Sind pole (Lõpetatud)

Väga suure saladuskatte all võin öelda, et Zane tuleb varsti tagasi.
Uus osa peaks ka varsti tulema.

Go Zane go, go!
Jään ootama

22.
Hommikul ärgates eelmise õhtu mäletamine on nii iseenesest mõistetav, et me ei mõtlegi sellele ja lähme lihtsalt oma päevaga edasi. Kuid kui eelmisest õhtust on meeles vaid üksikud mälupildid, võtab asi kohe uue pöörde.
Mu pea valutas, või õigemini lõhkus, kui end voodist välja üritasin ajada. Paaril esimesel korral see ebaõnnestus ja ma vajusin tagasi patjadele, kuid lõpuks suutsin püsti tõusta. Ainult selleks, et kohe uuesti laualt tuge otsida. Arutlesin endamisi, kas mul oleks selle asemel, et invaliidina ringi komberdada, targem uuesti magama jääda. Kuid mõte liikumisest, olgugi, et voodi oli vaid paari sammu kaugusel, oli liiga ebameeldiv.
Märgates, et olen üles tõusnud tuli George, kes enne kannatlikult voodi kõrval minu ärkamist oodanud oli, saba liputades minu juurde. Tavaliselt oleks mul selle üle hea meel olnud, aga mitte täna.
''Mine ära,'' kähvasin, ''kui sul just aspiriini pole.'' Seda tal muidugi polnud.
Keegi koputas uksele. Pigistasin silmad tugevalt kinni ja tegin need siis uuesti lahti. Külaliste jaoks mul küll tuju polnud. Tundus aga, et koputajal oli vaja mind kangesti näha, sest mõne aja pärast paotus uks pisut, tuues nähtavale õrna valgusekiire.
''Kas sa teed soovid, kullake?''
Võpatasin ema häält kuuldes. Kuid see polnud veel kõige hullem. Üks sõna tema lauses muutis mind veel murelikumaks. Viimati oli ema mind ''kullakeseks'' kutsunud siis, kui ta täis oli.
Uks avanes nüüd täielikult ja ema astus sisse, tuues endaga kaasa õrna maasikalõhna. Ta kandis rohelist kodukleiti, millele tema punakaspruunid juuksed olid märjad plekid jätnud. Tassist, mida ta käes hoidis, tuli kummelilõhna.
''Kas sa tööl ei peaks olema?'' küsisin lõpuks. Rääkida oli vastik. Tahtsin, et ta tee mulle annaks ja uttu tõmbaks.
''Täna on pühapäev,'' ütles ta kruusi minu lauale asetades. Natuke teed tilkus üle ääre. Ema pühkis selle kleidivarrukaga ära, tekitades niimoodi sinna veel ühe märja pleki.
''Millal sa päevadel vahet oled teinud? '' küsisin.
Kui ema tükk aega ei vastanud, taipasin, et olen vea teinud. ''Anna andeks. Ma ei tunne ennast kuigi hästi.''
Ema sundis ennast naeratama. ''Joo see ära. Siis hakkab sul parem.''
Võtsin kruusi kätte. Sellel oli päikese pilt peal. Veel natuke teed tilkus maha, kui mulle meenus, et George oli kõigest mõni päev tagasi sellest samast tassist joonud. Mu huuled puutusid õrnalt vastu tassiserva ja ma tabasin ennast mõttelt, et äkki olid George huuled täpselt seda sama kohta puudutanud.
Järsku meenus mulle see veider kohmetus, mida olin eile George juuresolekul tundnud. Pidin tassi korraks lauale toetama, sest mu käed värisesid liiga tugevalt.
Ema ilme muutus murelikuks. ''Kas kõik on korras?''
''Jah,'' valetasin, ''tee oli lihtsalt liiga kuum.''
Võtsin uue lonksu. Tee voolas mu kurgust alla, jättes sinna tulise juti. Minu silme ees sähvatasin uued mälupildid. Annie. Alkohol. Trühvlid. George pilk, kui ma talle lõpuks otsa söandasin vaadata…
Ja edasi ei tulnud enam midagi. Kas me suudlesime või tuli ühele meist mõistus pähe ja ta pööras pea kõrvale? Või äkki juhtus hoopis midagi enamat? Pingutasin oma ajusid, kuid vajalikku mälestust varjav must udu oli läbitungimatu. See oli nagu mingi nõme seebikas, mis jääb kõige põnevama koha pealt pooleli.
Mõistes, et olin liiga kaua vait olnud, küsisin emalt varjatud uudishimuga: ''Kas George oli veel siin, kui sa koju tulid?''
Aga ma teadsin vastust. Muidugi oli. Muidu poleks ema täna niimoodi käitunud. Ja muidu poleks ma seda küsida söandanud. Lootsin lihtsalt, et suudan ema jutust midagi, mille meenutamisega mu aju hakkama ei saanud, välja lugeda.
Ema vaatas mujale. ''Jah.''
Ootasin, et ta ütleb midagi enamat, kuid pidin pettuma. Niisiis olin sunnitud teda ettevaatlikult edasi küsitlema. Aga enne, kui olin jõudnud suu avada, katkestas ema mind, justkui oleks ta mu plaani ette aimanud. ''Mis sa täna teha tahaksid? ''
''Ma tahaksin teada, miks minu ema, kes on mind tükk aega ignoreerinud, on minu vastu äkki huvi tundma hakanud.''
See oli minust väga ebaviisakas, aga mulle ei meeldinud, et ta minule vastamisest kõrvale hiilis.
Minu üllatuseks ema ei solvunudki. ''Ma tean. Anna andeks. Lihtsalt mul on väga raske olnud. Kui George minuga rääkis, sain aru, kui inetult ma käitunud olen olnud. Nii, et ma tahaksin seda täna heastada.''
Oleksin küsinud, et kuidas ta kavatseb ühe päevaga kuutteist aastat heastada, kuid pidasin paremaks vaikida, sest ei tahtnud meie suhet, mis seisis õhukesel jääl, ära rikkuda. Selle asemel kehitasin õlgu.
''Mis sa loomaaiast arvad?'' päris ema.
''Ma pole seal tõesti ammu käinud.'' Viimati külastasin loomaaeda mitu aastat tagasi koos isaga. Kui ema komandeeringus oli.
Ema paistis minu vastusega väga rahul olevat. ''Tore. Ma uurin siis nende lahtioleku aegu.''
Ta lahkus toast, George sabas sörkimas, ja jättis mind teega kahekesi. Jõin selle ära ning haarasin oma telefoni. Oli üks asi, mille ära pidin tegema. Otsisin kontaktide hulgast üles George nime. Kui ta mulle oma numbri andis, ei pidanud ma seda eriti vajalikuks, kuid nüüd olin ma talle selle eest ülimalt tänulik.
Mu südamelöögid kiirenesid pisut, kui telefonitorust kostus kutsumise toon.
Mõne sekundi küsis George uniselt: ''Ja?''
Tema hääl oli unisena nii seksikas, et mul läks aega, kuni uuesti rääkima sain hakata. ''See olen mina,'' vastasin lihtsalt. Võib olla oli minust egoistlik arvata, et ta tunneb mind vaid hääle järgi ära, kuid ma ei suutnud midagi enamat öelda.
George vaikis. Ilmselt üritas ta välja mõelda, kes see ''mina'' on. Lõpuks avas ta uuesti suu. ''Gretchen?''
Tema toon oli vaoshoitud. Nagu ikka.
''Bingo,'' ütlesin.
''Kas sul on vaja erakorralist vastuvõttu?'' päris ta veidi lõbusamalt.
Mul läks südame alt külmaks. Tavaliselt ta nii vabalt ei käitunud. Ja see ''erakorraline vastuvõtt'' kõlas ka nii, nagu oleks sellel mingisugune tagamõte. Kas meie vahel siis tõesti juhtus midagi? Midagi, mis muutis muidu nii ettevaatliku George hoopis teistsuguseks.
Taibates, et vaikimine annab mu ära, võtsin ennast kokku: ''Jah.''
Hoolimata minu pingutusest neutraalselt kõlada, reetis värisev hääl mind kohe.

Mis ma oskan öelda, kui vaid seda, et kirjuta varsti uus.

George on nummi nagu alati. Ma mõtlen inim George ikka. Aga no kutsu ka.

Väga tore.
Ma tahaks uut kirjutada ka, aga mul on praegu suht kiired ajad. Eksamiperiood tulemas.

23.
Üritasin end veenda, et see, et ma riidekapist kõige uhkemad riided välja otsisin ja endale tavalisest tugevama meigi tegin, ei tähendanud mitte midagi. Ma lihtsalt polnud tükk aega väljas käinud.
Enne lahkumist heitsin veel korraks kiire pilgu peeglisse. Äkki seda on liiga palju? Mu värvitud kulmude vahele tekkis kerge murekorts. Äkki ta näeb seda kõike läbi? Kuid lõpuks lõin käega. Mis vahet sellel on, kui ma talle niikuinii otsa vaadata ei julge. Haarasin voodilt oma punase käekoti ja lendasin toast välja.
Välisukse juures põrkasin aga emaga kokku. Ta oli mind nähes üllatunud. ''Kuhu sa minema hakkad?''
Pagan. Olin oma ärevuses Georgega kohtumise ees täiesti unustanud, et ema kodus oli.
Kohendasin närviliselt oma pluusi ning lootsin, et ta ei pane mu ilmselgelt liiga tugevalt meigitud nägu tähele. ''Ma, ee, pean ühte kohta minema.'' See oli väga vaimuvaene, aga ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda.
Ema ohkas. ''Gretchen. Ma mõistan, et sa oled pahane, et ma sinuga tegelenud pole. Aga palun anna mulle vähemalt võimalus.''
''Ma sain aru, et sa tahad nüüd minule rohkem aega pühendada. Nii, et sul ei tohiks midagi selle vastu olla, kui me sinna hoopis homme läheksime.''
Ema hammustas huulde. See rääkis iseenda eest.
''Hästi,'' ütlesin, ''ma saan aru.''
''Oota!'' hüüatas ema, kui välisust lahti tõmbama hakkasin. Ma poleks osanud arvata, et ta nii valju häält teha oskab. ''Kuhu sa lähed?''
See oli vist esimene kord, kui ema mu tegemiste vastu huvi tundis.
''Ma pean Georgega rääkima,'' vastasin. Pooleldi avatud ukse vahelt lendlesid tuppa üksikud lumehelbekesed. Avastades, et oleksin peaaegu särgi väel õue läinud, haarasin nagist oma valge talvejope ja panin selle selga. ''Aga ma teeksin sinuga homme midagi, kui su lubadus minuga rohkem tegeleda just ühe päeva kohta ei kehtinud.''
Ema hammustas uuesti huulde. Või polnud ta lihtsalt oma huult vahe peal hammaste vahelt lahti lasknud. ''Sul on homme koolipäev.''
Tardusin. See, et mul koolikohustus on, oli mul täiesti meelest läinud. Suur masenduse koorem langes mulle peale, kui mõtlesin kõigile neile töödele, mida pidin järgi tegema ja sellele, kui palju ma teistest maha olin jäänud. Emal oli muidugi kindlasti hea meel, et sai oma vajaduse tööle minna minu koolikohustuse taha peita.
''Hästi,'' ütlesin nõrgal häälel, ''ma lähen nüüd. Äkki saame järgmisel nädalavahetusel midagi teha ''
Astusin välja ja sain kohe suure sahmaka jäist tuult ja portsu lumehelbeid endale näkku. Vastik.
Hakkasin mööda tänavat edasi kõndima. George oli lubanud, et tuleb mulle poolele teele vastu ning siis pidime koos jalutama. Olin natuke pettunud, et ta mind enda juurde ei kutsunud. Võib-olla oli asi tema armukadedas abikaasas. Kui tal ikka oli abikaasa.
Tugeva tuisu tõttu sain ainult maha vaadata, mistõttu ei märganud ma George enne, kui temaga kokku põrkasin. Ta haaras kätega mu õlgadest, et ma pikali ei kukuks, kuid jättis need sinna viivu kauemaks kui vaja. Tõstsin pilgu. Tema tumedaid ripsmeid katsid õrnad lumehelbed. Ta oli ilus. Täpselt sama ilus nagu eile õhtul. Kurat. Ma olin pasas.
''Tere,'' ütles mees rahulikult. Tema pruunide silmade äärtesse tekkisid naerukurrud.
Naeratasin samuti ning astusin sammukese taha poole. Hakkasime edasi jalutama.
''Kuidas sul läheb? '' küsis George.
''Ma ei mäleta eilsest õhtust mitte midagi,'' tähendasin. See oli liialdus. Tegelikult ei mäletanud ma ainult seda, mis mulle oluline oli, ''ja ma mõtlesin, et äkki sa saaksid mind aidata.''
Ta teadis, mida ma silmas pidasin. Pidi teadma. Või muidu polnud ta kellegi psühholoog.
''Noh. Sa olid täis,'' ütles George, kerge lõbususenoot hääles.
''Seda ma järeldasin isegi,'' laususin kannatamatult. Tahtsin, et ta juba asja kallale asuks.
''Ma aitasin sul koristada ja pärast me rääkisime,'' jätkas ta. Kuid see polnud kõik. Mu sisetunne ütles mulle et midagi on veel.
Jäin seisma ning vaatasin talle ainiti otsa. Ise samal ajal tundes, kuidas mu süda klopib. Lõpuks, kui mu südamelöögid juba ohtlikule kiirusele lähenesid, pöörasin pilgu kõrvale. ''Kas ainult rääkisime?''
Taipasin alles liiga hilja, et olin liiga kaugele läinud.
George oli segaduses. Aga see võis ka täitsa vabalt olla teeseldud segadus. ''Mida me siis tegema oleksime pidanud?''
Teadsin, et nüüd aitab mind ainult vale. Kas kõik või mitte midagi. ''Mina mäletan midagi muud.''
''Alles sa ütlesid, et ei mäleta mitte midagi.''
''Ma valetasin.''
''Mida sa siis mäletad?'' Kas ma ainult kujutasin seda endale ette, või nõjatus Georg mulle päriselt natuke lähemale?
Värisesin, kuid mitte külmast. See värin tuli kuskilt sügavalt minu seest. ''Midagi hoopis teistsugust,'' sosistasin. Mida kuradit ma enda arust tegin? Ma pidin sellele asjale kohe lõpu tegema. Aga mu mõistus ei kontrollinud mind enam ammu.
Astusin talle lähemale. Minu helevalge jope riivas tema musta mantlit. Ta ei taganenud.
''Ma puudutasin su kätt,'' sosistasin. Mu hääl oli kuskile kadunud. ''Ja siis me vaatasime üksteisele otsa.''
Lähenesin talle veelgi üritades samal ajal oma hingamist kontrolli alla saada. ''Pikalt.''
Tõstsin pilgu ja vaatasin talle otse silma. ''Täpselt niimoodi.''
Mu häält ei saanud isegi enam sosinaks nimetada. Kuulsin, kuidas ka tema hingetõmbed raskemaks muutusid. Tore. Ma polnud ainus.
''Ja rohkem ma ei mäletagi,'' pahvatasin lõpuks tundes, kuidas kogu see lumm järsku pauguga katki läks.
George, kes oli mind kogu aeg tummalt jälginud, avas lõpuks suu. ''Tahad ma räägin sulle, mis edasi sai?''
Noogutasin. Nagu ma oleksingi suutnud midagi enamat teha.
Mehe sõrmed põimusid minu omade ümber. Tema kindad soojendasid mu külmast kangeid käsi.
''Ma haarasin sinu käest kinni,'' ütles ta kähedal häälel.
Mehe nägu liikus minu oma poole. ''Meie näod liikusid teineteisele järjest lähemale.''
See kõlas nagu lõik mingist raamatust, mitte minu elust. Nagu klišee, mis mõne aja pärast kildudeks puruneb. See ei saanud tõsi olla. See ei saanud minu elu olla.
Meie huuled olid teineteisest vaid hingetõmbe kaugusel. Tema suust tulev soe aur silitas mu huuli. Ma ei suutnud hingata. Ma ei suutnud mõelda. Ma ei suutnud ennast liigutada.
''Me kaotasime kontrolli.'' Nüüd oli tema hääl sosinaks taandunud.
Siis surus ta huuled minu suule. Tundus, nagu oleks mu peast välgusähvatus läbi käinud. Mulle meenus, kuidas ta eile õhtul mu näo ahnelt käte vahele haaranud oli ja oma huultega minu suu vallutanud. Mulle meenus, kuidas me koos diivanile vajusime.
Avasin silmad, mille olin endalegi märkamatult kinni pannud, et Georgele otsa vaadata. Kuid mingi liikumine püüdis mu tähelepanu. Pöörasin pead. Hetk, mil meie pilgud kohtusid, oli üürike, kuid sellest piisas. Zane kujutis kadus täpselt nii kiiresti, kui tekkinud oli.
''Anna andeks,'' sosistasin pisarsilmi. Mida ma teinud olin?

Jätkuvalt hea! Läheb huvitavaks, tahaks teada mis edasi saab, niiet UUT!
Alguses oli kahju, et Zane polegi olemas. Kõik tundus nii reaalne olevat ja nüüd enam polegi. Mulle hakkab see George aina rohkem meeldima, kuigi mulle ei meeldi see, et suudeldakse endast vanema mehega, kes on veel abielus.

Ai, kuidas mulle see osa meeldis!

Lõpp oli kurb. Ma arvan, et George hakkab end nüüd süüdi tundma jne, et Gretchenit suudelda julges. Kindlasti tunneb ka Gretchen süümepiinu Zane'i suhtes. Ma usun, et peagi märkab ka Gretcheni ema, et kõik pole just kuigi hästi ning edasi võib juba päris huvitavaks minna...

Nagu aru võisid saada, ootan väga-väga uut osa!

Mustikas, Aitäh :)
Tegelikult George ei ole abielus. Gretchen lihtsalt oletas seda.
Getzzzu, Mul on väga hea meel, et sulle meeldis
Eks nad mõlemad hakkavad nüüd jah üksjagu süümepiinu tundma. Järgmine osa nõretab süümepiinadest.
Võib olla saab uue osa isegi järgmiseks nädalaks :)

Aa, eino siis on teine asi.

On jah. Hoopis parem asi.

Jah.

Appppii! Appi, appi, appi...
See on lihtsalt nii armas, et see ajab nutma. Täiesti õudne lihtsalt.

Sa lihtsalt pead, PEAD nad kokku jätmagi. Veel palju palju musisid, eks ole? Et see kõik veel armsam oleks...



Oh jaa, tahan uuut!

Mustikas,
Cilen, Haha Aitäh aitäh
Ma arvan, et jätangi nad lõpuks kokku. Aga sinna läheb aega. Väga palju aega.
Uus osa on valmimisjärgus.

Küll selle osaga läks ikka aega. Aga mul oli vahe peal ikka üksjagu tegemist ka. Näiteks põhikooli lõpetamine ja siis jõudsin veel ka reisil käia. Lisaks on mul viimasel ajal nii-nii palju uusi jutu mõtteid tekkinud, et see ajab lausa hulluks. Ühte neist olen juba natuke kirjutanud ka ja ausalt öeldes olen ma juba sellest sõltuvusse sattunud. Võib olla on asi selles, et kujutan meespeategelast Jared Letona ette.  
Aga ma arvan, et katsun Gretcheni looga kõigepealt ühele poole saada ja siis panen selle jutu siia. Muidugi võib ka juhtuda, et ma ei suuda ennast tagasi hoida ja riputan selle siia juba õige pea üles.

24.
George sai kohe aru, et midagi on valesti. Ja tal ei kulunud ka kuigi palju aega mõistmaks, mis täpsemalt valesti on. Ta vaatas mulle otsa, pilgus peale sügava süütunde ja kahetsuse nüüd ka umbes sama sügav mure.
''Gretchen,'' ütles ta rahulikul häälel. Ma ei teinud temast välja. Kuigi paistis, et seda polnud ta lootnudki.
Vajusin põlvili. Pisarad muutsid mu nägemise hägusaks. Kuidas ma võisin ta niisama lihtsalt ära unustada ja George käte vahele joosta?
''Anna andeks,'' halisesin, sõnad nuuksetest vaevu eristatavad. Mulle ei tulnud pähegi, et Zane oli juba ammu läinud ning ma rääkisin tühja õhuga.
George kükitas mu ette ja haaras kätega õrnalt mu õlgadest. Tema pilk otsis meeleheitlikult minu oma.
''Gretchen. Vaata mulle otsa,'' palus ta, hääl endiselt rahulik.
Ma ei vaadanud. Otsisin hullunud pilguga Zane’ taga. Ta pidi siin kuskil olema. Mingisuguse puu või põõsa taga. Jälgis mind, silmad reetmisvalu täis.
Mul hakkas iseendast paha. Kõik see meik oli vastik. Need riided, mida ma kandsin, olid vastikud. Mina ise olin vastik. Kõige vastikum. Minusugused inimesed tuleks kividega surnuks loopida.
Nähes, et kavatsen tema palvet külmavereliselt eirata, haaras George mu näo oma käte vahele, lootes ilmselt, et see paneb mind talle otsa vaatama.
Gretchen. Kuula mind. Teda pole olemas, '' ütles ta. Nüüd juba tungivamalt
Tema jultumus üllatas mind. Kuidas ta julges mind minu poiss-sõbra silme all suudelda ja pärast väita, et teda pole olemas?
''On küll! Hoopis sind pole olemas!'' karjusin. See oli talle paras.
Aina uued ja uued pisarad voolasid mu silmist, segunedes tatiga, mis samuti kontrollimatult mu ninast voolas. Üritasin seda üles tõmmata, tuues kuuldavale üsna haleda lörina.
George käed libisesid uuesti mu õlgadele. ''Rahu, Gretchen. Hinga.''
Hoidsin just tema kiuste hinge kinni, kuid lõpuks olin siiski sunnitud hingama. Nõme ellujäämisinstinkt.
''Just nii,'' kiitis George ja hingas koos minuga. Tema sügavad aeglased hingetõmbed toetasid minu omi. Tundsin, kuidas tasapisi maha rahunen. Nuuksed vaibusid, pisarad jätsid voolamise, ainult see rõve segu taist ja pisaratest jäi mu näole.
Nähes, et minu olukord on tasapisi paranema hakanud tõusis George püsti ja pühkis lume oma teksastelt maha. Ta soris natuke aega oma taskus ning ulatas siis mulle taskurätiku. Võtsin selle vastu, nuuskasin nina ja pühkisin silmi. Sinna jäid inetud mustad triibud. Kui olin sellega valmis saanud, ulatas George mulle käe, et mind püsti aidata. Ignoreerisin seda. Ma polnud püstitõusmist ära teeninud.
George turtsatas vihaselt. ''Sa ei saa siia istuma jääda.''
Panin käed rinnal risti. ''Saan küll. Ma kavatsen oodata, kuni Zane tagasi tuleb. Aga sina võid küll rahumeeli ära minna.''
George haaras kätega peast kinni ja kõndis minust paar sammu eemale tuues kuuldavale paar arusaamatut vandesõna. Ta paistis päris tige olevat. Aga see ei läinud mulle kuidagi korda. Mind ei huvitanud, mida tema tundis. Mind huvitas ainult Zane.
Mõne aja pärast kükitas George uuesti minu juurde. 'Gretchen. Zane on sinu kujutlusvili. Teda pole olemas. Sa mõtlesid ta välja, et sa ennast enam nii üksikuna ei tunneks,'' ütles ta endiselt rahulikult, kuid seekord kuulsin tema hääles allasurutud pinget.
''On küll.'' Tundsin, kuidas uuesti närvi hakkasin minema. ''Ta oli ju just siin. Ja vaatas meid.''
George haaras mu kätest ja pigistas neid kõvasti. ''Tuleta meelde. Sa ju ise ka tunnistasid seda. Su ema ei näinud teda, mina ei näinud teda.''
Tõmbasin käed nägu krimpsutades ära. ''Kas sul on kogu aeg vaja minuga kehalises
kontaktis olla või?'' pärisin tigedalt.
''Gretchen. Palun lase mul sind aidata,'' palus George tungivalt, minust välja tegemata.
''Ja mida see abi endast kujutab? Minu suudlemist või?'' nõudsin vihaselt. No tõepoolest! Mida ta endast õige arvab? Hoopis tema ise vajab abi. Milline normaalne psühholoog suudleks oma patsienti selle asemel, et teda aidata?
Märkasin sünge rahuloluga, et süütunne, mis vahe peal George näolt kadunud oli olnud, tuli tagasi. ''Anna andeks, Gretchen. Ma ei tea, mis mulle sisse läks.''
''Ja ise oled veel psühholoog,'' ütlesin põlglikult, ''aga pole hullu. Ma tean, kuidas sa seda heastada saad. Aita mul Zane üles leida ja palu tema käest isiklikult vabandust.''
George oigas. ''Kui sa nüüd maha rahuneksid ja natuke mõtleksid, saaksid ise ka aru, kui rumalalt sa käitud.''
''Zane on olemas,'' vaidlesin, ''Kuidas sa siis seletad seda, et ta just mõni hetk tagasi siin oli? ''
''Mina küll ei näinud teda, '' vaidles George.
Turtsatasin vihaselt. ''Muidugi, geenius. Sa olid ju seljaga tema poole!''
''Gretchen,'' ütles George, olles kuidagi oma hääle uuesti rahulikuks saanud, ''kus sa Zane esimest korda nägid?''
Teema muutus oli nii ootamatu, et unustasin paugupealt kõik inetused, mida olin tahtnud talle näkku paisata. Tagantjärele mõeldes sain aru, et see oligi tema plaan.
''Järve ääres,'' vastasin, tema küsimusest endiselt pisut segaduses olles.
George noogutas, olles endaga silmnähtavalt rahul. ''Ja kas ta on sulle kunagi midagi andnud? Midagi, mida sa saaksid alles hoida?''
''Ei…Või oota! Ta andis mulle Rafaello karbi, aga ma unustasin selle maha. Ja kui ma seda otsima tulin, polnud seda enam,'' ütlesin. Mul oli endiselt natuke valus sellele sündmusele mõelda.
''Ja mida see sinu meelest tähendab?'' küsis George.
''Mingi kodutu võttis selle endale,'' vastasin hambaid kiristades. Loll kodutu. Kindlasti oli see tema õnnepäev. Kuigi tõenäoliselt oleks ta viina üle õnnelikum olnud. Aga võib olla müüs ta kommid kellelegi maha ja ostis selle raha eest viina. Minu armsad, kookoshelvestega kaetud kommikesed..
''Aga ma sain aru, et selle järve ääres ei käi kuigi palju inimesi,'' tähendas George tuues mu sellega valusast mälestusest välja.
''No..jah,'' vastasin ebalevalt.
''Hästi. Lähme edasi. Sa leidsid ta peaaegu alati järve äärde minnes sealt eest. Isegi siis, kui see tundus ebaloogilne. Näiteks kooliajal. On mul õigus?'' päris George edasi. Olin juba ütlemas, et ta on koduõppel, aga sain ise ka aru, kui imelikult see kõlab.
''Jah. Ma ei näinud teda ainult pärast sinuga rääkimist. Siis, kui tundsin, et pole enam nii üksi. Ükskord pidime me kokku saama, aga ta ei tulnud. See oli pärast seda, kui ma sinuga kohtusin,'' vastasin hoopis.
George ohkas kergendatult.
''Nii, et sa nõustud minuga, et teda pole olemas? '' küsis ta ettevaatlikult.
''Ei ole?'' küsisin igaks juhuks üle.
''Ei ole,'' kinnitas George.
Ükshaaval hakkasid tükid mu peas uuesti kokku minema. Zane oli kõigest mu kujutlusvili. Ma mõtlesin ta välja, et end enam nii üksikuna ei tunneks. Teda polnud olemas.
''Mis sa arvad, kas…kas see, et ma teda praegu nägin tähendab, et ta on …nüüd lõplikult läinud?'' küsisin kähedalt. Millegipärast tõi see mulle uuesti pisarad silma.
Teda pole olemas, kinnitasin endale. Ema ja isa on. Annie on. Ja George on. Ma pole enam üksi.
''Ma loodan küll,'' vastas George.
''Ja see tähendab, et ma ei pea enam sinuga kohtuma?'' küsisin rõõmsalt. Kuigi millegipärast ei tundnud ma end pooltki nii õnnelikuna, kui mu hääl kõlas. Tegelikult tekkis mul selle mõtte peale hoopis tahtmine uuesti nutta.
Georg naeris vaikselt. ''Seda me veel vaatame.''

Ma loodan nüüd kogu südamest, et Zane on tõepoolest läinud. Oleks kohutav, kui kogu see värk polekski Gretcheni kujutlusvili olnud. Nagu tõepoolest, see oleks täielik katastroof.

George on endiselt hästi nummi ja armas ja tore. :) Loodan, et sa varsti uue osa kirjutad, et ma taas George'i nautida saaksin.

Oo jaaa

Hehe Väga tore . Ma ise loodan ka, et järgmine osa tuleb kiiremini kui see.

Ei tulnud see osa midagi nii kiiresti, kui olin lootnud.

25. Me ei vestelnud Georgega kodu teel kuigi palju. Ma küll ei osanud tema mõtteid lugeda, kuid olin üsna kindel, et ta tunneb end selle suudluse pärast halvasti.
Ma ise ei osanud sellest midagi arvata. Kas see oli vale? Kindlasti. Aga samas ka samm edasi oma kujutlusvilja suudlemisest.
Aga kas ma tahtsin seda ka edaspidi teha? Seda ei osanud ma ka kõige parema tahtmise korral öelda.
Otsustasin, et ei vaeva oma pead enam sellega. Küll George meie mõlema eest põeb. Vaatasin mehe poole. Tema teele suunatud silmad olid tõsised ja ilme tema näol oli mõtlik.
Enne, kui arugi sain, olin käe tema poole sirutanud. Hakkasin juba oma mõtlematust siunates kätt tagasi tõmbama, kuid George sõrmed põimusid minu omade ümber. Aga ta ei vaadanud endiselt minu poole. Rääkimata siis millegi ütlemisest. Mehe kinnastes sõrmed soojendasid minu omi, mis olid vahe peal külmast kangeks tõmbunud.
Me polnud endiselt sõnagi vahetanud. Aga vaikus oli hea. Minu kõrvadele piisas George sammudest ja ajule teadmisest, et keegi, kes oli päriselt olemas, kõndis mu kõrval.
Jõudsime minu kodu juurde kiiremini, kui mulle oleks meeldinud. George jäi seisma ja pöördus näoga minu poole. Ta polnud mu käest lahti lasknud.
Meie pilgud kohtusid. Tema pruunides silmades oli soe pilk ja nad meenutasid mulle kuuma šokolaadi. Magusat suus sulavat šokolaadi.
''Noh, homme näeme. Samal ajal nagu ikka,'' ütles George lõpuks. Alles siis, kui tema suust tulev aur mu huuli riivas, sain aru, kui lähestikku me seisime.
Astusin sammu tagasi, kuid mu käsi jäi endiselt tema pihku. ''Okei.''
George naeratas ja lasi mu käest lahti. ''Homseni.''
Jälgisin tema eemalduvat kogu, kui mulle järsku midagi meenus. ''Oota!''
George pöördus ümber. Tema huultel mängles õrn naeratus. ''Jah?''
''Mis kell meie kohtumine oli?'' küsisin samuti naeratades.
George raputas teeseldud pahameeles pead. ''Kuus.''
Ta pöördus taas minekule. Vaatasin mehele järele, kuni ta lõpuks nurga taha kadus. Kas võis tõesti juhtuda, et nüüd hakkab kõik paremuse poole minema? Mul oli George ja isa ja Annie. Ja ema paistis mulle ka rohkem tähelepanu pööravat. Või vähemalt üritas ta seda teha.
Astusin tuppa ja panin oma jope nagisse. Mu pilk jäi peeglisse pidama ning ma astusin sellele automaatselt lähemale, et oma nägu uurida. Mu põsed olid punased ja mu silmad särasid. Ma olin ilus. Tavaliselt ma seda ei arvanud, kuid täna oli teistsugune päev. Võib olla oli asi tugevas meigikihis, mis mu nägu kattis.
Otsustasin selle maha võtta ja kontrollida, kas ma ikka ilma krohvita ka ilus välja näen, kui mingi valge paberilipakas köögilaual mu tähelepanu püüdis.
Läksin kööki, et teade läbi lugeda, kuigi aimasin juba, mis seal kirjas võib olla.
Ma pidin korra tööle minema. Üks oluline asi. Olen hiljemalt kümneks tagasi. Anna andeks.
Üks oluline asi. Olulisem kui mina? Tundsin, kuidas mu rõõm haihtus. Nüüd oli jäänud ainult üks inimene, kes suutis mu tuju heaks teha.
Tormasin oma tuppa nii kiiresti, kui suutsin ja oleksin peaaegu tee peal oleva George pikali jooksnud. Haarasin oma telefoni ning valisin kähku isa numbri.
Sellest, et keegi oli kõne vastu võtnud, andis märku ainult kutsumise tooni kadumine.
Mul läks südame alt külmaks. Äkki see polnud siiski hea mõte. Aga nüüd oli juba liiga hilja.
''Tere, isa,'' ütlesin nii rõõmsalt, kui suutsin.
Vastuseks kostis vaikne kähin. Hakkasin juba ütlema, et mul läheb hästi, kuid isa takistas mind: ''Mul….on…hea…meel… ''
Tema hääl oli kähe ja nõrk. Nii nõrk. Sõnad tulid tema suust nii vaevaliselt ja suurte vahedega, et mul oli valus neid kuulata. Väga valus. Tundsin, kuidas pisarad silma tikkusid.
''Minul ka,'' vastasin, kuigi ei teadnud, mille üle tal täpsemalt hea meel oli.
''…et…sa…helistasid,'' lõpetas ta.
''Mul on hea meel, et sa vastu võtsid,'' üritasin haledat nalja teha. Kuigi mind üllatas nende sõnade taga peituv tõde.
Isa vaikis tükk aega, kuid avas siis uuesti suu: ''Ma armastan sind. Ja sinu ema. Te olete mulle kõige kallimad.''
Olin šokeeritud. Mind üllatas tema hääle kindlus ning tugevus ja sõnade soravus. Võib olla oligi ta selleks jõud kogunud. Ja siis torkas mulle pähe üks kohutav asi: See kõlas nagu hüvastijätt.
Ei! Ei, palun, mitte veel. Ma ei suuda seda üle elada! Ma pole veel piisavalt tugev. Kas pole ebaõiglane, et just siis, kui tunned ennast õnnelikuna, otsustab maailm sulle näkku sülitada?
Pisarate kinnihoidmine nõudis nüüd täit keskendumist. ''Meie armastame sind ka. Üle kõige maailmas.''
Oleksin äärepealt lisanud palve, et ta ei sureks, kuid sain õigel hetkel sõnasabast kinni.
''Räägi…midagi…Midagi…head,'' palus isa. Tema hääl oli uuesti nõrk ja vaikne. Pidin selle kuulmiseks kõrvu pingutama.
Sobrasin oma ajus, et midagi naljakat leida. Mulle meenus üks vähestest mälestustest, kus me olime kogu perega lõbusalt aega veetnud.
''Mäletad, kui me eelmisel suvel vanaema juures kanafarmis käisime?'' küsisin. See oli retooriline küsimus, kuid sellest hoolimata kuulsin, kuidas isa nõusolevalt mühatas.
Hoolimata mu silmist voolavatest pisaratest, oli mu näol õrn naeratus. ''Ta pakkus meile seda rõvedat munakooki, mis sulle ja emale millegipärast maitseb. See nägi väga isuäratav välja ja ma ootasin, millal juba lusika sinna sisse lüüa saan. Olin endale veel hästi suure tüki ette tõstnud,'' mu naeratus laienes, ''ja kui ma lõpuks lusika koogiga suhu panin, tundsin keelel maailma kõige rõvedamat maitset. Pidin end kokku võtma, et seda mitte välja sülitada. Õnneks oli vanaema sellel ajal kanakuudis. Te emaga olite naerust lõhkemas.''
Turtsatasin ja pühkisin käega põski, oodates isa reaktsiooni. Kuid seda ei tulnud. Teisel pool telefonitoru oli vaikus. Kohutav, halba ennustav vaikus.
Mu südamelöögid kiirenesid ning mu käed tõmbusid nii higiseks, et oleksin telefoni peaaegu maha pillanud.
''Isa?'' küsisin.
Vaikus. Isegi mitte hingetõmbeid.
Mu hingamine kiirenes.
Ei, see ei saa võimalik olla. Ei.Ei!EI!
''ISA!'' karjusin, hääl meeleheitest rabe. Ma pole kunagi nii väga kartnud. Mu süda peksles, hingata oli raske ja mu käed oleksid justkui higisse uppunud. Tundus nagu ma oleksingi üksainus tukslev keha.
''ISA!'' hüüdsin veel kõvemini. George hüppas püsti ja tormas minu juurde.
''Palun,'' sosistasin, saamata ise aru, mida ma täpsemalt palusin. ''Palun, isa.''
Endiselt vaikus. Pisarad voolasid ohjeldamatult mu silmist.
''ISAAAAAAA!'' karjusin nii kõvasti, et tõenäoliselt kuulsid seda isegi naabrid.
Järsku kostus mu kõrvu vaikne prantsuse keelne hüüatus.
''Isa?'' küsisin.
''Hallo?'' ütles naishääl tugeva prantsuse aktsendiga. ''Kellega ma räägin?''
Võtsin end kokku, et sõnad arusaadavaks teha. ''Mina olen Gretchen Pinzon. Peteri tütar.''
''Oh,'' ütles naine. ''Ma pean teile kahetsusega teatama, et ta on surnud. Ma katsusin ta pulssi, seda pole. Aga kui see teid lohutab, siis tal on naeratus näol. Ta suri õnnelikuna.''
Ma vaevu kuulasin naise sõnu. Ma ei suutnud leppida teadmisega, et isa pole. Lihtsalt ei ole. Pisarad voolasid mööda mu põski ja ma nuuksed raputasid mu keha nii tugevalt, et see tegi haiget. Kuid see polnud võrreldavgi selle valuga, mida ma hinges tundsin. Või oleks õigem öelda tühjustundega?
Lõpetasin kõne, kuigi mul oli kahtlane tunne, et katkestasin naise poole lause pealt. Viskasin telefoni käest ja tõmbusin kerra. Voodi vappus mu nuuksete all ja pisarad ujutasid mu padja üle.
See oli lõpp. Kõik. Isa oli surnud ja sellega lõpetanud ka minu elu.

Kurat, MyMystery, sa ajasid mu praegu nutma. Oh isver.

Okei, nii, uhh... Sa ju ometigi tead, kui väga ma seda juttu armastan? Jah, ma loodan, et tead, kuid ma ütlen nagu igaks juhus veel. Ma armastas seda juttu ja Geroge'i väga-väga-väga! Ja sind ka, et sa seda muudkui kirjutad.

Mul on Gretchenist kahju. Ta elus veab koguaeg viltu ning ma tõesti südamest loodan, et George jääb sinna püsima. Mõlemad.

Ja uut osa ootan ka.

Ma ajasin ise ennast ka peaaegu nutma.

Mul on siiralt hea meel, et sa seda juttu armastad. Ja iga kord nii armsaid kommentaare kirjutad.

Ma seekord usun, et järgmine osa tuleb kiiremini. Sest mul jäi eilsest vist veel natuke inspiratsiooni üle.

Viimane rida su kommentaaris on väga tore.

Haha

Tõesti väga hea jutt on. Ootan juba uut. :)

Oi aitäh. Mul on uue lugeja üle väga hea meel. Uuest osast on juba natuke valmis. :)