Nonii.
Uus osa! Kiiremini kui eelmine kord.
Ja ma tunnen, et hakkan juttu juba ise ka sisse elama.
Lugesin alguse üle ja... siin see uus osa on. :)
Nautige! :)
6. osa
BRITT
„Martin. Äratus,“ ütlen oma nimetissõrmega toanaabri põske torkides.
Noormees rehmab käega ning krimpsutab nina, pöörates ka end teisele küljele ning tõmmates endal teki üle pea. Ohkan ning torgin selle sama sõrmega teda läbi teki kohta, mille eeldan olevat õlg.
„Äratus. Äratus. Äratus. Äratus.“
„Veel viis minutit...“ poriseb ta midagi läbi teki.
„Ei ole veel mingit viit minutit,“ ütlen pahuralt.
„Eile lasin sul sisse magada ja olid nii vihane. Sa ei tea, mida sa tahad, kui sa unine oled. Eile õhtul mul end äratada kästes sa teadsid, mida sa tahad. Sa tahtsid täna õigeks ajaks kooli jõuda.“
„Küll ma jõuan...“Ohkan.
„Reelika on kindlasti väga pettunud, kui sa täna oma esimesse loengusse ei jõua. Mis see oligi...?“ küsin end seljaga poisi voodi poole keerates ning tema selja peale istudes.
Martin ägiseb, kuid jääb muidu liikumatuks.
„Foneetika. Kes seal foneetikas ikka istuda viitsib...“
„Kui puudud, läheb hinne alla. Ja Reelikal oli enne loengut su abi vaja,“ meenutan Martinile.
Reelika on noormehe kursusekaaslane. Nad mõlemad õpivad inglise keelt. Martini haigusnähud algasid juba eelmisel nädalal. Esiteks ei läinud ta nädalavahetusel välja jooma, sest Reelika oli Tallinnasse koju läinud ja tal oli vaja Reelikaga Skype’s rääkida. Ma avasin hommikul kell pool viis korraks silmad ja Martin endiselt itsitas arvuti ees.
Ja järsku hakkas ta õhtuti Reelikat kommenteerima. Reelikale meeldib see ja Reelikale meeldib too. Ta tegi seda ja seda, eelmine nädal olid tal rohelised küüned, tal on noorem vend, kaks kassi. Blah blah blah.
Mul on tunne, et see Reelika ei meeldi mulle eriti. Kellel on rohelised küüned ja kaks kassi?! Ebanormaalsetel inimestel. Martin saaks endale kellegi parema. Lõdvalt saaks.
Aga ma lubasin Martini täna Reelika jaoks üles ajada.
„Well, I guess you’re right...“
„Thank you for the acknowledgement. Ajad end püsti nüüd?“ küsin kella piieldes. Mul on veel meik tegemata.
Martin liigub mu all natukene ja tõmbab teki pea pealt ära.
„Ma ajaks... aga seda on raske teha, kui sa mu peal istud,“ ütleb ta oma kaela ebaloomuliku nurga alla ajades ja mulle üle oma õla otsa vaadates.
„Oh... õigus,“ ütlen ta tagumikult püsti hüpates.
„Aga minu õigustuseks on sul väga pehme ja mugav tagumik, mille peal istuda.“ Ma olen Martiniga elades natukene julgemaks muutunud. Nii käitumiselt kui ka oma ütlemistelt. (Kuigi ma endiselt ÜRITAN mõelda nii tagasihoidlikult, kui see kombeks oli.)
„Minu tagumikus ei ole midagi pehmet. Puhas lihas,“ vastab noormees püsti tõustes.
„Puhas tekk oli su tagumiku all.“
„Mhmmmm,“ venitan naeruselt. Vean oma tooli oma kapi juurde, astun selle peale ja võtan ülemiselt riiulilt oma varu tualettpaberiploki. Viskan selle oma voodile ning astun värisevatel jalgadel tooli pealt maha. See tool ei ole stabiilne kõige oma rataste ja liikuvusega.
Võtan plokist ühe rulli välja ning panen selle oma kotis olevate teiste asjade juurde.
„Mida sa teed?“ küsib Martin veidral häälel.
Vaatan üllatunult noormehe poole.
„Oma kotti pakin.“
„Aga...“ raputab ta nõutult pead, sõrm minu koti poole pikkas, „sa panid sinna just vetsupaberit. Minu küsimus on... Miks?“
„Sest eelmine rull sai otsa.“
„Mida sa teed selle rulliga? ...Miks?!“ laiutab noormees käsi.
Vaatan teda karmil pilgul. See on tegelikult natukene piinlik, aga...
„Ülikool on täis inimesi, kes, noh... elavad aktiivset seksuaalelu,“ ütlen näost punaseks lahvatades.
„Ja siis vetsudes tuleb olla... ettevaatlik noh. Ja siis ma polsterdan poti ära enne kui ma istun. Aga mul hakkab kooli rahast ja koristajatest kahju, kui ma nende paberit sellisel... mitte-eesmärgipärasel viisil kasutan. Seega võtan ma polsterdamiseks kaasa enda paberi.“ Vaatan punkti Martini õla kohal.
Hetkeks valitseb toas vaikus ja siis Martin turtsatab.
„Sorri, ma... see ei-“ Ta turtsatab jälle.
„See on, noh... üllas-“ Ta turtsatab ning katab oma suu käega. Vaatame üksteisele otsa ning lõpuks kisub kogu ta nägu naerule ja ta pöörab mulle selja, õlad hääletust naerust vappumas.
„Vah-bah-nnnd-us-khahahaha-t.“Vaatan solvunult tema selga ja pööran siis ka ise talle selja. Ma TEADSIN, et oleks pidanud vetsupaberi enne ära panema kui ta äratan. Ma TEADSIN seda. Kuigi ausalt öeldes ma osati ka tahtsin, et sa seda näeks. Et ta küsiks. Ja siis arvaks, et ma olen eriline. Totralt eriline.
Aga nüüd, kui ta naerab... see ei ole hea tunne.
Tõmban oma kotiluku kärinal kinni, pilgutan ägedalt, et pisarad ei hakkaks tulema, ja torman toast välja. Suva see meik. Näen ka ilma suurte silmadeta inimese moodi välja. Ma tunnen end nii tobedalt, et järsku nii emotsionaalne olen.
Panen parasjagu esikus kingi jalga, kui minu toa uks käib ja keegi sealt vaikselt välja astub.
„Vabandust. Ma ei... ma ei tahtnud niimoodi naerda. Kas sa oled... solvunud?“ küsib Martini hääl. Näen silmanaurgast tema paljaid varbaid. Võtan vaikides oma teise kinga ja panen selle jalga.
„Vahet pole.“Mine räägi oma lollist toanaabrist nüüd sellele Reelikale, mõtlen kibedalt. Nagunii räägid talle ju igast oma suutäiest. Ja olen ka ise imestunud, et selline mõte mu vihasest peast läbi lipsab. Raputan pead. Mul hakkavad homme-ülehomme päevad. Sellepärast ma hetkel nii irratsionaalne olengi.
„Britt, ma...“ Martin ohkab.
„Minu arust on see omamoodi... armas, et sa niimoodi oma, um... tervise eest muretsed.“Ajan end sirgu ning pöördun aeglaselt Martini poole. Olen oma kontsadel temapikkune. Vaatame üksteisele otsa ning ta kohkub tagasi, nähes mu veekalkvel silmi.
„Olen jah imelik,“ ütlen kibestunud häälel. Ja ma tahan, et ta mulle vastupidist kinnitaks. Ütleks, et ma ei ole imelik. Et see on normaalne. Et ta peab mind normaalseks.
Kuradi päevad noh.
Martini suunurk tuksatab, kuigi mitte lõbustatult. See lihtsalt... kerkib. Ta astub sammu ettepoole ning paneb oma käed minu õlgadele. Kui ma tahaksin, näeksin ma end tema silmist peegeldumas. Kuid ma keeldun talle otsa vaatamast.
„Olgu. Silm silma vastu oli see ütlus vist, või mis?“Kergitan küsivalt kulme.
„Sina näitasid täna mulle veel ühte oma naljakat... poolt. Ja tunned end häbistatult. On vist ainult aus, kui ma sama teen, eh?“ küsib ta õrnalt naeratades. Nüüd küll juba mõningase huumoriga, mis ka silmadesse jõuab.
Vaatan endiselt vaikides ta õlast mööda.
„Ma näitan sulle nüüd oma... imalat poolt, kui nii võib öelda.“ Vaatan Martinile lõpuks otsa.
„Nii et... here goes nothing.“ Ta hingab sügavalt sisse, nagu tal oleks füüsiliselt valus järgnevat öelda.
„Imelik olemine pole alati halb. Kui sa imelik oled. Mina ütlen, et ei ole. Imelik on paha sõna praeguses kontekstis. Sa oled omamoodi, teistmoodi... Ja selles pole midagi halba. Teise inimesega ühes ruumis elades on raske end näidata kellegi teisena, kes sa tegelikult oled. Ja ma olen päris õnnelik, et ma sain endale loosi tahtel toanaabri, kes on nagu sina. Kes oled sina. Ja kui ma täna naersingi, siis... see ei olnud halvaga. Individuaalsus ja uuenduslikud mõtted ja... ja koristajatest ja ülikooli rahakotist hoolimine on hea. See on sinust ülimalt tore.“Ta on tõsine.
Ja see oli tõesti imal.
Muigan.
„Noh, oled vast andeks saanud,“ poetan kui mokaotsast.
Martin naeratab, vaatab siis kella ning ohkab.
„Enne kui ma nagu tuulispask end korda sean... Kui ma praegu juba nagunii minutiks selline olen, siis... Kalli?“ küsib ta käsi mu õlgadelt võttes ning neid õhku tõstes.
Mul hakkas järsku palav. Kohe väga-väga palav.
„Olgu,“ ütlen vaikselt, üritades oma nägu neutraalsena hoida.
Martin naeratab laialt, astub mulle veel lähemale ning paneb oma käed mulle ümber. Tõstan ettevaatlikult ka enda käed ning panen need talle selja peale. Lihtsalt seisame seal mõne sekundi, tema lõug minu õlal, minu lõug tema õlal, kui ma leian, et asi hakkab ebamugavalt pikaks venima.
Lasen oma käed lahti ja hakkan eemale astuma. Sekundi murdosa jooksul hoiaks Martin minust justkui endiselt kinni, kuid astub siis eemale.
„Sõbrad?“ küsib ta kergelt pead kallutades.
Noogutan.
„Sõbrad.“Kas ta põsed õhetavad kergelt?
Pealkiri: Re: Tuba (16 osa; Lõpetatud!) 
7/11/2012, 16:29
