Suveöö Muinasjutt

xv

„M’ne ’ra“ ütles Anna vaikselt ning väga nutuse häälega. Ta oli pikali oma voodis, nägu padja sisse peidetud. Voodi oli tal laiem kui Triinul ning sinakasvalge voodipesuga. Kogu tuba oli samuti sinakas. Ka siin oli näha postreid, kirjutuslauda, riiuleid. Oli ka kaks tooli. Üsna sarnane Triinu toaga. Triin astus vaikselt uksest välja, noogutades Anna poole ning seejärel silma tehes. Ta pani ukse kinni.

Niisiis olin ma Annaga kahekesi tema oma toas. Millegipärast kõlas see kuidagi ulakalt, kuid niipea, kui ma uuesti nutvat neidu vaatasin, läks sellise nalja mõte kohe üle. Ma seisin vaikselt, isegi ei hinganud. Anna nuttis, kuni äkki tajus kellegi kohalolekut. Ta tõstis näo padjalt ning vaatas minu poole.

„Sina…“ sosistas ta vaikselt. Läksin ja haarasin ta enda kaissu. Tema hakkas jälle nutma. Me istusime tema voodi peal, tema pea minu õlal ja ta nuttis. Ta nuttis. Ta nuttis, kuni lõpuks vaatas mulle vesiste silmadega otsa ja küsis:
„Mis sina siin teed?“
„Triin kutsus mind,“ vastasin vaikselt. „Ta kohtas mind poes.“
„Kuidas sa vanematest mööda said?“ Ta oli ikka veel nutune.
„Ronisin.“
„Ronisid,“ turtsatas ta. „ Kuidas sul see õnnestus?“
„Lihtsalt.“

Istusime üksteise kõrval ja vaatasime teineteisele otsa. Siis langes ta jälle mulle kaela, uuesti nutma puhkedes.
„Ma ei tea, mida teha! Mulle tehti ähvarduskõne ja kohe tuleb uus. Ma ei ela seda üle!“
„Pole hullu,“ vastasin lohutades. „Ma vastan sinu eest.“
„Mida?!“ oli ta ehmatanud ja imestunud. „Sa oled ikka päris ogar!“
„Usalda mind,“ vastasin.
„Ma ei suuda…“ sosistas ta, „seda kannatada.“
„Ma võtan selle kamba käsile. Kasvõi üksi. Aga kuskilt peab see algama. Usalda mind.“
„Hea küll,“ naeratas ta väsinult. „Niikuinii on asjalood juba täitsa perses.“

xvi

Möödus kaks tundi. Olime vahepeal liikunud ülemisse vannituppa ning Triinu oma plaani kaasanud. Rääkisime neutraalsetel teemadel, ise kogu aeg pinevil. Lõpuks helises Anna telefon, helinaks Justin Timberlake „Cry Me a River“. Huvitav valik. Ma poleks ise sellist pakkunud. Anna vaatas telefoni ekraanile ning siis neelatas ning andis telefoni mulle. „Tundmatu number“ ütles kiri telefonis. Võtsin vastu:
„Hallo, koerte värvimine kuuleb.“ Selle rea olin üle võtnud oma sõbralt Kaurilt, kuid see jääb teise asulasse.

Hääl telefonis hingas kiirelt sisse, möödus sekund ning siis küsis ta: „Mida?“ Ta oli imestunud. Ta polnud kindlasti sellist algust oodanud.
„Hallo, koerte värvimine kuuleb,“ kordasin öeldut.
„Kuule, ära lametse,“ üritas hääl uuesti kontrolli enda kätte saada. See oli kõrge ja egotsev hääl. Ta oli kindlalt mõni taguja või siis vähemalt üritas olla. Anna ja Triinu sõnade järgi oli tegu esimese variandiga. Enam ei tohtinud kõhelda, panused olid just tõusnud. Lasin lendu sõnavalingu, et tema rääkida ei saaks:

„Kuule, ära ise tule hüppama. Arvad, et sa suudad oma jutuga siin kedagi hirmutada? Vaevalt. Sinusugune jõusaalimömm ei suudaks ka sitajunni hirmutada. Niiet ära parem üritagi. Mis sa arvad, et sinu kupeldaja Riho suudab mulle midagi teha. Vaevalt! Te, pornoinseneridest munnidublandid hoidke parem siitkandist eemale, kui te ei soovi, et teile ATV perse rammitakse. Ilusat päeva jätku!“
Lülitasin telefoni kinni. Teadsin, et sellest oli väheks jäänud. Kuid arvasin, et võitsin nii päeva või paar lisaaega. Mul oli nii palju aega, et võita vähemalt osa linna noortest enda poolele. Hakkasin Annale telefoni tagasi andma, kui nägin tüdrukute nägusid. Nad olid lubivalged.

„Mida?“ küsisin tsipakese ärritusega, kui nad mind hirmuga vaatasid.
„Kas sa oled suitsiidsete kalduvustega?“ küsis Triin.
„Ei, miks?“
„Et sa talle nii ütlesid. Ja veel sellises sõnastuses!“
„Ahjaa, vabandust selle pärast. Mul ei tulnud midagi paremat pähe.“
„Paremat?“ sekkus Anna. „Ma pole sellist sõnakasutust veel kuulnudki. Mis on pornoinsener? Ja mis on munnidublant? Kust sa neid sõnu võtad?“
„Ma kunagi räägin. Aga loodetavasti pöörab see löögi teilt ära. Väga tõenäoliselt. Kindlasti tegelikult.“
„Pöörab kuhu?“ oli Triin järsku kahtlustav.
„Ikka minu peale, kuhu siis veel?“ ütlesin rahulikult. Jälle nägin vahakujude näitust.
„Sa oled tõesti suitsiidne,“ ütles lõpuks Triin.
„Ei, lihtsalt ma ei taha teile mingit jama enda egotsemise pärast,“ vastasin natuke ärritunult.
„Niisiis saadad sa end lihtsalt surma.“

„Ei!“ ütles järsku anna, kes oli mõtlikuna istunud. „Minu lahkuminekust ei juhtu sulle midagi. Mina olen ju süüdi.“
„Jääb ära, sa ei siin hakka märtrit mängima,“ oli Triin ärritunud.
„Just, kui keegi, siis mina,“ sekkusin vestlusse. „Aga ma ei usu, et see vajalik oleks. Ma usun, et Riho kamp ei ole võitmatu.“

Tüdrukud ei uskunud. Aga mul ei olnud aega seletada. Vanemad hüüdsid neid. Söögiaeg. Triin viis mind oma tuppa ja ma läksin aknast välja. Veranda peal olles tekkis mul idee Annale muljet avaldada, nii et ma hüppasin lihtsalt katuselt alla ning tegin rolli, mille pealt läksin kohe üle jooksule ning heki juures hüppasin kergelt üle selle. Seal oli ka mu ratas. Tõmbasin hinge ning kerisin mõtet paari sekundi jagu tagasi. Teadsin, et Anna oli ahhetanud, kui ma alla hüppasin. Teadsin ka seda, et ma olin oma jalad ära põrutanud. Säh sulle siis muljet. Eirasin jalgade valu ning sõitsin koju.

Maaan, it's soo good. Sa jesver, lugesin just kõik läbi ja mis mulje jäi?? Lihtsalt imeline. UUT!

xviii

Sel päeval ei juhtunud rohkem midagi. Sõin, mängisin arvutit, tegin trenni. Tavaline päev. Läksin magama ja nägin unes Itaaliat.

Ärkasin hommikul kell kuus, nagu tavaks saanud. Läksin jooksma. Olin endale juba esimesel päeval sobiva ringi leidnud. Nii umbes kolm kilomeetrit on hommikujooksuks täpselt paras. Kogu jooksu aja oli mul tunne, et keegi jälgib mind. Kui ma metsa vahelt läbi tulin ja oma maja poole keerasin, nägin ratturit. Sain aru, et olin valesti arvestanud. Mul oli päris kõva jama kaelas. Ma ei hakanud praegu midagi tegema. Läksin tuppa ja pesema.

Hommikusöögiks keerasin endale kerge omleti kokku. Seente ja singiga. Mõnus toit hommikusöögiks. Teadsin, et tüdrukud olid alles magamas, nii et ma läksin trenni tegema. Metsast leidsin mõnusad rajad, kus hüppeid teha ning oosi, kus mäkkespurte teha. Suurepärane. Trenni sai siin teha. Rabelesin end tühjaks. See võttis nii kaks ja pool tundi aega. Läksin tagasi koju pesema.

Kell oli 10. Riskisin Triinule helistada. Arvasin õigesti, ta oli üleval, kuigi üsna äsja tõusnud.
„Mis tahad?“ küsis unine hääl minu käest.
„Kui paljusid sa siit linnast tead?“ küsisin.
„Mida?“ küsis unine hääl. Tal oli huvi tekkinud.
„Peole tahad tulla?“ küsisin edasi.
„Mida?!“ polnud ta ikka ärganud. „Mis pidu?“
„Aja kokku kogu oma normaalne tutvusringkond. Need, kes austavad teiste vara ja ei laamenda. Tuleb pidu.“
„Mis pidu? Kus pidu?“

Pidasin pausi. Ma teadsin, et talle jõuab kohale. Jõudsin mõttes lugeda kaheni, kui ta mõistis. Ma naersin, kui ta erutusest peaaegu ogaraks läks.
„Oot, sa tahad, et mina peo korraldaksin? Ja sinu juures?! Kas tõesti?!! Ja enda äranägemise järgi! Oi, ma armastan sind!!“ Ma naersin veel. Talle jõudis pärale, mida ta öelnud oli ning ta kohmetus.
„No, mitte päris nii ma ei mõelnud seda.“
„Pole hullu,“ rahustasin ma teda. „Hakka asju ajama. Muusika minu poolt. Igaüks võtku midagi kaasa. Ja veel, kordan üle, normaalseid inimesi mitte niisama läbutsejaid.“
„Ja-jaa,“ nõustus Triin kiirustades. Ta oli kindlalt elevil.
„No hakka ajama siis. Ciao!“ Ma panin telefoni ära.

Viimase sõna ma olin hääldanud itaaliapäraselt. Ma tundsin pidevalt igatsust Vahemere päikese järele. Itaalia kippus pidevalt sisse. Kusjuures itaalia keele ma olin peaaegu ära unustanud. Vähemalt teadlikult. Ma olin täiesti kindel, et ma polnud Itaalias sündinud. Mul oli mälestusi täiesti sürrist Eesti paigast. Eeldasin, et kolisime ära enne minu kooliminekut. Peale esimest septembrit on mul kõik teravalt meeles. Enne seda ainult hägu. Ainult üksikud katked kuskil mälusahtlites nagu mu sõber Kaur oma koerte värvimisega. Aga kust kuradi kohast ma seda teadsin?

Ma käisin Palermos mingis välismaalaste koolis. Õppekeeleks inglise keel. Isa ei tahtnud, et ma Itaaliaga end liialt seoksin. Hiljem järgi mõeldes arvan ma, et ta ei soovinud mind maffiaga siduda. Ka majapidajanna oli välismaalane. Austraallanna, juurtega Itaaliast. Ka tema rääkis minuga inglise keeles. Tema kaudu me Austraalias endale elukoha leidsimegi. Aga enne Itaaliat oli mis? Puder ja kapsad. Täielik hall teadmatus. Ma lootsin selle kuidagi välja uurida.

Läksin arvutisse. Täna enne pealelõunat polnud niikuinii midagi teha. Võib-olla ainult süüa. Jah, kindlalt süüa. Ja siis umbes viie paiku peaks tulema Triin, kui ta on nii kannatamatu nagu ma arvan. Seni võiks pokkerit mängida. Või CS’i. Olin ju kunagi Sync’is. Aga see oli ammu…

Issand kui hea
Meeldis!
Uut :)

xix
Uksekell helises. Läksin avama ning seal oli Triin. Ta tuiskas sisse, endal käes mingi tuhat kotti. Vähemalt nii mulle tundus. Ta asus kohe asja kallale:
„Nii, ega sul midagi väärtuslikku laokil pole? Ma igaks juhuks küsin. Kunagi ei saa liialt ettevaatlik olla.“
„Ei,“ vastasin ma rahulikult, olles natuke kõigutatud tema tormlemisest. „Me ju alles kolisime, mäletad? Pealegi kolime aasta pärast uuesti, seega ema pakkis lahti ainult olulisema. Muu on ära pandud.“
„Väga hea! Huvitav, kuhu me joogid saame jätta… Sul külmik vaba? Suurepärane! Siis veel suupisted… nii alused,alused, alused.“

Ta leidis need ühest oma arvukatest kottidest. Edasi ta tuiskas majas ringi, sättides kõike valmis ja seejärel veelkord. Ta küsis mööda tormates palju küsimusi, kuid vastuseid ta ei oodanud. Lõpuks tundus ta lõpetanud olevat. Ta tuli minu juurde ja vaatas mulle otsa.
„Kas on ka mõni koht, kuhu sa ei taha, et mindaks?“
„Jah! Minu tuba ja ema tuba.“
„Hea küll!“

Ta tuiskas minema. Ma naersin ja vaatasin, mida ta tegema läks. Ta oli minutiga valmis sirgeldanud… ei, valmis maalinud sildid:

MITTE SISENEDA! Meenutage Silverit ja Riho!

Naersin jälle ning astusin ustele lähemale. Need asusid nimelt kõrvuti. Ta kinnitas need teibiga ning pööras ootamatult ümber.

Meie vahel oli 5 sentimeetrit.

Ta lõhnas hästi. Tal olid ilusad pruunid silmad. Ma polnud varem märganud, kui ilus ta oli. Silmanurgast nägin ta õhetust ning punaseid huuli. Ma olin kindel, et ta ei olnud veel meiki peale pannud. Mulle hakkas just selle olukorra kahtlane osa kohale jõudma, kui see juhtus…

Huvitava koha pealt ei tohi jätta pooleli...

xx

Ta suudles mind. Ta pidi selle jaoks kikivarvule tõusma. Tema käed võtsid mul ümber kaela. Kogu selle aja suudlus jätkus. Ma ei hakanud vastu.

Esimesed kümme sekundit vähemalt mitte. Siis jõudis mulle pärale. Ma tõukasin ta endast eemale, natuke tugevamini kui ma olin plaaninud. Ta vaatas mulle otsa. Korraks nägin seal viha välgatust. Siis asendus see kurbusega. Ta oli minusse armunud. No tore.

Me vaatasime üksteist, mina ühe seina vastas, tema teist seina toetamas. Tal olid ühed armsaimad kutsikasilmad, mida ma näinud olin. Ta avas suu ning asus vormima küsimust „Miks?“, kui minu telefon helises. Lenny Kravitzi „American Woman“. Väga ebasobiv. Võtsin vastu, see oli mu ema.

Triin samas pööras pilgu maha ja asus uuesti kottide juurde. Ta oli väga sorgus olekuga. Pole ka ime.
„Hallo!“
„Tšau, Raimond.“
„Jah, mis juhtus“ Kuigi ma olin natuke pahane, et ta mind selle nimega kutsus, tundsin ma tema hääles ära erutuse ja mure. Midagi oli valesti
„Ma pean täna kiiresti Itaaliasse sõitma. Väga nahaalsed äripartnerid. Tuleb natuke jamada, aga mitte midagi ületamatut. Aga mul tuleb kaks lisapäeva juurde. Ma plaanisin juba homme hommikul tagasi olla, nüüd läheb vist reede ööni, võib-olla isegi laupäevani.“

Ma hingasin mõttes kergendatult. Minu läbu tagajärjed oleks nagu kandikul emale näha olnud. Säilitasin väliselt rahuliku tooni.
„Ja-jaa, ära muretse, mul on raha, mul on aega, mul pole muresid, mul pole jamasid. Kõik on korras.“
„Okei, ma lihtsalt kontrollisin. Ära imesta, ema kiiks.“
„Olgu. Sorry. No edu siis.“
„Edu sullegi.“

Ta pani telefoni ära. Hiljem sellele kõnele mõeldes sain aru, kui kõva silmapilgutus oli viimase lausega kaasnenud. Aga sel hetkel oli mul muid muresid. Triin hoidis tahtejõuga nuttu tagasi. Ta kiirustas viimaseid asju lõpetama.

Ta tegi ära oma vajalikud liigutused ning seadis end ruttu minekule. Tahtejõuga pöördus ta minu poole:
„Muusika oli sinu poolt, jah?“ Tema hääl oli vaikne ja ta hoidus silmsidemest.
„Jah,“ vastasin. Siis ta järsku sööstis minu poole.
„Sa ju ei räägi sellest Triinule?“ oli ta äkki hirmunud.
„Ei räägi,“ ütlesin. Mu hääl oli vaikne.
„No hea küll siis.“
Ja nende sõnadega ta lahkus.[/u]xx

Ta suudles mind. Ta pidi selle jaoks kikivarvule tõusma. Tema käed võtsid mul ümber kaela. Kogu selle aja suudlus jätkus. Ma ei hakanud vastu.

Esimesed kümme sekundit vähemalt mitte. Siis jõudis mulle pärale. Ma tõukasin ta endast eemale, natuke tugevamini kui ma olin plaaninud. Ta vaatas mulle otsa. Korraks nägin seal viha välgatust. Siis asendus see kurbusega. Ta oli minusse armunud. No tore.

Me vaatasime üksteist, mina ühe seina vastas, tema teist seina toetamas. Tal olid ühed armsaimad kutsikasilmad, mida ma näinud olin. Ta avas suu ning asus vormima küsimust „Miks?“, kui minu telefon helises. Lenny Kravitzi „American Woman“. Väga ebasobiv. Võtsin vastu, see oli mu ema.

Triin samas pööras pilgu maha ja asus uuesti kottide juurde. Ta oli väga sorgus olekuga. Pole ka ime.
„Hallo!“
„Tšau, Raimond.“
„Jah, mis juhtus“ Kuigi ma olin natuke pahane, et ta mind selle nimega kutsus, tundsin ma tema hääles ära erutuse ja mure. Midagi oli valesti
„Ma pean täna kiiresti Itaaliasse sõitma. Väga nahaalsed äripartnerid. Tuleb natuke jamada, aga mitte midagi ületamatut. Aga mul tuleb kaks lisapäeva juurde. Ma plaanisin juba homme hommikul tagasi olla, nüüd läheb vist reede ööni, võib-olla isegi laupäevani.“

Ma hingasin mõttes kergendatult. Minu läbu tagajärjed oleks nagu kandikul emale näha olnud. Säilitasin väliselt rahuliku tooni.
„Ja-jaa, ära muretse, mul on raha, mul on aega, mul pole muresid, mul pole jamasid. Kõik on korras.“
„Okei, ma lihtsalt kontrollisin. Ära imesta, ema kiiks.“
„Olgu. Sorry. No edu siis.“
„Edu sullegi.“

Ta pani telefoni ära. Hiljem sellele kõnele mõeldes sain aru, kui kõva silmapilgutus oli viimase lausega kaasnenud. Aga sel hetkel oli mul muid muresid. Triin hoidis tahtejõuga nuttu tagasi. Ta kiirustas viimaseid asju lõpetama.

Ta tegi ära oma vajalikud liigutused ning seadis end ruttu minekule. Tahtejõuga pöördus ta minu poole:
„Muusika oli sinu poolt, jah?“ Tema hääl oli vaikne ja ta hoidus silmsidemest.
„Jah,“ vastasin. Siis ta järsku sööstis minu poole.
„Sa ju ei räägi sellest Triinule?“ oli ta äkki hirmunud.
„Ei räägi,“ ütlesin. Mu hääl oli vaikne.
„No hea küll siis.“
Ja nende sõnadega ta lahkus.

xxi

Tore. Ma suutsin ukse kinni panna ning siis lõppes minu mõistus. Ma vajusin uksele toetudes põrandale. Ma ei suutnud enam aru saada. Kordasin mõttes üle: mina armusin Annasse, aitasin tal nõmedast peiust lahti saada, too vandus mulle kättemaksu, ma pöörasin selle tüdrukute pealt maha, panin Anna vist endasse armuma ja ühekorraga ka Triinu.

Kõik oleks nii lihtne olnud, kui ma poleks veel Annasse armunud olnud. Asja oleks ka lihtsustanud, kui Triin nii kena poleks olnud. Aga nad olid mõlemad lotovõidud. Mida teha? Aju kinni ei võtnud.
Läksin mõtiskledes suurde tuppa muusikavalikut uurima. Mitte midagi. Kõik on arvutis. Tassisin läpaka suurde tuppa ning ühendasin muusikakeskusega. Traktoriga oli mul juba kogemusi, kuid olin otsustasin kasutada ühte oma varasemat miksi Taani peost. See oli ainus pidu, kus ma jõudsin viimase kuu jooksul käia ning ainus poole aasta jooksul, kuhu ma muusikat valisin.

Panin omale taustaks Claptoni ja B.B.Kingi ühisprojekti ning langesin diivanile. Ma polnud kunagi tüdrukutega väga osav olnud, kuid see oli juba täiesti ajuvaba. Proovisin mõttes paari teguviisi, kuid kõik tundusid jubedad. Ma oleks teinud haiget kas ühele või teisele õele. Mõnel juhul isegi mõlemale. Otsustasin asjaga hetkel mitte tegeleda ning panin probleemi endale alateadvusesse tiksuma. Äkki kargab mõni lahendus pähe.

Kell oli sujuvalt kuus saanud ning saabus esimene kamp, õnneks koos Triinuga. Ta tutvustas mind massile, kuid eelnenust ei maininud sõnagi. Ta oli kuidagi sõnaaher. Raske arvata, miks. Inimeste nimed mulle meelde ei jäänud, kuid tundusid normaalsed olevat. Ma panin õige muusika käima ning keerasin tuled hämaraks. Kaasa oli toodud krõpse, soolakringleid, küpsiseid ning õlleankur. Inimestekamp vajus positsioonidele kamina juures, mille ma küdema olin pannud. Vähe puid, kuna niigi oli suvi. Selle teo kasuks rääkis sellel õhtul tulnud külmalaine. Mitte midagi jubedat, kuid temperatuurihüpe oli õuesolijatel ninad jooksma pannud. Seega õige otsus.

Otsustasin pidu natuke ergastada ning läksin keldrisse ja panin sauna käima. Kahe tunni pärast saab pidu natuke vürtsikust juurde. Jõudsin tagasi maapinnale just järgmise grupi saabumise ajaks. Tundus, et tegu on „kunstnikega“. Nimetasin niimoodi omas lohakas stiilis riides käivaid ja rääkivaid tüüpe. Selle kasuks rääkis ka nende toodud vein. Väite lõi aga kõikuma kaasa toodud viin. Niisiis… vein, õlu, viin… tundus jõhker pidu tulevat.

Muusika oli mul enda arust üsna hästi komplekteeritud. Alguses kergemad lood, et rahvast üles soojendada ning seejärel aina rohkem vunki juurde. Kaisulaulud olid lõpus. Muusikat viieks tunniks. Pärast seda plaanisin midagi rahulikku panna.

Poole tunniga oli kogu rahvas kohal. Ühena viimaste seast saabus ka Anna. Kuigi ta oli oma näo väga oskuslikult ja, kui nii saab öelda, maitsekalt katnud, sain ma aru, et ta oli veel nutnud. Ma ei maininud seda ning juhatasin ta elutuppa. Rahvas oli end vaikselt soojaks saanud ning juba tantsis ja tundis end muidu hästi. Ma käisin ringi ja olin igatpidi maja peremees. Tantsima ma ei läinud. See on midagi mida ma ei oska. Kui just tegu ei ole peotantsuga.

Pidu oli kestnud juba paar tundi, kui Anna mu kõrvale kutsus ning küsis mõnda vaiksemat kohta. Ma viisin ta oma tuppa.

Oh, kui hea!!! :)
Hästi mõnus lugemine oli.

xxii

Panin ta arvutitooli istuma, ise vajusin kott-toolile. Niimoodi ei pidanud ta mulle alt üles vaatama. Ta istus küljega, sirged blondid juuksed langemas õlale. Ta vaatas aknast välja, ohkas ja pöördus siis minu poole:

„Kas ma meeldin sulle?“

Ta oli seda öeldes nii armsalt sõjakas. Lootusrikas, kuid kindel vaade, sinakashallid silmad säramas. Silmade varjutus andis talle amatsooni ilme. Ma olin pahviks löödud:

„Ee… Miks sa küsid?“

Samal hetkel sain ma aru, et ma keerasin asja nüüd enda jaoks perse. Ja ma eksisin. Ma olin sellel hetkel Annal peos. Ta jätkas rahulikult ja kindlalt:
„Ma saan ju aru. Kõik see, mis sa oled teinud, on kõik otseselt minuga seotud. Ütle, kas see on nii.

Kas ma meeldin sulle?“

Siis ma sain oma kindluse tagasi. Ma tõusin püsti, astusin tooli juurde ning kummardusin nii palju, et tema ja minu nägu olid peaaegu vastamisi.

„Jah,“ vastasin siis talle aeglaselt.

„Tore!“ ütles ta väga väikese rõõmuvarjundiga. „Sest, vaata, sina meeldid mulle ka.“

Ja siis ta suudles mind.

17 NOVEMBER?!

Kus Merili oma raudrusikaga on, kui teda vaja läheb?

Tänan sind, Kärolyn. Ma arvasin juba, et keegi ei loegi seda. Tasuks mõned osad juurde.
Teisedki lugejad, andke palun endast märku. Muidu tundub, et mina üksi olen selle jutu juures.

xxiii

See kestis pikalt. Üllatavalt pikalt. Nii pikalt, et uks minu selja taga läks lahti ning ma kuulsin kellegi ahhetust. Vaatasime Annaga mõlemad ukse poole ning nägime Triinu. Meie pilkude peale tuiskas ta minema. Anna kargas püsti ning jooksis talle järgi. Mina läksin rahulikult, et mitte anda juttudele alust. Suures toas oli pidu juba hoos. Enamus tantsisid, mõned jõid laua taga, paar paari olid jutuhoos. Keegi polnud märganud meie armukolmnurga lõpplahendust.

Jõudsin näha Triinu pruune juukseid ukse taha kadumas ning Annat esikus seismas. Läksin tema juurde ning sisin vaikides. Ma ei osanud midagi öelda. Ka Anna oli vait. Lõpuks ta ütles:
„Ta vajab aega. Ta saab sellest üle, siiani vähemalt on.“
Otsustasin temaga siiski jagada päeval juhtunut.
„Ta tegi mida?!“ üllatus Anna , kui olin oma jutustuse lõpetanud. „Miks?“
„Sest ka temal on minu vastu tunded. Ma küll ei tea, milleks need on muutunud: kurbuseks või vihaks.“
„Loodaks, et esimest. Viimast on tema puhul väga raske ohjata.“
Mulle siiski tundus, et see polnud tema põhiline mure. Me vaikisime jälle mõnda aega ning siis ta küsis:
„Mida sina tunned?“
„Mina?!“

Olin üllatunud. Tekkis paus, Anna muutus närviliseks.
„Ta meeldib sulle, eks?“
„Jah,“ vastasin ausalt ja mõtlematult. Siis nägin tema nägu.
„Ei, mitte niimoodi. Ma ei jaksaks, ta on selline energiapomm ja elektrijänes. Sõbrana on ta suurepärane, aga girlfriendina… Ei-ei, see pole minu jaoks.“

Ma ei olnud kindel, kas ma veensin teda või ennast. Anna nägu oli ikka veel pahane, kuid sealt oli juba näha kelmikust. Ta teadis, et ma olen tal peos. Ta õnneks päästis mu pikemast piinlemisest:
„Aga mina?“
„Ma valisin sinu. Kohe esimesel korral, kui ma sind nägin. Sa meeldid mulle. Üle mõistuse kohe meeldid.“
Ta hakkas naerma. Ka mina naersin. See konflikt pühkis Triinu meil mõtteist. Me läksime tagasi suurde tuppa. Mööbel oli seina äärde nihutatud ning tants oli täies hoos. Mõtlesin asja põnevamaks teha ning hämardasin tuled peaaegu miinimumini. Jätsin ainult läpaka juurde nurka ühe laualambi. Läksin kontrollisin muusika kulgu. Anna läks tantsima. Kõik oli korras, muusika oli meeleolule vastav.

Ma vajusin põrandale ning vaatasin hämaruses tantsijaid. Valgust peaaegu polnud, tekkis väga intiimne keskkond. Ja siis ma märkasin Annat tantsimas. Esimest korda kogu õhtu jooksul vaatasin ma tema riietust. Tal olid jalas laiad teksad ning seljas valge topp, mille peal oli sinine jakk. Särk tundus hämaras helendavat. Mõtlesin, et nõuan päriskoju keldrisse UV-lampi. Niikuinii tuleb sellest suur peoruum.

Hoolimata kõigist ohumärkidest läksin ma Anna juurde. Anna oli minu poole hetkel seljaga. Ma võtsin tal õrnalt ümbert kinni ning suudlesin teda. Ta varjas oma üllatuse kiiresti. Ja siis me tantsisime.

Alguses olid ainult tantsulood need võtsid meid võhmale. Me vajusime kööki varjule. Koorisin välja järjekordse pudeli. Dreameri magus vahuvein,otse rumeenlaste viljaaidast. Noh, viinamarjaistandustest. Kallasin mõlemale pool klaasi. Võtsime klaasid, vaatasime teineteisele silma ning seejärel lõime need kokku. Me ei öelnud ühtegi sõna. Kuna pidu oli vahepeal järjekordsed kolmveerand tundi edasi liikunud, hakkas tantsumuusikale muusikale vahele pikkima ka aeglaseid liibukaid.

Anna vaatas mulle mingi erilise läikega silmas otsa ning jõi oma pokaali tühjaks. Ka mina tühjendasin enda oma. Seejärel kallasin meile veel. Tühjendasime needki ning läksime tantsima. Kahe loo pärast tuli unustamatu „My Heart Will Go On“. Kuna kõik olid parasjagu täis, ei olnud raske kujutleda ennast Leonardo DiCaprioks või Kate Winsletiks. Viimase refrääni ajaks olid liibuvad paarid lõhestunud ning võtnud kätest kinni ning õõtsutanud end ühes rütmis muusikaga, ise täiest kõrist kaasa lauldes. Pärast loo lõppu (sellele järgnes aplaus, mitte kellelegi erilisele, lihtsalt üksteisele) viisin Anna uuesti kööki.

xxiv

Šampusepudel oli läinud. Arvatavasti keegi pidas selle sisu sama meeldivaks, kui meie. Mainisin seda Annale, tema naeris. Rääkisime niisama tühjast-tähjast ning siis mulle meenus:

„Kas sa sauna tahaksid minna?“
Ta oli üllatunud:
„Sauna?! Mul pole rätikutki.“
„Ma laenan, meil neid küllaga.“
„Hea küll.“ Jälle see seksikas läige tema silmis.

Meil oli asendusmaja. Aasta pärast pidime sisse kolima oma majja. Suurde ning hubasesse, kusjuures projekti vaatasime ise emaga üle. Kõik lahendused olid saanud meie heakskiidu ning mõnel juhul olid isegi meie endi välja pakutud.

Selle ridaelamu saun ei olnud suur. See asus keldris. Eesruumis oli väike diivan ning nagi. Üks dušš ning nii umbes kolmele inimesele mõeldud lava.

Jõudsime alla. Ma olin vahepeal kaks rätikut võtnud. Viskasin pilgu temperatuurinäidule, see oli pidama jäänud 95 peal.
„Kui kuum sulle meeldib?“ küsisin vasakule alatooniga.
„Tulikuum,“ vastas Anna naerdes, kuid mulle tundus, et ta ei teinud nalja. Ei ühes ega teises mõttes.
„Kas see segab, kui ma siia jään, kui sa lahti riietud?“
„Jaa!“

Tema naeris ja mina naersin. See oli naljana mõeldud, kuid Annale jäi silmisse see läige.
Ma läksin koridori ja ootasin. Anna oli umbes kolme minutiga valmis. Rätik ümber keha keeratud läks ta sauna ja mina riietusin kiirelt lahti. Saunas oli parajalt palav. Seinad olid õnneks vahtplastiga üle tehtud, nii et saime vastastikku rääkida, seljad seina vastu toetatud.

Jätkasime üleval pooleli jäänud vestlust. Siis mul tekkis järsku südametunnistus, kes tahtis kohe välja. Seda ta ka sai.
„Aga Triin…“ ma pooleldi ütlesin, pooleldi ohkasin.
„Mis temaga?“ Temperatuur kukkus mitukümmend kraadi. „Ta saab hakkama. Olgugi, et me oleme õed, ei saa me kõike ju jagada.“
„Noh, jah,“ olin ma nõus. Ma polnud kindel, mida ma tundsin.
„Tead,“ jätkas Anna, sädelus silmis. „Sa muudad mind armukadedaks.“

Ta kummardus minu poole ja suudles mind õrnalt. Lasin kuumal joovastusel endast üle voolata ning haarasin ta embusse. Suudlesin teda ning võtsin ta sülle. Kandsin ta saunast välja eesruumi diivanile. Suudlesime veel ning siis juhtus see, mida loodus on ette näinud.

xxv

Hiilisime vaikselt üles tagasi. Läksin läpaka juurde ja keerasin muusika vaiksemaks.
„Kuulge, kes soovib, siis saun on soe. Rätikud saab kohapealt!“ hüüdsin üle toa. Kostis heakskiitev hüüe. Panin muusika tagasi peale ning tõin piisavalt rätikuid. Jätsin need keldriukse juurde. Kohe läks üks arvestatav segakamp alla. Rätikuid võeti kaasa vähem kui inimesi.

Jätsin inimesed lõbutsema ning läksin Annat otsima. Too oli läinud esikusse ja sättis jalatseid jalga.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin.
„Ära. Sa said ju, mis tahtsid.“
„Mida?“ Mul võttis aega, et öeldu kohale jõuaks. „Aa, sa pead mind järjekordseks meheks, jah.“
„Mul on olnud küllaldaselt kogemusi. Ära minu pärast muretse.“
Seda öelnud, astus ta uksest välja. Viskasin ruttu tossud jalga ning jooksin talle järele.

„Oota, ma saadan sind,“ ütlesin talle, kui olin talle järele jõudnud. Ma nägin ta silmis pisaraid.
„Ma palun sind, jäta mind rahule,“ ütles ta.
„Ma ei kavatse sind maha jätta. See mis juhtus, polnud eesmärk. See lihtsalt juhtus, ära ütle, et see sulle ei meeldinud. Ma palun sind, ära tee nii.“
„Kuidas?“
„Ära pea mind teiste taoliseks. Ära pane mind Rihoga samale pulgale.“

Ta kahvatas.
„Kuidas sa teadsid?“
„Ma eeldasin. See klapib lihtsalt sellega, kuidas sa käitud.“
„Tema ei tahtnud ka mind hiljem lahti lasta.“
„Ma tean, me ju tegeleme sellega. Mina pole selline. Sa meeldid mulle. Sul võiksid ka kõik kehaavad kinni kasvada, kuid mina sind maha ei jäta.“

„Hea küll. Anna andeks.“
„Ei, anna sina andeks. Ma kiirustasin liialt.“
„Kaua me siin üksteisele andeks anname?“ naeris ta.
„Kuni pole enam midagi andeks anda,“ vastasin naeratades.

Ülejäänud tee me käisime naerdes ning jutustades. Tema ukse ees me suudlesime veel ning seejärel läks Anna tuppa. Hakkasin rahulikult tagasi jalutama, kui mulle tuli meelde mõnikümmend külalist, kelle ma olin oma koju üksi jätnud. Kogu allesjäänud tee läbisin joostes.

Sul võiksid ka kõik kehaavad kinni kasvada, kuid mina sind maha ei jäta.“

Ma naersin.

Ja palunpalun. Ma pidin kolm korda üle vaatama, et siia ikka oli uus osa tulnud enne, kui uskuma jäin.

Suurepärasele Türilasele veel paar osa...

xxvi

Midagi polnud õnneks juhtunud. Jõudsin just hetkeks, kui esimene kamp asutas end lahkuma. Nad tänasid hea peo eest ning lootsid varsti jälle tulla. Midagi sellist polnud ma oodanud.

Kella kaheteistkümneks voolas maja tühjaks. Kõik olid peoga rahule jäänud. Enamus mainisid ka, et tegu oli hoopis teistsuguse peoga kui tavaliselt.

Lülitasin sauna välja ja viisin kasutatud käterätid vannituppa. Plaanisin need hommikul pesumasinasse visata. Koristasin ära klaasid ja panin nõudepesumasinasse. Sinna rändasid ka kasutatud kandikud. Prügi polnud palju, lõhutud polnud midagi. Ideaalne pidu. Pidasin päeva lõppenuks ning läksin magama.

Ärkasin jälle kell kuus ning läksin jooksma. Lihased protestisid, kuid mina ei kuulanud. Viimasel viiesajal meetril nägin jälle ratturit. Üritasin oma kahtlusi maha suruda ning ei vaadanud tema poole. Midagi siiski ei juhtunud ning ma jõudsin vigastamatult koju.

Enne duši alla minekut võtsin ette põhjaliku jalalihaste venituse. Viimase nädala jooksul olin liialt palju liialt kiiresti sõitnud ja jooksnud. Otsustasin hommikuse trenni õhtu peale edasi lükata.

Peale duši alla minekut maandusin arvutisse. Vaatasin, kas ma olen e-koolis olemas. Täiesti olemas. Homme nädala pärast on esimene september ja seega oli targem probleemid varakult kindlaks teha ning eemaldada. Vähemalt saab peale esimest koolipäeva nädalavahetust nautida.

Olin arvutis, kuni kell sai kümme, seejärel sõin. Helistasin Annale. Mulle meenus liiga hilja, et eelmisel päeval oli pidu olnud. Hoolimata sellest oli ta üleval.
„Tšau, kuidas magasid?“ küsisin Annalt.
„Mõnusalt,“ vastas tema. „Aga sina?“
„Lühidalt. Nagu tavaliselt, kuuest sai uni otsa ja siis läksin jooksma.“
„Ebamugav,“ naeris ta. „Kuidas pidu läks?“
„Peale sind hakkas rahvas ära voolama, aga kõik olid väga rahul.“
„Tore.“

Mõnda aega oli eetris vaikus. Siis ma küsisin:
„Miks sina nii vara üleval oled?“
„Me läheme sugulaste juurde.“
„Kuhu?“ olin ma huvitatud.
„Toolsesse.“
„Toolsesse?!“
„Jah, tean, et see on kaugel.“
„Kauaks?“
„Homme õhtul oleme tagasi.“
„Hea küll. Toredat reisi. Ja kuule!“
„Jah?“
„Proovi Triinu trööstida. Ja ma sinu asemel saunas juhtunust ei räägiks.“
„Polnud plaaniski. Kelleks sa mind pead?“ Ta tundus pisut haavunud.
„Vabanda, minu viga. Ma usun, et sa suudad tulla välja parima lahendusega.“
„Ma tänan.“
„Noh, head reisi!“
„Sulle ka!“
„Mida?!“
„Nali!“

Ta naeris ja pani toru ära. Olin jahmunud. Ma polnud kindel, kelle jalas meie suhte puhul püksid olid, kuid mina ei kontrollinud täiesti kindlalt seda, mis toimus. Küllap asjad läksid oma rada.

Ma ei suutnud otsustada, mida teha, seega läksin magma. See tuli mulle kasuks peale mitut magamata ööd.
Ärkasin neljast. Tundsin end natuke unisena, kuid siiski energilisena. Sõin lõunat ning seejärel võtsin palli ning läksin kossuplatsile loopima.

See polnud suurem asi väljak, kuid ma polnud ka nii kõva mängija, et mul oleks mingit õigust nuriseda. Asfalt all ning peal mingi sünteetiline kumm. Ebaühtlane pealekauba. Aga mulle kõlbas. Olin pool tundi viset harjutanud, kui nägin seitset noort võrkpalliga mööda minemas. Ka nemad nägid mind ning tulid mind uudistama.

Kambas oli neli tüdrukut ja kolm poissi. Ma polnud neid varem näinud. Nad olid umbes minuvanused. Nad nägid ka väga sportlased välja. Tutvustasime üksteist ning mina rääkisin neile oma siiatulekust ja muust ebaolulisest. Küsisin ka nendelt igasugu küsimusi, aga ainult jutu jätkuks. Ma eeldasin, et nad lähevad edasi.

„Kui hästi sa võrku mängid?“ küsis üks poistest äkki. Tema nimi oli Karl. Pikk, tumedavereline, otsekohene, kuid mitte karm.
„No täitsa enam-vähem,“ vastasin ma. Mul tekkis kahtlus, kuhu suunas jutt liigub.
„Kuule, tule siis meiega võrku. Nii tüdrukute kui poiste võistkonnad on enamuses vanaemade juures ning Rihot ja teisi meil pole plaaniski kutsuda.“
„Hea küll,“ olin nõus. Ma uurisin edasi: „Mis teil muidu selle Rihoga on?“
„Ah, ta on kooli pop-poiss. Kunagi täiesti normaalne, aga paar aastat tagasi hakkas valede inimeste läbi käima,“ rääkis tüdruk, kelle nimi oli Helen. Ka pikapoolne, kuid minust lühem. Blond, kuid mustade silmadega. Väga veider kokkukõla.

„Sa kõlad nagu sul oleks temaga kokkupuuteid olnud.“ See oli Andris. Lühike, kuid lihaseline. Ka tumedapoolne.
„Ah, põrkasin temaga esmaspäeval kokku,“ viskasin. Ma poleks neile maininud kaklust.
„Oot, kas sina olidki see, kes talle ja Silverile need sinikad tekitas?“ pani Cätlin otsad kokku. Lühike, tumedate lühikeste juustega, kuid suurepärase hüppega, nagu ma olin teada saanud.
„Noh, jah.“

Kostis üldine naer. Seejärel Helen küsis:
„Kuidas see sul õnnestus?“
Mina kirjeldasin, nemad naersid veel.
„Noh, eks see oli neile paras karistus kah!“ arvas Tom, kes oli üsna vähe rääkinud. Pikk ja blond. Sinised silmad, heleda nahaga. Klassikaline skandinaavlane.
„Ei tea, te võite ju Riho kohta öelda, mida tahate, aga Silver jätke rahule. Tema on lihtsalt viimasel ajal palju valesid otsuseid teinud. Ta tuleb loodetavasti sellest välja.“
See oli Piia, nagu ma teada olin saanud. Mustad juuksed, pruunid silmad. Keskmist kasvu. Kui ma järgi mõtlesin, siis nägi ta väga Silveri moodi välja. Hakkasin just küsima, kui mulle juba vastati.
„Piia on Silveri nõbu. Emad on õed.“ See oli kamba viimane tüdruk Sanna, kes tundus olevat Karliga paaris. Mõlemad olid pikad ja tumedaverelised. Huvitav kooslus.

Panin fakti Silveri kohta kõrva taha ning jätkasin juttu. Läksime võrguplatsile mängima.
Õhtul pokkeris istudes olin päevaga väga rahul. Mäng oli väga tasavägine ja kestis mitu tundi. Pärast seda, kui viimane geim oli seisul 42:42, leppisime viiki. Hiljem läksime järve ujuma. Lihased surisesid ning seega istusin läpakaga diivanil.

Hommikul ärkasin kella kuuest. Nagu tavaliselt, läksin jooksma. Rattur oli jälle omal kohal. Mul tekkis tõsine kahtlus. Metsatukka jõudes jäin seisma ning plaanisin talle varitsust teha. See mu päästiski.

xxvii

Kuulsin mootorite käivitamist ja nägin, kuidas minu poole tulid kaks ATVd. Tuttavad Riho õue pealt. Ühe neljarattalise juhi taga seisis suusamaskiga tüüp, kes plaanis mulle kaela hüpata. Ka ATVde juhid kandsid suusamaske, üksikul olid päikeseprillid. Prilli nimetasin Rihoks, Tarvi nimetasin teiseks juhiks ning Mirko püstiseisjaks.

Jooksin eemale, lootes ruttu välja mõelda, mida teha. Ideed ei tulnud. ATVd lähenesid. Tarvi sõitis minu kõrvale ning Mirko hüppas minu poole. Samal hetkel tõmbas Riho mulle jooksuteele efektselt kannakaga ette. Pidurdasin järsult, siis langes mulle Mirko kaela. Kuna ma seisma olin jäänud, kukkus ta pooleldi mööda, nõnda kukkusin mina tema peale, mitte tema minu peale. Maandusin talle küünarnukiga päikesepõimikusse. Jätsin ta kõõksuma.

Ajasin end püsti. Tarvi leidis hetke paraja olevat, et mulle selga karata. Vaarusin tee pealt kõrvale ning kukkusin seljaga vastu puud. Ka Tarvi jäi kõõksuma. Riho paistis olevat nõutu. Tema suurepärane üllatusrünnak oli luhta jooksnud.

See oli hetk, kus ma oleksin pidanud ära jooksma. Mingi idiootse macho-hetke tõttu hakkasin hoopis ähvardavalt Riho poole kõndima. Seda tehes aga ma ei märganud, et Mirko oli end püsti ajanud. Ta rammis mind külje pealt vastu ATVd. Selle aja sees ajas ka Tarvi end püsti ning tuli Mirkole appi. Väikese rüseluse pärast olin ma nende haardes, mõlemad hoidmas mind käest ja õlast. Olin täielikult kinni. Mul polnud midagi võimalik midagi teha.

Seega polnud mul ka midagi kaotada.
„Miks te maskid ette panite?“ küsisin irvitades Riholt, lootes teda närvi ajada ja vigu tegema panna. „Ma niikuinii tundsin teid ära. Aga noh, eks te vist kaitsesite minu vaimset tervist oma lõustade eest.“
Sain vasakult löögi külge. Tarvile polnud minu lause meeldinud. Järelikult polnud sealt ilusat nägu oodata. Riho aga tõmbas maski peast ära ja pani taskusse. Päikeseprillid jättis ette.

„Silu juuksed ka ära,“ irvitasin.
Seekord tuli löök paremalt, tundus, et Mirko on ilueedi.
„Nii et sina üritad minu üle irvata, mulle peksa anda ja siis veel mu tüdruku üle lüüa. Ja seda ilma minu vastukäiguta? Ei, ega ma arvasin kohe alguses, et sa üks paras türapea oled.“
„Türapea oled sina, et ei suuda tüdrukutega käituda. Anna tahtis sust juba mitu nädalat lahku minna.“
„Kust sina ka tead, said munni liputamise eest magusaid valesid?“
„Seda on näha, et sa üks muinasjutuprints oled, nii jutult kui tegudelt. Ütle, mis su keskmine tüdruku hoidmise aeg on? Kuu? Nädal? Esimese ööni?“ naersin.
Riho läks näost punaseks ja virutas mulle kõhtu. Ka pingutatud lihastega oli laks valus.

„Ära sa parem irvita. Su perse on niikuinii lohus. Vaata, et sa ise ka sinna külge jääksid.“
Kuigi väljend oli imelik, sain ideest aru. Lootsin ainult, et ta blufib.
„Kuigi tegelikult, ega sul pikka pidamist vist endal kah pole, nii et tüdrukud lähevad solvangute, mitte rahuldamatuse pärast.“

Riho muutus näost valgeks, siis punaseks, siis sinakaks. Ta oli ilmselgelt häiritud ja vihane. Siis tõmbas ta taskust noa. See oli küll taskunuga, kuid üsna pikk. Ka nägi see terav välja.
„Naera nüüd, pedekas,“ ütles ta vihaselt. Siis pöördus ta poiste poole: „Ma arvan, et alustame näost, siis on näha, et meil on tõsi taga.“

Ta astus noaga minu poole. Sain aru, et on viimane hetk tegutseda. Tarvi ja Mirko olid haarde lõdvemaks lasknud. Toetusin nende kätele ja lõin Rihot kahe jalaga näkku. Luud ei murdunud, kuid Vasak põsesarn oli verine. Löök tuli talle nii ootamatult, et ta pillas noa maha ja jäi oma näost kinni hoidma. Ma olin tal vist naha maha hõõrunud. See võis päris valus olla.

Mirko ja Tarvi suutsid mu keharaskust hoida. See oli nende esimene viga. Kui löök ja esimene jahmatus olid lõppenud, astusid mõlemad minu poole. See oli nende teine viga. Ma laskusin kiirelt poolkükki ja tõusin võimalikult kiiresti Tarvile vastu lõuga. Käis raks: luu murdus. Ohsakurat, kus tal oli terav lõug. Õnneks oli Mirko sellest nii üllatunud, et ta ei rünnanud, kuni mul pilt uuesti fookusesse läks. Siis tuli ta paremsirgega. Ka mina sain nähtava sinika. Siis rammisin ma talle kõhtu, ta taganes vastu ATVd ja lükkas mu eemale. Ta hüppas minu poole, ma hakkasin eemale jooksma. Ta järgnes mulle, jäädes maha napilt pool sammu. Pöördusin ja tegin puu abiga salto. Tema jooksis minu alt läbi ja pidurdas puu abil. Kui ta pöördus, andsin talle vasakhaagi. Raibe, kus see oli valus. Nukkide vahel oli verine haav.

Ma ei hakanud aru pidama ja panin mööda teed ajama. Sain paari sammu pärast aru, et ma jooksin linnast eemale, kuid siis oli juba hilja oma otsust muuta. Kuulsin, kuidas ATV mulle järgi sõitis. Pöörasin metsa vahele. Ta leidis kümne meetri kauguselt metsaveotee. Jooksin edasi ning kõrvale vaadates nägingi Rihot juhtimas. Siis tuli meie vahele suur kuusk ja hetkeks ei näinud ma midagi.

Muuhulgas leidsin ma augu. Kukkusin siruli maha. See aga oli õnnelik õnnetus: Riho sõitis otse edasi, otsides silmadega kohta, kust mulle ette lõigata, mind ennast aga otseselt mitte. Hiilisin vaikselt linna poole. Umbes sel ajal tuli mu kehale meelde, et teda oli pekstud. Hing oli kinni, pistis nagu pussidega ning muuhulgas ka kõht ja küljed valutasid löökidest. Ka vasak põsk üritas märku anda, kuid tema vaikne hääleke ei kostnud alakeha valjust protestist eriti üle. Jõudsin linna siiski vahejuhtumiteta.

xxviii

Linnas nägin oma tuttavat ratturit ning nagu ma olin arvanud, oli selleks Silver. Ta oli viimastel päevadel minu marsruudi selgeks õppinud ning sõitis nüüd koju, kuna arvas, et minuga oli korras.

Ma umbes teadsin, et ta elas linna lõunapiiril. Lõikasin üle aedade vallamaja juurde. Seal oli hekk. Kui ta rahulikult sõitis just minule sobivas teepooles minust mööda, kargasin püsti ning tõmbasin ta koos rattaga üle heki. Ta oli väga teeservas sõitnud. Mul oli küll olnud plaanis ta pikali hüpata, kuid see lahendus kõlbas mulle ka. Ta oli pikali minu all. Ratas kui üleliigne oli eemale libisenud.

„Ära löö mind!“ oli ta ehmunud.
„Anna mulle mõni põhjus, miks ma ei peaks,“ olin ma vihane. Keegi pidi minu sinikate eest maksma.
„Ma ei teadnud, mis nad sinuga teevad. Riho ei öelnud mulle. Ta ei usalda mind enam.“
„Ta kavatses mind lõikuma hakata! Teadsid sa seda?!“ karjusin talle näkku.
Ta muutus näost valgeks.

„Ei teadnud. See oli juba liiga üle piiri.“
„Mida sa sellega mõtled?“
„Nad on viimasel ajal liialt jõhkraks läinud. See ei meeldi mulle eriti.“
„Oot, sa ütlesid, et nad ei usalda sind enam. Kas sellepärast?“
„Jah, ma olen viimasel ajal rääkinud nende otsuste vastu. Näiteks vanamuttide kividega loopimine ja pakk muda päevas on väga leebed nõmedused.“
„Aga ometi sa sellega nõustusid. Sa teadsid, et ega mind seal pulmapidu ei oota. Miks?“
Riho ei vastanud.
„Miks?!“ karjusin ma.
„Sest sa solvasid Triinu!“ karjus ta vastu.

Vau! See oli löök allapoole vööd. Vähe sellest, tuli välja, et mu genitaalid on masohhistid, sest ma teadsin, et tal oli õigus.
„Ta armastas sind, sina aga naersid talle näkku! Sa eputasid ja nägid muidu isane välja, kuid teda ei märganud! Ja selle asemel, et talle ausalt ära öelda, pidi ta teist valusal teel teada saama!“
„Ja nüüd sina maksad kätte, sest…“
Olin segaduses. See side oli minu jaoks ühendamatu.
„Ta jooksis peolt koju. Kiriku ees pargis jäi ta pingile istuma ja hakkas nutma. Ma tulin just Riho poolt ja lohutasin teda. Me leidsime, et meil on palju ühist. Me hakkasime üksteisele meeldima. Vähe sellest, mina armastan teda!“

Sel hetkel sai tema kuraas otsa.
„Aga tema…“
Otsustasin oletada.
„Ta ei taha sinust eriti midagi kuulda?“
„Jah, talle ei meeldi, et ma Riho kambas olen.“
„Ja sa ise?“
„Ka mina tahan sealt ära tulla, kuid see pole võimalik. Tänase põhjal nad arvatavasti lööksid mu maha selle peale.“
Tema jutus oli iva.

„Aga ma võtan su oma kaitse alla. Pealegi, lähimal ajal pole neist suuremat asja.“
„Mis siis juhtus?“
„Turskemal tüübil on vist lõualuumurd, Rihol on nahk näo pealt maas ja sellel viimasel on vähemalt sinikas.
„Turske oli Tarvi ja see viimane Mirko“
Järelikult olin õigesti arvanud. Jäi ainult üks küsimus.

„Kas Mirkol on mingi eriti kõva pea?“
„Mis mõttes?“ ei saanud ta aru.
Näitasin talle oma verist kätt.
„Mis juhtus?“ küsis ta.
„Panin talle haagi.“

Silver ei osanud alguses midagi öelda ja siis hakkas järsku naerma.
„Tal oli põseneet üsna suu juures.“
„Ja? Mis seal nüüd on?“
„Ma arvan, et peale sinu lööki on seal auk. Oi, see jätab koleda armi!“
Ja siis ta naeris kõveras maas.
„Mis siis naljakat on?“
„Ta on jõhker ilueedi, kuigi taguja. Ta ei saa enam kunagi oma nägu tagasi!“

Turtsatasin ja siis laususin:
„Hea küll, ma saadan su nüüd koju.“

xxix

Õhtul helises telefon. Tõusin diivanilt, kus ma olin filmi vaadanud ja võtsin vastu. See oli Anna.
„Vaiki kui võid…“ alustasin talle telefoni laulmist. Vastu kostus lühike, närviline naer.
„Pole aega naljadeks. Oled sa terve?“ küsis ta siis ruttu.
„Mis siis juhtus?“ olin ma segaduses.
„Triinu pihtis mulle täna rannas, ma pidin ootama, kuni telefonini jõuan. Niipea, kui sain, helistasin sulle.“
„Aga milles mure?“ ei saanud ma aru. Väike kahtlus hakkas tekkima.
„Triinu rääkis mulle, et sulle tehakse varitsus. Silver on ta ära võrgutanud.“ Viimane lause tõotas Silverile mitte just kõige helgemat tulevikku.

„Kõik on korras. Kõhupiirkonnas on sinikad, kuid kõik muu on korras.“
„Mis siis juhtus?“ küsis ta. Ma kirjeldasin. Valusamate kohtade peal ta ahhetas ja oli peale loo lõppu tükk aega vait.

„Aga võib-olla see ongi hea,“ ütles ta lõpuks. „Silver oli kunagi täitsa tore poiss. Riho muidugi ka, aga tema on vist lootusetult kadunud.“
„Nii et Silver on meiega kambas?“
„Jah.“
„On see kõik?“
„Jah.“

Anna oli rahunenud ning tema sõnad olid otsa saanud.
„Hea küll siis. Te olete siia tagasi tulemas?“
„Jah. Varsti sõidame välja.“
„No homme näeme siis. Meeldivaid öid.“
Ta naeris ja vastas:
„Ka sulle.“

xxx

Ärkasin, nagu tavaliselt, kell kuus. Tegin ettevaatlikult trenni, kõht valutas. Hommikuse praami pealt jõudis tagasi ka ema. Ta oli kurnatud ning peale minu tehtud hommikusööki läks ta magama. Tundus siiski, et tema reis oli õnneks läinud. See tõotas suurt boonust.

Otsustasin poest talle midagi kosutavat ja magusat tuua. Uksest välja astudes põrkasin kokku Silveriga.
„Kaua sa siin seisnud oled?“
„Oh, ainult paar hetke.“
„Vedas sul siis. Mis mureks?“
„Kättemaks.“
„Aa… Riho?“
Silver noogutas. Tegin ettepaneku jalutada poe poole. Ta nõustus.

„Kas kõne?“
Ta noogutas.
„Kas jälle Mirko?“
„Ei. Mina.“
Ma olin üllatunud. Silver oli otsustanud Rihole näkku öelda, mis ta temast arvab. Ma ei uskunud, et see Rihole meeldib.

„Ja tema?“ küsisin.
„Nimetas mind reeturiks, litsiks ja argpüksiks ning ütles, et küll ma tema juurde tagasi rooman.“
„Kas roomad?“
„Enne suren.“
„Ära nüüd melodramaatiliseks mine. Tegu on ju ainult mingi poistegängiga.“
„Noh, jah. Aga sa said mõttele pihta.“

Kõndisime mõnda aega vaikides.
„Aga Triin?“
„Talle ütlen ma näost-näkku, et ma lahkusin idiootide ridadest.“
„Väike teté-a-teté?“
Tema näos kiirgas mõistmatus.
„Nelja silma all jutt?“ parandasin ennast.
„Jah.“ Minu tõlkest oli küll vürtsikam pool puudu, kuid ma ei kiirustanud seda lisama.
„Ja sa ütled talle, mis sa temast arvad?“
„Ma kutsuks ta kohtama, kui ma teaks, kuidas seda teha.“

Mõtlesin natuke, tahtsin teda aidata.
„Koputa talle aknale ja räägi vaikselt.“
„Ta elab teisel korrusel ju.“
„Mis siis? Mina sain sealt kergesti sisse ronitud.“
„Millal sa seda veel jõudsid?“

Rääkisin talle päevast, mil Annale oli ähvarduskõne tehtud. Jäin pidama sealmaal, kus ma aknast sisse jõudsin. Rohkem polnud vaja.
„Tünni pealt, ütled, jah?“
„Jep.“
„Eks ma tee siis proovi.“
„Lähed kohe või?“ hakkasin naerma.
„Jah,“ vastas ta tõsiselt.
„Edu siis. Ära vanematele vahele jää.“
„Hiljem siis.“

Läksime lahku. Käisin poes ning kogu kodutee muhelesin selle situatsiooni üle. Kibelesin Annaga rääkima.

Paar osa... Ja kohe suurepärane.. Hmm..

Mul just oli igav nii et suured tänud sulle.

Jutu juurde ka siis. Auuiiiiiiiiiiiiiiii.... Ray'l on mingi hea nina jamade peale. Triin ja Silver võiks kenasti koos olla ja siis saaksid nemad Annaga koos olla ja Riho lakkugu kodus haavu. Vot selline lahendus mulle sobiks. Eks? (A)

Mulle meeldib su kirjastiil. Igast väljendid ja.. Reaalne. Ja ma tõesti ei hakka küsima, kust sa kaklemise kohta nii palju tead..

Nii et sul on igav?

Hea küll, aitan alati.

Jutu lõppedes (kui see lõppeb) on ka järg tulemas ent arvatavasti pole see päris sinu jaoks.
Ma usun, et ka selle jutu lõpp kipub sinu jaoks kiiva kiskuma, kuid ma usun, et ma leian piisavalt hea lõpplahenduse.