Suveöö Muinasjutt

xxxi

Kodus panin asjad köögilauale ning jäin ootama. Vaatasin ajaviiteks ühe „Pulp Fictionit“. Ema ärkas kell kaks. Viisin talle kandiku voodisse. Kandikule olin komplekteerinud kohvi, mahla, šokolaadi ja sefiire. Ema üllatus sellise äratuse peale. Ta jõi tänulikult kohvi ning sõi magusat.

Rääkisime tema reisist kuni ta äkki pahvatas:
„Mul on sulle ka midagi.“
Ta võttis oma käekoti, millega koos ta voodisse oli prantsatanud ning võttis sealt välja plastkaardi.
„Aega läks, aga kätte sain. See võttis palju sidemeid ning isegi altkäemaksu, kuid nüüd on see siin. Ta andis plastkaardi mulle.

See oli mu juhiluba. Kuigi ma olin 17-aastane, sain ma Austraalias load tehtud ning Eestis oli raskusi selle seadustamisega. Aga ema sai sellega hakkama. Ema andis mulle paberi.
„Lubadega käib kaasas see paber.“

Tegu oli siseministri allkirjaga dokumendiga, mis tõestas, et tegu on sõiduvõimelise inimesega. Selle all oli politseiprefektuuri peadirektori allkiri.
„Ma arvasin, et selline asi pole õigusriigis võimalik.“
„Aga on,“ naeris ema. „Ainus jama on see, et lubadega seotud rikkumiste korral koheldakse sind kui täisealist. Tõsisemate asjade puhul oodatakse kohtuasjaga, kuni sa täisealiseks saad.“
„Selge, jamasid ei tekita.“

Olin õnnelik. Tundsin, et päev ei saanud enam paremaks minna. Aga sai.
„See jama tõi firmale suure kasumi ning minagi sain sealt hea pataka. Ma arvan, et saame sulle korraliku auto osta.“

„Oota,“ ütlesin emale rahulikult. Läksin toast välja aknale ning karjusin täiest kõrist ja õnnest. Siis jalutasin ema juurde tagasi ning ütlesin:
„Ütle nüüd uuesti.“
„Sa saad omale auto. Me võime minna täna ostma, kui sa normaalse leiad.“
Oota veelkord.“ Kordasin eelnevat tegevust.
„Ütle nüüd uuesti.“
„Sa võid endale täna auto saada.“
„Selge.“

Mu elundid põrkasid õnnest nii palju ringi, et tekitasid täiesti jõhkra rahu. Ma ei suutnud kuidagi oma rõõmu väljendada, kuna kõigest oleks väheks jäänud.

Läksin kohe arvutisse saiti auto24.ee kammima. Ma tahtsin omale normaalset autot, seega itaallased ning ameeriklased ei tulnud kõne alla. Mõningase mõtlemise järel eemaldasin ka prantslased. Lõpuks, pärast mitmeid kärpeid autofirmade nimekirja uurides tabasin ootamatuse: Holden. Meenutus Austraaliast. Nimekirjas vaid üks auto, kuid täpselt see, mida vaja: VE Commodore SS 6-liitrise V8-mootoriga. Vaatasin kõik üle, tundus, et hästi hoitud.

Näitasin oma leidu emale ning ka tema oli meeldivalt üllatunud Austraalia automarki Eestis näha. Omanik elas Pärnus, kuhu me ka plaanisime kohe peale söömist minna. Ema läks süüa tegema mina helistasin Annale.

„Ciao, bella!“ Itaalia keel ronis jälle ligi.
„Tšau, kuule, sa ei kujuta ette, mis täna juhtus.“
„Räägi!“
„Hommikul tuli Triin kiljudes minu tuppa.“
„Kas seda juhtub tihti?“
„Esimene kord üldse, ära sega,“ naeris ta. „Igatahes, tuleb välja, et ta oli unesegasena lubanud Silveriga käima hakata. Too oli talle akna alla roninud ning õrnusi sosistanud. Lubanud end parandada ja muud värki. Igatahes oli ta saanud Triinu niikaugele, et ta lubas temaga käima hakata. Seejärel tuli Triinul endal meelde, et ta ei tea, kellega ta räägib.“
Naersin, Anna naeris ka.

„Oota, kõige parem osa alles tuleb. Öösel oli palav, nii et ta oli pesus maganud. Ta tahtis teada, mis ingel talle kell 10 niimoodi sosistab. Tõmbas kardina eest ning oli silmitsi Silveriga, vaid aken nende vahel. Ka Silver oli sellest üllatunud.“
„Meeldivalt arvatavasti,“ pistsin vahele.
„Ei tea midagi, ta oleks peaaegu alla kukkunud. Õnneks vanemad ei märganud midagi. Niisiis nad jõllitasid teineteist, üks riides teine mitte ning nii läkski. Triin tõmbas kiljudes kardina ette, Silver pani jooksu…“
„Sina naersid.“
„Jah. Mis teil uudist?“
„Silver ootas mind ukse taga, et minu käest kaitset paluda. Mina soovitasin talle, kuidas Triinu akna alla saada.“
„Sina?!“ naeris Anna.
„Just. Ema tuli koju, ma sain juhiload ning varsti läheme autot ostma.“
„Mida?!“ oli Anna imestunud. „Ma arvasin, et sa oled seitseteist.“
„Olengi, aga minu ema on osav. Mul on juba Austraaliast alates load käes.“
„Eino päris tore. Edu siis.“
„Tänan.“

Mõnda aega oli vaikus, siis Anna ütles:
„Ma lähen nüüd jälle Triinu rahustama. Tšau!“
„Ilusaid fantaasiaid,“ sõnasin ning panin toru ära. Paari hetke pärast kutsus ema sööma, elu tundus roosa ja ilus.

xxxii

Pärnus läks kõik suurepäraselt. Auto oli suurepärases korras ning juhitavus oli ideaalne ning kirsiks vahukoore peal: tuli välja, et tegu oli hoopis autoga HSV (Holden Special Vehicles) Clubsport R8. Omanik polnud arugi saanud, missugune püss tal olemas oli. Ta lihtsalt sõitis sellega. See tähendas ka seda, et auto oli hoitud.

Omanik müüs alla igasuguse turuhinna, kuna tegu oli suvalise nimega. Kõik olid arvanud, et tegu on mingi hiinakaga, nimi oli küll tegelikult vastavalt mittemidagiütlev. Niisiis oli omanik otsinud välja auto originaalpõhja ja üritanud selle nimega müüa ning ka see polnud edu toonud. Lõpuks oli hind nii alla lastud, et me saime BMW M6 klassi auto oma turuhinnast kümme korda odavama hinnaga! Lotovõit!

Kojusõit oli rahulik, ema Volvoga ees ja mina HSVga järel. Midagi hullu ma ei üritanud, ainult harjusin autoga. Koju jõudnud, tähistasime seda emaga. Mitte midagi rasket me ei joonud, ainult natuke šampust. Kell seitse läks ema uuesti magama. Ta oli väga väsinud. Mina otsustasin Anna juurde minna.

Läksin rattaga, et mõtteid tuulutada. Ratta parkisin jälle heki taha ning ronisin Triinu akna taha. Koputasin õrnalt. Kardinad tõmmati sellise hooga lahti, et ma kartsin neid rebenevat. Triin tegi ukse lahti ning vaatas mulle pahaselt otsa.

„Mis siia tuli nüüd uus peauks või?“ küsis ta ärritunult. Kallistasin teda rahustuseks.
„Mul on juba poiss-sõber olemas,“ ütles ta natuke leebudes. „Ja sina oled ka kinni.“
Naersin korraks ning märkasin siis, et ta oli meigitud ning põhimõtteliselt üleriietes.
„Kuhu minek?“ imestasin.
„Lubasin Silverile kohtingu. Anna on sulle juba kindlasti rääkinud. Ta on seda terve päeva naernud.“
„Ja kuhu siis minek?“
„Järve äärde.“
„Edu siis.“
„Mis mõttes?“
„Noh, igaks juhuks,“ vastasin ja pilgutasin silma.
„Mida iganes,“ turtsatas Triin ja ajas mu toast välja. Koputasin Anna toa uksele. Ta oli tõsiselt üllatunud, kui ukse avas.

„Seda ma arvasingi, et Triin iseendaga ei räägi,“ ütles ta naerdes.
Ta laskis mu sisse ja küsis siis:
„Kuidas me siin räägime, kui vanemad kuulevad?“
„Aga lähme õue.“
„Ma läksin eile vanematega raksu. Ülehomseni koduarestis.“
„Aga aeda.“
„Ikkagi kahtlane ja pealegi vanemad näeksid sind suurest toast.“
„Aga siis Triinu aknast.“
„Oot, mida?! Sa oled vist hulluks läinud. Mina ei roni nagu sina või Silver.“
„Aga hüppa siis, ma püüan su kinni.“
„Sa oled hull.“
„Kust sa ära arvasid?“
„Ma olen ise samasugune, lähme.“

Sinnamaani ma olin lõõpinud, kuid Anna oli samasugune nagu mina: ogarusteks valmis. Kuid ma ei kavatsenudki talle mainida, et füüsikaseaduste järgi on filmilik neiukeste püüdmine võimalik ainult filmides. Seega mõtlesin Triinu aknale minnes ruttu välja tegevusplaani.

Ronisin alla tünni peale ning olin valmis. Anna õnneks ei olnud romantik ning istus katuseserva peale ning libistas end sealt minu sülle. Hüppasin temaga ettevaatlikult tünni otsast maha ning lasin ta siis jälle jalgele seisma. Aitasin ta puu abil hekist üle ning olimegi läinud.

xxxiii

Kõndisime naerdes ja rääkides, kuni jõudsime Riho majani. Seal jäime vait, kuna kuulsime ATVde mürinat. Hoidsime varju (sellel tänavanurgal oli lamp kustus, kuna tegu oli Riho kambaga, siis pidasin süüdlaseks mõnda hulkuvat kivi) ning kuulasime.

„Oled sa kindel?“ küsis hääl, milles tundsin ära Mirko
„Jaa, tema ja see noorem tüdruk…“
„Triin?“ küsis Riho, teist häält ma ära ei tundnud.
„Vist küll. Tema ja Triin läksid jalutama, rääkisid midagi järvest.“
„See on Riho väikevend, väike pealekaebaja,“ sisistas Anna mulle-
„Siis on lihtne. Silveri taome tümaks, tüdruku tõmbame läbi,“ ütles Mirko.
Riho ei vastanud. Kostis ainult madalat mõnitavat naeru ning see ei saanud olla muu kui Tarvi.

„Näh, võta suitsud ja kao,“ ütles Mirko ning oli kuulda ukse paukumist. „Sadulasse!“
Siis oli kuulda Riho häält:
„Äkki peaks ikka Triinu rahule jätma.“
„Mis sul on tast kahju või? Tuleta meelde, mis ta õde sulle tegi.“
Edasi tuli pikk monoloog, mida kasutasime Annaga lünkade täitmiseks.

„Riho pole enam kamba liider, see on selge. Pigem on ta ka nende lõksus nagu Silver,“ mainisin Annale.
„Nad tahavad Triinu ära vägistada!“ ahmis Anna õhku.
„Ja nad on Riho väikevenna suitsudega ära ostnud.“
„Kas see on sinu arust praegu tähtis, minu õde kavatsetakse vägisi võtta!“ sisistas Anna.
„Sul on õigus, ma pean midagi tegema.“
„Sõida ruttu ja hoiata neid.“
„Ratta ja kahe jalamehega ei tee ATVde vastu midagi, ma sõidan elukiirusel koju ja toon auto. Sina helista Triinule ja anna teada. Las peidavad end ära, telefonilt hääl maha. Siis mine kooli ette, ma korjan su sealt peale.“
„Aga nemad…“ alustas Triin, kuid aega polnud.
„See on ainus võimalus. Mirko on solvatud ja vihane. Tema ajaks nad lihtsalt alla, kui me jookseksime. Mine nüüd ja ära vahele jää.“

Sõitsin ringi ümber maja ja siis nii kiiresti kui jaksasin silla poole. Minul oli vaja läbida kaks kilomeetrit. Hindasin oma aega umbes viie minuti peale. Äsjatekkinud paaril ei pruukinud seda olla.

Olin juba järve teisel kaldal ja künkast üles jõudnud, kui kuulsin ATVsid. Lootsin, et Triin ja Silver on end hästi ära peitnud. Sõitsin elu eest koju ja jätsin ratta ukse ette. Tormasin tuppa, võtsin garaažipuldi ja autovõtmed ning jooksin jälle välja. Uks lukku, garaaž lahti, ratas sisse, autoga välja ning garaaž kinni – hindasin oma aega maailmarekordi lähedale.

Tagurdasin teele ning sõitsin nii kiiresti, kui asulas võimalik (ja umbes 25 km/h rohkem) kooli juurde ja korjasin Anna peale.

Täitsa lõpp, kui elu hea see lihtsalt on.
Mingi, jumala lemmik mul
Varsti tahaks uut osa
OOtan huviga
( see viimane veits kahtlane )

Sorry, armastusjutt lausa Hulk'iliku jõuga kisub ära põnevusjutuks. Proovin lugejate pärast natuke sellega koonerdada (ei luba midagi).

xxxiv

„Kus nad on?“ küsisin, kui Anna oli autos, ise kiirustades järve poole.
„Ma ei tea, ma ei saanud neid kätte,“ oli Anna väga närvis. Kõigest hoolimata ei läinud ta hüsteeriasse.
„Siis otsime neid. Kas sa ATVsid näed?“
„Jah, vaata, seal võrguplatsi juures.“
Vaatasin ka ise. ATVd seisid, kuid tuled põlesid. Kujusid oli rohkem kui kolm.
„Nad on nad kätte saanud!“ ehmatas Anna.
„Ei tea midagi, kohe läheb madinaks.“

Sõitsin Ilmatari tänavale ja lülitasin tuled välja.
„Pane pea alla ja tee uks lahti,“ ütlesin Annale.
„Mida sa teed?“ imestas ta.
„Improviseerin.“
Tegin ka oma ukse lahti ja sõitsin paraja hoo sisse. Seejärel võtsin käigu välja ja keerasin ka süüte maha. Pöörasin võrguplatsi teele umbes 10 km/h ning panin pea alla. Hüljatud auto veeres kamba ette.

Oli kuulda rabelemist. Triin ei olnud alla andnud, kuid Silverit oli just hakatud peksma. Auto segas väga ebaviisakalt vahele. Piilusin ettevaatlikult ukse vahelt. Tarvi hoidis Triinu ja Mirko Silverit. Rihole polnud kinnihoidmist usaldatud. Tema pidi peksma.

„Mine vaata, mis värk selle autoga on,“ ütles Mirko Rihole.
Riho ei olnud väga kindlameelne. Tundus, et ta on hirmul. Ta hakkas auto poole tulema. Sosistasin Annale:
„Mine tagaistmele ja võta sealt toruteip.“ Olin seda märganud juba Pärnus. Ise ma olin valmis, kummalt poolt Riho tuleb. Ta tuli juhiistme poolt. See sobis mulle, kuna nõnda nägid teised vähem, mis toimus. Ronisin ka ise tagaistmele.
Riho vaatas sisse ja mina võtsin tal peast kinni ja tõmbasin ta autosse. Koheselt sulgesin tema suu käega ja keerasin tema ühe käe valuvõttesse.
„Kui sa teed häält või rabeled murran ma kõik luud sinu käes. Alustuseks,“ ütlesin talle.

Võtsin Anna käest tüki teipi ning panin ta suu kinni.
„Nüüd tule rahulikult tagaistmele, me seome su ettevaatlikult kinni.“
Riho korraks nõksatas, ma hakkasin teda kohe rahustama.
„See on sinu enda huvides. Teised ei saa sind süüdistada, peksa sa ka ei saa.“

Riho ei saanud aru, kuid jättis rabelemise.
„See on sul üle pea kasvanud. Me kuulsime teie juttu sinu maja ees. Ainult selle õnne tõttu jääd sa täna sinikateta. Mina usun, et sina seda ei tahtnud.“
Samal ajal teipis Anna tema käed ja jalad kinni.
„Tubli poiss,“ ütlesin, kui ta rahulikult tagaistmel istus. „Hingata saad?“
Noogutus.

„Väga hea. Nüüd Annal on sulle vist mõndagi öelda, kuid mina pean siin kahe tõpranahaga tegelema.“

Täääiiitsa pekkis!
Sa kirjutad nii hästi, et mul pole sõnu.
Aga UUT osa ja kiiresti!
(See peaks ägvardus olema, aga jamh )

xxxv

Samal ajal oli Mirkol ja Tarvil mure. Nad pidid kinni hoidma kahte tüüpi, kuid samas ka uurima, kuhu kadus Riho. Tupikseisu lahendas Triin virutades kannaga Tarvile hargivahesse. Selle peale hüppasin ma autost välja, et päästa Triin Tarvi viha käest, kuna tüdruk polnud minema jooksnud, vaid ootas, kuni Tarvi suutis jälle püsti seista.
Hüppasin Tarvile selga ning lükkasin ta järve. Seejärel pöördusin Mirko poole. Ta ei näinud tõesti kena välja. Ta oli vist õmblemas käinud ning tema põsest paistis roheline tamiil, mida arstid kasutavad. Lugesin kiiruga kokku viis õmblust.
Mirko tahtis minu iluoperatsiooni eest mulle tasuda ning unustas nõnda ära Silveri, kellest ta oli mind nähes lahti lasknud. Too oli talle selja taha jõudnud ning tõmbas teda jõuliselt õlgadest samal ajal jalga taha pannes. Ka Mirko oli mängust väljas.

Triin aga oli jooksnud Mirko juurde ning äsas talle jalaga. Mirko küll üritas tema jalast haarata, kuid sai Silverilt kannaga näkku.
„Mida kuradit te teete?!“ hüüdsin vihaselt. „Ruttu autosse!“
„Triin istub ette!“ käskisin pärast järgmist mõtet. Teda vihasena ma Riho kõrvale ei tahtnud lasta.
Jooksime auto poole, kuid meie teed takistas Tarvi. Ta üritas mind rünnata, kuid Silver rammis ta möödaminnes pikali.
Jooksime auto juurde.

„Aga mis Rihoga juhtus?“ küsis Triin ja istus autosse. Poole tee peal istuma ta nägi kinniteibitud Riho.
„Sina igavene…“
„Pole aega!“ katkestasin teda. „Sisse ja turvavöö kinni. Tuleb kihutamine.“
Nii jäigi. Triin ja mina istusime ees, taga istusid vasakult paremale Riho, Anna ja Silver.
„Kõigil taga turvavööd kinni, see kehtib ka Riho kohta.“
Nurinaga pani Anna ka Rihol turvavöö kinni. Samal ajal ma tagurdasin Ilmatarile ja andsin gaasi. ATVd olid kohe meie taga.

„Kui kiiresti nad saavad sõita?“ küsisin. Vaikus.
„Riho?“ uurisin ma edasi ja siis mulle meenus. „Võite tal suu lahti teha.“
Raks, karje ja pisukene ähkimine olid mulle ainsad vastused. Tegu oli korraliku teibiga.
„Riho, kui kiiresti need raipenahad saavad sõita?“
„Umbes 110-ga,“ tuli mulle napp vastus.
„Kurat. Ja palju neil kütet on?“
„Hommikul panin täis. Nad kestavad kõva kakssada kilti maanteekiirusel.“
„Persse.“
Keerasin Olustvere tee peale ja siis sõitsin nii kiiresti kui ma valgustamata tee peal julgesin, mis oligi natuke alla 100 km tunnis.

„Miks sa kiiremini ei sõida?“ oli Riho rahutu.
„Siin Eesti osas on jõhkralt palju metsloomi ja tee pole ka suurem asi. Pigem saagu nad meid kätte kui et ma hakkan meid surnuks sõitma. Niigi uus auto ja pole tükk aega roolis olnud.“
„Mis tähendab pole tükk aega. Sa oled ju mingi 18. Sul pole ju eriti lubegi saanud olla, mis siis veel pausist rääkida,“ oli Triin üllatunud.
„Juhtisin viimati Austraalias poolteist aastat tagasi ning ma olen 17.“
„Oot mida? 17 ei saa juhtida ning siis pidid sa ju Austraalias olema 15!“ hakkas Riho närviliseks muutuma.„Austraalias olin 16, täpselt piisavalt, et teatud regioonides lube omada ja tänu seaduseaugule saingi siin alaealisena load.“
„Kurat! Ja sina oled roolis? Mis me mentide puhul teeme?!“ oli Riho juba täitsa paanikas.
„Ära sega mind oma karjumisega. Pigem paku välja, mis me sinuga peale hakkame.“
„Mis mõttes minuga?“
„Mõtle välja, kuidas sa meile tekitatud jamad korvad. Ning kas sa üldse soovid korvata. Minu arust oled sa praegu üsna Mirko talla all. Ma olen vist haige, kuna ma pakun sulle võimalust meie poole tulla.“

„Mida?!“ tuli ülejäänud kolme suust.
„Ta kavatses ju Triinu ära vägistada!“ oli Anna pahane.
„Mida?! Sa värdjas. Kurat, ma sulle annan!“ kisas Triin ja hakkas turvavööd lahti tegema.
„Rahu! Ja jäta turvavöö rahule. Silver, sina ka.“ Poiss tahtis ka talle kallale minna. Anna oli rahulikum, tema oli vist tähtsamad jutud selgeks rääkinud.

„Kuulge, rabeleme hiljem. Kas keegi Põltsamaal oskab orienteeruda?“ katkestasin tekkivat draamat.
„Me käisime seal mingil peol ja kaklesime, aga see on täitsa mõrvade tänavatega. Eksisime seal ära. Napilt saime minema,“ ütles Riho, et elu eest end kasulikuks teha.
„Mul elab seal sugulane,“ sekkus Silver. „Ma kuidagi oskan ikka aidata.“
„Sa siis meid ei aidanud,“ oli Riho pahane.
„Te ju ei lasknud.“

„Rahu! Hiljem!“ sekkusin kasvavasse tülisse. „Siis Põltsamaal raputame nad maha, kui nad enne ei väsi. Viimases ma kahtlen, Mirko on väga isiklikuks läinud. Nii et Riho, sa oled siis kambas?“
„Jah,“ vastas Riho innukalt.
„Aga pea meeles, ei mingit suitsetamist ega muul viisil nikotiini tarbimist. See välistab ka mokatubaka, nuusktubaka, muda, vesipiibu ja kõik muud. Kanep samamoodi ja alkot mõõdukalt. Sinu asemel hoiduksin ma esialgu absindist.“
Olin oma arust kõik tähtsama ära maininud.

„Ja käituma pead sa ka õppima, eriti tüdrukutega. Sama kehtib ka sinu kohta, Silver.“
Riho ohkas. Mõnda aega sõitsime vaikides.

xxxvi

„Huvitav auto sul,“ ütles Triin vaikuse lõhkumiseks. Ta oli ikka veel mossis, et ma teda Riho kallale ei lasknud. Mul oli tunne, et Riho mingi hetk saab ikkagi Triinult üsna füüsilise monoloogi.
„HSV Clubsport R8, austraallaste auto.“ Piilusin tahavaatepeeglisse. Kaks tuld olid mul ikka järel ja ma ei tahtnud neid maha jätta. Mul oli tekkimas sportlik huvi, kui kaugele nad on valmis.

„Huvitav, kust siis see nii äkki tuli? Varem olid ikka rattamees.“
„Ema sai boonust ja minu juhiload. Otsustas mulle osta.“
„Lahe.“
Siis sõitsime jälle vaikides. Lõpuks Triin enam ei suutnud.

„Missugune türapea sa ikka oled, et tuled siin alaealisi vägistama. Kui Ray mind ei keelaks, oleks sul juba ammu silmad peast kratsitud.“
„Aga ma ei tahtnud, see oli Mirko mõte…“
„Ja sina lihtsalt nõustusid, jooksid kaasa, omal mõistus puudub. Või tahtsid sa mu vittu näha?“
„Ei, ei. Ma tõesti ei tahtnud…“
„Kena väike kepistseen nagu pornofilmides…“ Triin oli juba hoos. Meenutas mulle Stephen Kingi loomingut.
„Ma ei tahtnud seda teha!“ karjus Riho ahastusega. „Ma ei ole värdjas, kuigi te seda arvate. Minu arust oleks Silveri peksmisest piisanud.“
„Ah et mind kõlbab tümitada,“ ärritus Silver.

„Ei, ei.“ Riho kõlas nagu ta oleks nutu äärel. „Mirko on mind juba tükk aega ähvardanud. Ma pean rahva ees kõva meest mängima. Alguses see isegi meeldis mulle, kuid siis läks asi jõhkraks. Ma ei saanud enam välja. Nad ähvardasid mu peret ja mind. Neid on veel, kuid nad on nagu Tarvi, musklimäed. Mirko juhib asja. Ta on vene maffiaga seotud. Ma ei saanud enam välja…“
Ja ta puhkes nutma. Mul hakkas tast isegi kahju. Ka teised jätsid ta rahule. Lõpuks Riho jätkas:

„Siis tulid sina. Ma olin enne Annaga koos, kuigi olin päris jube, anna andeks. Sa andsid mulle ja Silverile peksa. Mirko ei olnud rahul. Ta ütles, et mind peab pitsitama ning nõnda ta helistas Annale. Ma kavatsesin talle õhtul külla minna ja teda rahustada ning leevendada olukorda, kuid teda polnud. Ta oli sinu juures. Kui Mirko sellest teada sai, oli ta pahane.“
Ta tõmbas tugevalt ninaga ning Triin viskas talle salvrätipaki. Rihol tekkis probleeme, kuna ta käed olid ikka veel kinni teibitud, oli ta hädas. Anna tõmbas ta käed lahti ning Riho tänas tüdrukuid. Ta nuuskas ning siis tegi ka oma jalad lahti. Seejärel rääkis ta edasi ise randmeid hõõrudes.
„Järgmisel päeval tegi Mirko uue kõne ning oli tookord karmim. Tal oli grandioosne ja sadistlik idee välja mõeldud. Kui ta hakkas seda ette lugema, tuli välja, et toru otsas oled sina. Kuigi ma ei kuulnud, mis sa ütlesid, oli Mirko marus. Ta lõhkus oma korteris, kus me olime, riiuli ja mitu tooli ära.“

„Vabanda, et ma sinu pihtimust katkestan,“ sekkus Triin, „aga ma tahan teada, enne kui ma jälle unustan. Kes on pornoinsener ja munnidublant?“
„Pornoinsener on see, kes meelitab inimesi pornofilmiärisse,“ vastasin.
„Noh, polegi niiväga hull.“
„Munnidublant on see, kes on pornofilmides häbelikele näitlejale riistaks, ehk siis see, kelle töö on ainult keppida, samal ajal kui kogu muu tegevus on päris näitleja teha. Nad pole väga õnnelikud inimesed, väga sisutud.“
Millegipärast Triin naeris. Kuulsin muhelemist ka tagaistmelt.

„Hea küll, jätka, Riho.“
„Igatahes otsustas Mirko, et kurja juur oled sina ja käskis Silveril sind jälgima hakata. Juhuse tõttu ainult sai ta teada, et sa käid hommikujooksu tegemas. Kui sa peo korraldasid, viskas Mirkol üle ning ta tahtis sulle varitsuse teha. Ka mind üllatas, kui Silver oli nõus. Hoolimata sellest pandi Silver valvesse, kuna Mirko teda ei usaldanud. “
„Vabanda, Ray,“ ütles Silver.
„Juba unustatudki,“ vastasin. „Jätka, Riho.“
„Kui Silver helistas, et sa oled jooksma läinud, innustas ja hirmutas Mirko mind. Ma olin nõus sind peksma, kuid kui ta mulle noa andis, oli mul kõhe. Ma plaanisin selle taskusse jätta, kuid kui sa meiega ülbitsesid, lõi mul närvi mustaks. Vabanda, et ma sind noaga ähvardasin.“
„Ka sulle olen andestanud. Lase edasi.“

Me hakkasime Põltsamaale jõudma ning ma tahtsin Rihost sotti saada.
„Igatahes, kui ma su kaotasin, andis Mirko mulle peksa, kuid keresse, et näha ei jääks. Seejärel viisime ta Pärnusse põske õmblema.“
„Miks?“ küsis Triin. Ta oli ainus, kes ei teadnud.
„Ma lõin tal põseneedi välja. Ta on nüüd nagu Jokker,“ vastasin talle. Triin hakkas laginal naerma, kuid ma andsin Rihole märku, et ta jätkaks. Triin püüdis end ohjeldada, kuid aeg-ajalt oli kuulda turtsatusi.
„Sellest ajast peale ei lase ta mul pealikku isegi mängida. Ta on mu väikevenna täiesti ära ostnud. Ta peaks ära saatma, siis äkki ta lõpetab suitsetamise ja joomise. Mirko muidugi nuumab teda. Andre on tema silmad ja kõrvad.“
„Aga kui mina lahkusin?“

„Ta sai teada täna õhtul, kui minu juurde tuli. Ma polnud julgenud talle varem öelda. Ta alandas mind minu väikevenna juuresolekul ning siis juhuslikult läksitegi te mööda. Andre kohe muidugi kitus ja siis Mirko plaanis sinu vaeseomaks peksta ja Triinu ära vägistada. Et näidata, et meil on tõsi taga. Sel hetkel ma tahtsin talle kallale hüpata, kuid ta on must üle. Ta teab seda ja naudib seda. Siis ma lootsin, et me ei leia teda. Ma proovisin isegi Silverile helistada, et nad peitu läheksid. Sa ei võtnud vastu.“
„Mul polnud plaaniski sinu kõne vastu võtta.“
„Mina helistasin Triinule,“ sekkus nüüd Anna. „Me kuulsime teie juttu maja ees pealt.“

„Igatahes olin ma hirmul, kui me järve äärde sõitsime. Ma kartsin Silverit peksta ja ma kartsin seda mitte teha. Triinu vägistamisest ei julgenud ma isegi mõelda. Ma kartsin, et äkki kästakse seda minul teha.“
„Palju õnne!“ ütles Triin pahaselt. Talle ei meeldinud, et tema isiklikest kohtadest nii avalikult räägitakse, kuigi vihjamisi.
„Ma tõesti ei tahtnud. Ma arvan, et ma oleks pigem Mirko käest peksa saanud, kui seda teinud.“
„Hea küll, aitab! Proovime nüüd põgeneda,“ sekkusin juttu. Mina olin kuulnud, mida vaja ning ma uskusin, et ka teistele sellest piisab. „Kuhu nüüd, Silver?“

xxxvii

Me olime jõudnud linnapiirile. Poisid olid mul ikka veel sabas.
„Pane otse edasi ja siis üle silla,“ juhendas Silver.

Nii ma tegingi ning jõudsin ringteele. Sealt pöörasime kohe ära vasakule ning tiirutasime mööda väikeseid tänavaid. Nägime Roosiaeda, surnuaeda, mõisaparki, lossivaremeid, ringteed rohkem, kui tervele mõistusele kohane. Lõpuks nägime lossi taga seistes neid jõe vastaskaldal. Selle peale arvas Silver heaks minema sõita. Tagasiteel ma ATVsid ei näinud.

„Kelle omad need ATVd on?“ küsisin Riholt.
„Nüüd juba Mirko omad, ta ostis need mu isalt ära, kui sina tulid.“
„Poisil on nina jamadest välja tulemise peale. Mis sa väikevennaga peale kavatsed hakata?“
„Saadan ta Häädemeestele vanaema juurde. See paneb ta tööle. Aga muidu on ta tore.“
„Andre või vanaema… vahet pole, ära vasta. Ütle parem, kas sul on tänane õhtu mureta.“
„Ei ole tal midagi,“ sekkus Triin. „Mul on temaga paar juttu.“
„Aga Mirko ja Co poolt?“
„Nemad ei tule täna enam. Mul vanemad kodus ja täna öösel on pidu, nii et politsei on väljas reidil. Nad ei julge arvatavasti midagi teha.“

„Meil jäi pooleli teema, kuidas sa korvad meile tehtud jamad.“
„Ee… ma ei tea… kuidas, mida teha.“
„Noh minul on hea idee,“ pakkus välja Anna. „Sa alustuseks võiksid paluda andestust kõigi tüdrukute käest, kellega sa playa’t oled mänginud.“
„Just,“ nõustus Silver. „Ja alustad Cätlinist.“
Tegin üllatusest suu lahti ja panin siis kinni. Oleksin pidanud seda arvama, et Riho on Silveri kena sugulasega kohtamas käinud.

Triin jätkas kohe:
„Ja peale seda võiksid oma väikevenna käsile võtta. Ma võin sulle appi tulla teda tuuseldama.“
„Ja jäta päevapealt maha suitsetamine, muda ja kõik muu, nagu Ray enne mainis. Juua soovitan ainult meie seltskonnas,“ jätkas Silver.
„Ülejäänu tuleb hiljem,“ lõpetas Triin.
Riho oli natuke ahastuses, kuid neelatas ja võttis ette otsustava pilgu.

„Ja sa võiksid vähemalt vormiliselt jääda nende kampa,“ tuli mul äkki idee. „See annaks sulle ajapikendust mõnuainete mahajätmiseks ja ühtlasi koguksid kasulikku infot. Mingeid kangelastegusid pole vaja. Kui asi läheb liiga ohtlikuks tuled ära. Oled nõus?“
„Aga kuidas see võimalik on?“
„Sa olid ju kinni teibitud. Mäletad? Kui ei, vaata oma käsi.“

Neil olid verised haavandid. Anna ei olnud teibide äratõmbamisega hell olnud. Karvad olid ära tõmmatud koos juurte ja ümbritseva nahaga. Vähemalt kohati.
„Hea hoolitsemisega peaks see nädalaga korras olema,“ rahustas Anna, kes nägi Riho nukrat nägu.
„Igatahes, oled sa valmis?“ küsisin Riholt.
„Olen küll.“

Ülejäänud tee sõitsime vaikides. Lõpuks jõudsime tagasi Suure-Jaanisse. Kõik viisin ka kodu ette ära: alguses Riho, siis Anna ja Triinu, lõpuks Silveri. Kui ta oli välja astumas, küsis ta mult äkki:
„Kas ma võin sinuga trenni tulla tegema?“
Vau! See tuli mulle nagu välk selgest taevas.
„Ikka,“ vastasin, olles täiesti pahviks löödud.
„Kuuest siis?“
„Jah.“

Siis ta läks. Koju sõites tuli mulle meelde, et Anna oli koduarestis. Jätsin asja sinnapaika, arvates, et hommikul saan teada, mis juhtus.

xxxviii

Ema polnud ärganud. Ei minu sissetormamise, minemasõitmise või saabumise peale. Tema tööots oli väga väsitav olnud. Kuigi ta oli maininud, et kõik läks hästi, oli ta olnud pealiskaudne. Ta oli midagi mainimata jätnud. Ja ta oli käinud Itaalias. Ma sõimasin end küll paranoiliseks, kuid ei saanud lahti ideest, et tal oli isaga jamasid olnud.

Lõplikuks argumendiks jäi see, et ema poleks mulle autot ostnud ning lubadega jamanud, kui me oleks pidanud kolima. See rahustas mind piisavalt, et voodisse minna, kuid mitte piisavalt, et magama jääda. Vähkresin voodis umbes kella kaheni.

Kuuest ärgates oli mul jõhker uni. Ma olin endale meelega äratuse pannud, kuna arvasin, et ma muidu üles ei saa. Ma ei soovinud Silverit alt vedada. Ka äratusega oli ülestulek täielik mõrv. Vedasin ennast õue ja nägin seal samasuguse padjakaga Silverit.
„Kuidas sa suudad?“ küsis ta väsinult.
„Ma lähen tavaliselt vara magama,“ vastasin talle tuimalt. Lihased valutasid magamatusest ja kahe päeva tagusest seiklusest metsa vahel.

„Hakkame jooksma, siis läheb paremaks.“
„Mina väga kiiresti ei suuda, ma ju endine suitsetaja.“
Tema sõnad olid mulle õnnistuseks. Ma ise poleks ka kiiresti suutnud.
„Võtame siis rahulikult. Tähtis on just aeroobne koormus.“
Silveri näost peegeldus mõistmatus.

„Pulss tuleb all hoida,“ seletasin talle. „Treenib vastupidavust.“
Jooks kestis pool tundi, kuna võtsime ette neli kilomeetrit, kuid me kõndimisest väga palju kiiremini ei suutnud liikuda. Lõpetasime jälle minu maja juures.
„Kas see on kogu trenn, mis sa teed?“ küsis Silver.
„Ei, see on ainult kestvus. Ma tavaliselt treenin kell kümme.“
Silver ohkas.

„Aga täna olen ma küpse, teeme kell üksteist.“
„Äkki teeks veel hiljem?“
„Ei, siis läheb juba liiga palavaks. Niigi viimase piiri peal. Maga end välja ja proovi midagi süüa. Aga vähe.“
„Kell üksteist siis?“
„Jah.“
„Siinsamas?“
„Jep.“

Läksin tuppa ja kukkusin diivanile. Nii hea oli lesida, kui lihased väsimusest surisesid. Uni oli tulemas, magus ja õnnistavalt tuim. Suure vaevaga vedasin ennast vannituppa ja käisin duši all. Vesi aitas natuke une vastu. Küll aga ei aidanud uuesti diivanile istumine.

Ärkasin kell üheksa selle peale, et ema mind raputas. Ringutasin end ja tõusin diivanil istuli. Ma ei mäletanud, millal ma magama jäin.
„Käisid hommikul jooksmas?“ naeris ema.
„Jah, eks ole ju näha.“
„Kuule, sul on täitsa tumedad varjud silmade all. Kas sa ikka minu äraolekul magasid?“
„No natuke ikka.“
„Rohkem oleks vaja. Täna lähed varem magama, eks ole?“
„No kui sa nõuad.“ Ma ei olnud kindel, kas ma olukorda ka õhtul samast kohast näen.
„Jah, nõuan küll. Ma olen sinu pärast mures.“
„Hea küll siis.“ Ema tõsine toon otsustas asja. Ongi lihtsam magama minna.

„Ja muuseas, sa Soomes rääkisid, et sa tahaksid laagrisse minna.“
„Noh, jah,“ alustasin ettevaatlikult. Sisemus aga ütles, mis on tulemas: hüvasti Anna ja Triin ja teised, mind saadetakse nüüd minema.
„Ma rääkisin Ellaga, mäletad tema meest Ranelit?“ Noogutasin.
„Ta teeb praegu Järvakandis politseikooli laagrit, ainult üldfüüsiline. Seal üks osaline pidi ära minema, nii et tal on koht üle. Ella teadis, et sa oled sportlik, nõnda siis pakkus ta seda kohta sulle.“
„Saadad mind ära?“
„Jah. Tahad ise minna?“
„Ei, ma ei taha seal oma autoga uhkeldada. Mis kaasa on vaja võtta?“ alistusin olukorrale.
„Ujumisriided, õues sportimise riided, sisejalatsid, nii niisama, kui sportimise jaoks.“
„Millal sa mu sinna viid?“
„Täna õhtul, kella kuueks.“
„Kus see Järvakandi üldse asub?“
„Raplamaa edelanurgas, seal on klaasivabrik ja…“
„Selge,“ katkestasin teda võimalikult viisakalt. „Ma siis pakin lähen ja hakkan kotti pakkima.“

Tegelikult läksin hoopis sööma ning pärast seda otsisin välja oma suure hokikoti ning selle kõrvale väikese spordikoti. Pakkisin omale kahed jooksujalatsid, sisejalatsid, plätud ja puutsad. Peale nende lendasid kotti veel kaks rätikut, ujukad, trenniriided, nii pikad kui lühikesed; pikad püksid ja poolpõlved.
„Mitu päeva ma seal olen?“ hüüdsin emale.
„Neljapäeva pärastlõunani. Siis lõppeb ära kogu laager, esimene september algab ju.“
Selle info teatavaks võtnud, sai kotti pandud ka vajalik kogus sokke, särke ja aluspesu. Mõningase mõtlemise järel panin kotti ka kaks kaardipakki ja pakkisin kokku oma läpaka.
„Kas ratast läheb ka vaja?“ küsisin.
„Jaa, te hakkate ujuma sõitma.“

Kott sai täienduseks rattakindad ja kiivri. Siis oli kott ka pungil täis. Teise kotti panin hügieenivahendid, dressipluusi ja jope. August on ikkagi juba üsna sügis. Kui kotti sai veel paar nipet-näpet asja pandud, tundus, et on kõik. Naersin iseenda üle: neljaks päevaks, aga kott oleks nagu kaheks nädalaks. Siis rahunesin, kuna kolmandik sisust olid jalatsid, kott ise oli ka seetõttu üsna kerge.

Kell oli pool üksteist. Otsisin mingid asendusjalatsid ning riided ja olin valmis Silveri tulekuks. Meie esimesest ühistrennist tõotas saada meie viimane.

Aga, kus on uus osa?!
Miks ei näe ma uut osa??!
Ma nõuan UUT OSA!
Muidu meeldis nagu alati.

XIV

Parkour- parkuur tegelikult

XX

Sa kordasid seda osa millegipärast

„Sa ju ei räägi sellest Triinule?“ oli ta äkki hirmunud.
Kas se ei peaks mitte olema Annale?