Suveöö Muinasjutt

Lugu algabki poolikult, faktid tulevad hiljem, nagu ka romantika. Kes loeb, palun kommenteerigu. See pole ju väga raske

i

Ma ei suutnud enam seda taluda. Võtsin jope ja esitule ning panin rattaga kõige nelja tuule poole ajama. See oli hea, et ma spidomeetri kaasa võtsin, kuna nii hea oli vaadata, et oma vihas olin ma 29,7 kilti tunnis keskmiselt kimanud. See põletab hästi energiat. unni aja pärast jäin seisma. Olin jõudnud Viljandi lähedale. Istusin maha ja mõtlesin päeva üle järele.

Eile me kolisime Suure-Jaani, juba viies kord sellel kuul! Ma vihkan oma ema selle eest. Isa oli meid eelmine nädal üles leidnud ja nii olimegi tagasi Eestisse kolinud. Ema hankis kohtutõkendi, nii et isal on nüüd aasta otsa juriidilist jama, enne kui meieni jõuab. Kool algab kahe nädala pärast, nii et selle pärast pole muret. Ma vihkan oma vanemaid ja eriti nende tüli, mis viis lahutuse ja kolimisteseeriani. Täna pole enam midagi teha, nii et peaks hakkama koju minema.

Kodu poole pedaalides mõtlesin tülile emaga. Pärast kolimist ma vaatasin natuke ringi. Koht on täitsa täitsa ja kool on ka norm. Koju jõudes ütles ema midagi jubedat. Ta plaanis uuesti kohtamas käima hakata. Tal on välimus ju olemas ja oma 37 aasta kohta näeb ta ilgelt kuum välja. Ilusam kui pooled tüdrukutest, keda ma tean. Nutti on tal ka ja vaimukust jagub. Mis mul siis selle vastu on? Ma ise ka ei tea, aga see ei ole lihtsalt õige. Ma olin nii pahane, et läksin õhtusöögita oma tuppa (ma ei tee seda kunagi) ja kavatsesin enam mitte enne järgmist päeva välja tulla. Panin muusika mängima VÄGA VALJULT, kuid rahunedes võtsin volüümi maha. Mõtiskledes vajusin unne.

Ärgates kell pool neli, lootsin ma, et olen järgmise päeva ka maha maganud. Voodis lamades märkasin, et hakkab koitma. Kõhu tühjuse järgi otsustasin, et on pühapäev ja et ma olin maganud umbes 12 tundi. Hakkasin ajaviiteks lugema Jaan Krossi „Kolme katku vahel“. Kui hea oli eesti keeles lugeda. Kui kell oli 7 kuulsin, kuidas ema üles tõusis. Panin raamatu ära ja teesklesin magamist. Nagu arvasin, piilus ema paari hetke pärast sisse. Kui ta oli ennast rahustanud, hiilis ta alla ja hakkas hommikusööki tegema. Kui minu ninna jõudis pannkookide õnnis lõhn, võitlesin ma endaga, et mitte alla minna. Õnneks lõppesid kannatused ruttu, kui ema peaaegu anudes mind sööma kutsus. Pärast sööki, mis oli suurepärane, läksin tagasi oma tuppa. Linkin Parki ja Nightwishi kuulates jõudsin sinnamaale, et kella seitsmeks olin nii masenduses, et võtsingi ratta ja läksin.

See oli hea, et mul rattal tuled olid, muidu oleks pimeda peale jäämine kindlalt avariid tähendanud. Kell oli pool üksteist kui ma tagasi Suure-Jaani jõudsin. Koolimaja õuel ängis kamp plikasid. Mingil sisemisel põhjusel aeglustasin käiku ja jäin neid vaatama. Jätsin näod meelde, kuna kavatsesin homme täiega suhtlema hakata. Kui ema hakkab paikasid koju vedama, hakkan mina peoloomaks. Nii ma lootsin…

Suht hea algus.. tundub suht huvitav tulevat.. noo, uut siis ;p

Öm, üsna huvitav tundub tõesti.


Kõhu tühjuse järgi otsustasin, et on pühapäev ja et ma olin maganud umbes 12 tundi.

See lause ajas täiega naerma.
Agajahm.
Eem, uut siis !:)

Ohh. Täis hea ju.

Kusjuures ma arvestan ka kõhu tühjuse järgi aega.

Hommikuti ei viitsi liigutada ennast ju. Siis hea.

Aga uut tahan.

Või noh.. uusi. Palju. Ja pikki

ii

Koju jõudes tabasin ema telefoni äärest. Ta oli just politseisse helistanud. Lahe, seda oligi veel vaja. Teadsin, et teda rahustab maha ainult põhjalik seletus. Rääkisin talle, et käisin rahunemas ja sõitsin Suure-Jaani ümbruses ringi. Teadsin, et ta ei oleks välja kannatanud nii kauget retke kui mina tegin. Võtsin kerge eine ja kobisin magama, lootes, et ema väga ruttu peigmehi koju ei hakkaks tooma.

Ärkasin hilja päeval. Täismasekas oli ikka veel peal ja nii ma lihtsalt läksin läbi akna õue (minu tuba on teisel korrusel!). Võtsin vaikselt ratta ja hakkasin omale girlfriend’i otsima. Sõites läbi linna, nägin ma mitmeid tüdrukuid, kuid miski sundis mind edasi minema. Rahustasin end mõttega, et neil on niikuinii juba omad pifid olemas, kuid teadsin, et see pole tõsi. Ma sain aru, et ma ei suutnud lihtsalt vastik olemise pärast tüdrukuga käima hakata. Otsustasin järgmise vastutuleva tüdrukuga kasvõi juttu alustada. Eks näis, mis saab!

Sõitsin bussijaama ja seal oligi see tüdrukutekamp, keda ma eile nägin. Sõitsin nende poole. Nähes mind, hakkasid kõik nalja pärast eest ära jooksma. Uus poiss ju. Kõik olid minutiga nurga taha kadunud. Kõik peale kahe. Hingasin sügavalt sisse ja laususin esimese sõna.



See on lihtsalt isu tekitamiseks miniosa. Nüüd tuleb järgmise nädalani oodata.
Lugu läheb siiski edasi

kellyx12 kirjutas:

Ohh. Täis hea ju.

Kusjuures ma arvestan ka kõhu tühjuse järgi aega.

Hommikuti ei viitsi liigutada ennast ju. Siis hea.

Aga uut tahan.

Või noh.. uusi. Palju. Ja pikki

Tulevad uued, kuid hiljem! Kool

iii

„Eem… Hommik!“, ütlesin ja juba jõudsin mõtelda, kui tobe see tundus. Mis teha. Esimene samm oli tehtud.
„Kuule, su nägu on võõras,“ ütles vanem tüdruk. Oi, kui kena hääl tal oli.
„Jah, ma see reede kolisin siia,“ vastasin neile ja mõõtsin nad pilguga üle. Nad tundusid olevat õed, kuid oleku järgi oleks võinud neid parimateks sõbrannadeks pidada. See pole ju õdede puhul võimalik! Või on?

Nemad samuti hindasid mind silmadega ja pilgu järgi polnud ma sugugi allpool keskmist.
Siis tegi noorem suu lahti: „Sa ei räägi nagu teised, midagi oleks nagu teisiti. Ma ei saa aru, mis. Vist mingi aksient?“
„Ma pole viimasel ajal Eestis elanud, praegu kolisin siia Soomest“
Selle peale sosistas noorem vanemale midagi kõrva ja hakkas hirnuma. Vanem punastas (ohoo!) ja togis teda selle eest. Siiski ei tundunud, nagu see teda häirinud oleks.
„Kas sellel ilusal soomlasel nimi kah on?“ küsis noorem ja pilgutas mulle silma.
„Raimond, kuid mujalt on mulle Ray külge jäänud. Kasutage kumba tahate.“
„Olgu siis „Ray“. Mina olen Triinu, ei mingeid välismaa jaburusi ja see punane õun siin on Anna. Auch!“

Viimane sõna oli põhjustatud hästisihitud jalalöögi pärast, mis Triinut pahkluud tabas. Anna ei soovinud mulle otsa vaadata, kuid tema punane nägu oli näha.
„Me oleme õed. Tema on minust 2 aastat vanem“ rääkis Triinu edasi ning hõõrus oma jalga.

„Kuulge…“ alustasin, kuid Triinu nägu nähes peatusin. Vaatasin sinna kuhu Triinu kaame nägugi oli pöördunud. Järve poolt tuli kaks croppi riietatud lõngust ja vestlesid omavahel. Ma ei saanud aru, mis Triinu ehmatas. Ta togis Annat ja too ka ehmatas. „Mis toimub?“ küsisin tüdrukutelt.
„Riho ja Silver! Riho, too valge dressiga, on Anna exboyfriend. Muidugi ainult juhul, kui Anna talle ütleb, et nad lahku lähevad. Ta on juba nädal aega sellega munenud. Äkki proovid nüüd?“
„Ole vait!“ ehmatas Anna ja vaatas paluvalt minu poole. Kuid enne, kui ma reageerida jõudsin, olid poisid kohal ja vaatasid seda kampa. Või õigemini, mis sellest alles oli jäänud, kuna teised olid juba ammu jooksus.

„Kus kõik on? Ja mis neeger see siin on?“ Küsis see, kes järelikult Silver oli. Tegelikult oli mul hea meel, et mu päevitus neile silma jäi, kuid siiski ärritusin.
„Eks nad nägid teid tulemas ja panid jooksu!“ Suutsin napilt välise rahu säilitada.
„Kuule, sina hoia eemale,“ sekkus Riho. “Tead, parem jää siia. Anna ja… kesiganes (Triin saatis tülgastust täis pilgu tema poole), tulge, lähme.“

„Riho, mine praegu üksi“ ütles Anna järsku. „Ma arvan, et sa võiksid minna praegu kooli juurde, kus ülejäänud mass praegu on. Sa ju tunned end seal hästi!“
„Mida!“ imestas Riho. „ Sa saadad mind ära! Sa kavatsed mind enda juurest ära saata?“
Anna vaatas tema vihasesse näkku rahuliku, kuid tiba hirmul näoga ning ütles vaikselt: „Jah!“

„No see jääb ära!“ vihastus Riho ja hakkas Anna poole astuma. Mingi hetke ajendil astusin vahele ja jäin mõlemast poole sammu kaugusele. Riho puuris mind oma silmadega, kuid mina olin külm nagu kivi.
„Astu eest,“ urises ta.
„Jäta ta rahule,“ vastasin talle kindlalt ja tungivalt. Vaatasime üksteisele pikalt otsa ja siis ta ütles:
„Ok . Silver, lähme.“ Ta pöördus minekule. Ja siis äkki pöördus ning ma nägin rusikat oma kõhu poole suundumas.

Esiteks: Endiselt väääga hea
Teiseks: Mida Triinu talle sosistas?
Ja kolmandaks: See hoop seal lõpus võis valus olla..

Igatahes.. Ma tahan uut. Ja pikka. Ja põnevat. Osa.

Mähh Suure-Jaanis ei käi asjad nii xD Ma elan seal (H)
Aga noo.. muidu on suht normaalne tahaks edasi lugeda =)

Oooh, põnev.
Edasi, edasi ! =)

Suhteliselt huvitav jah:)

vabandan, pharaoh. Kuid oma kodukohta ma ei soovi kasutada ja see koht oli parim mis mul pähe tuli (lahe kool ja linn teil). Naudi juttu ja andesta see kohavalik.

iv

Ma olin sellega arvestanud ja hüppasin kõrvale, möödaminnes veel hoogu takka andes. Nähes teda vastu posti lendamas keskendusin Silverile. Temagi oli mind alahinnanud ja nüüd tahtis mind selja tagant rünnata. Etteaimatav sellise sabaraku poolt. Hüppasin eest ära ja pärast järgmise löögi blokeerimist otsustasin asja ära lõpetada ja andsin talle mõõduka jõuga vastu nina. Nagu arvestasin, hakkas verd voolama ja tema jäi maha oma näost kinni hoidma.

Jõudsin napilt ringi keerata, sest nüüd juba sinisilmne Riho oli otsustanud jalad käiku lasta. Püüdsin vihaga teele saadetud jala kinni ja tõstsin tiba kõrgemale tasakaalu kaotanud, kukkus Riho selili. Vaatasin rahulikult, oodates tema järgmist käiku. Ta tõusis püsti ja tahtis kasvõi midagi mulle teha. Ta tegi pooliku pette mulle näkku ja üritas uuesti rusikat kõhtu suunata. Püüdsin rusika kinni ja sellest ikka veel kinni hoides keerasin tal käe selja taha ning ütlesin:
„Need tüdrukud jäta rahule. Mind jäta rahule. Võid nüüd haavu lakkuma minna. Ja võta oma seljatagune kah kaasa.“

Nad kadusidki kiriku poole, kust nad olid ka tulnud. Tüdrukud olid ehmunud, kuid siiski oli nende silmis imetlev helk. Läksin nende juurde ja küsisin Annalt:
„Ega ma ilmaasjata vahele tulnud?“
„Ei, sa tegelikult päästsid olukorra. Aitah!“ vastas ta ja hoolimata pingutusest oli ta nägu õhetama hakanud. Vaatasin Triinu poole, kes silmnähtavalt oli küsimusi pungil. Ta haaras võimalusest ja avas suu:
„Kuidas sa seda tegid? Ma ei suuda uskuda, et sa andsid Rihole ja Silverile peksa! Huvitav, kuidas nad homme rahva sekka ilmuvad? Ei kujuta ette kuidas sa seda suutsid? Tead sa, et nad peksid isegi kaks kaheteistkümnendikku läbi? Täitsa lõpp! Nad on kõige suuremad löömavennad siinkandis! Issand, sa oled kõrvuni jamas! Kujutad sa ette, et kõik kardavad neid?“

See jutuvada lõppes, kui ma Annat silmadega anusin ja see talle asjatundlikult varba peale astus. Tahtsin selle ära seletada ja ütlesin:
„Kui ma Amsterdamis elasin, käisin kickboxingus, et tänavatel terveks jääda ja rahakott alles hoida. Kuid pärast seda, kui ma esimest korda hakkasin sellega ülbama ja hiljem kõrva õmblemas (näitasin armi) käisin, eelistan ma pigem vaadelda ja selle põhjal tegutseda. Aga nemad tegutsesid lihtsalt vihaga, kaalutlemata.“
Sain aru, et jutt oli liiga pikaks läinud ja võtsin asja kokku: „Elu õpetab.“
Triin, kes oli ilmselgelt aktiivsem, ei tundunud siiski olevat selle plikadekamba, kes ajama pani, liidrite hulgas. Tuletasin meelde eelmise õhtu pildi ja siis küsisin Triinult:
„Kas Anna on alati nii vaikne?“ Ta vastas:
„Ei. Tegelikult on ta nagu ülelinnatšikk, kuid ma ei tea, miks ta praegu nii vaikne on.“ Anna punastas ja vaatas kõrvale. Millegipärast hakkasid ka mind minu tossuninad huvitama. Triin ei saanud midagi aru ja rääkis edasi.

„Ja niimoodi ta muuseas Rihoga kokku saigi, tema ju poiste liider ja eks nad lõpuks ühel peol paari läksidki“ Anna punastas veel sügavamalt ja andis oma õele rusikaga ribidesse.
„Aitäh, et sa mind päästsid. Muidugi nüüd oled sina see, kes päästmist vajab, kuid siiski. Me peaks nüüd lahku minema. Vaata ette.“ Ja ta pöördus minekule. Triin tuli minu juurde ja ütles:
„Ta leiab proovib sind homme üles leida, nii et anna oma moblanumber. Usu, ma tean.“ Üllatunult tegin seda, kuid kindla peale küsisin mõlema õe omad vastu ka. Igaks juhuks. Kui nad juba eemaldusid, võtsin ratta ja hakkasin oma praeguse kodu poole veerema. Siiski kõlasid minu kõrvus Anna viimased hoiatussõnad ja igalt poolt vaatas mulle vastu tema nägu. Oikurat, mõtlesin. Peolooma mõte on vist läbi kukkunud.

See kaklemine oli hästi seletatud.
Ma parem ei küsi, kuidas sa seda nii üksikasjalikult tead.

See koht oli hea, kus kutti ta tossuninad huvitama hakkasid.

Ja nüüd ma jään jällegi uut osa ootama.

Sa vaata ette, ma hakkan MSNiterrorit korraldama.

Ma lihtsalt olen selline tore nublu

PS sul ei tulnud sõnatu olek eriti hästi välja

ple ullu, nii ongi parem!
Teised võtke eeskuju

mina lugesin kaa nüüd su juttu (H)
Täitsavägev ;)Vähemalt minule meeldib xD Mis juba on midagi, sest olen ülikriitiline ja jätan igavad jutud harlikult lihtsalt tuimalt pooleli
Aga sellele loole ootan küll uut osa :)
Agavaataette, et sellest mingit tüüpilist reidijärjekat ei kujune. ;D Lihtsalt heas usus tehtud soovitus Sellest saab vägevaid asju välja töötada, kui asja mitte käest lasta

Uut

Nii, üks ülimalt lühike osa, millele peaks kohe midagi suuremat järgnema. Kõigile, kellel juba südamed verd tilguvad, tahan saata vabanduse, kuna aegajalt kipub jutt põnevikuks kätte ära minema, kuid adrenaliin ju suurendab kirge. Eks ise teate, kriitika on oodatud. PS. Pinks, anna teada, kui hakkab lamedaks ära minema.





v

Päeval pidin poodi minema ja nägin „Arturi juures“ plikadekampa. Nende keskmeks oli Anna. Tundus, nagu oleks just tema kogu kambale elu andnud. Ma nägin teda oma sõiduvees. See kinnitas minu teooriat, et ta oli hommikul erandlikult nii vaikne. Aga kuna ma ei tahtnud, et mind nähtaks, sõitsin ruttu poodi.

Õhtul helistas mulle Anna. Võtsin vastu:
„Tere Anna.“
„Kust sa teadsid, et see mina olen?“ kostus telefonitorust.
„Kust sina mu numbri said?“
Ja siis mulle meenus ning me ütlesime koos .
„Triin!“
„Eks ta jah mängib pärast Rihoga kohtumist kogu aeg kosjasobitajat. Viimasel ajal olen ma temast aru saama hakanud. Riho on jah paras tropp. See ongi põhjus miks ma helistasin. Mul oleks vaja sinuga kokku saada. Surnuaias Köhleri juures, kas sobib?“
„Hea küll, millal?“
„Ma olen juba järve ääres. Tule nii ruttu kui saad.“
„Hea küll! Näeme!“
„Kiirusta!“

Oh, äge.
Muide, kui ma esimest osa lugesin, siis mulle tundus, et peategelane on tüdruk.
Igatahes, heahea on.
Seda uut ja pikka osa tahaks.

mina arvasin kaa, et tüdruk ;D aga ilmselt on see sellest, et viimasel ajal aint tüdrukutest lood ongi.. Meesolevuste seas ei ole kirjutamine nii levinud

Annan teada ;D Luban (: Aga seni jään pikemat ja uut osa ootama

Lugesin ka läbi ja täitsa meeldib. See viimane osa oli jah natuke lühike, oleks võinud pikem olla, aga samas parem ikka kui mitte midagi. :)
Minu arust on mega põnev jaa lugeda midagi poiste vaatevinklist kirjutatut. Muidu hästi kirjutad.
Edasi.

Eeem...
Ei oska nagu midagi öelda väga.
Et... äge on.
Aga see ajas mind naerma, et Anna kohtumise surnuaias kokku leppis..
Ohjah.
Uut !

Tohohh, Mämmu ka kommima saadud.

Aga mulle endiselt väga meeldib. Ja ma ootan huviga seda uut ja pikka ja nunnut osa mis sa mulle lubasid (A)

vi

Jõudsin täiega kihutades surnuaiani ja ekslesin, ratas käekõrval Köhleri haua juurde. Kui kohale jõudsin, oli Anna juba seal ja niipea, kui tema kõrvale jõudsin, langes ta mulle nuttes kaela. Suunasin tekkinud võpatuse rusikasse ja proovisin Annale toeks olla, kuigi ma olin selgelt teemast väljas. Õnneks viis Anna mind kohe kurssi:

„Ma ei ole kunagi sellise pauguga lahku läinud! Ma ei tea miks ma seda niimoodi üle elan. Päeval olin kange nagu pulk, kuid pärast seda kõnet jõudis mulle see lahkumineku laks kohale. Ma ei suutnud muudmoodi olla ja kedagi teist ma ei teadnud, kellele seda konkreetset muret kurta. Kuigi ma vaevalt teangi sind, aga sina kaitsesid mind Riho eest. Ma ei tea, mida ta mulle oleks muidu teinud.“

Ta oli ilmselgelt väga närvis, kuna temalt tuli teksti tihedamalt kui Triinult. „Perekonnaviga“ vist. Ma peatasin selle tekstivoolu:
„Oot, mis kõnest sa rääkisid?“
„Umbes kümme minutit enne sulle helistamist sain kõne tundmatult numbrilt. Ma küll tavaliselt ignoreerin neid, kuid millegipärast võtsin selle vastu. Mulle öeldi: „Tere, musi. Kui sa ei taha, et sinu, su õe või boyfriendiga midagi juhtuks, siis parem palu Riholt andeks ja saada see uus poiss pikalt.“ Seejärel kõne katkes. Ma sain kohe aru, et see oli Mirko.“

„Mirko?“
„Riho kambast.“
„Mida see Riho kamp endast üldse kujutab?“
„Nad üritavad olla mingid täisgängstad ja nad tõestavad seda pidevalt kakluste, joomingute ning lõhkumisega. Sinna kuuluvad Riho ja Silver, keda sa tead ning siis veel Tarvi ja Mirko. Täisgetosaast. Vähemalt nüüd ma näen neid selles valguses. Ja ikka suudavad nad endale massi ümber keerutada. Nii tüdrukuid kui poisse, näed, minugi said vahepeal. Aga teised ära ei kao.“
„On see kõne siis tõsiselt võetav?“
„Mirko puhul kindlasti.“

„Kuule, aga mul on mõte. Pealetükkiv mõte küll, aga peaks praegu asja ära ajama. Mängime selle boyfriendi peale. Tule täna minu juurde magama. Aga võta õde kah vaikselt kaasa, äkki saan ma oma ema teile järgi.“
„On ta sellega nõus?“
„Hakkab olema! Kuid sina pead oma ema nõusse saama.“
„Hea küll, ma kohe helistan talle, kuid sina pead oma ema ka nõusse saama!“

Olin nõus ja läksime mõlemad natuke eemale oma kõnet pidama. Ema numbrit valides (ta on mul kiirvalikutes) hoidsin silma ümbrusel peal. Kuulsin kuidas ema vastu võttis.
„Ema, meile tulevad kaks tüdrukut ööbima.“ Proovisin tema peal ehmatusstrateegiat.
„Ja kohe siis niimoodi,“ muheles ema. „Aga minu arvamus?“
„ Sina hakkad mind kasuisadega piinama, mina hakkan sind ööbimistega kurnama.“
„Ma tean, et sa seda nii tõsiselt ei mõtle, nii et nali naljaks.“
„Mõtlen küll, muuseas, saad sa mind neile järgi viia?“
„Hea küll siis, sul on tegelikult tõepõhi taga. Aga järgmine kord palun pikema etteteatamisega.“
„Nõus, varsti tulen koju ja siis lähme järgi. Tšau!“

Panin kõne ära ja läksin Anna juurde, temal oli juba naerul nägu peas ja ütles itsitades:
„Ema lubas lõpuks, juhul, kui ma Triinu kaasa võtan!“
„Hea küll siis, ma tulen emaga paari hetke pärast teie poole. Kus te üldse elate?“
„Kaks maja enne Vene kirikut, samal tänavapoolel.“
„Olen emaga veerand tunni pärast seal!“

Sõitsin ruttu koju, kus emal juba võtmed näpus ja rahakott peos. Naerul näoga ütles ta minu imestust nähes:
„Kui juba, siis juba! Tähistame siis kõik kolmekesi kohtamiste algust.“
„Neljakesi,“ parandasin teda. „Tema noorem õde tuleb ka.“
„Kahju, ma lootsin tiba alkoholi kah pruukida, kuid kui ei, siis ei! Siis on lihtsalt limpsipidu poole ööni filme vaadates!“
„Olgu!“ nõustusin ja istusin Volvosse (XC90, keda huvitab). Mõtlesin, mida ma just teinud olin: ma kutsusin mingi tüdruku oma õega meie juurde ööbimisega peole!


Vabandan kõigi ees, kes eile uut osa ootasid. Internet otsustas jalutama minna ja enne tänast tagasi ei tulnudki

spring kirjutas:

Eeem...
Ei oska nagu midagi öelda väga.
Et... äge on.
Aga see ajas mind naerma, et Anna kohtumise surnuaias kokku leppis..
Ohjah.
Uut !

Muuseas on Suure-Jaanis väga ilus surnuaed ja lihtsalt Köhleri haua lähedal (või oli see mõni Kappidest - sorry, kui eksin pharaoh) on väga mõnus varjuline koht.