Last Breath / I Osa

Wau, sa pole juba kuu aega midagi postitanud. Millal oleks uut osa oodata? :)

jah tean -_-
mul ei töesti võimalust praegu kirjutada . aga ma loodan , et üsna varsti saan uue osa lisada . võib-olla nädalavahetusel . :-)

41 . lõpuks , ; )


Varsti ilmusid Valeria ja Damon tagasi elutuppa. Damon paistis veidi rahunenud olevat.
Andrea hammustas huulde, et mitte naerma pursata. Ma ei leidnud, et olukord oleks kuidagigi naljakas olnud.
Damon seisi mu kõrvale ja kasutades juhust, kui Andrea teiste tähelepanu endale tiris, hakkas ta minuga rääkima.
"Neil läheb seal üleval ilmselt väga hästi," teatas ta läbi kokkusurutud huulte.
Ta näoilme järgi ei oleks ma küll tahtnud praegu tema asemel olla. Oli see tõesti nii vaevaline talle? Ma ei tahtnud mõeldagi, mis siis juhtuks, kui need kaks samas toas olema peaksid.
"Miks sa seda arvad?" küsisin, lõpetades närviliselt huulte närimise.
"Kuna minu enesetunne läheb järjest halvemaks," lausus ta, pilk muutumas kuidagi häguseks seda öeldes. Mulle tundus, et ta viibis mõtetes kusagil mujal.
Ma ei saanud midagi parata, et mu tuju Damoni teate peale veidi paremaks läks, aga siiski tundsin ma talle kaasa.
Nathan ilmus mu selja taha, võttes sisse enda tavalise kaitsepositsiooni ning pidades Damonit teravalt silmas. Ma mõtlesin, kas see silmade välgutamine üksteise poole ka kunagi lõpeb.
"Huh, üks nunnum, kui teine," möönis Andrea, kui ma olin otsustanud sealt pingelisest õhkkonnast jalga lasta, põgenedes õue. Aga Andrea oli ilmselt vaevaks võtnud mind terve õhtu piinata. "Harrise pruunid silmad on armsad, aga samas on neid mingit jõulisust ja seksikust. Damoni rohelised silmad on nagu ookean, aga..."
"Minu poolest olgu kas või tiik," vastasin ärritatult.
Andrea vedas suu solvunult viltu. "Muidugi mitte. Ookeanil ja mingil räpasel tiigil on suur vahe."
Ma ei hakanud talle ütlema, et ookeanis varitses rohkem ohte, kui mõnes räpases tiigis.
"Olgu pealegi. Jätame selle jutu. Pealegi tegin ma Damoniga lõpu," ütlesin, teades et sellele ülestunnistusele järgneb terve küsimusterodu.
"Miks? Kas kaks oli sinu jaoks liiast?" päris ta süütul ilmel, üritades asja naljaks pöörata.
Ma saatsin talle ähvardava pilgu, mis ta suu kenasti kinni pani.
Kui isa lõpuks välja tuli koos Mariaga, tundus, et möödunud oli tunde. Ma ehmusin Mariat nähes ära. Tundus nagu ta annaks kohe otsad. Tema nägu oli väsimusest lausa moondunud. Ilmselgelt oli ta endast parima andnud ja ma olin ilmatuma tänulik talle selle eest.
"Kas... On temaga nüüd kõik korras?" küsisin kõhklevalt, kartes eesootavat vastust.
"Temaga saab kõik korda," vastas naine, "Ma pean seda sama rituaali veel paar korda tegema."
Ma üritasin rahulikku meelt säilitada, aga siiski luges Maria mu näost pettumust välja.
"Ma luban, et saab," ütles ta mulle otse silma vaadates.
Isa hakkas teda juba ära saatma, kui naine uuesti mulle otsa vaatama pöördus. "Siiski, kui ei oleks puhastajat olnud, peaksin ma seda rituaali ilmselt rohkem kordama."
Ma kortsutasin kulmu ja vaatasin segadusse sattunult isale ning Andreale otsa, aga nägude järgi ei olnud nad targemad.
Naine kergitas üllatunult kulme. "Noormees, kes punapea mõtted halvast puhastas?"
Mulle hakkas vaikselt koitma minu ja Nathani vestlus, kui ta oli lubanud Lisa puhtaks teha, aga see käis ju ta välimuse kohta?! Mõtete puhastamine?
Maria naeratas, nähes, et ma olin millestki vähemalt aru saanud. "Sa võid talle minu tänusõnad edasi anda."
Kui nad isaga lahkunud olid, läksime me Andreaga tagasi majja.
"Millest ta rääkis?" küsis Andrea, kõndides mu ees elutoa poole, kust tuli vaikset jutupominat.
"Pole aimugi," valetasin, tahtes vaid Nathaniga kahekesi jääda, et talt selle mõtete-puhastamise värgi kohta rohkem teada saada.
Mida lähemale me elutoale jõudsime, seda rohkem tundus nagu keegi vaidleks seal.
Andrea peatas mind, jäädes seisma, et ma edasi ei saaks minna.
"See on tõsi ja sa tead seda!"
"Mida? See ei ole üldse nii..."
Vaidlejad olid tüdrukud. Teised olid ilmselt toast lahkunud, kuna keegi nende vaidlusele vahele ei sekkunud.
Andrea vaatas mulle suurte silmadega otsa, lai irve näol. "Kat ja Valeria. Oh... täpselt midagi minu jaoks."
Selles ma ei kahelnudki. Alati kui tüdrukud kaklesid, oli Andrea kas üks kaklejatest või pealtvaataja, kes vaidlust tagant õhutas. Talle meeldis draama.
"On! Algul Nathan ja nüüd Damon."
Ma tundsin Kat'i hääle ära.
"Hah, aga siiski... mõlemad paistavad sellesse Millerisse arumunud olevat, kes on samasugune lipakas nagu sina," rääkis Kat edasi, võidurõõm hääles selgesti tuntav.
Andrea ahhetas vaikselt. Ma ei saanud aru, kas selle peale, et Kat mind lipakaks kutsus või selle enda nii-öelda parimale sõbrannale näkku paiskas.
Kui see mõrd oleks praegu mu läheduses olnud, oleksin ilmselt talle kätega kallale läinud.
"Aga teda sa ei saa. Seda ma luban!" hüüdis Kat ja tormas toast välja.
Andrea irvitas talle otse näkku, aga Kat saatis mulle vaid põlgust täis pilgu ja tormas siis minema.

Lõpuks tõesti. Väike edasiminek, aga asi seegi. Meeldis! :) Huvitav nagu alati. Loodan, et varsti tuleb pikem .

Edu!

Smile : jjah . ; )
see osa oli tõesti veidi imelik .
tore , kui meeldis .

42 . ; ) jälle , lõpuks .



„Keegi on ennast päris üles kütnud,“ lausus Andrea õelalt muiates.
„Mida iganes,“ ütlesin ükskõikselt ja sammusin treppide poole. „Ma lähen otsin Nathani üles.“
Muidugi leidsin ma ta enda toast. Ta tõstis pilgu minu sisenedes ja naeratas kohmetult.
„On mingi... probleem?“ küsis ta, tõmmates kulmu kipra.
Kas mulle lihtsalt tundus või oligi ta siin enne minu saabumist millegi kahtlasega tegelenud, et ta praegu nii imelikult käitus?
„Ei,“ vastasin teda üllatunult vaadates. „Peaks olema?“
„Mkm.“
Ta jäi vait ja pööras murelikult pilgu ukse poole. Kas ta tahtis, et ma lahkun? Ma ei kavatsenud enne kusagile minna, kui olin teada saanud, mida see 'puhastamine' endast täpsemalt kujutas.
„Kuidas Lisaga on?“
„Temaga on nii nagu ikka. Ma tahtsin millegist muust rääkia,“ vastasin diivanil istet võttes.
Jah, ma teadsin, et nägin praegu välja nagu keskealine abielunaine, kes nõudis oma abikaasalt aru, arvates et too petab teda.
„Miks sa enda 'puhastaja' võimetest mulle kunagi rääkinud ei ole?“
Ta turtsatas. „Puhastaja? Ma ei oma puhastusvõimeid.“
„No mida iganes. Põhimõte jääb samaks.“
Ta naeratus venis laiemaks. „Ma ei leidnud, et see nii tähtis võime oleks olnud. Ja seda nimetatakse korrastamiseks.“
Mõtete korrastamine? Hm, nagu puhastab mõtted kõigest halvast ja asendab need headega? Võis ju teatud olukordades, nagu Lisa omas, isegi kasuks tulla. Maria oli ka ise seda öelnud. Järelikult oli see tähtis võime.
„Tgelikult... ma tahtsin sinuga ka rääkida,“ lausus ta ja heitis veel ühe mureliku pilgu aknast välja, vaadates järjest tumenevaid pilvi.
Tema jutt oli tõsisem, kui ma arvata oleksin osanud. No loomulikult ma teadsin, et Clarke'id ei olnud veel täielikult hävinud, aga ma ei teadnud, et olukord on juba nii tõsine.
Oli üks poiss, James Williams, keda Miriam kunagi treeninud oli. Tal oli umbes samasugune võime nagu mul ja emal, aga ta keskendus rohkem mõtete mõjutamisele, kui nende lugemisele. Miriam oli märganud, et poiss muutub liiga tugevaks ja rääkis Marcusele, et too vabaneks temast. Marcus oligi nõnda teinud, või vähemalt Miriamile ta ütles seda. Tegelikult otsustas ta poissi ise edasi treenima hakata. Nüüd, kui Marcus surnud oli, pidi James tema koha endale võtma. Ta oli moodustanud mingisuguse sõjaväe, mis koosnes eriliste võimetega inimestest. Nad liikusid õhtuti ringi ja kõik, kes neile ette jäid, tapeti. Piisas lihtsalt nendele 'sõduritele' silma vaatamisest ja sa olid minut pärast surnud. Majja sisse nad millegipärast ei saanud või ei tohtinud tulla, mis oli muidugi meile kasuks. Algul ei olnud isa ja teised aru saanud, mis toimus, aga kui Miriam neile kõik ära rääkis, hakkasid nad taipama.
„See on nii... ulmeline,“ ütlesin, tundes hirmu mõtte peale, et peaksin selle sõjaväega kokku puutuma.
„Ära õhtuti isegi maja läheduses enam ole, sest nad jõuavad sellele piirkonnale üha lähemale.“
Ta rääkis veel, et tema ja Jasoni isa on ka tolle Jamesiga kambas. Ma nägin neid viimati põrandal lamamas, kui isa ja teised Clarke'ide häärberisse tunginud olid ning olin ilmselt ekslikult arvanud, et nad on surnud.
„Kus su ema ja õde on?“
Nathani ilme muutus hetkega karmiks. „Louise on all kinni koos paari teise Clarke'iga ja Natalie viibib pidevalt tema juures.“
All kinni? Tema olemusest ei oleks ma küll öelnud, et ta kuidagi ohtlik on. Tal olid pidevalt pisarad silmis ja tema pilk oli kartlik, eriti kui ta Nathanit vaatas.
„Aga... ta ei tundu eriti ohtlik olevat,“ ütles ettevaatlikult, sest teadsin, et perekond oli Nathani jaoks õrn teema.
„Vahet ei ole. Ta on üks Clarke'idest. Järelikult meie vaenlane.“
Nathan oleks võinud pisut leebem olla enda ema vastu. Ka Miriam oli Clarke, aga tema tammus siin vabalt ringi ja õiendas igaühega, kes ette juhtus. Minu meelest tundus Louise tuhat korda parema iseloomuga olevat, kui Miriam.
„Vaevalt,“ ütes Nathan, tõestades järjekordselt, et mu mõtted temani jõuavad.
„Kindlalt,“ vastasin, olles valmis temaga vaidlema selle üle, aga ta vaid naeris.
Ma kõndisin tema juurde ja ta tõmbas mind enda sülle.
„Me kuulsime just Andreaga Kat'i ja Valeria vaidlust pealt.“
Ma nägin ta näost, et talle ei meeldinud jututeema, aga ma tahtsin teda teavitada sellest, mis me kuulnud olime.
„“Algul Nathan ja nüüd Damon“, need on tema sõnad. „Aga siiski... mõlemad paistavad tollesse Milleri-tüdrukusse armunud olevat, kes on umbes samasugune lipakas nagu sina ise.““
Nathan vaatas mind pooleldi muiates ja umbusklikult. Aga kui ma sellele hetkele tagasi mõtlesin, nii et ta näeks, või kuuleks, seda ka ise, paistis ta mind uskuvat.
„Ma sain tõestust, et mitte ainult Valeria ei olnud sinusse armunud vaid ka Kat,“ teatasin võiduka naeratusega.
„Kas sa siis juba enne ei teadnud seda?“
„Teadsin, aga sina ei tahtnud mind uskuda.“
Miriam astus sisse ja jäi meid, kulmukegitusega vaatama, näol õrn muie. Ma tõusin ruttu püsti ja oleksin tahtnud talle kallale tormata, et ta ilma koputamata sisse tuli. Ka Nathan paistis end ebamugavalt tundvat ja tõusis samuti püsti.
„Kurat... kas sa koputada ei oska?“ pahvatasin, tundes rohkem piinlikkust, kui vajalik oleks olnud.
Me ei olnud ju amelenud ega midagi? Miks ma siis näost nii punaseks läksin?!
„Kuule tüdruk, jälgi oma suuvärki. Nathan, Roger ootab sind all kabinetis.“
Nathan vaid noogutas ja lahkus siis toast. Sama oleks võinud teha ka Miriam, aga ta lihtsalt seisis seal ja vahtis mind. Muie oli ta näolt õnneks hajunud.
„Te võiksite end veidi tagasi hoida.“
„Sina võiksid end veidi tagasi hoida ja mitte kõigile siin närvidele käia,“ nähvasin.
Mis õigusega tema siin õpetama tuli? Ise ta oli siia tuppa tormanud, ilma koputamata. Me ei istunud ju kusagil elutoas, kus kõik oleks meile peale sattunud. Ta lihtsalt tahtiski, et ma ennast halvemini tunneksin.
„Sugugi mitte. Kas Roger lubas teil samas toas ööbida?“
„See ei ole juba sinu asi,“ ütlesin, tundes kuidas mu nägu veel rohkem punaseks värvus ning keerasin talle sellepärast selja ja jäin aknast välja vaatama.
„No mind see ka ei huvita, lihtsalt kummaline... Roger on ju vanakoolimees.“
Ta muigas omaenda vaimukuse peale.
Jumal küll, äkki vahetaks teemat?! Või veel parem, ta võiks juba lahkuda.
„Ma oletan, et Nathan rääkis sulle Jamesist? Tegelikult ei oleta ma midagi, sest te ei paistnud eriti rääkivat, kui ma sisse astusin.“
„Kuule, aitab sellest teemast,“ ütlesin vihaselt, „Jah, ta rääkis, kuidas sa seda poissi treeninud olid ja lasid ta siis Marcusel kõrvaldada.“
„Nojah, see oleks olnud õigustatud tapmine, kui Marcus oleks selle täide viinud. Selle asemel sepitses ta minu seljataga neid asju.“
Tema näoilme oli niivõrd vihane, kui pettunud. Ma ei tundnud talle sugugi kaasa. See oli talle paras, kuigi nõnda ei oleks tohtinud mõelda.
Ma kuulsin õuest mingeid kummalisi hääli ja allkorruselt valju jutupominat. Ka Miriam kuulis seda ning tormas akna juurde.
„See... kuidas nad juba siin on?“
Ma ehmusin, kui nägin õue vaadates musta taevast. Kas see käis kaasas selle sõjaväega? Metsast ilmus mingi vari nähtavale.
„On need... nemad?“ küsisin, üritades mitte paanikase sattuda.
„Jah, Jamesi sõjavägi.“
Ka Miriam paistis hirmul olevat ja jäi ilmselt mõtlema, mida edasi teha. Siis tormas ta toast välja.
Ma vaatasin uuesti aknast välja. Nüüd ei näinud ma vaid ühte tumedat kogu, vaid kümneid. Nad kõik paistsid ootavat midagi. Mitte keegi neist ei tulnud metsast välja. Ma kohkusin, nähes et üks kogu, kõige lhemal majale, vaatas täpselt minu poole.
„Mida sa teed? Tule aknast eemale.“
Damon tõmbas mind aknast eemale ja tõmbas ruloo ette. Ta vaatas mind, kulm kortsus.
„Ega nad mulle läbi akna kallale ei oleks saanud tulla,“ õigustasin end.
„Kui piisavalt kaua ühega neist tõtt vaadata, võib nii mõndagi juhtuda. Isegi läbi akna.“
Olgu. Tunnistan, seda ma ei teadnud. Aga meil ei olnud ju silmkontakti? Või siiski? Noh, mina tema silmi igatahes ei näinud ja niipalju, kui ma Nathani jutust aru olin saanud, surid vaid siis kui sa nende silmi nägid, mitte vastupidi.
Kusagilt kaugemalt kostis karje. Seda heli ma olin ka enne kuulnud, kui Miriam siin olnud oli. Damon rääkis, et hetk enne seda, kui nad sind tapavad, karjatad sa viimast korda.

Hakkasin juba kartma, et sa ei kirjutagi seda juttu edasi.
Hea oli seda juttu üle pika aja lugeda, see oli alati mu lemmikute seas.
Mõned kirjavead leidusid, aga mitte midagi väga suurt. :)
Damoni ilmumine tuli kuidagi järsku, aga see vist oligi nii mõeldud.
Igastahes, loodan jätku Edu kirjutamisel!

Lõpuks!
Olgu. Alustan algusest.
Pingeline olukord oli hea. Poleks osanud seda rünnakut oodata. Suurepärane!
See, kuidas sa selle lõpu tegid, oli kuidagi nii paeluv ja mingil määral ka hirmuäratav. Viimaseid lauseid lugedes... uuh... hea töö!
Jätka nüüd varsti!

Tennu : Jah, ise hakkasin ka. heh .
tore .
; )
oli küll jah .
Aitäh.

Smile : mhmm .

Jah, otsustasin, et ei lõpeta ikkagi seda juttu veel ära.
heh , ty .

43 . ; )


„Nad on... hirmuäratavad,“ ütlesin, tundes hirmuvärinat, kui ma meenutasin neid musti kogusid.
„Just seda James tahabki. Et me kardaksime.“
Ta võis ka ju seda taha, aga tema põhiline eesmärk oli ikkagi kõik inimesed tappa. Vähemalt kõik võimetega inimesed. Siiski ei olnud ma kindel, millepärast. Võimu? Võimalik, kui arvestada seda, et Marcus oli seda terve oma elu ihaldanud.
Isa ilmus uksele ja vaatas mind ning Damonit kordamööda mureliku pilguga. Oli midagi juhtunud?
„Ma tahtsin teada, kas teiega on kõik korras,“ seletas ta.
„Miks ei peakski?“ küsisin kerge kulmukortsutusega.
Mulle tundus, et ta tuli hoopis millegi muu pärast. Kas siin toimus midagi, millest ma ei teadnud?
Isa köhatas. „Ei... Lihtsalt, ärge aknast välja vaadake.“
Damon jäi talle veidra pilguga järele vaatama, kui ta lahkus. Ilmselt ei saanud ka tema aru, mis ta eesmärk tegelikult olnud oli. Ma ei tea, miks, aga see tundus imelik, kuidas isa seda öelnud oli. Nagu... hakkakski minu ja Damoniga midagi juhtuma, samas võis see ka lihtsalt minu ülisuur kujutlusvõime olla.
„Ma lähen, enne kui Harris tuppa tuleb ja arvab, et meie vahel midagi sobimatut juhtuda võis,“ sõnas ta ning väljus toast.
Hoolimata olukorrast, pani see lause mind muigama. Mõne minuti pärast tuligi Nathan ja mulle tundus, et ta teadis Damoni siinolekust niigi. Kus kohast ta seda teadis? Loomulikult minu mõtetest...
„Oleksid sa väga pahane olnud, kui meie vahel olekski midagi sobimatut juhtunud?“ küsisin naerdes, oletades et ta ka Damoni viimast lauset kuulnud oli.
„Oleneb, mida sa sobimatu all silmas pead,“ vastas ta üsna ükskõikselt.
No hästi. Minu poolest võis ta siis kohe Valeria või Kat'i voodi poole tormama hakata.
Ta muigas hetkeks, aga manas siis uuesti mureliku ilme näole. Õigus jah, meil oli ju kriitiline olukord praegu. See oli ju ainult hea, et me suutsime ka sellisel hetkel nalja teha.
„Sa suudad seda ilmselt igas olukorras,“ lausus ta ja liigutas natuke rulood, et välja näha.
Ma ei saanud aru, kas see oli kompliment või süüdistus, sellepärast ei vastanud ma midagi. Ta ohkas murelikult, lastes ruloost lahti ning jäädes mind vaatama. Ma läksin voodisse ja tõmbasin teki endale tihedalt ümber, kui kuulsin järgmist karjatust, mis tuli juba lähemalt.
Nendele sõduritele silma vaatamiseks pidid ju väljas olema. Miks siis nii pajud praegu õues tolgendasid? Ilmselt ei olnud nad sellest sõjaväest veel midagi kuulnud, see oli ainuke võimalik põhjus, sest kes ikka oleks meelega surmale otsa kõndinud?
„Nad arvavad, et suudavad nendega võidelda,“ lausus Nathan, „Need, kellel mingi tugevam võime on ja, kes julgemad on, lähevad välja, lootes et nad suudavad need sõdurid enne ära tappa. Aga nad ei arvesta seda, kui tugev ja kiires see sõjavägi on.“
Pidid ikka väga julge olema, et nende... koletistega seal väljas silmitsi julgesid seista. Ma ei kujutanud ette, kes need julged olla võisid. Mingid vanemad mehed, kes olid oma võimete tugevuses täiesti veendunud ja kindlad.
Nathan istus voodiservale ja võttis mul teki pea pealt ära, et mu nägu näha. Ma võtsin ta käe ja panin enda põse vastu. Siin, majas sees, Nathani juures tundus kõik nii turvaline, aga seal, väljas oli kõik teisiti. Sellepärast sulgesin ma enda silmad ja lootsin, et see hetk kestaks igavesti. Ta pikutas mu kõrvale ja võttis mind enda embusesse. Mul tuli millegipärast üks õhtu meelde, kui me olime samamoodi.
Ta hoidis mind enda kaisus. Tuleb tunnistada, et nõnda ma tundsin ennast tõesti rahulikuma.
„Anna andeks,“ ütlesin.
„Mille eest täpsemalt?“
„Kõige eest.“
„Ma arvasin, et me ei räägi enam sellel teemal.“
„Jah, ma tean, aga ma tunnen ennast süüdi kõige selle pärast, mis ma sulle ütlesin.“
„Sa ikka tead, et su isa ei oleks õnnelik, kui ta meid praegu näeks,“ sõnas ta.
„Aga ta ei näe. Ja see ei puutu temasse,“ vastasin.
„Ma ei saa sinuga nõustuda.“
„On mu isa arvamus sulle tõesti kõige olulisem? Kas sa tahaksid, et tema oleks siin hoopis minu asemel?“
„Ära ole naeruväärne. Ma ei taha vaielda.“
Ma naersin selle meenutuse peale, sama tegi tema. „Ikka tahad, et tema oleks siin hoopis, minu asemel?“
„Ei ole selliseid kalduvusi endas kunagi avastanud.“
Ma hakkasin veel rohkem naerma. „Sa olid nii närvis kogu aeg, et ma ilma sinuta väljas käisin.“
„Ja sa võtsid liiga palju vabadusi endale,“ möönis ta, meenutades minuga koos ühte õhtut, mil ta oli jälle minuga pahandama tulnud nende 'vabaduste' pärast.
Ma tahtsin talle ühe ettepaneku teha, aga olin kindel, et see ei meeldiks talle. Aga ma võisin ju proovida...
„Ma ei tea kunagi su mõtteid, sa ise ei avalikusta neid, siis võin ma neid... lugeda?“
Nagu ma arvanud olin, võttis ta sisse kohe kaitsepositsiooni ja ütles kindla ei. Nathanil oli õigus, ma ei suutnud ka sel hetkel naljatamist lõpetada.
„Ära muretse... Ma ei vaata sinu ja Valeria siivutusi.“
Ta ohkas tüdinult. „Ikka ei.“
Ma veensin teda igatpidi, kuni ta lõpuks allaandmise märke üles näitas. Aga ainult tingimusel, kui ma vaid hetkeks ta mälestustesse lähen ja tõesti, kui ma midagi... hm, siinkohal jäi ta pidama. Ma pidin kõvasti pingutama, et mitte naerma pahvatada, kuna sel juhul oleks ta tagasi enda kesta jälle tõmbunud. Siiski sain ma aru ta tingimustest. Vaid hetkeks ja mingeid 'sobimatusi' ei tohtinud vaadata. Loomulikult ei öelnud ta seda viimast otse välja.
See oli lihtsam, kui ma olin ta läheduses. Praegu oli see eriti lihtne, sest me olime praktiliselt ninapidi koos. Ma leidsin palju huvitavaid mälestusi ja kogemusi ta mõtetest, aga jäin siis ühel pidama. See tõotas olla huvitav.
„Ma ei ole selles küll veendunud, aga see oli täpselt tema moodi.“
Valeria paistis selles täiesti veendunud olevat ja ma jäin mõtlema, kes see olla võis. Damon? Ei tea, kas ta oleks kohe peale saabumist selliseid tegusid tegema hakanud. Oli ilmselge, et teda oleks kahtlustama hakatud. Siis kes?
„Kes see oli?“ küsisin.
Valeria vaatas mulle kõhkleva pilguga otsa, aga langetas siis pea. „Stella... vist.“
Stella? Stella ei oleks julgenud isegi vajaduse korral kedagi vigastada, räägimata siis tapmisest. Siiski... Ta ema oli Clarke. Kas ta võis kuidagi Stellat mõjutada? See ei olnud võimatu.
Ma läksin ta mõtetes veidi edasi, järgmiseks oli ta tulnud minu tuppa, me rääkisime jne. Suudluse koha peal jäin ma seisma ja sain vastuse oma küsimusele. Siis ma naeratasin Nathanile, andes sellega märku, et ma olin lõpetanud.
Ta vaatas mind, suu muigvel. „Mida sa siis nägid?“
„Sind ja Valeriat,“ ütlesin ja naeratasin laiemalt, ajades teda tahtlikult ärevusse sellega, et ta mõtlema hakkaks, mis hetke ma temast ja Valeriast nägin. „Ja tema voodit.“
Ta vangutas pead. „Sellist hetke ei ole kunagi olnud.“
Ma puhkesin naerma ja rääkisin talle, mida ma tegelikult näinud olin. See oli hetk, kui Valeria süüdistas mind selle valvuri tapmises. Nathan jäi mõttesse, ilmselt selle üle, mida ta täpsemalt öelnud või mõelnud oli.
„Sa arvad, et ma ei julgeks isegi vajaduse korral kedagi vigastada?“ küsisin, teeseldud solvumisnoot hääles.
„Nüüd arvan teisiti.“
„Samuti sain ma kinnitust, et sa ikkagi tahtsid mu tuppa jääda tol õhtul,“ teatasin võiduka naeratusega.
Ta naeris ja surus enda huuled mu laubale, võttes mind uuesti enda kaissu. Ma olin arvanud, et täna õhtul suudan ma vaid kartuses lage vahtida ega suuda kuidagi uinuda, nende mustade kogude pärast seal väljas, aga tundus, et Nathani läheduses oli see ikkagi võimalik.

Väga hea. :) Nüüd oleks hea, kui vaenlased sisse tungiksid . Veidi actionit.

Mul oli igav ja hakkasin seda juttu lugema.
Nii mõnus, hea, teistsugune lugu... :)

Väga ootan uut osa!

Smile : Aitäh. Nojaa, sisse nad just ei tungi, aga midagi juhtub tõesti üsna varsti.

Getzzzu : Okei.
Tore, kui meeldib.

44. ; )



Ma ärkasin mingi kolina peale. Nähes Nathanit enda kõrval rahus magamas, ei saanud ma aru, kuidas see teda üles ei äratanud... või üldse kedagi, sest ma ei kuulnud koridoris ühtegi sammu. See oli kolin oli ju kohutavalt vali olnud. Või olin ma seda endale ette kujutanud? Siiski otsustasin ma vaatama minna ega üks nendest sõduritest juhuslikult kuidagi majja ei olnud pääsenud.
Elutuppa sisenedes nägin ma Kat'i akna all seismas. Kui ma ta nime ütlesin, ei reageerinud ta kuidagi. Ma kõndisin talle ettevaatlikult lähemale ja panin väriseva käe ta õlale. Ta pöördus kiiresti ümber ja üritas mind enda haardesse saada. Ta oli küll kiire, kiirem, kui ma oleksin arvanud, aga mitte piisavalt. Ma jõudsin enne ta seina vastu suruda, hoides kätt ta kõril. Tuli välja, et koolitundidest oli natuke isegi kasu.
„Ära ürita,“ ütlesin talle ähvardavalt silma vaadates.
„Stella? Mida sa teed?“
Kat paistis nagu mingist transist ärkavat, vaadates segadusse sattunult ringi. Noh, nii palju, kui ta sai, sest ta pea oli üsna kõvasti vastu seina surutud.
„Sa ründasid mind,“ vastasin teda kahtlustavalt vaadates. „Mäletad?“
Üritas ta mingit näitemängu teha? Ei paistnud küll sedamoodi. Ta paistis päris hirmul ja ärevuses olevat. Kui ta teeskles, siis oli ta väga hea näitleja. Ma lasin ta lahti ning jäin ootama, mis tal öelda on.
„Mida ma siin teen?“
Ma kehitasin õlgu, olles nüüd juba üsna kindel, et tal on tõsi taga. „Ma ei tea... Ma leidsin su siit, aknast välja vaatamas. Väga imelik naeratus näol.“
Ma jälgisin ta nägu, et näha, kas talle meenud midagi. Kui ka meenus, ei peegeldunud see ta ilmes. See oli ikka sama segaduses, kui enne.
„On nad ikka veel väljas?“ küsis ta, heites pilgu aknast välja.
Metsas ei olnud enam kedagi. Hommik oli peagi käes, loomulikult ei olnud neid enam. Kas valgus tegi neile midagi, et nad vaid öösiti väljas said käia? Või oli pimedus lihtsalt hirmutamiseks?
„Sa ei mäleta midagi?“
Ta raputas pead, pöördudes uuesti minu poole. „Ei mäleta. Ma lähen üles... enda tuppa.“
Hommikul ma rääkisin Nathanile öösel juhtunust. Ta nägu oli murelik, kui ma lõpetasin. Ma küsisin, mis ta arvab, mida Kat seal tegi.
„Ta oli arvatavasti kellegi mõju all,“ vastas ta ja sihtis mind enda karmi pilguga.
„Issand, ega sa ei arva, et see jälle mina olin? Oleksin ma sulle sel juhul üldse rääkinud?“
„Ma ei arva, et sinu mõju all,“ lausus ta ja muutus uuesti mõtlikuks.
Oli see jälle Miriami tegu? Noh, see ei oleks esimene kord. Kuigi, mis oli tal Kat'iga pistmist? Oleks ta siis mind kuidagi mõjutanud, aga Kat'i... Või üritas ta teda mingitele tegudele sundida? Ta võis ju nüüd heade poolel olla, aga see ilmselt ei muutnud teda sugugi. Igatahes oli Miriam minu esimene valik.
Seevastu Nathan arvas teisiti. Tema jutu järgi võis see olla kuidagi selle sõjaväega seoses. Tal võis ju õigus olla, sest mulle tundus, et ta teadis alati rohkem, kui mina. Aga ma ei saanud aru, kuidas see sõjaväega seotud on. James? Temal oli ju samuti see võime. Temal oli veel vähem Kat'iga pistmist, kui Miriamil. Miks oleks pidanud ta teda mõjutama? Samal eesmärgil? Et mõjutada teda tegema midagi...
Nathan kõndis toas edasi-tagasi. „Ta tahab ilmselt kuidagi majja pääseda.“
Õigus. Nad ei saanud ju majja sisse. Aga mida ta majas teha tahtis? Meile kätte maksta Marcuse surma eest, tappes meid kõiki?
Nathani pilk peatus mul. „See... Ma lähen räägin Rogeriga.“
Ta väljus toast, jättes mind üksi mõtlema selle üle, kuidas James Kat'i abiga majja lootis pääseda. Miks just Kat? Tegelikult ei olnud mingi üllatus, et ta just tema. Ta oli üsna naiivne ja lihtsameelne. Eriti praeguses olukorras, kus ta parim sõbranna ameles poisiga, kellesse ta nii hirmsal kombel armunud oli. Ei läinud just erilist sõnaosavust vaja, et teda ära rääkida. Selles suhtes, et ta võis ju mõjutamisele vastu panna. Ta oli Porteri lapselaps. Aga ta ei teinud seda... Järelikult tahtis ta ka ise kätte maksta, isegi kui vaid Valeriale või mulle.
„Ma kuulsin su öisetest seiklustest.“
Miriam astus tuppa, jällegi ilma koputamata muidugi, lai naeratus näol. Arvata võis, et teda rõõmustas kõik halb, mis meiega juhtus.
„See Kat on üks paras tegelane. Eriti sinu mõtete põhjal,“ rääkis ta ja hakkas toas ringi käima, katsudes ja uurides igat asja, mis talle kätte juhtus.
„Sa lugesid mu mõtteid?“ küsisin, tundes, kuidas mu pahameel ta vastu kasvas. Jälle.
„Anna andeks, aga su mõtted on lihtsalt kohutavalt valjud. Ma ei tea, miks. Võib-olla veresideme pärast, või siis, et sa karjud palju. Muide, tulevikus ei tule see sulle kasuks, kui sa tahad Nathanit enda juures hoida.“
Ma punastasin. „Ma ei karju.“
„Hea küll. Tegelikult tahtsin ma sinuga just sellest blondiinist rääkida,“ ütles ta ja istus voodile, testides selle pehmust. „Sa ju tahad teada, mis eile öösel juhtus?“
Ma laiutasin käsi. „Muidugi tahaksin, aga ta ei paista midagi mäletavat.“
Miriam ohkas tüdinult, pettumus selgesti näol näha. Misasja ta tahtis? Et ma läheksin ja nõuaksin selle info Kat'ilt vägivallaga? Jääb ära. See võis ju olla tema meetod, aga ma ei kavatsenud tema jälgedes käia.
Miriam pilutas mu poole ähvardavalt silmi. „Hoia oma mõtteid vaos. Ja ma ei mõtle, et sa peaksid teda peksma minema, lihtsalt... Oh jumal, ürita nüüd natuke enda väikest mõttemaailma arendada.“
Miks ta ei oleks võinud mulle otse öelda, mis tal mõttes oli... Kuigi samal hetkel ma taipasin, mis ta tahtis, et ma teeksin. Ta tahtis, et ma läheksin Kat'i mälestustesse.
„Miks sa ise seda ei tee?“ küsisin.
Ma juba aimasin tegelikult, miks. Kui mingi probleem oleks tulnud, nagu keegi oleks aru saanud, et ma Kat'i peas olen, satuksin mina jamasse.
„Ei, rumaluke... See vanamees Porter peab mind silmas. Ja kohe, kui ma mingi vea teen, olen ma siit läinud. Tegelikult mõnes mõttes on sul õigus. Ma ei tohi kahtluse alla langeda, aga kui sina seda teed, ei juhtu midagi.“
Tuli tunnistada, et see asi huvitas mind. Väga. Isegi nii väga, et oleksin nõus Miriami ideed kaaluma. Ja tal oli õigus. Minuga ei juhtuks midagi, kui ma vahele jääksin. Ning Kat ei saaks ise arugi, mis toimub. Lõpuks, peale pikka mõtlemist, ma nõustusin. Aga oli üks probleem, Nathan. Ta sai mu mõtteid lugeda, järelikult saab ta kohe aru, mida ma teen. Nagu ta oli aru saanud, et ma Damoni tundeid lugesin.
„See on tal raskem, kui ta sinust eemal on, aga igaks juhuks... Ma räägin temaga samal ajal, juhul kui ta ikka veel Rogeri juures ei ole.“
Me leppisime Miriamiga kokku, et ta läheb alla Nathanit otsima, ja ma lähen viie minuti pärast Kat'i tuppa. Juhul, kui ta ei leia Nathanit, annab ta mulle mõttes märku. Siiski ei saanud ma ühest asjast aru. Miks me seda nii kangesti varjama pidime? Nathan oleks ka kindlasti tahtnud teada, mis eile juhtus...
„Ei, sa ei saa aru. Nad ei luba sul enda võimeid Kat'i peal kasutada. Eriti, kui ta on Porteri lapselaps.“
Miriam läks mõne aja pärast alla, ja ma jäin rahutult viie minuti möödumist ootama. Kui ma Kat'i ukse juurde jõudsin, ei olnud Miriam mulle midagi mõtetes saatnud. Ma oletasin, et kõik on korras ja koputasin uksele. Õnneks ei olnud koridoris kedagi liikvel. Kat tuli uksele ja kortustas kulmu, nähes mind.
„Jah?“
„Hm... Võin ma sisse tulla?“ küsisin.
Ta mõtles hetkeks, aga tegi siis ust veidi rohkem lahti, et ma sisse astuda saaksin. Ma kõndisin akna juurde, lootes, et ta mu närvilisust tähele ei pane. Ma pidin end kokku võtma, kui tahtsin, et kõik sujuvalt läheks, muul juhul pidin aga leppima tagajärgedega...
„Sulle ei ole ikka veel midagi meenunud?“ küsisin.
Ta pani ukse kinni ja istus diivanile, olles ilmselgelt ikka veel mu siinolekust üllatunud.
„Ei ole, ja kui ka oleks, miks peaksin ma sellest sulle rääkima?“ vastas ta kerge kulmukergituse saatel, mis näitas selgelt tema mitte eriti helgeid tundeid minu vastu.
„Ei peakski,“ ütlesin, ja arvasin, et peaksin üritama nüüd tema mõtetesse tungida.
Miriam ei olnud midagi saatnud, järelikult oli ta Nathani üles leidnud.
Tema pähe ei olnud üldse raske pääseda, nagu ma arvanud olin. Sellel Jamesil läks see ilmselt veel lihtsamalt. Porteri lapselapse kohta üsna nõrk tulemus. Algul ei pannud ma midagi tähele, aga siis jäin ma pidama Clarke'ide häärberi juures. Ta oli eile seal käinud? Ma läksin ajas edasi, kui ta oli majja sisse läinud. Ma peatusin, kui ta astus Marcuse kunagise kabineti uksest sisse ja jäi seisma keset tuba. Keegi mees istus tugitoolis. Ta oli seljaga Kat'i poole, sellepärast ei näinud ma ta nägu. Ma ei kahelnud hetkekski, et tema ongi kurikuulus James.
„Kat, Kat... Oled sa nendega juba rääkinud?“
Ma üritasin Kat'i mõtteid ignoreerida ja praegusele hetkele keskenduda, aga täielikult see mul muidugi ei õnnestunud. Damoni nägu ilmus pidevalt ta silme ette.
„Ainult Damoniga,“ vastas Kat.
Alles nüüd ma sain aru, et Kat ei olnud enam Jamesi mõju all. Enne, kui ta oli majja sisenenud, oli tõesti kuidagi tühi tunne, aga nüüd... Kat oli närvis ja kohkus iga väiksemagi liigutuse peale. Järelikult oli ta täie mõistuse juures.
Mees pöördus ringi ja nüüd võisin ma tema nägu täies ulatuses näha. Tal olid tumedad, hästi soengusse seatud juuksed ja rohelised silmad. Need silmad tundusid nii tuttavad... Ma olin kindel, et olen neid kusagil näinud, aga ei suutnud mõelda, kellel veel sellised olid. Marcusel olid üsna sarnased, aga ei, see ei olnud see... Midagi oli teistmoodi.
„Sa pead temaga rääkima,“ ütles mees püsti tõustes, tundudes nüüd üsna vihane ja ähvardav.
Kat värises rohkem, kui enne. „Ma üritan veel, aga...“
„Ma tahan Damonit ja Stellat mõlemat. Selge?“

Wuhuu. Kat'i plaan on nüüd küll teada. :) Väga hea osa jällegi.

Jah... Kena, kui jätkuvalt meeldib.

45. ; )



Ma tulin hoobilt tagasi reaalsusesse, jäädes Kat'ile ehmunult otsa vaatama. Ta tõusis püsti ja tuli üle toa minu juurde. Tema pilgu järgi, mis oli metsik ja hirmuäratav, oletasin ma, et ta sai aru, mida ma teinud olin. Ma taganesin veidi, aga ta haaras mu käest.
„Kas sa... Vaatasid sa mu mälestusi eilsest ööst?“
Ma tõmbasin enda käe ta tugevast haardest vabaks. „Ma pidin teada saama, mis eile juhtus.“
„Sa ei pidanud midagi teada saama! Nägid sa teda?“
Tema all ta pidas ilmselt silmas James'i. Nüüd, kui ehmatus oli veidi vaibunud, oleksin ma tahtnud hoopis talle kallale minna. Ta pidas tolle James'iga mingit plaani mind ja Damonit tappa. Mis tal viga oli? Ma ei leidnud, et oleksin talle midagi nii kohutavat teinud. Aga kui ta tahtis sõda, siis selle ta ka saab.
„Nägin, ja kuulsin ka. Miks sa seda teed? Kättemaksuks, kui nii, siis...“
„Algul tegin ma seda tõesti kättemaksuks, aga nüüd... Asi on kontrolli alt väljunud,“ lausus ta ja kõndis murelikult edasi-tagasi. „Pole minu võimuses seda enam peatada.“
Rääkis ta tõsiselt või? Mida ta algul all mõtles? Kui kaua ta sellega juba seotud oli?!
Nathan ja Miriam astusid tuppa. Esimene vaatas mind, vihane ilme näol. Teine tundus murelik, hoides enda pilku maas. Okei, kuidas see siis nüüd juhtus? Miriam lubas Nathaniga ju tegelda? Ja ta oli veel arvanud, et mina taganen plaanist.
„Te leppisite selle kõik kokku või?“ küsis Kat segadusse sattunult, sihtides nüüd enda pilguga Nathanit, kes ikka veel mind põrnitses.
Oh, mitmes kord see juba oli, kui ma piiridest üle astusin? Nathani jaoks oli see ilmselt liig, mis liig. Ma mõtlesin, millal ta kavatseb midagi minuga selles suhtes ette võtta. Mitte vägivaldselt, sellest ma olin juba aru saanud, et ta karistas mind pigem vaikusega või lihtsalt karmide sõnadega.
„Ei,“ vastas Nathan, pöörates pilgu lõpuks Kat'ile ja ma võisin veidi vabamalt hingata. „Tule Stella.“
Ma võpatasin ta karmi hääletooni peale, aga läksin kuulekalt toast välja. Ta jäi veel Kat'iga midagi rääkima, samas kui mina ja Miriam tagasi Nathani tuppa läksime. Ma tammusin ühest kohast teise, olles kindel, et see kõik tuleb välja. Miriam seevastu paistis nüüd vähem murelik olevat ja vaatas mind lõbustatult.
„Su see Nathan on üsna... hm, mehine.“
Ma saatsin talle pilgu, mis pidi märku andma, et mul ei ole tuju ta näeruväärsusteks. Oli sellest veel vähe, et ta isa, ja mind, maha jättis Marcuse pärast, nüüd pidi ta veel poiste kallale minema.
„Pole ta midagi nii poiss. Üsna enda isasse. Ta on samuti tugev isiksus. Minu arvates väärib ta kedagi paremat, kui Louise, kes ei pea mitte mingile pingele vastu.“
No selles ma ei kahelnudki, et Miriam Nathani isa ka veel võrgutada oli üritanud. Ta vist ei teadnud, mida tähendab sõna abielu. Tal ei olnud mitte mingit moraalitaju. Kahjuks olid mehed nõrgad ja andsid ta n-ö võludele väga lihtsalt järele. Vähemalt siiamaani oli see nii olnud... Ma lootsin, et Nathan enda pahameeles minu vastu ei hakka mingit mehisust Miriamile tõestama.
Miriam puhkes naerma. „Ära muretse, ta on jah, kahjuks, liiga noor. Aga muidu, parem valik kui Damon. Marcus oli üks lurjus, ja mulle tundub, et ega ta poeg eriti ei erine.“
„Sul on märksa tõsisemate asjade pärast vaja muretseda hetkel, kas sa ei leia? Kuidas, kurat, Nathan sellest teada sai?“ karjusin, murdes sellega lubaduse, mitte närvi minna tema juuresolekul.
„Need mälestused häirisid mind, liigagi tugevalt, ja ta ei ole loll ning sai aru, et midagi on teoksil, kui ma järsku vait jäin,“ rääkis ta tõsiseks muutudes. „Lisaks kuulis ta sel hetkel vist su mõtteid, sest ta jäi kuidagi mõtlikuks.“
„Saad sa aru, millises jamas ma nüüd olen?“ küsisin, värisedes isegi mõttest jääda Nathaniga kahekesi ühte tuppa. Ta võis tegelikult üsna karm olla, kui olukord nõudis.
„Ära muretse. Ta ei tee sulle midagi, kui sa oma võlud mängu tood,“ vastas Miriam mänglevalt.
„Ma ei hakka...“
Nathan astus tuppa ja jättis ukse lahti, et Miriam lahkuda saaks. „Roger ja Porter ootavad sind all.“
Kui Miriam lahkunud oli, küsisin ma, kas Nathan oli sellest Rogerile ja Porterile rääkinud. Ta vastas eitavalt ja ütles, et Kat tegi seda. Ma ei saanud aru, miks Kat seda tegema oleks pidanud. Temale tõi see samamoodi kahju. Aga ta oligi veidi imelik ja ettearvamatu. Või siis hakkasid süümepiinad endast märku andma.
„Mida sa mõtlesid?“ küsis ta, pahameel näol selgesti eristatav.
„Anna andeks, ma...“
„Minult ei pea sa andeks paluma, sest ma ei saa sind kuidagi aidata.“
Ma kortsutasin kulmu ja teadsin, et tal on õigus. Tegelikult ei pidanud ma kelleltki andestust paluma, sest ma tegin õieti. See idioot Kat ei oleks meile nii, kui nii midagi rääkinud. Tänu sellele, et ma ta mõtteid lugesin, said Porter ja isa teada, mis tal plaanis on. James oleks jõudnud meid kõiki kümme korda ära tappa, enne kui nad ise oleks millelegi jälile jõudnud.
“Sa räägid enda isast,” vastas Nathan. “Ja nad oleksid ise hakkama saanud, ilma sinu abita.”
Ma ei tea, mis mul hakkas. Võib-olla mõjutas mind Nathani vihane hääl, mis järjekordselt manitses mind korrale. Või siis see, et ma vahele jäin. Või need sõdurid eilsest õhtust ja kogu see jama, mis nende ümber tiirles. Võib-olla ka Lisaga toimuv. Või terve see kupatus kokku. Mu huuled värisesid ja ma puhkesin nutma, saamata ise sinna midagi parata. Läbi pisarate ma nägin, et Nathani vihane ilme kadus hoobilt ja asendus millegi hoopis õrnama ja leebemaga. Ta kõndis mu juurde ning võttis mul ümbert kinni, tõmmates mind tugevasti enda vastu.
“Ära nuta... See on ebaaus,” sõnas ta, pühkides mu põselt pisaraid. “Anna andeks.”
Kui ma nutu lõpuks pidama sain, võttis ta mu näo enda käte vahele ja vaatas mulle otse silma. Tema näos ega hääletoonis ei olnud mingit märki vihast.
“Ma ei lase Jamesil sulle midagi teha,” lubas ta ning embas mind uuesti.
Pidin tunnistama, et tema kallistused ja sõnad aitasid tõesti rahunemisele kaasa. Mul ei olnud aimugi, mida see James minust, või Damonist, tahta võis. Ausalt öeldes hakkas see asi juba ära tüütama. Pidevad probleemid ja jamad. See ei olnud enam normaalne, et kõik minuga juhtus. Siiski tegin ma ühe asja kindlaks: ma pidin välja uurima, mida James minust tahtis. Ja kui teda ei lastud minu juurde, pidin ma ise teda külastama.
Esmalt aga tahtsin ma Damoniga rääkida, aga seda kõike tuli Nathani eest varjata. Ta ei lubaks mul mingil juhul Clarke'ide majja tagasi minna. Ma pingutasin praegu tohutult, et ta mu mõttekäiku ei aimaks. Õnneks see ka aitas, sest ta ei paistnud midagi kahtlustavat.
Mõne aja pärast ütles Nathan, et ta läheb vaatab, mis all toimub. Ning üritab igati pehmendada asja, minu seisukohast. Ma tänasin teda ja naeratasin hädiselt.
Kui ta lahkunud oli, läksin ma Damoni toa ukse juurde ning sisenesin ilma koputamata. Ta pikutas voodil ning luges mingit ajakirja. Kui ta mind nägi, kortsutas ta pahameeles kulmu ja pani ajakirja käest.
“Ma loodan, et see mingi pornokas ei olnud. Ja veel rohkem loodan, et sa teki alla alasti ei ole.”
Ta nägu lõi särama, kui ta mulle naeratas. Siis viskas ta endal teki pealt ja demonstreeris, et tal olid teksapüksid jalas. Õnneks.
“Miks sa ei koputanud? Mis siis oleks olnud, kui...”
“Kui te oleks Valeriaga midagi lubamatut teinud? Ma oleksin ta ilmselt välja ajanud.”
“Ja ise asemele tulnud?” küsis ta, kergitades kulmu ning kujutades enda mõtetes seda ilmselt väga elavalt ette.
“Unistada ju võib,” vastasin. “Aga ma ei tulnud siia sinu unistusi täitma, vaid sinuga rääkima. Jamesist.”
Ta nägu muutus tõsisemaks ja oli näha, et ta ootab, mida ma edasi räägin.
“Ta tahab meid. Mind ja sind.”
“Nagu... Mida? Mis mõttes? Et, noh...” ta paistis väga ärevusse sattuvat, otsides vajalikke sõnu, et enda mõtet korrektselt väljendada, aga ma sain juba aru, mida ta öelda tahtis.
“Issand, ei, mida?! Millest sa mõtled? Ürita nüüd natuke sellest teemast kaugemale mõelda.”
Ma juba võisin aimata, et ta ei suuda seda. Siiski mõne aja pärast paistis ta asjast aru saavat ja küsis, kuidas ma seda tean. Ma rääkisin talle, kuidas ma olin Kat'i mälestustes käinud ja, mida nad Jamesiga rääkinud olid. Ta vajus mõttesse, kui ma lõpetanud olin. Paistis, et ta ei olnud targem selles osas, mida James meist tahta võis.
“Ma kavatsen tema juurde minna,” teatasin otsustavalt, tundes, et Damoni sõnas mind ei kõiguta, kui ta kavatses mind ümber veenda.
“Ja küsida, mida ta meist tahab?” küsis Damon, naeruvääristades mu mõtet sellega, et pahvatas naerma. “Anna andeks, aga kui sa seda teed, arvan ma, et sa oled lihtsalt loll.”
“Vähemalt on mul mingi idee...”
“Mis ei paista eriti hea olevat,” lausus ta püsti tõustes ja võttes toolilt ühe pluusi, mille ta endale üle pea selga tõmbas.
Ma kõndisin akna juurde ja märkasin väljas tumeda peaga naist. Kui ta lähemale jõudis, sain ma aru, et see on Maria. Sellega tuli mulle meelde Lisa, kelle ma olin vahepeal sootuks unustanud, tänu Jamesile ja ta sõjaväele. Siiski ei kavatsenud ma praegu alla minna, sest ma pidin veel Damoniga rääkima. Ma olin kindel, et isa või keegi võtab ta vastu. Maria oli öelnud, et ta peab paar korda veel seda, mida iganes ta tegi, kordama. Järelikult võis Lisaga homseks kõik korras olla, mis oli muidugi hea.
“Tegelikult... on su idee kaalumist väärt,” ütles Damon, “Aga ma tulen sinuga kaasa, sest tundub, et tal on ka minust midagi vaja.”
Ma ei olnud kindel, mis selle meelemuutuse põhjuseks olla võis, aga see tuli ainult kasuks, kui ta minuga kaasa tuli. Me leppisime kokku, et läheme tunni aja pärast. Muidu oleks me seda ilmselt öösel teinud, aga kui see sõjavägi seal väljas ootas, ei hakanud me riskime kohe ukse juures surma saamisega.

Oh, god! Seda kohta ma olen oodanud!
Nad lähevad, jeesh!
Damon ja Stella. Loodan, et teed järgmise osa varsti!

Niii huvitavaks kisub

Ootan väga uut osa!

Smile : hih Super siis ju.
mhmm.
Jah. ; )


Getzzzu :

46. ; )



Damoni toa uks läks lahti ja isa astus sisse. Ta näoilme ei tõotanud midagi head. Siiski alustas ta heade uudistega, mis andis mulle veidi aega enda kogumiseks. Ta rääkis, et Maria jutu järgi pidi see viimane kord olema, kui ta siia tuleb, sest tänasest peaks piisama, et Lisa uuesti ellu tagasi tuua. Aga tal võtab see lihtsalt kauem aega, kui eelmine kord. Siis ütles isa, et ta tahab minuga veel rääkida ja käskis mul talle alla järgneda. Kui me ta kabinetis olime, vaatas ta mulle tõsiselt otsa ja küsis, kas mul on midagi öelda.
“Ei,” ütlesin kindlalt.
Ma tundsin siiamaani, et ei pea vabandama enda teo pärast, kuna see oli õigustatud. Ma ju paljastasin Kat'i plaanid, või mida? Ja see oli rohkem abiks, kui oleks talle mingeid mäluparandamise protsesse tehtud.
“Ma arvan, et peaksid midagi ütlema,” vastas isa, “Kat tegi enda osa ära ja vabandas. Sama peaksid sina tegema.”
“Mis kuradi osa? Tal oli Jamesiga mestis, et mind ja Damonit tappa!” karjusin.
Millest nad aru ei tahtnud saada? Tema oli siin valesti käitunud, mitte mina. Nad teadsid seda sama hästi, aga tahtsid enda nõmedatest vanadest tavadest kinni hoida, lubamata teiste privaatsust rikkuda ükskõik, mis võimete abil. Sest see oli ju üks suur patt. Sittagi mul nende moraalist..
“Stella! Ta on ikkagi Porteri lapselaps,” ütles isa, minnes näost punaseks, kuuldes mind kasutamas vandesõnu. Õnneks ei olnud ta kuulnud mind mu jubedamatel hetkedel, kus ma ei olnud üldse sõnu valinud, sest siis oleks ma otseteed lähimasse kloostrikooli teel.
“Õigus jah, see jõudis mul juba ununeda, et tal on mõjuvõimsad sugulased ja tänu sellele on talle kõik lubatud.”
“Ma ei kavatsenud seda sulle rääkida, aga kuna sa lased enda tunnetel endast võitu saada, siis pean seda vist ütlema. Porter viib ta ära siit, kaugele, kus tal ei ole mingit kontakti ei Jamesi ega kellegi teisega. Nüüd, oled rahul?”
“Ei, sest see ei muuda fakti, et te üritate tema tegu varjata, minu oma kõikidele kuuldavaks tehes.”
Noh, see oli vähemalt hea, et ma ei pidanud seda kahepalgelist blondiini enam nägema. Aga ma mõtlesin enda lauset tõsiselt. Oli näha, kui väga Porter üritas enda lapselast kaista, viies ta kusagile kaugele, kus keegi ei teadnud tema teost midagi. Ja ma olin kindel, et kui see isegi seal välja oleks tulnud, oleks ta teinud kõik endast oleneva, et seda lugu kinni mätsida. Aga ma ei suutnud uskuda, et isa sellega kaasa läks...
“Me ei ürita tema tegu varjata, aga ei ole mõtet seda ka avalikuks teha. Ja samuti ei ürita me sinu tegu kuuldavale tuua. Sa pead lihtsalt mõistma, et see, mis sa tegid, ei olnud õige. Jah, ma saan aru, et Miriam ütles nõnda ja sa arvasid...”
“Issand, ega sa ei arva, et ma seda tema pärast tegin? Jumal küll, ei!”
Ta pani käed näo ette ja toetus toolikorjule. “Ma ei tea, mida ma arvan.”
“Ma pean minema,” ütlesin püsti tõustes.
“Kuhu?” küsis isa nagu ärgates enda unelmatest, naastes tagasi reaalsusesse. Ta pilk oli valvas.
“Välja. See ei ole ju keelatud?”
“Ei, aga oleks parem, kui sa ei läheks. Ma tean, et ei suuda sind ümber veenda, sellepärast ütlen vaid, et ole enne pimedat tagasi.”
Ma teadsin, et tund aega ei ole veel täis, aga ma pidin veel mõtlema plaanile, mida mul muidugi ei olnud. Me ei saanud ju sinna sisse lihtsalt sisse marssida ja küsida Jamesilt, mida ta meist tahab. Või saime? Ei, me lihtsalt pidime nõnda tegema, sest meil ei olnud mingit sõjaväge seljatagust kaitsmas. Ja pealegi, kui ta tahtis meid tappa, siis mis vahet seal oli, kas see juhtus hiljem või varem.
Ma läksin õue ja mõne aja pärast ilmus ka Damon välja. Tuli välja, et tal ei olnud mingit plaani, järelikult pidime me lihtsalt majja sisse kõndima, arvestades sellega, et valvurid võisid meid kohe värava ees muidugi maha võtta. Aga Damon rääkis, et enamus valvureid olid surnud tol päeval, kui ka Marcus suri. Okei, see oli ilmselt hea märk, aga me pidime ka arvestama sõjaväega, kelle kõrval olid valvurid tõelised inglid.
Me läksime maja taha ja Damon istus ühte autodest. Ma ei teadnud, kas see on tema oma või mitte, aga hetkel ei olnud see ka kõige tähtsam. Algul ei öelnud kumbki meist ühtegi sõna, ma oletasin, et hirmust peatse surma eest. Kui Damon rääkima hakkas, oli ta hääl aga üllatavalt otsusekindel ja karm.
“Ma ei looda sealt elusalt tagasi tulla. Sina peaksid sama tegema.”
Ma vaid noogutasin, kartes et hääl reedaks mu kartuse ja hirmu. Kuigi ta võis need tunded nii, kui nii mu näolt selgelt välja lugeda.
Ta peatas auto veidi enne Clarke'ide häärberit ning jäi, kulm mõtlikult kipras, aknast välja vaatama. Ma vaatasin teda küsivalt, aga ta ei öelnud ühtki sõna. Siis tegin ma enda turvavöö lahti ning väljusin autost. Ta järgnes mulle.
“Peaks vist minema. Varsti läheb pimedaks,” ütlesin, silmitsedes päikest, mis tundus järjest allapoole vajuvat.
Ainuke asi, mille pärast mul praegu kahju oli, oli Lisa. Et ma ei saanud tema juures olla, kui ta ärkab. Enda elu pärast ma millegi pärast enam ei kartnudki nii väga. Aga ma teadsin, et nad käituvad temaga hästi ega muretsenud üleliia.
Tegelikult pidin ma arvestama ka Nathaniga. Ma ei üritanudki enam oma mõtteid varjata ja ta võis nüüdseks juba midagi teada saanud olla. Seda enam pidime me kiirustama.
Me kõndisime Clarke'ide häärberi väravani välja. Seal ootas juba esimene valvur, kes silmitses meid enda külmade silmadega. Ta pani käe kuularile enda kõrvas ning vastas jaatavalt.
“Minge edasi,” sõnas valvur meile ning avas värava.
Ma ei olnud üllatunud, kuna arvata võis, et James käskis tal meid sisse lasta. Ta ei oleks lasknud tollel valvuril kogu lõbu ära rikkuda, lastes tal meid tappa.
Damonil oli õigus olnud valvurite kohta. Õuel oli nüüd hoopis vähem valvureid, kui minu vangistuse ajal. Siiski oli Jamesil sõjavägi, mis korvas valvurite arvu mitmekordselt. Ka ülejäänud valvurid silmitsesid meid, aga lasid meid edasi ega üritanud meile midagi teha.
Majas sees, läksime me kohe Marcuse, või Jamesi, kabineti juurde. Damon saatis mulle julgustava pilgu enne sisenemist. Kui James meid koputuse peale sisse kurtsus, astus Damon ees ja mina tema järgi. Selle positsiooni oli ta teadlikult paika pannud, varjates mind pilkude eest, mis meid sees vastu võtsid. James istus laua taga, nagu bossile ikka kohane. Ruumis oli veel umbes viis meest. Neil kõigil oli märkimisväärne välimus, aga mulle jäi siiski midagi muud silma. Kõigil meestel, peale Jamesi, olid helesinised silmad, mis paistsid kohati lausa valged. Kas need olidki sõdalased? Praegu ei kandnud neist keegi musti riideid, mis neil öösiti seljas olid, vaid kõigil olid ülikonnad seljas. Kõik vaatasid meid lõbustatult peale Jamesi, kes silmitses meid eriti tähelepanelikult.
“Võtke aga istet,” ütles James, kui oli meie vahtimise lõpetanud.
“Miks? Kui sa tahad meid tappa, siis tee seda kohe, mitte ära hakka mingit paska ajama,” ütles Damon.
Kõik mehed muigasid selle peale, aga James jäi tõsiseks, nagu ennegi. “Ma ei kavatse teid tappa.”
Ma astusin Damoni selja tagant veidi välja ja kahetsesin seda kohe, kui sain meeste pilkude osaliseks.
“Noh, daamid peaksid siiski istuma,” ütles üks meestest ja naeratas mulle.
Väga härrasmehelik tapja kohta, aga ma ei kavatsenudki end toa keskele istuma sättida, kus olin hea sihtmärk neile. Ja kui ta mind veel ühe korra daamiks kutsub, siis...
“Seda küll, aga ma ei näe siin ühtegi,” vastasin, kergitades ta poole põlgikult kulmu.
Mu lause teenis ära naerupahvaku ja mõned kõõrdpilgud.
Miks ei võinud see kõik juba ühel pool olla? Oli rohkem, kui nõme seista siin ja oodata, mida James otsustab meie eludega peale hakata. Ma oleksin tahtnud ta selle eest maha lüüa, et meie saatus oli tema kätes.
James pööras enda pilgu mulle. “Mis sest, et ma rohkem mõtete mõjutamisele keskendun, kui nende kuulamisele, aga ma siiski kuulen sind.”
“Tore,” vastasin ükskõikselt.
James tõusis toolilt ning käskis meestel lahkuda. Me küll liikusime Damoniga ukse eest ära, aga ma sain siiski nende 'võluvate' pilkude osaliseks, mis oli võtnud ilmselt nii mõnegi naise põlvist nõrgaks.
“Nüüd, kas te istute?” küsis James ning osutas enda vastas olevatele toolidele.
Damon vaatas mind korraks ja kui ma noogutasin, võtsime me ta pakutud toolidel istet. Ta istus samuti tagasi ning vaatas meid kordamööda. Kui ta seda juba liiga kaua teinud oli, ohkasin ma talle tüdinult, andes teada, et meie ülajäänud elu oli küll tema teha, aga see ei teinud meid veel pimedaks.
“Olgu, kuna te olete nii kärsitud, pean ma selle teile kohe teatavaks tegema.”
“Tore oleks,” ütles Damon.
“Mis te siis kostate, kas ühinete minuga?” küsis James ja lõpuks ilmus naeratus ka tema huultele.
Ma kergitasin kulme ning saatsin pilgu Damonile, kes paistis samamoodi jahmunud olevat. “Ja miks peaksime me seda tegema?”
“Me oleme ju siiski perekond,” vastas James.
Ta pilk hirmutas mind. Tundus, nagu tahaks ta meid keeldumise korral tappa, aga samas oli tema silmis nii suur kiindumus ja armastus, et see tundus rohkem kui veider. Ja ta lause...

Ma miskipärast arvasingi, et James neilt seda palub.
Ei jõua uut osa ära oodata. :)

niikuinii*, mitte nii, kui nii. Sul kipub see viga kordama. :)

James on raudselt ta isa!!!
Igatahes, ootan uut.

Getzzzu : ohoo , okei .
hih ; )

Keku : Selge.

Siiski mitte.
Ahah, tore.

47. ; )



Ma sain küll ta sõnadest aru, aga ei mõistnud, miks ta nõnda rääkis... Kuidas me perekond olime? See ei olnud ju enam loogiline.
“Teie nägude, ja mõtete, järgi oletan ma, et Miriam ega Marcus pole teile midagi rääkinud,” sõnas James ja kirtsutas Miriami ning Marcuse nimede juures põlglikult nina.
“Mida täpselt?” küsisin, naaldudes ettepoole ja teades juba ette, et ta lause ei tõota midagi head.
“Seda, et ma olen nende laps samamoodi nagu teie olete,” ütles ta, pannes küünarnukid lauale ning ühendades sõrmed.
Ma ei saanud täpselt aru, kas ta arvas, et mul ja Damonil on ühised vanemad või ütles ta lihtsalt nõnda... Lause tegelik mõte ei jõudnud mulle algul kohalegi, aga kui Damon püsti tõusis, nägu vihast punane, sain ma lõpuks aru, mis siin toimus.
Miriamil ja Marcusel oli ühine poeg? See ehmatas mind niivõrd, et ma ei saanud sõnagi suust. Siis hakkas mu viha Miriami vastu aina kasvama. Miks ta midagi ei öelnud? Nüüd ma sain aru, miks ta mind Kat'i mõtteid lugema saatis. Ta tahtis teada ega tema kallis poju tema vastu midagi ei plaanitse. Ja kui ta aru sai, et James tahab hoopis mind ja Damonit, võis ta rahulikult edasi hingata. Seekord oleksin ma talle tõesti kallale läinud, kui ta siin oleks olnud. Kuidas ta võis nii silmakirjalik olla?
Siis sai mulle ka selgeks, kellel olid veel taolised silmad nagu Damonil. Loomulikult tema emal, Miriamil. Ja polnud enam ka mingi saladus, kellelt ta enda võime pärinud oli. Tema välimus oli muidu üsna sarnane Marcusele, kui ma nüüd teadsin, et ta tema poeg oli. Samasugused karmid näojooned ja ka iseloom ei erinenud väga palju. Aga tundus, et Jamesil ei olnud just eriti helged tunded enda vanemate vastu. Mis ei olnud ka mingi ime, sest need ei tahtnud ju tunnistada teda enda pojana. Eriti Miriam, kes oli tahtnud teda tappa.
“Ta ei ole mingi ema, sellepärast on tema esimene, kes vajab karistamist,” teatas James, andes teada, et kuulas mu mõtteid pealt. “Ja Marcus tegelikult ei teadnudki, et ma ta poeg olin. Noh, ta teadis, et ma eksisteerin, aga ta lihtsalt ei tahtnud mõista, et see mina olen. Ükskõik, kui palju vihjeid ma talle andsin.”
Nii, et Miriam teadis, et James on ta poeg, aga ikkagi ands korralduse ta maha lasta? Vau, ta suutis mind aina rohkem üllatada. Sellel naisel ei olnud vist mingeid piire. Ta ei teadnud ei armastuse, usalduse, kiindumuse ega perekonna mõistet.
“See ei saa tõsi olla,” ütles Damon, kes tõmbas käega üle näo, mis oli nüüd nii väsinud ja tundus nagu kuuluks kuuekümne aastasele peatselt surevale mehele, mitte üheksateist aastasele poisile, kellel on veel terve elu ees.
“Oh, vägagi saab,” vastas James kibestunult.
Tõele au andes, hakkas mul temast isegi kahju. Damonil oli Marcus olemas olnud, kes ei olnud küll eriti hea isafiguur, aga siiski isa ja mul Roger, aga temal... ei olnud kedagi. Mitte kumbki vanematest ei võtnud teda omaks. Ema küll teadis temast, aga ei tahtnud oma õela loomuse tõttu teda tunnistada. Ning isa ei teadnudki temast. Ma arvasin, et Miriam ei öelnud Marcusele seepärast, et tahtis teda vaid endale hoida. Kui Marcus oleks teada saanud, et James on tema poeg, oleks ta talle võib-olla midagi rohkemat andnud, kui enda kurjad plaanid ja õpetussõnad. Ja seda Miriam kartiski.
“Jah, aga see ei tähenda, et me sinuga ühinema peaksime,” vastasin, kui olin lõpuks enda kõnevõime tagasi saanud.
Ma lootsin, et ta mind kohe maha ei löö selle lause pärast. Minu üllatuseks ta hoopis naeratas.
“Õigus. Aga võiksite. Noh, loomulikult ei saa ma teid sundida, aga te peate sel juhul leppima tagajärgedega.”
Ma juba aimasin, mis need tagajärjed olla võiksid. “Tapad meid?”
“Ei, muidugi mitte. Te ei ole mulle ju midagi teinud. Siiski tapan ma Miriami ja ülejäänud tema sõbrad. Nagu näiteks sinu lover-boy kalli emme. Ja veel neid, kes teil seal luku taga on. Aga nüüd on mul teile küsimus, eriti sulle, Stella: oled sa valmis laskma mul tappa Nathani ema ja sinu enda ema, Miriami?” rääkis ta ja laiutas siis käsi. “Te peate tunnistama: nad ei ole head inimesed. Kellelgi ei oleks ju neist kahju, või mis?”
Ja ma pidin uskuma, et kui ta meie majja sisse pääseb, siis ta ei tapa ülejäänud rahvast? Hm, vaevalt.
Ma vaatasin õue ja märgates pimedat taevast, sattusin ärevusse. Kuidas me tagasi saame? Need heledate silmadega tüübid võtavad meid maha kohe, kui me oleme jõudnud majast sammu eemale astuda.
James ohkas tüdinult ja vaatas mind. “Esiteks ei ole nad enda õuel ja teiseks: nad ei ründa teid. Ole mureta.”
“Olgu. Ma olen otsusele jõudnud,” teatas Damon, kes oli vahepeal vait püsinud, mõeldes pingsalt Jamesi pakkumise üle.
Me vaatasime talle uudishimulikult otsa. Olgu öeldud, et ma ei oodanud sellist vastust Damonilt.
“Mina ühinen sinuga, aga lase Stellal minna.”
Ma hüppasin toolilt püsti ning sihtisin teda vihase pilguga, aga ta ei teinud mind märkamagi. Ta vaatas küsivalt Jamesile otsa. Enne kui James oleks midagi vastanud, sekkusin ma vahele. Damoni vajadus igas olukorras kangelast mängida käis mulle tõsiselt närvidele.
“Ei, ka mina ühinen,” teatasin kindlalt.
Damon hakkas muidugi protesteerima, aga ma ei lasknud ennast häirida. Ma teadsin, et tal oli mingi plaan, kuidas seda sõjaväge hävitada ja ma ei kavatsenudki käed rüpes kodus istuda, oodates mingit imet. Ta ei oleks mitte mingil juhul Jamesi pakkumisega nõustunud, kui tal midagi kavas ei oleks olnud. Selles ma olin kindel. Ta oli nüüd ju muutunud?
James ei teinud, õnneks, Damoni protestist välja ning naeratas mulle. “Väga tore.”
Damon vaatas mind terve ülejäänud päeva solvunud ilmega, aga ma tegin nagu ei märkaks seda. Isegi siis mängis ta solvunut, kui James oli meile toad andnud ja ma Damoni vanasse tuppa läksin, eesmärgiga teada saada, mis ta plaan on. Ka mina sain sama toa, mis mul siis oli, kui mind siin vangis hoiti.
“Mul ei olegi veel mingit plaani,” lausus ta.
Nüüd sattusin ma segadusse. Nii, et ta ikkagi oli nõustunud, sest tahtis Jamesi plaaniga kaasa minna, tappes kõik inimesed, kes ette jäid? Ja veel need, keda ta tundis meie majast, sest ma olin kindel, et Jamesil oli hoolimata ta sõnadest kavas ka sealsed elanikud tappa. Sel juhul ei teadnud Damon midagi kahe inimese vahelisest usaldusest, kui ta kavatses Jamesiga ka tegelikult kaasa minna. Ka Valeria oli seal, võiks ju vähemalt tema elu vastu mingit huvi näidata.
Ta märkas pahameelt mu näol ja tõttas selgitama, enne kui ma oleks jõudnud ta näo täis sõimata. “Ma ütlesin veel.”
“Noh, mõtle sellele, et iga minuti möödumisega, sel ajal, kui sa mõtled, arvavad isa ja teised, et me oleme surnud. Või kui nad saavad kinnitust, et me oleme siiski elus, mõtlevad nad, et me olemegi Jamesiga kambas.”
“Jah, ma mõtlen ka sellele. Nüüdseks on nad juba kindlalt teada saanud, et me ei tule tagasi, sest need on juba väljas,” rääkis ta ja nõksas peaga akna suunas. “Ma loodan, et keegi neist lolli peaga meid otsima ei tule.”
Sama lootsin ka mina. Isa, Nathan või Jason olid selleks võimelised küll, aga ma lootsin, et teistel on piisavalt kainet mõistust, et neid tagasi hoida.
“Tead sa, miks ma ütlesin, et vaid mina ühinen temaga ja et ta sinul minna laseks?” küsis Damon ning vaatas mind pilguga, mis mulle kananaha ihule tõi. Ma ei olnud kindel, miks, sest ei saanud selle pilgu tähendusest aru. “Sest mul ei ole enam midagi kaotada, kui meiega peaks midagi juhtuma, aga sinul on.”