma ei saanud teda siia üksinda jätta. Võib-olla kartsin ma, et ta kaob kusagile, kust teda enam tagasi ei saa tuua.
Nathan noogutas murelikult.
Kui Nathan oli mulle öelnud, kus Andrea tuba asus, seadsin ma sammud sinnapoole. Ta võis ka magada, aga mis seal ikka... Ma sain aru, et ta ei olnud magamisele lähedalegi, kuna ta oli täiesti riides ja ta näol oli naeratus, kui ta mind nägi.
„Ma kallistaksin sind vist praegu, kui sa nii räpane ei oleks,“ ütles ta ja lasi mind sisse.
„Aitäh ilusate sõnade eest. Mul on riideid vaja.“
„Noh, väga tore, et sa nii ilusti küsida oskad,“ ütles ta ja sammus juba enda riietekapi poole. „Vali midagi.“
Ma võtsin tavalised teksad ja ühe valge pluusi.
„Võin ma nüüd su dušši kasutada?“
Andrea kortsutas kulmu. „Kas sulle ei antudki tuba?“
„Anti, aga mul ole seda vaja.“
Ta puhkes naerma, vastates jaatavalt. Dušši all käidud, tänasin ma teda riiete eest ja läksin tagasi Nathani ning Lisa juurde.
„Su pilgu järgi võib arvata, et ma näen parem välja,“ ütlesin ning istusin ta kõrvale diivanile.
„Palju parem,“ vastas ta muiates.
„Sa magad siin diivani peal?“
Ilmselge teema muutus. Talle sobivam teema oli vist magamispaikadest rääkida. Võib-olla ka midagi muud, mis magamispaikadega seostus...
„Siiamaani olen seda teinud küll, jah,“ sõnasin ning pöörasin pilgu Lisale, kes lamas voodil nagu must nukk.
Nathan ei arendanudki seda teemat selles suunas, nagu ma arvanud olin. Ju ma siis pidin seda ise tegema...
„Üksinda magamine ei ole minu jaoks.“
Ta ei saanud vihjest aru, mõeldes ikka veel selle peale, kuidas ma selle kõva diivani peal magada sain.
„Oled sa lollakas või?“
Ta tõstis pilgu tagasi mulle, väljudes enda diivani-mõtisklustest.
„Miks?“
„Vabandust, see oli minu süü... Poisid ei saa ju vihjetest aru.“
Ta kergitas kulme. „Ma kuulsin, mis sa ütlesid ja sain ka vihjest aru, aga tõesti... ma mõtlesin, kuidas sa nii kõval diivanil magada said.“
Õigus jah. See mõtetelugemise värk ei olnud kusagile kadunud. Võiks ju arvata, et selle aja jooksul, mis ma ära olin, see hajus, aga järelikult oli see tugevam, kui ma arvasin.
„Ju ma siis magan ka edasi, kui sa ei suuda seda teemat jätta.“
„Kas sa tahaksid voodis magada?“ küsis ta naerdes.
Kuidas ta küll sellise idee peale tulla võis? Ma ei olnud sellele mõelnudki. Aga nüüd, kui ta juba pakkus...
Ta tõusis püsti ja võttis mul käest, aga nähes mu murelikku pilku, mis vilksas Lisale, lausus ta: „Temaga ei juhtu midagi. Usu mind. Siin ei ole kedagi, kes tahaks talle halba teha.“
Tal oli õigus. See siin oli hoopis midagi muud, kui Clarke'ide maja, kus pidevalt hirmu alla elati. Siin oli tal turvaline.
Nathani tuba asus üsna koridori lõpus. Kõik toad olid siin nii sarnased, et kui ma oleks siia üksinda sisse astunud, oleksin ma arvanud, et see on Lisa tuba... välja arvatud tõsiasi, et tema keha ei lebanud voodil.
„Kus su õde on?“ küsisin, langedes ta voodile ja mõistes alles nüüd, miks Nathan oli seda diivanit kõvaks pidanud.
„Sa tahad tõesti mu õest rääkida?“ küsis ta.
„Ei... lihtsalt jutujätkuks,“ ütlesin püsti tõustes ja tema juurde sammudes.
„On sul teemadest puudus?“ küsis ta.
Ma ei vastanud ta küsimusele, selle asemel surusin ma oma huuled ta suule. Ta tõmbas mind enda vastu ja libistas oma huuled mu kaelale.
„Sa lõhnad hästi,“ ütles ta, mille peale ma naerma puhkesin.
Ta käed läksid mu pluusi alla, puudutades mu paljast selga. Ma langesin tagasi voodile, tema samuti. Ma ei teadnud, kas ta ei tahtnud või ei julgenud mul pluusi seljast võtta, sellepärast pidin ma seda ise tegema.
„Ma oleksin jõudnud selle kohani,“ ütles ta.
Tema tempo juures vist alles järgmisel aastal.
Ta tõi oma näo mu kaela juurest ära, vaadates mind kulm kortsus. „Vaevalt küll.“
Ma hammustasin ta alahuult, et ta rääkimise lõpetaks ja see tõesti aitas. Kui ta enda pluusi seljast võttis, sain ma aru, et tema on kuum, mitte mina. Minu kehatemperatuur oli tema omaga võrreldes ilmselt -20 kraadi.
„Ma armastan sind ka,“ sosistasin, mille peale ta naeratas.

Ma olen armunud sellesse juttu!Loodan südamest, et jätkad kiiresti.

Väga hea. Mulle meeldib.
Ootan uut!

FleurDeLis : oii . muidugi .

Smile : ty . siis on kena . ; )

38 . (Lisan veel ühe osa, sest ma tahan millalgi selle jutu ka ära lõpetada )



„Me peame sulle uue riidekapi muretsema,“ lausus Andrea, kui ma hommikul ta tuppa ilmusin.
„Mida ma riidekapiga peale hakkan?“ küsisin.
„Paned enda uued riided sinna, totuke,“ ütles ta. „Ja uued riided tähendavad poodides käimist.“
Ma ohkasin kuuldavalt. Mul ei olnud tõesti praegu tuju poodide vahel ringi jalutada. Hea meelega ei oleks ma üldse enam siit majast väljunud.
„Andrea, võib-olla mõni teinekord.“
„No, hea küll. Ma lähen siis Jasoniga, kuigi talle ütlen muidugi, et me läheme kusagile sööma,“ lausus ta, kaval naeratus näol, „ja, ära muretse, ma vaatan sulle normaalseid riideid.“
Ma juba kujutasin ette, millised ta normaalsed riided olid. Lühikesed kleidid ja seelikud, mis ei olnud üldse minu stiil. Ma palusin tal teksapükse osta ja ta oli nõus, aga ma kahtlesin, et ta seda ka tegelikult teeb.
Kui Andrea läinud oli, läksin ma alla, lootes, et seal ülerahvastatud ei ole. Minu õnneks oli seal vaid üks inimene, kellega ma oleksingi praegu rääkida tahtnud.
Arielle pani mobiili käest, kui ta mind märkas.
„Hei,“ ütlesin ja istusin ta kõrvale diivanile.
Ta naeratas vastuseks.
„Kuidas sul läinud on?“ küsisin.
Ta tegi hapu näo pähe. „Mina peaksin seda sinult küsima.“
„Sa võid ju arvata,“ vastasin, naeratades ettevaatlikult.
Ta noogutas mõtlikult. Ma arvan, et me mõlemad mõtlesime sellele päevale, kui mina ja Nathan ta sealt leidnud olime. Tema olukord tundus siis nii lootusetu, aga siin ta oli... täiesti terve. Kes ütles, et imesid ei juhtu?
„Nii, et... mis siis sel päeval Clarke'ide juures juhtus?“ küsis ta peale pikka vaikust.
„Kas sa ei tea?“
Ta raputas pead. „Mitte keegi ei tea.“
Kuidas mitte keegi ei teadnud? Kas Miriam ja Nathan ei olnud neile rääkinud, mis juhtus? See tundus... kahtlane.
Ma rääkisin Ariellele, et olin mingi nõmeda asja otsa koperdanud ja järgmine, mida ma mäletasin, oli, et ma pikutasin voodil, tagasi Clarke'ide majas. Kui ma lõpetasin, pööras Arielle pilgu eemale, süüdlaslik ilme näol.
„Sa ilmselt vihkad meid,“ ütles ta.
Ma kortsutasin kulmu. Miks ma oleksin pidanud neid vihkama? Nad ju päästsid mu.
Arielle märkas, et ma ei saa aru, millest ta räägib ja ta nägu vajus veel rohkem ära. „Sest me viivitasime nii kaua su päästmisega. Mitte keegi ei tea, mida sa seal tundma pidid. Täiesti üksinda.“
Ma ei hakanud talle mainima, et mul oli Lisa, kuna tema nime välja ütlemine tundus liiga valus. Samas oli ka Damon, kes... aga ka teda ma ei maininud, sest ei olnud siiani ta tegu suutnud unustada.
„Ma ei vihka teid,“ ütlesin, mille peale ta pilgu tõstis. „Te ju ikkagi päästsite mu ja ma pole teid isegi tänanud. Mitte kedagi teist.“
„Saaksin ma sinuga rääkida?“
Miriam seisis ukselävel, pilk minule naelutatud. Ta tundus olevat murelik ja kuidagi kohmetu. Ükskõik, kui väga ma ka ei oleks tahtnud temaga rääkida, pidin ma seda siiski tegema. Ma ei saanud seda edasi lükata.
Arielle lahkus ruumist vaikselt ja Miriam kõndis kamina juurde, tundes end ilmselgelt ebamugavalt. Ega mul ka parem ei olnud.
„Kuidas sul seal läks?“ küsis ta.
Ta küsimus oli küll ebamäärane, aga ma sain siiski aru, et ta rääkis Clarke'ide juures olemisest.
Kuidas mul seal minema pidi? Ma arvan, et ta teadis seda ise väga hästi, siiski ma tundsin, et kui tahtsin seda jutuajamist paremuse poole vedada, pean ma vastama.
„Enam-vähem,“ ütlesin.
Ta kõndis minu poole ja võttis mu vastas oleval diivanil istet. „Sa süüdistad meid.“
Mis neil viga oli? Miks nad arvasid, et ma neid süüdistan? Nad ju päästsid mu... See hakkas juba häirivaks muutuma. Ma hakkasin talle just vastama, kui ta mu peatas.
„Mind ja Nathanit. Selle öö pärast, kui me põgenesime.“
Ma tõusin püsti, sammudes vihaselt akna juurde. Aina paremaks läks. Kas keegi oli juba sellisele ideele ka tulnud, et ma neid tappa tahtsi, kuna Clarke'id olid mind endasuguseks teinud?
„Ja sa järeldada seda millest?“ küsisin, pöördudes uuesti tema poole.
„Sinu tunnetest.“
Ma oleksin äärepealt naerma puhkenud, kui viha ei oleks minust võitu saanud. „Sa loed mu mõtteid?“
„Ei, tundeid,“ vastas ta rahulikult, jäädes täiesti külmaks asjaolust, et ma olin just tema peale karjunud.
„Minu mõtted ja tunded on isiklikud ning sul pole sinna asja...“
Ma jäin mõtlema, kui kaugele ta oma lugemisega jõudis? Kas ka eilsesse öösse? Ma pöördusin uuesti akna poole, et varjata põskedele ilmunud puna.
„No vabandust, aga ma pidin teada saama, mis sind häirib.“
See oligi tema suurepärane vabandus? Miks ta üldse arvas, et mind midagi häiris? Kui ta nüüd mu mõtteid luges, suutis ta ka sellele küsimusele vastata. Siiski ei teinud ta seda. Kas ta siis oli lõpetanud selle tegevuse või ei tahtnud reeta, et teeb seda ikka veel.
Ma mõtlesin tema sõnade üle. Võib-olla kuidagi... mingil moel oli see tõsi, isegi kui ma seda tunnistada ei tahtnud, aga ma teadsin, et ei oleks pidanud seda tegema. See kõik oli vaid minu süü ja ainult minu.
„Siin sa eksid,“ ütles Miriam.
Ta hääl äratas mind enda mõtetest. Ilmselgelt oli ta mu mõtteid edasi lugenud.
„Kukkumine ei olnud sinu süü.“
Mida ta sellega öelda tahtis? Loomulikult oli ka kukkumine minu süü. Ma ei vaadanud enda jalge ette ega suutnud ka enam püsti tõustes, millest ma üldse aru ei saanud, sest väikesest kukkumisest ei peaks teavuse kaotama, siiski oli mul peale seda tume pilt ja järgmine, mida ma mäletasin oli see magamistuba.
„Seda tegi Damon.“
„Mida tegi Damon?“
Ma ei saanud enam üldse aru, millest ta rääkis. Olime me ikka sama teema juures?
„Sinu jutu järgi saan ma aru, et sa ei ole teadlik tema kõikidest võimetest. Lisaks sellele, mida sa teda... hm, tegemas nägid, oskab ta veel inimesi asju ette kujutama panna.“
Damon tundus olevat võimsam, kui ma arvata oleksin osanud. Kaks nii suurt võimet? Samas tegi see tema elu ainult keerulisemaks... Ta pidi mõlemat võimet pidevalt kontrolli alla hoidma.
„Jah, talle on vägevaid võimeid antud, siiski... asi on selles, kas ta ka neid kasutada oskab.“
Ta nägi mu näost ära, et ma ei olnud targemaks muutunud ja jätkas.
„Ta pani sind ette kujutama, et sa komistad. Tegelikult sa seda ei teinud. Peale seda kustutas Marcus su mälu, see oli üks ta võimetest. Sa ei kaotanud teadvust ega komistanud mingi kivi otsa sel õhtul.“

Okouu. Someone's in trouble.
Ikka meeldib!! Kahju, et Damon Stella vastu töötab. Mulle hakkas terve see kamp, kes seal on, meeldima!
Kas sa kavatsed selle jutu ära lõpetada varsti?
Ma loodan, et see ei ole liiga varsti...

Minagi loodan, et sa ei lõpeta seda juttu niipea, vähemalt mitte enne kui surnud olen
Tegelikult ka see on nagu SUPER jutt ju, ja ma oleksin kutu, kui sa selle ära lõpetaksid.
Ikkagi olen õnnelik, et Nath ja Stell koos on jälle ja Damon on ikkagi super.

Smile : heh ; )
tore . hm, nojah . ohoo .
ma arvan küll .
mingi natuke osasid pean vist ikka veel tegema, sest oleks natuke imelik sellise koha pealt lõpetada .

FleurDeLis : ohjah .
hih . ; )

39 .



Ma raputasin uskmatusest pead. „See ei ole...“
„Kas ikka ei ole?“ küsis Miriam, ta pilk oli nõudlik, kui ta püsti tõusis. „Nojah, ta ei soovinud sulle halba ega midagi, aga tal olid selleks oma põhjused.“
Ma ei teadnud, kas uskuda teda või mitte. Kas Damon oli selleks võimeline? Ma pidin tunnistama, et mul ei olnud aimugi, milleks ta võimeline oli. Ta oli mind liiga palju üllatanud ja ma ei teadnud, kas sain teda enam usaldada või mitte.
„Ma arvasin, et sa peaksid seda teadma,“ lausus ta, istudes tagasi diivanile.
Millegipärast tundsin ma tema vastu praegu isegi rohkem vihkamist, kui Damoni. Ta oli tahtnudki mulle selle uudisega haiget teha. Rahulolu tema näol ajas mul lihtsalt südame pahaks.
„Sa mõtled seda vaid selleks, et tunned enda petetuna.“
„Ma mõtlen seda vaid selleks, sest tean, et sa ei hooli sittagi, mida teised tunnevad.“
Ma lahkusin ruttu ruumist, enne, kui ta oleks jõudnud midagi vastata. Need mõtted häirisid mind nii kohutavalt, et kui ma Lisa kätt üritasin verest puhastada ja ta elus oleks olnud, oleks ta ilmselt valust oianud. Ma panin ta käe voodile tagasi, mõistes, et ma ei jõua nõnda kusagile. See tundus nii kohutavalt ebaõiglane, mida Miriam Damoni kohta rääkinud oli, aga samas võis see nii tõsi olla. Ja see tegi lihtsalt haiget. Miriam oli öelnud, et ta ei soovinud mulle halba teha, aga kuidas tema seda teadis? Ma ei leidnud, et ta ka head mulle teha soovis. Tema pärast veetsin ma mitu kuud seal vangistuses istunud. Ja see suudlus... Mida ta mõtles?
Nathan astus sisse ja ma pingutasin kõigest väest, et oma mõtteid tagasi hoida. Siiski ei tulnud see eriti hästi välja, kuna mida rohkem sa keelad endal mingist asjast mõelda, teed sa ikkagi vastupidist.
„Hei,“ ütles ta, pannes ukse enda seljataga kinni.
Ma arvasin, et mu mõtted võisid praegu väga kahtlastena näida. Ühel hetkel mõtlesin ma lilledest, järgmisel Damonist ja siis mingitest südametest.
Nathani suunurk tuksles, kui ta mu kõrvale diivanile istus. Muidugi ei mõelnud ma sellele, et Damonist ja südametest koos mõtlemine võib väga imelikuna tunduda.
„Hei.“
Nathan kortsutas kulmu. Ma juba teadsin, et mu mõtete peale, kuna ka mina ei peaks sellist inimest normaalseks, kes pidevalt enda mõtetes karjub: „Eiiii, ei, ei, ei!“
„Tahad, et ma lahkun?“ küsis ta, muie ikka veel tukslemas suunurgas.
Ma tundsin end nagu viimane idioot ja Nathan kinnitas enda tagasihoidud muigega, et ma ka olen see.
„Ei,“ pomisesin.
Ma ei teadnud, kui kaua ma veel nõnda vastu pean. See tundus juba praegu talumatu. Ta kulmukortsutus muutus sügavamaks ja ta näost võis näha, et ta üritas mu mõtetest aru saada või midagi neist välja lugeda. Ma küll üritasin rahuneda, aga Damoni pilt vilksas pidevalt mu mõtetest läbi. Ja siis, ma ei tea isegi, miks, meenus mulle Damoni ja minu suudlus, mis ei oleks kunagi juhtuda tohtinud. Ja seal ma siis istusin, nagu viimane loll, põhimõtteliselt rääkides Nathanile kõik juhtunu üle.
„Okei, ma tean, et ma ei ole kõige normaalsem, aga siiski... võiksid sa teeselda, et ma ei ole just seda mõelnud.“
Nathan tegi grimassi. „Või sa võiksid mulle rääkida, mis toimub. Võib-olla saad siis lahti ka arvamusest, et sa idioot oled.“
Vaevalt küll. Mulle jääb elulõpuni see hetk meelde, mis tuletab mulle samas ka meelde, et ma olen idioot.
„Ma arvan, et...“ Ta peatus poolelt lauselt, jäädes mind kummalise ilmega vaatama.
„Sa arvad, mida?“ piuksatasin, aimates juba, miks ta edasi ei rääkinud.
Ma olin vist liiga palju mõelnud ja needsin ennast maapõhja selle eest. Nathani näol ei olnud enam naeratuse varjugi, selle asemel oli sinna ilmunud karm ilme.
„Ma ei saa aru, miks see veri Lisalt maha ei tule. Ma olen...“
Nathan tõusis püsti, hakates toas edasi-tagasi käima. Umbes paari minuti pärast lõpetas ta selle äkki, jäädes mind uuesti vaatama. „Nüüd ma saan aru.“
„Ee, millest?“ küsisin, vältides ta pilku.
„Mida ta tegi...“
Ma ootasin, kas ta lisab ehk veel midagi, aga kui ta seda ei teinud, tõusin ma püsti, võttes kausi ja rätiku. „Ma lähen...“
„Ma tulen kaasa,“ ütles ta.
Ma ei olnud teda kunagi nii vihase näoga näinud, sellepärast ei julgenud ma talle ka vastu vaielda. Kui me kööki jõudsime, peatusin ma ukse peale, nähes Damonit ja Valeriat laua taga istumas. Nathan lükkas mind õrnalt edasi, hoides minu lähedusse. Ma tundsin Damoni pilku endal, kui ma kaussi vett valasin. Nathan hoidis omakorda pilku Damonil, seistes, käed rinnal risti, minu kõrval nagu tõeline kaitsja ikka. Valeria lahkus köögist, minu meelest liiga lärmakalt, andes sellega märku, et ta ei olnud millegagi rahul.
„Stella...“ Damon tõusis püsti, astudes sammu lähemale. „Saame rääkida?“
„Vaevalt küll,“ ütles Nathan ja ma peaaegu, et tundsin ta raevu.
„Oled sa Stella?“ küsis Damon kulme kergitades.
Oh ei. Tüli lähenemise hoiatus. Tavaliselt, kui poisid tülitsesid, järgnes sellele enamasti ka kaklus ja seda oli praegu kõige vähem vaja.
„Ma... võib-olla hiljem," ütlesin, laskmata sellel tülil kaugemale minna.
Kuigi ma ei olnud selles eriti kindel, mis ma ütlesin. Ta arvatavasti ei teadnud, et ma olen juba tema teost teadlik. Mul ei olnud ka mingit tuju temaga seda arutada, sest ükskõik, mis vabanduse ta ka toonud oleks, ei oleks see piisav olnud. Me läksime Nathaniga tagasi üles Lisa tuppa.
„Sa ei räägi temaga ka hiljem,“ ütles Nathan.
Ma asetasin kausi ja rätiku kapile.
„Sa tead, et ma ei mõelnud seda tõsiselt,“ vastasin, pöördudes tema poole.
Ta vaatas mind kahtlustavalt, kulm veidi kortsus. „Sa mõtlesid, et ei taha tema vabandusi kuulda, aga tegelikult ju tahad.“
Miks ta seda arvas? Mul ei olnud mingit tahtmist Damoni luuletamist kuulata... Ükskõik, mis tal öelda oli, ei vabandanud see tema tegu.
„Ei taha,“ laususin, „ja ma pole seda ka mõelnud. Sa pressisid mulle ise selle lause peale.“
Täiesti ootamatult Nathan naeratas. „Ei.“
„Jaa,“ vaidlesin, kastes ärritunult lapi vee sisse.
See paistis üsna tihti nii olevat, et kui minul oli halb tuju, oli temal hea ja vastupidi.
Järsku kostus mingi kolistamine ukse tagant. Nagu keegi oleks koperdanud... Koputust ei kõlanud uksele, keegi ei astunud ka sisse. Toimus siin mingi pealtkuulamismissioon?
„Mine vaata, äkki Valeria otsib sind,“ ütlesin ja nookasin peaga ukse suunas.
Ta naeratus venis laiemaks. „Tundub Damoni moodi.“
Ma puhkesin naerma, sammudes tema poole ning pannes enda käed ta ümber. „Sa oled tola.“
„Siis on meil midagi sarnast,“ vastas ta, puudutades huultega mu laupa.
„Sa pead mind tolaks?“ küsisin, teeseldud solvumisnoot hääles.
„Vahel küll.“
Ma teadsin seda. See oli kõikide nende mõttete pärast, mis mu peas ringlesid.
Nathan eemaldus minust, kõndides ruttu akna juurde. Ma ei saanud aru, mis tal hakkas, aga kui isa sisse astus, tuli mul vägisi naer peale. Isa vaatas mind veidi aega imelikult, kui ma seal omaette kihistasin nagu kümne aastane.
„Me leidsime sellise inimese, nagu sa soovisid,“ teatas ta, kui ma olin naermise lõpetanud.
„Tõesti?“ küsisin üllatunult.
Ma ei olnud liialt lootnud, aga see oli väga hea uudis. Isa ütles, et neil läheb tema siia toomisega küll paar päeva aega, aga ta pidi üks paremaid oma 'alal' olema. Kui isa lahkunud oli, tundsin ma ennast õnnelikuma, kui kunagi varem.

Poiste/meeste vastasseis!
Põnev.

jahh .

Ojeee..mulle meeldis, see nagu megapõnev. Loodan, et jätkad kiiresti.

hih , tore . ; )

40 . ; )



„Kui Andrea tuleks praegu lagedale ideega peole minna, oleksin ma vist isegi nõus.“
„Hm, ära talle igaks juhuks ise seda ettepanekut tee,“ ütles Nathan, „Nüüd, kui sa mulle natuke aega annad, saan ma ta puhtaks.“
Ta pidas Lisat silmas. Siiski jäin ma teda kahtlaselt silmitsema.
„Ja ära mõtle millelegi perverssele. Kas sa saaksid enda järel ukse sulgeda?“
Kui see midagi perversset ei olnud, oli tegu järelikult tema võimetega. Oli tal mingi pesumasina sarnane omadus? Nathan saatis mulle tüdinud pilgu, kui ma naerdes toast lahkusin. Kui ma Andrea toa poole kõndisin, haaras keegi järsku mu käest ja tiris mind kõrvaltuppa. Siin majas oli vaid üks inimene, kes oleks võinud midagi sarnast teha.
„Mida sa tahad, Damon?“
„Kuna sa oled pidevalt oma printsiga koos, pidin ma seda lihtsalt tegema.“
Muidugi. Tema vaimukus ei kadunud kusagile. Isegi mitte sellises olukorras.
„Mul ei ole sinuga millestki rääkida?“
„Viskate te tihti Nathaniga minu ja Valeria üle nalja?“
Algul ei mõistnud ma, millest ta rääkis, aga siis ma taipasin, et tema oligi see pealtkuulaja, kes enne ukse taga kolistanud oli.
„Kuulad sa tihti uste taga teiste vestlusi pealt?“
„See ei olnud mina, vaid too blondiin... Kitt, või keegi.“
Ma pidin kõvasti pingutama, et mitte naerma puhkeda. Keegi vaatas liiga palju Knight Riderit.
„Ta rääkis hiljem Valeriale kõik ära.“
Ohoo... Valeria oli endale isikliku spiooni palganud. Kas Nathan teadis, et Kat on Valeria palgal? Hm, millegi pärast ma kahtlesin selles. See blondiin oli mulle algusest peale vastukarva olnud ja ma ei pidanud pettuma, arvates, et ta on võlts inimene.
„Las ma oletan... Valeria rääkis sulle?“
Damon ei vastanud midagi, millest ma lugesin välja jaatava vastuse.
„Aga ei, eriti tihti me teie üle nalja ei viska. See oli esimene kord. Ja vaata, ega me eriti mööda ju ei pannudki,“ laususin.
Damon turtsatas, sammudes üle toa ning visates voodile pikali.
„Jah, sa oled väga kena vaatamisväärsus, Damon, aga ausalt öeldes ei ole mul selleks aega.“
„Ma teadsin, et sa nõnda arvad ja nüüd sa lõpuks ka tunnistasid seda,“ lausus ta istuli tõustes. „Miriam ilmselt rääkis sinuga.“
Ma teadsin, et ta kavatses sellest juttu teha. Ta ei oleks mind muidu isegi vaevunud siia tirima, kui ta ei oleks mingit ülihead vabandust vahepeal välja mõelnud, et nüüd selle tõhusust minu peal proovida.
„Mis sa ise arvad?“ nähvasin ning mõtlesin, kas ma peaksin toast lahkuma või siiski kuulama, mis tal öelda on...
„Siis tea ka seda, et mul oli selleks põhjus. Sinu jaoks ilmselt mitte eriti mõjuv põhjus, aga minu jaoks siiski...“
Ta tõusis püsti ja sammus minu poole. Ma ohkasin tüdinult, lootes, et saame selle jamaga ruttu ühelepoole.
„Ma tegin seda, et sa jääksid, Stella,“ ütles ta, olles nüüd mulle juba üsna lähedal, „Et sa sinna jääksid, aga usu, et ma ei oleks lasknud kellelgi sulle haiget teha. Sellepärast ei tahtnud ma, et Marcus sulle midagi räägiks.“
Mul võttis veidi aega, et aru saada tema põhjusest. Aga, kui ma lõpuks mõistsin, ei teadnud ma, mida arvata. Ma olin küll lubanud, et ei usu tema vabandusi, aga... ta ei paistnud praegu valetavat. Siiski oleksin ma praegu vist isegi soovinud, et ta oleks seda Marcuse tahtel teinud. Ma vaikisin, teadmata mida ma ütlema või tegema peaksin.
„See oli isekas, ma tean, aga nähes sind Harrisega põgenemas...“
See oli temast isekas. Kahju, et ta alles nüüd selle peale tuli, kuna tema vabandused ei päästnud enam ei mind ega kedagi teist. Aga... ma ei ole Lisaga kohtunud, kui ta ei oleks seda teinud. Clarke'id ei oleks võib-olla hävitatud, kui ta seda ei oleks teinud. Lisa oleks jäänud igavesti sinna vangiks, kui ta ei oleks seda teinud. Ja nii edasi.
„Anna andeks,“ ütles Damon ja vaatas mind, siiras kahetsus silmis.
Kui ma ikka veel midagi ei vastanud, kortsutas ta kulmu ja vaatas mind morni ilmega.
„Okei,“ ütlesin lõpuks.
„See ongi kõik, mis sul öelda on?“
„Jah. Ma annan sulle andeks,“ laususin.
Nüüd ei teadnud tema, mida vastata.
„Siiski ei saa ma... hm, su tunnetele vastata. Ja ma arvan, et sa tead, miks.“
Ta muigas mõrult. „Oh, las ma arvan, ega ometi Harrise pärast?“
„Jah, sul on õigus Baker, just tema pärast.“
Ta ohkas ning viskas end uuesti voodile pikali. „Sul on õigus. Sellest ei tuleks midagi välja. Ela siis hästi.“
Ma naeratasin talle viimast korda ning avasin siis ukse ja kõndisin tagasi Lisa toa poole. Ela siis hästi? Me elasime praegu sama katuse all, aga ta rääkis nagu me kohtuks elus viimast korda.
Ma arvasin, et olin Nathanile küllalt aega andnud, aga tuppa astudes nägin ma vaid Lisa surnukeha voodil. Nathanist ei olnud jälgegi. Siiski oli ta suutnud Lisaga imet teha. Ta nägu ja käed olid lumivalged nagu enne. Mitte ühtki verepiiska. Isegi mitte ta riietel. Ja kuidas Nathan seda oli teha suutnud? Ma mõtlesin, kuidas see võime välja võis näha, kui isa tuppa astus ja teatas, et Maria, see oli tolle surnute elluärataja nimi, saabus just. Ma olin üllatusest pahviks löödud. Mis siis paarist päevast saanud oli? Nii ruttu ei olnud ma teda küll oodanud, aga mida varem, seda parem. Kohe, kui ta oli selle uudise teatavaks teinud, astus sisse kõnealune isik. Vanem naisterahvas, mustlase välimus- tumedad pikad juuksed ning sinised silmad, mis vaatasid tungivalt voodis lebavat kogu. Naine kõndis voodi poole, vaevumata mulle isegi pilku heitma ja puudutas Lisa juukseid.
Isa kõndis minu kõrvale. „Ta nimi on Maria Belo... koski.“
Isa paistis veidi piinlikkust tundvat, kui mustlane teda parandas. „Belotserkovsky.“
Ma isegi ei üritanud seda nime meelde jätta, kuna teadsin, et ei suudaks seda iial välja öelda.
„Miks ta varem kohale tuli?“ küsisin isalt sosinal, kui naine Lisa kohale kummardus ning talle midagi sosistas.
Kui ma ei oleks teadnud, et ta surnute-elluärataja on, oleksin ma teda ilmselt vaimselt haigeks pidanud. See sosistamine tundus väga kummaline. Kas Lisa kuulis teda? Kui nii, siis pidi ta ka kuulma kõiki neid vestlusi, mis me Nathaniga siin toas pidasime.
„Ma tsiteerin: „Punapea kaob igaveseks, kui me veel viivitama peaksime.“ Need olid tema sõnad.“
Ma ei hakanud isegi arvama, kuidas ta Lisa juuksevärvi teadis. Ilmselt olid tal ka mingid nägemused või midagi sarnast.
„Kui te nüüd lahkute, siis ma alustaksin sellega,“ ütles naine, pöörates pilgu mulle ja isale.
Oota... Me ei tohtinudki siis juures viibida? Kui filmis mingi 'tseremoonia' toimus, siis oli seal alati kamp kohal... olgu, olgu, see oli, jah, siin päris elu.
„Siis ma saan paremini keskenduda,“ selgitas naine ja kõndis teisipoole voodit. „Ning palun lukustage uks.“
Ruumist lahkudes tegi isa nagu öeldud ning me läksime alla elutuppa, kus oli Damon, kes kõndis rahutult edasi-tagasi, vandudes omaette.
„Rahune, Damon,“ ütles isa ning patsutas teda õlale.
Mis toimus? Alles Damon oli üleval, kui ma temaga rääkisin, siis ei tundunud tal küll midagi viga olevat. Aga nüüd käitus ta nagu keegi oleks talle just surmaähvarduse teinud.
„Ma ei saa, kui see 'elupäästja' seal vabalt ringi töllerdab.“
Ma hakkasin vaikselt taipama, mis teda häiris. Loomulikult, see pidigi nii olema. Surm ja elu. Tapja ja Päästja. Damonil oli teiste surmamisvõime ehk ta oli vastand Mariale. Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, et Damonit häirib ta kohaolu. See oli nagu mingi kirjutamata seadus. Ta ei saanud selgelt mõelda ega käituda, kui Maria läheduses oli.
Kui esimene karjatus ülevalt kostus, hüppasin ma diivanilt püsti. See oli nii kile ja kohutav... nagu kedagi oleks piinatud.
„Ma lähen üles ja seletan teistele, mis toimub,“ ütles isa ja tormas toast minema.
Nathan ja Jason astusid tuppa, mõlemal naerul nägu peas. Sellest järeldasin ma, et neid kas ei häirinud see üldse, mis üleval toimus või nad ei kuulnud seda karjatust. Aga kui järgmine karjatus kostis, ei kadunud nende lõbusad ilmed kusagile. Järelikult jättis see asi neid täiesti külmaks.
„Ei jäta,“ ütles Nathan ja istus mu vastas olevale diivanile, sama tegi Jason. „Miks me ei peaks rõõmsad olema, kui teine inimene uuesti ellu äratatakse?“
Siin oli midagi kahtlast teoksil. Ma ei uskunud, et asi selles on, aga ei küsinud ka midagi, lootes praegu vaid, et Lisaga saab kõik korda.
Damon peatus hetkeks, aga alustas varsti uuesti ja ma arvasin, et sellele ei tule niipea lõppu.
Järgmisena ilmusid Andrea ja Arielle ning viimastena Valeria ja Kat.
Ma ei mõistnud, kas keegi oli mingi koosoleku või midagi kokku leppinud? Miks ma midagi sellest kuulnud ei olnud? Ja kas 'vanadel' toimus kusagil köögis äkki enda väike istumine?
Eriti häiris mind kahe viimase inimese tulek, kes pidevalt sosinal rääkisid ja blondie muudkui naeris millegi üle, aga Valeria jäi siiski endale truuks, silmitsedes kõiki tavalise morni ilmega.
„Tüdrukute võit, nagu ma näen,“ ütles Jason laia naeratusega, vaadates ruumis ringi.
„Hm, vaieldav,“ vastas Andrea viltuse muigega ning sihtis enda pilguga Valeriat ja Kat'i.
Valeria ei teinud sellest väljagi, aga Kat'i paistis see häirivat.
„Vaieldav oled sina,“ vastas Kat ning kortsutas kulmu.
„Kuidas? Ma ju istun praegu siin, või mis? Get your fact's straight, blondie.“
Andrea muie muutus laiemaks, kutsudes mõttes teda ilmselt mingi muu nimega.
Ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundus või vilksaski Valeria pilk vahel Damonile, kes oli tammumise lõpetanud ja seisis nüüd rahutult akna all.
„Olgu, rahuneme maha,“ ütles Jason.
„Eile õhtul sa küll nii ei öelnud,“ vastas Andrea ja naeratas talle.
„Aah, palun, Andrea... Mitte keegi ei taha seda teada,“ ütlesin enne, kui teema oleks edasi arenenud.
Nad küll jätsid selle teema, aga saatsid üksteisele mitte just eriti varjatud tähendusega pilke, arvates ilmselt, et keegi ei pane seda tähele.
Damon tormas järsku toast minema ja Valeria isegi ei oodanud veidi, vaid läks talle kohe järele.
Andrea hakkas valju häälega naerma. „Väike 'lohutusseks' äkki?“
Ma pööritasin silmi, tõustes diivanilt ja sammudes akna juurde, kus enne oli seisnud Damon. Siin ootamine, ja veel sellises seltskonnas, tundus talumatu. Kas üleval oli midagi nihu läinud? Enam ei olnud ühtki karjet kostnud. Ma lootsin, ja sisimas ka teadsin, et temaga saab kõik korda. Lihtsalt pidi saama.

Lugesin hommikust saadik ja näed- saigi otsa.

Väga väga väga hea mu meelest;) Keep going. :)

Jejee uus osa. Aga jamh..mega nagu alati, jätka siis kiiresti.

Jätkuv põnevus. Ma tahan juba teada, mis saab.
Meeldib. Väga!

unforgettable : hih .
ty . ; )

C0oozz : ; ) mhm . praegu ei ole võimalik uusi osi lisada, aga loodan, et mingi varsti tulevad uued osad.

Smile : jahh ...
See on super, kui meeldib . ; )