MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Varjukülg

Go down 
+13
Shadowpaw
shine
Getzzzu
MyMystery
Tennu
Bubblegum
Dragomira
*Nastik.
Keku
Naughty
AliceInWonderland XD
Mezilane
Cilen
17 posters
Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next
AutorTeade
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime18/7/2012, 23:29

Proloog

„Me ei saa teda ju nii jätta,“ lausus noor naine kurvalt, paitades enda vastsündinud tütre pead. Ta tundis, kuidas pisarad silma tükkisid.
„Kallis, see on meie lapsele parem. Sa tead seda väga hästi,“ ütles mees, astudes sammu lähemale kahele enda kallimale inimesele. Ka tema oli kurb.
Lapse vanemad vaatasid heldinud, kuid õnnetute pilkudega enda last. Nad mõlemad teadsid, et kui laps nende juurde jääb, ta sureb. Kuid nad ei saanud seda lubada. Ta oli nende tütar. Nende ainus ja viimane tütar.
„Mis me talle nimeks paneme?“ sosistas naine, pilk endiselt tütre väikesel näol. Ta kujutas ette, kuidas suuremaks kasvades on tal tema isa juuksed, mustad ja lokkis. Ta olin neid alati armastanud ja armastab siiani.
Mehe näole ilmus kurb naeratus. „Lara.“
Naine tõstis üllatunult pea, vaatades mehe tumesinistesse silmadesse. „Ma arvasin, et sulle ei mee-“
„See on suurepärane, kallis,“ sosistas mees õrnalt.
Ta surus enda huuled naise lauba vastu ja tundis, kuidas pisike pisar talle silmanurka tekkis.
Nad vaatasid hetkeks üksteisele otsa ning noogutasid. Nad teadsid, et on aeg tüdrega hüvasti jätta. Laraga hüvasti jätta.
Naine surus huuled tütre laubale, nii nagu oli ennist teinud Lara isa talle. „Ma armastan sind, Lara,“ ütles naine ning seekord valas ta pisaraid. Ta ei suutnud neid tagasi hoida. Tal oli valus.
Ka mehe silmist voolas pisaraid, kuid ta ei öelnud midagi. Ta teadis, et iga välja öeldud sõna muudab selle veelgi raskemaks, kui see juba oli. Ning see oli raske, väga raske.
Naine asetas imiku ukse ette, pistes tütre teki vahele paberi tema sünniaja ja nimega.
„Me armastame sind, Lara. Palun ära unusta seda,“ lausus naine sosinal, haarates kinni enda mehe turvalisest käest.
„Me armastame sind,“ sosistas omakorda ka mees, nii vaikselt, et seda kuulis ainult tema ise.
Mõlemad vanemad vaatasid mitu pikka minutit oma vastsündinud tütart, palvetades, et pere, kuhu nad ta jätavad hoolitseb tema eest hästi. Olgugi, et nad teadsid pere harjumustest, sõprades ja kommetest kõike, ei andnud kummagi süda rahu. Nad mõlemad tahtsid, et nende kallil Laral läheks elus hästi. Et ta ei peaks kunagi tundma seda valu, mida ta oleks tundnud nende juurde jäädes.
„Me peame minema,“ sõnas mees sosinal, haarates kinni naise peenest pihast. Ta surus naise kõvasti enda vastu.
„Jah,“ noogutas naine, pühkides enda näolt pisaraid. „Lähme.“
Ta vabastas ennast mehe toetavast käest ja astus sammu uksele lähemale. Kõhklevalt vajutas ta uksekellale, kuuldes kuidas see maja sisemuses helises. Naine vajutas veel teisegi korra, enne kui tagas enda mehe juurde astus.
Mõlemad, nii mees kui ka naine heitsid viimase pilgu enda Larale, mõlema silmist alla jooksmas pisarad. Nad nägid, kuidas maja ülemisel korrusel süttis tuli ja kuulsid, kuidas keegi mööda treppi alla kõndis.
Oli aeg minna.
Nad haarasid üksteise kätest, surusid silmad tugevasti kinni ja kadusid.
Võib-olla ehk igaveseks.
Tagasi üles Go down
Mezilane
Pipar
Mezilane


Female Postituste arv : 1381
Age : 25
Asukoht : Eesti

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime18/7/2012, 23:35

BIG LIKE!

Mingi eelaimdus ütleb mulle, et sellest tuleb üks kuradi hea jutt.

Ei osakagi midagi öelda, liiga jahmunud selle jaoks.

Uut!
Tagasi üles Go down
http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime18/7/2012, 23:38

Pääääriselt? Very Happy
Siis on küll vahva. Very Happy

Tagasi üles Go down
AliceInWonderland XD
lehm
AliceInWonderland XD


Female Postituste arv : 642

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime18/7/2012, 23:43

Jaa, algus on huvitav, aga kurb ka. Seega olen lugeja!
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime18/7/2012, 23:45

Tore kuulda. Very Happy
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime19/7/2012, 01:06

Deeem...see küll ööseks hea lugeda polnud. Very Happy

Aga väga emotsionaalne proloog oli, seega jön edaspidist juttu huviga ootama. Wink
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime19/7/2012, 11:24

Very Happy

See on tore. Very Happy
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime21/7/2012, 22:24

1. osa


Istusin rõdul, soe pleed mässitud ümber keha ja tass kuuma kakaod käes. Soojendasin selle ümber enda vaikselt külmuma hakkavaid käsi.
Kuigi õues oli ainult 14 kraadi sooja ja puhus jäine põhjatuul, ei kavatsenud ma tuppa minna. Osalt selle tõttu, et nii mõnus oli vaadata langevaid lehti, mis üksteise järel puudelt alla lendlesid, kuid osalt ka sellepärast, et just praegu kolisid sisse meie uued naabrid.
Olin neid varasmalt siin ühe korra näinud, kui nad maja esimest korda vaatamas käisid. Ema ütles, et oli neid veel teiselgi korral juhtunud nägema, kuid siis oli kahe täiskasvanuga kaasas olnud ka umbes minuvanune poiss, arvatavasti nende poeg.
See valmistas minus teatud pettumust, sest olin lootnud, et selles peres on hoopis minuvanune tüdruk, kellega ma oleks võinud hästi läbi saama hakata.
Pidin taaskord tõdema, et enamus minu soovidest täitusid ristivastupidi.
Võtsin väikese lonsu kuumast kakaost. Käed kuuma tassi ümber põimitud, jäin mõtlikult silmitsema kõrvalmaja hoovis ringi kõndivaid inimesi.
Umbes neljakümnendates tumedapäine naine kõndis tumeda Toyota juurde, avas auto ukse ja võttis sealt välja ühe pappkasti. Jalaga auto ukse kinni löönud, sammus ta aeglaselt maja poole tagasi, samm veidi raskem kui enne. Tundus, et kast oli palju raskem, kui esmapilgul oleks võinud öelda.
Kui naine oli mu vaateväljast kadunud võtsin veel ühe suure sõõmu tassist. Sulgesin hetkeks silmad ja toetasin pea vastu lamamistooli.
Ma tundsin end üllatavalt rahulikuna.
See oli minu puhul veider. Tavaliselt tundsin ma end nädalavahetustel halvasti. Kurvana, kuna mul polnud midagi teha. Kui mitte arvestada teiste inimeste jälgimist ja kakao joomist.
Muidugi polnud ma mingi pealoom, et oleksin võinud pidudel käia. Ei kindlasti mitte. Ma ei armastanud pidusid, ega purjus noorukeid, kes tänavatel ringi kõndisid.
Ma olin pigem rahulik inimene.
Häbelik, nagu mu vanem vend, Nathaniel, tavatses mu kohta alati öelda.
Ning ma nõustun temaga. Ma olengi häbelik. Liiga häbelik.
Ja teistsugune.
Sellal, kui paljud minuvanused kaanisidenda kõrist sisse alkoholi, armastasin mina enda mõmmi pildiga kruusist kakaod juua.
Kuid see oli vaid väike erinevus.
Mind eristas kõigist nendest teismelistest võime, mida ma endale kunagi ei soovinud. Ma ei olnud sellest kunagi kellelegi rääkinud. Isegi mitte enda vanematele. Ma ei ole suutnud. Ma kardan, et nad peavad mind hulluks ja saadavad mu psühholoogi juurde.
Panevad mu hullumajja.
Nimelt oli mu võime mõttejõul asjade liigutamine. Seljuhul ei lugenud isegi kaal. Ma võisin isegi elevandi kohapealt ära liigutada, kuigi see oli kindlasti raskem, kui kohvitassi liigutamine.
Ja ma vihkasin seda. Vihkasin, et ma seda teha suutsin.
Ma ohkasin raskelt.
Endine rõõm ja rahulolu olid haihtunud. Jäänud oli vaid tavapärane kurbus, millega ma viimased paar kuud võidelnud olin.
Uus kool, uued inimesed, uued olukorrad. Kõik oli uus, jäänud ei olnud enam midagi vana. Polnud enam seda tavalist tüdrukut, kes varasemalt koos enda sõpradega oli. Sellest tüdrukust polnud enam jälgegi. Need paar kuud olid olnud minu jaoks laastavad.
Jubedad.
Seda Larat, keda ta vanemad ja vend tundsid, ei olnud enam olemas.
Ta oli kadunud.
Kõik muutuski sellega, kuid me perega paari kuu eest Genevasse kolisime. Väikesesse linna, kus elab veidi alla 20 000 inimese.
Sellest ajast saati ongi mu elu teistusugune sellest, milline ta oli mu vanas elukohas, hoopis teisel mandril, Austraalias.
Kõige õudsem siia kolimise juures oli see, et mu võimed arenesid.
Tasapisi olin ma hakanud harjuma sellega, et suudan asju liigutada. Hakkasin seda ignoreerima. Tuletasin endale alatasa meelde, et keegi ei pea sellest kunagi teada saama. Ja et ma ei kasuta seda annet kunagi.
Kuid siis, kolides siia Ameerikasse, toimus minuga midagi kohutavat.
Hirmuäratavat.
See juhtus ühel täiesti tavaliselt kolmapäeva pärastlõunal, mil mul oli matemaatika tund. Meil oli kontrolltöö. Lõppkokkuvõttes läks see mul väga hästi, kuigi ei olnud selle õppimisega suurt vaeva näinud.
Paar minutit enne tunni lõppu viisin töö nooremapoolsele meesõpetajale, kes selle naeratades minu käest vastu võttis. Täiesti kogemata puutusid meie käed kokku.
Ja siis see juhtus.
Ma nägin, midagi ta elust. Minevikust. Lapsepõlvest.
Nägin, kuidas teda löödi. Kuidas tema ema peksis teda vitsaga, karjudes poisile, kui halb ta on. Naine karjus talle otse näkku, et ta vihkas teda ja soovis tema surma. Soovis, et ta poeg oleks surnuna sündinud. Et teda poleks kunagi üldse sündinudki.
Poisi pluus oli verest läbi imbunud ning ta kätel olid sügavad haavad.
See vaatepilt oli õudne.
Õõvastav.
Ma oleksin kindlasti veel rohkemat näinud, kui õpetaja poleks minult küsinud, kas kõik on korras. Olin tol korral noogutanud ja enda kohale tagasi läinud, proovides hoolikalt hoiduda kõikide katmata küünarnukkudest, mis üle laua äärte ulatusid.
Sellest korrast alates hoidusin kõikide paljastest kätest ja muudest katmata kehaosadest, et mitte seda tunnet uuesti kogeda.
Ma hakkasin kandma pikkade varrukatega pluuse, pusasid ja pikki teksapükse. Ma ei saanud kanda koolis lühemaid riideid. Samuti ei saanud ma seda rahvarohketel tänavatel, ega ka poodides. Ainus koht, kus mul see võimlik oli, oli kodu.
Aluses tundus see mulle nii veider, et ma ei suutnud neid puudutades midagi näha. Kuid mida pikemalt ma sellele kõigele mõtlesin, seda suuremat rõõmu see mulle pakkus. Ma ei pidanud olema ettevaatlik, et neid mitte puudutada. Ma ei pidanud hoiduma nende kallistustest.
Mul oli selle üle hea meel.
Kuigi ma ei mõistnud seda siiamaani, miks nende kolme puudutamine minus mälestusi esile ei kutsunud.
Ohkasin ja rüüpasin veel ühe lonksu jahenema hakkavast kakaost. Avasin uuesti silmad ja tõstsin pea, et vaadata naaberaeda.
Kolimisauto oli kadunud. Selle asemele oli ilmunud must Alfa Romeo. Mu peast jooksis läbi mõte, et selliste autode ostmiseks peab see pere ikka väga rikas olema.
Väga-väga rikas.
Olin kunagi endalegi autot soovinud, kuid isa oli selle peale kostnud, et nii noorel tüdrukul ei tohiks autolubasidki olla, rääkimata siis veel autost.
Palusin mõlemaid vanemaid veel mitmeid kordi, kuid lõpuks jäi see asi sinnapaika. Mõnesmõttes oli isal vist ka õigus.
Kuigi siis ma seda eriti ei mõistnud.
Asetasin mõmmi pildiga kruusi lamamistooli kõrvale laule ja tõmbasin pleedi endale kurguni. Mulle tundus nagu tuul oleks vahepeal tõusnud ning temperatuur veel kraadi võrra allapoole langenud.
Tõstnud rõdult uuesti pilgu naabermajale, silmitsesin auto pagasniku kallal askeldavat pikakasvulist poissi, mustad juuksed tuules lehvimas.
Tõusin aelgaselt lamamistoolil istuli, et poissi paremini jälgida.
Ta sahmerdas mitu pikka minutit auto pagasniku kallal, kuni viimaks sealt midagi välja tõstis. Ma täpselt ei saanud aru, mis see oli, kuid see tundus väga raske.
Kindlasti metallist.
Poiss lükkas pagasniku kinni ning sammus tagasi auto esiosa juurde, jättes metallist eseme maha vedelema.
Ta avas kaasõitja ukse ja kummardus, et autost midagi võtta.
Kui ta jälle auto kõrval seisis, nägin, kuidas ta telefoni enda parempoolsesse taskusse lükkas ja tagasi auto tagumise osa juurde läks, enne kaasõitja ukse kinni lüües.
Nüüd nägin ma metallist eset korralikumalt.
See osutus vaala kujuks. Minu algne arvamus, et see oli metallist, osutus valeks. See oli valmistatud hoopis klaasist.
Imetledes vaatasin, kuidas mustajuukseline poiss vaala enda kätte võttis ja sellega maja poole sammus.
Kuigi vaala kuju oli umbes meetri pikkune ja väga paks, ei tundnud, et poiss seda raskeks oleks pidanud. Ta kõndis nii nagu tavaliselt. Oleks võinud isegi arvata, et see on tehtud plastmassist, kui poleks seda nii täpselt silmitseda saanud.
Ma ei tea, mis mul arus oli, kui ma vaala poisi kätest eemale nihutasin.
Jälgisin pingsalt kuju, liigutades seda aeglaselt poisist eemale.
Mul ei olnud seda kavas lõhkuda, kindlasti mitte.
Silmanurgast nägin poisi tardunud keha. Ta jõllitas pingsalt enda ees liikuvat kujutist, suu veidi paokil.
Tahtmatult ilmus mu huulile naeratus.
See oli esimene kord, kui ma enda annet kasutades pisukest rõõmu tundsin.
Kuid seda rõõmu ei jätkunud kauaks.
Minu tähelepanu hajus, kui jäin poissi pikemalt silmitsema.
Tundsin kuidas energia, mis vaala õhus oli hoidnud, kadus.
Ehmunult viisin pilgu kujule, silmitsedes, kuidas see veel sekundi õhus püsis ja siis maa poole hakkas kukkuma.
Nägin, kuidas noormes tegi hüppe vaala suunas, käed pikalt ette sirutatud.
Kuid ta jäi hiljaks.
Kõigest sekundi.
Ühe hetke.
Poiss maandus vaala purunenud tükkidel.
Ehmunult ajasin ennast püsti, pleed õlgadelt maha libisemas. Astusin sammu rõdu äärele lähemale ja haarasin sellest kõvasti kinni, jäädes silmitsema maas lamavat poissi.
Ma kartsin, et ta oli viga saanud.
Tänu minu lollusele.
Tuul keerutas mu alaselga ulatuvaid pikki, veidi lokkis tumeblonde juukseid, ajades neid mu näo ette ning laskmata mul seetõttu korralikult ringi vaadata.
Lükkasin ühe käega need enda näo eest ära, teisega hoidsin endiselt tugevalt rõdu äärest kinni. Viimane, mida ma soovisin oli, et tuul mu üle rõdu ääre paiskaks.
Langetasin hetkeks pea ja neelatasin.
Mind valdas vastik eelaimus, et ta oli tõesti viga saanud. Koht kuhu ta kukkus oli kaetud siiski klaasikildudega.
Vastikustundega tõstsin uuesti pea, lastes pilgul esialgu üle kogu lähiümbruse käia. Viimaks viisin pilgu noormehele.
Ta oli end klaasikillu hunnikust eemale veeretanud, lamades nüüd selili vaala allesjäänud tükkide kõrval.
Ma silmasin tema parema käe varrukal midagi punast, mis aeglaselt murule tilkus.
Veri.
Mu suhu ilmus vastik metlane maitse, pannes mu mitmeid kordi neelatama, et sellest lahti saada. Kui see mul ei õnnestunud, sülitasin üle rõduääre.
Kui see ka seda maitset mu suust ei eemaldanud, kobasin käega seljataga asuva laua juures, proovides haarata kakao kruusist.
Kuid minu kätte see ei jõudnudki.
Läbi juuste suutsin silmata, kuidas majast jooksis välja naine, keda ennist jälginud olin. Ta jooksis suure hooga kolme astmelisest trepist alla, enda poja suunas.
Lasin mõlemad käed külgedele rippu ja asutsin sammu tahapoole.
Ma olin inimest vigastanud.
Ta oleks võinud niimoodi surma saada.
Minu pärast.
Naine laskus noormehe kõrvale põlvili ja haaras ta verisest käest.
Ta ütles midagi.
Haavatu kõrvale ilmus veel teinegi inimene. Mees oli justkui vanem versioon mustajuukselisest noormehest.
Tema isa.
Lükkasin käega tuulest sasitud juukseid näo eest kõrvale ja astusin veel ühe sammu tagasi. Metalne maitse mu suust ei olnud kadunud.
Nägin, kuidas poiss ema toega ennast istuli ajas.
Tema verine käsi oli nüüd mulle selgesti näha. Liigagi selgesti.
Järjekordse vastikustundega tõstsin pilgu poisi käelt hoopis tema näole.
Ma kohkusin.
Ta vaatas siiapoole.
Mulle otsa.
Lükkasin näo ette ilmunud juuksed uuesti eemale. Ma arvasin, et olin valesti näinud.
Kuid ei olnud.
Ta vaatas siia, minu suunas, mulle otsa ja oli... vihane.
Astusin kohkunult veel ühe sammu tagasi, koperdades vastu lamamistooli. Sammu kõrvale astudes, taganesin veel paar sentimeetrit.
Poisi pilk oli nii süüdistav... Pahane.
Kas ta teadis, et mina olin seda teinud? Teadis, et mina liigutasin tema vaala?
Ma tundsin ennast halvasti.
Pöörasin pilgu häbitundega kõrvale ja taganesin selg ees rõdu ukseni.
Mitmel korral proovisin avada rõdu ust, mida ma enda värisevate käte tõttu teha ei suutnud. Viimaks, kui ma ei suutnud enam tema pilku endal taluda, pöörasin end ringi ja avasin kiiresti ukse.
Tuppa astudes võttis mind vastu soojus. Ma ei olnud enne taibanudki, kui külm mu tegelikult oli. Ning kui halb mul oli.
Sulgesin enda järel ukse, tõmmates ette mõlemad kardinad.
Mu tuba täitus pimedusega.
Astusin väriseval sammul enda voodini ja istusin sellele.
Kuidas ma sain nii loll olla?
Hõõrusin mõlema käega tugevasti enda nägu. Ma tundsin ennast nii kohutavalt. Ma olin vigastanud inimest tänu enda jubedatele võimetele.
Kuidas ma võisin?
Ma poleks tohtinud seda teha. Poleks pidanud seda tobedat vaala liigutada.
Süütundest haavatud, kallutasin end voodisse pikali, jalad veidi üle voodiääre rippumas.
Ma olin murest murtud. Ma oleksin tahtnud minna tagasi rõdule ja vaadata, millises seisus noormees on. Kuid ma ei saanud seda teha. Ta oli mind näinud ning polnud just väga raske kahte asja kokku viia.
Muidugi võis ta juba majas sees olla, mis oli üsna tõenäoline, kuid ma ei hakanud riskima. Ja sel polnud nagunii enam suurt vahet.
Kahju oli juba tehtud.
Mul jäi üle vaid loota, et me ei kohtu enam kunagi. Või et kui me ka kohtume, ei tunne ta mind ära.
Tagasi üles Go down
Mezilane
Pipar
Mezilane


Female Postituste arv : 1381
Age : 25
Asukoht : Eesti

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 14:51

Mulle oleks meeldinud kui peategelane ei oleks veel teada saanud, et tal on võimed. Laisklen ja ei viitsi pikka tagasidet anda.


Uut!
Tagasi üles Go down
http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 15:04

Veel? Very Happy
Ta teab seda terve enda elu, et tal need on. Ta vaikis need lihtsalt maha. Very Happy
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 15:49

Mulle meeldib sinu idee Cilen!!!

Ja see ,,väike'' äpardus uue naabripoisiga tõotab midagi head (Y) Ning arvestades Lara võimet vms, siis usun, et sinu jutule on ka päris õige pealkiri pandud.

Kõige naljakam oli lugedes see, et kui ma jutuga sinnamaani jõudsin, kus sa esimest korda tüdruku nime mainisid, meenus koheselt proloog ning seejärel käis selline veider elevuse jõnks kehast läbi. Miks, ei tea!! Very Happy Ning teine jõnks käis läbi siis kui see naabripoiss Larat nägi. Very Happy

Tema vennal on kohutavalt naljakas nimi. Sain kõht kõveras naerda ning üks paras naeruteraapia kulus marjaks ära, seega tänan Wink

Nüüd ma ootaks heameelega uut osa ning loodan, et uues osas me saame ka ähemalt tema ,,vanematega'' tutvuda Wink

EDU!!! :)
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 17:24

Kuidas saab olla pettunud selleärast, kui endavanuse tüdruku asemel tuleb kõrvalmajja endavanune poiss? Nagu.. vastupidisest olukorrast saaksin ma isegi aru. Very Happy

See pusade ja muude pikkade asjade kandmine tuletas mulle seda Alyson Noeli juttu "Igavesti" meelde, kus peategelane samuti pusasid ja asju kandis, sest ei tahtnud teisi puudutada (vms). Samas on see ka loogiline võte, sest ma arvan, et ma poleks ka kuigi rõõmus, kui peale iga kord kellelegi vastu minemist näeksin ma nende minevikku või midagi. Very Happy Teisest küljest jällegi ei lähe ma niisama ka vabatahtlikult kellelegi vastu, olgu mul siis pikad riided või mitte.

Ja viimane rida ajas mind naerma. Lihtasalt seepärast, et see on kõige lollim lootus üldse, arvestades seda, et nad on naabrid. Very Happy

Aga muidu lase aga edasi. Wink
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 19:20

Birgiiiit, tahad väita, et Nathaniel on naljakas nimi? Very Happy
????????????????
Häh.


Keku: Noh, seda muidugi. Very Happy
Kuid Laral puuduvad koolis sõbrad. Üleüldse puuduvad. Seepärast ta sooviski, et naabermajja koliks tema vanune tüdruk, lootuses, et ta hakkab temaga hästi läbi saama.

Ma olen seda lugenud. Kunagi eelmine aasta ja ma suurt midagi ei mäleta. Very Happy Agaa kas see tüdruk ei näinud mitte teiste aurasid?
Või okei, ma ei mäleta. Very Happy

Selles suhtes jah, muidugi ei lähe. Kuid kui koolis kell heliseb vahetundi, õpilased tormavad suure merena klassist välja... Koridorid on ju siiski õpilastest üleujutatud. Very Happy Kõik kohad on neid täis. Very Happy

Haha. Very Happy
Ta pidi ju kuidagi enda enesetunnet parandama. Very Happy
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 19:30

Ta nägi aurasid, kuulis nende mõtteid, sai kogu mineviku puudutades teada.. lõppkokkuvõtteks sai surematuks ka. Ehk way too much. Very Happy

Jaah, rahvamassid on jah need ohtlikud. Very Happy
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 20:05

Ah, ma ei mäletanudki. Very Happy Eriti. Very Happy
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 20:25

Jah on, minumeelest selline veider, aga kui ma nüüd seda paar korde veel välja naersin ja endale kõva häälega ütlesin, siis ei olnudki väga jube, vb aitaks see kui sa ütleksid kuidas sa seda nime hääldad, äkki ma ise hääldan tobedalt ja seepärast ka nimi imelik tundub Wink
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 20:46

Ma hääldan samamoodi nagu kirjutan. Very Happy
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 20:58

Noh okei, okei, siis ma võin seda veel kannatada xD
Tagasi üles Go down
*Nastik.
Kärameister
*Nastik.


Female Postituste arv : 1048
Age : 27

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 21:08

Jah, eks väike sarnasus "Igavikuga" oli, aga mulle turgatas esimesena pähe mingi lasteraamat "Matilda", kus tüdrukut peeti ülimaks weirdoks, sest tal oli telekineesivõime Very Happy Aga eks tegelikult on ju kõik ideed mingil moel siin maailmas juba ära esindatud.

Aga loo kohta siis seda, et seda on väga hea lugeda, olukord tekkis mulle nii hästi silme ette, kogu see naabruskond ja inimesed jne Very Happy Meeldis väga, ja idee on ka huvitav. Ootan uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
http://www.nnastik.blogspot.com
Mezilane
Pipar
Mezilane


Female Postituste arv : 1381
Age : 25
Asukoht : Eesti

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime22/7/2012, 21:26

Matilda on hea raamat, mu isa luges ka läbi.
Tagasi üles Go down
http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime23/7/2012, 14:00

Birks: Very Happy

Nastik: See raamat on "Igavesti" Very Happy
Aga igatahes ma ei mäleta tolles raamatust midagi ning kui tõesti on sarnasusi siis kogemata. Very Happy
Ja ma ma seda teist raamatut pole lugenud. Very Happy

Tagasi üles Go down
*Nastik.
Kärameister
*Nastik.


Female Postituste arv : 1048
Age : 27

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime23/7/2012, 14:24

Oih Very Happy
Feilisin natuke Very Happy

Aga nagu ma juba mainisin, meeldib mulle su jutt väga :)
Tagasi üles Go down
http://www.nnastik.blogspot.com
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime23/7/2012, 14:27

Haha Very Happy

Seda on ainult rõõm kuulda. Very Happy
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime25/7/2012, 22:47

2. osa

„Ah, lõpeta ära,“ ütlesin ja haarasin külmkapist piimapaki.
Nate toetus laia naeratuse saatel vastu köögikappi. „Mida ma lõpetan?“
Pöörasin end pahaselt tema poole. „Ma ei tule mingile nõmedale peole. Sa tead väga hästi, et ma ei käi sellistel üritustel.“
„Kunagi on ikka esimene kord,“ sõnas ta muigega.
Turtsatasin pahaselt ja valasin laual olevasse valgesse kaussi piima. Tagasi külmkapi juurde kõndides, tundsin endal Nate’i pilku.
„Äkki sa laseksid mul nüüd rahus süüa?“ küsisin pahaselt, asetades piimapaki tagasi külmkappi.
Tagasi laua juurde kõndinud, võtsin ühel toolil istet ja valasin endale hunniku Nesquiki ¹okolaadi maitselisi krõbinaid.
„Ma lihtsalt ei mõista sind,“ sõnas Nate aeglaselt.
Kuigi ma teda ei näinud, oletasin, et üks tema kulmudest oli kortsus.
Võtsin ühe suure suutäie ja pärisin: „Mida sa ei mõista?“
„Seda et sulle kuskil käia ei meeldi.“
„Mis vahet seal on kus ma käin või ei käi?“
„Noh, normaalsetele tüdrukutele pidutseda,“ lausus Nathaniel minu seljataga.
Normaalsetele?
„Aitäh, et sa minu ebanormaalsust nina alla hõõrud. Tänud, kulla venna,“ ütlesin pahselt ja võtsin veel mitu suutäit krõbuskeid.
Kuulsin, kuidas ta naeris.
„Ma nendin lihtsalt fakti, kulla õeke,“ sõnas ta lõbustatult ja astus pikkade sammudega laua juurde, võttes istet minu vastas.
„Mis fakti?“ küsisin täis suuga.
Nate’i näol ilutses lai muie, kui ta mulle enda tumesiniste silmadega otsa vaatas. „Sa jääd igavesti vanatüdrukuks, kui nii edasi lased.“
Tõstsin pilgu enda söögikausilt ja vaatasin talle kipras kulmuga otsa. „Seda järeldad sa selle järgi, et ma pidudel ei käi? No tõesti, kes meist siin geenius on?“
„Hea küll,“ noogutas ta silmi pööritades, „mulle tundub, et sind on võimatu sinna peole saada. Olgu, ma annan alla.“
Tõstsin hetkeks uuesti pilgu enda toidult ja naeratasin.
„Nii juba läheb,“ ütlesin.
Võtsin järgmise suutäie, siis veel järgmise, kuni kõik söödud oli.
Tõusin laua äärest püsti ja viisin nõud kraanikaussi, kogu selle aja jälgimas mind Nate’i pilk.
Silmi pööritades pöörasin end ümber ja nõjatusin vastu köögikappi. Nii nagu ennist Nate oli teinud.
„Noh?“ küsisin, asetades käed rinnale risti ja puurides teda lõbustatud pilguga.
„Mis noh?“
„Tahtsid veel midagi küsida?“
Ta oli hetkeks vait, peas selline nägu nagu tal tavaliselt pinksalt mõeldes oli.
„Ah jaa. Uusi naabreid nägid juba? Eile õhtul kolisid sisse,“ sõnas Nate.
Vaatasin ehmunult Nate’i poole, kuid nähes tema näos ainult uudishimu, ohkasin mõtteis kergendatult. Ta ei teadnud juhtunust midagi.
„Ei,“ valetasin, proovides näida võimalikult ükskõiksena.
Nate vaikis hetkeks, kuid kehitas siis õlgu. „Mina samuti mitte.“
„Miks sa arvasid, et ma neid nägin?“
„Sul on sinnapoole kõige parem vaade. Rõduga ja puha. Lihtsalt arvasin, et märkasid midagi,“ ütles Nate ja kehitas taaskord õlgu.
Noogutasin.
Mul oli hea meel, et ta sellest vahejuhtumist teadlik ei olnud. Ma tundsin end juba niigi süüdlasena ning kellegi teise näägutamine selle kallal oleks mu enesetunde veel halvemaks muutnud.
Meie vahel valitses hetkeline vaikus, kui Nate taas enda suure suu lahti tegi.
„Oled peo osas ümber mõelnud? Olen kuulnud, et vanatüdrukute elu pole just kõige roosilisem,“ sõnas Nate.
„Isver! Kas ma mitte juba ei öelnud, et ma ei tule sinu nõmedale peole?“
„Hkhhmm... Tegelikult see ei ole nõme pidu ja see ei ol-“
„Mind ei huv-“
„Ja teiseks, see ei ole minu pidu, vaid hoopis-“
„Mind ei huvita kelle pidu see on. Ma ei kavatse sinna mina ja punkt,“ ütlesin, iga sõnaga aina pahasemaks muutudes.
„Layla pidu,“ lõpetas Nate oma lause.
„Vaata, mind ei huvita kelle pidu see on või ei ole. Ja... Kes kurat see Layla veel on?“
„Ta on see blon-“
Nate ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest kööki astus üllatunud näoga ema, kes alles pid¾aamas oli.
„Lapsed, lapsed. Mis teil siin küll toimub? Terve maja kajab teie häältest,“ ütles ema haigutades ja haaras kätte ühe klaasi, kuhu ta pudelist kaseeritud vett valas.
„Mis asja te kisate, ma ei mõista?“ küsis ema uuest, kui oli klaasist ühe lonksu võtnud.
Nüüd oli minu kord õlgu kehitada. „Me arutasime päevaseid sündmusi.“
„Jah, just nimelt,“ noogutas Nate entusiastlikult kaasa.
„Sellise kisaga?“
„Nooh,“ sõnas Nate, „meil olid üksteisele nii põrutavad uudised, et me lihtsalt ei suutnud end vaos hoida.“
Noogutasin kiirelt nõustumise märgiks, kui ema pilgu minule pööras.
Peale väikest vaikust ta ohkas. „Heakene küll. Aga tehke nüüd ruttu, muidu jääte veel kooli hiljaks.“
Kiire peanoogutuse saatel tormasin köögist välja, otse esiku suunas. Olin enne enda õlakoti alla toonud, et ei peaks peale söömist tagasi üles minema ja siis uuesti veel ka alla.
Esikusse jõudes tõmbasin selga õhukese musta värvi mantli ja jalga kollased converse ketsid. Heitnud pilgu läbi välisukse väikese nelinurkse akna, otsutasin, et mul läheb vaja ka salli.
Haarasin nagist valge salli ja mässisin selle tugevalt enda kaela ümber.
„Nate?“ hüüdsin end ringi pöörates.
„Jajah,“ kuulsin teda hüüdmas ja hetk hiljem nägin teda koridori tormamas, käes musta värvi õlakott.
Ta silmitses mind mõned hetked, enne kui midagi öelda söandas.
„Õues on tõesti nii külm?“ küsis ta viimaks, kulm lõbustatult kortsus.
Ohkasin tüdinult.
„Kas me võiks juba minna?“
„Kuhu sul nii kiire on?“ küsis Nate ja tõmbas endale aegluubis jope selga.
Pööritasin pahaselt silmi. „Ma ei tea, kooli äkki? Kui sa viitsiksid kella vaadata, siis sa siin küll praegu ei uimerdaks.“
Ta hakkas naerma ja avas mu seljataga ukse. „Palun, preili Korralik.“
Mu näole ilmus muie, kui ma end ringi pöörates välisuksest välja, tuulisesse õue astusin.
„Tänud, härra Viisakaks.“
Kuulsin kuidas ta turtsatades ukse sulges ja minu järel edasi astus.
„Tead,“ sõnas Nate minu kõrvale astudes, „seoses selle peoga tah-“
„Nate!“ hüüatasin pahasalt ja virutasin talle rusikaga vastu rinda. „Ära minu kuuldes enam ühesti peost räägi või ma löön sind uuesti.“
„Oh sa,“ pomises ta ja hõõrus haiget saanud kohta. „Ma ei teadnud, et sa nii kõvasti lööd.“
„Nüüd siis tead.“
Kõndisime mööda tormist tänavat edasi, lähenedes iga sammuga koolimajale. Nate minu kõrval ei maininud enam poole sõnagagi Layla pidu, vaid hõõrus endiselt kohta, kuhu ma teda löönud olin.
Kuigi mulle tundus, et ta dramatiseeris lihtsalt üle, sest löök ei olnud nii tugev, et temasugusele musklis poisile viga teha.
Edasine tee koolini oli täidetud Nate’i jutuvadinaga, mil ta seletas mulle millised autod sobivad naistele ja millised meestele. Muidugi ma proovisin teda kuulata ja noogutasin vahepeal hajameelselt kaasa, kuid kui me viimaks koolimaja ette jõudsime, oli kogu ta jutt mu peast hetkega pühitud.
Mu tuju langes, kui ma taaskord seda hiiglaslikku koolimaja silmitsesin. Mu kõht kiskuks krampi, kui ma juba eemalt silmitsesin paari enda klassi õpilast.
Vihkajad.
Ja ma pidin neist mööduma, kui tahtsin koolimajja sisse saada.
„Nate?“ küsisin seisma jäädes. „Kas sa võiksid koos minuga peauksest sisse tulla? Ma tean küll, et sul on tund kooli teises otsas ja sa saaksid teisest uksest minnes kiiremini, aga...“
„Kas nad tülitavad sind jälle?“ päris Nate vihase häälega ja osutas peaga minu vihkajate suunas.
Noogutasin peaaegu märkamatult pead.
„Jah, ku-“ ma vakatasin poole sõna pealt, kui märkasin, kuidas Nate raevuka sammuga minu kõrvalt minema hakkas kõndima.
„Mida sa-?“ hüüatasin kileda häälega ja jooksin talle järgi, haarates kinni ta käsivarrest, et teda peatada.
„Mida sa teed?“
„Annan sellele tolgusele peksa,“ vastas ta raevukalt ja põrnitses vihaselt kamba liidrit, John’i.
„Kas sa oled hulluks läinud? Sa ei saa-“
„Hulluks? Ma ütleks parem, et sina oled hull kuna pole nende värdjatega midagi ette võtnud,“ ütles Nate, kulm vihaselt kortsus.
„Lõpeta ära, Nate. See muudaks asja ainult hullemaks,“ sõnasin pahaselt, kulm niisama kipras nagu temal.
Nate tahtis ennast minu haardest vabastada ja otse nende suunas tormata, kuid ma haarasin ka teise käega tema käsivarrest ja hoidsin teda tagasi.
Super-Lara.
Mõned teises olukorras oleks see mu muigama pannud, võib-olla isegi naerma, kuid preaguses olukorras oli see peaaegu kurb.
„Sel pole mõtet,“ ütlesin uuesti.
Ja ei olnudki. Viieliikmeline kamp sisenes valjude turtsatuste saatel koolimajja, igaüks heitmas meile põlastavaid pilke. Rohkem küll mulle, kui Nate’ile.
„Järgmine kord,“ sõnas Nate pahaselt ja rapsas enda käe mu haardest lahti, „järgmine kord, kui keegi neist sulle midagi teeb, ma ausõna annan neile peksa.“
Hingasin sügavalt sisse ja proovisin kõlada võimalikult muretuna. „Isegi tüdrukutele, härra Viisakas?“
Ta turtsatas. „Muidugi mitte. Küll ma midagi välja mõtlen, kui nad sind tüütama peaks.“
Ma oleksin tahtnud teda tänada, et ta minuga nii hea on ja mind kaitseb, kuid ma kartsin, et ta võtaks seda kui minu nõusolekut nende poiste peksmiseks. Ja seda ma ei soovinud.
Vägivald ei lahendaks midagi. See muudaks kõik ainult veel hullemaks ja tooks Nate’ile jama kaela.
„Okei, ma lähen nüüd. Kell heliseb kohe,“ sõnasin, sättides kotti paremini õlale.
„Kas ma saadan sind?“
„Ah, ei. Ma saan nüüd ise.“
Astusin lehvituse saatel temast mööda ja sammusin läbi tuulise kooliõue edasi, käed tugevasti mantli taskutesse surutud.
Mu mantli alt valla pääsenud juuksesalgud keerlesid näo ees, laskmata mul korralikult isegi silmi pilgutada. Ma ei olnud seda ennist märganudki, et tuul oli veel kõvemaks läinud, kui ta seda hommikul oli. Isegi taevas oli ähvardavalt hall nagu tahaks kohe vihma sadama hakata.
Koleda ilma tõttu oli ka õues vähe inimesi. Siin-seal nägi paari inimest, kuid ülejäänud olid tugeva tuule ja külma eest koolimaja kõledate seinte vahele pagenud.
Ukseni jõudes heitsin veel ühe pilgu enda seljataha, lootuses seal Nate’i näha, kuid keda ma sellegipoolest ei näinud. Üks tema julgustav pilk oleks praegusel hetkel igati kasukus tulnud. Eriti veel nüüd, mil oli suur tõenäosus, et seesama kamp uksetaga varitseb.
Võttes julguse kokku avasin raske eesukse ja astusin sisse sooja majja. Lastes pilgul enda ümber ringi käia, ei silmanud ma neid õnneks kusagil.
Vähemalt nii palju õnne mul veel oli.
Rahulikuma südamega jalutasin garderoobi ja panin enda üleriided nagisse. Vahetanud ketsid madalate kingade vastu, jalutasin teisele korrusele, kus mul algas keemia tund.

Kui kell söögivahetundi helises oleksin tahtnud rõõmus kiljuda. Mu kõht oli juba teise tunni keskel vaikselt teada andnud, et ta tühi on.
Lahkudes esimeste õpilaste seas klassist, võtsin suuna söökla poole. Nii tegid ka paljud teised minu klassi õpilased, välja arvatud need, kes pidasid end liiga tähtsateks, et siin süüa. Nende „tähtsate“ alla kuulusid muidugi ka Vihkajate kamp.
Sedasi nimetasin ma neid viit inimest ainult enda mõtetes. Kuigi ega mul polekski kedagi kellega sellistel teemadel rääkida.
Nate, tema muidugi, kuid ta on poiss ja pealegi mu vend. Ja kuidas ma saakski temaga rääkida, kui ta kohe kellelegi peksa annaks?
Oma vanematega?
Kindlasti mitte. Ma ei suudaks taluda nende pilke, kui nad minult selle kõige kohta küsiks. Isa kurba häält, mis küsiks minult, kas ma ei usalda neid.
Sellele küsimusele on tegelikult väga raske vastata. Muidugi ma usaldan neid, kuid on asju, mida lihtsalt ei saa rääkida.
Aga ei see tähenda, et me neid ei usaldaks. Usaldan küll. Lihtsalt...
Mu mõtte katkestas kokk, kes mu taldrikusse hunniku ühepajatoitu pani. Mu sõõrmeisse paiskus toidu lõhn, mis mu nina krimpsutama pani.
See oli jälk.
Naeratasin kokale veidi vastumeelselt ja astusin edasi, võttes endale klaasi segumahla ja ühe kohukese.
Ma ei tahtnud küll ebaviisakas olla ega midagi, aga ma lihtsalt ei talunud selle toidu lõhna. Mistõttu ma viisin selle teise leti juurde, kuhu viidi mustat nõud. Jätsin enda kätte vaid kohukese ja mahlaklaasi, millega ma söökla tagumise nurga poole tõttasin. Seal pidi kindlasti mõni tühi laud olema.
Ja nii ka oli.
Võtsin istet söökla tagumises nurgas, akna kõrval asuva laua juures. Tõmbasin tooli laua alt välja ja asetasin enda tänase söögi lauale.
Palju seda just ei olnud, kuid siiski parem kui haisev ühepajatoit.
Võtsin istet, asetades enda õlakoti maha. Lasin hetkeks pilgul üle söökla käia. Mu pilk tabas midagi, mida ma algul silmapetteks pidasin. Kui ma mitu korda järjest tugevalt silmi pilgutasin ja uuesti vaatasin, ei olnud see kadunud.
Mu keha tõmbus krampi.
Vihkajad.
Tegin ennast nii väikseks kui suutsin, olles pooleldi laua all. Tõstsin klaasi näo ette ja jäin lootma, et nad mind märganud ei olnud.
Või kui olid, lootsin kogu südamest nad siia ei tule.
Ma olin endast täiesti väljas. Ma ei saanud aru, mida nad siin tegid. Nad ei käi ju peaaegu mitte kunagi siin söömas. Viimati, kui ma neid siin nägin oli kuu aega tagasi, kui direktor tahtis, et kõik koolitoitu sööksid. Tahtis kõigile selgeks teha, et see ei ole nii hull, et peaks kusagil mujal söömas käima.
„Nonii, meie väike Larake,“ kostus mu kõrvu kõrge, liiga tibilik hääl.
Harper.
Mu süda vajus saapasäärde. Oh jumal, miks küll?
Tõstsin aeglaselt pilgu enda sülest, viies pilgu enda ees seisvatele inimestele.
Langetasin klaasi enda näo eest ning asetasin selle enda ees olevale lauale. Mu käsi värises.
„Mida te tahate?“ pärisin, proovides kõlada võimalikult julgena.
Kõik viis hakkasid naerma.
„Mida te tahate?“ küsis John minu häält järgi tehes.
Selle peale kostus kamba poolt veel suuremat naeru.
Märkasin, et nii mõndeki lähedal istuvad inimesed olid oma pilgud siiapoole pööranud.
Ma ajasin end toolil sirgu.
„Ah et mida me tahame?“ küsis John uuesti.
Noogutasin.
„Järgmine kord hoia oma vend ohjes. Mina ei kavatse enam kuulata, et mida me sulle teha võime ja ei või. Meie,“ osutas ta enda kõrval seisvatele isikutele, „teema mida ma tahame. Ükski jobu ei tule meile ütlema, mida me võime ja ei või. Sinu vennale läks see päris kalliks maksma.“
„Mida?“ ahhetasin.
Nate? Jumala pärast, mida ta ometi tegi?
„Just nimelt,“ irvitas Johni kõrval olev blond Harper, „lausa kahju oli teda niimoodi vaadata. Suur sinikas keset nii kena nägu.“
Mu silmad läksid pärani.
„Mida te tegite?“ küsisin väriseval häälel.
Selle peale kostus kamba poolt veel suuremat naeru.
„Paar lööki siia-sinna,“ kostis heledapäine Gavin.
„Lööki? Te lõite teda?“
„Mis sa ise siis arvad?“ vastas Harperi kõrval seisev Evey, kes keeras ümber sõrme enda tumepruune juukseid.
Mu kurku tekkis klomp.
Nad lõid Nate. Minu venda.
Kuidas nad võisid?
Tõusin toolilt püsti, haarates maast enda musta õlakoti, mille ma enda õlale asetasin.
Enne veel, kui ma nende juurest minema kõndisin, haarasin end täis mahlaklaasi ja valasin selle sisu Johni peale.
Ma ei jäänud tema reaktsiooni vaatama, vaid tuiskasin sööklast välja, otse garderoobi suunas. Ma olin nii vihane. Nii õnnetu, et Nate minu pärast viga sai.
Miks ma alati suutsin kõigile haiget teha?
See poiss, nüüd Nate...
Ümber nurga keerates tormasin enda nagini, panin mantli selga, hakkamata selle nööpidega aega raiskama. Kuidagimoodi panin endale salli kaela ja vahetasin jalanõud. Kiirelt viskasin koti üle pea, et see õlalt maha ei vajuks.
Enne veel, kui ma koolimaja uksest välja tormasin, heitsin pilgu enda seljataha. Tegin seda selleks kuna tahtsin olla kindel, et keegi neist viiest mulle ei järgneks.
Kui nägin, et siin polnud kedagi, tundsin suurt kergendust. Tahtsin just end uuesti ümber pöörata, kui nägin kuidas keegi mu vaatevälja ilmus.
Kipsis käsi, mustad juuksed, pikka kasvu.
Kuum jutt jooksis üle mu selja, pannes mu ülekere värisema.
Tema.
Enne veel, kui ta mind märgata jõudis olin ma majast väljunud ning jooksin nii kuis jaksasin kodu poole. Kinnitasin endale, et see pole võimalik.
Ta ei saanud koolis käia. Mitte siin koolis. Mitte selles.
See ei saanud lihtsalt võimalik olla.
Tagasi üles Go down
Dragomira
Juudijõulupuu
Dragomira


Female Postituste arv : 235
Age : 25
Asukoht : Kagu-Eesti

Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime25/7/2012, 23:13

Ma ei ole siin veel kommenteerinud, ei teagi miks, aga ma tahaksin öelda, et sa kirjutad minu meelest väga hästi. :) See lugu on ka hästi põnev ja huvitav, ja Nate on hästi tore. ^^

See, kui sa kirjeldasid, et Nate räägib, millised on meeste autod ja millised naiste autod, tuletab mulle kangesti meelde mu onupoega. Me jalutasime temaga maalt linna ja siis ta rääkis, millise auto ma peaksin endale ostma, nii et su jutus tekkis mul selline deja vu tunne. :)

Selles jutust tõotab tulla midagi ülipõnevat, seega ma jään pikisilmi uut osa ootama. :)
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Varjukülg Empty
PostitaminePealkiri: Re: Varjukülg   Varjukülg Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Varjukülg
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 9Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Cileni looming-
Hüppa: