Sind pole (Lõpetatud)

1.
Jäised lained loksusid vastu mu pahkluid, kui tiiki astusin. Veekogu oli päris sügav, juba mõne sammu järel ulatus vesi mulle põlvini.
Tundsin, kuidas külmavärinad mööda jalgu üles ronivad.
Hakkas sadama. Jahedad vihmapiisad langesid mu juustele, põsesarnadele ja katmata õlgadele. Sulgesin silmad ning lasin tuulel oma juukseid sasida.
Mu keha hakkas külmast krampi kiskuma ja ma teadsin, et pean asja lõpule viima.
Astusin viimase sammu ning laskusin aeglaselt vee alla.
                            *
Mu suust purskus hiiglaslik veejuga, millele järgnes mitu väiksemat. Keegi haaras minust kinnit ja tõmbas istuma. ''Rahu. Katsu hingata,'' käskis kellegi tark hääl.
Mis toimub? Kas ma polegi surnud?
Pilgutasin silmi. Minu ümber sagis mitu inimest ja mõne meetri kaugusel seisis avatud ustega kiirabiauto.
Mingisugune tõbras oli mulle peale sattunud ja arstid kutsunud.
Mind tõsteti kanderaamile ja tiriti autosse. Tahtsin paluda, et nad mind haiglasse ei viiks, kuid tõin kuuldavale ainult paar hädist köhatust.
Sõit ei kestnud eriti kaua. Olin vähem kui poole tunniga palatis, kus lamas peale minu üks memmeke, kes uut tulijat nähes uudishimulikult pea tõstis.
Õde andis mulle valge roheliste täppidega pidžaama ja ma olin sunnitud selle selga panema.
Järsku lendasid palatiuksed lahti ning sisse tormas ema. Tema punakaspruunid juuksed olid lohakasse krunni seotud ja silmad nutust punased.
''Kullake?'' küsis ta minu voodi juurde rutates. Mööda tema põski voolasid uued pisarad.
''Miks sa mulle nii tegid? Miks? Jumal küll, miks?'' nuuksus ta.
Avasin suu, et midagi vastuseks kähiseda, kuid ta lõikas vahele: ''Kas ma olin halb ema? Kas ma ei andnud sulle piisavalt taskuraha? Kas ma ei lubanud sul õhtuti kaua väljas olla? Kas ma ei ostnud sulle piisavalt uusi riideid?''
Vanamemm kõrvalvoodis kuulas teraselt meie vestlust ja vangutas etteheitvalt pead.
''Kas sind kiusati koolis? Kas keegi tegi sulle haiget? Kas keegi murdis su südame? Kas sul polnud kedagi, kellele oma muresid kurta?'' jätkas ema aina hüsteerilisemalt.
''Ei. See polnud nii,'' õnnestus mul lõpuks vahele öelda.
''Miks? Miks siis, kullake? Ütle ometi.''
Ema pigistas mu kätt nii tugevalt, et ma kartsin, et see puruneb tükkideks.
''Ma ei.. ma ei mäleta,'' vastasin, '' see vesi oli lihtsalt..kummaliselt kütkestav. Kutsuv.''
Ema silmad tõmbusid pilukile. ''Kas sa tarvitad midagi?''
''Ei.''
Ta tõusis püsti ja äigas kätega üle silmade. ''Hästi. Kui sa mulle ei taha rääkida, siis äkki psühholoogile soovid.''
                                                 *
Koputasin tammepuust uksele, millel oli silt George Niyal, psühholoog.
Avasin selle vastust ootamata ning astusin pruuni kabinetti. Ruumi ühe seina võttis enda alla hiiglaslik raamaturiiul, teise seina ääres oli mugava väljanägemisega nahkdiivan.
Mahagonipuust kirjutuslaua taga istus umbes kolmekümnendates mees. Ta kandis tumerohelist sviitrit, mis ei sobinud tema pruunide silmadega kuigi hästi kokku.
''Tere. Mina olen Gretchen Pinzon. Mul oli teie juurde aeg kinni pandud,'' ütlesin.
''Ah. Muidugi. Gretchen, võta istet.'' Ta osutus enda vastas olevale toolile.
''Niisiis,'' sõnas ta, kui olin maha istunud, ''kas sa tahad mulle millestki rääkida?''
''Jah,'' vastasin, ''ma pole siin vabatahtlikult.''
Mehe huule kaardusid muigeks. ''Või nii. Kes su siis siia saatis?''
''Ema.''
''Miks?''
''Ta arvab, et mul on abi vaja.''
''Miks ta nii arvab?''
''Sest ma tahtsin enesetapu teha.''
''Miks?''
''Seks,'' vastasin ülbelt. Mehe miksitamine hakkas mulle tõsiselt närvidele käima.
Minu vastus ei pannud teda punastama ega kulmu kortsutama, nagu olin lootnud.
''Hea küll,'' ütles mees tahapoole nõjatudes, ''läheneme siis teise nurga alt. Kas sul on palju sõpru?''
''Kohutavalt,'' valetasin talle suurte silmadega otsa vaadates,''me veedame palju aega koos. Meil on alati nii lõbus.''
Psühholoog silmitses mind hoolikalt. ''Lepime ühes asjas kokku. Siin kabinetis ei valetata.''
''Aga ma ei valetagi,'' vaidlesin ilmsüütult.
''Mida ma just ütlesin?''
''Hästi. Mul pole ühtegi sõpra. Ma olen üksik nohik. Oled nüüd rahul?'' pahvatasin vihaselt.
''Kuidas sa oma klassikaaslastega läbi saad?'' päris ta sõrmedega arvutiklaviatuuril klõbistades
''Ei saagi. Ma olen tühi koht. Mind ei kiusata aga minuga ka ei suhelda,'' ütlesin vaibamustrit põrnitsedes.
''Kuidas on suhted emaga?''
''Normaalsed.''
''Ja isaga?''
''Ta jättis meid mõne nädala eest maha. Läks oma armukese juurde.''
Pingutasin kõigest väest, et mitte nutma hakata. Lasin pilgul möda kabinetti käia,  et silmadel oleks teha midagi, mis nende tähelepanu pisarate tootmiselt kõrvale juhib.
Psühholoog katkestas kirjutamise ja silmitses mind pingsalt.
''Sellest rääkimine teeb sulle haiget?'' pakkus ta.
Noogutasin ja hammustasin huulde.
Ta hakkas midagi uut küsima, kuid ma segasin vahele: ''Ma ei taha sellest rääkida.''
''See aitab sul valust üle saada,'' vaidles mees.
Raputasin pead. Üks pisar pääses põgenema.
''Ma ei suuda,'' peitsin näo kätesse, ''ma lihtsalt ei suuda.''
Vaikuse lõhestas vali klahvideklõbin.
''Kas ma võin ära minna?'' küsisin.
Mees noogutas. ''Millal sa tagasi tuled?''
''Ma ei tea, kas tulengi,'' sosistasin ja lasin uksel enda järel kinni vajuda.

Mulle meeldis. Kõik oli tõeliselt hea, ainult üks lause tekitas minus segadust:
Veekogu polnud kuigi sügav, juba mõne sammu järel ulatus vesi mulle põlvini.

Ma ei saa pihta sellele lausele lihtsalt

Aitäh, et meeldis :)
See lause tähendas seda, et ta astus vette ja tegi seal mõned sammud ja siis ulatus vesi talle juba põlvini.
Ma loodan, et sa said aru. Ma pole just parim lausete lahtiseletaja.

Minu arust oli see täiesti arusaadav lause. Igati mõistlik, arvestades, et see veekogu oli tiik.

Ja mulle taaskord meeldib su jutt. Muidugi oli osa kole lühike ja midaiganes, aga siiski... Meeldib.
Eriti meeldib mulle sinu juttude juures see, et alati on mängus mõni vähe vanem mees, kes noorde tüdrukusse ära armub ja vastupidi muidugi ka. Psühholoog ja tema patsient (?!) oleks ju eriti tore.

Kuigi üks lause jäi mulle segaseks. Või mitte segaseks, ma lihtsalt arvan, et seal pidi teine sõna olema.

"Jah," vastasin, "ma pole siin vabatahtlikult."

See oli koht, kus mees, küsis kas tüdruk tahab midagi rääkida. Ning ma usun, et selle "Jah'i" asemel seal peaks olema "Ei."
Kuigi, ehk sa olidki nii mõelnud... Kes siis seda teab...

Aitäh.
Tegelikult ilmub meespeategelane hiljem välja. Aga selle asja juures on üks konks ja psühholoog on selle asjaga kuidagimoodi seotud.
Mis sellesse kohta puutub, siis see oligi nii mõeldud. :)
Psühholoog küsis Gretchenilt, et kas too tahab talle midagi rääkida ja Gretchen vastas, et jah, tahab küll. Ja lisas siis, et pole seal vabatahtlikult.

Ei olegi psühholoog? Möh, kahju küll.

Ahaa, nojah, ma miskipärast arvasin, et on teistmoodi. Aga ei olnud.

Ei ole jah psühholoog. Keegi lahedam on.

2.
''Ah, sina,'' ütles ema, kui koduuksest sisse astusin, ''kuidas psühholoogi juures läks?''
Ta seisis köögis pliidi ääres ja praadis hakkliha.
''Läks kah,'' vastasin tosse jalast võttes.
Ema nõjatus uksepiidale. ''Ei taha rääkida?''
''Siin pole midagi rääkida.''
Põrnitsesin teda tigedalt. Olin endiselt pahane, et ta mu psühholoogi juurde saatis.
''Kas sa aitaksid mul juustu riivida?'' päris ema särava naeratusega, ''ma mõtlesin täna tortillasid teha.'' Ta ulatas mulle riivi ja kausi juustuga.
''Tead ma mõtlesin, et me võiks midagi koos teha,'' lausus ta tagasi pliidi juurde minnes, ''näiteks laenutame mõne filmi ja vaa-''
Teda katkestas vali telefonihelin.
''Hoia hakklihal silm peal,'' palus ta köögist välja tormates.
Katkestasin juustu riivimise ning hakkasin hakkliha segama.
Ema oli peagi köögis tagasi, kuid nüüd kandis ta rohelise kodukleidi asemel musta seelikut ja sama tooni pintsakut.
''Kuule, ma pean korra töölt läbi hüppama. Mingi kiireloomuline asi. Mul ei lähe kaua. Söö siis kõht korralikult täis,'' sädistas ta ning kadus, jättes endast maha magusa lõhnaõlivine.
Jälgisin aknast, kuidas ta auto garaažist välja tagurdas ja minema sõitis, ning pöördusin siis tagasi hakkliha juurde. Korraga tundusid küpsevad tükid mulle uskumatult jäledad. Pikemalt mõtlemata haarasin panni ja valasin selle sisu vetsupotist alla. Vaatasin, kuidas veevool hakklihatükid endaga kaasa viib.
Vesi.
Minu enesetapukatsest oli möödas peaaegu nädal. Esimestel päevadel hoidis ema mul valvsalt silma peal, kuid mõne aja pärast ta tüdines. Ema oli veendunud, et minu enesetapukatses oli süüdi isa. Osaliselt oli tal õigus.
Isa oli mulle kõige lähedasem inimene; mul polnud sõpru ja ema veetis enamuse ajast tööasjadega tegeledes. Kuid nüüd, kui isa minu elust lahkunud oli, jäi järele üks suur valge tühimik. See tühimik kummitas mind, tahtis endasse neelata. Ja mina ei suutnud sellele vastu võidelda. Ei suuda praegugi.
Kõndisin vanemate magamistuppa, istusin nende voodile ja surusin isa padja vastu nägu. Sellel oli endiselt kerge eukalüptišampooni lõhn küljes. Isa jumaldas seda.
Asetasin padja endisele kohale ning kustutasin tule.
Tagasi kööki jõudes olin otsuse langetanud. Ma pidin uuesti proovima.
Tõmbasin jaki selga ja hakkasin mööda tänavat tiigi poole sörkima.
Veekogu sätendas täiskuu hiilguses. Võtsin jalanõud jalast ja astusin vette. Olin kindel, et saan seekord hakkama.
''Ma teadsin, et sulle ühest korrast ei piisa,'' kostus minu selja tagant veidi ülbe mehehääl.
Karjatasin ja vaarusin kaldale.
Pöörasin pea hääleallika poole. Minust mõne sammu kaugusel seisis üks noormees. Tema tumedad juuksed olid veidi sassis ja tema näol peegeldus etteheitev ilme.
Kuid sellest hoolimata oli ta ilus. Üks ilusamaid mehi, keda olin kunagi näinud.
''Sina olidki see lollakas, kes kiirabi kutsus,'' sisistasin tema poole sammudes.
''Sul on õigus. Ma olin tõesti loll. Oleksin pidanud hoopis hullumaja töötajad kutsuma,'' sõnas ta, kerge õrritusenoot hääles.
''Sa...kuidas sa julged?'' käratasin ja viskusin talle kallale.
Võib olla tuleks mind tõesti hullumajja viia. Normaalne inimene ei ründaks oma elupäästjat. Ta haaras mu käsivarrest ning hoidis mind paigal.
''Jah,'' ütles ta endamisi, ''ma veendun selles aina rohkem.''
''Kes sa üldse oled, et endale sellist käitumist lubad?'' pärisin tigedalt.
''Minu nimi on Zane. Ma elan siin ligidal,'' vastas ta stoilise rahuga.
''Ja see annab sulle õiguse mind terroriseerida?''
''Ma ei terroriseeri sind. Ma püüan sind aidata,'' seletas ta aeglaselt, justkui kartes, et mulle ei jõua tema sõnad kohale.
''Mul pole abi vaja. Eriti veel sinult,'' kähvasin.
''On küll,'' sõnas ta ning tõrjus mu järgmise löögi, ''rohkem, kui sa arvatagi oskad.''
Ohkasin ja tõmbasin käed vabaks. ''Mul pole mingit isehakanud psühholoogi vaja.''
Mulle ühest piisas.
''Ma ei öelnudki, et ma psühholoog olen. Ma tahan sind vaid aidata. Sa võid mulle rääkida, mis sind vaevab,'' pakkus ta sõbralikult.
''Kui sa arvad, et ma hakkan võhivõõrale oma muresid ette laduma, oled hoopis sina see, kes abi vajab.''
Panin käed rahulolevalt puusa. See peaks küll tema suu kinni panema.
''Sa tead, kust mind leida,'' ütles Zane käsi laiutades. Tundus nagu oleks ta kindel, et ma talle millalgi oma probleemidest rääkima tulen.
''Ma ei tea, mis ma selle teadmisega nüüd peale peaksin hakkama.''
''Mõtle ise.''
Me põrnitsesime teineteist mõne hetke. Tema silmad olid rohelised. Sügavrohelised. Mitte rõve segu pruunist ja rohelisest nagu minul.
Taipasin, et mu põrnitsemine on imetluseks muutunud.
''Millal sa ära lähed?'' nõudsin tigedamat ilmet ette manades.
''Mitte enne kui sina,'' ütles ta.
''Siis sa pead küll kaua ootama.''
''Minul aega on.''
''Minul ka.''
Istusin kaldale ja jälgisin, kuidas vesi lainetab. Küll Zane varsti ära tüdineb ja ma saan oma plaani lõpule viidud.
Kuid selle asemel, et lahkuda, istus Zane minu kõrvale.
''Miks sa seda tegid?'' päris ta pärast hetkelist vaikust.
''Näed sa seda kuud? Seda, kuidas, see veepinnal peegeldub? See muudab kõik nii ilusaks. Maagiliseks. Kutsuvaks.''
Ta noogutas, pilk kuul. ''See on tõesti ilus.''
''Tol päeval tulin siia nutma. Kõik oli minu jaoks läbi. Ja siis ma nägin kuud ja ühtäkki teadsin, mida tegema pean. Ja ma ei kõhelnud ega kartnud. Ei karda praegugi.''
Me istusime vaikselt ja vaatasime kuud.
''Kas ma leian su siit?'' küsisin viimaks.
Ta noogutas. ''Alati.''

Meeldis ja ei oska midagi halba välja tuua. Isegi pikkus ei seganud
Jään uut ootama.

Ma olen nii loll ikka.

Aga see osa oli väga-väga lahe. Eriti meeldis Gretcheni ja Zane'i kohtumine ja kõik sealt edasiminev.

Aitäh teile

Oo, väga armas. :)

Aitäh

Lugesin need kaks osa läbi ja mulle meeldis :)
Mis ma oskan öelda...
Mulle meeldis, et just ta päästja talle peale sattus tiigi ääres.
Mulle ei meeldinud see, et - otsib peategelase nime kuskilt, sest see ei jää meelde kuidagi - Gretchen lõpuks alla andis vn... Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks sealt vihaselt minema läinud Selles on süüdi ilmselt lihtsalt mina. Ma üldse ei salli, kui keegi uurib, et miks ma midagi tegin jne

Ja minu arust on ka see lause segane -
Veekogu polnud kuigi sügav, juba mõne sammu järel ulatus vesi mulle põlvini.
Ma saan aru, kui seal oleks Veekogu polnud kuigi sügav, kuid juba mõne sammu järel ulatus vesi mulle põlvini või siis Veekogu oli sügav, juba mõne sammu järel ulatus vesi mulle põlvini.

Muud vist polegi öelda...
Meeldis ja ootan uut :)

Tore, et meeldis.

3.
Mu äratuskell tõi kuuldavale ebameeldivalt lärmaka tirina. Vajutasin selle oma kõrvade säästmiseks kinni.
Esmaspäev. Miks on alati nii, et kogu nädal möödub ülehelikiirusel ja aeg peatub ainult esmaspäeva hommikuks?
Kui voodist välja astusin, tabasid mind külmavärinad. Haarasin toolikorjalt hommikumantli ning mässisin selle enda ümber. Tundsin, kuidas soojuslained tasakesi üle keha voolavad.
Üritasin kööki sammudes masendust alla suruda. Mitte kuigi edukalt.
Ema istus laua taga ja jõi kohvi. Ta tervitas mind tõtakalt ning soovis mulle ilusat koolipäeva. Kuulsin tema hääles kerget kahjurõõmu.
Tegin endale kiirelt ühe juustuvõileiva ja surusin selle suure vaevaga kõrist alla.
''Oi, mis kell on!'' hüüatas ema viimast kohvilonksu neelates, ''ole pai, pese mu kruus puhtaks. Ma ise enam ei jõua.''
Ta tormas uksest välja nii kiiresti, nagu ajaks teda sajaliikmeline härjakari taga. Loputasin tema roosade südametega tassi üle, panin nõuderestile ja jalutasin oma tuppa, et end koolipäevaks valmis seada. Valisin selga heledad teksased ning pikkade varrukatega tumeroosa trikotaažpluusi. Värvisin ripsmeid ja kammisin juuksed üle pea. Jäin tulemusega üsna rahule.
Järsku helises uksekell. Viskasin harja voodile ning ruttasin tulijale vastu, arvates, et see on ema, kes unustas midagi maha.
Kuid ukse taga seisis hoopis isa. Tema nägu oli kõhn ja väsinud, nägu auku vajunud. Tundus nagu oleks ta paari nädalaga mitu aastat vanemaks jäänud.
''Mida sina siit otsid?'' nõudsin karmilt. Mu hääles oli vaevukuuldav murenoot.
Isa ei vastanud. Ta lihtsalt vaatas mind, justkui üritaks mind üksikasjalikult meelde jätta.
''Noh, armuke jättis maha, jah?'' pakkusin õelalt.
''Gretchen,'' sosistas isa. Tema hääl oli täpselt sama väsinud kui ta nägu. Mu mure tema tervise üle suurenes.
Isa sirutas käe minu poole. See värises.
''Kuidas sa julged siia oma nägu näidata pärast kõike, mida sa tegid?'' küsisin.
Isa silmadesse tõusid pisarad.
''Gretchen,'' sosistas ta uuesti, ''ma armastan sind. Jäta see meelde.''
Ja siis haaras ta mu oma embusesse. Seisime seal niimoodi mõned sekundid ning ma meenutasin, kui head ja kindlad isa kallistused olid.
Kuid siis tabas mind tõde. Tõukasin isa vihaselt eemale. Ta vaarus ning haaras tasakaalu säilitamiseks uksepiidast.
''Mine ära,'' sisistasin, ''mine ja ära enam kunagi tagasi tule.''
Isa näol peegeldus valu.
Niipea kui uks tema selja taga sulgus vajusin mööda seina istuli ja lasin kinni hoitud pisaratel vabalt voolata. Mu rind vappus nuuksetest. Kuidas ta võis nii teha? Kuidas ta võis siia minu üle irvitama tulla?
Kui pisarad lõpuks otsa said, heitsin pilgu kellale. Ma olin esimesse tundi lootusetult hiljaks jäänud.
Haarasin jope ning jooksin majast välja. Kuid ma ei läinud kooli. Mu jalad viisid mu omavoliliselt tiigi äärde.
Oma suureks üllatuseks märkasin, et pole seal üksi. Minust mõne meetri kaugusel seisis Zane. Tema nägu muutus mind nähes murelikuks.
''Gretchen,'' sõnas ta ehmunult minu poole sammudes, ''mis juhtus?''
Raputasin pead. Mööda mu põski voolasid uued pisarad.
Zane haaras mu õlgadest. ''Mis juhtus?''
Ma ei vastanud. Tahtsin üle kõige üksi olla.
''Gretchen,'' Zane vaatas mind pinevalt, ''räägi minuga.''
Lükkasin tema käed eemale.
''Jäta mind rahule,'' õnnestus mul üle huulte tuua.
Zane astus natuke taha poole, kuid ei lahkunud. Ega ma seda lootnudki.
''Ma tahan üksi olla!'' röögatasin.
''Ma peaksin peast soe olema, kui su praegu siia üksi jätaksin,'' lausus ta rahulikult.
''Kas sa koolis ei peaks olema?'' nõudsin vihaselt.
''Ma olen koduõppel. Mu vanemad ei taha, et ma koolis käiksin. Nad kardavad, et teised õpilased näitavad mulle halba eeskuju. Et minust saab seal joodik, narkar või suitsetaja. Või kõik need kokku. Ja pealegi,'' lisas ta kavala muigega, ''ma lubasin, et olen alati sinu jaoks olemas.''
''Mul pole seda lubadust vaja,'' nähvasin, ''ma ei tea, mis mul eile õhtul arus oli, kui seda palusin. Aga ma olen siiamaani ilma sinuta hakkama saanud ja saan edaspidi ka!''
''Seda, mida ma nädal aega tagasi nägin, ma küll hakkama saamiseks ei nimetaks,'' õrritas ta, ''ilma minuta oleksid sa surnud!''
''Seda ma tahaksingi,'' käratasin, ''igavene plaanirikkuja!''
''Järelikult sa ei saa oma eluga hakkama, sest vastasel juhul ei üritaks sa kogu aeg enesetappu teha. Ma võin kihla vedada, et praegu tulid sa siia selle mõttega. Tundub, et ma pean sellele tiigile ööpäevaringse valve peale panema.''
''Veekogusid on teisigi.''
Zane hakkas midagi ütlema, kuid teda katkestas mu telefonihelin.
''Miks sind koolis pole?'' nõudis ema kohe, kui olin kõne vastuvõtmise nupule vajutanud.
''Meil käis külaline,'' vastasin võimalikult ükskõikselt.
''Kes?'' päris ema närviliselt.
''Isa,'' sõnasin läbi hammaste ja surusin alla tahtmise kõne kinni vajutada.
''Ja see on piisav põhjus?''
''Minu jaoks on.''
Ema oigas. ''Hea küll. Ma kirjutan sulle vabanduse. Aga ainult ühel tingimusel.''
''Ja see on?'' küsisin tüdinenult.
''Sa hakkad uuesti psühholoogi juures käima,'' ütles ema võidukalt.

Meeldib Zane. Vihkan ema. Ma ei saa sellest mutist aru. Nende isa oli vist armukese juures (?) ja nüüd, kus tüdruk uuesti teda nägi ja kooli ei jõudnud, hakkab ema oma jama ajama? Argh ma tõesti vihkan seda mutti
Aga muidu oli hea osa, nagu alati, ning jään uut ootama

Tore, et sulle Zane meeldib. :)
Tegelikult on Gretcheni ema hea tegelane. Tal on lihtsalt prioriteedid paigast ära.

Eks näeb, milline arvamus mul sellest emast lõpuks tuleb, kui kogu lugu loetud :) Kuid hetkel on küll teine arvamus sellest naisest.

Küll ta oma käitumist parandab.

Esimesed kolm osa on vist liiga vähe et midagi tõsiselt arvata selle kohta, ainus mõte mis tekkis oli peale esimest osa..järv on tõesti väga kutsuv..
Ei teagi kas see on hea või halb, aga ainus tunne oli see..

Mulle meeldib ka Zane, selline rahulik ja mõnus tegelane.

Ma ei oska hetkel muud öelda, kui et ootan uut ja meeldis see osa.

onneriin, Äkki varsti tekib neid tundeid või mõtteid veel?
Getzzzu, Mul on hea meel, et sulle see osa ja Zane meeldisid

4.
Tigedalt George'i kabineti poole sammudes, haudusin plaani sellest pääsemiseks. Ma võiksin ju öelda, et mul hakkas paha. Keegi ei saaks seda kontrollida.
Aga ma olin oma emale lubanud. Ja lubadused olid lubadused.
Avasin koputamata kabineti ukse. George istus laua taga ja tuhnis oma paberites.
''Tere,'' pomisesin mokaotsast.
''Tere, Gretchen. Rõõm sind jälle näha,'' vastas ta märksa rõõmsamalt kui mina.
''See tunne pole vastastikune,'' nähvasin istet võttes.
George muigas.
''Minu meelest ei tohiks psühholoogid oma patsientide probleemide üle naerda,'' sõnasin ja panin käed rinnal risti.
''Ma ei naera sinu probleemide,'' ütles George, ''vaid sinu käitumise üle.''
''Suur vahe.''
George ohkas. ''On sul midagi selle vastu, kui ma omale kohvi teen?'' küsis ta lootusrikkalt.
Ta hakkas juba püsti tõusma, olles ilmselt kindel, et mul pole selle vastu midagi.
''Jah,'' ütlesin, ''ma ei talu kohvi lõhna.''
George vajus pettunult tagasi toolile ja hõõrus kätega nägu.
Nägin kurja vaeva, et tõsist ilmet säilitada. Paras talle.
''Kuidas sul läheb?'' päris George viimaks.
''Hästi. Tänan küsimast. Ja sinul?'' nipsasin.
Ta ei teinud minu nöökest välja.
''Las ma arvan, sa pole siin seekord ka kuigi vabatahtlikult?'' oletas ta.
''Jah. Isa küllatulek lõi mu rivist välja ja ema nõustus mulle tõendi kirjutama ainult sellel juhul, kui ma sinu välja kannatan,'' täpsustasin järgmist küsimust ennetades.
George nõjatus mulle lähemale, pilgus huvi.
''Kuidas sa oma isa küllatulekule reageerisid?''
''Hüppasin talle sülle ja ütlesin, et olen tema tuleku üle üliõnnelik,'' laususin sarkastiliselt.
''Gretchen,'' ütles George, tema pilgus polnud naeratuse varjugi, ''ma olen üks selle linna hinnatumaid psühholooge ja-''
''Mida sa tahad? Medalit või?'' segasin vahele.
''...minu juures käimine pole just kõige odavam. Nii et, kui sa ise ei taha terveks saada, tee vähemalt oma emale heameelt,'' jätkas ta minust välja tegemata.
See oli löök allapoole vööd.
''K-kui kallis?'' küsisin ehmunult.
''Ma parem ei ütle seda. Sinu enda huvides. Niisiis. Kas me võime jätkata?''
Noogutasin. ''Isa tuli mulle ütlema, et armastab mind. Mina pidasin seda mõnituseks ning viskasin ta välja.''
Ja siis jõudis mulle midagi kohale. Kõik, isa käitumine ja haiglane välimus sobitusid omavahel kokku ja moodustasid ühe tervikliku pildi.
''Issand...jumal,'' sosistasin.
Tõstsin pilgu ja vaatasin George'i pruunidesse silmadesse, mis mind uudishimuga seirasid.
''Issand jumal!'' kordasin ja panin käed suu ette.
''Mis juhtus?'' küsis George
Ma ei teinud temast välja. Kõik, mida teha suutsin, oli jumala nime korrutamine ning talle suurte silmadega otsa vaatamine.
George haaras mu kätest. Võpatasin ja toibusin tardumusest. Mu pilk libises tema sõrmedele minu randmetel. Need olid soojad...ja head.
''See kõik oli vale,'' sosistasin, ''mingit armukest pole. Pole kunagi olnud.''
''Miks ta siis nii tegi?'' päris George. Tema hääl oli rahulik, kuid sõrmed pigistasid mu randmeid üsna tugevalt.
''Tal on midagi viga. Mingi haigus või midagi sellist. See jutt oli ilmselt mõeldud selleks, et tal oleks põhjus minust eemale hoida ja ma ei peaks vaatama, kuidas ta tasapisi...hääbub,'' arutlesin endamisi. Kõik oli nii selge.
Korraga ma mõistsin, mida tegema pean.
''Isa!'' karjatasin püsti hüpates. Tormasin ummisjalu kabinetist välja ja jätsin endale järele hüüdva George selja taha.

Põnevus tuli. Go, Gretchen! Ning see arst ei tundu ka halvana... ei tundu hetkel, kuid eks näeb Ning Zane peab ka tulema nüüd millalgi appi, eks?
Ehk see osa oli lahe, kuid lühike. Lühike, lühike, lühike