Varjukülg

Tänud big like'i eest.

Mulle meeldib ja see jutt mõjub mulle kuidagi kahtlaselt inspireerivalt. Niipea, kui seda loen, tuleb tahtmine pliiats kätte võtta ja kirjutada.
Igatahes ma ootan väga uut osa.

Lugesin selle siis ka ära ning hetkel küll meeldib. Muidugi kui ole õpetaja käe puudutamine ja see, kuidas ta nägi tema mineviku, tekkis tunne nagu loeksin "Igavesti". Sel tüdrukul oli sama võime, kuid nüüd enam ei arva seda
Uut osa!

MyMystery: Haha, päris lahe et niimoodi mõjub.

Alice: Tore, et meeldib. :)

Emand: Kui sarnanebki siis igatahes pole see nii mõeldud. Ma õieti ei mäletagi seda raamatut ning see on täielik kokkusattumus.

Olgu Lihtsalt esimene mõte oli, et on sealt. Kuid samas paljudes raamatutes need võluanded korduvad, nii et kõik on korras
Huvitav lugu, muide

Ma tänan.

Kuid, millal siis uut osa on oodata?

Ohh, ma ei tea.
Ma käin nimelt tööl. Väga korrapäratult, sest koguaeg pole vaja käia. Igatahes on need päevad hommikul 8-st kuni õhtul kella kuueni ning enamus ajast seisan ma seal püsti ja rabelen. Nii et koju jõudes olen ma räpane ja väsinud ning ainus soov on midagi süüa saada ja siis lihtsat istuda ja mitte midagi teha.
Nii et mul tõesti pole vähimatki aimu millal uus osa tuleb.

Mis tööd sa teed?

Olen porgandi- ja kartulikombaini peal ja sorteerin ka vahetevahel.
Kui sulle firma Koorti Kartul midagi ütleb, siis tead.

„Äpu,“ naeris John, haaras maast minu õlakoti ning virutas selle klassi teise otsa, otse Gavini sülle. Viimane hakkas samuti naerma ja tõmbas koti luku lahti, kallates kogu koti sisu klassi ette laiali.
Surusin hambad tugevasti kokku ja rahustasin end mõttega, et varsti on see läbi. Nad tüdinevad minu kiusamisest ja tegelevad enda asjadega edasi.
Vaikides tõusin enda pingilt klassi keskmes püsti ja sammusin näiliselt rahulikul sammul klassis ettepoole. Tundsin endal paari klassis viibiva õpilase kaastundlikke pilke, samal ajal kui mu kõrvu kostus Harperi kile naer.
„Kuidas nunnul Nate’il läheb?“ küsis ta naeru vahepeale, tagumik toetumas matemaatika õpetaja laua peale.
Käed enda lumememme mustriga kapsuni käistes rusikasse surunud, proovisin ma Harperist mitte välja teha. Tema pilkav hääletoon ajas mu marru.
Klassi ees seisma jäädes viisin ühe kiire pilgu Gavinile, kes end vastu tahvlit toetas, näol lai irve, mis mu südame pahaks ajas. Enda põlvedele laskudes haarasin maast õlakoti ja hakkasin kiiresti sinna enda asju tagasi laduma.
„Tegelikult on mul hoopis üks teine jutt,“ alustas John, hääles teeseldud rõõmsameelsus.
Pilku põrndalt tõstmata kuulsin, kuidas ta jalanõude kurdisev hääl mulle aeglaselt lähenes, kuni viimaks peatusid kaks firma jalanõud otse minu nina ees.
Neelatasin.
Minu käes olnud õpik pudenes mu sõrmede vahelt maha. Tõstsin aeglaselt pilgu Johnile, kes mulle võlts rõõmsameelsusega ülevalt alla vaatas.
„Kuigi ma tavaliselt...“ alustas ta. Johni kulm tõmbus kergelt kortsu, kui ta pilgu enda taha viis. Klassis valitses hetkeks täielik vaikus, kuid siis ta käratas: „Kõik välja. Kõike peale teie nelja.“
John ostusas enda kaaslaste poole, kes nõustumise märgiks naerda pugistasid. Välja arvatud Michael. Ta seisis klassi tagumises nurgas, kulm kortsus ja näol sünge ilme.
„Ja peale sinu, kullake,“ pöördus John uuesti minu poole, kui klass üleliigsetest õpilastest kiiresti tühjaks valgus. Lahkuvate õpilaste näol oli kergendus. Kergendus, et nemad minu asemel ei olnud.
„Asume siis nüüd asja kallale,“ lausus John. Endisest rõõmsameelsusest ei olnud enam jälegegi. Ta nägu oli sünge ja täis kõige jubedamat vihkamist, mida ma iial näinud olin.
„Gavin, tõsta ta püsti,“ ütles ta.
Ajasin silmad ehmunult pärani, kui tundsin, kuidas keegi minust seljatagant kinni haaras ja mu kerge liigutusega püsti tõstis. Ma ei punninud isegi mitte vastu. Selle jaoks olid mu lihased hirmust tuimad.
Käed minu küljest eemaldusid ning hetke pärast seisid mu ees neli Vihkajate kamba liiget. Michaelit nende hulgas ei olnud.
„Kuigi ma tavaliselt tüdrukutele viga ei tee, siis sinu puhul võin ma erandi teha,“ sõnas John kareda häälega, „mul on sinust kõrini. See et sa mind eile kogu kooli ees alandasid ei jää karistuseta.“
Ta astus mulle sammu lähemale, mille peale ma instinktiivselt taganesin.
„Meil kõigil on sinust kõrini,“ täpsustas Evey, keerutades enda pulksirget juuksesalku ümber nimetissõrme.
„Kõigil,“ noogutas Harper.
Kõik neli astusid mulle aina lähemale, samal ajal kui mina taganesin. Järsku tundsin, kuidas mu selg põrkus vastu tahvlit, tõkestades ma taganemisteed.
„Näed ise,“ irvitas John, „sul pole minu eest pääsu.“
Tema nägu oli minu omast ainult paari sentimeetri kaugusel. Johni silmades, mis ainiti minu omadesse puurisid, välgatas jõhkrus.
Johni vasak käsi haaras mu õlast. Hetk hiljem tundsin enda õlal tugevat survet.
„Ära mitte kunagi enam niimoodi tee. Mitte kunagi,“ sisistas ta, silmad vihaselt kissis. Tema parem käsi haaras minu teisest õlast, surudes mind tugevasti vastu tahvlit.
„Mitte kunagi,“ kordas ta.
Tundsin, kuidas surve ühel õlalt kadus ning nägin, kuidas üks tema kätest kõrgele tõusis. Surusin silmad tugevalt kinni, võideldes pisaratega, mis mu silmanurkadesse tekkinud olid.
Ma ootasin hoopi. Ootasin seda mitu pikka sekundit, kuid seda ei tulnud. Avasin aeglaselt silmad ning nägin, kuidas kõigi nelja pilgud olid pööratud kõrvale. Enda pea samasse suunda pöörates tundsin, kuidas judin üle selja jooksis.
Ukseavas seisis Thomas.
Neelatasin häälekalt. Tundsin, kuidas kogu keha krampi kiskus ja pea sumisema hakkas. See ei saanud võimalik olla. Miks just tema pidi sisse astuma ja mu hoobi käest päästma?
John langetas käe ja silmitses pahuralt Thomast. „Mida sa tahad? Meil on siin tegemist, näed?“
Thomase kulm kerkis. „Tegemist?“
„Kuradi tropp,“ vandus John.
„Tegelikult,“ sõnas Harper mesimagusal häälel ja astus sammu Thomasele lähemale. „Tegelikult võid sa meid ju aidata.“
„Aidata?“
„Jah. Meil on vaja sellele preilile siin paar õpetussõna jagada,“ noogutas Harper agaralt, olles pooleldi veendunud, et ta pakkumise vastu võtab.
„Noh,“ alustas Thomas õlgu kehitades, kuid jäi siis arupidavalt vait.
Tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks läksid, kui mõtlesin, et Thomas tõesti kavatseb neid minu peksmises aidata. Muidugi oli tal selleks täielik põhjus olemas, kuna tänu minule tema käsi ju kipsis oli...
„Teie õpetussõnad sisaldavad vägivalda nagu ma aru saan?“ küsis Thomas kahtlevalt.
John irvitas. „Võib ka nii öelda.“
Selle peale kerkis Thomase näole kerge muie ning ta astus sammu ettepoole. Lasnud pilgul üle kõigi ruumis viibijate käia, jõudis ta pilk viimaks minule. Selles pilgus ei olnud midagi. Ei äratundmist, ei vihkamist.... Mitte midagi.
Ning see ajas mulle hirmu nahka. Kohutas mind rohkemgi, kui ükski neist eelnevatest emotsioonidest oleks kohutanud.
Iga läheneva sammuga muutus Johni ilme rõõmsamaks. Tunginud läbi Evey ja Gavini jäi ta minust kõigest sammu kaugusele seisma.
Ma ei suutnud talle silma vaadata. Minusse tulvasid kõik need emotsioonid, mida ma viimased päevad vaos olin püüdunud hoida. Hirm, raev, ängistus. Viha enese vastu.
Lõin silmad häbitundega maha. Tundsin, kuidas uued pisarad silmanurka tekkisid ning üks neist mööda mu õhetavat põske alla langes.
Kiiruga pühkisin selle enda varrukasse.
„Oodake üks hetk,“ katkestas Harper pikka aega kestnud vaikuse. Ta kulm tõmbus uurivalt kortsu, kui ta enda pilgu Thomasele pööras. „Ma oleksin sind kusagil nagu näinud. Sa tundud kuidagi tuttav.“
Tõstsin järsult pea. Muidugi, Thomas oli ju olnud koos Nate’iga, kui viimane nende jõledike käest peksa sai. Kuidas see mulle küll varem ei meenunud?
„Ah, sa ajad jama,“ sõnas Evey, „selline kobedus oleks mulle küll meelde jäänud.“
Minu nina tõmbus vastikusest krimpsu, kui tabasin tüdruku hääles ära kerge flirtiva tooni.
„Ah,“ lõi Harper peale pisikest mõtlemis hetke käega, „sul on õigus. Ka mulle oleks see meelde jäänud.“
„Või siiski,“ lisas Evey järsult, „äkki-“
„Lõpetage ära!“ käratas John järsult mille peale mõlemad tüdrukud pilgu võpatades talle viisid. Evey oleks nagu tahtnud midagi veel öelda, kuid Johni pilk sundis ta vaikima.
„Nii,“ alustas John Thomase poole pöördudes, „soovid olla esimene?“
Noormees noogutas, ilme järsult tõsinenud. Ta astus mulle paar sentimeetrit lähemale, tumepruunid silmad ainiti minu rohekashallidesse vaatamas. Ja ma vaatasin vastu. Ma olin justkui hüpnotiseeritud ega suutnud pilku kõrvale pöörata.
See, mida ma seal nägin pani mu õhku ahmima. Need ei olnud tuimad, ei väljendanud raevu ega viha, vaid... pehmust. Need särasid. Tema pilk oli nii palju ütlev, et hetkeks mulle lausa tundus nagu ta kinnitaks, et ei tee mulle haiget. Ei tee seda, mida John teha tahtis.
Kõlas vali mühatus. Viisin pilgu Thomaselt tema seljataha, Johnile. Viimane tundus vihane.
„Kurat, kui kaua sa kavatsed-“
Tema lause jäi lõpetamata. Thomas pööras end järsu liigutusega ümber ja virutas talle vasaku käega vastu lõuga, nii et John vaarus paar sammu tahapoole.
„Mida kuradit?“ hüüatas ta enda valulikku lõuga masseerides.
Thomas ei jõudnud talle veel vastatagi, kui klassi tagaotsast oli kuulda kellegi iroonilist naeru. Nagu käsu peale pöördusid kõigi pilgud sinnapoole.
„Mis kurat sul viga on?“ küsis Gavin pahuralt.
„Ja väidetakse, et mina olen loll,“ sõnas Michale pead raputades ja sammus mööda vahekäiku klassi esiotsa poole.
Mu kulm tõmbus kipra. Mida ta sellega silmas pidas?
Olgugi, et minu ees seisjad olid mulle seljaga, olin vägagi kindel, et ka nemad olid segaduses.
„Ära pöörasid, Michael?“ päris Evey, olles ilmselgelt kaaslase reaktsioonist hämmeldunud.
Viimane vaid muigas, söandamata sellele tobedale küsimusele vastata.
„Tegelikult,“ lausus Michael, „sul oli täitsa õigus, Harper.“
Tüdruk silmitses teda alt kulmu. „Õigus milles?“
„Selles,“ sõnas ta ja viipas Thomasele, kes minu ees seisis. Pidin end tema seljatagant veidi eemale nihutama, et olukorrale parem vaade oleks.
„Pead silmad, et ma tõesti olen teda kunagi varem näinud?“
„Just,“ noogutas Michael, „eile, siis kui te Nathanieli läbi peksite. Või te olite selle juba unustanud? Liiga igapäevane?“
„Muidugi,“ kiljatas Evey järsult, „tema... Ma mäletan sind.“
„Oi kurat,“ pomises Gavin samal ajal, kui John rusikaga vastu lauda virutas ja vihaselt karjus: „Kuradi tropp raisk.“
Mu huulte vahelt pääses välja vaikne ahhetus, kui nägin, kuidas John pikkade sammudega Thomasele lähenes, parem käsi valmis tema nägu tabama.
Kuid nii kaugele ta ei jõudnud. Enne, kui Johni rusikas Thomast oleks tabanud kostus kõigi klassis viibijate kõrvu kellegi vihane ja väga-väga kuri hääl.
„Mis siin toimub?“
Enne kui ma enda pea ukse poole jõudsin keerata nägin, kuidas matemaatikaõpetaja, Mike Jordan, end poiste vahele surus ja käed külgedele välja sirutas, et neid üksteisest eemale hoida. Kuigi ainus, keda rahustama pidi oli John.
„Mis siin õigupoolest sünnib?“ küsis õpetaja uuesti ja langetas enda parema käe. Vasaku surus ta vastu Johni rinda, sundides teda niimoodi taganema. Minu suureks üllatuseks ta taganeski ja toetas end vastu üht esireas olevatest laudadest, jäädes vihase pilguga ringi vaatama.
Matemaatika õpetaja lasi pilgul üle klassiruumi libiseda, peatudes hetkeks iga õpilase peal, kuni tema pilk jäi viimaks minul püsima.
„Mis siin toimus, Lara?“ küsis ta kulmu kergitades. Mehe pilk libises hetkeks maha, mille peale ta kulm veel rohkem kipra tõmbus. „Miks su asjad maas laiali on?“
„Ma... ee... Tähendab... Ma ei tea,“ suutsin viimaks kogeleda. Tundsin, kuidas nägu punaseks värvus ja käed higiseks tõmbusid. Miks ta seda just minu käest pidi küsima? Miks mitte Harperi? Gavini?
„Ei tea?“
Raputasin rutakalt pead, pats edasi-tagasi pendeldamas.
Ma ei teadnud, mida öelda. Kui oleksin tõtt rääkinud, et nad kiusasid mind ja John veel mind ka lüüa tahtis, oleksin ma hiljem seda kindlasti kahetsenud. Nad poleks seda asja sinnapaika jätnud. Kindlasti mitte.
Õpetaja ohkas. „Kas keegi teine teab midagi?“
Olgugi, et küsimus ei olnud esitatud mulle ega otseselt ka kellelegi teisele, püsis ta pilk vankumatult minul. Pöörasin pilgu temalt eemale, jäädes silmitsema kõike muud peale tema. Ja Thomase. Ka tema pilk oli mingil arusaamatul põhjusel minule kinnitatud.
„Keegi ei tea tõesti mitte midagi?“ küsis noor õpetaja kahtleval häälel.
Ükski klassis viibijatest ei öelnud sõnagi. Üldjuhul sain ma viisiku vaikimisest aru, kuid Thomase vaikimisest mitte. Ta oleks võinud ju sama hästi kõik otse välja laduda, kuid eks teda ei huvitanud, mida John teha tahtis. Ja tal oli ka hea põhjus, miks mitte huvituda.
„Hea küll. Kui keegi ei räägi-“ sõnas härra Jordan peale pikka vaikust. Silmanurgast nägin, kuidas ta pilk minult eemale rädas ja kuskil kauguses viimaks maabus. Thomas seevastu...
„Tegelikult,“ köhatas Michael, „mul oleks küll mida öelda.“
Nägin, kuidas ülejäänud kamba liikmete pilgud järsult Michaeli poole pöördusid ja talle õudusest nõretavaid pilke saatsid.
„Jah, Michael?“
„Nimelt mul on tunne, et iga hetk heliseb kell ning kuna meil kahjuks teiega tund ei hakka, peame me kooli teise otsa minema ning hilinemine ei ole just meie prioriteet number üks. Ja arvestades fakti, et meil hakkab tund proua Rossiga, siis me kohe kindlasti ei taha hilineda. Terve tund itaalia keelset sõimu kuulata ei ole just vahva.“
Mu suunurk kaardus kergelt ülespoole.
„Ah nii?“
„Nii, nii,“ noogutas Michael õpetajale ja muigas.
„Sel juhul,“ härra Jordan viis pilgu hetkeks enda käekellale, „on teil aeg minema hakata.“
Seda ei lasnud keegi endale kaks korda öelda. Oli kuulda, kuidas John vihaselt mühatas ja Evey Harperile midagi vaikselt sosistas.
„Ja teie kaks?“ küsis Mike Jordan, kui viisik klassist lahkunud oli.
Heitsin kiire pilgu enda lähedal seisvale Thomasele, kes kergelt õlgu kehitas. Ta tõstis hetkeks pea ja viis selle seinakellale. „Mul on vist samuti aeg minna.“
Nägin, kuidas Thomase pilk järsult minul peatus, mille peale ma pilgu kiiresti eemale pöörasin. Hetkeks valitses klassis vaikus, kuid siis oli kuulda Thomase eemalduvaid samme.
Ohkasin mõtteis kergendatult.
„Niisiis, Lara. Mis siin õieti toimus?“
Mu hetkeline kergendustunne asendus kohkumusega. Miks ta seda jälle küsima pidi?
„Ma ei tea,“ sõnasin õlgu kehitades.
Et vältida õpetaja pilku laskusin uuesti põlvili enda maha visatud asjade juurde ja hakkasin ned paaniliselt kotti tagasi toppima.
„Miks sa valetad?“ päris ta ja laskus kükakile, minust ainult paari meetri kaugusele. Matemaatikaõpetaja käsi haaras minu pinalist, mille ta hetk hiljem minu poole sirutas. Vaikselt tänades tõmbasin selle tema käest ära ja surusin värisevate kätega kotti.
„Ma ei valeta,“ ütlesin vaiksel häälel ja raputasin pead.
Selle asemel, et mulle uuesti ette heita minu ilmselget valetamist, vahetas ta teemat. „Kas nad tegid sulle midagi?“
Tõstsin ehmunult pilgu. Vaadates hetkeks õpetaja hallidesse silmadesse, langetasin uuesti pilgu ja panin viimase maas lebava õpiku kotti.
„Ei.“
Kuigi oleksid teinud.
„Kindel?“
Noogutasin.
End vaikides maast püsti ajades kuulsin kellahelinat ja seda, kuidas üksikud inimesed klassi sisenesid.
„Hea küll. Kuid kui nad sulle midagi tegema peaksid, siis luba, et sa tuled ja räägid sellest ka minule.“
Noogutasin. Heitnud ühe pilgu õpetaja silmadele pöörasin end ringi ja sammusin läbi vahekäigu enda koha juurde.

Jesss, lõpuks uus osa.
Igatahes mulle väga väga meeldis.
Ja see matemaatikaõpetaja oli ka kuidagi nunnu.
Ma loodan, et Lara maksab oma kiusajatele kunagi kätte.

Lõpuks uus osa
aga ei, pole midagi kurta, huvitav nagu alati.
Meeldib, kirjuta aga edasi

MyMystery: Tore, et meeldis.

Tennu: Lõpuks tõesti.
Ja tore, et pole midagi kurta.

Ajeee, nii hea osa oli. Meeldib. :)

P.S: Matemaatikaõpetaja on armas.

Täiega meeldis!
Olen Alice ja Nastikuga nõus, et Thomas ilmub õigel ajal ja see mata õps... hmm tundub huvitav kuju XD

Toree, et teile meeldib. :)

No mida asja tõesti, kohe niiiiiiiiiiii elevil?!

Muidugi ma siin meelega mängin su tunnetega. Et seda mitte enam teha, muudan ma kõik need tegelased koledateks, paarsada kilo kaaluvateks ja väga-väga halva iseloomuga inimesteks. Sellisteks kellele sa suurima heameelega pesapalli kurikaga virutaksid.

Ja tegelikult sa ei ole seda maininud.

Ah, ma alguses ei saanud arugi, et uus oli tulnud mõtlesin lihtsalt, et ilmselt nõutakse uut osa või midagi, aga siis siiski tulin vaatama ja eelmiselt lehelt leidsin armsalt uues osa ja silmadega kiirelt läbi vaadates, leidsin ma sealt ühe apsaka kah, olen suhteliselt kindel, et sa mõtlesid Evey, mitte Eyve.

Tegelikult ei ole ma kindel, mis hetkel toimub, sest ka mina läksin elevile aga kuradi hea osa oli.

Minu esimene mõte oli mate õpsist kui mingist ülikenast homost aga hiljem muutus arvamus temast ja ma mõtlesin, et ta on Larasse armunud või midagi, ei noh, mu pea vist ei hakka kunagi õigesti tööle, seega ei saa keegi kunagi teada, millest ma neid järeldusi teen . Lõpuks otsustasin, et ta on nagu professor, järgmistes osades jõuan ma kindlasti veel oma arvamust 1000 korda muuta.

Senikaua mainin ma lihtsalt kui õigus Naughtyl on tema koolikaaslaste kohta. Sedasi teeks mina ka, aga ilmselt piirduks asi esialgu õiendamisega ja siis löömise ja seejärel nende eest põgenemisega

Arghh, aga kuradi põnev oli ja ma lihtsalt mainin, et see lumememmedega pusa (?) tundus lihtsalt ülinummi, ma olen vist kaikaga saanud eksole . Tegelikult tahaks sellist pusa endale ka

UUT!

Ah see nimi jah. Ma kirjutasin selles osas selle koguaeg valesti, kuid pärast osa läbi lugedes parandasin ära. Kuigi nagu näha jäi üks apsakas sisse.

Tead, ma olen endale ka sellist pusa tahtnud. Kas just lumememme mustriga, aga midagi sellist jõuluteemalist. Sellist nunnut ja pehmet ja suuuuuuuuuurt.

Ma proovin mitte vihta.