Varjukülg

Jõudes viimaks peale paari minutilist kiirkõndi koju, tormasin esimese asjana elutuppa. Ma ei olnud jõudnud isegi jalanõusid jalast võtta, rääkimata siis veel mantlist ja sallist.
Elutoas ringi vaadates nägin, kuidas televiisor mängis. Kuna ma väga täpselt teadsin, et mõlemad vanemad on tööl, pidi Nate kodus olema.
See pani mind mõtteid kergendatult ohkama, sest korraks oli mu peast läbi jooksnud mõte, et ta võis kusagil mujal olla. Näiteks kusagil metsas, peksmises oimetu ja eksinud.
Tõmbasin rutakalt koti üle pea ja asetasin diivanile. Sama tegin ka enda valge salliga, mille ma enda kaela ümbert ära tõmbasin. Kui ma enda mantli kallale asusin, pani see vaatepilt mind muigama.
Kõik mantli nööbid olid lootusetult valesti pandud.
See pani mind mõtlema, millisena ma tänaval olevatele inimestele tundusin. Oma kiire kõnni, ehmunud näo ja valesti seljas istuva mantliga võisin ma väga veidra mulje jätta.
Kui mitte hullu.
Mantli lahti nööpinud asetasin selle samuti diivanile ning seadsin sammud Nate’i toa suunas.
Minus oli teatud hirm selle ees, milline ta välja võib näha. Lootsin küll kogu südamest, et asi ei olnud nii halb nagu ma nende jutust aru olin saanud, kuid ma pidin end kõige hullemaks ette valmistama.
Teisele korrusele jõudes viisin pilgu vasakule, jäädes silmitsema koridori lõpus asuvat ust. See oli veidi irvakil ning selle sisemusest oli kuulda vaikset muusikat.
Kiirel sammul hakkasin sinnapoole tammuma, muusika minu kõrvus iga hetkega valjenemas.
Ukse ette jõudes sirutasin käe juba ette, et lingist kinni haarata, kuid uks järsult minu ees avanes.
Esimesena nägin ma Nate’i paljast rinda ja alaosa katvat käteräitikut. Tahtsin talle juba öelda, et ta endale riided selga paneks, kui mu pilk esimest korda selle hetke jooksul tema näole vilksatas.
Ma ahmisin õhku, pilk täis õudust.
Ja valu.
Ta oli minu pärast selline.
Nate’i silma alla ilutses suur sinikas, mis tundus iga hetkega aina jubedamaks minevat. Tema parem põsk oli täiesti punane ning seal olid väikesed haavad. Olin täiesti kindel, et enne pesemas käimist oli nendest verd immitsenud.
Tema paremast suunurgast jooksis veel endiselt verd, mida ta peale iga paari sekundi möödumist hunniku vetsupaberiga ära pühkis.
Vaatamata sellele, kui jube ta välja nägi, oli Nate’i näol vildakas naeratus.
„Mida sa siin teed?“ küsis ta, „kas sa koolis ei peaks olema?“
Lasin selle küsimuse enda kõrvust mööda. Selle asemel astusin talle hoopis sammu lähemale, murelik pilk tema nägu silmitsemas.
Tõstsin enda parema käe üles, tahtes puudutada tema silma alla olevat sinikat. Hetke kõheldes kätt üleval hoides, lasin selle viimaks alla tagasi.
„Kas see on valus?“ küsisin, hääl viimase sõna juures murdumas.
Ma tundsin end nii süüdi.
Nii süüdi, kui üks inimene end tunda sai.
„Miks sa seda tegid?“ pärisin uuesti, kui Nate mu eelmisele küsimusele õlgu kehitades vastas. „Sa poleks tohtinud. Sa-“
„Rahune maha. See ei ole nii hull nagu välja näeb,“ sõnas Nate veidi pahural häälel ja nõjatus vastu uksepiita, tumesinised silmad mind pingsalt jälgimas.
„Ei ole hull?“ küsisin kileda häälega, silmad hämmingust suured. „Sa nimetad seda mitte hulluks? Kas sa oled loll? Sa vaata ennast peeglist enne kui tühju sõnu loopima hakkad.“
„Lara,“ ütles Nate kõigest.
Olin tema peale pahane, et ta seda kõike nii lihtsalt võttis.
„Mis Lara?“ küsisin, kulm pahaselt kortsus. „Mis sul ometi arus oli, kui sa nendega tüli norima läksid? Ja veel üksinda! Sa ju ometigi teadsid, et ei suuda üksinda kolme teise poisi vastu astuda.“
Jäin ootavalt Nate’i poole vaatama.
Ta vaikis tükk aega enne kui midagi ütles.
„Miks sa arvad, et ma üksi olin?“
Üle mu huulte pääses üks irooniline turtsatus. „Ei olnud üksi? Tahad öelda, et keegi oli koos sinuga? Ja sa said niimoodi peksa? Arvad, et ma loll olen?“
„Ei arva,“ kostis Nate, käed rinnal risti ning näol võidukas ilme, „sellel teisel tüübil oli käsi kipsis.“
Mul jäi hing kinni.
„Käsi kipsis?“
Ta noogutas. „Ega ta sellest eriti ei rääkinud. Mainis ainult mingit klaasi.“
Hingasin raskelt sisse-välja ning toetasin end vastu seina.
„Klaasi?“ küsisin automaatselt üle.
Ma lootsin kogu südamest, et olin valesti aru saanud.
Nate pööritas silmi ning lükkas end uksenajalt eemale. „Sa ju said aru, mida ma ütlesin. Mille pärast sa alati kõike üle pead kontrollima?“
Kehitasin tuimalt õlgu. Ehk sellepärast, et asjas kindel olla.
Heitsin pilgu rätikule Nate’i ümber.
„Ma lähen söön midagi,“ sõnasin ja pöörasin end ümber, tammudes aeglasel sammul trepi poole.
Kuulsin, kuidas Nate midagi enda riiete kohta ütles ja siis toa ukse sulges.
Trepist alla kõndides sisendasin endale iga sammuga, et see pidi olema lihtsalt mingi veider kokkusattumus. Kindlasti oli see olnud keegi teine, kes oli oma kätt mingisuguse klaasiga vigastanud.
Üle köögi läve astudes võtsin suuna külmkapi juurde. Silmitsesin selle sisemust mitu minutit enne kui sealt piimapaki välja võtsin ja sellega köögikapi poole sammusin.
Ülemisest kapist ühe kruusi võtnud, valasin selle ääreni piima täis.
Piima tagasi külma viinud, kõndisin piimaklaasiga mikrolaineahju juurde, kuhu ma tassi minutiks kuumenema panin.
Seejärel haarasin kätte pakendi kakao pulbriga ja jäin ootama.
„Tahad väita, et kakao on söök?“ küsis kööki astunud Nate, huulil mänglemas kerge naeratus.
Pöörasin end ringi ning jäin tema paistes nägu silmitsema.
„See näeb kohutav välja,“ sõnasin, kulm murelikult kortsus. „Kas sa puhastasid enda nägu?“
Ta pööritas tüdinult silmi, kuid naeratus ta näolt ei kustunud. „Miks sa nii väga muretsed? Kõik on korras. Kipitab veidi ainult.“
„Miks ma muretsen?“ pärisin ahastaval häälel. „Sa oled mu vend, muidugi ma muretsen. Eriti veel kui see minu süü on, et nad sind lõid.“
Nate ohkas ning kõndis aeglaselt sammul laua juurde, kus ta istet võttis.
„Ärme räägi enam sellest,“ lausus ta, „ütle parem, kuidas sul koolis läks.“
Kuulsin, kuidas mikrolaineahi piiksuma hakkas ning ma pöörasin end ringi, kulm kortsus.
„Miks sind huvitab kuidas mul koolis läks?“
Tõstsin tassi mikrolaineahjust välja ja panin sinna sisse paar lusikat kakao pulbrit. Seda hoolikalt segades, kuulsin, kuidas Nate omaette naerda kihistas.
„Sest sa oled mu õde,“ sõnas ta.
Mikrolaineahju ukse kinni löönud pöörasin end ringi ja tammusin laua juurde, kus ma võtsin Nate’i vastas istet.
„Tavaliselt õed ja vennad ei räägi omavahel sellest,“ ütlesin lusikat tassist välja tõmmates ja lauale asetades.
„Ei räägi?“
„Ei.“
Ta silmitses mind altkulmu. „Kust sa tead?“
Kehitasin õlgu. „Ei teagi. Ma ainult arvan seda.“
„Ah,“ lõi Nate käega ja pööras oma paistes näo akna poole. „Kohutav ilm, mis?“
Noogutasin ja võtsin suure sõõmu kakaod.
Vaikisime niimoodi tükk aega, mõlema pilk ainiti aknale kinnitatud. Vahepeal seirasin murelikult Nate’i paistes nägu, mis mind iga korraga end aina rohkem ja rohkem süüdi pani tundma.
Viimaks kui mu uudishimu juba liiga suureks oli paisunud, avasin suu.
„See kipsis käega poiss kellest sa rääkisid, kes ta on?“ küsisin ning rüüpasin koheselt lonksu enda kruusist. Proovisin näida võimalikult ükskõiksena, et Nate midagi arvama ei hakkaks.
„Thomas? Ta on meie uus naaber. Me käime samas klassis,“ sõnas ta õlgu kehitades.
Ma ei olnudki nii vapustatud sellest, mida ta ütles. See pani mind hetkeks isegi üllatuma, kuid siis mõistsin, et olin sellega juba arvestanud.
Nate’i eelnev jutt poisi kipsis käest ja klaasist millega ta seda vigastas oli liialt sarnane sellega, mis juhtus naabripoisiga.
Ning mis juhtus tänu minu lollusele.
Võtsin veel ühe lonksu kruusist ja tegin pähe võimalikult ükskõikse näo. „Kas ta nägi välja sama läbi klobitud nagu sina?“
Nate pööras enda näo minu poole ja hakkas naerma. „Mitte päris. Kuigi ta oli peaaegu sama läbi klobitud,“ ta pööritas silmi, „nagu mina.“
Noogutasin kergelt ja võtsin lonksu enda kakao kruusist.
Mu mõtteisse oli ilmunud küsimus, mida ma Nate’ile esitada ei julgenud. Õigemini ei tahtnud, sest ta oleks võinud hakata pärima, miks see kõik mind nii väga huvitab.
Nimelt ei saanud ma sellest aru, miks too niinimetatud Thomas üldse Nate’ile appi kedagi peksma läks. Kui Nate oleks talle midagi minust maininud, sellest, et me naabrid oleme ja mina tema õde olen, poleks ta ju elusees talle appi läinud.
Või Nate ei rääkinud?
Mu mõttelõng katkes, kui Nate kõhatades end minu poole pööras, näol veider muie.
„Kas emps rääkis, et meie uued naabrid täna siin õhtustavad?“
Jäin arulageda näoga talle otsa vaatama. „Mida sa ütlesid?“
„Ta ei rääkinudki? Hmm.. Tundub, et meie kallid vanemad kavatsevad toredaid naabreid mängida ja ennast neile ühe korraliku õhtusöögi korraldada. Ja mis veel toredam, sa kohtud Thomasega. Täitsa tore inimene teine. Eriti ta midagi ei rääkinud, aga täitsa tore...“
Nii jutustas Nate veel tükk aega toredast naabripoisist. Noogutasin vahepeal kaasa, kuid pigem enda mõtete, kui tema jutu peale.
Ma olin jahmunud.
See ei saanud ju ometi võimalik olla, et seesama poiss, kes tänu minu lollusele viga oli saanud, tuleb siia.
Siia, minu koju.


Ülejäänud päeva vedelesin enda toas. Proovisin mõelda välja mõnd tõhusat plaani, mis mind tänasest õhtusöögist päästaks, kuid mu pea oli tühi.
Ei ühtki head plaani.
Mõtlesin küll et teeskleks kõrget palavikku või mingisugust äkitselt tulnud haigust, kuid see mõte jäi kohe sinnapaika. Kui hea juhuse korral suudaksin enda vanemaid selles veenda, siis Nate’iga mul nii hästi ei läheks.
Ta saaks kohe aru, et midagi on valesti.
Niiviisi pingsalt mõeldes ja aknast välja vaadates ei pannud ma tähelegi, kui kiiresti aeg möödus.
Viimaks kui ma pilgu seinakellale viisin, pidin ehmatusest toolilt maha kukkuma. Kell oli juba veidi üle poole kaheksa ning meie külalised pidid tulema täpselt kell kaheksa.
Tõusin automaatselt toolilt püsti ja lükkasin selle kirjutuslaua taha.
Kärmete liigutustega astusin voodi juurde ja tõmbasin padja alt välja enda pidžaama.
Ma teadsin täpselt, kui hale plaan see oli, aga mul ei jäänud midagi muud üle. Ma ei saanud Thomasega kohtuda.
Ma julgend.
Kartsin, et ta võib mu vanematele välja lobiseda, mis temaga tol pühapäeva õhtul juhtunud oli. Ja kes talle seda tegi. Ning kuidas.
Tõmbasin selga enda tumepunase, ruudulise pidžaama ja jäin vaikselt kuulatama.
Alumuselt korruselt oli kuulda ema heatujulist ümisemist ning isa ja Nate’i vahelist vestlust autode teemal. Kui tavaliselt oli see mind ärritanud, et kõik hääled siin majas nii selgelt kuulda on, siis nüüd pidin õnne tänama, et see nii oli.
Hiilivate sammudega lähenesin toa uksele, mille ma võimalikult vaikselt lahti tegin. Kuulatasin veelkord tähelepanelikult, et kedagi ülemisele korrusele ei tuleks ning astusin ühe suure sammu enda toa vastas asuva ukse juurde.
Selle avanud, tormasin kohe ravimitse kapi kallale, kus ma mitu pikka minutit sorisin enne, kui unerohu purgi üles leidsin.
Heitsin sellele hetkeks kahtleva pilgu, kuid tuletasin siis endale meelde, mille nimel ma neid võtan.
Purgist kaks tabletti välja kallutanud, asetasin purgi tagasi enda kohale ja sulgesin kapi ukse.
Kraanikausi pealt väikese, valge plastikust topsi haaranud, lasin sinna vett sisse ja neelasin selle koos tablettidega alla.
Ohates panin topsi tagasi kraanikausi äärele ja lahkusin vaiksete sammudega vannitoast.
Koridori keskel seistes jäin uuesti kuulatama, kuid kõik oli endine.
Enda tuppa astudes kustutasin laelambi ära ja kõndisin voodini.
Seal end mõnusalt kerra tõmmates proovisin mitte mõelda sellele, kuidas mu vanemad sellise asja peale reageerivad.
Pea rahulikult pehme padja peale toetanud, tekkis mu huulile väike naeratus.
Ma olin hakkama saanud. Ma ei pidanud Thomase ega tema perega tutvuma.
Rahulikult unne suikudes lootsin vaid, et unerohi väga tugeva toimega ei ole, sest homme oli siiski kool, kuhu ma õnnetuseks minema pidin.

Läbi une tundsin, kuidas keegi mind raputas. Surusin näo tugevamini vastu patja ning proovisin sellest mitte välja teha.
Peagi oli see võimatu, sest iga mööduva sekundiga muutus raputamine aina tugevamaks, kuni viimaks kostus raputaja poolt ka üks vandesõna.
„Kurat.“
Nate.
Raputamine lõppes ning ma tundsin, kuidas Nate minu voodil istet võttis. Tema suust kõlas lõbus mühatus.
„Ma tean küll, et sa üleval oled. Pole mõtet enam teeselda,“ sõnas ta, hääl veidi naerune.
Olin neid sõnu kuuldes üllatunud, kuid ei pööranud end ringi ega näidanud talle, et ma päriselt üleval olen. Selle asemel proovisin hingata nii nagu magavad inimesed hingavad. Ühtlaselt ja rahulikult.
Kuid seegi ei suutnud Nate’i ära petta.
„Ah, lõpeta ära, Lara. Ma tean küll, et sa üleval oled,“ ütles ta ja vajus oma raske kerega minu tekiall olevatele jalgadele.
Tõmbasin need kiiresti tema alt ära ja oigasin valust.
End voodis istuli ajades tõmbas teki endale tugevasti ümber ja jäin pahaselt tema lamavat keha põrnitsema.
„Kuidas sa teadsid, et ma üleval olen?“
Nate sulges silmad ning muigas. „Sa oled kohutav teeskleja.“
Pööritasin silmi. „Ma tänan.“
Silmitsesin natuke aega voodil lebavat Nate’i, enne kui teki tema poole heitsin, nii, et see tema ülakeha ära kattis.
Tõusin voodist püsti ja sammusin akna juurde, tõmmates kardina eest.
Ilm oli endiselt kole.
Avasin hetkeks rõdu ukse, lastes sisse jahedat õhku, mis mu seljataga Nate’i pead kergitama pani.
„Pane kinni,“ pomises ta ning pea vajus tagasi endisele kohale.
Vangutasin hetkeks pead, kuid sulgesin siis rõdu ukse ja tõmbasin kõik kardinad uuesti ette.
Paari pika sammuga tagasi voodi juurde astudes, võtsin seal rätsepaistes koha sisse ja tõmbasin Nate’i pealt teki tagasi enda peale.
Heitsin veel kiirelt pilgu seinakellale ning veendusin, et koolini on veel veidi üle tunni aja aega.
„Miks sa mu üles äratasid?“ küsisin, hääl veidi pahur.
Oleksin kindlasti veel veerand tundi magada saanud.
Mul oli suur kihk eilse õhtusöögi kohta pärida, kuid sellegipoolest ma ei teinud seda. Nate oleks võinud aru saada, et ma olin sealt meelega puudunud.
„Miks?“ mõmises ta ja ajas end haigutuse saatel voodis istukile, selg toetumas vastu tumelillalt, musta mustriga kaetud tapeeti.
„Jah. Miks sa mind äratasid?“
Nate muigas kavalalt ning vangutas pead. „Ei, ei, ei. Nüüd räägime parem sellest, miks sa enne õhtusööki magama jäid. Niisiis?“
Langetasin rutakalt pea, tehes nägu nagu tekikoti muster oleks põnev. Ma ei pidanud isegi teesklema, kui häbi mul tegelikult oli.
Kuigi see kõik tasus ennast ära. Thomas ei näinud mind ning mina ei näinud teda.
Tore.
„Ma jäin magama. Kogemata,“ laususin pead tõstes, pilk kinnitatud Nate’i tumesinistele silmadele, mis mind kahtlevalt silmitsesid.
„Kogemata?“
„Jah, mul oli lihtsalt nii suur uni ja ma ei suutnud enam üleval olla.“
Mulle ei meeldinud talle valetada. Kohe üldse ei meeldinud.
„Jah?“ küsis ta, eniselt kahtlev pilk silmis.
Selle peale läks mu kulm kortsu. „Jah. Miks sa mind ei usu?“
Nate kehitas õlgu ja kraapis enda tumeroheliselt, totaka naerunäoga t-särgilt pilti maha.
Hingasin sügavalt välja ja otsustasin, et pean mõne muu jututeema üles võtma, enne kui ta midagi kahtlustama hakkab.
Kui ta seda muidugi juba ei teinud.
„Kas sa lähed täna kooli? Sellise näoga. Ma mõtlen, et...“
„Muidugi ei lähe. Mõtle, mis ma seal kokku pean valetama, kui keegi midagi küsima tuleb. Ning kindlasti keegi tuleks.“
Noogutasin, kuigi ma ei mõistnud, miks ta peaks kellelegi valetama.
„Hea küll.“ Peale hetkelist mõttepausi lisasin: „Mine nüüd mu toast ära.“
„Miks?“ küsis ta kulmu kergitades.
Pööritasin silmi. „Ma tahan riideid vahetada. Nii, et mine minema.“
Ta tegi nägusid, kuid ajas end siiski aeglaselt voodist püsti ja tammus veel aeglasemal sammul mu toast välja. Enne kui ma ukse sulgeda jõudsin, pööras ta end ringi ja näitas mulle lõbustatult keelt.
Hakkasin naerma ja sulgesin ta nina ees ukse.
Tahtsin juba ukse juurest enda riidekapi juurde minna, kui minu kõrvu kostus Nate’i summutatud hääl.
„Emps ja paps tahavad sinuga rääkida.“
Ohkasin.
Ma teadsin, et ega ma sellest puhtsalt küll ei pääse.



Peale seda, kui olin endale riided selga pannud ja hobusesaba pähe teinud, lahkusin enda toast ja tammusin võimalikult aeglasel sammul alla korrusele.
Olin veidi isegi hirmunud selle ees, mida ema ja isa minu käitumise kohta öelda võivad. Olin täiesti kindel, et saan noomida. Halvemal juhul ka koduaresti, kuigi minu puhul oli see enamjaolt mõttetu. Minu peamised väljaskäigud olid pargis jalutamised ja poes käimised, kui mul mõnd uut riideeset vaja läks.
Kuid ma uskusin, et asi nii kaugele ei lähe. See oli olnud ju kõigest üks õhtusöök ning ma olin kõigest magama jäänud. Täiesti süütu tegevus, millest peaksid ka minu vanemad aru saama.
Kuigi võib-olla mitte nii süütu, kuna olin meelega magama tahtnud jääda. Kuid minu õnneks mu vanemad seda ei teadnud.
Kööki sisse astudes võtsid mind kohe vastu kaks pahast nägu ning tagaplaanil itsitav Nate, kes endale praemuna sisse õgis.
„Lara!“ kostus pahane hüüatus ema suust, kes mind kulmukortsutusega põrnitses.
Viies pilgu kiiresti ema näolt isale, pidin tõdema, et kumbki neist ei olnud minu eilse magama jäämisega rahul. Ometi on nad kõik need 17 aastat mind kell kümme magama sundinud ja nüüd teevad suurt tüli sellest, et ma veidi enne kaheksat magama jäin.
Hea küll, eilne olukord oli veidi erinev, kuid see ei lugenud.
„Kas te olete mu peale pahased?“ küsisin.
Vaatasin neid nii süütu ilmega, kui ma endale näkku manada suutsin.
Isa oli esimene, kelle ilme leebus.
„Oh, muidugi me ei ole. Täiesti mõistetav, et sa peale kooli väsinud olid ja magama jäid,“ lausus isa. Peale mõningalist vaikushetke ta lisas: „Kuigi sa tervet päeva koolis ei käinud.“
Seevastu ema oli püha viha täis. „Need olid meie uued naabrid, Lara. See oli kõigest üks väike õhtusöök ning isegi sinna sa ei saanud tulla. Mis pärast?“
Heitsin kiire pilgu vanemate seljataga istuvale Nate’ile, kes mulle sealt rõõmsalt vastu irvitas. Oleksin tahtnud talle midagi nähvata, kuid ma ei saanud end vanemate silmis veel halvemaks lapseks tembeldada, kui ma seda juba olin.
Vähemalt praegu.
Uuesti pilgu tõstnud, manasin näole nii kurva näo, kui ma suutsin ja pomisesin: „Mul oli nii suur uni. Ma jäin ju ainult magama.“
Tundus, et see mõjus mu emale, sest hetk hiljem kuri ilme ta näolt kadus.
„Ah, olgu siis. Ega sellest väga lugu ei ole, sest nende poeg- Mis tema nimi oligi?“
„Tom?“ küsis isa, kulm mõtlikult kortsus.
„Thomas,“ kostus Nate’i hääl vanemate seljatagant.
Seepeale noogutas ema ja jätkas: „Thomast ka nagunii ei olnud. Seepärast leppisime kokku, et järgmise nädala esmaspäeval tuleb õhtusöök nende juures.“
„Jah,“ sõnas isa pead noogutades, „ja ära mõtlegi, et sellest pääsed.“
„Just nimelt,“ pistis ka Nate sõna sekka.
Jäin tummalt enda perekonda vaatama. Thomast ei olnudki? Uus õhtusöök? Kas see on mingi nali?
Hakkasin juba midagi ütlema, kui ema pilk mu vaigistas.
„Järgmine esmaspäev, kullake.“
Noogutasin.
Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et minu õhtusöögilt kõrvalehiilimine oli olnud mõttetu. Thomast ei olnud isegi mitte kohal.
Ja nüüd... Uus õhtusöök.
Mida kuradit ma nüüd tegema pidin?
Nägin, kuidas ema ja isa tagasi enda tegevuste juurde pöördusid ja minu sinnapaika jätsid.
Tegin pähe nii rõõmsameelse näo, kui selles olukorras vähegi võimalik oli ning suundusin siis köögilaua poole. Võtnud istet Nate’i vastas ning jäin vaatama tema paistes nägu. Ma ei olnud enne tähelegi pannud, et see oli veel hullemaks läinud.
„Sa näed kohutav välja,“ ütlesin ja vaatasin, kuidas ema mu ette taldriku koos kahe praemunaga asetas. Andnud mulle ka kahvli, ütlesin talle aitäh ning pöörasin pilgu tagasi Nate’i poole.
„Pole midagi nii hull,“ vastas ta täis suuga ning rüüpas toidu peale lonksu piima.
Tahtsin talle juba vastupidist väita, kui isa laua ääres istet võttis.
„See näeb tõesti kohutav välja,“ sõnas ta, „mis pärast sul üldse kakelda oli vaja?“
„Mina ei saa sellest samuti aru,“ lausus ema pead vangutades, kui ta samuti lauas istet võttis.
Nate kehitas muretult õlgu. „Poiste värgid, teate küll.“
„Ega ikka ei tea küll,“ vastas ema pahuralt.
Kuigi ema hääl oli pahur, mängles ta huulil kerge naeratus. Ta valas enda tassi kohvi nind võttis sealt ühe lonksu.
Samal ajal vangutas isa pead ja sõnas: „Kui mina enda kooliajal-“
Sõnade „enda kooliajal“ peale kostus kõigi meie kolme suust pikk ohe, mis isa meid altkulmu põrnitsema pani.
„Mis siis nüüd?“ küsis ta ja pistis viimase tüki enda röstsaiast suhu. „Tahtsin teile kõigest rääkida, mis minuga-“
„Paps, me oleme kõiki su lugusid juba kuulnud. Pluss veel need korrad, mil sa kordus esinemisi oled andnud,“ pööritas Nate silmi.
Ema poolt kostus heakskiitev mühatus, kui ta enda röstsaiale maasikmoosi määris.
„Me oleme neid lugusid tõesti tihti kuulnud.“
„Jah,“ nõustusin mina, kaanides sisse ema tehtud kakaod. „Väga tihti.“
Selle peale hakkasime kõik naerma, kaasaarvatud isa, kes ei suutnud enda nägu enam pahurana hoida.
„Kas tõesti nii palju?“ päris isa muiates
Nate noogutas agaralt samal ajal, kui me emaga muiates enda hommikusööki edasi sõime. Tundus nagu kõik oleksid juba unustanud, et ma eilsel õhtusöögil ei viibinud. Ning see valmistas mulle ainult rõõmu.
Samal ajal kui paps ja Nate alustasid teemaga Top-Gear-on-ikka-üli-kõva, pöörasin end aegamisi ema poole ja silmitsesin teda. Vaatasin, kuidas ta end röstsaia ära sõi ja siis pilgu minule tõstis, näol rõõmus naeratus.
Nähes, et ma teda vaatan, tõmbus ta kulm küsivalt kortsu.
„Mis on?“
Kõhatasin kurgu puhtaks. „Eee... Kuidas teil see õhtusöök siis läks?“
Emps jäi mind hetkeks mõistmatu näoga silmitsema, kuid siis ta nägu selgines. „Väga tore oli. Sadie ja Ian on väga toredad inimesed. Kahju muidugi, et Thomast ega sind eile ei olnud, kuid eks te kohtute järgmisel nädalal.“
„Kus siis Thomas oli?“ küsisin nii muuseas, näidates välja vaid väikest osa uudishimust, mis mu sees kees.
Ema kehitas õlgu ja võttis lonksu enda kohvi tassist. „Ah, mainisid mingisugust käe vigastus, mille pärast ta arsti juurde pidi minema. Ma väga täpselt ei tea, sest me eriti ei küsinud selle kohta,“ sõnas ema, tass käte vahel, „aga küll te esmaspäeval kohtute. Või varemgi. Te käite ju samas koolis.“
Noogutasin.
Ma ei osanud sellest isegi midagi mõelda, rääkimata siis veel sellest, et ma emale vastanud oleksin. Samas valdas mind taas suur süütunne, et ma millegi sellisega hakkama olin saanud. Ning mõte, et ma viimaks Thomasega siiski kohtuma pean tundus hirmutav.
Kuidas ta küll reageeriks kui ta mind näeks? Oleks vihane? Sõimaks mu näo täis?
Ma ei teadnud.
Kuid vähemalt sain ma ühes asjas kindel olla. Thomas ei olnud enda vanematele rääkinud, et ta tänu minule vigastada sai. Või kui isegi rääkis, vaikisid ta vanemad selle maha.
„Oh,“ hüüatas isa järsult ning hüppas toolilt püsti, „ma jään tööle hiljaks.“
Isa pilk käis iga sekundi tagant enda käekellal, kui ta endale viimased röstsaiad sisse ahmis.
„Ka mina peaksin nüüd minema hakkama,“ sõnas ema ja tõusis samuti toolilt püsti, viies enda määrdunud nõud kraanikaussi.
„Kas viskan su ära?“ küsis isa.
„Sul pidavat ju kiire olema,“ naeris ema, kes viis ka isa nõud kraanikaussi, samal ajal kui viimane endiselt enda röstsaiadega mässas.
„See jääb teepeale,“ vastas paps täis suuga ja kehitas õlgu.
„Hea küll, ma lähen toon kaamera,“ lausus ema ja tuiskas ülemisele korrusele, järele enda fotograafi varustusele.
Tegelikult toob ta väga harva koju enda profi kaamera, millega ta teisi pildistab. Seda teeb ta tavaliselt siis, kui pole jõudnud kõike tööd stuudios täielikult lõpetada. Kodus on tal samuti üks peegelkaamera, mis pole küll nii hea, kui see teine.
Ohkasin ja viisin pilgu seinakellale.
„Ma peaks ka vist varsti minema hakkama,“ kostsin ja lõpetasin enda hommikusöögiga. Isa noogutas kergelt ja sammus siis üle õla lehvituse saatel köögist välja. Arvatavasti esikusse, et endale välisriided selga panna.
„Kus sa lähed?“ küsis Nate, kes oli enda hommikusöögiga juba ammu lõpetanud.
„Lähen pesen hambad ära ja siis lähen kooli,“ vastasin toolilt püsti tõustes ja nõusid kraanikaussi viies.
„Lahe.“
Pööritasin silmi, kuid ei öelnud midagi. Selle asemel kõndisin köögist välja ning sammusin kiirete sammudega ülemisele korrusele, kus ma oleksin peaaegu emaga kokku põrganud.
„Oh,“ hüüatas ema ehmunult. End veidi kogunud ta lisas: „Ole siis tubli ja... ära pahandust tee. Tsau!“
Hüüdsin talle samuti tsau ja läksin edasi vannituppa, mis asus minu toa vastas.
Kiiruga hambad ja näo ära pesnud, tuiskasin enda tuppa ja haarasin laua pealt enda õlakoti, millega ma alumisele korrusele kõndisin.
„Lähedki juba?“ päris koridori astuv Nate, kui ma endale mantlit selga ajasin.
„Jah,“ vastasin.
Mantli nööbid hoolikalt kinni nööpinud, tõmbasin enda pehme valge salli kaela ja ketsid jalga. Õlakoti õlale tõmmates viisin pilgu hetkeks peeglisse ja siis uuesti Nate’ile.
„Kuidas ma sind kadestan,“ ütlesin kurval häälel.
Nate hakkas naerma. „Sellepärast, et ma tappa sain?“
Jäin teda pahaselt põrnitsema. „Ei. Lihtsalt ma tahaks ka koju jääda, mitte sinna hullumajja minna.“
Nate toetas end vastu seina ja vaatas mind. Ta ilme tõsines veidi, kuid naeratus jäi ta näole püsima.
„Kui nad peaks sind veel tülitama, otsi Thomas üles, ta teeb neile tuule alla,“ ta vaikis hetkeks, „kuigi vasaku käega võib see päris raskeks osutuda.“
„Jah, muidugi,“ vastasin irooniliselt.
Seda ei teeks ma kunagi.