Lugu ühest mehest, tema naisest, elust ja armastusest (4 osa)

Nonii. See on lugu, mida ma kirjutan praegu arvuti puudumisel vihikusse. (Spoileri all ka tõend. ) Esimene lugu, mida ma viitsin vihikusse kirjutada. Aga kirjutamisnälg on vist liiga suur. xD Mõte tuli juba suvel, inspireerituna ühest vabaõhuetendusest, millal käisin. Pidin etenduse ajal märkmiku välja võtma ja ideid kirja panema. Vaikselt küürutasin seal...
Ja nüüd otsustasin selle idee realiseerida.
Peaks tulema 11 osa, nii et see on suhteliselt lühike.
Esimeses osas ma tunnen Jane Austeni hiljutise lugemise järelkajasid. xD Aga edasi tuleb ikka rohkem tegevust ka.
Nii mõnus on vahelduseks kolmandas isikus kirjutada.
Agaokei.
Nautige!

Spoiler:

1. osa

56 AASTAT

Aknalaua juures seisis üks vana mees. See mees oli 75 aastat vana ja oma m´õtteisse süüvinud. Sellises vanuses meestel reeglina ka on, millest mõelda.

Mees hoidis käes tikutoosi ning kohmitses selle kallal. Tema nõrgad ja kortsulised käed polnud midagi sellist, mis nad olid kunagi olnud: kindlad ja tugevad. Kuid kui need käed millekski veel head olid, siis oli see ühe paganama küünla süütamine.

Tema huulilt vallandus vaikne võidurõõmus ohe, kui ta ühe tiku lõpuks põlema sai. Mees süütas ka küünla ning selle vaikne kuma peegeldus toa heledatelt seintelt tagasi.

Ühe 75aastase hooldekodus oleva mehe rõõmud on pigem tagasihoidlikku sorti: lihatükike muidu justkui taimetoitlastele mõeldud pajaroas; see päev, kui unustatakse rohtu anda; kui sa võidad endast parema tervise juures oleva tüütu vanamehe kabemängus; kui üks su kolmest lapsest või keegi nende lastest külla tuleb...

Jah, hooldekodus elades on see 75aastane mees õppinud hindama nii mõndagi, millele ta enne eriti mõelda ei jõudnud.

Oli siiski üks asi, mida see mees alati väärtustada osanud oli: tema armastatud Erle. Teiste inimeste väärtustamisega aga kahjuks on asjad niimoodi, et üle aastate nad sind enam nii palju vastu ei väärtusta. Kuigi alguses võib see ju päris võrdne olla.

Mees kahtlustas, et on olemas kolme sorti armastust. Üks on armastus, mida tunned siis, kui oled ülepeakaela armunud: totaalne õnn. Teine on armastus, mida sa tahad tunda, sest tead, et teine tunneb veel esimest armastust. Ja kolmas... see on armastus, mida üks tunneb, kui mõistab, et tema partner tunneb seda teist sorti armastust. See on selline mõrumagus meeleheitlik armastus.

Muidugi polnud see mees arvamusel, et rohkem armastust ei eksisteeri. Need kolm olid lihtsalt need, mida tema tundnud oli. Enne Erlet olnud väikesed armumised tema jaoks ei lugenud.

Need võisid tollal armastusena tunduda, kuid nüüd, näinud elu, mees teadis, et nii see polnud olnud.

Erle oli tema jaoks ainus.

See polnud vaid tõsi olnud vastupidiselt.

Mees istus voodile. Selle voodi vedrud olid nagisenud juba siis, kui ta selle toa oli saanud.

Vana Tõnn oli oli eest ära surnud ja oskusliku manööverdamise ja õigetesse kohtadesse vajutamisega oli toa praegune omanik selle endale saanud.

Too kõnealune tuba oli palju suurem kui mehe endine tuba. Ta poeg oli küll nurisenud, et mis selle vaese surnud mehe toast ikka võtta, et las puhkab rahus.

Mees, tollal veel 74 auväärset aastat vana, oli siis vihaseks saanuna käratanud, et Tõnn on surnud. Seda ju hooldekodudes tehaksegi: tullakse surema. Ja ega Siim (nii oli tolle tollal 74aastase mehe nimi) ka sinna – oma enese laste poolt veel – muud tegema polnud saadetud ju. Ikka surema.

Ka tuba, milles mees eelnevalt elanud oli, kuulus kunagi kellelegi. Talle poldud seda küll kinnitatud, kuid mees kahtlustas, et enne teda oli seal elanud naine. Nendest tapetseeritud seintest ju lausa õhkus naiselikku aroomi.

Kas seda, või keegi oli selle parfüümiga küll kellegi eluvaimu välja ajada üritanud.

Ning jah, mees oli Tõnni vana toaga äärmiselt rahul. Peale kõige muu, kui uhkustamine suurema toa pärast välja arvata, oli Tõnn olnud kuigi talutav.

Kui ta mõistuse juures oli.

Ainus probleem oli tõesti see vana krigisev voodi. Kuigi see oli aastaga, mis mees temaga nüüd maid jaganud oli, ka juba omajagu armsaks saanud.

Mees kummardus oma kummuti kohale ning võttis sahtlist ühe pildi. See pilt oli küllaltki päevinäinud. Kuid hästi hoitud, kuigi tihti vaadatud, pildid tavaliselt koost ei lagune. Mitte sellel olevate isikute eluajal.

Pildil oli mees oma Erlega nende pulmas. Vana mees ei vaadanud seda pilti enam kuigi tihti – ehk oligi see vaid üks kord aastas, nende pulma-aastapäeval, kui ta pilti vaadata julges.

See oleks reetmisena tundunud.

Ükskõik kui palju sellel pildil tollal noore mehe kõrval seisev naine seda reetmist ka teinud poleks.

Ja endiselt oli mehel tunne, et Erlele mõeldes tema hing rebeneb armastusest. Kuigi viimasel ajal polnud ta enam nii kindel. See armastus tundus olevat liiga lähedal valule ja kibestumusele.

Või äkki see oligi valu ja kibestumus? (Armastuse neljas vorm?)

Tema maja; tema korter (nii klišee kui see ka pole); alguses iga teine nädalavahetus lastega, seejärel kuus korra... ja järsku leidis ta end vaid sünnipäevakinke saatmast.

Sõbrad (kuigi mitte kõik), rahus magatud ööd, uhkus...

Mõni kutsus seda enda käestlaskmiseks, mees kutsus seda igatsuseks.

Naise käes on võim. Eriti selle naise käes, kelle käes on ka sinu südu.

„Kuradi sugu, kurat noh!” urises mees end uuesti püsti ajades ning aeglaselt selle põleva küünla juurde minnes.

Ikka pildiga.

Mees oli sellele mõelnud ja otsustanud, et on aeg lõpetada armastamast mälestust. Polnud Erlet juba elavate kirjas ju pea 10 aastat.

„Just seda sa oledki... surnud.”

Mees ei uskunud ka ise, et midagi sellist pärast eelnevaid mõtteid, ja pealegi veel nii kähku, tema suust kostuda võiks, kuid see tundus omamoodi õige.

Ettevaatlikult, oma sõrmi säästes, lasi mees pildi otsal tuld võtta. Ta tundis vaid väikest kahetsustunnet, kui ta pildi põlemist vaatas.

Omamoodi vabastav.

Ja siis hakkas suitsuandur piiksuma.

Mees itsitas ja lasi põleval pildil taldrikule kukkuda. See tõmbus üheks mustaks käkraks.

Peagi paiskus uks lahti ja hingeldav nooremapoolne põetaja astus sisse. Ta heitis vaid ühe pilgu aknalauale ja ohkas siis.

„Siim...” ütles ta raskelt, võttis laua tagant tooli ja astus sellele, et suitsuandur laest alla võtta. Kui kisa vaibus, astus ta toolilt maha.

„Mis seekord läks?” küsis naine väsinult.

Mees naeratas nagu ta oleks moosivarguselt tabatud laps. „Pulmapilt.”

Lõpud on sul alati head.

Enough said.

Erle? ERLE? Pühajeerumohissand. Peemoti nimel, aamen.
Oleks mu isa sõna peale jäänud, oleks see minu nimi. Võeh. Iga kord kui ma sellele mõtlen, hakkan ma oma nime aina rohkem ja rohkem armastama. No tegelt ka. Erle? Kole nimi.

Ma nüüd loen edasi...

Käro - haha. xD Sa oled seda alati öelnud.

Griffu - Sellele tegelasele sobiv nimi. Ja minu arust täitsa ilus nimi. Su isal on hea maitse.
Ja loe... Mis peale nime arvad?

Ma ei saa mitte muffigi aru, millest sa seal kirjutasid, niiet lase edasi. Praegu on see "hasart", et mis selle jutu point on? ;D

Selge. xd

Nõustun Kärolyniga - lõpud on sul alati head.

Praegu tundus juut nagu natuke konarlik. Sõnad jäid üksteise taha kinni. (jah ma tean, ma oskan nii hästi seletada, et ikka kõik aru saaksid)

Aga ootan suure huviga uut

ja kas ta ei oleks pidanud karjuma Kuradi surnu,kurat noh! mitte Kuradi sugu, kurat noh! ?

Tead, mul on konarlikkusele põhjendus: käsitsi kirjutatud! Mõte läheb eest ära ja käsi ei jõua järgi. Ja kuna ma sodida ei taha, ss ma hiljem ei paranda sõnastust. Saab selle loo kiiks olema. (A)

Ei. Kuradi sugu nagu kuradi naised.

Tõde ja õigus? :O hea raamat, votan komplimendina. ;D
Ning mulle ei meenu, et sa seda olnud oleksid.
Aga mul on hea meel, et minu kirjutamine sulle istub. :)

2. osa

47 AASTAT

Auto mühises nii mis hirmus. Siim istus torssis näoga juhi kõrvalistmel ning vaatas aknast välja. Puud koos verstapostidega tuhisesid mööda kiiremini kui see pool sajandit tagasi võimalik oli olnud.

Siim soovis, et raadiogi kõvemaks keerataks, kuid ta ei tahtnud tunnistada, et silmanägemise kõrval ka kõrvakuulmine kaduma hakkas. Kui ta luges, olid prillid muidugi nähtaval, aga jumal hoidku teda oma kõrvapuuet tunnistamast!

Mehe noorem poeg, Mait, köhatas kurgu puhtaks ning Siim surus huuled kõvemini kokku. Üritab nüüd juttu teha nagunii. Kui ta siis oskakski! Tuleks tihemini kui kord aastas, sünnipäeval, külla.

Selles suhtes oli vähemalt Mari, Siimu tütar, ikka oma isa suhtes rohkem hoolivust välja näidanud. Kuid ega Mait seda neile väga süüks ei saanud panna, oli teine mees ju tema lapsi kasvatanud ja koolitanud, kui tema Erlega enam koos ei elanud.

See paganama teine mees. Siim lausa tundis, kuidas tema veri keema hakkas ja tema käed surusid iseend rusikasse. Ja mine nüüd siis sellistega vaherahu tegema. Üle kõigi nende aastate!

„Isa...” alustas Mait konarlikult. Siimu süda hüppas sellegipoolest: millal oli viimane aeg kui tema Mait teda isaks kutsunud oli? „Püüa palun mitte stseeni korraldada, eksole?” Noor mees vaatas vilksamisi vanema poole.

Siim hakkustas võbelema hakanud alahuult ning vaatas oma aknast välja, et poeg vägisi mehe silmisse kippuvaid pisaraid ei näeks.

Kui ta aga kuulis poega roolirattal sõrmedega trummeldama hakkavat, lasi Siim osa aurust välja ainsal viisil, mis ta viimasel ajal mõistis.

„Korraldada... stseeni?” küsis ta valjul häälel. Noorem mees võpatas, kuid ei öelnud selle pale midagi. „Mida Erle eeldab, et ma tegema peaks? Sellises... sellises olukorras?” Siimu hääl värises. Ta oli pidanud paremaks olukorda eirata nii hästi kui suudab. Kuid ei, Erle ja tema kuradi vajadus siit kerge südamega lahkuda! Aga teised? Millal see naine teiste tunnetele mõelnud on, kurat küll?

„Ta...” Mait neelatas, „tahab siit ilmast lihtsalt rahuliku südamega lahkuda. Ega tal ka kerge pole olnud kõik need aastad...”

„Milleks neid haavu lahti küll kiskuda?” küsib Siim vihaselt. „Kellele seda vaja on? Pole olnud viimased 25 aastat vabandust paluda mahti. Ja nüüd, lihtsalt sellepärast, et tema...”

Siim ei suutnud enam. Ta hakkas nutma. Ta nuttis nagu üks 66aastane vaikselt oma elu elada üritav mees ikka nutta oskas. Ja ta tundis sellepärast kirjeldamatut häbi.

„Isa...” ütles Mait jälle kergelt etteheitvalt. „Sina oled ju olnud see, kes alati kokkupuuteid on vältinud. Olgu see siis ema või is-, Toomasega. See on ka põhjus, miks me Mari ja Mihkliga... Noh,” noor mees kallutas mõtlikult oma pead, „eriti lähedased pole sinuga. Sind pole lihtsalt olnud!”

„Ma kaitsesin teid! Ja seda... seda Toomast! Ära arva, et ma ei tea, kes teie jaoks see õige isa on! Aga ma olen temast eemale hoidnud sellepärast, et ma talle peksa ei annaks!” Siim hingas sügavamalt sisse ja lisas siis vaiksemalt: „Minu perekonna võtmise eest...”

Mait ohkas. „Sa oled seda juba niikuinii teinud.”

„Õigus!” Siim naeratas mälestuse peale rahulolevalt.

Kui auto lõpuks Erle maja ees peatus, istusidkaks meest seal mõne minuti liikumatult. Kui maja välisuks lahti läks ja Siimu ja Erle tütar Mari oma pea välja pistis, tunnistas Siim vastumeelselt oma allajäämist ja tegi turvavöö aeglaselt lahti.

„Isa! Hea meel sind näha!” ütles Mari Siimule, kui too uksest sisse astus.

Mees mühatas ning vaatas ringi. Maja oli suur ja ilus. Maja, millist Siim ise Erlele kunagi pakkuda poleks suutnud. Oleks ta ehk strateegilisel hetkel nende enda väikese maja müünud...

Tema selja taga vahetasid Mait ja Mari pilke.

„Noh... Tule edasi. Ema ootab sind üleval, oma toas,” ütles Mari närviliselt.

Juba oma toas, mõtles Siim tütre järel trepist üles minnes, ehkki mõnevõrra aeglasemalt kui naine seda tegi.

„Kuidas mu lapselapsel läheb?” küsis Siim aja viitmiseks. Toa uks, mida ta eeldas Erlele (või Erlele ja Toomasele?) kuuluvat, oli sealsamas.

„Oh,” lõi Mari käega. „Täielik teismeline. Koolis saab hakkama muidugi, aga sõbra- ja poisidraamal ei tundugi lõppu tulevat.” Naine naeris närviliselt.

„Vana ta nüüd ongi?”

„Kahe kuu pärast 16.” Mari surus huuled siis kitsaks kriipsuks, vaatas justkui loa saamiseks Siimu poole ja avas seda saamata toa ukse.

„Ema? Siim on siin.”

Siim.

Nimetatud mees astus äärmiselt vastutahtsi üle lävepaku ja ehmatas end siis täitsa liikumatuks.

Tema kunagi nii elurõõmu täis Erle lebas nüüd oma voodis, juuksed vastu nägu kleepunud, silmaalused sinised, põsed aukus. Isegi tema tekil lebavad käed polnud enam sõrmustatud nagu vanasti. Mees kahtlustas, et sõrmed olid selleks liiga peenikeseks jäänud.

Erle oli endiselt ilus – muud võimalust ei eksisteerinudki – kui ta ei näinud enam enda moodi välja.

Isegi sära nendes rohelistes silmades oli tuhmunud.

„Ma, ee, jätan teid omavahele,” ütles Mari kiiresti ja sulges siis väljapoolt ukse.

Siim ei teadnud, mida teha. Ta lihtsalt seisis seal, käed kõhul ja üritas mitte oma armastatud naist vaadata, kuigi ta seda tegelikult tahtis ja seetõttu tegigi.

„Mul on hea meel, et sa tulid.” Isegi Erle hääl oli nõrk.

„Ma ei tulnud just kuigi vabatahtlikult,” ütles Siim oma rind uhkelt ette ajades.

Naise näole ilmus midagi naeratusetaolist. „Seda ma täitsa usun. Aga mul on siiski hea meel, et sa tulid.”

Siim lihtsalt seisis seal.

„Istu, palun,” ütles Erle vaikselt.

Siim istus, tooli otsa peale, vaid selleks, et naine nagunii enne oma jutuga edasi ei lähe. Aga mees ei tahtnud istuda millelegi, mis tollelemehele kuulus. Tema põrandatel käiminegi oli juba raske.

„Kuidas sul läheb?” uuris naine end aeglaselt liigutades, käed üritamas oma keha tõsta.

Siim kortsutas kulmu. „Mida sa teed?”

„Ma tahan end patjade najale istuma saada. Ma ei näe sind muidu hästi.”

Siim oleks hea meelega küsinud, miks naisel teda näha vaja, kuid hoidis oma keele paigal. Selle asemel tõusis ta püsti ja aitas oma elu naist.

„Aitäh,” oli kõik, mis Erlel öelda.

Siim lasi naise õblukestest käsivartest kahetsusega lahti ning naasis oma tooliotsale, kurk kipitamas.

„Kuidas sul läheb?” kordas naine oma küsimust.

Siim kehitas õlgu. „Naudin pensionipõlve. Mis muud. Endal?” Loll küsimus. Mees kahetses küsimust kohe kui see esitatud sai.

Naine naeratas kurvalt. „Nagu sa näha võid... Mitte kuigi hästi. Ei tea, kauaks mulle seda elu veel jäänud...”

„Erle...” suutis Siim kuidagi öelda, selle nime endast paluvalt välja lasta. Mees vaatas aknast välja ja kuivatas kiiruga silma tikkunud pisarad. Üks asi oli teada, et tema Erlel vähk on. Hoopis teine asi oli seda näha. „Ära... lootust ju on.”

Ta nägi silmanurgas naist noogutamas. „On. Aga mitte mulle. Ma kutsusin su täna siia, et... sest... Ma tean kui raske me pere lagunemine sulle on olnud. Ja ma tean, et suuresti olen selles süüdi mina. Aga südant ei saa sundida. Meie elu poleks olnud palju õnnelikum, kui me selle koos veetnud oleksime.”

Siimul polnud selle peale miskit kosta.

„Ükskõik kui palju see tollal, või nüüd, haiget ei tee, oli see parim-”

„Parim, et mu lapsed teist meest oma isaks kutsuvad? Parim, et me oma vandest taganesime? Et ma kõik need aastad nagu loll sind igatsenud olen? Et sa oled praegu siin... siin,” hüüatas Siim ebamääraselt Erle ja voodi poole viibates. Ta oli ka püsti tõusnud. „See mees ei oska sinu eest hoolitseda! Mina poleks sul kunagi nii haigeks lasknud jääda!”

„Selle haigusega poleks keegi midagi peale hakata saanud ja sa tead seda!” üritas naine oma nõrgal häälel vastu karjuda. „Palun suhtus sellesse mõistlikumalt.”

„Mõistlikumalt?!” uuris Siim, suured silmad peas. „Kogu see raha, mis siin on, ja sina oled ikka haige!”

„See tapab Toomast iga päev, et ma haige olen! Ta tooks ka kuu taevast alla, kui see aitaks. Aga miski ei aita!”

Erle põsel pärlendas pisar ning Siim ei vastanud selle peale enam midagi. Vaid hingas raskelt. Kõik, mis oli öeldud, oli öeldud. Kõik, mis polnud öeldud, aga ütlemist vajas, oli mõlemale niikuinii teada.

Erle teadis, et oli Siimule haiget teinud, väga haiget teinud. Ta teadis, et oleks enne pidanud Siimust lahku minema kui teise mehe last ootama jäi. Ei, isegi enne seda kui ta teise mehe voodisse läks. Naine teadis põhjuseid, aga samas ta teadis ka, kuidas tema mehe asemel käitunud oleks ja ei saanud Siimu süüdistada.

Siim teadis, et Erlel oli selle pärast, kuidas nende elud välja kujunenud olid, äärmiselt kahju. Ja kuigi ta oleks tahtnud, et asjad niimoodi poleks läinud, nad siiski niimoodi olid. Erle oli kuulanud oma südame häält ja see oli üks nendest põhjustest, miks Siim teda nii palavalt armastas. Ta teadis, et Erle oli ta siia kutsunud rahu tegemiseks.

Siim langetas pea.

„Elu on selline... Alati mitte meile meeltmööda. Eks sellega tuleb leppida. Loodan, et...” Mees vaatas naisele viivuks silma, „et see, mis välja kukkus, sind rahuldab.”

Mees teadis, et hakkab nutma. Kuidas sa peaksid viimast korda oma elu armastusega hüvasti jätma? Mida ütlema? Kas ütlema?

„Jah... see stsenaarium pole just perfektne, aga ta on rahuldav,” ütles naine vaikselt.

Siim noogutas ning lasi pilgul üle toa käia. Kummutikapp oli pilte täis. Mehe pilk peatus „perepildil”. Tema kolm last: tütar ja kaks poega, Erle ja Toomase tütar ning ka Erle ja Toomas ise. Ja nad kõik olid õnnelikud.

Ju pidi Siim ka endas selle õnne üles leidma. Kuidagi. Võib-olla.

„Noh... ma siis parem lasen sul puhata,” ütles mees kohmakalt ukse poole nihkudes. „Pehmeid patju... ja kõike.”

Erle üritas naeratada. Kõigest väest üritas. Tema silmad sädelesid. Pisaratest. „Sina ka, Siim. Ole tubli.”

Siim noogutas vaikselt, heitis veel viimase pilgu oma armastatult. Nad vaatasid üksteisele sekundi otsa ja siis Siim läks.

Seal põrkas ta aga kokku mehega, kes temalt tema naise ja naiselt tema elu oli võtnud.

„Siim,” ütles too mõne sekundi pärast end kogunult. „Kuulsin, et sind siin oodata võib.”

Siim vaatas toda teist meest hindavalt. Hall, kiilanev pea, küllaltki ümmargune... prillid ninal. Kuidagi vale tundus lüüa, mis see Toomas olla võis? 70?, 70aastast meest, kuid ta ei suutnud sellest hoiduda. Liiga ahvatlev.

Mehe käsi läks automaatselt rusikasse ning ta pani kogu oma jõu sellesse lööki mehe näo pihta.
Kui Toomas selle löögi sõnatult vastu võttis ja oma põsest kinni hoides vastu seina vajus, sättis Siim rahulolevalt oma pintsakut sirgeks.

„Loodan, et see löök, mida Erle enam jagada ei jaksa, sul proteesid kurku lõi,” ütles Siim käsipuust kinni haarates ning liigesevalu eirates trepist alla minema hakates.

„MAIT! Pane auto sooja!” hüüdis ta veel üle maja.

Tema töö siin oli tehtud.

Ja see kord ei olnudki konarlik. Kas sa kirjutad nüüd arvtiga ?

Ootan veel rohkem kui enne uut osa ! Ja MG'le ka !

Haha. Ei. Xd ei tea ss, miks ta konarlik pold, aa hea meel, et pold. mul on nii ilus vihik sisse seatud, et ma koheei saa muudmoodi kui pean lopuni kirjutama kasitsi. ja kuni ma umber viitsin trukkida, on hea, jarelikult on huvitav. Xd

Vaatame, millal ma jalle mone arvuti okupeerin siis.

:)


3. osa

35 AASTAT


„Siin on neile igaks petteks vahetusriided. Ära lase neil liiga kaua telekat vaadata. Vanem tüdruk on maasikatele allergiline. Talle need maitsevad, aga ära lase-”

Mihkel, Siimu vanem poeg, pani käe oma naise õlale ning naeratas. „Rahu, kallis. Isa pidi omal ajal kolme sellisega hakkama saama.”

Siimu nägu kivistus hetkeks, kuid Mihkel polnud öelnud midagi valesti. Mait, Siimu noorim, oli olnud 6, kui Siim oli ära kolinud. Mihkli tütred olid aga alles 3 ja 5, nii et selles vanuses lapsed olid Siimule tuttavad.

Muidugi ei teadnud Siim arvestada sellega, kuidas paarikümne aastaga sellises vanuses lapsed muutuda võivad, kuid ta uskus, et paari tunni oma lapselaste hoidmisega tuleb ta toime.

„Aitäh veelkord, et sa nii lühikese etteteatamisajaga said nad enda juurde võtta!” ütles Mihkli naine siis rahunenumalt.

Siim naeratas. „Pole üldse tänu väärt! See maja siin vajab ka vahepeal väikseid jalgu. Eksole?” küsis ta tüdrukute poole pöördudes.

Vanem, Kristel, naeratas häbelikult ja Siim üritas meenutada, millal ta viimati neid lapsi näinud oli. Aasta, kaks tagasi? Vähemalt see pidepunkt mehel oli, et ta oli kindlasti neid mõlemaid korra näinud.

Ja kui tema päev olekski olnud muid tähtsaid asjaajamisi täis pikitud olnud, oleks ta need kohe katkestanud.

Ta ei kavatsenud oma võimalust nende toredate tüdrukutega aja veetmiseks käest lasta.

„Noh... olgu. Eks me siis vist läheme nüüd?” küsis Mihkli naine kõhklevalt. Siim mõtles, mitmes inimene ta nende nimekirjas viimase hetke lapsehoidjate nimekirjas oli.

„Kena SPA-päeva!” ütles Siim lapsevanemaid õrnalt ukse poole nügima hakates. Nood lehvitasid oma lastele ja läksid siis kahtluskühmudega seljas minema.

Siim pöördus tüdrukute poole. „Lähme lehvitame köögiaknalt emmele-issile?” küsis ta lõbusal häälel.

Kristel ja Krista noogutasid ning Siim juhatas nad kööki kus ta aknalaua alla kaks tooli tõmbas.

Tüdrukud ronisid nende peale ning kolmekesi nad lehvitasid ärasõitvale autole. Kui auto nurga taha kadus, tungis mehe hinge närvilisus. Mida ta nüüd nende kahega peale hakkama pidi?

„Miks emme ja issi meid sinu juurde tõid?” küsis Kristel endiselt toolil seistes.

Siim naeratas. „Nad tahtsid endale ühte ilusat päeva kahekesi. Täiskasvanud ikka tahavad neid vahel. Aga nad ei saanud teid ju kuhugi niisama jätta,” seletas ta.

„Noh... jaaah,” venitas tüdruk oma heledat patsikest ümber sõrme kerides. „Aga kes sina oled? Tavaliselt viiakse meid vanaema ja vanaisa juurde.”

Siim kohkus hetkeks tagasi. Eks see oli oodatav, kuid sellegipoolest oli seda raske kuulata. „Noh... tegelikult olen mina ka teie vanaisa,” ütles ta kergelt meeleheitlikult. Ta tahtis, et tüdrukud seda mõistaksid, kuid ta ei teadnud, kuidas seda neile selgitada.

Kristel kortsutas kulmu ja ristas rinnal käed. „Vanaisad peaksid külas käima. Ja neil on alati kommi. Üks meie vanaisadest, Toomas, toob alati palju šokolaadikommi.”

Siim naeratas, üritades olukorda päästa. „Minul on ka kommi.” Kui see ühest mehest vanaisa teeb.

„Aga vanaisal on vanaema ka. Vanaisa Toomasel on vanaema Erle,” seletas Kristel edasi, teadmatuses pistes, mis iga tema sõna Siimule südamesse lõi. „Ja vanaisa Helmutil on vanaema Ülle.”

Selle peale ei osanud Siim enam midagi kosta. Temal vanaema polnud. Tema vanaema kuulus teisele vanaisale.

Selle asemel tõstis mees aga tüdrukud toolilt alla ning vaatas neid hindavalt. „Kuidas sulle su nukumaja meeldib, Kristel?” küsis ta tüdrukult.

Neiu silmad, ja koos nendega ka Siimu sisemus, lõid särama. „Väga! Mul on seal kõiksugu nukud. Emme ostab mulle vahel riideid ka!”

Siim naeratas laialt ja kükitas siis, et Kristaga ühel tasemel olla. „Ja kuidas sulle sinu meigikomplekt istub?”

Krista vaid punastas ja vaatas maha, mistõttu Kristel kohe appi läks: „Ta iga päev teeb oma nukkudele soenguid ja meiki sellega!”

Siim noogutas rahulolevalt. „Need olid minu jõulukingid teile. Mina olen selline vanaisa. Vanaema pole, šokolaadikommi asemel rosinad ja viin teid McDonald’sisse! Kas see sobib teile?”

Tüdrukute silmad särasid. „Jaa! Ainult et emme ja issi ei taha, et me seal väga tihti käiksime,” selgitas Kristel.

Siim lehvitas äraolevalt kätt ning juhtis tüdrukuid esiku poole. „Täna on eriline päev. Te olete vanaisa Siimul külas ja tema tahab teid sööma viia. Lähme nüüd!”

Lõbusalt said lapsed oma plätud taas varba otsa lükatud ning vanaisa toast oma rahakoti toodud.

„Valmis? On kõik olemas?” küsis ta lastelt veel enne minekut üle. Nood noogutasid ning karavan sättis end uksest välja.

„See on väike jalutuskäik, aga hoidke üksteisel igaks juhuks käest kinni ja ärge minust väga palju kaugemale minge,” palus Siim.

Ta oleks hea meelega ka ise lastel kätest kinni võtnud, aga mees oli küllaltki pikk ja kuigi oma ea, 54 aastat, kohta päris hästi säilinud, hakkas selline kummardumine juba vaikselt raskusi tekitama.

Ilus päev oli, ehkki vast pisut liiga kuum. Mitte et tüdrukud mehest mõni meeter eespool keksides sellest välja oleks teinud.

McDonald’sis valisid tüdrukud endale kumbki hobuse. Kristel, kes esimesena mänguasjade juurde jõudis, pöördus patside hüpeldes vanaisa otsima ning ta leidnud, näitas näpuga ühele valgele hobusele ja teatas kindlalt häälel: „Ma tahan seda!”

Muidugi matkis Krista suure õe eeskuju.

Nad valisid endale istumiseks ühe laua päevavarju all ning Siim toetus oma toolileenile ja pühkis rahulolevalt ma laubalt higi.

„Teie lapselapsed?” küsis kõrvallauas istuv vanemapoolne, kuid väljapeetud olemisega naine laialt naeratades. Tema kõrval luristas oma topsist midagi juua üks väike poiss.

Siim vaatas oma kahte väikest tüdrukut, kes oma ühesuguseid hobuseid võrdlesid ja teise käega friikartuleid suhu toppisid, ning tundis endast pakatavat sõnulseletamatut uhkust. „Jah.”

„Küll nad on armsakesed!” lõi too naine käsi kokku. „Kui vanad?”

„Kolm ja viis.”

„Minu oma on 4aastane,” ütles naine laialt naeratades. „Tahtis nii väga siia tulla ja ma siis mõtlesin: miks mitte? Minia passib päevad läbi kodus, aga lapsega kuhugi minna pole aega! Tuleb asi oma kätesse võtta!” Naine sasis pisipoisi pead ning too vingerdas eemale.

Siim noogutas. „Siis te olete poisile ühe kena lõunapooliku pakkunud.”

Naine noogutas samuti ja pühkis siis poisi suu salvrätikuga puhtaks. „Mine kutsu need kaks toredat tüdrukut endaga liumäele, kui lõpetanud oled,” soovitas naine vaikselt. Poiss vaatas korraks Kristeli ja Krista poole ning läks siis näost punaseks kui peet. Naine naeris ning tegi poisile pai.

„Mu kõht on rase!” teatas Kristel pärast viimase kartuli allaneelamist ja oma särki ülespoole tirides, et seda rasedust lähemalt uurida.

Kõht oli punnis küll.

„Minge laske Kristaga liugu natukene ja ma ostan teile jäätist. Kuidas kõlab?” küsis Siim hoolega tüdruku pluuset taaskord alla tõmmates.

Tüdrukute silmad lõid särama ning seekord tegi isegi Krista oma suu lahti: „Kas šokolaadi oma tohib?”

Siim naeris. „Tohib-tohib. Ja sina, Kristel? Milline maitse sulle meeldiks?”

„Vanilli,” tuli kindel vastus.

„Eeee... Ei. Ma tahan ka ikka... vanilli,” parandas Krista ennast.

Siim naeris ning ajas end püsti. „Eks ma lähen vaatan, mis teha annab,” lubas mees tagataskust rahakotti võttes, kui järsku ühed, ja siis ka teine paar väikeseid käsi tema jalge ümber sulgusid.

Mees ei osanud alul kuidagi reageeridagi, kuid kummardus siis väheke ja pani oma suured käed tüdrukute seljale.

Kristel vaatas üles ning naeratas oma natukene hambatut naeratust. „Sa oled täitsa okei vanaisa.”

Selle peale tundis Siim, kuidas nutt vägisi peale tikub. Ta noogutas ning tegi lastele pai. „Ja teie olete kõige toredamad lapselapsed!”

Nad seisid seal veel natukene aega, kuid siis lasi Siim tüdrukutel liugu laskma mina. Ta vaatas, et lapsed õiged augud üles leiaks, nägi veel toda teist 4aastast poissi liuvälja poole jooksmas ning läks siis, pärast tollele vanaemale naeratamist, järjekorda, et tüdrukutele jäätist osta.

Vanilli. Mees muigas. Huvitav, kas see eelistus jooksis mööda vereliini? Erle oli ka lootusetu vanillijäätisesöödik olnud. Ja Siim muudkui ostis ja ostis ja ostis seda, ka endale, et naisele meele järele olla. Talle maitses šokolaadi.

Mees oli suutnud viimastel aastatel oma elu järje peale saada. Ta oli küll loovutanud maja, aga ostis endale kena korteri. Ta vahetas töökohta ja kuigi elektrikuks olemine tõi sisse vähem kui ehitajaamet, oli ta rahul.

Tema elus olid olnud isegi kaks naist. Ja kuigi kumbki suhe kuigi kaua ei kestnud, sest kumbki ei suutnud tema mõtteist Erlet päriselt kustutada, ei pidanud ta nende naiste peale vimma. Üks neist oli nüüdseks õnnelikus abieluski, nagu Siim kord kuulis.

„Vanaisa Siim! Vanaisa Siim!” tormas ühtäkki Kristel saali. Tüdruku nägu oli nutune ja kogu seesolev rahvas jäi teda vaatama.

Siim läks kiiresti tüdruku juurde. „Rahu, rahu. Räägi mis juhtus?” küsis ta kiirelt, kõiksugu jubedad stsenaariumid tema kujutlusvõimes pead tõstmas. Ta piilus õue.

„K-Krista,” ütles Kristel. Siim ei lasknud tal enam edasi rääkida, vaid võttis tüdruku sülle ning jooksis temaga õue.

Krista nuttis nagu tõllaratta peal. Ta oli mänguväljakul ning paar teist last koos tolle poisi vanaemaga olid tema ümber.

Siimu süda tõmbus kokku ja ta palus jumalat, et see oleks vaid väike kriimustus, mis Kristal oli.

„Mis juhtus? Mis juhtus?” päris ta Kristelit maha pannes ning teise tüdruku ette kummardudes.

Too teine naine hoidis sellalt Krista kätt.

„Nad lasid alla. Ju liiga lähestikku. Tüdruk kukkus kuidagi valesti liumäe pealt maha,” seletas too närviliselt.

„Joosep lükkas teda!” näitas üks väike tüdruk eemal näpuga, kuid Siimul polnud aega vaadata, kes see Joosep oli.

„Näita oma kätt,” ütles ta tüdrukule ning võttis siis tema käe oma kätte. Nahk oli kriimustatud ning tüdruk hakkas käe liigutamise peale veel valjumini nutma. Ranne oli punane ja paistes.

„Ta pea on ka kriimustatud,” ütles vana naine abivalmilt. Ainult et selles lauses ega tema käekotist välja võetud ja tüdruku peale asetatud salvrätist polnud abi.

Siimu käed värisesid, kui ta oma mõtetest sotti saada üritas. See ei olnud nii. See ei toimunud. Mitte täna, mitte praegu.

„Selle randme peaks üle vaatama...” ütles keegi.

Ja Krista ikka nuttis. Kristel hoidis ühest õe käest kinni ja nuttis ka, kuigi mitte vast nii kõvasti.

Siiski oli Siimul tunne, et tema oli kogu sellest seltskonnast kõige rohkem paanikas.

Tema oleks pidanud olema kõige kainem.

Kuidagi lõpetasid nad siiski kolmekesi kiirabi traumapunktis, kus Krista kokku lapiti: tema haavad puhastati ja käsi pandi lahasesse.

Siim soovis parajasti, et tal oleks kommigi, kuna see oleks nii temale kui Kristelile tegevust andnud. Nüüd istus tüdruk tema süles ja uuris, kaua Kristal veel läheb.

Ja Siim, kes kartlikult ust vaatas ja üritas end laste vanemate saabumiseks vormi saada, ei suutnud tol hetkel Kristelit eriti lohutada.

Kui need uksed lõpuks lahti läksidki, ei tulnud mehele mõtteisse ühtegi analoogi, mille taha võrdusmärk tõmmata, kui emalõvi.

Tema poja naine (Mihkel sabas sörkimas), tormas sisse ja peatus vaid hetkeks, et ringi vaadata. Näinud Siimu, kiirustas ta mehe poole ning võttis tal Kristeli sülest.

Mehe käed sirutusid hetkeks tüdruku poole, nagu tahaks ta teda tagasi võtta. Siimu süda peksles meeletult.

„Kus ta on? Kus mu Krista on?!” hüüdis naine oma teist tütart rinnale surudes ning ringi vaadates. Kellelgi ei paistnud tema jaoks aega olevat.

Siim tõusis püsti, niisked käed automaatselt end pükstesse kuivatamas. „Nad panevad ta käele lahase. See oli lihtsalt üks väga halb-”

„Just nimelt!” pöördus naine kogu oma vihas Siimu poole. Mees põrkus tagasi. „Väga halb! Seda sa tead ju hästi, eksole? Ei suuda oma lapsigi kasvatada! Lapsi ei jäeta järelvalveta! Kaua ta sinuga terve püsiski? Tunni?!” kriiskas naine.

Mihkel astus ettepoole, et naist rahustada. „Kõik on nüüd korras. Isa on niigi endast väljas. Kas sa ei näe?”

„Järgmine kord teab siis, kuidas lapsi hoida! Oi. Õigus. Ei tea. Sest järgmist korda EI TULE!”

Sellel hetkel avanes üks teine uks ning üks naine astus sealt välja, väsinud, kuid enam mitte nutva Kristaga.

Kristel anti Mihklile ning tolle naine tormas Kristat kallistama.

Siim seisis seal nagu nukk. Liikumatult ja silmad läikimas. Üks võimalus. Üks lihtne ülesanne ja ta ei saanud sellega hakkama!

Mehel oli tunne nagu ta siia ilma vaid läbikukkumiseks toodud oligi.

Ta langetas pea.

„Vabandust.”

Küll emad on ikka julmad.

Siimust hakkav väga kahju

Uut palun!

Oeh... oli sel uuel alles pikk maa tulla!
MG on kogu mahvi saanud... kuid nüüd kus MG hakkab lõppema, usun, et saan juuni jooksul ka selle loo kirjutatud. :)
Nautige!


4. osa

22 AASTAT

Siim ronis aeglaselt kolmandale korrusele. Väljas oli juba ammu pimedaks läinud ning kell mehe käel näitas üheksandat tundi.

Tal oli aega, sest polnud enam kedagi, kelle juurde ja kelle jaoks koju minna. Juba tükimat aega ei olnud kedagi.

Korter oli alati tühi, alati vaikne, alati kurb.

Mehel oli käes poest ostetud kilekott, milles kõlisesid pudelid. Täna lihtsalt oli jälle see päev. Ta oli üritanud neid päevi vähendada.

Vahel see õnnestus, vahel mitte.

Siim oli eelneval päeval oma lapsi näinud ning ta ei suutnud siiani ära imestada, kui ilusaks nooreks naiseks Mari sirgumas oli, milline kraage oli Mati ja kui arukas 8aastane Mihkel juba oli.

Mees ohkas ja viis pudelid kohe tuppa. Viimasel ajal ei meeldinud talle enam mõelda. Võib-olla sellepärast oligi ta üha tihedamini tee alkoholi juurde leidnud.

Ta potsatas diivanile, pani teleka käima ja uudistekanalile. Kui ta vaid natukenegi suudaks uudiseid enda sisse imeda, oleks kõik hästi. Siis tunneks ta end kasulikuna. Kui tänaval tuleks talle vastu noor poiss ja küsiks, mis pealinnas märkimisväärset toimus, oskaks ta ehk vastata.

Kuid Siim ei teadnud midagi tähtsat peale oma sisemise masenduse. Oli häbiväärne olla 41 ja nii enesekeskne, kuid lihtsalt oli selline periood.

Pealegi oli see mees, Toomas või asi, kellega Erle Siimu juba enne lahkuminekut aastaid petnud oli, oli ka kodus olnud.

Ja kui Mihkli auto oli tükkideks lagunenud, oli poiss ummisjalu Toomase juurde jooksnud ja palunud issil asi ära parandada.

„Mina olen sinu issi!“ põrutas Siim valjul häälel. Ta koukis oma taskust rahakoti ning võttis laste pildid sealt välja. Erle pildi nurk oli ka otsapidi väljas, kuid mees lükkas pildi sügavamale. Ta ei tahtnud täna Erlet vaadata.

Kuid Siimu kõige värskem pilt Mihklist pärines ajast, mil poiss oli vaevu üks olnud.

Ja järsku vaatas Siim seda pilti hoopis teistsuguse pilguga. Need suured hallid silmad, hele juuksepahmak... Kas Mihkel üldse oli tema laps?!

Ähmiga võttis ta ette oma aegunud pildi Maidust. Tumedad juuksed, nagu Siimulgi. Kuid mees teadis ka, et geneetika on salakaval teadusharu. Jumal teab, milliseid teid pidi Maidu tumedad juuksed alguse said. Toomase seemnekotikestest?

Siim võttis selle mõtte peale lohutuseks lonksu õlut ning pühkis siis särgivarrukaga suud.

„Uhh. Jube kraam.“ See järeldus iseenesest oli kummaline, kuna mees oli tee peal juba tubli koguse viina ära juua suutnud.

Oma silme all kapist välja tulevaid tõendeid peljates võttis mees siis ka viimase pildi, pildi oma tütrest, silme ette.

Mari pikad mustad juuksed ulatusid talle veel paar aastat tagasi poolde selga. Nüüd on need vaid vare oma eelnevast hiilgusest. Siim ei mõistnud, miks Erle juuste mahalõikamisele rohelise tule oli andnud.

Aga selle tüdruku pildis oli midagi Toomast meenutavat. See õrn pilge, poolik naeratus?

Siimu silmad täitusid pisaratega. Tema lapsed olid olnud põhjus millegi üle uhkuse tundmiseks. Kuid keegi neist polnud tema laps!

Erlel oli afäär olnud üle kümne aasta! Ja tema, loll ja usaldav Siim, sai sellest alles praegu aru.

Mees kobas nutuselt telefoni järele ja kuigi ta oli juba parasjagu purjus, tulenes raskus Erlele helistamisel numbritele mitte pihtasaamisest, mitte numbri mittemäletamisest.

Mees vajutas helistamise nupule ja hoidis hinge kinni. Ta saab kohe jälle Erlega rääkida!

„Jah?“ kostus naise unine hääl.

Siim sulges silmad ja katsus hetkeks mitte mõelda sellele, kuidas ta naist endiselt armastas. Ta mitte ainult ei armastanud vaid ka vihkas seda kuradi naist!

„Miks sa mulle kunagi ei öelnud, et lapsed Toomase omad on?“ alustas mees ilma suurema sissejuhatuseta.

Teisel pool toru oli hetke vaikus. „Ma... Mida?“ küsis naine mõne aja pärast segadusesolevalt.

„Tead küll!“ hakkas mehe hääl kergelt tõusma. „Sul oli temaga suhe juba meie abiellumise ajal! Ja ma olen oma lapsi näinud küll! Nad ei ole minu omad! Nad näevad välja nagu... nagu see mees!“

„Rahu, Siim. Nad on sinu lapsed. Sa ju tead seda. Sa olid nende kõigi sünni juures. Mul ei ole Toomasega ühtegi last. Kõik kolm toredat last on sinu omad!“ Naine rõhutas sõna ’sinu’.

„EI OLE! Ära valeta mulle, naine! Kõik need aastad... kõik need aastad hoorasid ringi! Ja mina kasvatasin kodus teise mehe lapsi!“

„Siim, palun... Ma hakkasin... Oeh. Me... Me Toomasega olime esimest korda vahekorras pärast Mihkli sündi.“

Mees ahmis õhku ning ega naiselgi kerge polnud taolisest asjast rääkida, seda tunnistada.

„Siis, siis... Siis on nad kellegi teise lapsed! Kellega sa enne Toomast ringi sehkendasid!“ hüüatas Siim. Ta teadis, et oli praegu purjus ja ebaõiglane. Aga olid ka teised, nimelt Erle ja Toomas, tema vastu ebaõiglased olnud.

„Palun, Siim...“ ütles Erle nutuselt.

„Nüüd sa palud, jah!“

„Erle? Mis toimub? Kellega sa räägid?“ küsis järsku mehehääl.

„Siim...“

Ja järgmine asi, mida pärast mõningast krabinat kuulda oli, oli see sama murelik mehehääl, mis vahepeal mõirgava isakaru hääleks muutunud oli.

„SIIM! MA OLEN SULLE VAREM SEDA ÖELNUD JA ÜTLEN KA NÜÜD: MA EI AKTSEPTEERI SEDA, KUI SA TULED JA ERLE ENDAST VÄLJA AJAD, OLED SA SIIS PARAJASTI KAINE VÕI MITTE! KUI MA VEEL TEDA SINU PÄRAST NUTMAS PEAN NÄGEMA, EI NÄE SA OMA LAPSI MITTE KUNAGI!"

Siim avas suu, et vastu karjuda, kuid juba oli klikk käinud ja liin tumm. Ta võis vaid ette kujutada, kuidas Toomas Erlet nüüd lohutas.

Ja mitte oma lapsi enam kunagi näha?! Ei! See ei olnud mõeldav. Mis lollust oli Siim ajanud?! Need olid ju kõigele vaatamata tema lapsed.

Kuidas ta oli võinud nii madalale langeda?! Tema on oma laste üle uhke. Uhked peavad tema üle olema ka tema lapsed.

Mees triikis kätega oma nägu ning ajas end ebakindlatele jalgadele püsti. Aeglaselt korjas ta laualt poolikud pudelid ning läks vannituppa, kus ta nad kraanikausist alla kummutas.

„Nad pole seda väärt. Ja mina olen enamat väärt,“ mõtles Siim kibedalt, kui ta siiski viimase viina põhja endale kurku kummutas.

Ülimalt kurb jutt.
Eriti Siimust hakkab kahju...

(:

Hahahahaha. xD
Eee... ei? xD Kas ma olen midagi sarnast teinud?! Ja... Joosep? Kto Joosep? Sry, ma pole eriti selle loo sees, pean asja üle käima.
Ma tean. Mind ka natukene häirib: see on taevane märk sellest, et ma käsitsi kirjutada ei oska. Aga see saab selle loo eripära olema. Kõigepealt käsitsi... ja siis trükin ümber ilma sõnastust parandamata.
Jah, on.

No, juhtusin ka lugema ja mul hakkas Siimust nii kahju, kuigi ma vihkan seda nime. (Mu klassis käib üks peast veidi segane Siim.)

Aga ma küll mingit konarlust ei näinud. Minu meelest on see jutt väga hea ehk ootan uut!

Väga tore!

Aa.
Kellega?