Isver, siin pole küll tükk aega uus osa ilmunud. Aga ma nüüüüd saab uue osa!
Tegelikult ma usun, et mul läheb kirjutamisega nüüd raskeks. Hakkan viimaks ometi enda loovtööd tegema, mis justnimelt seisneb kirjutamises ja ega siis vast eriti aega juttude kirjutamiseks ei jää. Kuigi ma usun, et mingit aega ikka jääb.
Aga olgu, ma rohkem ei ütle sõnagi. Peaksin hoopis voodil pikali lamama ja magama, mitte arvutis olema ja kirjutama.
Ja Roman Lob'i kuulama.
9. osa
Pilgutasin väsinult silmi. Tundsin, kuidas silmalaud vägisi kinni tahtsid vajuda ning haigutus peale tükkis. Aegamisi sulgesin enda ees vedeleva raamatu ning asetasin selle valju potsatusega põrandale. End voodil selili keerates, tõmbasin teki ülespoole ja sulgesin silmad.
Lamasin nii tükk aega, proovides magama jääda, kuid mida aeg edasi läks, seda kindlamalt ma veendusin, et vaatamata väsimusele, ei suuda ma uinuda.
Lamasin veel mõned minutit voodis, kuni ma endalt teki pealt lükkasin ja püsti tõusin, tõmmates voodi kõrval vedelevad värvikirjud villased sokid jalga. Seejärel, andmata endale õieti aru, mida ma teen, haarasin kätte enda paksu teki ning avasin rõduukse.
Kuigi tänane päev oli olnud novembrile mitteomaselt päris soe, valitses sellele vaatamata väljas jäine tuul, mis mu põsed ning nina punetama pani. Kuid sellele erilist tähelepanu pööramata heitsin end lamamistoolile ja jäin silmitsema taevas siravaid tähti.
Olin terve päeva proovinud seda hetke edasi lükata. Ning nüüd, mil ma tõesti asju enda jaoks selgeks tahtsin mõelda, ma ei suutnud. Vaatamata sellele, et olin teada saanud Thomase saladuse, pani mind samal ajal väristama ka mõte matemaatikaõpetaja minevikust. Ma ei olnud tahtnud seda näha, see oli olnud lihtsalt üks tobe juhus, mistõttu kõik alguse sai. Kui ma poleks haaranud tolle pastaka järele, oleks kõik endine. Ma ei peaks praegu pead vaevama asjade üle, mis mulle haiget teevad. Mis mind segadusse ajavad.
Valju ohke saatel langetasin pea vastu lamamistooli külma tuge, sulgedes samal ajal enda silmad. Ning kui ma need uuesti avasin, langes mu pilk vastasmaja ülemise korruse aknale, mulle vastu vaatamas jumalik Thomas, nägu tõsine.
Ma ei osanud teha muud, kui talle need mõned pikad sekundit otsa vaadata, enne, kui ma end toolilt püsti ajasin ja rõdult kaduda tahtsin.
Kui ma end ümber olin pööranud, pääses mu suust valla vaikne kiljatus, misjärel ma sammu tahapoole koperdasin ja instinktiivselt teki tugevamini enda ümber tõmbasin. Justkui see kaitseks mind.
„Thomas...“ vormisid mu huuled vaikselt, ilma, et ma ise seda kuulnudki oleksin. Ta seisis minu ees, juuksed tuules lendlemas ning läbitungivad pruunid silmad otse minu omadesse põrnitsemas.
Ja järgmisel hetkel oli ta kadunud. Haihtunud. Justkui tuulepuhang oleks ta ära puhunud. Jahmunud ning külmast värisev, pöörasin end järsu liigutusega ümber, viies pilgu automaatselt aknale, kus ma teda ennist näinud olin. Kuid teda polnud.
Seevastu kuulsin, kuidas miski raske ese mu rõduääre võbisema pani. Pilgu alla viinud, nägin, kuidas keegi ühelt jalalt teisele tammus ja närvilise pilguga enda ümber ringi vaatas. Kui isik uuesti pea tõstis ja mind end vaatamas nägi, ilmus ta näole kerge naeratuse võbelus ning ta hüüdis: „Lara, ehk lased mu eesuksest sisse? Meil oleks vaja rääkida.“
Thomas. Jumala päralt, kuidas ta nüüd sinna sai?
Avasin suu, et talle midagi vastu hüüda, kuid lõin siis käega ja astusin sammu tagasi, end siis käigupealt ümber pöörates.
„Kurat, ma ju tean, et sa oled sama segaduses nagu minagi. Ja kui sa mind uksest ei kavatse sisse lasta, siis ma ronin üles.“
Ma seisatasin, samal ajal tugevalt sisse hingates. Ma teadsin, et ta ei saa üles ronida. Polnud ühtegi puud ega kohta, kust ta oleks võinud kinni haarata ja end üles vinnata. Ning võimalus, et ma ta ise vabatahtlikult majja sisse lasen, tundus utoopiline.
Selsamal silmapilgul, mil ma sellele mõtlesin, kandusid mu kõrvu tugevad hingetõmbed ja millegi häälekas krigisemine. End järsu liigutusega ümber pöörates, silmasin kaht kätt, mis tugevalt rõdu äärest olid haaranud ning end iga hetkega üha ülespoole upitasid.
Ma olin ¹okis. Kuidas?
Kui Thomas viimaks täies pikkuses minu ees seisis ja kergelt muigas, taganesin veel mõned sammud, kuni mu selg vastu rõduust puutus ja mu tahtmatult võpatama pani.
„Kuidas sa üles said?“
Thomas pööritas tuhmis valguses silmi. „Keegi hea inimene oli redeli mulle kasutada jätnud.“
Ohkasin. Kuradi Nate.
„Sa peaksid lahkuma,“ sõnasin, hääl sunnitult rahulik. Tõmbasin teki kõvemini enda ümber, sest tahest tahtmata tundsin, kuidas külmus mulle ligi hiilis ja mu värisema pani.
„Me peaksime rääkima.“
Hingasin pahaselt välja. „Rääkima? Tõesti? Mida
meil rääkida on?“
„Nii mõndagi,“ ütles ta ja astus mulle lähemale, jäädes seisma alles siis, kui meie vahel valitsesid ainult mõned õhkõrnad sentimeetrid.
Raputasin pead ja sulgesin sekundiks silmad. „Palun. Lihtsalt mine ära.“
Üle poisi näo venis mõru naeratus, kui ta minust sammu eemaldus ja pea kuklasse lõi. „Nii et sind ei huvitagi, kuidas ma ühel hetkel sinu ees olin ja teisel kusagil mujal?“ Tundus justkui ta õrritaks mind.
„Ei, mind ei huvita. Palun lahku.“
„Nii ametlikult?“
„Kui... Kui sa ei lahku ma kutsun Nate’i ja ta viskab su välja. Jah, ma lähen kutsun Nate’i.“ Pöörasin end ringi ja sirutasin käe ukselingi suunas, kui tema käsi minu omast haaras ja mu jõuga ümber pööras. Mind katnud tekk prantsatas maha, sama vaikselt, kui langeb sulg.
„Ära isegi mõtle sellele,“ sosistas Thomas ja surus mind tugevalt vastu rõduust.
„Lase-“
„Ei kavatsegi.“
Viisin pilgu kõrvale ja neelatasin, samal ajal tundes, kuidas värinad tervet mu keha vallutasid. „Mul on külm.“
„Minul samuti. Peaksime vist sisse minema, mis?“
„Sa ei-“
Kuid juba oli Thomas avanud ukse ning mu selg ees sisse lükanud. Proovisin tagasi saada tasakaalu, mis seda liigutust tehes oli kadunud, kuid ma jalg koperdas millegi maas lebava otsa ja viis mu täielikult tasakaalust välja. Ma lendasin selg ees, käed huupi kobamas millegi järele, millest kinni haarata. Ja siis, ilma et oleks möödunud sekundidki, lebasin ma põrandal, käed-jalad laiali.
„Ohohh, mis sa sinna maha ära kaotasid?“ kostus Thomase suust naljatlev küsimus, mille peale ma talle äsada oleksin tahtnud. Kuid selle asemele kostus mu suust vaid üks, pigem ohkena kõlav sõna:
„Valus.“
„Arvatavasti küll jah. Hea küll.“ Kuigi pimedas toas, eriti veel põrandalt oli teda raske näha, suutsin siiski eritada ta näolt naeratuse, samal ajal, kui ta enda käes oleva teki mu voodile viskas ja minu poole kummardus.
„Ahh, mida sa teed?“ hüüatasin ehmunult, kui tema käed minu selja alla vingerdasid ja mu põrandalt üles tõstsid.
„Aitan?“
Hakkasin rabelema, mille peale mu suust pääses valla vaikne oie, kuid tegin nii nagu seda poleks olnudki. „Palun pane mind maha. Kohe.“
„Eip.“
„Pane mind maha!“
„Ei kavatsegi,“ raputas Thomas hoogsalt pead.
„Kui sa mind maha ei pane, hakkan karjuma,“ sõnasin, tundes samal ajal rõõmu, et endine lõikav valu oli tuimaks pitsituseks muutunud.
„No kuule, miks ma ei või sind hoida? Pealegi oled sa pehme,“ ütles ta, seejärel lisades: „Ja armas.“
Lõin vasema käega vastu ta rinda, jättes seejuures arvestamata tema viimast märkust. „Sa nimetad mind paksuks?“
„Eip.“
„Kuid sa just...“
„Võtame parem su voodil nüüd ilusti istet ja räägime asjad selgeks.“ Ta astus ühe pika sammuga mu voodi juurde ja asetas mu sinna istuma ning võttis siis ka ise minu kõrval istet, vaevalt paari sentimeetri kaugusel minust.
„Meil pole millestki rääkida.“ Oli küll.
„Ära valeta, Lara. Muidugi meil on midagi rääkida. Alustame kasvõi selle vaalaga, mille sa ära lõhkusid.“
Ma ei öelnud midagi. Ma ei suutnud. Ei tahtnud.
„Ning jätkame sinu tänase minevikuvaatlusega, mis su päris rivist välja viis.“
Haarasin enda peast, raputades seda jõuetult. „Palun ära ütle enam midagi.“
„Lara, sa ei pea minu eest seda varjama. Sa ei saagi, sest ma tean. Ma tean, mida sa teha suudad ning ma ei mõista, miks sa seda nii väga vihkad.“ Thomase käsi sirutus minu poole, kuid nii kui see minu käsivart puudutas, hüppasin voodilt püsti ja taganesin.
„Kui sa kohe ei lahku, ma tõesti hakkan karjuma. Nate tuleb ning viskab su isiklikult siit välja.“
„Lara...“
„Mine minema,“ raputasin pead, surudes enda selga vastu riidekapi puidust ust. „Lihtsalt mine ära.“
Thomas noogutas pimedas toas aeglaselt, ajas end jalule ja astus kahe pika sammuga minu ette.
„Me veel räägime sellest.“
Ning ta lahkus.
Pealkiri: Re: Varjukülg 
22/11/2012, 16:56
?