Suveöö Muinasjutt

Oleks minu emme ka nii hea...
loodetavasti leiad sa oma täiuslikule peategelase mõne vea kaa.
No igaljuhul ootan käbe üht vigast aga naljkat osa, et end pooleks hirnuda ja vigu kritiseerida.

Naljakas, mina olen oma emaga rahul, aga sina mitte.
Vastuolu..?

x

Ärkasin kuuest. Sain aru, mida see tähendas. Ma olin oma saatusega leppinud ja end uues kohas sisse seadma hakanud. Tavaliselt kulus selleks umbes kaks nädalat. Või kolm. Kas see võis olla tingitud Anna kohtamisest. Ma ei hakanud pead vaevama, vaid tegin seda, mida ma tavaliselt sel kellaajal tegin. Ma läksin jooksma.

Pea valutas vähesest magamisest ja pohmellist, kuid värske õhk tegi sellele ruttu lõpu. Mulle kohutavalt meeldis joosta. Oli juba soe, mistõttu ei olnud mul enam vajadust pikkade pükste järele. Soomes pidin enamasti salliga jooksma. Jõudsin neljakümne minutiga läbida umbes kaheksa kilomeetrit. Koju jõudes läksin pesema.

Olin juba kuiv, kui avastasin, et olin puhta särgi maha unustanud. Läksin läbi elutoa, kuid peatusin, tundes kellegi pilku endal. Pöörasin ringi ja nägin, et Anna oli üles ärganud ja vaatas suurte silmadega mu lihaseid. Läksin millegipärast punaseks ja pidasin paremaks lahkuda. Huvitav, kas mulle tõesti oli hakanud Anna nii korda minema. Igatahes suutsin ma kolm korda vale kapiukse lahti teha, kui meelde tuli, et ma särki otsin. Proovisin rahuneda ja läksin Jooki keetma.

See oli meie pere salajane retsept pohmeluse vastu. Parem, kui AlcoStop, kohvi või veel midagi hullemat. Selle retsepti oli ema mulle õpetanud pärast mu esimest pidu ja see oli osutunud ülimalt tõhusaks. Kuna sportimine teeb näljaseks, tegin kiirelt eilsest alles jäänud salatile lõpu peale.
Läksin suurde tuppa ja pakkusin Annale ka Jooki. Ta jõi selle ära ja tegi üsna jubeda näo pähe. Jah, ega see väga maitsev olnudki, kuid peavalu ja muude jääknähtude vastu aitab väga hästi.

Jätsin Triinule kah ühe tassitäie lauale ning läksin tagasi oma tuppa. Panin muusikakeskuse tööle ja kuulasin uudiseid. Itaalias oli toimunud massimõrv. Kahtlustati maffiate omavahelisi jagelusi. Ega see mind eriti huvitanudki, kuid kui mainiti Milanot, jäin kuulama. See oli koht, kus isa pidi viimaste andmete järgi olema. Kuid siis helises ema äratuskell ja ma läksin vaatama, et ta ikka üles tõuseks.
Ainsast pilgust piisas, et aru saada: siin jääb Joogist väheks. Sellist padjakat polnud ma ammu näinud. Läksin ja panin kohvi ka hakkama. Kui see juba tõmbamas oli, jõudis kööki ka ema. Jätsin ta toimetama ning läksin uurisin, kuis tüdrukutel läheb.

Triin oli täitsa Une-Mati ise, kui ta mulle otsa vaatas, kuid Anna oli täitsa korras juba. Ütlesin, et kell on vahepeal kaheksa saanud. Triin oleks mulle selle peale kallale tulnud:
„Milline normaalne inimene paneb pärast pidu kella kaheksaks helisema?“
„Eks ikka minu ema! Meil on nüüd veel aega rahulikult ärgata ja siis hommikust sööma,“ vastasin.

Läksin tagasi kööki. Ema oli juba täitsa normaalse inimese näoga. Ja tegi pannkooke! Pannkooke! Need olid parimad, mida ma kunagi saanud olin! Keegi ei suutnud teha pannkooke nagu mu ema. Kui tüdrukud sööma jõudsid, tegi ema mulle veel ühe üllatuse. Ta tegi lahti murakamoosi! Päev ei saanud enam paremaks minna.
Kui olime söönud, ütles ema: „Kuulge, kas te oleksite nõus jala tagasi minema?“

Vaatasin tüdrukutele otsa. Nende näos ei peegeldunud mingit vastumeelsust. Ma noogutasin meie kõigi eest.
„Siis on hästi, ma pean pakkima.“

Urrrr..
Kuigi see ei olnud niipõnev osa, kui teised...super ikkagi.
No mittemidagi ei oska kirjutadasiia....
Uuttahaaaaaan.

niisiis ma lugesin ka selle nüüd läbi ja siiamaani on see olnud...võrratu XD
ausalt HUVITAV on lugeda seda:D
nii et UUT JA KOHE!!

Kui sa veel tuled ütlema, et ma midagi sinust paremini teen, siis saad silma siniseks

Siis olen nagu Riho ja kannan prille, niiet:
SINU LORALUULETUSED ON PARIMAAAAAD!

Kas see oli kiitus?
Ei tea, kui tüdruk ma olen...
Thnx siiski

Äkki suudan millalgi lõpuks uue osa ka üles panna

Siiamaani,liiga hea (yy)

KUULE! Kas ma näen, et sa pole mingi kuu aega uut osa üles pannud ??? see nõuab sekkumist...
Olgu järgmiseks korraks kui ma siia kanti satun uus osa muidu tuleb suur skandaal ja pistab su suured mured ja ajaraiskajad nahka, nii et sa saaksid lõpuks ühe hea ja korraliku osa juurde kribada. Sa lihtsalt ei pääse sellest. Kuidas sa üldse julged inimesi niiviisi piinata. Olgu olla!

xi

Pesime tüdrukutega nõud ära ja siis panime need vähesed asjad kokku, mis neil olid. Hakkasime tagasi jalutama ning meil oli väga lõbus. Arthuri juures saime kokku suure kambaga, mis koosnes nii tüdrukutest kui poistest. Märkasin, et ka Silver ja Riho olid seal. Rihol olid päikeseprillid peas, kuid Silver oma häbi peita ei saanud. Ta näis väga häiritud.

Kui olime sillal, hüüdis Riho midagi väga rõvedat. Jätsin ratta sillale, kõndisin kindlalt tema juurde, vaatasin talle otsa ja ütlesin:
„Kuule mees, kui tahad niiväga ülbitseda, eks võta siis prillid eest ära ja näita minu kingitust kogu rahvale.“
Riho muutus näost punaseks. Üks võit jälle minu arvele. Jätsin kamba Riho üle naerma ja läksin tagasi sillale. Võtsin Annal demonstratiivselt ümbert kinni ja läksin edasi. Anna ei vaielnud vastu.

Jõudsime napilt kirikust mööda, kui Triin enam vastu ei pidanud:
„Kuidas sa julged Rihole vastu astuda? See ei ole normaalne. See on enesetapp, vähemalt praegu. Ja miks me sulle niimoodi korda läheme? Milleks? Milleks kõik see jamamine toidu ja filmidega?“
„Kas sulle ei meeldinud?“ küsisin naeratades. “Kas ma peaksin teid rahule jätma?“ Viimase küsimusega vaatasin Annale otsa. Ta punastas, võttis õrnalt mu käe endalt puusa pealt ära ja vastas:
„Ei, väga tore oli.“
„Aga ikkagi…“ jätkas Triin ja jutustas edasi. Mulle tundus, et ta oli pinges, kuid kuna küsimused olid sisukad, keskendusin vestlemisele, heites aeg-ajalt pilke Anna poole. Väga tihti tabasin Anna pilku, mispeale too punastades pilgu ära pööras. Mida rohkem meie pilgud kohtusid, seda ebamugavamalt ma end tundsin ja ka mulle kippus puna palgeile tekkima. Ma ei olnud end kunagi varem mõne tüdruku läheduses niimoodi tundnud. Mulle tundus, et ma olen armunud.

Hakkasime viimast sirget kõndima, kui Anna järsku pööras põldude vahele.
„Kuhu nüüd?!“ olin imestunud.
„Ma ei soovi sealt minna,“ vastas ta. „Need rohelise katusega majad: see on Riho vanemate krunt. Tal pole küll mitte kunagi vanemaid kodus, kuid see-eest väikevend ja see on täiesti Riho tuhvli all. Pealegi võib Riho kamp teda seal oodata. Lähme ringi ümber põllu.“ Ta silmis oli anuv pilk. Huvitav, see oli kõige pikem tekst, mida ma ta käest olin järjest kuulnud. Ta pidi ikka väga mures olema.
„Hea küll, kui see on sinu soov.“
Jätkasime teed, kuid Triin oli vaikseks jäänud ja piilus kahtlustavalt ümbrust.
„Milles jama?“ küsisin.
„Riho kambal on kaks ATVd käigus ning arvestades Riho arvatavat viha ei tee väike ettevaatus paha.“
Triin oli vaikseks jäänud. Teine märk, et kõik ei ole korras.

Kõndisime vaikides, kuni lõpuks majade vahele jõudes Triin pahvatas naerma:
„Aga see, kuidas sa nad tümaks tegid, oli lahe! Rihol oli päris nutt kurgus!“ Sellele järgnes pikk naer ja põlvedele tagumine. Kui Triin oli pisarad ära pühkinud, ütles ta naeruse näoga:
„Aga eks ta oli selle ära kah teeninud.“
Jõudsime üsna suure majani, mis oli teederistil. Ma polnud märganudki, et me kohal olime. Samuti märkasin vene kirikut oma selja taga. Millal me sellest möödusime?! Küsisin selgitust:
„See pole ju kaks maja enne vene kirikut! Kuidas me enne siia tulime?“
Triin vastas: „Eks me olime eile ähmis ja ütlesime valesti. Kaks maja PEALE vene kirikut, aga kuidas teie selle üles leidsite, seda pead enda ema käest küsima.“
„Vahet pole,“ vastasin, kui mulle midagi olulist pähe kargas. „Kas te ei karda, et Riho kamba peakorter teile nii lähedal on?“
„Riho kodu pole nende peakorter,“ oli Triin jälle varmas vastama. Ta oli oma rõõmsa oleku kiirelt tagasi saanud. Ta jätkas: „Pealegi, meie isa on Kapos tähtsal kohal, nii et kodus nad meid ei ründa. Samuti on meie onupoeg edukas advokaat. Ta on „Raidla Lejins & Norcous’is“ top5 seas advokaat. Sa ikka tead seda firmat?“
„Tean küll, meie advokaat on samast firmast.“
„Tõesti?! Kes?“
„Johann Steinberg“
„Ei ole! See ongi see meie sugulane.“
„Heh! Maailm on väike.“

Olime jõudnud ukse ette ning Triin avastas, et tal on vaja keha kergendada. Ta tuiskas uksest sisse, jättes meid Annaga kahekesi. Uks vajus vaikselt kinni. Vaatasime üksteisele kohmetult otsa.
„Noh… järgmise korrani siis.“ Ütles Anna tasa oma jalgu uurides.
Ka mulle tundusid mu jalad erakordselt huvitavad, nii et vastasin sama vaikselt: „Jah, hüvasti!“
Anna pöördus lahkuma, kui mulle meenus:
„Su kott!“
Anna pöördus, samal ajal, kui mina astusin sammu tema poole. Olime teineteisele plahvatusohtlikult lähedal. Vaatasime üksteisele silma. Meie pead lähenesid. Anna pani juba silmad kinni, olin neid juba sulgemas. Meie huuled pidid iga hetk kohtuma! Sel hetkel tuiskas välja Triin.

„Jätsin oma koti maha“ ütles ta naerdes. Astusime Annaga kiirelt üksteisest sügavalt punastades eemale. Triin õnneks ei märganud midagi. Andsin Annale tema koti ja ütlesin:
„Kohtume veel“ ning läksin tagasi ratta poole.
„Tšau!“ hüüdis Anna. Pöördusin ning lehvitasin. Seejärel läks Anna tuppa, kuid see soe tunne, mis oli selle paari hetke jooksul tekkinud, ei kadunud.
Hüppasin rattale ning hakkasin kodu poole väntama. Ma olin täiesti kindlalt armunud!

Uue osa saate, kui olete tublid (poisid-)tüdrukud ja käitute korralikult.
Ehk teisisõnu:

KRIITIKAT!!!

Nii et sa tahad kriitikat?
hmm ...
1. Sa kirjutad liiga hästi!
2. Jutt on reaalne ja usutav! ehk siis, sa peaksid sinna seebiooperite sarnaseid liialdusi lisama
(aga proovi sa ainult seda teha!!!)

Ok, Tegelikult....
ainukeseks kriitikaks on see, et sa kirjutad liiga lühikesi osasid
üks osa võiks ikka 2-3 lehte pikk olla

ja ma loodan, et sa kirjutad uue osa (mis on siis piisavalt pikk ) ruttu ruttu valmis,
sest ma luba, et ma olen tubli tüdruk (kahjuks v õnneks ei saa ma tubli poiss olla) ja
ma sooviksin seda väga lugeda (A)
palun!

Eks ta varsti äkki tuleb
Ma olin vaheaja jooksul puhkusel...

xii

Ma olin emotsionaalselt kurnatud, kuid siiski rõõmus. Isegi nii rõõmus, et läksin rahulikult mööda tänavat. Mul tuli meelde, miks me enne üle põllu olime läinud, alles siis, kui ma nägin rohelise katusega maja ees kahte ATVd. Kedagi õues ei olnud. Niisiis vedas. Sõitsin natuke erutatult edasi. Kiirustasin.

Jõudsin koju. Ema oli pakkimist lõpetamas. Rahustasin teda jälle, et ma saan hakkama. Olin ju alati saanud. Aitasin tal leida viimaseid kadunud asju, surusin talle mobiili pihku, et ta seda maha ei jätaks ning kallistasin ja soovisin head teed. Kui ta hakkas kodust välja minema, andsin talle praami piletid. Ta oli need elutuppa laua peale jätnud. Ta oli ikka väga hajevil. Huvitav, kas midagi oli halvasti. Vahet pole. Kui asi on diplomaatias või juriidikas, on neil tegu superemaga.

Ema oli läinud. Maja oli tühi. Mida teha? Läksin oma tuppa ja panin muusikat. Mida muud mul ikka teha. Imestasin, et kuuese praami peale nii vara pidi minema, kell oli ju alles kümme. Järeldasin, et kella kuuese all oli ta mõelnud seda, mis kell kuus kohale jõuab. Kiirlaev järelikult. Järelikult oli tegu tähtsa asjaga.

Heitsin voodisse pikali ja mõtlesin tagant ette, kus ma kõik olin ära käinud. Praegu Eestis Suure-Jaanis; enne seda Soomes Rovaniemis – napp nädal; enne seda Taanis Ålborgis – Kaks nädalat; enne seda Islandil Reykjavikis – hah! Kaks päeva ja enne seda veel Saksamaal Lübeckis, ka vaid nädal. Aga enne seda elasime Hollandis: Amsterdamis aasta ja Haagis pool aastat. Enne seda aga Austraalias Sidneys – kaks aastat. Ja enne seda oli Itaalia…

Me elasime Sitsiilias Palermos. Seal oli elu päikseline sõna otseses mõttes. Värsked viinamarjad ja vein kogu aeg käepärast. Ka oliive ja muud head-paremat oli. Ning siis uusaastaööl toimus see tüli. Ma ei teadnud, milles asi, kuid pärast seda me kolisime emaga vaikselt ära. Palju õnne – minu sünnipäeval.

Nii see siis oligi juhtunud. Nõme elu. Muusika oli katkenud. Plaat oli lõppenud. Elu oleks ju ilus, kui kogu seda jama ainult ei oleks olnud. Nüüd on ema jooksus ja kardab isa. Ta ju ikkagi maffias. Ja mitte mingi suvaline. Ta juhtub olema kõige mõjukam mees maailmas. Ja mitte selline, kes on esiplaanil vaenlaste palgamõrtsukatele märklauaks. Ta on nii osav, et tema sidemetest ei tea otseselt keegi. Nagu vabamüürlus… või misiganes.

Jubehea...
Ootan juba uut osa.
Põnev on.
Seega... uut!

xiii

Mõtisklustega oli kell 11 saanud. Mida ma oma vaba ajaga peale hakkan? Võtsin ratta ning sõitsin lihtsalt ida poole. Mõtisklesin… ja jõudsin alati Anna juurde tagasi. Ma ei märganudki, kuidas kilomeetrid möödusid, kuni järsku olin Olustveres. Njah… Ka nii võib juhtuda. Hakkasin tagasi sõitma ning otsustasin, et kohe esimesel ööl pidu ei korralda. Heh! Mul polnudki ju kedagi, keda kutsuda. No Anna ja Triin küll, aga see poleks just eriline pidu. Kuid kui kutsuda ainult Anna… Ja jälle kandusid mu mõtted minema.

Järsku meenus mulle, et täna öösel pidi olema pokkeriturniir. Selge. Siis õhtuga on korras. Aga päev? No filme oli mul kõriauguni. Niisiis otsustasin veeta päeva filmide keskel. Kuid kui kutsuks ikkagi Anna…

Jõudsin koju ja võtsin toast seljakoti, et tuua poest üht-teist mõnusamaks äraolemiseks. Seejärel võtsin telefoni ning hakkasin Annale helistama, kui mulle tuli pähe mõte, et tema emale võib olla vastukarva, kui tema tütar veedab minuga kogu päeva, siis öö ja siis veel päeva takkapihta. Niisiis olin üksi.

Hea küll, võtsin ratta ja väntasin Selverisse. Olustverre põige ei olnud just kõige helgem mõte, eriti peale paari päeva tagust retke. Tundsin, kuidas lihased kippusid valutama. Siiski pidasin vapralt poeni vastu. Valisin poes tervislikumat nänni ja võtsin ka mõne liitri mahla.
Maksin ära ja hakkasin poest välja minema, kui põrkasin kokku Triinuga. Too oli täiesti näost ära.

Küsisin, mis lahti.
„Ta sai jälle ähvarduskõne,“ vastas ta vaikselt. „Talle öeldi, et ta võib oma pere tervisega hüvasti jätta, kui ta sind jõhkralt maha ei jäta. Tal on veel…“ Ta vaatas kella. „…tund ja nelikümmend minutit aega. Siis helistatakse uuesti ning räägitakse tegevusplaan.“
„Kuidas ta reageeris?“ tundsin ma muret.
„Nutab kodus. Ja on täiesti hirmul, ajab mullegi hirmu peale“
„Nii ei lähe, ma tulen ja lohutan teda…“ siis mulle meenus. „…aga ma ei saa arvatavasti su vanematest mööda.“
„Aga mine tagaaia kaudu ja roni siis teisele korrusele. Ma teen sulle oma toa akna lahti!“

Tüdrukul olid läbinisti romantilised, aga luid murdvad ideed. Olin nõus.
Sa mine ees, ma lähen rattaga ringi, et Riho ja su vanemad ei näeks.
„Olgu,“ oli ta nõus.“ Mul on ainult paar asja vaja poest võtta.“
Ta läks sisse ja tuli paari minuti pärast välja.
„Lähme!“ ütles ta ning pühkis mööda teed minema. Järgnesin talle rahulikult.

xiv

Jõudsin hekini tüdrukute maja taga. Jätsin ratta sinnasamma ning hüppasin kergelt üle heki. Maandusin kükki ning püsisin igaks juhuks nii. Liikusin punase sõstra põõsa taha peitu. Marjad olid veel küljes. Noh, eks suvi oli kah hilja tulnud. Noppisin mõtlikult mõne marjakobara.

Nende maja oli valge helesiniste liistudega. Maja taga oli veranda ning selle kohal vintskap ülisuure kahepoolse aknaga. Midagi rõdutaolist peaaegu. Nägin aknaservades tihedaid kardinaid, mis vajadusel said muidu selge vaate tuppa täielikult ära varjata. Ka need olid valged.

Suunasin tähelepanu tee peale ning nägin seal Triinu tulemas. Ootasin rahulikult kuni ta tuppa läks ja normaalsena vanemate ees oli. Läks mööda napilt viis minutit, kui nägin Triinu oma tuppa sisenemas. Ta viskas kompsud käest ja läks otseteed akna juurde. Siis tegi ta pausi, hingas sügavalt sisse ning lükkas akna lahti.

Sel hetkel mõistsin, et ma polnud ülesronimise võimalusi üldse hinnanud-uurinud. Mis teha, improviseerisin. Jooksin madalalt ja puude-põõsaste vahelt majaseinani. Seal nägin ühte tünni. Paari hoovõtusammuga hüppasin otse sinna peale, et end sealt kohe ära tõugata ning veranda katuseservast kinni haarata. Vinnasin end kiiresti üles ja olin vastamisi Triinu imestust täis näoga. Libisesin aknast sisse ja tema sulges selle, ikka veel imestunud näoga, milles oli ka väga palju imetlust sees.

Niikaua, kui tema hingetu oli, uurisin mina tema tuba. See oli valge kreemja varjundiga, kuid toaseintel ja ka laes oli mitmeid postreid. Tuvastasin suure Sõrmuste Isanda plakati ning Kristjan Kasearu oma. Tähelepanu päädis just voodi kohal olev hiiglaslik Enrique Iglesiase plakat. Pöörasin tähelepanu mööblile. Toas oli kirjutuslaud, heleroheline, ning voodi, valge. Samuti kaks tooli, riiul ja Sony muusikakeskus. Lihtne, aga visuaalselt suur.

Triin oli vahepeal kõnevõime tagasi saanud.
„Kuidas sa seda tegid?“ oli ta imestunud.
„Amsterdam,“ vastasin kuivalt. „Seal on parkour populaarne.“

Ta juhtis mind – ikka veel imetleva näoga – vaikselt oma toa uksest välja ja paremale, kus oli õrnroosakas uks. Koridor oli, nagu ma aimasin, valge. Hingasin sügavalt sisse, kui ta vaikselt koputas ja siis ukse avas.