Sind pole (Lõpetatud)

26. Kui mu tundsin, et suudan ennast uuesti valitseda, tõusin püsti ja läksin ema ja isa tuppa. Surusin isa padja näo vastu. Imelikul kombel oli sellel endiselt õrn eukalüpti lõhn küljes. Võib olla pesi ema seda isa šampooniga, et lõhn alles jääks. Kõlas tema moodi küll.
Tõmbusin voodil kerra ja lasin pisaratel uuesti endast võitu saada. Niimoodi silmi kinni hoides ja eukalüpti lõhna tundes, tekkis tunne, nagu kallistaksin isa. See oligi kõik, mis isast järgi jäi. Tema lõhn. Ilmselt lähme emaga tema padja pärast kaklema.
Järsku tundsin oma pihal kellegi kätt. Tõstsin uimaselt pea. Olin vist magama jäänud. Minus süttis väike lootuskiir. Äkki oli see kõik uni? Äkki on isa veel elus?
Vaatasin emale otsa. Minu ilme nägemisest piisas talle, et aru saada, mis toimub. Tema silmad täitusid pisaratega ja ta vajus valju nuuksatuse saatel voodile. Tõmbasin ta enda najale ja põimisin käed ümber ta vabiseva keha. Jäime teineteise embusesse lõpmata kauaks ajaks.
Ema tuli leinaga üllatavalt hästi toime. Juba järgmisel päeval tegi ta vajalikud telefonikõned ja korraldas matused. Isa soovi kohaselt lasime ta keha tuhastada.
Matused pidid toimuma laupäeval. Selleks ajaks jõuab urn Prantsusmaalt siia.
Minu plaanist sellel nädalal kooli minna ei tulnud muidugi midagi välja. Ma ei suutnud midagi süüa ega juua, õppimisest rääkimata. Isegi vee nägemine ajas mind öökima. Ainus asi, mida ma teha suutsin, oli isa patja kaisus hoides voodis lamada.

Keegi koputas mu toa uksele. Ma ei andnud küll sisenemiseks luba, kuid tundus, et tulijal polnud seda vajagi. Uks avanes ja sisse astus sale väikest kasvu naine. Tal olid oranžikad kergelt lainelised pikad juuksed. Mul läks mõni hetk aega taipamaks, et tegu on ema õe Gisellega. Nendel harvadel kordadel, mil olime kokku puutunud, olime teineteisega üsna hästi läbi saanud. Naine naeratas mulle, kuid see ei varjanud tema ilmes olevat valu.
Giselle istus mu voodi kõrvale ja silus pisut närviliselt oma musta kleiti. Riie sobis talle hästi, mis polnud ka ime- Giselle oli nimelt stilist. Päris andekas stilist.
''Ma leidsin sulle midagi, mida sa võiksid täna kanda,'' ütles ta.
Kas tõesti oli juba laupäev? Kas tõesti oli aeg nii kiiresti läinud? Aga tegelikult ju väga vahet polnud.
Alles nüüd panin tähele, et Giselle hoidis käes midagi musta. See oli lihtne trikotaažist kleit, pikkade varrukatega ja kandilise kaelusega. Silma järgi otsustades ulatus see mulle umbes põlvini.
''Proovi selga,'' soovitas Giselle.
Võtsin vastu vaidlemata oma suure musta vanaemalt saadud T-särgi, millel oli kiri Ma armastan kanu, seljast ja asendasin selle kleidiga. Mind üllatas, kui hästi riie mulle sobis. See oli küll liibuvam, kui mulle oleks meeldinud, aga antud hetkel ei läinud see eriti korda. Giselle ulatas mulle musta läikiva vöö. Kinnitasin selle pihale.
''Suurepärane!'' rõõmustas naine oma kätetööd imetledes. ''Kas tahad, et ma teeksin sulle soengu ka?''
Kehitasin õlgu. Mul oli täiesti suva. Enda poolest oleksin võinud sinna kasvõi dressides minna.
Tõusin istuli ja lasin Gisellel oma juuksed lokki keerata, ise samal ajal osavõtmatult seina jõllitades. Kui naine oli lõpetanud, hakkas ta ilma minuga nõu pidamata minu silmi värvima. Aga ma ei hakanud protesteerima. Mul polnud lihtsalt jõudu.
Giselle lõpetas oma töö sellega, et torkas mulle juustesse musta peavõru. Ta astus sammu taha poole, et mind hoolega takseerida. ''Sa oled ilus. Kas ma võin pilti teha?''
Ma ei vastanud. Ta võttis seda kui nõusolekut ja peagi käiski välgusähvatus. Tegelikult ma ei saanud aru, miks oli vaja sellist kurba sündmust pildistada. Kas selleks, et hiljem aastate pärast neid pilte vaadates uuesti nutma hakata? Aga tundub, et tänapäeva inimestel oli vajadus kõik sündmused jäädvustada.
Giselle pani fotoka käest ja vaadanud mind veel paar sekundit õnnetu näoga, haaras mu ootamatult oma embusesse. Tema kõhnad käed surusid mind tihedalt tema saleda keha vastu. Ma ei kallistanud teda vastu, vaid seisin ühe koha peal nagu raidkuju.
''Surm on elu loomulik osa. Sellega tuleb lihtsalt leppida,'' sosistas Giselle mu õla vastas. Kui naine eemale tõmbus, nägin ta silmis pisaraid.
''Aga ta oli ju nii noor. Mitte keegi ei tohiks nii noorelt surra,'' sosistasin vastu. Need olid esimesed sõnad, mida olin üle tüki aja öelnud. Mu hääl kõlas imelikult. Tuimalt.
Giselle paistis olevat pisut jahmunud. Ilmselt oli ta arvanud, et ma kavatsen nüüd elu lõpuni vaikida.
''Elu ongi ebaõiglane,'' ütles ta viimaks ja kallistas mind veel kord. Uks läks uuesti lahti ja sisse astus ema. Talle kiire pilgu heitnud märkasin, et Giselle on tõenäoliselt ka tema kallal vaeva näinud. Ema tuli sõnagi lausumata meie juurde ning põimis oma käed meie mõlema ümber. Kallistusest sai grupikalli.

Matuste ajaks langesin jälle turvalisesse tuimusesse ega ei pööranud toimuvale erilist tähelepanu. Kohal oli palju musta riietatud inimesi, kellest enamik nuttis. Minul pisaraid enam polnud. Ma olin need kõik eelnevatel päevadel ära kulutanud.
Kõned olid kõik ühelaadsed. Isa oli hea inimene. Ta meeldis kõigile ja nii edasi.
Ühtäkki tõstsin pea ja mu pilk jäi pidama isa urnile. See oli lihtne. Valge, kujult natuke vaasi meenutav ese, kuhu graveeritud kaks lendavat lindu. Arvasin, et need on haned. Urni kõrval oli isa pilt. See oli tehtud mitu aastat tagasi. Tema tumedate juuste tagant kumas õrn kevadpäike ja tema pruunid silmad, mille äärtes olid väiksed naerukurrud, olid ereda valguse tõttu pisut kissis, kuid tema huulil oli sõbralik naeratus. Mu isa oli alati kaunis mees olnud.
Taipasin, et isa oli üle mitme kuu mulle jälle nii lähedal. Kõigest mõne meetri kaugusel. Aga ainult natuke teisel kujul ja selle vahega, et ta ei saanud mind enam kunagi kallistada, mulle naeratada ega isegi mitte minuga rääkida.
Järsku tõusid kõik püsti. Ühinesin nendega pisut ehmunult ja segaduses olles. Taipasin, et isa viiakse nüüd hauda. Tundsin oma sõrmede ümber kellegi teise sõrmi. Ema. Ta nuttis. Ta lausa vappus nutust. Samal ajal kui mina kõike tuimuse ja osavõtmatusega jälgisin. Ma ei suutnud nutta. Ma olin selleks liiga katki.
Pigistasin ema kätt.
Kui isa oli hauda asetatud, käisid kõik ükshaaval selle ääres ja viskasid sinna peotäie mulda. Heitsin pilgu hauakivile seal seisis Peter Oliver Pinzon, armastav abikaasa ja parim isa. 06.11.1973-01.03.2013.
''Hüvasti,'' sosistasin ja viskasin oma peotäie mulda.
Ühtäkki kogunesid kõik minu ja ema ümber. Me liikusime embusest embusesse ning kuulasime lõputuid kaastundeavaldusi. Ema suutis neile midagi vastuseks pomiseda. Mina aga olin kogu selle aja vait.
''Mul on väga kahju,'' ütles kellegi hääl. See oli nii tuttav, et lausa rebis mind sellest tuimusest välja ja sundis mind pilgu tõstma. Tegu oli Georgega.
Vaatasin talle segaduses olles otsa. ''Mida sina siit otsid?''
Enne, kui George jõudis midagi öelda, segas ema, kes oli meie juttu pealt kuulnud, vahele. ''Mina kutsusin ta. Ta on meile viimasel ajal väga palju toeks olnud. Ma arvasin, et..''
Ma ei saanudki teada, mida ema arvas, sest vanaema tõmbas ta järsku oma embusesse. Järsku haaras mind tahtmine sellest kõigest eemale saada. Pöörasin selja ja jalutasin lihtsalt minema. Võisin kihla vedada, et keegi ei pannud seda isegi tähele. Ema oli tähelepanu keskpunktis. Mina olin nähtamatu. Tühi koht. Eikeegi.
Kuulsin enda kõrval ka kellegi teise samme. Polnud kuigi raske ära arvata, kellega on tegu.
''Kohvi pakutakse seal pool,'' ütlesin käega selja taha osutades.
''Ma ei tulnud siia kohvi pärast,'' vastas George lihtsalt. ''Kui ma kohvi tahan, võin seda täitsa vabalt ise osta. Ja pealegi,'' lisas ta vaevumärgatava muigega, ''millal sa nendest kohvinaljadest ükskord üle saad?''
''Kui see oli katse mind naerma ajada, kukkus see väga haledalt läbi,'' tähendasin kuivalt.
Ei olnud, taipasin natuke liiga hilja. See oli hoopis katse mind rääkima ajada.
Selle vea pidin küll kohe ära parandama. Kavatsesin terve ülejäänud päeva, või õigemini terve ülejäänud elu, vaikida.
''Tead, et elu viskab takistusi ja raskusi ainult nende teele, kes on tugevad. Kes tulevad sellest välja,'' tähendas George.
''Siis on tal küll midagi väga valesti läinud,'' nähvasin taibates natuke liiga hilja, et olin oma mõni minut tagasi antud vaikimisvannet just murdnud.
George seisatas ja kuigi mul oli kange kiusatus edasi minna, ei teinud ma seda.
''Siis sa peadki elule näitama, et oled temast üle ja tuled sellest kõigest, pea püsti, välja. Sa oled tugev,'' ütles George tungival häälel. Ta vaatas mulle otsa, pilgus kindlus, usk minusse. ''Mina usun seda.''
Jõllitasin teda, suutmata midagi mõistlikku öelda. Kas ta tõesti arvas, et tema väike ergutuskõne muudab mu suhtumist elusse? Et ma muutun tugevaks, lähen tagasi kooli ja käitun, nagu polekski midagi juhtunud.
Ma ei suutnud seda teha. Ma teadsin, et ei suutnud. Kavatsesin kogu elu, isa padi kaisus, oma voodis lamada, meenutada meie koosveedetud õnnelikke hetki ja lõpuks sinnasamasse ära surra. Loodetavasti võimalikult kiiresti. Ma ei suutnud elada teadmisega, et teda pole. Ma ei suutnud elada selle valuga. Ma ei suutnud elada.
Üksik pisar voolas mööda mu põske alla. Kusagil sügaval oma sees tundsin sünget rahulolu. Kui ma samas vaimus jätkan, õnnestub mul ehk peagi vedelikupuudusesse surra.
George vaatas mind kaastundlikult. Tema pilgus oli valu. Oli siililegi selge, et ta ei kannatanud mind sellises olekus näha.
Järsku, ilma ette hoiatamata, astus ta mulle lähemale ja tõmbas mu enda najale. Mehe käed põimusid tugevalt, kindlalt ja kaitsvalt minu ümber. Tema embuses murdusin lõplikult. Kõik pisarad, mis olid vahe peal kadunud, tulid järsu kosena tagasi ja ma ei suutnud tükk aega midagi peale nuuksumise teha. Minu nuuksed olid nii vägevad, et raputasid ühtlasi ka George keha. Tema käed silitasid õrnalt ja rahustavalt mu selga.
Ma ei tea, kui kaua me niimoodi seisime, kuid lõpuks mu pisarad lõppesid ja nuuksed vaibusid. Aga George käed jäid endiselt minu ümber. Toetasin pea tema rinnale ja tundsin õrna kohvilõhna. See oli hea tunne. Ma ei tahtnudki, et ta lahti laseks.

Ahh, George... Sa oled nii romantiliselt armastav ja tore. Mu kallis George...

Haha On jah

Tohutult meeldib mulle see jutt. Ja mulle meeldib ka George, ta on kuidagi nii salajane ja huvitav. Gaash tõesti super jutt. Niiet ma ootan uut jälle !! :)

Vanemad mehed on alati salajased ja huvitavad.
Eriti muidugi George.

Selles on sul õigus, aga Gerorge... Ta on kuidagi imeline.

Ma TAHAN ka endale sellist psühholoogi.
Aga ei, George on lihtsalt nii lahe. Kuigi... See teine poiss oli ka lahe...
Nii kahju, et isa ära suri... Kuigi nüüd saab ta Georgega veel lähedasemaks...
Mulle igatahes meeldib. Ühesõnaga uut!

Pole jälle mõnda aega siin kommenteerinud, ma vaatan, kuid olen tegelikult kõik osad läbi lugenud.

Mul on Gretchenist nii kahju. Algul mõistab ta, et Zane polegi päris ning siis sureb ta isa... Õnneks on tal George, kes teda toetab, kuid ma veidi kardan, et Gretchen võib hakata temas nüüd rohkem isafiguuri nägema kui inimest, keda ta n-ö romantilises mõttes armastada võiks... Aga jah, eks siis varsti ole näha, mis saama hakkab

Ootan uut muidugi mõista :)

Gerdyke, Suured tänud Mul on väga hea meel, et sulle George meeldib.
Cilen, Ma olen sinuga 100% nõus.
DragonFly, Ma kõlan ilmselt praegu väga egoistlikult, aga ma tahaksin, et keegi George sugune päriselt olemas oleks. Kindlasti ongi, aga ma tahaksin teda isiklikult ka tunda. Mul on väga hea meel, et sulle meeldib.
Getzzzu, Ma alguses mõtlesin, et kirjutan paar rõõmsamat osa, et Gretchenile kaks tragöödilist sündmust päris korraga kaela ei langeks, aga ma pole sellises venitamises eriti hea.
Selline probleem võib muidugi tekkida küll, kuigi ma arvan, et George jääb Gretcheni jaoks ikka pigem (tüütuks) psühholoogiks kui isaks .

Mul on praeguse seisuga uuest osast üks lause kirjas, aga ma teen kõik, et see võimalikult kiiresti valmis saada.

27.
Nähes minu apaatsust ja ohtu, et ma võin igal suvalisel hetkel nutma puhkeda, lubas ema mul veel ühe nädala koolist puududa. Ise läks ta muidugi tööle.
Paar esimest päeva veetsin nagu eelmisedki voodis lamades, aga nüüd tundsin, kuidas igavus mind vaikselt närima hakkas. Ja mu kõht korises, tuletades mulle valjuhäälselt meelde, et ma pole tükk aega söönud. Otsustasin neid kahte äärmiselt häirivat asjaolu alguses ignoreerida, kuid ei pidanud eriti kaua vastu. Pealegi oli mul palav. See polnud muidugi ime- mul oli endiselt seljas must kleit, mida matustel kandsin ja sooja teki all oli sellega ilmselgelt liiga palav. Ronisin voodist välja ja otsustasin, et kui ma juba püsti olen, võin ka ühtlasi duši all ära käia. Võtsin riided seljast ära ning jäin suurest riidekapil olevast peeglist oma alasti keha vaatama. Need viimased paastumise päevad olid mu kehalt ka viimase rasva röövinud. Mu kondid joonistusid selgelt naha alt välja. See polnud ilus vaatepilt. Selliseid pilte pannakse plakatitele, et hoiatada inimesi anoreksia eest. Pesin ennast kiiresti ja panin kähku, peeglisse vaatamist hoolikalt vältides, riidesse.
Kui olin juuste kammimise lõpetanud, andis mu kõht endast veel nõudlikumalt märku.
''Mis ma sinuga küll peale hakkan?'' küsisin kõhult köögi poole kõndides. Avasin külmkapi, mis oli tühi nagu kellakapp. Teistest kappidest suutsin leida ainult natuke kaerahelbeid, kuid pudru söömiseks mul küll tuju polnud.
''Nüüd tuleb sul küll natuke kannatada,'' ütlesin kõhule, kui ümbrikust toiduraha otsisin. Õnneks oli seal 50 dollarit.
Mu kõht korises vastuseks.
''Sa oled väga huvitav vestluspartner,'' märkisin kuivalt ning panin jope selga. Väljas paistis õrn kevadpäike, mis oli lumesulatamisega vaikselt algust teinud. Edusammud olid küll vaevumärgatavad, kuid siiski olemas.
Poes oli vähe rahvast. Ainult mõned üksikud vanamutid, kes ostsid piima ja saia. Otsustanud, et teen šokolaadikooki, panin korvi jahu, võid, suhkrut, mune (sest imekombel olid vanaema saadetud munad otsa saanud) ja suure tahvli šokolaadi.
Müüja vaatas mind imeliku pilguga, kui kassasse läksin -ilmselt imestas ta, miks mind koolis pole- kuid ei öelnud midagi.
Koogi tegemine läks küll üsna kiiresti, kuid mitte minu kõhu jaoks, mis nüüd juba valutas. Sõin tema rahustuseks ühe tüki šokolaadi. Ma ei mäletanudki, kui hea see oli. Magus maitse tantsiskles mu keelel ja mul tekkis kohe tahtmine uus tükk võtta. Tükeldasin ülejäänud šokolaadi kähku taigna sisse, enne kui kiusatus minust võitu saada jõudis.
Kui kook ahjus küpses, pesin nõud ära ja katsin laua ühele. Sellest pidi tulema üks mõnus- heitsin kiire pilgu kellale- lõunasöök minu ja minu kõhu vahel.
Just siis, kui koogi ahjust välja võtta jõudsin, koputas keegi uksele. Endamisi vandudes asetasin koogi kraanikausi servale ja jooksin tulijale vastu. Ma polnud kuigi vaimustatud mõttest, et pean oma kooki kellegagi jagama. Ukse taga seisis George. Olin tema nägemisest üllatunud.
''Mul tekkis töö ajal väike paus ja ma mõtlesin, et tulen ja vaatan, kuidas sul läheb, '' ütles ta tervituse asemel.
Panin käed rinnal vaheliti. ''Noh, nägid mu ära. Nüüd võid tagasi minna,'' ütlesin kannatamatult. Mul oli paremat ka teha, kui temaga ukse peal vestelda. Näiteks seda suurepärast kooki proovida.
George muigas pisut üleolevalt ja nõjatus hooletult vastu uksepiita. ''Ma kardan, et sa ei saa minust nii kergesti lahti. Ma nimelt ei võtnud seda pikka teekonda ette ainult selleks, et sulle üks kiire pilk heita.''
Ta astus minust mööda, kuigi tuleb tunnistada, et ma ei teinud tema takistamiseks ka erilisi pingutusi.
''Kas ma tunnen koogilõhna?'' küsis ta. ''Väga hea. Ma jätsingi just lõunapausi vahele.''
Taibates, et mees ei anna nii kergekäeliselt alla võtsin valju ohke saatel kapist veel ühe taldriku välja. Lõikasin meile mõlemale nii suure tüki, et mul tekkis raskusi selle taldrikule mahutamisega.
Võtsin esimese ampsu. Maitse polnud absoluutselt selline, nagu olin oodanud. See oli magus. Iiveldama ajavalt magus. Võib-olla oleksin pidanud retsepti ka lugema.
Tundsin ootamatult deja vu- tunnet. Vanaema munakook. Ja see oli olnud viimane asi, mida ma isale olin öelnud.
Tormasin kraanikausi juurde ja oksendasin välja šokolaaditüki ja selle väikese koogiampsu.
George oli hetkega mu selja taga. Ta korjas mu juuksed näo ümbert kokku ja hoidis neid mu seljal, et need mustaks ei saaks, kuigi mu suust tuli nüüd ainult sappi. Tõstsin pea ja hingasin sügavalt sisse. Mu käed pigistasid tugevalt kraanikausi serva.
Kas ma ei saagi enam kunagi süüa? Kas ma peangi surnuks nälgima? Iseenesest polnud ju suremisel midagi häda, aga nälga on vist päris piinarikkas surra. Valasin klaasi vett, et suu puhtaks loputada. Seda alla neelata ma ei julgenud.
Taipasin, et George hoiab endiselt ühe käega mu juukseid. Tema teine käsi oli minu õlale liikunud.
''Ma tahan üksi olla,'' ütlesin ja tõmbusin tema kätest eemale, et oma tuppa minna. Aga ma tundsin teda piisavalt teadmaks, et ta ei lähe kuhugi. Ehk sööb ta siis vähemalt selle rõveda koogi ära. Padi summutas mu öögatuse. Keerasin selili ja vahtisin ainiti lakke. ''Ma tulen varsti, isa,'' lubasin, kuigi ma ei uskunud jumalasse, ega ka elusse peale surma. Ma lihtsalt tahtsin temaga rääkida. Talle midagi öelda.
''Surnuks nälgimine polegi kõige hullem,'' pomisesin läbi haigutuse. See oli imelik, sest ma polnud viimastel päevadel peale voodis lamamise midagi erilist teinud. ''Ainult, et see võtab kuradi palju aega.''
Mu sõnad olid arusaamatud isegi mulle endale. Haigutasin uuesti.
Ärkasin oma toa ukse klõpsatuse peale. Lävel seisis George. Ta hoidis käes mingit kaussi, kust tuli vastikut supilõhna. Surusin näo kõvemini patja.
George istus minu voodile, riivates õrnalt mu jalga. ''Võib olla polnud kook just kõige parem toit, millega uuesti söömist alustada,'' ütles ta kaussi mu öökapile asetades. ''Ma tõin sulle suppi. Ja et sa teaksid, ma ei kavatse siit enne lahkuda, kui sa oled selle kõik ära söönud.''
Ajasin ennast vastumeelselt istuli. ''Tundub, et sa oled meie kappide läbiotsimises osavam. Kustkohast sa selle supi leidsid?'' küsisin, lootes sellega tema tähelepanu toidult eemale viia. Ma nimelt ei kavatsenudki seda sööma hakata.
George muigas. ''Ma käisin poes.''
Vedasin ninaga õhku. ''Ja kohvi joomas?''
''Ma lootsin, et võin vastutasuks teie kohvimasinat kasutada,'' ütles ta ning osutas siis käega kausi poole. ''Söö nüüd.''
''Mul pole kõht tühi,'' vaidlesin.
George ohkas. ''Gretchen! Vaata ennast! Sa pead sööma.''
Ma ei vaadanud; olin seda juba hommikul teinud ja vaatepilt ajas mul südame pahaks.
''Kurat võtaks, George! Ma just oksendasin! Ma ei taha süüa, sest kõik mis ma alla neelan, tuleb mõne aja pärast tagasi! Mulle ei meeldi oksendada!'' Mu hääl oli tõusnud. Kas tal oli siis tõesti nii raske aru saada, et ma ei suutnud midagi süüa? Kas ta ei võinud mind lihtsalt rahule jätta?
''Šokolaadikook ärritas su kõhtu, mis polnud tükk aega toitu saanud. See oli liiga magus ja rasvane. Supp on tervislik ja teeb su kõhule head,'' ajas George oma joru edasi.
Panin käed rinnal risti, surusin huuled kõvasti kokku ja pöörasin pea kõrvale. Küll ta varsti ära tüdineb.
George ohkas jälle. Ta võttis kapilt supikausi ja lusika. Hetkeks tõstis minus pead lootus, et ta annab alla, aga see hääbus umbes kaks sekundit peale tekkimist.
''Hästi. Kui sa keeldud söömast, võin sind aidata,'' ütles George pisut kannatamatult.
Ma ei vastanud; surusin huuled igaks juhuks veel kõvemini kokku.
George täitis lusika supiga ja sirutas selle aeglaselt minu poole. ''Mina sinu asemel teeksin suu kohe lahti. Ma usun, et sa ei taha, et see supp su voodi peale tilguks. Toidu lõhna sees pole just kuigi mõnus magada.''
Supisöömisest oli ainult üks hullem asi: selle sees magamine. Muidugi võisin ma ju ka linad ära vahetada, aga ma teadsin, et ei viitsi seda teha.
Nõjatusin tigedalt Georgele lähemale ja tegin suu lahti. Ta tühjendas lusika minu suhu, pannes vaba käe igaks juhuks selle alla. Mul jäi hing kinni. Selles, et ta mind toitis, oli midagi. Midagi intiimset.
Neelatasin.
Supp oli tegelikult päris hea. Tundsin, kuidas see mu kõhtu seestpoolt soojendas. Georgel oli vist ikkagi õigus. Jälle.
Meie pilgud kohtusid. Tema vasak käsi, mis oli enne supi maha tilkumist takistanud, riivas õrnalt mu põske. Aga ta ei võtnud seda ära.
''Tubli tüdruk,'' sosistas ta. ''Kas sa sööd nüüd ise edasi?''
Noogutasin. Ta ulatas mulle lusika ja kausi ning ma hakkasin sööma.

Jumal anna mulle ka psühh nagu George... Aina põnevamaks läheb! Muidu, kuhu kutsikast George vahepeal kadus? Või ma lihtsalt ei pannud tähele... Igatahes tahaks juba uut! :)

Haha Mul on selle üle väga hea meel. :) Kutsikast pole tõesti tük aega juttu olnud, aga küll tema ka varsti mängu tuleb.
Ja ega uus osa ka enam kaugel pole.

Lahe jutt ja lahe osa. See supi kohta... selles kohas hakkas George mulle ka normaalse ja huvitava inimesena tunduma. Muidu oli siiamaani George osas kahtlane tunne jäänud.
Millal uus tuleb?

Aitäh. :) Seda, et George sulle nüüd normaalne tundub, on väga rõõmustav kuulda. . Uus osa peaks varsti tulema, kuigi ma pole seda veel kirjutama hakanudki.

Tunnen ka kutsikast puudust!! Kõik asjad mida mainida tahtsin on juba ära öeldud. Kuid ikkagi, see jutt on hea.

Millal uus osa tuleb? :)

Aitäh
Ma arvan, et uus osa ei tule nii pea, sest ma pole seda veel kirjutama hakanudki.

Sa ei kujuta ette kuidas ma igatsen seda juttu lugeda...

George lihtsalt noh... Saad ju aru küll.

Ma tahaksin seda kirjutada ka... Aga mul on seda natuke raske teha, sest selle sisu on kuidagi nii sünge ja kurb ja mul on praegu niikuinii mingi raskekujuline sügismasendus, mis sai alguse juba septembris...Ja ma üritan ennast praegu ainult positiivsete asjadega ümbritseda, see jutt ei ole kahjuks üks neist.

Aga üks väike innustav kommentaar võib imet teha. :) Täna ma vähemalt suutsin mõelda, et teen Wordi lahti ja vaatan, mis saab. . Aitäh! :)

Teine lõik oli parem lugemine kui esimene.

Haha. Seda kindlasti.
Kui ma end kokku võtan, saan uue osa ehk enne teise veerandi algust valmis. Sest mõtteid mul on...oojaa.

See on ju suurepärane, kui mõtteid on!

Ja veel parem kui jätkub ka inspiratsiooni, et need kirja panna.

Okei, ma parem ei hakka ütlemagi, kui piinlik mul on, et uue osa alles praegu valmis sain. Sest sellest, kui ma viimati kirjutasin, on tõesti väga tükk aega möödas.
Huvitav, miks on nii, et mul jätkub inspiratsiooni kirjutada ainult siis, kui peaksin tegelikult hoopis millegi muuga tegelema.

28.
''Ükskord ma vedasin isaga kihla, mitu Rafaello kommikarpi ma korraga tühjaks suudan süüa.''
Tõstsin pilgu tekiservalt, mida sõrmede vahel mudisin, ja vaatasin otse George pruunidesse silmadesse. Ta jälgis mind huviga.
Isa matustest oli möödunud peaaegu kolm nädalat, kuid ma polnud ikka veel kooli läinud. Aga ma tundsin ennast see-eest järjest paremini. Tänu Georgele. Ta käis iga päev minu juures ja me rääkisime mitu tundi lihtsalt juttu. Ja ma nautisin seda ning enda üllatuseks ei tundnudki erilist vajadust temaga rääkimisel pidevalt sarkasmi kasutada.
Kui keegi oleks mulle mitu kuud tagasi öelnud, et Georgega kohtumine on minu päeva kõrghetk, oleksin ma ta pikemalt mõtlemata välja naernud
''Ja kui palju see siis oli?'' küsis ta.
''Viis karpi,'' vastasin tekiserva näppides.
George puhkes naerma. Tema vappuv keha raputas õrnalt voodit. Tundsin, kuidas ka minu suunurgad vägisi ülespoole kerkisid.
''Päriselt või?'' küsis ta, kui oli end piisavalt kogunud.
Noogutasin. ''Aga ma ei suutnud pärast tükk aega ühegi magusa asja poole vaadatagi. Ja Rafaellodele ei suutnud ma mitu nädalat isegi mitte mõelda.''
''Vau,'' ütles George mind hindavalt takseerides, ''seda poleks ma osanud sinust oodata.''
Kehitasin ükskõikselt õlgu, nagu poleks see üldse suur asi. Tegelikult olin salamisi enda üle väga uhke. ''Tead, me peaksime sinuga ka selle katse läbi viima. Ainult Raffaellode asemel kohviga,'' pakkusin.
''Seda on palju,'' ütles George. ''Kohutavalt palju.''
''Millegipärast ma usun seda,'' tähendasin kuivalt.
Vajusin selili voodile ja silmitsesin George nägu. Tal oli kena profiil: tugev selgelt väljajoonistunud lõuajoon ja ilus sirge, pisut ülespoole kaarduva otsaga nina. Minu pilku tajudes pööras ta pead ja vaatas mulle küsivalt otsa.
''Kuidas Anniel läheb?'' küsisin, et ära hoida piinlikku vaikust, mis oli meie vahele tekkimas. Tundsin ennast natuke halvasti, et olin sõbranna nii kauaks ära unustanud.
George pööras pilgu kõrvale. Ta ei öelnud tükk aega midagi, vaid lihtsalt vaatas enda ette.
Mu süda hakkas kiiremini pekslema. ''Mis juhtus?''
''Tema sõber ilmus uuesti välja,'' ütles ta viimaks väga vaikselt. Ta ei pidanud täpsustama, milline sõber see täpsemalt oli. Tema hääletoonist sai kõik selgeks.
''Ma-...Mul on kahju,'' suutsin üle huulte pressida. ''Kuidas temaga on?''
''Ta on hullumajas,'' ütles George veel vaiksemalt. Tema hääles oli sügav kurbus ja mure.
Mu kurk tõmbus kuivaks. ''Kas see tähendab, et minuga läheb ka nii?''
George tõstis järsult pea ja vaatas mulle otsa. ''Ei. Ei lähe,'' ütles ta natuke liiga kiiresti, ''Ma ei lase.''
''Okei,'' ütlesin, sest ei suutnud midagi enamat kuuldavale tuua.
Vaikisime mõlemad. Mina üritasin leppida uue informatsiooniga ja George ilmselt haudus mingit plaani.
''Tead, ma peaksin vist minema hakkama. Aeg on hiline ja su ema jõuab ka iga hetk koju,'' ütles George lõpuks. Ta ajas end voodilt püsti ja vaatas justkui nõusolekut ootavalt minu poole.
Ma ei vastanud, vaid pöörasin pea kõrvale. Kas ta tõesti pidi just praegu ära minema? Pärast seda, kui ta oli mulle selle jubeda uudise edasi öelnud. Pealegi ei tahtnud ma jälle üksi jääda. Teadsin küll, et näen teda vähem kui kahekümne nelja tunni pärast jälle. Aga enne seda pidin ma mitu tundi täiesti üksi üle elama. Ja kui ma olin üksi, hakkasin mõtlema. Anniele, saatusele, mis mind võib ees oodata. Ja seda ma ei tahtnud.
Tundsin, kuidas pisar vastu minu tahtmist mööda mu põske alla voolas. Olin enda peale tige. Mis ajast ma selliste asjade üle nutan?
''Gretchen?'' küsis George murelikult, kui ma midagi ei öelnud. ''Mis lahti?''
Ma olin endiselt vait. Aina rohkem ja rohkem pisaraid voolas mööda mu põski alla. Hingamine muutus raskemaks ja ma teadsin, et varsti ei õnnestu mul enam nuukseid tagasi hoida.
Kuulsin George samme oma kääksuval toapõrandal, kui ta teisel poole voodit tuli ja minu juurde kükitas.
Mu pisaratest hägune pilk eksles tema pruunidesse silmadesse, mis olid tavapärasest pisut suuremaks läinud.
''Gretchen,'' sosistas ta abitult.
''Ma ei taha, et sa ära lähed,'' pomisesin vaikselt. Mind ei huvitanud, kui haleda mulje endast jätsin. Sest milleks valetada? Ta oli ainus asi, mis mind elus hoidis.
George istus uuesti minu kõrvale voodile. ''Su ema tuleb varsti koju. Tema pakub sulle kindlasti seltsi.''
Turtsatasin. ''Keda sa õige petta üritad? Sa tead ise ka, kui palju ta minust hoolib.''
''Aga ma võin temaga rääkida,'' pakkus George. ''Siis ta kindlasti-''
''See ei aita!'' käratasin vahele. ''Sa oled ju seda juba teinud. Ja pealegi ma olen tema jaoks alati tühi koht olnud ja ilmselgelt jään ka selleks! Sinu epistlid ei aita siin kuidagi.''
Hakkasin veel rohkem nutma. ''Palun, ära mine. Ma ei taha üksi jääda. Mitte praegu,'' nuuksusin läbi pisarate.
George pani käe ümber mu õla ja tõmbas mu oma najale.
''Tss! Rahu, ma olen siin,'' sosistas ta mu õlga silitades. ''Ma ei lähe kuhugi.''
Toetasin pea tema rinnale ja tundsin, kuidas see tema rahulike hingtõmmete taktis kerkis ja langes. Lasin tal end magama kiigutada.

Ärkasin häälte peale. Need olid valjud. Palju valjemad kui meie majas tavaks. Esimese ehmatusega arvasin, et koju on murdvaras tunginud ja ema kakleb temaga, aga see ei saanud kuidagi võimalik olla. Esiteks poleks ema teda tõenäoliselt üldse tähele pannud ja teiseks, teda ei paistnud üldse huvitavat, kas meil on majas sisustus olemas või mitte. Peaasi, et lihtsalt katus pea kohal oleks.
Läksin köögi ukse taha ja paotasin seda pisut.
Ruumis oli kaks inimest: George ja ema. Ema istus väsinult köögi laua taga ning hoidis käsi oimukohtadel, George seisis tema vastas, käed rinnal risti.
''Ma luban teile, et kui te Gretcheniga tegelema ei hakka, helistan ma ise teie töökohta ja palun teile palgata puhkus anda. Ma eeldan, et seal töötavad natuke mõistlikumad inimesed kui teie.'' Tema hääletoon oli natuke liiga vali ja järsk, et seda oleks saanud rahulikuks rääkimiseks nimetada.
''Kuidas te julgete mu oma koju mind ähvardama tulla?'' hüüatas ema järsku. Ta oli pea kätelt tõstnud ja jõllitas närviliselt hingeldades George. See oli esimene kord, kui ma nägin teda mingit tugevat emotsiooni välja näitamas. Natuke haiget tegi fakt, et ta muutus emalõviks kaitstes oma töökohta, mitte mind.
Ka Georgele ei paistnud see tõsiasi meeldivat.
''Nii kümnepalli süsteemis, kui palju te Gretchenist hoolite?'' nõudis ta vihaselt. Tuleb tunnistada, et tigedana oli George päris hirmuäratav. Ütleme nii, et teda oma vaenlaseks ma küll ei tahtnud.
''See ei puutu teisse!'' käratas ema. Ilmselt oli ta võimaluse pärast, et peab oma töö minu pärast mõneks tunniks päevas ohverdama, endast väljas. ''Gretchen on suur tüdruk! Küll ta hakkama saab.''
George tõi kuuldavale kibeda naeru. ''Saab hakkama? SAAB HAKKAMA! Kas te nimetate seda hakkama saamiseks?''
''Palun ärge karjuge. Rahunege maha. Või ma kutsun politsei,'' ütles ema kraadi võrra rahulikumalt. Aga tema sõrmed olid rusikasse pigistatud.
''Hoopis teile tuleks politsei kutsuda!'' karjus George. Nüüd hakkasin teda juba päriselt kartma.
''Kas teil on enesevalitsemisega probleeme või? Kah mul psühholoog!'' ei jäänud ema võlgu. Ta oli laua tagant püsti karanud.
Korraga viskas mul see kõik üle. Tõmbasin köögiukse järsult lahti ja marssisin sisse. Ema ja George pöörasid mõlemad pea täpselt ühel hetkel minu poole. ''Ja sinul on hoolimisega probleeme. Kah mul ema!'' sülgasin tigedalt.

Ma ei suuda uskuda, mida ma praegu näen. Täiesti ülemõistuse lihtsalt!

Hea küll. Nii.

Sa ju ometi tead, kui väga ma seda juttu armastan ja kui väga ma armastan, kuidas sa seda kirjutad ja kellest sa kirjutad. Muidugi ma tahaks veeeeeel pikemaid osasid sinu poolt, kuna need saavad alati kuidagi liiga ruttu otsa, aga no kuna vahepeale nüüd oli nii, et sa ei kirjutanud üldse, siis mul on nüüdseks ükskõik kui pika osa üle hea meel. Peaasi, et seal on mainitud George'i nime. Palju.

Ma loodan, et G. ema ka nüüd peale George'i vihahoogu rohkem enda tütrega tegelema hakkab. Mitte liiga palju muidugi. George'i jaoks peab ikka ka aega jääma.

Ja nüüd ma tahan taaskord uut osa saada!

Ah, ja mulle meeldib vihane George. Eriti seksikas ju.