Ma pole päris kindel, mida ma just kirjutasin... Loodetavasti pole teil inglise keelega liiga suuri probleeme.
4. osa
BRITT:
Ärkan ukse paukumise peale. „Oh shit, shit shit shit shit shit,“ vannub Martin tuppa koperdades. Ohkan ning pööran pead, et näha teda oma voodile koperdamas ning sinna liikumatult, käed-jalad laiali, lamama jäädes. Noormees norsatab korraks, kuid siis jääb kõik vaikseks.
Lollakas, jälle käis oma peol või midagi, mõtlen uniselt, kuid kuna nüüd on Martin vähemalt esialgu vait, siis hetkel ta minusse ei puutu. Lasen peal taas padjale vajuda, hingan rahulolevalt sisse ning jään uuesti magama. ...ainult et ärgata selle peale, et keegi ropsimise häält teeb.
„Mh?“ Ajan end küünarnukkidele ja muidugi, seal ta ongi, minu kullakallis toanaaber. Ja ta ei tee niisama heast peast ropsimise häält, vaid ta ropsibki. „Mine perse,“ ägan kätt üle näo libistades ning kella vaadates. See näitab poolt üheksat hommikul.
Martin vaatab minu poole, silmad ja pale läikimas ning vajub oma okseloigu kõrvale istuma. „See on nüüd küll piinlik.“
„Miks sa sellega nüüd hommikuni ootasid?“ küsin pead raputades. Okse lõhn ei ole meeldiv; tõtt-öelda ajab see lõhn mul endal ka südame pahaks. Õhku, õhku. Ajan end voodist püsti ja lähen teen akna lahti. Jään aknalauale hetkeks kõlkuma, et jahedat õhku kopsudesse ahmida.
Tagasi Martini poole vaadates käib mul korraks peast läbi mõte, et tal on ees selline nägu, nagu oleks ta just pahaksläinud okassiili alla neelanud. Ja tema kõrval on endiselt see rõve oksehunnik.
„Mul on elupohmakas,“ ägab noormees pead kätele toetades ning sinna niisama istuma jäädes.
„Oi ei. Pohmakas võib sul olla, aga mitte see okserõvedik siin põrandal. Koristad üles ja... oh ju-“ ei suuda ma lauset lõpetadagi, kui juba noormehest mööda, uksest välja ning vetsu jooksen. Ainult et kui ma ust lahti üritan tõmmata, on see lukus.
„Rahu!“ karjub Piia seestpoolt ja ma kuulen, kuidas ta oma pükse üles tõmbab.
Oh jumal. Ma kohe- Ma kohe- Aga siis oksendamisvajadus õnneks möödub. Hingan kergendunult ning toetan oma pea vastu jahedat seina. Martin magas minust üle toa. Mul ei ole nendest aurudest pohmakas. Ei tohi olla.
Kuulen, kuidas mu toa uks kinni prantsatab ning Martin tualetiukse juurde jookseb ning seda kangutama hakkab.
„Rahu, ma ütlesin! Kas siin majas enam rahulikult potil ka käia ei saa enam?!“ karjub Piia natukene ärritunult.
„Ei, ma-“ alustab poiss, kuid ägab siis, tõmbub kronksu ning oksendab minu sokkidele.
„Ei, ei, lihtsalt EIIII!“ ägan ma sellest loigust välja astudes. „Ei. Ole. Faking. Võimalik,“ urisen iga sõna ühe jalalöögiga illustreerides. Jala õhus vibutamine ei vähenda sellel olevat valget limajat happelist... värki.
„Oh mu jumal. Mul on nii kahju, nii kahju...“
„See on kõige rõvedam asi, mis minuga juhtunud,“ ütlen nina krimpsutades, kui Piia vetsuukse avab ja pahaaimamatult Martini okseloiku astub. Tüdruk tardub, vaatab aegluubis alla, ning tema nägu moondub grimassiks. „Tere hommikust teilegi,“ ütleb ta end väristades. „Mille sees ma seisan?“ küsib ta mulle otsa vaadates.
Naeratan. „Martini okse!“
Piia sulgeb oma silmad, justkui selleks, et enne noormehele kallaleminemist kümneni lugeda. Siis teeb ta silmad lahti, ajab selja sirgu, õlad taha ja rinna ette... ning kõnnib vannituppa. „Jeeeeeah. Jätka samas vaimus ja jõuad siit veel enne õppeaasta algustki kaduda,“ ütlen poisile õla peale patsutades ning Piiale järgnedes.
Kui me olime end kõik puhtaks kasinud, mina ja Martin aspiriini võtnud, une täis maganud ja endale hiljem ka midagi kõhtu saanud, otsustasime Piiaga üksmeelselt, et kuna Martin hommikul juba oma koristamistalgutega alustas, siis laseme tal ka muid asju korteri peal kõpitseda.
Niimoodi, silmad pahupidi, seisabki ta pärastlõunal tabureti peal ja pühib köögikappide pealt tolmu. Tore, kui pikad mehed niisama ringi vedelevad sul korteri peal – vähemalt midagigi kasulikku saavad nad teha, kui sina Piiaga köögilaua taga istud ning kama jood.
„Kui nüüd niimoodi vaadata, on tal päris kena tagumik,“ ütleb Piia mõtlikult, pea ühe poole peale kaldus.
Turtsatan. „Ei tee mina ilusal ja koledal tagumikul vahet, aga kellegi nii upsaka kohta on tal natukene liiga vähe välimust.“
Tüdruk kergitab kulme. „Selgita.“
„Noh... ütleme nii, et tal ei ole just kuigi säravad isiksuseomadused... ja kui vahel on nii, et ajudeta ilus inimene lööb läbi, siis...“ ei hakka ma lauset lõpetama.
„Nii et ta pole kena, tahad öelda?“ küsib Piia.
Ohkan. „Ei noh... ma ei ütle, et ta nüüd kole oleks. Aga ta pole üks neist kuttidest, kellele tänava peal järgi vaatama jääd. Et tema sinu silmis nii ilus oleks, peaks tal ka olema iseloomu, mida armastama hakata. Siiamaani ta selle iseloomuga just hiilanud ei ole.“
„Mm. Tõsi ta on,“ noogutab Piia vaikselt, kergitab enda üht jalga (seda, mis okse sisse astus) ning vaatab seda mõtlikult. „Aga tagumik on tal ikka viks. Usu mind.“
Istume mõnda aega vaid raadiomuusika saatel ning Martin ronib parasjagu toolilt maha, kui uksele koputatakse.„Go get it, man!“ ütlen käega äraolevalt viibates.
Martin teeb nägusid, kuid läheb sellegipoolest. Kui uks avaneb, kuuleme kohe rasket Hispaania aktsenti ja kuigi ma pole Pedrot rohkem kui sellel esimesel päeval nädal tagasi näinud, tean ma kohe, et see tema on – teist võimalust lihtsalt pole. „Marty, Marty! What I done now, what I done now!? Katrin mad, very mad. I drunk, very drunk.“
„Oh, man...“ ütleb Martin raskelt ohates ning veab Pedro kööki, kus ta meie kõrvale toolile istuma paneb ning siis kohvivee keema paneb.
Pedro näeb väga halb välja. Ta juuksed on kõik mustad ja riided kortsus ja üleüldse tundub, et ta hakkab kohe nutma. Ma pole kunagi enne ühegi hispaanlasega kokku puutunud, aga kas nad ongi nii õrnahingelised ja kuidagi... kuidas seda nüüd taktitundeliselt sõnastada? Kas nad ongi mökud?
„You girls, what I do now?“ küsib Pedro meie poole pöördudes. „You girls, yeah?“kissitab ta silmi.
„Yeah, we are girls,“ ütlen naerdes. „But before we tell you what to do... what DID you do exactly?“
„Very drunk, veeeery very drunk. With Marty.“
„Figured,“ütleb Piia silmi pööritades.
Pedro avab suu, et veel midagi küsida, kuid siis koputatakse jälle uksele. Kortsutan kulmu ning vaatan Piiale otsa. „Kuidas...? Koridor on ju lukus.“
Martin lõpetab just kohvipulbrile vee pealevalamise ning läheb ringutades uuesti uksele vastu. Tagasi kõnnib ta Katriniga, kes esimese asjana kööki jõudes näeb valamuäärel olevat kohvitassi, hüüatab: „Issand kui mõnus!“ ja võtab selle endale.
„See!“ alustab Martin, kuid nähes õe pilku, lõpetab palju vaiksemalt: „on minu...“
„Noh, enam ei ole,“ teatab Katrin tassi huultele tõstes. „Ah, fakk, kuum. Miks sa ei hoiatanud?“ küsib ta keelega hellalt üle oma huulte libistades. Siis näeb ta aga ming, Piiat ja... Pedrot.
„Oh, you, niiiice,“venitab ta põlglikult.
„Kuidas sa siis sisse said?“ küsin tüdrukult.
„Martin tegi ukse lahti.“
„Ei, nagu... koridori.“
„Aah... üks poiss tuli ka siia parasjagu, lasi mu sisse.“
„Piss? A boy, you mean?“ küsib Pedro närviliselt.
„Yeah, a boy. Was just tellin ’em how I got all hot and heavy with ’im in the hallway,“ ütleb ta sarkastiliselt.
„Noooo!“ hüüatab Pedro püsti tõustes.
Piia nõjatub mulle lähemale, endal väga põnevil ilme. „Uuuhh. Draama Hispaania moodi.“ Turtsatan. „So what?“ küsib Katrin oma lõuga jonnakalt ette ajades. „You have enough time to... to go traipsing around the bars with this... this boy who calls himself my older brother,“ lehvitab tüdruk äraolevalt käega. „10 minutit, kullake, 10 minutit.“
„Ah, ole vait.“
„I... I... no disrespect! Only fun. No girls. Only you. Tell her, Marty!“
Mu jumal. See on nagu mingisugune seebiooper. Ainult et ma pole kindel, kas ma naudin seda piisavalt, et üle saada faktist, et siin korteris rahu tulevat ei tundu.
„Yeah, for me... there’s only you,“ ajab Martin oma huuled prunti ja hakkab oma õe poole astuma, ainult et too Martinile käega vopsu pähe annaks ja sellega kohvi maha loksutaks. Ta ahhetab ning astub kuumast loigust eemale.
Sulgen silmad ning lasen peal kolksuga lauale vajuda. Ai, kurat, valus on! Ja keegi isegi ei pane mu valuahhetust tähele. Kas nad üldse aru saavad, et peale nende kolme klouni on köögis veel keegi? „You hurt?“hüppab Pedro püsti ning järgmisel hetkel on ta Katrini juures, tassi kuuma kohviga tal käest võtnud ning teda suudelnud. Ja kui ma ütlen suudelnud, siis pean ma silmas, et Pedro võttis tüdrukul ümbert kinni, lükkas ta vastu köögikappi ning sööb tal parasjagu nägu vist otsast. Ma ei tea, ta on seljaga minu poole.
Aga mõne hetke pärast liiguvad ka Katrini käed noormehe seljale ning kui poleks taustaks muusikat, oleks nende suudlemise hääl päris piinlikkusttekitav. Praegu suudame me Piiaga aga vaid suud ammuli vaada, kuidas ka Katrini jalad ümber Pedro puusade haakuvad ning kuidas hispaanlane ta selle peale köögikapile tõstab.
Kohvitass kukub põrandale ja kildudeks, kuid nad ei pane seda tähelegi.
„Eehh... uhh...“ Martini nägu on üleni punaseks värvunud. „That’s my sister you’re umm... I’m not exactly... sure... what you’re doing it, but... stop. Please stop. Just stop.“
Mõne hetke pärast Pedro tõmbubki eemale ning me kuuleme, kuidas tema ja Katrin raskelt hingavad. „We good?“ küsib noormees.
„Ähää,“ noogutab Katrin vastuseks.
Kratsin kukalt ja me vahetame Piiaga nõutu pilgu.
„Sina, oksekott seal. Klaasikilde koristama,“ näitab Piia näpuga kordamööda Martini ja maas valitseva segaduse peale. „Ja sulle teadmiseks: sellega ei ole su patud lunastatud.“
Martin oskab vaid valjult ohkida.
Lammas Fanaatik
Postituste arv : 1119 Age : 31 Asukoht : Lalalalambamaa
Õe sünnipäev, soolaleib ja mingid muud peod on läbi. Lumi jõudis ka vahepeal maha sadada ja ära sulada. Aga siin ikka uut osa ei ole. Griffu. hakkab nutma.
Saksa keel rikub ära mu veel. Paneb Rammsteini kuulama. Wooooo bist duuu, wooooo bist du?
Ja siis mu inglise keelt kõnelevate maade ajaloo õppejõu mõjusid tunnen natukene. Sexy legs, sexy person, a sexed man, public sex, loud sex.... xD Ühesõnaga ma ei saa aru, kust sellised väljendid-purtsatused mul selle loo puhul.
Kuigi loost endast rääkides... ma kardan, et ta ei tule väga pikk. :/ Ei saa vedama kuidagi.
Kuid nautige! :) (Kui see võimalik. )
5. osa
MARTIN
„Kas sa oma olukorda ära ka kasutad?“ küsib Joonas.
„Mitte väga, kui aus olla. Eks kiusatus muidugi on... ja milline veel, aga ma pean neil heas kirjas püsima. Muidu on probleem,“ ütlen oma korteriust lukust lahti keerates ning sisse astudes. „Ja sina pead ka end kontrolli all hoidma,“ ütlen sõbrale ka ühte kurja pilku saates.
Joonas tõstab käed kaitseks ette ning astub tagasi, samal ajal pead raputades. „Kuule, sa tunned mind ju. Pealegi on mul tüdruk olemas.“
„Yeah, girl of the week,“ ütlen silmi pööritades, kuid jätan asja sinnapaika. „Tead. Selle ühe leidmine pole lihtsalt nii kerge, kui sa arvata oskaksid. Mõni peab enne paljusid naisolevusi läbi proovima. Mitte et sina ise ka parem oleksid.“
„Phaluuuuun. Sinust on kõik paremad.“
„Casanova vaevalt selle ütlemisega nõustuks.“
Läheme minu (ja Britti) tuppa ning Joonas tõmbab Britti laua tagant endale tooli, et minu kõrvale istuda. „Kus siis tsikk on?“ küsib ta mu laualt Top Geari võttes ning seda sirvima hakates.
„Britt,“ vabandan automaatselt. Joonasega me tavaliselt heidame tüdrukute üle nalja, aga Britt on kuidagi koduseks saanud. Ma ei nimetaks teda otseselt sõbraks, kuna me eriti ei suhtle, aga ta on kodune. Oma noh. Üks õhtu tegi ta mulle näiteks täiesti vabast tahtest kakaod. „Üks vitt kõik,“ kostab Joonas irvitades.
Ma ei tea miks, aga mul tekib tahtmine kõik Britti asjad siin toas ära katta, et nad sellist kõnepruuki kuulma ei peaks. Raputan omaette pead. Vot mis juhtub, kui tüdrukuga kokku kolid. Hakkad veel tema hingeelust hoolima.
„Ega ikka ei ole küll,“ ütlen, kuid ei pane sellesse lausesse eriti jõudu. Ma olen teadlik, et see lause on tõsi ja mida Jaanus ütles, on vale, kuid natukene lollitada ju võib ikka.
„Neeh, see siin pildil tema?“ küsib Joonas, kes vahepeal on end tooliga Britti laua juurde tõuganud ning ühe pildiraami kätte võtnud ja seda nüüd vaatab. „See blond siin, eh? Päris kenake. Millal ta koju tulebki?“
„Eip. See blond on tal mingi sõbrants. Ta on mustade juustega.“
„Aaa... Anna mulle hetk, ma seadistan end ümber.“ Joonas vaatab veel paar sekundit pilti, endal näole perversne naeratus tekkimas. Mulle ei meeldi see naeratus. Ma ei tea miks, aga ei meeldi. „Ah... nüüd ma suudan seda ette kujutada. Ta on ehk natukene liiga... pehme, aga kujutan ette, et-“
Kuid oma lauset ta ei lõpeta, sest ma annan talle oma matemaatikaõpikuga vastu pead. Ja teate, see asi on raske.
„Ooo, mu jumal. Milleks see nüüd vajalik oli?“ küsib Joonas raami lauale, pilt allpool, tagasi pannes ning oma peast kinni haarates. „Püha jeesus, kirikuema, vittus küll kui... aaahh. Siia tuleb muhk.“
„Parem oleks,“ ütlen oma õpikule naeratades.
Ja enne kui ma jõuan arvuti poole tagasi pöörduda, et meile natukene taustamuusikat panna (millel, nagu tavaliselt, ma taustaks jääda ei lase, aga loeb kavatsus, eksole?), kui uks avaneb ning Britt sisse tormab, põsed õhetamas, tuulejope hõlmad eest lahti ja kott põrandal järel lohisemas.
„Oh, tsau, ma siin-“ alustab Britt.
„Tere, mina olen Joonas,“ ütleb poiss püsti tõustes ning, käsi pikkas, Britti juurde astudes, lai naeratus ka veel suul.
„Oh, eh... uh,“ kohmetub tüdruk ära, kordamööda minu ja Joonase vahet vaadates. „Tere, Britt. Martini...“
„Toanaaber, ma tean. Martini sõber siinpool,“ ütleb Joonas Britti kätt oma haardesse võttes ning tüdrukule naeratades. Britt köhatab ning vaatab abitult minu poole. Nüüd pole enam aru saada, kas ta lihtsalt õhetab või punastab.
„Jeeesh, Joonas. Lase naisel nüüd olla. Tal on nähtavasti kiire.“
„Jah,“ ütleb tüdruk lakooniliselt, tõmbab oma käe Joonase haardest ning läheb siis oma riidekapi juurde.
„Kui sul riideid on vaja vahetada, siis ära meil end segada lase,“ ütleb Joonas rõõmsalt.
Britt tardub, kuid teeb siis, et ei kuulnud seda kommentaari, ning kaob peagi meie toast, riidekuhil käel.
„Noh... täitsa tore tüdruk sul siin,“ irvitab Joonas.
„Lõpeta ära,“ kostan pead raputades ning Rammsteini üürgama pannes.
„Uuuuu. Kas ma peaksin teie kahe kohta midagi teadma?“
Pöördun aeglaselt sõbra poole. „Jah, peaksid küll. Iga õhtu me lükkame oma voodid kokku, paneme põrandal küünlad põlema ja seksime üksteisel ajud seest välja. Minu tüdruk. Käbarad eemale.“
Pealkiri: Re: Tuba (16 osa; Lõpetatud!) 
29/9/2012, 21:15
Ma tean teda ainult sp, et keka oli koos. 
