Varjukülg

Oh, millest ma ilma jäin? :) Kes keda vihkab?

Keegi ei vihka kedagi.

Tead, Cilen, kuidas ma lootsin juba, et uus osa tuli?

Nõus Dragomiraga
UUT OSA!

Aaaa, õige. Ma ootan ka uut.

Jaaaaaaa, uus tuleb ka kunagi.
Ma lihtsalt käin tööl ja no ei jõua. Kuidagi ei jõua.

Läbi tormise saju marssides silmasin juba eemalt ähmaselt äratuntavat maja. Lisades kiirust enda niigi kiiresse kõnnakusse, seisin juba mõne hetke pärast maja eesukse juures. Mu käsi haaras kinni külmast ukselingist ja tõmbas selle kerge liigutusega lahti.
Läbimärja mantli nagisse riputanud, tõmbasin salli kaelast ja viskasin selle hooletu liigutusega nagi all olevale väikesele kummutile. Ühe pilgu peeglisse visanud, pidin tõdema, kui kohutav ma välja nägin. Läbimärjad juuksed, kahvatu nägu ja tühjad silmad.
„Juba kodus?“ küsis esikusse astunud Nate haigutades.
Viisin pilgu peeglist Nate’ile, kes mulle unise ilmega otsa vaatas. Tema paistes nägu, mis nägi välja sama jube nagu eile, tekitas minus veel halvema tunde, kui mul juba oli. Oleksin tahtnud end voodile pikali visata ja lihtsalt olla.
„Nagu näed,“ vastasin ta tobedale küsimusele.
Olin niigi koju tulemisega pool tundi viivitanud, kuna keegi oli ühe mu ketsidest ära peitnud. Viimaks, kui ma seda ikka leidnud ei olnud ja garderoob oli õpilstest tühjaks valgunud, tuli üks vanem koristaja küsima, kas ma otsin midagi. Peale lühikest seletust, et üks mu jalanõu on kadunud, aitas naine mul seda otsida, kuni ta selle viimaks ühe radiaatori tagant välja kaevas. Tänasin teda viisakalt ja panin kodu poole ajama, kuid tänu minu suurele ebaõnnele jäin ma paduka kätte.
„Juhtus midagi, et sa nii tõre oled?“
„Ei.“
Haarasin maast enda õlakoti ja möödusin Nate’ist. Olles läbinud paar trepiastet, kuulsin enda seljatagant veel teisigi samme, kuni viimaks Nate’i enda kõrval seismas nägin.
„Mida sa tahad?“ küsisin pahaselt ja virutasin talle õrnalt kotiga vastu rinda.
„Oled ju tõre,“ vangutas poiss pead ja jäi minu ette seisma, tõkestades mu tee.
Saatsin talle alt kulmu pilgu ja raputasin ägedalt pead. Miks ta pidi alati enda nina minu asjadesse toppima? Mul oli soov Nate ühte teatud kohta saata, kuid peale pikka sisse hingamist surusin selle soovi alla.
„Ehk lased mu mööda? Mul on palju õppida,“ valetasin ja saatsin talle anuva pilgu.
Nate silmitses mind hetke kahtlevalt, kuid siis ta noogutas ja astus mul teepealt eest.
„Küll ma teada saan, mis koolis juhtus. Kui jälle nemad... Ma ausõna peksan nad kõik vaeseomaks,“ ütles Nate.
Avasin juba suu, et talle meelde tuletada, millega see kõik eelneval korral lõppes, kui miski ta jutus mu tähelepanu hajutas.
„Huvitav kust sa seda teada peaksid saama?“ küsisin, kulm kortsus. Peale hetkelist mõttepausi lisasin: „Muidugi midagi ei juhtunud.“
Nate hakkas naerma. „Thomaselt muidugi. Ta lubas mulle, et hoiab sul silma peal. Kui midagi juhtus, teab ta sellest kindlasti.“
„Kas sa oled lolliks läinud?“ küsisin pahaselt ja virutasin talle uuesti enda kotiga vastu rinda. Seekord kõvemini.
„Mäh?“ päris Nate, kulm arusaamatult kortsus. Parema käega hõõrus ta enda haiget saanud kohta.
„Mäh? See on ainus, mida sa öelda oskad? Mis sul arus oli, kui seda Thomaselt palusid? Mul pole mingit tobedat kasvatajat vaja. Ma saan ise hakkama!“
Virutasin talle uuesti raske kotiga vastu rinda, nii et ta sammu tahapoole vaarus ja mind kohkunult silmitsema jäi. Selle asemel, et midagi öelda, ta lihtsalt vaatas mind, läbitungivad silmad ainiti minu omadesse puurimas. Hetke suutsin Nate’ile samaga vastata, kuid siis miski minus murdus. Tundsin, kuidas pisarad silma tükkisid ja ma pilgu kiirelt eemale pöörasin.
Paari pika sammuga astusin trepist üles ja hetk hiljem tõukasin ma enda toa ukse suure pauguga kinni. Koti põrandale visanud, vajusin kõhuli voodisse ja surusin näo tugevasti vastu külma patja.
Kõik tundus nii vale. Ma teadsin, et mu elu on raskem, kui paljudel teistel, kuid iga kord lohutasin ma end mõttega, et kellelegi on kindlasti veel raskem. Ma pidin olema õnnelik, et mul oli parim vend, keda iial annab soovida. Õnnelik, et mul on kaks armastavat vanemat. Et mul on kodu. Ma pidin olema õnnelik, kuid see oli nii raske.
Tundsin, kuidas pisarad uuesti silmanurkadesse tekkisid ja padjale langesid. Olin nii jõuetu, et ei suutnud isegi märgu riideid endalt seljast võtta. Rääkimata siis veel juuste kuivatamisest ja enda püsti ajamisest. Selle asemel lamasin liikumatult voodil, mu suust kostumas tasased nuuksed.
Oleksin tahtnud end selle eest lüüa. Ma nutsin nagu idioot. Asja üle, millest ma oleksin pidanud enda vanematega rääkima, mitte seda probleemi üksi lahendama. Või mis lahendama, üle elama. Ma ei oleks suutnud ka kõige suurema julguse juures seda lahendada.
Tasane koputus uksele pani mind võpatama. Tõstsin välgukiirusel pea ja viisin pilgu enda taha. Kuigi mul ei olnud mingeid selgeltnägemise võimeid, teadsin kindlalt, et seal taga seisab Nate.
Tõmbasin käeseljaga üle mõlema silma ja kujutasin ette, mis juhtuks, kui ma praegu Nate’i minema saadaks. Arvatavasti tooks see mulle veel suurema jama kaela, kui mul juba oli.
Uksel kõlas veel teinegi koputus, millele järgnes Nate’i küsimus: „Võin sisse tulla?“
Tõusin kiiruga voodist püsti, märjad riided ümber keha liibumas. Sikutasin neid veidi ja heitsin pilgu peeglisse. Esimene sõna, mis mu pähe hüppas oli kohutav. Mu nägu oli nutmisest punane ja juuksed, olugigi et märjad, turritasid igasse ilmakaarde.
„Jah... ee... Oota korra, ma pean... ee... riidesse panema,“ sõnasin ja avasin enda kapi ukse.
Nii vaikselt kui ma suutsin, tirisin endalt paari liigutusega märjad riided seljast, asendades need lillelise pidžaamaga.
„Võid tulla,“ hüüdsin Nate’ile.
Hetke pärast uks avanesgi ning sisse astus murelik Nate. Manasin näole nii tavapärase ilme, kui suutsin ja heitsin hetkeks kõhkleva pilgu maas lebavatele riietele. Mu peast käis läbi mõte, et ehk oleksin pidanud need ära peitma, kuid nüüd oli muidugi juba hilja.
„On kõik korras?“ päris ta.
Korras? Kindlasti mitte.
„Jah, muidugi,“ noogutasin ja kinkisin vennale kerge naeratuse, et lause veel tõepärasem tunduks.
„Oled kindel?“
Noogutasin uuesti. Soovisin vaid, et ta ära läheks.
Muidugi oleksin võinud talle rääkida, mis koolis tegelikult juhtus. Ma oleksingi pidanud seda tegema, et asi ükskord kuidagi laheneks, kuid mõte, et keegi Nate’ile uuesti nii teeb, sundis mind vaikima. Ja valetama.
„Hea küll,“ noogutas ta ja naeratas, „kas sa lähed juba magama?“
Heitsin talle alt kulmu pilgu. Hetkeks teda nõutuna vaadates, sain aru, mida ta selle all silmad pidas.
„Ah, ei. Ma käisin lihtsalt pesemas ja... ee... noh, võib-olla lähengi varsti magama.“
„Juba? Kell saab ju alles 6.“
„Noh jah, ma olen väsinud,“ vastasin kerge õlakehituse saatel.
„Väsinud?“ küsis ta üllatunult.
Mu ilme muutus pahuraks. „Jah, mõned meist käivad koolis, mitte nagu sina.“
„Miiiis? Kuule preili, äkki heidad pilgu mu näole ja alles siis tuled ette heitma, et ma koolis ei käinud.“
Avasin suu, et talle vastu nähvata, kuid sama targalt sulgesin selle uuesti. Oli see ju minu süü, et ta nägu selline välja nägi.
„Ah, head ööd,“ sõnasin.
Surusin käe vastu Nate’i rinda ja lükkasin ta uksest välja. Ühe pilgu veel talle heitnud, lõin ukse kinni ning sammusin enda voodini, kuhu ma hetk hiljem pikali viskasin. Tundsin, kuidas kangesti kinni hoitud pisarad uuesti silmanurkadesse tekkisid. Proovisin neid küll tagasi hoida, kuid andsin alla.
Lubasin endale, et keegi teine peale minu mind sellisena ei näe. Keegi ei näe, kui nõrk ma olen.


Tammusin uimaselt mööda rahvast täis koridori, proovides hoiduda inimestega suuremasse kontakti, kui kerge puudutus, sattumast. Olgugi, et mul oli seljas paks mustriga kaetud kampsun, mis kattis täielikult mu käed, tundsin siiski hirmu, et midagi võib juhtuda.
Ühe sarkastilise mühatuse saatel lükkasin matemaatika klassi ukse lahti ning astusin sisse. Lasin silmadel kergelt üle klassiruumi käia, kuid märgates, et minule ühtegi ohtliku inimest siin ei viibinud, sammusin kergandatud sammul enda kohani ja võtsin istet.
Peale paariminutilist vihikusse kritseldamist hakkas klassi aegamisi õpilasi sisse voolama. Hetke pärast kostus ka pinisev kellahelin, mis nii mõnelgi inimesel pea valutama võis panna.
„Kuulsid?“ kostus minu tagant ühe tüdruku elevil hääl.
Mu käsi peatus hetkeks ning kogu ma tähelepanu koondus mu taga istuvatele isikutele.
„Mida?“ päris teine
„Meil pidavat täna 12.klassiga matemaatika olema,“ lausus esimene hääl, „täiesti lõpp, ma olen seda hetke lihtsalt nii kaua oodanud, mil mul koos Nate’iga tund on. Ta on lihtsalt nii nunnu...“
Tüdruku unelev hääl tõi mu näole iroonilise muige.
Kui ma nüüd ei eksinud, käis jutt minu ülimalt armsast vennakesest, kes hetkel kodus oli. Muidugi võisin ma ka eksida, sest ei teadnud kogu 12.klassi õpilaste nimekirja ega seda, kuidas neid seal kutsuti.
„Ah, Dana, Nate’i pole täna koolis. Kuulsid küll, olevat tollele jobude kambale kallale läinud ja siis veidi viga saanud. Minu arust polnud teda ka eile. Vähemalt Liss rääkis, et ei olnud...“
Mu käsi hakkas uuesti vihikusse mustreid sirgeldama, panemata enam tähele minu taga rääkivatele tüdrukutele. Tundsin, kuidas mind läbis hirmujudin, kui mõtlesin, kuidas Thomas koos teistega siia klassi maandub. Minu kõrvale... Minu lähedusse... Ja siis ütleb kõigi ees, milline väärakas ma olen. Ütleb, milline hale teiste vigastaja ma olen, kes isegi mitte vabandust ei palju.
Raputasin kergelt pead. See oleks kohutav.
„Hea küll, võtke nüüd palun vaiksemalt,“ kostus matemaatikaõpetaja suust, kes kergel sammul enda laua poole sammus.
„Nagu teist mõned kindlasti juba kuulnud on...“ alustas õpetaja uuesti, kui jäi siis vakka. „Jah, Dave?“
Pöörasin pilgu eemal istuvale Dave’le, kes oli eeskujuliku õpilasena käe püsti tõutnud.
„Vastab see tõele, et meil täna kaheteistkümnendikega tund on?“ küsis poiss ja langetas käe.
„Jah, sellest ma teile rääkida tahtsingi. Iga hetk peaksid siia saabuma mõned kaheteistkümnendikud, kes otsustasid täna meie tunniga liituda.“
„Mis mõttes mõned?“ hüüdis üks poiss, Jean, valjult.
„Kõigil oli valida, kas nad lähevad ajalikku või tulevad siia, meie tundi,“ sõnas mees, näol ebavlev naeratus.
Jälgisin õpetajat altkulmu pilguga, saamatu aru, mis talle rõõmu pakkus. Minu pilku ta õnneks ei märganud, kuna kogu ta tähelepanu oli koondunud küsimuste vastamisele.
Kui tunni algusest oli möödunud paar minutikest, paiskus klassi uks lahti ning sisse voolas oma üle kümne inimese.
Otsisin pilguga Thomast, kuid ei suutnud tema musta juuksepahmakat teistest eristada. Mind läbis kergendus, kui teda ka peale ukse kinni panemist näha ei olnud.
„Hea küll, otsige endale kohad,“ sõnas õpetaja Jordan ja osutas käega vabade kohtade poole. Üks neist asus ka minu kõrval.
Peale paari minutilist kõva lärmi ja toolide kraapimist jäi klassis vaiksemaks. Ümberringi oli küll kuulda vaikset sosistamist, kuid suurem lärm oli vaibunud. Ning mina olin väga õnnelik, et ükski kaheteistkümnendik polnud minu kõrval istet võtnud.
„Olgu, nüüd me võime siis tunniga alustada. Kuna täna on meid siin kahest klassist, pole mõtet täna õppimisega tegeleda. Seepärast otsustasin, et võiks hoopi-“
Mehe lause katkes poole sõna pealt, kui klassi uks uuesti lahti paikskus. Hetkeks valitses klassis haudvaikus, kui ukse avanud inimene end viimaks näole andis.
Thomas.
Mu süda vajus saapasäärde. Neelatasin valjult ning proovisin hõivata kogu lauapinda, mis mu ees laius. Ma olin paanikas ning ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud uskuda, et ta siia tundi ilmus. Miks kõik minu kaunilt hinnatud soovid kunagi ei täitunud? Miks minul ei võinud kordki elus lihtsalt vedada?
„Vabandust, et hilinesin. Väikesed tehnilised probleemid,“ sõnas Thomas muige saatel ja lükkas jalaga enda taga oleva ukse kinni.
Matemaatikaõpetaja noogutas kergelt. „Eks mine vali siis endale koht.“
Hingasin sügavalt sisse-välja. Mul oli tunne nagu saaksin ma iga hetk südamerabanduse. Olin nii närvis, et isegi mu käed oli süles värisema hakanud ning hingamine, olugigi et proovisin seda kontrolli all hoida, muutus iga mööduva sekundiga kiiremaks.
Kuigi enne olin kasutanud taktikat olen-suur-siia-ei-mahu, siis nüüd proovisin teha end nii nähtamatuks, kui see vähegi võimalik oli. Kõigele sellele aitas kaasa ka minu väike kasv, mis mulle üle pika aja taas kasuks tuli.
Mu ei julenud enda vihikult pilku tõsta. Kartsin, et pea tõstmine oleks tema tähelepanu minule toonud, mis omakorda oleks viinud tähelepanu minu kõrval olevale vabale kohale. Ja seda ma ei soovinud.
Peale venivaid sekundeid, mil Thomas endale kohta valis, oleksin ma peaaegu närvivapustuse saanud. Kuid hetk, mil kuulsin tooli kriginad ja koti potsatust põrandal, kadus kogu pinge mu õlult. Keegi oleks selle justkui raske seljakotina mu õlgadelt enda omadele võtnud.
Tundsin kohutavalt suurt kergendust ning kui ma poleks just klassis viibinud, oleks mu suust välja pääsenud nii mõnigi vali naeruturtsatus.
„Kuna nüüd on kõik arvatavasti kohale,“ sõnas õpetaja, „siis võime me ehk tunniga alustada. Kuna täna on meil siin koos kaks erinevat klassi, mõtlesin, et võiks teha paaristööd. Printisin välja mõned lihtsamad harjutused, mida on hea koos teha.“
Mees haaras enda laualt paksu ploki paljundatud lehti ja hakkas neid kiirelt laudadele jagama. Jõudes minu laua juurde, jäi ta mind kergelt kortsus kulmuga silmitsema.
„Sul ei olegi kaaslast?“ küsis ta.
Mis loll küsimus, mõtlesin ajal, kui ma mehe küsimuse peale noogutasin.
„Ega siis midagi. Tuled aitad mul mõned paberid korda seada.“
Seda öelnud, kinkis ta mulle ühe kõvera naeratuse ja sammus edasi, jagama alles jäänud lehti teistele laudadele. Mõne aja pärast, kui lehed ta käes otsa said ning klass täitus lärmaka jutuvadinaga, kutsust härra Jordan mind enda juurde. Korjasin kiiruga kõik enda asjad tagasi kotti ja tõstsin viimase õlale.
Proovisin vältida pilku, mis mind iga liigutuse järel saatis, kuid ei suutnud. Tundsin seda lausa enda nahal, kuid ei saanud midagi teha, et see sealt kaoks. Kartsin talle midagi öelda. Kartsin, et ta võib rääkida, mis tegelikult tol õhtul juhtus.
„Lähme siis,“ sõnas õpetaja rõõmsameelselt ja osutas käega ukse suunas.
Noogutasin uuesti ja seadsin sammud sinnapoole. Mu käsi sirutus juba ukselingi poole, kui kellegi teine käsi sellest kinni haaras ja ukse avas. Vaatasin kerge üllatusega õpetajat, kuid ei öelnud taaskord midagi. Tundsin ainult teatud ebamugavust, mis mu põsed kergelt õhetama pani.
„Kuidas sul läheb?“ küsis mees, kui oli klassi ukse sulgenud.
Olin taaskord üllatunud. Millest selline käitumine?
„Hästi,“ vastasin napisõnaliselt.
„Ega see kamp sind enam tülitanud pole?“ päris ta edasi.
Oleks mul vähegi julgust olnud, oleksin ma ta kuradile saatnud. Ma ei suutnud uskuda, et minu jaoks täiesti suvaline õpetaja, minult midagi sellist pärib. See on liiga... isilik. Liiga ebamugav teema, mida arutada.
„Ei,“ sõnasin.
Vähemalt ei pidanud ma selles osas valetama. Keegi neist ei olnud mind tänase päeva jooksul veel tülitanud ning lootsin kogu südamest, et nii see ka jääb. Olgugi, et päev oli veel alles noor ja kõike võis juhtuda.
„Selle üle on mul ainult hea meel. Järgmine kord, kui midagi sellist ette peaks tulema, teata sellest kindlasti. Eks?“
Noogutasin. Mul polnud kavas talle midagi rääkida.
Viimaks jäi õpetaja ühe ukse ees seisma. Ta soris mõne hetke enda püksitaskus, kuni tõmbas sealt ühe võtme välja, mille hetk hiljem lukuavasse lükkas. Vaikse prõksatuse saatel uks avaneski.
„Võid koti siia maha panna,“ ütles mees ja osutas ühele metallist riiulile, mis kohe sissekäigu kõrval seisis.
Seda ma tegingi.
Kuigi ruumis oli üpriski pime, suutsin eristada veel hunnikute kaupa seesuguseid riiuleid, kuhu ma äsja enda koti olin asetanud. Neid katsid igasugused raamatud ja lehed, mis korrapäratult siin-seal vedelesid. Kui ma poleks teadnud, et see koht asub koolimajas, oleksin arvanud, et see on mõne teadlase varakamber, kus ta enda tähtsaid dokumente hoiab. Ning mis on alatasa segamini.
„Niisiis, Lara,“ sõnas õpetaja ja sammus kiirel sammul ruumi tagaossa, kus hetke pärast süttisid tuled, mis levisid üle kogu ruumi. Olgugi, et lampe oli palju, valgustasid need ruumi üsna vähe.
„Kuna ma tegelikult ei olnud arvestanud, et sa mulle appi tuled, siis...“ mees vaikis ning üks tema kulmudest kerkis, kui ta pilgu minu seljataha viis.
Ma ei jõudnud end ringigi pöörata, kui kuulsin kellegi häält.
„Ma arvan, et te peaksite klassi tagasi minema. Mõned õpilased on veidi... metsistunud,“ lausus hääl, mis kuulus ilmtingimata Thomasele.
Thomasele... Oh issand.
Mul jooksis judin üle selja. Mida tema siin ometi tegi? Kuidas ta üldse teadis, et me siin oleme?
„Metsistunud?“ kordas härra Jordan uskumatult.
Ka minul oli raske ette kujutada, kuidas juba peaaegu täiskasvanud inimesed metsistunud said olla. Kuigi ausalt öeldes ei suutnud ma tol hetkel midagi kujutleda, välja arvatud seda, kuidas Thomas mu seljataga seisis.
„Jah, teil oleks parem vist sinna tagasi minna,“ kostus Thomase hääl, mis mu ihule kananaha tõi.
Mu silme ette kerkis juba pilt, kuidas ta mu õpetaja lahkudes vastu seina surub ja kõik süüdistused lagedale laob. Mind läbis veel teinegi hirmujudin.
„Oh jumal. Hea küll, Lara, palun kustuta tuli ära ning tulge Thomasega klassi tagasi. Ja... Ruumi võti on esimese riiuli peal, olge head pange uks lukku,“ noogutas õpetaja ja tuiskas ruumist välja.
Neelatasin.
Sundides end tugevaks, sammusin ruumi tagaossa, kus hetk tagasi oli härra Jordan tule süüdanud. Nüüd oli minu kord see kustutada.
Vajutanud valgele lülitile, muutus kogu ruum hoobilt pimedaks, mis mind ennastki hetkeks rivist välja viis. Olin arvanud, et tuled lähevad samamoodi kustu nagu need ennist süttinud olid. Aegamisi.
Olgugi, et ma ei suutnud pimeduses peaaegu midagi näha, astusin aeglaselt edasi. Mind valdas hirm, et võin Thomasele otsa koperdada, kuid ometi ei suutnud ma ühele kohale seisma jääda. Mõte, et ma siin temaga tükk aega lihtsalt seisan, tekitas minus piinlikust ja pani halba aimama.
„Lara,“ ütles Thomase hääl otse mu seljatagant, mis mind tahtmatult võpatama pani.
Ma ei osanud kuidagi reageerida. Võib-olla oleksin pidanud end ringi pöörama ja kõige juhtunu pärast vabandust paluma, kuid ma ei julgenud. Kartsin. Nii kohutavalt kartsin. Ja ma ei teadnud isegi täpselt, mida.
Peale paarikümne sekundilist vaikust, kui Thomas mõistis, et ma ei pööra end ümber, kuulsin teda liikumas. Üks tema käsi põrkus hetkeks vastu minu kätt, mis mu uuesti võpatama pani.
„Tead,“ sõnas ta, kui oli minu ees seisma jäänud. Liiga lähedale, et pinge mu kehas lahtuda oleks saanud. Liiga lähedale, et ma enda hingamist kontrolli all oleksin suutnud hoida.
„Mida?“
Mu hääl kõlas kõigest vaikse sosinana. Ma olin hingetu. Thomase lähedus ajas mind segadusse, tekitades minus tunde juskui keegi tahaks minult hingamisvõimet röövida.
„See on nii veider,“ pomises Thomas ja hingas tugevalt sisse.
Ma ei suutnud midagi öelda. Polnud vahet, kui palju küsimusi mu peast nende hetkede jooksul läbi rändas, mu huuled ei suutnud neist ühtki valmis vormida. Mitte ainumatki.
Ma tahtsin siit lihtsalt pääseda. Ma ei tahtnud Thomasele nii lähedal seista ega teda rääkimas kuulda. Ülekõige tahtsin lihtsalt kuhugi peitu pugeda ja olla. Lihtsalt olla, et ei peaks mõtlema kõigele sellele, mis mu hinge nii kohutavalt näris.
„Kui nad vaid suudaksid,“ sõnas Thomas äkitselt, hääl kõlamas murelikumalt kui iial enne.
Nüüd olin ma veel rohkem segaduses. Mida ta selle all silmas pidas „kui nad vaid suudaksid“?
Kuid mul ei olnud võimalust temalt seda pärida. Ühel hetkel oli ta minu vastas, järgmisel kõndis juba eemale, väljudes pimedast ruumist ning tekitades minus seetõttu veel suuremat segadust.

Mõnus, huvitav, lahe. Kõik positiivsed sõnad võiksid siia alla tulla ning kuidagi liiga kiiresti otsa sai. Ei tea küll kuidas, sest sõnu on palju, kuid kiiresti läks
Muidu uut.

Hihi, peaaegu 3000 sõna oli.

Jaaa mul on hea meel, et sulle meeldib.

Ma ei jõudnud eile kommida. ): Aga ma kommenteerin nüüd.
Mis muud, kui et hea osa oli.
Big like. :) :) :)

:)

Peagi on vast uut osa ka oodata. Üle 2000 sõna on juba olemas. :)

Olen enda üle tegelikult väga uhke, et suutsin vaheajal kahele jutule uue osa valmis kirjutada ning mõlemad on üpris kopsaka sõnade arvuga ka. Nii et tunne on päris hea hetkel.
Ja lumi on ka maas ning meel on hea.
Sain seda umbes 3 tundi täielikus vaikuses (ehk siis muusikas) kirjutada, kuna ei vanemaid ega õde polnud kodus.
Nautiiiiiigeeeee!!


Järgnevad päevad möödusid linnulennul. Ma ei suutnud õieti meenutadagi, mida ma neil paaril päeval tegin, kuid üks oli kindel. Ma vältisin Thomast. Vältisin kõiki, keda vähegi vältida õnnestus.
„No isver küll! Tuled ka juba?“ kostus minuni Nate’i hüüe, mis mu võpatades taas reaalsusesse tõi.
Esmaspäev. See hirmus esmaspäev.
Neelatasin tugevalt. Ma ei teadnud, mida sellelt päevalt oodata. Iga kord, kui ma seda endale ette püüdsin kujutada, lõppes kõik Thomasega, kes rääkis vihasel häälel, mida ma teinud olin. Milline koletis ma olin.
„Jah. Ma... kohe,“ hüüdsin kõheldes vastu ja viisin pilgu enda ees laiuvale peeglile.
Sealt vaatas mulle vastu kurnatud tüdruk, kes näis iga hetk nutma puhkevat. Kuid ma olin endale midagi lubanud. Midagi, mida ma pidin ka täitma. Midagi, mida ma tahtsin täita.
Kergelt enda beežika kampsuni käiseid üles käärides, heitsin pilgu enda tervele peegelpildile. Kuigi mustad teksad ja beež kampsun nägid välja nii tavalised, tundsin end siiski liiga pidulikult Thomase ette ilmumiseks. Isegi juuksed, mis ma olin lohakalt krunni sättinud, tundusid tol hetkel liiga pidulikud.
„Lara, kurat võtkas, kas sa tuled ka juba?“ kostus Nate’i suust järjekordne hüüe, mis mu taas võpatama pani.
Kinkinud enda peegelpildile ühe võltsi naeratuse, hingasin sügavalt sisse-välja ning seadsin siis sammud alumise korruse poole. Polnud vahet, kui aeglaselt ma ka kõndida ei proovinud, olin varsti ikkagi koridoris ning vaatasin otsa trossis Nate’ile ja enda mõlemale vanemale, kes mind altkulmu silmitsesid.
„Isver, Lara, kas sa tõesti midagi kenamat selga ei leidnud? Ja su juuksed, kas sa ei võinud neid lihtsalt lahti jätta?“
Ema oli silmnähtavalt häiritud sellest, milline ma välja nägin. Ta nägu oli kergelt punakaks tõmbunud ja käed olid puusa asetatud.
Avasin suu, et emale vastata, kuid mind katkestas Nate’i pahane mõmin.
„Kas me tõesti jääme nüüd siia Lara riietest rääkima või hakkame minema?“
Ka isa tundus olevat Nate’iga ühel meelel. „Hakkame tõesti minema,“ sõnas ta ja avas välisukse, mille peale paiskus tuppa külm tuuleiil.
„Pane see nõme ukse ometi kinni, Mark,“ pahandas ema isaga, mille peale viimane vaikselt naerma hakkas ja ukse pauguga kinni lükkas, jäädes ise välja külma kätte.
„Ja sina,“ pöördus emps minu poole, „sina pane mantel ruttu selga ning hakkame ometi minema. Oleme niigi juba paar minutit hilinenud.“
„Mis see paar minutit ikka on,“ kehitasin õlgu ning haarasin nagist enda musta mantli. Nööbid hoolikalt kinni pannud ning salli kaela ümber mässinud, panin jalga enda vanad, veidi määrdunud ketsid ning jäin ootavalt Nate’ile ja emale otsa vaatama.
„Lähme?“ teesklesin rõõmsameelset häält, kuigi tegelikkuses oleksin tahtnud siin samas ära surra. Kohe. Lõplikult.
Mõlemad noogutasid ning ema kustutas koridoris tule. Avasin välisukse ning astusin külma sügisõhtusse, kus tuul tormas ning vihma tibistas. Põimisin käed enda ümber ning tõmbasin salli ninani.
„Ma arvasin, et te ei tulegi,“ ütles isa, toetudes vastu vana tamme maja parempoolsel küljel.
Pilgu tema poole viinud, silmasin, kuidas tal suits hambus rippus ning käed sügavale pükstitaskutesse olid surutud.
„Teate, mul on tunne, et me ei jõuagi täna naabrite juurde,“ kostus mu seljatagant Nate’i rõõmutu ohe.
Viisin pilgu talle ning jäin teda kergelt küsiva ilmega silmitsema.
„Emps unustas telefoni maha,“ sõnas ta, „järgmiseks tuleb lumetorm ning varsti peale seda maailmalõpp.“
Muigasin. Mulle oleks see varjant sobinud. Isegi väga.
Kuid otseloomulikult midagi sellist ei juhtunud. Ema ilmus kergelt hingeldades uksele ning ütles, et võime minema hakata. Nähes isa suitsetamas, virutas emps talle õrnalt rusikaga kõhtu ning sõnas: „Küll sa kunagi veel kahetsed, et seda jama teed.“
Paps kehitas muiates õlgu ning suitsetas rahumeeli edasi.
Kõndisime, vanemad ees ja meie Nate’iga taga naabrite kodu poole. See oli meie omast umbes 50 meetri kaugusel ning eriti suurt pingutust sinna minemine ei nõudnud.
„Noh, mis sa seal üleval enne nii kaua tegid?“ küsis Nate tasasel häälel ja nügis mu õlga.
„Mis mõttes?“ küsisin, pilk pööratud teisele poole tänavat.
„Mis mõttes, mis mõttes,“ naeris Nate, „arvad, et ma ei tea, et te Thomasega olete kohtunud või?“
Mu seest käis jõnks läbi. Kas ta teadis juhtunust?
Aeglaselt pöörasin pea tema suunas ja jäin tema naeratavat nägu vaatama. „Ja siis?“ küsisin, tehes hääle võimalikult tavapäraseks.
Astusime naabrite aeda sisse ning ma silmasin üht valgustatud akent, mille taga inimesed edasi-tagasi kõndisid. Tundsin, kuidas mu pea ringi hakkas käima ning seest õõnsaks kiskus.
„Ta meeldib sulle, mis? Thomas, ma mõtlen,“ naeratas Nate ja nügis uuesti mu õlga.
„Mida?“ olin šokis. Kust põrgust ta sellise asja välja mõtles?
„Ära aja, ma tean küll,“ noogutas ta elutargalt ja lasi mu enda ees uksest sisse.
Avasin suu, et talle midagi vastu nähvata, kuid just sel hetkel silmasin esikus Thomase vanemaid, kes rõõmsalt minu omasid tervitasid.
„Küll on tore teid jälle näha,“ säras Thomase ema.
Proovisin end vanemate taga võimalikult väikseks teha, et nad ometi mind ei märkaks, kuid olin sellega hiljaks jäänud.
„Lara? Küll on tore sind viimaks näha. Su vanemad rääkisid sinust eemisel korral palju,“ noogutas Thomase ema. Ta sirutas käe ette ning olin ise just valmis sama tegema, kuid ta minust kõvasti kinni haaras ja enda vastu surus.
Olles hämmingus naise käitumisest, patsutasin teda korra seljale ja soovisin ta mind sellest hinge kinni panevast kallistusest vabastaks.
„Olgu, olgu, Sadie. Ära siis tüdrukut enda kallistustega kohe ära lämmata,“ ütles Thomase isa ja muigas.
„Oh, jah, muidugi. Vabandust,“ lausus Sadie minust eemaldudes ja endale käega kergelt otsaette äsades. „Oh mind küll.“
Naeratasin veidi kohmetult talle vastu ega osanud selle peale midagi kosta. Minu suureks õnneks ei pannud aga keegi seda tähele, sest hetke pärast oli Sadie tähelepanu Nate’il.
„Ja nägu pole siiani parananenud,“ vangustas ta pead, vaadates üksisilmi Nate’i näos valitsevaid värve.
Mind läbis taas raske süütunne, kui Nate’i vaatasin. Tundsin end endiselt tema ees süüdlasena, kuna just minu tõttu temaga nii juhtunud oli.
„Aga olgu, mis me siin ikka seisma, lähme parem elutuppa,“ sõnas Thomase isa, Ian, kelle nimi mulle just hetk tagasi meelde oli tulnud.
Ema ja isa noogutasid ning läksid koos Thomase vanematega rõõmsalt vesteldes edasi, elutuppa. Ma avasin kerge ohkega enda antli nööpe ning tõmbasin salli kaelast.
„Noh?“ küsis Nate kavalal häälel.
Vaatasin, kuidas ta endalt üleriided seljast tõmbas ning mu kulm tõmbus kortsu. „Mis „noh“?“
„Ei midagi,“ kehitas Nate süütult õlgu, kuid ta näol püsis endiselt see tobe naeratus.
Raputasin õrnalt pead ja hingasin sisse-välja. Ma ei suutnud uskuda, et ma tõesti seisin praegu Thomase majas ning iga hetk pidin ma ka teda nägema. Mu kõhus keeras ning enesetunne muutus järk-järgult aina halvemaks.
Vaatasin, kuidas Nate minust mööda astus ja mulle kergelt naeratades otsa jäi vaatama. „Ära põe, ega nad sind ära ei söö. Ainult näksivad veidi,“ sõnas Nate ja haaras õrnalt mu käsivarrest.
Minu näoilmet nähes muutus ta hetkeks tõsiseks, kuid purskas siis naerma. „Kuule, ma tegin ju kõigest nalja.“
Jäämata minu vastust ootama, tugevdas ta haaret mu käsivarrel ja tiris mind elutoa suunas. Iga läheneva sammuga kiskus kõht aina enam krampi ja soov siit majast otsejoones põgeneda, muutus aina tugevamaks. Oleksin andnud ükskõik mida, et seda õhtut ei toimuks.
„Tom, mine too Lana ka alla,“ kostus mu kõrvu Sadie hääl, kuigi ma teda veel ei näinud.
Nate oli mu käsivarrest lahti lasnud ning sammus nüüd minu kõrval häälte suunas. Mu süda peksles vastu rinnakorvi, justkui tahaks sealt lendu tõusta ja minust kaugele eemale põgeneda. Ega ma mõistsin ka enda südant. Olin halb, paha inimene, kes suutis teistele vaid valu põhjustada. Samas oli ka neid harvu hetki, mil ma suutsin midagi head korda saata.
Mu naeruväärse mõttetegevuse katkestas Thomase silmapiirile ilmumine. Jäin tardunult elutoa ukseavasse seisma ja silmitsesin üksisilmi Thomast, kes aegamisi pilgu minult tõi ja mind samasuguse, veidi süüdistava pilguga silmitsema jäi nagu esimesel päeval, mil me kohtusime. Tundsin, kuidas süülaine minust üle uhas ning põsed piinlikusest punaseks tõmbusid. Thomas mäletas. Ta teadis.
„Jummel, Tom, kaua sa Lanat tooma lähed?“ küsis Sadie pahasel häälel, katkestades niimoodi minu ja Thomase vahelise silmsideme. Viimane noogutas kiirelt ja seadis sammud ukseava suunas, kus ma seisin. Ühe pika sammuga astusin sealt elutuppa ning pöörasin pilgu maha. Ma poleks suutnud endam uuesti Thomase süüdistavat pilku taluda.
„No noh?“ küsis Nate muiates, kui Thomas elutoast lahkunud oli.
„Mida?“ mu hääl oli pahur. Oleksin meeleldi talle küünarnukiga ribidesse äsanud, kui toas nii palju inimesi poleks viibinud.
„Ei midagi,“ kehitas ta õlgu ning sammus, mind õrndalt õlga müksates, edasi. Astusin aeglasel sammul talle järele ja võtsin ühel puidust toolidest istet, otse Nate’i kõvral.
Jäin vaikides kuulama vanemate juttu. Tundsin end veelgi ebamugavamalt, kui ka Nate võttis nelja vanema jutuajamisest osa, rääkides õhinal mingisugusest kohast, kuhu ta tulevikus kindlasti minna tahaks.
Pööramata sellele kõigele enam tähelepanu, lasin silmadega üle avara elutoa ning jäin viimaks aknast välja vaatama
Tundsin end väsinu ning ärevana. Thomas polnud siiani ülemiselt korruselt koos Lanaga naasnud ning ma jäin lootma, et ta ei tulegi enne õhtu lõppu tagasi. Võisin sellest ju küll unistada, kuid nagu tavaliselt, juhtus kõik vastupidiselt minu ootustele.
„Emps, ma usun, et ei ole tark tegu Lanat alla tuua,“ kostus mu kõrvu Thomase kahtelv hääl, mis mu võpatama pani. Viisin pilgu aknalt temale, kuid kui ta pilk minule pöördus, langetasin kiiresti silmad süles olevatele kätele.
„Miks?“ küsis Thomase ema, Sadie ehmunult.
„Ta on natuke-“ alustas Thomas, kuid ta ema segas vahele.
„Too ta alla. Nagunii on Lana juba terve päeva ülemisel korrusel passinud,“ ütles ta õlgu kehitades ja viipas käega Thomase poole, et too end juba liigutaks.
Hoidsin pilgu rangelt enda ees oleval taldrikus. Vaid tänu kaugenevatele sammudele kuulsin, et ta lahkus toast ning julgesin siis uuesti pilgu tõsta ja aknast välja vaadata.
Jutuvadin, mis Thomase saabudes oli vaikinud, algas nüüd uuesti ning väsitas mind rohkem, kui kunagi varem. Ma ei keskendunud ühelegi sõnale, kuid ometi pani see mu pea huugama ning tekitas soovi siit otsejoones lahkuda. Muidugi oli see viimane soov mul juba siia tulemisest peale mõtteis mõlkunud.
„Heakene küll, asume siis toidu kallale,“ lausus Sadie ja lõi rõõmsalt käsi kokku. „Enamus toidust valmistas küll Ian, kuna ta on meil ju nii hea kokk, aga eks minu käsi ole ka siin pisut mängus.“
Vaatasin kipras kulmuga toidust lookas lauda, kuid isegi kõige maitsvamad road ei tundunud tol hetkel isuäratavad. Meelsamini oleksin kaseeritud vett joonud, kui võtnud kas või ühe suutäie rasvasest kalkunist.
„On kõik korras, Lara?“ küsis ema muretsev hääl.
Tõstsin toidult pilgu ja viisin selle mureliku näoga emale. „Mul lihtsalt pea valutab veidi,“ ütlesin ja kehitasin hetkeks õlgu. Tõsi ta oli, et mu pea valutas. Kogu kära mu ümber ning hirm tolle õhtu ees mõjusid niimoodi.
„Peavalu on üks vastik asi,“ noogutas Sadie kaastundlikult.
„Ega sul midagi peavalu vastu ei ole?“ küsis ema seepeale Thomase ema poole pöördudes. Viimane noogutas veelkord ja pööras enda pea järsu liigutusega paremale. Tahtsin tema eeskuju järgida ja ka samas suunas vaadata, kuid enne, kui ma nii kaugele jõudsin, tundsin, kuidas miski suur ja karvane mu peale hüppas, lükates mu koos tooliga pikali.
Olin kohkunud. Avanud enne kõvasti kokku pigistatud silmad, jäin tõtt vaatama hiihelsuure koeraga, kes minu kohal seisis, ila suunurgast tilkumas. Õnneks see viimane langes põrandale, mitte minu peale.
„Kas ma mitte ei öelnud, et Lanat ei tasu alla tuua?“ kostus minuni Thomase naerust kähe hääl. Proovisin tema naermisest mitte välja teha, vaid keskendusin hoopistükis koera alt välja pääsemisega. See oli tegelikult võimatu, kuna koer oli nii suur ja minust palju raskem.
Abitult lõpetasin rabelemise ja jäin liikumatult koera alla lebama. Tundsin, et viimane oli väga õnnelik,kuna tema suured silmad särasid mulle rõõmsalt vastu ja kõva lõõtsutamine tõi mu näole õrna naeratuse.
„Kuidas seal all on siis?“ küsis Nate’i hääl mulle väga lähedal ning ma pöörasin pea paremale. Mulle vaatas vastu irvitav poiss, kes oli koha sisse võtnud minu kõrval kükitades.
Vaatasin talle kipras kulmuga otsa ning proovisin mitte välja teha tuikavast peavalust.
„Ehk aitad mu siit välja?“
„Noh...“ Ta pilk liikus kavala muigega ülespoole, kuhu ma isegi hetke pärast enda silmad viisin. Silmasin hetkeks Thomase nägu, mis muiates minu poole vaatas, kuid siis ilmus mu vaatevälja taas koera pea. Ta tundus olevat kole elevil ning hetke pärast, vaatamata minu kohkumusele ja pea eemale keeramisega, tõmbas koer enda ilase keelega üle mu vasaku põse.
Kuulsin kaht naerupahvakut, mis pääsesid valla Thomase ja Nate’i suus ning eemalt oli kuulda vanemate arutlust millegi üle, millest ma täpselt aru ei saanud. Tundsin, kuidas pahameel minu üle võimust võttis. Mis mõttes ei pööranud minu vanemad mulle tähelepanu, kui ma hiigelsuure koera all lamasin ning see mulle iga hetk peale võis istuda? Häbematud inimesed need minu vanemad.
„Ah, Tom, võid ta sealt alt siis ära päästa. Kisub näost juba päris roheliseks teine,“ sõnas Nate naerdes.Minust uhas üle veel suurem pahameel ning nina kiskus krimpsu. Tundus, et isegi Nate ei hoolinud, et ühe tohutusuure koera ilane keel oli üle mu põse tõmmanud. Pealegi tundus koer enda teo üle rõõmus olevat, kuna ta saba lehvis pidevalt ühest otsast teise.
Peale igavikku, mil koer mu kohal oli seisnud, nägin, kuidas too sealt vaikselt eemale hakkas liikuma. Esialgu arvain, et koer liigub ise, kuidas siis silmasin Thomase käsi, mis koera eemale sikutasid. Tänasin teda mõtteis, kuid kõva häälega tema ees teda tänada ma ei julgend.
Hingasin kergendatult välja, kui koer minu kohalt kadunud oli ning õhk paremini ringi hakkas käima. Pea tuikas endiselt, kuid proovisin sellest lihtsalt mitte välja teha.
Nate, kes oli end vahepeal püsti ajanud, sirutas käe välja ning ma haarasin sellest kinni. Mind püsti tõmmanud, oleksin talle peaaegu otsa kukkunud, kuid õnneks suutsin tasakaalu hoida ning kenast kahele jalale jääda.
„On kõik korras?“ küsis ema hääl ning olenemata selle murelikust toonist, valitses ta näol muie.
Noogutasin. Enda ilast põske puudutades tundsin, kuidas see vastikult mu näpu külge jäi ja siis nagu tatt näppu eemale tõmmates venima hakkas.
Minu nägu nähes hakkas Nate taas naerma. „Sa vist meeldid sellele koerale,“ sõnas ta ja müksas mind õrnalt õlga. Põrnitsesin teda altkumu, kuid ei öelnud midagi. Maadlesin hoopis näpule sattunud ilaga, kui kuna läheduses polnud ühtegi paberit, kuhu seda pühkida, jäin ebavleval ilmel enda sõrme vaatama.
„Soovid end puhtaks teha?“ Thomase küsimus oli minu jaoks nii ootamatu, et ei osanud esialgu kuidagi käituda. Kuid mõistnud enda tobedust, noogutasin kiirelt pead ning ma tundsin, kuidas põsed punaseks tõmbusid.
„Tule kaasa,“ kutsus ta mind ning ma noogutasin uuesti.
Nähes, et ka koer hakkas liikuma, jäi Thomas seisma ning hakkas naerma. „Mitte sina, Lana. Istu!“ Seda öelnud, koer istuski, saba rõõmsas taktis edasi-tagasi liikumas ning keel ripakil.
Thomase järel teisele korrusele tammudes, tundsin, kuidas ebamugavus ligi tükkis. Ma küll proovisin seda maha suruda, kuid tänu sellele valitses ebamugavustunne lõpuks kogu mu keha.
„Siin saad näo puhtaks pesta,“ sõnas Thomas ja osutas ühele uksele, mille taga oli arvatavasti vannitupa. „Ma ootan sind siin, ukse taga.“
Noogutasin. Avasin väriseva käega ukse ning astusin sisse hästi lõhnavasse ning kaunisse vannituppa. Ukse enda järel sulgenud, seisin mõned hetked paigal ning vaatasin ringi. Vannituba nagu vannituba ikka, kuigi mitmeid kordi ilusam, kui need tavalised, üleni valged ja igavad.
Siin olid kaetud kõik neli seina väikeste mustade seinaplaatidega, mitte nende suurte ja valgetega nagu enamus vannitubasid. Ka dušikabiini uks oli musta värvi. Ainult valamu, milles ma vee käima panin, oli valget värvi, kuid see eest väga ilus ja uhke.
Heitsin pilgu valamu kohal olevale peeglile ning nühkisin maha koera ila. Liiati liiga kõvastigi, kuna põsk hakkas ebamugavalt kihelema ning tõmbus punaseks.
Käed ja näo puhtaks kasinud, hingasin pahinal välja ning soovisin enda peegelpildile edu. Tänane õhtu tuleb pikk ning arvestades seda, kuidas see algas, ei taha ma mõeldagi, mis edasi saab. Vähemalt oli peavalu minu juurest praeguseks lahkunud, kuigi see oli ka ainus asi, mis mulle rõõmu pakkus.
Mu suust pääses valla üks lühike ohe, enne kui ma vannitoa ukse taaskord avasin ja selle enda ees sulgesin. Ukse kõrval olevale lülitile vajutades, kustus vannitoas tuli ning ma pöörasin end ümber.
Oleksin äärepealt ataki saanud, kui Thomast endale nii lähedal seismas nägin. Vaatasin hetkeks kohkunult ta musta sviitrit, kuid tõstsin siis näo kõrgemale ja jäin silmitsema tema tumesiniseid silmi, mis mulle hellalt vastu helkisid.
Olin segaduses ega osanud kuidagi reageerida. Et veidi meie vahelist vahemaad suurendada, astusin sammu tahapoole, lüües selja vastu vannitoa ust.
Oleksin eeldanud, et Thomas jääb enda kohale seisma ning ütleb midagi, näiteks küsib, kas võime nüüd all tagasi minna, kuid seevastu astus ta mulle veel lähemale, lüües mul selle liigutusega hinge kinni. Meie näod olid üksteisest kõigest paari sentimeetri kaugusel ning ma tundsin enda näol Thomase sooja hingeõhku.
„Mida sa... mida sa teed?“
Justkui vastuseks minu küsimusele, asetas ta enda parema käe minu kõrvale uksele, takistades mul ühe kahest põgenemisteest. Jäin talle jahmunult otsa vaatama ja avasin suu, et midagi öelda, kuid ei saanud enam sõnagi suust.
Kavatsesin ära kasutada teist põgenemisteed Thomase vasakul käel, kuid mu keha oleks justkui halvatud olnud. Ma küll proovisin, sundisin end liigutama, kuid ma lihtsalt ei liikunud. Lasnud närviliselt silmadega üle pinna, mida Thomase keha ei varjanud, kuid viisin siis pilgu uuesti Thomase näole.
„Hkhm, egas ma sega?“
Võpatades pöörasime Thomasega pead hääle suunas ning kui ma nägin seal seismas muigavat, igati võiduka näoga Nate’i, oleksin tahtnud maa alla vajuda. Midagi mõtlemata asetasin käe Thomase rinnale ning lükkasin ta endast eemale. Minu teed tõkestanud käsi langes ning ma tuiskasin nii kiiresti kui jalad võtsid alumisele korrusele.
Kogu allesjäänud õhtu pidsin taluma Nate’i õrritavat ilmet ning Thomase pilke. Proovisin neist küll mitte välja teha, kuid mida edasi õhtu arenes, seda rohkem kogu see jant siin majas mulle närvidele käima hakkas.
Samuti proovisin seedida üleval juhtunut. Olin endiselt segaduses Thomase käitumisest ega leidnud ühtegi normaalset põhjust, miks ta niimoodi käitunud oli. Eriti veel peale seda, mida ma talle teinud olin. Ta oleks pidanud mind vihkama, mitte mind suudlema kippuma.
Olin segaduses ja väsinud. Tahtsin lihtsat tagasi koju minna.

Kuna mulle su kaks teist juttu väga-väga meeldivad, siis mõtlesin, et loen ka selle läbi.
Lihtsalt... super!
Sa kirjutad nii paganama hästi. Kirjeldad kõike nii - ei teagi, mis sõna kasutada? - , et kõik tundub nii reaalne ja kujutan end Lara rolli ette.

Lara on ilus nimi. Selline eriline vn. Ma vist polegi sellist nime kuulnud.
Nate on väga armas. Ta on nii kaitsev, hooliv vend. Ma küll oma vennaga nii hästi läbi ei saa, et ta minult küsiks, et kuidas mul läheb, on kõik korras jne... Mul on küll aasta noorem vend, agajah... Ma olen tegelikult alati mõelnud, et küll oleks äge, kui mul oleks selline vend nagu Nate - kaitseks mind alati ja lubaks nendele peksa anda, kes mulle halba teevad jne Igatahes Nate on kindlasti mu lemmik.
Thomas. Kui esimest korda ta nime mainisid kerkis mu silme ette palju-palju vanem mees... Vabanda... Lihtsalt, ma alati oma juttudes, simsi mängudes või kus-iganes pannud selle nime pereisale või vanemale mehele. Nüüd olen ma selle nimega juba harjunud, algul oli veidi harjumatu. Ja siis veel, et Thomas tundub veidi kahtlane... ja tundub veel, et ta teab Lara võimetest.
Lana. Algul ma mõtlesin, et ta on väike laps Seega ma hakkasin täiega naerma, kui ta koeraks osutus Ma lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada Terve selle koera-lõigu vn ajal ma pmst naersin
Ahjaa. Need kiusajad on ikka täielikud jobud... Miks nad üldse Larat kiusavad?

Vist ei ole muud hetkel öelda, vähemalt ei meenu.
Seda veel, et nii mõnusad pikad osad! :)
Ootan väga uut.

Lara ja Lana, nii sarnased nimed. :)
Muidu, üheskohas oleks pidanud koma olema, aga...
Super osa oli. Uut.

Getzzzu: Nate on tõesti hooliv vennas. Igatahes mul endal on ainult väiksem õde (kes on paras tüütus) ning ega ma eriti nendest õe-venna suhtest niimoodi ei tea. Kahel mu sõbrannal on muidugi vanemad vennad, aga ega ma siis nende suhteid niimoodi ei uuri.

Pean tunnistama, et nimi Thomas pärineb ühelt jalgpallurilt, kes jamh... jalgpallurina väga meeldib. Mängib hästi ja on niisama tore. Ja eks vast seepärast ma ei suudagi kedagi Thomase nimelist vanamehena ette kujutada. (Hetkel muidugi )

Lana pidigi alguses Thomase õde olema, aga siis mõtlesin, et koer oleks veel toredam. Ja eks ta vast oligi ja saab ka olema.

Heh, miks kiusajad ikka kiusavad?
Aga eks see ole pigem sellest, et Lara on häbelik ning ei julge eriti vastu hakata. Pigem kanntab.

Aga muidu on mul väga hea meel, et sa seda loed. :)

Alice: Sarnased tõesti.

Ma olen vastuhakkaja tüüpi. Kui mind solvatakse, siis ma solvan vastu.

Ma kas vaikin või annan täie rauaga.

Sul on selles osas päris palju lohakusvigu. Ma laoks sulle need kõik ette, et sa tervet juttu uuesti läbi lugema ei peaks, aga ma ei viitsinud peale viiendat viga enam neid meeles hoida.

Jaaa. Mul tekkis nii palju mõtteid seda osa lugedes.

Kõigepealt käis mulle täiega närvidele see, et Lara pidevalt end niiii süüdi tunneb. Okei, ma vist saan aru, et see ongi sul taotletud niiviisi või miskit, kuid see siiski häirib. Ilmselt sellepärast, et ma ise pole absoluutselt selline. Okei, selle venna pärast pisut süüd tunda - sellest saan ma isegi veidike aru. Kuid Thomase pärast.. Asi ei olnud ju nii hull! Ta ei teinud ju nii hüpersuperpahateo, et ta peaks arvama pidevalt, et Tom teda täiega vihkab nüüd või mida iganes.

Siis see Lana värk. Ma mõtlesin nii pikalt, et kes kurat see Lana veel on. Algul arvasin ma, et õde - seda siis erinevates vanustes. Kõigepealt mõtlesin, et tuleb mingisugune Lara-vanuseline tüdruk, kes näeb väga Lara moodi välja ja sealt tuleb edasi pisut ulmet ja blabla, aga peale seda "ei ole tark tegu teda alla tuua", arvasin ma siiski, et tegu on mingi pisikese õega. Kuid seejärel tundus seal aeg korra nagu pikemalt edasi minevat ja Tomist polnud jälgegi ja siis ma olin jälle segaduses. Kuni koer välja ilmus.

Ja siis see viimane asi. See Tomi ja lara värk. Nii kummaline on Thomasest larale pidevalt lähedale ilmuda ja vastu seina suruda jne. Nagu - midamida? Muidugi, ma pean mainima, et need kohad on osasid lugedes minu arvates kõige paremad, kuid siiski niii veidrad. Nagu.. nad ei teagi üksteist!

Igatahes. Sorry, et ma nii palju kirjutasin. xD Aga sellepärast ma ilmselt seda teengi, kuna mulle see jutt vägaväga meeldib ja sa võiksid sellele rohkem pühenduda ehk tahan juba kiiremas korras uusi osasid!!!

Oh, seljuhul pean ruttu-ruttu osa lahti võtma ja vigu parandama.

Lara peabki end süüdi tunda. Selles asja mõte ongi, et ta kõik nii südamesse võtab ja koguaeg muretseb. See on tal loomuses, kui nii võib öelda.

Nagu ma ka eespool mainisin, siis esialgu pidigi Lana Thomase väike õde olema. Kuid siis hüppas pähe, et koer sobiks juttu palju paremini.
Jap, Tomil läks jah aega selle koeramürakaga alla tulemiseks.

Küll kõik selgub, küll selgub.

Ah, mis sa nüüd. Mulle just pikad kommentaarid meeldivad, kuigi ma ise neid eriti kirjutada ei oska ja pikalt vastata ka mitte.
Uued osad ilmuvad ka millalgi, eks eks.

Mul polnud kavas Nate'ist sinu venda teha. Aga kui nii juhtus siis on ju väääga tore. Ja üli lahe, et sul selline vend on. Ma tahaks kaa.

Tead, ma tahaks sulle praegu jubedalt sama pikalt vastata nagu sa praegu kommenteerisid, aga noo ma ei oska.
Aga võta teatavaks, et mulle väga meeldis see kommentaar ning mul on alati hea meel saada nii pikki osi.

Hihihi, üle 3000 sõna. Minu absoluutne rekord hetkel.
Aga ega mul midagi rääkida olegi. Asuge parem kohe asja kallele.


„Ma teadsin seda, teadsin,“ muigas Nate, kes mulle säravate silmadega otsa vaatas. Piinlikust tundes langetasin pilgu kakao tassile ja proovisin mitte välja teha vanemate uurivatest pilkudest.
„Mida sa teadsid?“ küsis ema, nõjatudes kergelt vastu köögikappi, käes tass kohvi.
„Ei midagi,“ vastasin kiirelt, enne, kui Nate suu uuesti lahti jõudis teha.
„Noh, kui nüüd aus olla,“ alustas viimane kavalal häälel ning oli valmis ka jätkama, kuid ma hüppasin järsu liigutusega toolilt püsti ning krabasin üle laua tema dressipluusi käisest.
„Meil on aeg kooli minna,“ ütlesin ümber laua Nate’i juurde kõndides.
„On või?“
„Jah.“
„Nooh...“
„Tõuse püsti, sa vana jobu,“ sosistasin talle vihaselt kõrva, mille peale viimane tõusiski toolilt.
„On vist tõesti aeg kooli minna,“ sõnas Nate muiates ja soovis vanematele head päeva. Noogutasin kiirelt ning ütlesin neile tsau.
„Mis sul hakkas?“ küsis Nate, kui me olime koridori jõudnud. Saatasin talle altkulmu pilgu ning ei öelnud midagi. Selle asemel nööpisin enda mantli korralikult kinni, tõmbasin ketsid jalga ja mässisin salli korralikult kaela ümber. Kindad kätte tõmmanud, haarasin maast enda koti ning panin selle õlale. Välisukse poole sammudes kuulsin seljatagant Nate’i pahast mühatust.
„Mind ei ootagi?“
„Ei.“
„Näh.“
Mu näole ilmus õrn naeratus, kui kuulsin, kuidas poiss kiiruga jope luku kinni tõmbas ja koti õlale vinnas. Mängides, et ma ei tee temast välja, avasin välisukse ning tõmbasin selle enda taga kinni. Kuulsin ukse tagant Nate’i porinat ning hetk hiljem uuesti välisukse avamist ja selle sulgemist.
Olin jõudnud peaaegu värvani, kui Nate taas minu kõrval seisis, käed jope taskusse surutud ning näol pahane ilme.
„Teise nina ees ei lööda ust kinni, tead?“
Mu kulm kerkis kergelt ülespoole, kuid taaskord ei suvatsenud ma talle midagi vastata. Selle asemel kiirendasin enda sammu, kuigi Nate püsis mul ilma igasuguse vaevata kannul.
„Kuule, miks sa mult eest ära jooksed?“ küsis Nate pahasel häälel ning haaras järsult mu randemest, laskmata mul enam edasi minna.
„Lase lahti,“ rapsisin enda käega, mille ta oli enda näo juurde tõstnud, justkui uuriks sealt midagi tähtsat.
Minu pideva vehkimise tõttu, lõi ühtäkki mu parem käsi vastu Nate’i endiselt tundlikku nägu. Mu silmad läksid ehmatusest pärani, kui ma nägin, kuidas ta näole valugrimass tekkis. Hetkega ununes kogu mõttetu vaen tema vastu ning ma astusin Nate’ile sammu lähemale, silmitsedes teda mureliku ilmega.
„Issand, vabandust, Nate. Ma ei tahtnud. Ma... Anna andeks. Kas sul on valus?“
Sõnad voolasid mu suust ilma igusuguse järjepidevuseta. Soovisin, et seda mõttetut tüli, mis tegelikult ei olnudki mingi tüli, poleks juhtunud.
„Ah, ära põe. Saingi laksu sinu norimise eest kätte,“ muigas Nate nõrgalt.
„Aga...“
„Kõik on kombes. Ma ei mõista, mis asja sa koguaeg nii palju muretsed.“
„Ma ei muretse...“
Nate hakkas naerma. „Mida sa siis praegu teed?“
Mu kulm tõmbus kortsu ning pilk eksles mööda tänevat ringi, kuni jõudis uuesti Nate’ini.
„Ma peame kooli minema,“ sõnasin vaiksel häälel ja pöörasin otsa ringi. Nate järgnes mulle vaikselt, suvatsemata enam ülejäänud tee koolini sõnagi öelda. Ning ma olin talle selle eesti tänulik. Mul polnud vähimatki soovi temaga eilsetest sündmustest arutada. Polnud vähimatki soovi taas Thomase nime kuulda.
Kooli eesukse ees seisma jäädes, heitis Nate mulle lühikese pilgu ja sõnas: „Mul hakkab teises tiivas tund. Nii et näeme õhtul, eks?“
Noogutasin rutakalt pead ning jälgisin, kuidas ta kiire sammuga minust eemaldus. Lühikese ohke saatel avasin eesukse ning astusin koolimajja.

Oli käimas päeva viimane tund, matemaatika.Väsinult toetasin enda pea kätele ning vaatasin mõistmatul ilmel enda ees lamavat õpikut ja selle alt paistvat ruudulist vihikut. Silmad tahtsid vägisi kinni vajuda ning pastakat hoidev käsi vajus väsinult lauale, pastaks mõned sentimeetrid eemale veeremas. Klassi eesotsas seletas Jordan üht ülesannet, kritseldades tahvlile keerulisi valemeid ja veel keerulisemaid numbrite kombinatsioone, et mul hakkas selle kõige vaatamisest juba pea valutama.
Sellele kõigele lisaks pidin taluma viisiku pilkavaid pilke.Teeskelsin küll, et ei pane seda tähele, kuid iga loll oleks aru saanud, et ma olin seda märganud. Ning isegi matemaatika õpetaja, Mike Jordan.
„Kas midagi on lahti, John?“ küsis mees ning vaatas küsitule altkulmu otsa.
„Ei.“
„Milles siis asi on?“
Hoidsin pilgu näilise keskendumisega õpikul.
„Mulle lihtsalt tundub, et Lara ei saa sellest teemast aru,“ vastas John tõsisel häälel, kuigi iga tähelepanelikum kuulaja suutis sealt tuvastada pilkava noodi.
„Tõesti, Lara?“ küsis õpetaja ning ma kuulsin, kuidas ta minule kiirete sammudega lähenes.
„Ma...“
„On väga tore, John, et sa kaasõpilaste pärast muretsed, kuid teinekord ütleb seda mulle Lara ise, kui ta aru ei saa. Eks ole, Lara?“
Õpetaja jäi minu laua juures seisma ning ma tõstsin arglikult pea. Heitsin hetkeks pilgu tema sinakas hallidesse silmadesse, kui langetasin siis uuesti pilgu õpikule ning noogutasin.
„Tore,“ lausus mees, „ning nüüd kõik tagasi ülesannete juurde.“
Silmanurgast nägin, kuidas mees ümber laua kõndis ja siis minu kõrval olevale vabal kohal istet võttis, olles mulle nii lähedal, et ma hetkeks tema käsivart enda oma vastas tundsin.
„Niisiis, millest sa täpsemalt aru ei saa?“
„Eee... See...“ alustasin vastamist, kui märkasin, et peaksin pastaka uuesti kätte võtma. Järsu liigutusega sirutasin käe ette, et eemale veerenud pastas taas kätte haarata, kuid minu suureks õnnetuseks oli samale mõttele tulnud ka õpetaja. Meie käed puutusid põgusaks hetkeks kokku, kuid sellest piisas. Enne, kui ma ühele küljele vajusin ning teadvuse kaotasin, pääses mu huulte vahelt välja õdusest pärlendav ahhetus.

„Igavene närukael,“ kriiskas noor naisterahvas ning lajatas väikesele, tumeda peaga poisile lahtise käega vastu põske. Poiss põrkus sammu tagasi ning vaatas pisarais silmadega lööjale otsa, üks käsi hoidmas kinni kohast, kuhu teda just löödud oli.
„Emme,“ nuuksus poiss.
„Käi välja. Kuidas sa julged minu majas niimoodi teha? Igavene värdjas selline. Alaarenenud poisiklutt. Sa...“ naise nägu punetas vihast ning hääl muutus kõvast karjumisest kähedaks.
„Emme, ma ei tahtnud. Ma ei saanud midagi teha... Ma ei...“
„Vait!“ käratas poisi ema. Tema käsi tõusis uuesti ning virutas kõvasti vastu poisi teist põske, pannes lapse mõned sammud tahapoole vaaruma.
„Emme, ära tee,“ halas poiss, nägu pisarates triibuline.
„Välja... Välja mu majast! Ära enam iial oma jalga minu majja tõsta.“
Naine haaras põlatud poja särgist ning talutas ta uksest välja.
„Mine oma isa juurde. Tema on samasugune värdjas nagu sina, mine sinna ja ärge kunagi isegi kavatsegi siia tagasi tulla. Närused rotid olete, vot seda ma teile ütlen. Vastikud elukad,“ kriiskas naine ja lajatas ukse enda ees pauguga kinni.
Poiss varises nuttes murule. Ta hõõrus enda haiget saanud põski ning nuttis. Nuttis nagu väike laps, keda ta oligi. Väike ning armetu, et hakata vastu endast palju vanemale. Pealegi veel enda emale.

„Mis juhtus?“ kostus mu kõrvu kellegi murelik hääl. Proovisin silmi avada, kuid silmalaud olid nii rasked, et iga mu katse neid avada nurjus.
„Ta lihtsalt vajus ära,“ vastas teine, hääl sama murelik, kui eelmiselgi.
„Lihtsalt niisama? Kuidas see võimalik on? Hommikul polnud tal midagi häda ja nüüd...“ ütles esimene hääl, milles suutsin tuvastada Nate’ile iseloomulike noote.
„Arvatavasti polnud ta midagi söönud. Pealegi ei näinud ma teda täna sööklas ja üleüldse tundus ta kuidagi väga väsinud olevat,“ kõlas kolmaski hääl, mis kostus otse minu kohalt. Ehmatusega mõistsin, et too viimane kandis mind enda kätel ning veel suurem ehmatus tabas mind hetkel, mil sain aru, kellele see hääl kuulus.
Tekkinud vaikus, mille jooksul oli kuulda ainult rutakaid samme, selgines mu pea ning äsja juhtunud sündmus jõudis ahastusega mu meeltesse. Nagu udus meenus mulle õpetaja puudutus ning sellele järgnenud nägemus tema minevikust.
Kuid seekord oli midagi teistmoodi olnud. Esialgu ei saanud ma sellest arugi, kuid siis meenus mulle, mis praegusel hetkel toimus. Ma olin minestanud. Esimest korda elus, mil see juhtus, ma minestasin. Kuid see ei olnud kõik. Ma olin tundnud seda, mida Mike Jordan sel hetkel tundis. Esimest korda ma tõesti tundsin. Justkui keegi oleks mind löönud, minu peale karjunud ning mu uksest välja visanud. Nagu see kõik oleks päriselt minuga juhtunud.
„Pane ta siia lamama, ma lähen kutsun ruttu arsti.“
Kuulsin kellegi kaugenevaid samme ning seejärel puudutas kõva madrats mu selga.
„Mis sa arvad, mis tal viga on?“ küsis Nate.
„Ma ei usu, et midagi väga tõsist. Lihtsalt-“ Thomase lause katkes, kui eemalt hakkasid kostuma lähenevad sammud ning matemaatikaõpetaja seletamist, mis juhtunud oli.
„Poisid, poisid, eest ära,“ ütles vanem naisterahvas mu vennale ning Thomasele. Ma küll ei näinud, kuidas nad minust eemale astusid, kuid kahed kaugenevad sammud andsid aimu, et nad täitsid arsti käsku.
„Njah,“ ütles naine, „pole tal häda midagi. Äratan tüdruku parem üles, et ta saaks koju minna.“
Tundsin, kuidas keegi surus mu nina alla midagi märga ning vastikult haisevat riidetükki. Raskus silmalaugudelt kadus ning ma suutsin silmad aeglaselt avada. Ere valgus, mis mulle ruumis vastu säras, pani mind silmi kissitama.
„Lara,“ hüüatas Nate rõõmsalt ning hetke pärast seisis ta minu kõrval, parem käsi enda pihku haaratud. „On kõik korras?“
Silmi kissitades viisin pilgu tema kõrguvale kogule minu kõrval ning proovisin noogutada. Kui see ei õnnestunud, sõnasin kähiseval häälel: „Jah.“
Nate hakkas veel midagi ütlema, kui arst suu lahti tegi ning ütles: „Kõik targem oleks ta praegu koju viia. Tüdruk peab veidi puhkama.“
Nägin enda venda noogutamas. „Jah, muidugi. Aga... seda, et Thomas? Saaksid ta ise koju viia? Ma pean ühte tööd järgi tegema minema ning mõnel teisel päeval ei ole lihtsalt võimalik.“
Kuulsin lähenevaid samme ning hetke pärast ilmus mu vaatevälja Thomas, kes Nate’i küsimusele peale noogutas.
„Pole probleemi. Tulin täna nagunii autoga, nii et võin ta ära viia küll.“
Mu kulm tõmbus pahuralt kortsu. Ma ei tahtnud, et Thomas mind koju viiks. Pealegi ajas mind segadusse asjaolu, et ka tema hetkel siin viibis. Ma sain aru, miks Nate ja härra Jordan siin olid, kuid Thomas... Sellest viimasest ma aru ei saanud.
Ajasin end vaevaliselt kõvalt asemelt istuli ning raputasin ägedalt pead. „Pole vaja. Ma saan ise koju... Sinna pole üldse pikk maa ning... ning ma saan üksi.“
„Ei, ei,“ raputas arst pead, „las see härrasmees viib su ikka koju.“
Härrasmees?!
Nägin Nate’i näole valguvat kavalat naeratust ning ma oleksin tahtnud talle virutada.
„Ei, ma...“
„Ma usun ka, et on parem, kui Thomas su ära viib,“ nõustus härra Jordan ülejäänutega.
„Aga...“
„Ei mingeid agasid, õeraasuke. See kena härrasmees,“ Nate hakkas itsitama, „viib su kenasti koju, eks ole, Thomas?“
Ka Thomase näole ilmus õrn naeratus, kui ta noogutas. „Ega sel härrasmehel vist muud üle ei jää.“
Pahuralt jäin Nate’i silmitsema, kes ei teinud väljagi minu pahameelest, vaid naeratas mulle selle kavala naeratusega vastu, mis tal täna terve hommikupooliku näol oli püsinud.
„Noh, ega siis midagi. Ma lähen toon enda asjad ära ja... Lara asjad on matemaatika klassis, eks?“ Thomas pöördus näoga härra Jordani poole, kes vastuseks murelikult noogutas.
„Jah.“
Mulle veel ühe lühikese pilgu heitnud, lahkus Thomas arsti kabinetist. Hakkasin end kõvalt asemelt püsti ajama, kui Nate ühe enda käe mu õlale pani ja mind tagasi istuma surus.
„Sul pole vaja tõusta, Thomas kannab sind autoni süles,“ ütles Nate tõseisel ilmel.
Jäin talle jahmunult otsa vaatama. „Mis asja?“
Nate’i nägu säilitas veel mõneks hetkeks enda tõsiduse, kuid siis purskas ta südamest naema, tuues teme paremale põsele armsa põselohu.
„Ah, Lara,“ naeris ta, „kui sa vaid enda nägu oleksid näinud.“
„Sa-“ hakkasin talle sisisedes vastma, kui mulle meenus, et samas ruumis viibisid ka too naine ning Mike Jordan, kelle näol oli endiselt veidi murelik ilme. Nähes, et ma teda silmitsen, ilmus ta suule kerge naeratus, mis mind piinlikust tundes uuesti pead pöörama pani.
„Olgu, olgu, ärge nüüd niimoodi. Poiss, aita tüdruk püsti ning võite minna. Ja ei mingit kiirustamist ega liigset koormust. Ma ei taha sind homme jälle siin näha või teada saada, et sinuga on halvad lood. Ja koju jõudes kindlasti söö midagi,“ seletas arst veidi tüdinud häälel, mõlemad kulmud kergelt kipras.
Noogutasin. Tundes, kuidas Nate’i käed mu käsivarrest haarasid ning ta mind püsti tahtis aidata, äsasin talle küünarnukiga kõhtu.
„Mis nüüd?“ küsis ta nägu krimpsutades ja haiget saanud kohta hõõrudes.
„Ega ma mingi invaliid ole, et sa mind püsti pead aitama,“ mõmisesin pahselt ja ajasin end ilma igasuguse vaevata püsti.
Nate vagutas pead, kuid ei öelnud enam midagi, kuid seevastu härra Jordan küll. Ta avas suu ning sõnas: „Kui sul homme peaks ka paha olema, siis parem ära kooli tule, eks?“ Mehe murelik pilk puuris otse minu silmadesse, pannes mind meenutama eelnevalt nähtut ning talle kaasa tundma.
„Jah,“ sõnasin noogutades. Ka mees noogutas ning ta näole ilmus õrn, kurva varjundiga naeratus.
Väikesesse ruumikesse tekkis hetkeline vaikus, mille katkestas sisse sadav Thomas, kes teatas, et võime nüüd minema hakata. Minus tekkis kahtlus, kuidas tal õnnestus tunnist niisama lihtsalt minema saada, kuid liigse häbelikkuse tõttu jätsin selle küsimuse talle esitamata.
Kolmekesi astusime arsti kabinetist välja, jättes arsti ning härra Jordani sinna millegi üle arutlema. Kui ma ei eksi, suutsin segastest sõnade jorust kuulda ka enda nime, kuigi see võis ka olla mõni tobe hallutsinatsioon.
„Okei, Thomas, vii ta siis ilusti koju,“ sõnas Nate muiates, kui olime garderoobi juurde jõudnud.
„Pole probleemi.“
„Noh, näeme siis varsti,“ kehitas Nate õlgu ja sammus laialt naeratades minema. Jäin talle veel mõneks hetkeks järele vaatama, kuid siis pööras ta ümber nurga ning kadus mul silmist.
Kohmetult jäin enda ümber ringi vaatama, oskamata kuidagi käituda. Silmanurgast nägin, kuidas Thomas enda jope kallal askeldas ning seepeale turgatas mulle pähe, et peaksin ise samuti riidesse panema. Paari sammuga astusin enda nagi juurde ja tõmbasin hooletu liigutusega endale mantli selga ning salli kaela.
„Valmis?“ kostus Thomase hääl otse mu seljatagant, mis kananaha mu ihule tõi. Tundsin, kuidas ta jope mu mantli vastas liigahtas.
Ehmunu ning kohmetuna astusin sammu edasi ja pöörasin end kiirelt ümber. „Mhmh,“ noogutasin.
Ka Thomas noogutas ning tõmbas minu ning enda õlakotid vasakule õlale. Oleksin tahtnud enda oma tagasi küsida, kuid kuna ma ei julenud suud lahti teha, kõndisin kergelt närveerides Thomasele järele, kes suundus vaikides enda auto poole.
Viimaks, jäädes seisma ühe musta Alfa Romeo ees, mis mulle meie esimesest kohtumisest meenus, vajus mu suu kergelt lahti. Olin arvanus, et auto kuulub tema vanematele, mitte temale. Ning veel suuremaks üllatuseks ilmus Thomase näole lai naeratus.
„Ah, ega see minu auto ole. Minu oma viibib hetkel raskete kehavigastustega autode haiglas,“ muigas poiss ja avas mulle kaassõitja ukse.
Õrnalt punastades noogutasin ja istusin autosse, nähes silmanurgast, kuidas Thomase näol olev naeratus laiemaks venis. Niisiis oli ta mu kerget õhetamist ning eelnevat näoilmet tähele pannud.
Tundes pahameelt, et Thomas minu üle nii avalikult naerab, tõmbasin auto ukse kinni enne, kui tema seda teha jõudis. Seejärel tõmbasin endale ka turvavöö peale ja jäin pahaselt aknast välja vaatama.
„Kuule,“ alustas Thomas, kuid jäi siis vait ning pani hoopis raadio vaikselt mängima. Ta tõmbas enne lahti jäetud ukse kinni ja käivitas mootori. Kordagi selle pika aja jooksul polnud ma enda pilku temale viinud ja ma ei kavatsenud seda ka edaspidiselt teha.
Peale minuti möödumist, mil ainsateks häälteks olid olnud raadio tasane mängimine ning auto vaikne surin, avas Thomas suu: „Tead, Lara, sul pole tarvis minu ees teeselda, et sa tõesti niisama kokku kukkusid.“
Mida? Minus kasvas hämmeldus, kuid sellele vaatamata sundisin enda pilgu paigal püsima ning seda mitte Thomasele viima.
„Ja sa ei pea praegu teeskelma nagu sa ei saaks mitte midagi aru või ei kuuleks mind.“
Kogu mu keha läbistas hirmu judin. Kas ta tõesti teadis midagi? Teadis, mis tegelikult oli juhtunud?
Aeglaselt, manades enda näole segaduses ilme, pöördusin näoga Thomase poole ja jäin teda altkulmu silmitsema. Viimase vasak käsi hoidis tugevalt roolist kinni, teine käigukangist ning tema pilk eksles alalõpmata minule, kuigi oleks pidanud olema hoopis kindlalt teele kinnitatud.
„Mida sa selle all silmas pead?“ küsisin, valides hoolikalt sõnu, et ei ütleks midagi, mida hiljem kahetseksin.
Thomas hakkas naerma. „Ära tule nüüd ütlema, et sa ei saa aru, mida ma silmas pean. Ma tean, mis tegelikult matemaatika klassis juhtus. Ma tean, et-“
„Kuule-“
„Sul pole mõtet minu eest seda kõike varjata. Ma tean, Lara.“
„Ei, Thomas. Auto. Auto!“ kiljatasin, kui nägin, kuidas üks auto meile järsku ette sõitis. Ehmunult pigistasin silmad kinni, jäädes ootama kokkupõrget, mida aga ei tulnud. Thomas oli järsult pidurdanud ning auto kõrvale pööranud, nii et üks auto esiratastest kõnniteel seisis.
„Oh,“ ohkas Thomas vaikselt, pilk läbi esiklassi jälgimas autot, millele me peaaegu otsa oleksime sõitnud. Tähendab, Thomas oleks. Minuga polnud siin midagi pistmist.
„Oled sa hull?“ küsisin, pöörates pea poisi poole.
„Mis mõttes?“
„Sa- Sa oleksid sellele autole otsa sõitnud ning ei tee teist nägugi,“ hingasin pahinal välja ning lisasin: „Igevene lurjus.“
„Lara, ega ma...“
Tegemata tema katsest mind rahustada välja, haarasin tagaitmelt enda koti, astusin autost välja ning lõin ukse kõva pauguga kinni. Olin suutnud hetkeks unustada kogu selle kohmetuse ning häbitunde, mida ma iga kord tema ette ilmudes tundsin. Muidugi ma teadsin, et selline käitumine on tobe, kuid sellele vaatamata ei suutnud ma end tagasi hoida ning sealt välja tormata. Pealegi, kui Thomas poleks nii kiiresti reageerinud – kui mina poleks nii kiiresti reageerinud – oleksin ma praegu surnud. Me mõlemad oleksime. Või vähe etemal juhul ratastoolis.
„Lara, kuhu kurat sa lähed?“ hüüdis Thomas. Arvestades seda, kui lähedalt ta hääl tuli, oli ta autost välja tulnud ning mulle järgenenud. Kuid taaskord ei teinud ma temast välja.
„Lara...“
Poisi sõrmed sulgusid tugevalt mu käsivarre külge, laskmata mul enam sammugi edasi astuda. Õnnetuseks oli mu samm nii kiire olnud, et kui Thomas minust kinni haaras ja järsu liigutusega ümber pööras, põrkusin tugevalt vastu viimase rinda.
„On kõik korras?“ küsis poiss vaiksel häälel ning teine tema käsi maandus kergelt minu pihal. Tundsin, kuidas kuum jutt mu keha läbistas.
„Ma... Hkhmm...“
Proovisin end Thomase veidrast embusest vabastada, kuid poisi liigne lähedus muutis mu jalad nõrgaks.
„Lara...“ Ta asetas enda sõrmed mu lõua alla ning kergitas mu pead.
Vastumeelselt jäin tema tumepruune silmi vaatama, tundes, kuidas need minu üle võimust võtavad. Kõik endised soovid tema juurest põgeneda, ta kuradile saata, haihtusid. Miski suur, mille üle mul vähimatki võimust ei olnud, allutas mind täielikult Thomasele.
Käsi, mis enne tugevalt mu käsivarrest kinni oli hoidnud, maandus ühel hetkel mu põsel. Mu suu vajus kergelt paokile ning keha läbisid mitmed külmavärinad. Ta puudutas mind! Thomas puudutas mind, kuid ma ei tundnud midagi peale nende tobedate külmavärinate.
Ma olin jahmunud. Kuidas sai olla võimalik, et Thomase puudutus mind ei mõjutanud? Miks ma midagi ei näinud? Miks midagi ei juhtunud?!
Mulle ei antud võimalust selles kõiges selguselegi jõuda. Järgmisel hetkel tundsid tugevat valusööstu oma peas, nagu alati, enne seda, kui ma kellegi minevikku nägema hakkasin. Kuid seekord, suureks jahmatuseks, oli see veel tugevam. Keegi oleks justkui kirvega mu peas puid raiunud, virutades seejuures nii kõvasti, kui suutis. Valust ahhetades haarasin enda peast ja surusin end tugevalt vastu Thomase rinda. Seda viimast ei pannud ma isegi tähele.
Kuid sama äkki, kui valu oli tulnud, see kadus. Justkui poleks mõned sekundid tagasi midagi juhtunud.
„Oh, Lara, anna andeks. Ma ei tahtnud,“ pomises Thomas ehmunud häälega, haarates mõlema käega mu õlgatest. Ta tõmbas mu endast mõned sentimeetrid eemale, et saaks mulle otsa vaadata. Ning hetkel, mil ta seda tegi, jahmatas mind tõde, mida ta silmist suutsin välja lugeda.
„Sa... Sa... Sina,“ pomisesin väriseval häälel.
„Lara.“
Raputasin meeleheitlikult pead. „Ei... Sa...“
„Palun kuula mind.“
Tõmbasin end poisi haardest välja ja taganesin mõned sammud, endiselt jahmatusest pead raputades. Ma ei suutnud seda uskuda. See ei saanud ometi tõsi olla. Lihtsalt ei saanud!
„Lara, lihtsalt palun-“ Thomase hääl oli paluv ning tema silmadest peegeldus vastu jahmatus ning rõõm ühe korraga.
Endiselt pead raputades pöörasin end ringi ning pistsin jooksu. Lihtsalt jooksin, kott tugevalt vastu kõhtu surutud. Kuulsin, kuidas Thomas veel korra mu nime hüüdis, kuid ta ei järgnenud mulle. Teadsin seda ka ilma vaatamata.
Jäin seisma veidi maad enne kodu. Mu silmad suutsid seda küll juba seletada, kuid olin veel liialt kaugel, et teada, kas keegi on kodus. Hingeldades panin koti tagasi õlale ning proovisin mõista, mis tegelikult juhtunud oli. Kõik oli tegelikult nii selge. Nii arusaadav, kuid ma ei suutnud seda endale tunnistada. Lihtsalt ei suutnud. See tundus vale, liiga ebareaalne, et seda päriselt uskuma jääda.
Thomas ei saanud olla selline nagu mina. Lihtsalt ei saanud!

Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib. Thomas on kuidagi...kuidagi, ma ei oska öelda milline, aga ta meeldib mulle.
Ootan uut!

Thomas peabki kõigile meeldima.