Ma nüüd ei tea. Ma vist kirjutasin praegu kolm tundi järjest, mu kõht on kuidagi jube tühi ja tagumik on valus. Ja õde vingub, et ta tahab ka arvuti, kuigi ise on oma nutitelefoniga facebookis.
Aga ma loodan, et teile meeldib 10-da osa jätk.
***
Kissitasin ereda valguse käes silmi. Ühe silmapilguga tundsin, kuidas mu käed ning mõlemad jalad olid tooli külge aheldatud ning mantel, mis mul ennist seljas oli olnud, oli kadunud. Ühest paokile jäetud aknast puhus sisse jahe tuul, mis mu värisema pani. Proovisin enda käsi lahti sikutada, kuid teenisin sellega ära veel suurema valu, kui käsi kinni hoidvad nöörid mu käsi soonisid. Neelatasin raskelt ja lasin pilgul üle ruumi käia, kuid ere valgus ei lasknud mul peale ähmaste kujude midagi näha. Sulgesin uuesti silmad ja proovisin enda aju tööle saada. Mulle meenus Michael. Meenus see, et Nate oli mulle helistanud, kuid Michael oli telefoni enda kätte krabanud ja kõne lõpetanud. Kas Nate võis arvata, et midagi on valesti?
Mu mõttelõng katkes järsult, kui otse ees avati valju pauguga uks ning ähmane kuju mu vaatevälja astus. Kissitasin silmi, kuid pilt ei muutunud. Ja siis hakkas isik valjult naerma. Ning ma teadsin, kes see on. John.
„Kas pole kaunis vaatepilt?” autles poiss justkui iseendaga. Ta lähenes mulle aeglaste sammudega, kuni seisis viimaks otse minu ees, näol õel irve. Oleksin teda löönud, kui mu käed kinni poleks olnud seotud.
„Mida sa nüüd teed? Tapad mu lõpuks ära? Lihtsalt piinamisest sai kõrini?” küsisin vihaselt, sõnad justkui iseenesest suust välja tulemas. Ma ei mõistnud, kust järsku selline julgus tuli, kuid ühtäkki ma taipasin, et see ei huvitanudki mind. Oli hea tunne kellelegi nii vastikule vastu hakata.
„Oh ei, tibuke. Sinu piinamine on üks minu suurimaid lõbusid. Küll sa näed, meil saab lõbus olema,” lausus John ja laskus kükakile, jäädes enda näoga otse minu näo ette. Ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma sülitasin talle näkku.
Poisi nägu väljendas hetkeks jahmatus, mis asendus kiiresti vihaga. Ta käsi tõusis, virutades mulle lahtise käega vastu vasakut põske, nii et mu pea löögi taktis vasemale küljele põrkus. Tundsin, kuidas kuumav valu mu põse vallutas, kuid teesklesin justkui poleks äsja juhtunu mulle midagi teinud. Seevastu ilmus mu näole naeratus.
„Ma ei arvanud, et sa nii madalale langed, et tüdrukuid lööma hakkad,” ütlesin, hääl kõlamas rahulikult ning vaoshoitult. Mulle pakkus rõõmu, milline ilme üle Johni näo uhas. Ta oli üllatunud ning see tõi mu näole veel laiema naeratuse.
John, kes oli vahepeal püsti tõusnud, kükitas uuesti ja vaatas mulle tõsiselt silma. Tema hallid silmad olid kalgid. „Sa veel kahetsed seda. Ning mitte kuradi keegi ei tõtta sulle enam appi. Ei sinu kulla kallis vend ega ka idiootlik Thomas, kes end mingisugusest Jumalaks peab. Ei, nüüd, armas Lara, oled sa üksi. Ja ausõna, sa kahetsed äsja tehtud enda elu lõpuni.”
John tõusis järsult püsti ja kõndis kiirete sammudega toast välja, lüües ukse pauguga enda järel kinni. Kuulsin, kuidas ta kusagil eemal valjult vandus ja miski vastu maad kildudeks purunes. Kuid siis hääled ühtäkki kaugenesid ja ma ei kuulnud peale lindude siristamise enam midagi.
Ma ohkasin valjult. Kogu mu julgus oli Johni viimaste sõnade ajal hajunud. Lihtsalt kadunud. Ma pidin tõesti leppima asjaoluga, et Nate ei tule mulle appi ega vii mind siit ära. Isegi mitte Thomas ei tule, kuna kumbki neist ei tea, kus ma olen. Ma isegi ei tea seda. Lükkasin pea kuklasse ja mu suust pääses valla vaikne hüsteeriline naer. Ükskõik kui palju ma endale ka ei korrutanud, et nad ei tule mind siit ära viima, püsis mu südames veel mingi asjatu lootus, et nad siiski tulevad.
Selle mõttega suutsin ma mingiks hetkeks isegi tukastama jääda, kui kuulsin taas ust avanemas, seekord vaiksemalt. Sammud lähenesid ning ma tõstsin aeglaselt pea, pilgutades mitmeid kordi silmi, et pilk paremini fokuseeriks. Kui kogu mu ees seisma jäi, ohkasin mõtteis kergendatult. See oli vaid Michael.
„Mida sa tahad?” küsisin vaikselt, hääl külmast kergelt värisemas. Tajusin alles nüüd, kui külm mul tegelikult oli.
Kuulsin Michaeli suust ohet. Ta laskus kükakile, samamoodi nagu oli ennist John teinud. Seejärel vajus ta suu kergelt paokile ja ta silmadesse tulvas valus mõistmine. „Ta lõi sind?” küsis poiss, hääles segunenud viha ja uskumatus. Kui ma noogutasin, võisin poisi näost välja lugeda vaid viha. Tundus, et ta oli viimaks aru saanud, kellega Johni näol tegu oli.
Kui poiss end püsti ajas, suundus ta akna juurde, käed tugevalt rusikasse pigistatud. Ta sulges kiire liigutusega akna ja pööras siis end uuesti minu poole, silmis hullunud pilk. Ja seejärel ta sõnas: „Ma aitan su siit välja.”
Mu kulm tõmbus kergelt kipra. „Sa ei saaks ju...”
Michaeli näole ilmus lai naeratus. „Muidugi saan. Pean lihtsalt ühe väikese kõne tegema. Ma teen nii kiiresti kui võimalik ning varsti oled siit väljas.” Seda öelnud, pööras poiss mulle selja ja hakkas aeglastel sammudel eemalduma, käsi liikumas enda pükste taskute poole. Järgmine hetk nägin, kuidas minu valge Huawei nähtavale ilmus. Hakkasin midagi ütlema, kuid Michael oli uksest juba välja astunud ning tema nime karjumine oleks olnud vale. John oleks võinud teada saada, mis tal plaanis on.
Sulgesin hetkeks silmad ja vajusin toolil kössi, nii palju, kui see kinni seotud käte ja jalgadega üldse võimalik oli. Kui ma need uuesti avasin, proovisin endale selgeks teha, et Michael ei helista Nate’ile. Võib-olla polnud tal lihtsalt enda telefoni kaasas ning poidi minu oma kasutama. Michael ja Nate pole kunagi hästi läbi saanud, miks peaks ta siis nüüd tema abi paluma.
Kuid mida enam ma end selles veenda püüdsin, seda enam sain ma aru, et just seda Michael teha kavatsebki. Helistab Nate’ile ja ütleb talle, mis toimub. Ning siis tuleb ta siia, võib-olla tuleb isegi Thomas, kuigi ma lootsin, et mitte ja Nate saab uuesti haiget. Tundsin, kuidas märg pisar mööda mu kahvatut nägu alla voolab. Ma ei tahtnud, et mu vend uuesti minu pärast haiget saab. Ma ei tahtnud, et keegi üldse minu pärast haiget peaks saama.
Ühe hingetõmbe jooksul sain ma aru, et pean Nate’i päästmiseks Michaeli plaani nurjama. John peab sellest teada saama. Kohe!
Sügavalt sisse-välja hingates ning valmistudes järgmisteks löökideks, avasin end suu ja karjusin John’i nime. Kui sellele midagi ei järgnenud, hüüdsin ta nime uuesti, seekord kähedamalt, kuid kõvemini kui enne. Ja siis veel ühe korra. Ja siis kuulsin ma raskeid samme mööda puitpõrandat lähenemas. Toa uks kääksatas koletult ja sisse astus John, maruvihane.
„Mis sul viga on?” küsis poiss ja haaras tugevalt mu vasakust õlast. Ta lükkas mu tooliga tahapoole, nii et kaks eesmist jalga õhku tõusid. Kui ta minust kinni poleks hoidnud, oleksin ma pikali kukkunud.
Neelatasin raskelt ja tundsin järgneva ees õudu. Kas ta teeb Michaelile midagi? Ehk oleks targem talle mitte öelda. Ehk ei saanud Michael Nate’i kätte. Äkki...
„Noh?” käratas John ja järgmisel hetkel ta pitsitav haare mu õla ümbert kadus. Mu huulilt pääses valla kähe kiljatus, kui tundsin, kuidas tool tasakaalu kaotas ning järgmisel hetkel vastu tolmust põrandat põrkus. Minu pea ja käed niisamuti. Tundsin tuima valu enda mõlemas käes. Mu pea lõi tuld ning mu nägemine oli ähmastunud. Ma ei suutnud end liigutada.
„Niisiis, millest sa rääkida tahtsid?” küsis John uuesti, kuid seekord suutsin ähmaselt ta häälest tuvastada pilkava alatooni. Ta vist isegi naeris, kuid mul oli liiga valus, et sellele keskenduda.
Sulgesin hetkeks silmad ning kui ma need uuesti avasin, tantsisklesid mu silme ees mustad täpid. Ma ei tahtnud minestada. Ei tahtnud. Hingasin raskelt läbi suu sisse ja välja ja pilgutasin aeglaselt silmi, kuid mul oli nii paha olla.
Ja siis tabas mind hingemattev valu mu paremas küljes. Kui ma enda pea raskustega küljele suutsin keerata, nägin läbi mustade täppide Johni valgeid Nike’i tosse. Ta oli mind löönud. Ja ta lõi uuesti. Ja siis veelkord, kuni ma mustavasse uttu kandusin, silme ees valged Nike’i tossud.
Keegi karjus. Keegi tüdruk. Ta hääl oli kile ja hirmunud, kui ta muudkui kordas, et nad lõpetaksid. Ta hääl oli anuv ning nutune. Ja siis jäi ta ühtäkki vait, juurde tuli uus tüdruku hääl. Ta ei olnud hirmunud, ei kartnud ega nutnud. Ta vaid ütles: „John tegi temaga üks-null.” Ja siis ma sain aru, kellele see hääl kuulus. Harper. Ma vihkasin seda nime.
Avasin aeglaselt silmad, kuid panin need siis uuesti kinni. Tundsin, kuidas mu parem külg valust tuikas ja üks käsi mu keha all imeliku nurga alla oli. Kuid ma ei tundud valu. Olin kindel, et see tuleb hiljem. Kuid mu pea valutas ning mul oli raskusi isegi silmade lahti tegemisega, niisiis hoidsin ma neid kinni. Vaadata polnud ju nagunii midagi.
Mulle ei meeldinud Harperi öeldud lause, et John tegi minuga üks-null. Ma olin ju elus, eks? Ning Evey nuttis. Kas John lõi teda ka? Ma poleks imestanud, kui lõi.
Ma avasin uuesti silmad, küll vaevaliselt, kuid siiski. Toas paistis pimedam kui enne. Proovisin hetkeks mõistata, kui kaua ma teadvuseta võisin olla, kuid mu pea hakkas sellest veel enam valutama ning ma jätsin asja sinnapaika. Ja siis kuulsin ma uuesti neid hääli, ainult, et nüüd oli neid rohkem. Need karjusid, kuid ma ei saanud aru kellele need kuulusid. Mu pea hakkas veel rohkem valutama, oleksin tahtnud karjuda, kuid ei suutnud. Sulgesin uuesti silmad ja proovisin mitte kuulata.
Kuid ma kuulsin ikkagi. Isegi sellise peavaluga kuulsin ma, kuidas keegi maha kukkus ja midagi karjus. Keegi lõi uuesti. Ja uuesti. Evey nuttis ikka veel. Ja siis kuulsin ma lähenevaid samme. Hinge kinni pidades jäin kuulatama. Kartsin, et see on John ning ta lööb mind uuesti. Samamoodi nagu ta oli võib-olla Evey’t löönud. Küljes tuikav valu tundus ühtäkki veel valusam, kui ma mõtlesin, kuidas tema valge Nike’i toss seda kohta uuesti lööb. Ja aina uuesti ja uuesti...
„Lara.” Hääl oli vaikne nagu sosin. Kuulsin, kuidas hääle omanik minu kõrval seisma jäi. Ta ütles, midagi, kuid ma ei saanud aru. Mu peas kohises kuidagi veidralt. Kuid ma sain aru, et see ei olnud John. Tema poleks mu nime niimoodi öelnud. Oli see Nate? Minu vapper Nate...
Avasin vaevaliselt silmad, kuid ei suutnud midagi näha. Mu silme eest tantsisklesid uuesti need neetud mustad täpid. Pilgutasin väsinud silmi ja tundsin siis, kuidas mind tooliga püsti tõstetakse. Mu paremat külge läbis terva valu, mille peale ma silmad tugevalt kokku pigistasin. Seejärel tundsin kellegi jahedaid käsi endi omi puudutamas, kui ta õrnalt käsi soonivaid nööre lahti arutas. Tal kulus selleks vaid mõni hetk, kuid selle aja jooksul suutsin ma taas enda ümber olevast aru saada. Proovisin midagi öelda, kuid häält ei tulnud välja.
„Lara?” minu nimi kõlas vaikse ja kurvana. Tundsin, kuidas jahedad sõrmed õrnalt minu kätest haarasid ja need minu ette tõid, asetades need õrnalt mulle sülle. Seejärel astus isik minu ette ja laskus kükakile. Mu pilk jooksis üle isiku näo ja ma tundsin kergendust. Nii suurt kergendust, et ma oleksin tahtnud nutma hakata. Rõõmust, mitte valust.
„Nate.” Mu hääl oli kähe ja ma pidin pingutama, et seda vähest öelda. Üle poisi näo valgus valulik naeratus, kui ta oma käe üle mu juuste ja seejärel näo libistas. Tema silmad helkisid ning ta pilgutas neid kiiresti.
„Mida nad sinuga küll teinud on?” küsis Nate rohkem iseendalt, kui minult. Ta langetas pilgu ja hakkas tooli külge seotud jalgu lahti siduma. Ma nägin, kuidas üle Nate’i põse voolas üksasinus pisar, mille ta sealt kiiruga ära pühkis. Oleksin tahtnud teda kallistada, kuid mu käed ei kuulanud sõna. Seevastu suutsin ma kuidagi enda kähiseval ja vaiksel häälel öelda:
„Minuga on kõik korras.”
Pitsitavad nöörid mu jalge ümbert vabanesid, kui Nate uuesti enda pilgu tõstis, silmis viha ja põlgus. „Kas see oli John, kes sulle nii tegi?” Nägin, et poisi pilk oli kinnitatud minu paremale küljele. Vaevaliselt langetasin enda pilgu ja nägin, kuidas mu riided olid sellest kohast verest läbi imbunud. Ma imestasin, et miks ma ainult tuima tukslemist tunnen, kui vigastus nii tõsine on.
„Ma tapan selle kuradi raisa ära, ausõna, ma tapan ta ära.”
„Nate...” pomisesin vaikselt. Ma ei tahtnud, et ta kedagi ära tapaks.
„Kuidas sa saad nii rahulik olla, kui ta... niiviisi... isver, Lara,” Nate langetas pea, kuid tõstis siis selle uuesti. „Mul on hea meel, et sa... et ta sinuga...” Nate’i hääl vaibus olematusse. Ta tõusis aeglase, otsustava liigutusega püsti, samal hetkel, mil tuppa sisenesid veel teisedki sammud.
„Ma arvan, et sa tahad Johniga ise ühele poole saada, Nate,” lausus tulija. Ma teadsin ka seda häält. Thomas.
Nägin Nate’i noogutamas. Ta heitis mulle veel ühe lühikese pilgu ja noogutas siis Thomasele. Nägin, kuidas viimane talle ka vastu noogutas ja siis mulle aeglaste sammudega lähenes. Oleksin tahtnud midagi öelda, kuid ei teadnud, mida. Kui ta minu ette jõudis, sulgesin silmad ja lasin juustel enda näo ette kukkuda.
„Lara,” sõnas Thomas õrnalt ning ta käsi peatus mu põsel, samal ajal, kui ta mu juuksed kõrva taha lükkas.
Ja siis tundsin ma, kuidas ta käsi mu põselt eemaldus ning ta mõlemad käed minust kinni haarasid ja endale sülle tõstsid. Ma ei öelnud midagi. Valu mu paremal küljel lõi mu pea sassi, pani mind õhku ahmima ja tugevalt Thomase külge klammerduma.
„Kõik on korras, Lara. Keegi ei tee sulle enam haiget,” lausus poiss vaiksel sosinal ja astus mööda tuba edasi.
„Kuhu me lähme?” See kõlas mu suust nii vaikselt, et kartsin, et ta ei kuulnudki mind.
„Koju.”
Ma sulgesin silmad ja toetasin pea vastu Thomase rinda. Koju. Ma oleksin pidanud seal juba ammu olema.
Pealkiri: Re: Varjukülg 
1/4/2013, 19:00
Põnev. 
