Sind pole (Lõpetatud)

19.
Jõllitasin ema tummalt, olles üsna kindel, et minu ilme peegeldas tema oma.
Järsku jõudis mulle midagi kohale. Ja ma puhkesin naerma. Ta tegi ju ainult nalja.
''Ha-ha-haa. Väga naljakas. Ma jäin peaaegu uskuma.'' Või noh, tegelikult ma ju olingi teda uskuma jäänud. Müksasin Zane'i. Ka tema näole ilmus naeratus. ''Meeldiv tutvuda.''
Ema taganes kuni põrkus seljaga vastu välisust. Tema näojooned olid endiselt õudusest ja šokist väändunud. Ta haaras oma käekoti ja hakkas seal meeleheitlikult sobrama, lootes midagi leida. Põrandale kukkunud õun sai endale peagi seltsiliseks pooltühja taskurätipaki ja hügieenilise huulepulga.
Lõpuks said ema värisevad sõrmed mobiilteleoni kätte. Ta valis numbri. Jälgisin teda tardunult. Mu naeratus kadus. Äkki ta ei teinudki nalja? Äkki oli tal midagi viga ja ta ei näinud lihtsalt Zane ning arvas hoopis, et mina olen hull, kes endale sõpru ette kujutab.
''Hallo?'' kostus teisel pool toru George hääl.
''Doktor Niyal. Mina olen G-Gretcheni ema.''
''Kas midagi on juhtunud?'' küsis George. Tema hääl oli muutunud. See oli närviline, ärevil. Justkui kardaks ta sõnu, mis alles ema keelel olid ning väljaütlemist ootasid. Ja mina arvasin, et psühholoogid on enesevalitsemises võitmatud.
''Jah. Ta-ta väidab, et tema kõrval seisab keegi,'' kogeles ema, suutmata ärevuse tõttu olukorra kirjeldamiseks paremaid sõnu leida.
''Zane?'' pakkus George.
Mida kuradit. Kuidas tema seda teadis? Kas ta oli nüüd mingisugune selgeltnägija ka veel?
''Midagi sellist vist oli jah,'' sõnas ema, ''kuidas te teadsite?''
''Seda polnud kuigi raske ära arvata,'' tähendas George kuivalt. Ärevus oli tema hääles tahaplaanile vajunud, kuid helises endiselt õrnalt tema sõnades.
Vaatasin Zane poole. Tema näol oli segadus. Sirutasin sõrmed välja ja haarasin tema käest kinni. Ta pigistas seda.
Ma ei saanud mitte midagi aru. Mis siin toimus? Kas see oli mingi nali või?
''Ma arvan, et mul oleks kõige targem nüüd minema hakata,'' teatas Zane minu käest lahti lastes.
Ei. See veel puudus. Ta ei tohtinud mind nende hulludega üksi jätta. ''Ei. Oota. See on mingi arusaamatus. Ema on lihtsalt väsinud ja ei saa ise ka aru, mida ta räägib,'' anusin. Kuid sellest polnud kasu. Zane astus uksest välja. Ma mõistsin teda. Oleksin ise ka tõenäoliselt nii käitunud, kui keegi kaljukindlalt väidaks, et mind pole olemas.
Ema tardus. ''Doktor. Ma olen üsna kindel, et ta just rääkis sellega.''
George vaikis. Kujutlesin, kuidas ta endamisi vannub. ''Ma tulen teie juurde.''
Ema ütles meie aadressi ja juhendas, kuidas kõige kiiremini kohale saab.
George oli meie juures veerand tunniga. Tema juuksed olid sassis ja kortsus triiksärk oli hooletult kinninööbitud. Kui ema poleks nii paanikas olnud, oleks ta tõenäoliselt sellise välimuse peale etteheitvalt kulmu kergitanud.
George pöördus esmalt minu poole. ''Kas ma saaksin kõigepealt sinuga rääkida?''
Juhatasin ta sõnagi lausumata elutuppa. Mõistes, et see on neljasilmajutt, läks ema kööki, kuid ma olin üsna kindel, et ta jäi poole kõrvaga kuulama.
George istus tugitooli ning mina vajusin diivanile saamata endiselt õieti aru, mis toimus.
''Kas Zane on ära läinud?'' päris George ettevaatlikult.
''Ise ei näe või?'' küsisin mürgiselt. Kuulsin, kuidas ema keelt laksatas, kuid George ilme jäi muutumatuks.
''Ma kardan, et mitte,'' tähendas ta, kerge kahetsusenoot hääles.
''Ei tea miks. Kas ta on mingi vaim?'' küsisin muiates. Kuigi asi oli tegelikult naljast kaugel.
George nõjatus tugitoolis pisut ettepoole ja toetas küünarnukid põlvedele. ''Ma olen üsna veendunud, et teda pole päriselt olemas. Ta on su kujutlusvili.''
Puhkesin naerma. ''See ei saa võimalik olla. Mul pole nii head fantaasiat.''
George kehitas õlgu. ''Tuleb välja, et siiski on.''
Kiikasin tema poole. Ta nägu oli tõsine, seal polnud naeratuse varjugi, ja isegi pisut kurb. Millegipärast hakkas mulle aina rohkem tunduma, et ta räägib tõtt, et Zane eksisteeris ainult minu kujutlustes. Ja mina olin temasse lootusetult kiindunud.
Tundsin endal George küsivat pilku, kui püsti tõusin.
''Ma tahan üksi olla,'' seletasin, ''loodan, et sa saad sellest aru.''
Tundsin ennast täpselt nii tühjalt, kui mu hääl kõlas. Ma olin siin maailmas täiesti üksi. Isa pole tõenäoliselt enam kauaks ja teist mulle lähedast inimest lihtsalt pole olemas. Ema ei lähe arvesse. Sest tema jaoks eksisteerib niikuinii ainult töö.
Vajusin näoli voodisse. Jah. Ma olin nii üksi. Pidin maailma raskust ainult oma õlgadel kandma, sest mul polnud seda kellegagi jagada. Ja maailm oli pagana raske.
Järsku tundsin enda käe vastas kellegi külma märja nina puudutust. Mulle tõusid liigutuspisatad silma. Muidugi. Kuidas ma tema ära unustada sain? Tõstsin George oma voodisse. Ta tõmbas keelega üle mu näo. Pisarad aina tihenesid, kui mõistsin, et ma pole siiski päris üksi. George nõjatus minu vastu. Silitasin tema pehmet sametist karva ja surusin näo tema vastu.
Minuni kostusid ema ja George hääled. Teadsin, et nad räägivad minust ja lasin uudishimul enast võitu saada. Hiilisin vaikselt trepist alla ning jäin elutoa ukse taha seisma. Paotasin seda pisut. Ema istus minu endisel kohal ja rüüpas teed. Otseloomulikult jõi George kohvi. Aga ta tegi seda minu päikese pildiga kruusist, mille olin kunagi isalt suve alguse puhul kingiks saanud. See päike meenutas mulle teda.
Kiristasin hambaid. Kuidas julges George minu armast tassi selle jäleda kohviga ära mökerdada? Olin valmis juba sinna tormama ja kruusi tema käest ära kiskuma, kuid mehe järgmised sõnad peatasid mu. ''Nüüd on kõik teie kätes.''
''Ma ei saa päris täpselt aru,'' lausus ema.
''See, kas Gretchen tuleb sellest välja või mitte, sõltub täielikult teist,'' selgitas George.
''Ma kardan, et ei mõista ikka, mida te sellega mõtlete,'' ütles ema vabandavalt, kuid tema värisevad käed andsid märku, et ta aimas, mida George järgmiseks öelda võib.
George toetas tassi lauale. Portselani ja klaasi kokkupuude tõi kaasa vaikse kolksatuse.
''Gretchen on sellises...olukorras selle tõttu, et ta on nii üksi. Ma olen aru saanud, et tal pole ühtegi sõpra ja sugulastest on ta ainsana lähedane oma isaga, kes paraku pole just kõige paremas olukorras. Aga inimene vajab enda kõrvale teist inimest. Ja kuna Gretchenil polnud enda kõrvale kedagi võtta, hakkas tema aju tema eest tööle.''
Ta ristas sõrmed ning vaatas emale otse silma. ''Kui te tahate, et Gretchen sellest välja tuleb, peate temale täit tähelepanu võimaldama. Näitama, et tal on keegi, kes temast hoolib ja tema vastu huvi tunneb.''
''Ja kuidas ma seda teen?'' päris ema.
''Veetke temaga koos aega. Mine reisima. Rääkige igal õhtul, küsige kuidas tal päev läks. Näidake, et olete tema jaoks olemas.''
''Aga mul on ju töö,'' pomises ema vaikselt ja vaatas üksisilmi meie vaiba idamaist mustrit.
George tõusis järsult püsti. Nii mina kui ka ema võpatasime.
''Öelge mulle palun üht asja,'' sisistas George tigedalt ema juurde marssides. Ta asetas käed kahele poole ema pead. Kujutlesin, kuidas tema kohvine hingeõhk ema ninasõõrmeid silitab ja soovisin, hetkeks ise ema asemel olla. Mitte kohvi lõhna vaid läheduse pärast. ''kumb on teile tähtsam, kas Gretchen või töö.'' Viimase sõna ta peaaegu sülitas välja.
Ma polnud teda kunagi nii vihasena näinud. Miks ma talle nii palju korda läksin? Kas asi oli selles, et ma olin tema kõige tõsisema puudega patsient või hoopis millegis muus?
George seisatas kummuti juures ja jäi silmitsema seal olevat perepilti. See oli tehtud eelmisel aastal. Siis kui kõik veel hästi oli.
Ema vaikis. Lõpuks ütles ta veelgi vaiksemalt: ''Muidugi Gretchen.''
Kuid ma ei teadnud, kas ta mõtles seda tõsiselt või ütles ainult hirmus, et kui ta vastupidist tunnistab, rebib George ta tükkideks.
George rahunes. Ta istus tagasi tugitooli ja toetas näo kätele.
''Aga ma armastan ka oma tööd. Fakt on see, et ma ei suuda sealt puhkust võtta ilma hetkegi seda kahetsemata.''
''Inimesed on oma harjumuse ohvrid. Mõned rohkem, mõned vähem,'' sõnas George. ''Öelge palun, kas te sattusite oma tööst kohe esimesel päeval sõltuvusse.''
Ema raputas pead. ''Sugugi mitte. Alguses oli mul väga raske. Ma olin õppimisega harjunud. Tuleb tunnistada, et alguses meeldis mulle õppimine töötamisest tunduvalt rohkem. Võttis aega, kuni töötamisega lõplikult ära harjusin.''
''Aga te harjusite,'' tuletas George talle meelde. ''Järelikult harjute ka seal eemale hoidmise ja Gretcheniga tegelemisega. Mis. On. Praegu. Palju. Tähtsam.'' Tema toon oli taas jäiseks muutunud.
Ema tõstis pilgu. ''Aga kui ei harju?''
George tõusis püsti. Ta paistis nägevat kurja vaeva, et oma hääl rahulikuks sundida. ''Siis ärge imestage, kui Gretcheni varsti kummikarude ja Zanedega täidetud maailmast leiate.''
Nende sõnadega astus ta elutoast välja ja oleks uksel peaaegu minuga kokku põrganud.

Sa krutid seda põnevust ikka korralikult üles
tahaks teada, kuidas ta emal see tööst eemale hoidmine välja tuleb :)
aga noo et nd ongi nii et Zane on lic ta kujutluse vili? Sellest on niii kahjuu
aga siiski uut ootan!

ma t6siselt loodan, et Zane on ikkagi tegelikult ka olemas :) Aga palun supperkiiresti uut! :)

kiku979, Aitäh. Ma võin juba ette öelda, et tema emal ei tule tööst eemale hoidimine üldse välja, aga Georgel on sellele juba lahendus olemas.
C0oozz, Zane pole tõesti kahjuks olemas, aga see ei tähenda, et ta mingil ajal uuesti välja ei ilmu. Kui mul on Laulasmaal aega kirjutada, saate uue osa pühapäeval. :)

Kahju, et Zane päris pole…
Jutt on sellegi poolest tore ja jään uut ootama

On tõesti. Eriti Gretchenil
Aitäh ka :)

Oeh, ma olen nii vihane, et mulle jälle mailile kirja uue osa kohta ei tulnud -.-, aga see selleks...

Zane polegi päris? Kas Gretchen siis ronis ise sealt järvest välja, kui end tappa tahtis?
Igatahes tundub kohutav, kui saad teada, et inimest, kes põhimõtteliselt on ainus, kes sul olemas on ja hinge sees hoiab, polegi olemas - kõigest kujutlusvili. Tahaks teada, mida Gretchen nüüd ette võtab või mis George'il plaanis on. Kui juba George'st juttu tuli, siis mulle meeldis, kuidas ta Gretcheni emaga käitus. Ausalt öeldes oleks Gretcheni ema veel suuremat raputust vajanud, sest ma usun, et sellest küll ei aidanud...

Ma ootan ekstra-topelt-suure-huviga uut osa ja loodan, et saad selle pühapäevaks valmis :)

Sellest, kuidas Gretchen sealt järvest välja ronis, kirjutan täpsemalt ühes osas, aga ma pole veel kindel, millises.
See oleks tõesti kohutav, kui üks lähedasemaid inimesi osutuks meelepetteks. Õnneks selliseid asju tuleb üsna harva ette. :)
Aga Georgel on tõesti suured plaanid....

Aii, sa paned mind veel rohkem uusi osasid tahtma! Ja George'i, eriti George'i!

Mul on väga hea meel, et sulle George meeldib.

20.
Selle asemel, et oma vaba aeg minuga veeta, sukeldus ema veel rohkem töösse. Nüüd käis ta kodus ainult magamas. Mina seevastu ainult kodus istusingi. Enamiku päevast veetsin seina vahtides ja Georgele pai tehes. Ma ei läinud kooli. Tegelikult olin ära unustanud, et selline koht üldse olemas on.
Vahetevahel helistasin ka isale. Ta oli nüüd nii nõrgaks jäänud, et suutis kuuldavale tuua vaid üksikuid sõnu. Kuid sellest hoolimata tõstis temaga rääkimine tuju ja tõi mu tuhmidesse silmadesse pisut sära. Aga ma ei saanud ju tema hingevaakuva kogu külge klammerduda. Asi oli lootusetu.

Mu kõht korises. Üritasin meenutada, millal viimati sõin. Sellest oli ilmselt tükk aega möödas. Läksin kööki ja avasin külmkapi. See oli tühi, kui üksik juustuviil välja arvata. Sõin selle pikemalt mõtlemata ära. Mu kõht võttis toidupala suure tänulikkusega vastu.
Hakkasin tagasi oma tuppa minema, et poolelijäänud tegevust -seinavahtimist- jätkata, kui koputus uksele mu peatas. Pidasin aru, kas teha uks lahti või mitte. Teadsin, et selle taga pole kedagi, keda näha tahaksin. Isa oli Prantsusmaal ja tagasi tuleb ta sealt tõenäoliselt ainult jalad ees. Emal oli võti. Ja Zane.
Teda lihtsalt polnud olemas.
Kuid kuna uudishimu oli taaskord minust tugevam, avasin ukse. Lävel seisis George ja tema kõrval oli Annie. Kergitasin kulmu. Mis neil siia asja oli? Mu pilk vilksas Georgelt Anniele ning tagasi.
''Minu teada pole ma kedagi külla kutsnud,'' ütlesin tuimalt. Mu hääles oli umbes sama palju elu kui valgel paberilehel.
''Üllatus!'' hüüdis Annie, kes oli ennast lõpuks kogunud, ülevoolavalt, ning sirutas minu poole trühvlikarbi.
Pingutasin, et mitte nina kirtsutada. Trühvlid olid jäledad. Oleksin iga kell enne vanaema munakooki söönud kui neid. Või siis ka mitte.
''Ma olen väga üllatunud,'' sõnasin, vaevumata neid selles veenma. Soovisin vaid, et nad ära läheksid. Võtaksid oma jäledad trühvlid kaasa, sööksid neid koos kuskil pargipingil ja jätaksid mind rahule.
George köhatas. ''Ma aimasin, et su ema ei pea meie kokkuleppest kinni ja tõin sulle kellegi seltsiks.''
Tundsin tugevat vihasööstu. Mida ta tegi? Kes ta enda meelest oli, et võis minu koju omavoliliselt külalisi kutsuda? Pigistasin sõrmed kõvasti rusikasse, et mitte talle vastu vahtimist virutada. Kuigi ta oli selle ära teeninud.
''Mul pole seltskonda vaja, tänan väga,'' nähvasin ust kinni tõmbama hakates. George sai jala ukse vahele ning tõmbas selle uuesti lahti. Ta haaras tugevalt mu õlgadest. Nii tugevalt, et mul oli valus. ''Gretchen, sa ei saa siia igaveseks jääda. Sa pead inimestega suhtlema. Muidu sa ei tulegi sellest välja.''
Tema hääl oli pinges ja tema silmad olid täis meeleheidet. Kas mu olukord oli tõesti nii hull? Kas ma tähendasin talle tõesti nii palju?
Tõmbasin ennast tema haardest vabaks. ''Miks sa arvad, et ma tahan sellest välja tulla? Miks sa üldse hoolid?''
George ei vastanud. Märkasin alles nüüd, kui meie käed üksteist õrnalt riivasid, et me seisame nii lähestikku. Ma ei suutnud hingata ja mu süda lakkas hetkeks löömast.
''Kui sa teda suudelda kavatsed, hoiata ette. Ma pööran siis pea kõrvale,'' ütles Annie äkki, pannes sellega meid mõlemaid võpatama.
George köhatas ja pöördus Annie poole. ''Ma tulen sulle paari tunni pärast järele. Ja Annabeth,'' tema ilme muutus karmimaks, ''ma palun tungivalt, et sa midagi mõtlematut ei teeks.''
''Annie,'' sisistas tüdruk, ''ja mul on kõik läbimõeldud, nii et ära muretse.''
George pilk oli kaval, justkui teaks ta, et trumbid on tema käes. ''Ma võin ka veel ümber mõelda.''
See paistis Anniet ehmatavat. ''Ei, ei. Ära päriselt ka muretse. Ma luban, et käitun korralikult.''
''Kas keegi minu arvamust ka küsib?'' tahtsin teada.
''Ei,'' vastasid George ja Anniest ühest suust.
''Väga kahju. Aga see on minu maja. Siin kehtivad minu reeglid. Ja mul pole praegu külaliste jaoks tuju. Nii et olge nii kenad...''
Hakkasin ust uuesti kinni tõmbama, kuid seekord takistasid mind kaks kätt.
''Vaata, Gretchen,'' sisistas Annie vihaselt, ''ma ohverdasin praegu siia tulemiseks väga palju. Kui sa mind vastu ei võta, olen seda kõike ilma asjata teinud. Ja see ei rõõmusta mind.''
Vaarusin ehmunult paar sammu taha poole. Annie oli vihasena hoopis teistsugune. Äratundmatu. Tema suured rohelised silmad olid inetult pilukile tõmbunud ja ta armsad näojooned olid tigedana lausa hirmuäratavad. Märkasin, et ka George oli pingesse tõmbunud.
Annie huulile ilmus taas õrn naeratus. ''Ma tuleksin nüüd sisse.'' Ta pöördus George poole: ''Tšau.''
Heitnud meile veel viimase pilgu, lahkus George.
Annie ulatas mulle trühvlikarbi. ''Võta heaks. Ma tean, et sulle maitsevad need. Ma ei usu, et maailmas on inimesi, kes trühvleid ei söö. Need on lihtsalt nii head.''
Kui sa vaid teaksid, mõtlesin mõrult. Surusin huuled tugevalt kokku ja asetasin karbi lauale. Anniet ei paistnud aga mu tusatuju heidutavat. ''Mis me siis teeme?'' küsis ta laialt naertades.
Kehitasin õlgu. ''Ma ei tea. Sina olid ju see, kes sisse sadas.''
Annie ei teinud minust välja. ''Kuidas Zanel läheb?''
Võpatasin. Zane nime nimetamine rebis mu südames lahti haava, mis polnud veel õieti kinni kasvama hakanudki. Ma ei suutnud ikka veel leppida teadmisega, et teda pole. Lihtsalt pole. Mu silmad tõmbusid niiskeks ja ma pidin neid pisarate kinnihoidmiseks mitu korda pilgutama.
Minu ilmet nähes tuli Annie minu juurde ja kallistas mind õrnalt. ''Ära põe. Kas sul midagi joodavat on?'' Ta tõmbus eemale. ''Ma tahan sulle Susanist rääkida.''
''Mul on vett,'' sõnasin, kuigi teadsin, et ta ei pidanud seda silmas.
Annie laksatas keelt. ''Midagi kangemat.''
Tüdruk jalutas omavoliliselt kööki ja pärast mitme kapi avamist leidis ta lõpuks õige ning võttis sealt välja peaaegu täiesti täis oleva brändipudeli.
''Käib küll,'' ütles ta säravalt naeratades.
Mõne minuti pärast istusime diivanil ja jõime kordamööda otse pudelist brändit. Suutsin isegi ühe trühvli kõrist alla suruda. Mõistlik osa minust karjus, et ma pudeli käesi paneksin, kuid iga lonksuga jäi see vaiksemaks, kuni lõpuks vaibus. Mind ei huvitanud, et võisin haiglas lõpetada. Mind ei huvitanud pahandused.
''Sa pole ainus, kellel on kujuteldav sõber,'' ütles Annie äkki.
Brändipudel peatus poolel teel mu huulteni. ''Mida?''
Annie noogutas ja vajus diivanil veel rohkem lösakile. ''Mu vanemad olid üksteisega liiga hõivatud, et minuga tegeleda ja mu klassikaaslased pidasid mind liiga veidraks, et minuga suhelda. Nii ma jäingi üksi. Ja siis ilmus välja Susan. Me saime kohe sõpradeks. See käis nii kähku, et nüüd, tagasivaadates, tundub asi kahtlane. Meil oli palju ühist. Tundus, et teame üksteisest kõike, kuigi olime vaid paar sõna vahetanud. Mul pole kunagi nii lõbus olnud. Aga siis, ühel koledal päeval, rikkus isa kõik ära. Ta avastas, et räägin tühja õhuga. Mind saadeti George juurde. Kõik ilus oli läbi.''
Me vaikisime tükk aega. Brändipudel hakaks tasapisi tühjaks saama.
''Kas sa igatsed teda?'' küsisin.
Annie ei vastanud. Ta vaaatas kaugusesse, pilgus valu, mida ta enne nii osavalt varjanud oli.
''Kohutavalt,'' vastas ta viimaks, ''vahel mõtlen ma, et elamisel pole üldse mõtet.''
''Mina ka,'' vastasin ning tõusin püsti, et uuesti baarikapi kallale minna. Leidnud sealt pooliku punase veini pudeli, naasin õnnelikult diivanile.
''Milline ta on?'' küsisin pudelit lahti korkides ja sealt esimest sõõmu võttes.
Annie võttis minu ulatatud pudeli vastu ning hoidis seda mõnda aega lihtsalt käes. ''Peaaegu täpselt nagu mina,'' vastas ta veini rüübates.
Ta toetas pea minu õlale. Me istusime tükk aega vaikuseks, ainsaks heliks pudeli käestkätte andmine. Avastasin, et tunnen end palju paremini. Ma ei teadnud, kas selles oli süüdi Annie seltskond, teadmine, et keegi on minuga samas olukorras, joodud vein või kõik need kokku.
Mu silmad vajusid aeglaselt kinni ning enne, kui arugi sain, olin magama jäänud. Unes nägin ennast ja Zane ning Anniet ja Susanit. Meil oli lõbus. Me olime õnnelikud. Kõik oli hästi.
Vali uksepaugatus äratas mind üles. Avasin unised silmad ja vaatasin tõtt Georgega. Ta oli maruvihane. Ilmselgelt oli ta tühje alkoholipudeleid märganud.
Ka Annie virgus.
''Tule,'' nähvas George talle, ''ma viin su koju. Sa näitasid mulle täna, kui palju sind usaldada saab.''
Annie, kes oli endiselt purjus ja segaduses, tõusis diivanilt pisut tuikudes püsti. ''Näeme,'' ütles ta pehmel keelel.
''Ma kahtlen selles sügavalt,'' pomises George teda uksest välja tüürides. Hetke pärast astus ta uuesti elutuppa. ''Ma tulen tagasi. Mul on vaja sinuga üks tõsine vestlus maha pidada.''

Meeldib

Tore, et peategelasel (nime ma muidugi ei mäleta) on keegi, kes on temaga samas olukorras. Siis ei tunne ta end ehk nii üksikuna

Muud ei ole öelda, ainult: ootan uut!

Jaa Sellepärast ma ta sisse tõingi. :)
Aga mul on hea meel, et sulle meeldib ja uus osa võib isegi järgmiseks nädalavahetuseks valmis saada.

Loodan siis, et saab

Mina ka

Jeejeeeeee, Zane'i pole olemas. Jejejejejejeeeee. Ahh, nii hea uudis!

Ja nüüd saab nii, et George ja G. saavad lähedasteks ning kõik on siis niii heeaaaa...

Oh, oled ju nii hea, eksju?

Okei, tegelikult mulle väga meeldis. Lugesin seda küll varem, aga telefonist ning seal ei viitsinud sisse logida ja kirjutama hakata.

Ootan uut kaaa!

Mul on plaan nad tõesti kokku viia, kuid selleks võib kaua aega minna. Väga kaua. Tegelikult ma mõtlesin sellele kaks järge kirjutada, teine oleks George vaatepunktist. Ja lõplikult kokku saaksid nad alles kolmanda osa lõpus.
Aitäh, et sulle meeldis :) ja loodame, et saan uue osa nädalavahetuseks valmis. :)

Mulle ka meeldib! :)

Algul ajas see mind vihale, kuidas nad sedasi lihtsalt Gretcheni juurde sisse sajavad, aga nüüd olen oma meelt muutnud Ütlen sama, mida keegi juba mainis siin - tore, et on keegi, kes Gretcheniga samas olukorras on.

Ja nüüd kõige olulisema juurde - vii George ja Gretchen kokku ja palun-palun-palun ära sellega väga kaua viivita, eks? Olgu olgu, ära pane tähelegi... niisama unistan

Ja uus osa nädalavahetuseks oleks superrr :)

Väga tore.

Kui George ukse taga on siis ei saa ju väga vihastada.

Ma vist räägin nüüd liiga palju ette ära, aga mis siis :). Igatahes Gretchen ja George saavad lõpuks ikka kokku. Kuid sellega läheb aega, sest Gretchen on tegelikult endiselt Zane armunud.
Aga see ei tähenda seda, et sinna vahe peale mõned varastatud suudlused ära ei mahu.

Jõudsin üle mingi 500 aasta siia lehele tagasi ja vaatan et mida fukki, kuhu kuradima kohta kõik need jutud tüürivad???
Olgu jutt või mitte, vanemate meestega pole mõtet mingit liini ajada, ise saad haiget.
Aga jah, uut ootaks küll

Vanema mehega semminine on parem kui pettekujutelmaga. Aga ma ei ütleks, et Gretchen praegu Georega liini ajab, või vähemalt ei tee ta seda teadlikult.
Uue osa kohta ei oska ma praegu kahjuks midagi öelda. Võib juhtuda, et saan selle nädalavahetuseks valmis, kui aega ja piisavalt inspiratsiooni leian. :)

Lõpuks uus osa. Aega võttis aga asja sai...loodetavasti.


21. George oli tagasi kiiremini, kui oleksin võimalikuks pidanud. Või oli asi lihtsalt minu vales ajatunnetuses. Mitte millegi tegemine ei mõju mõistusele kuigi hästi. Võib olla peaksin ma tõesti normaalsete inimeste sekka tagasi minema. Enne, kui hulluks lähen. Kuigi tegelikult ma vist juba olingi hull. Paberiteta hull. Veel.
Mu pea sumises, nagu lendleks seal sajaliikmeline mesilaste kari, kes kõik kordamööda mu pealuu vastu põrkuvad ja ainus asi, mida ma teha suutsin, oli uimaselt jälgida, kuidas George pudelid põrandalt kokku korjab ning need lauale, teineteise kõrvale, asetab. Teadsin, et peaksin olema vihane, et ta ennast minu kodus nii vabalt tunneb, kuid mul oli selleks liiga vastik olla. Ja pealegi tundsin kergendust, et ei pea seda ise tegema. Koristamine pole kunagi mu lemmiktegevuste hulka kuulunud.
''Ma ütleksin, et tunne end nagu kodus. Aga paistab, et seda pole enam vaja,'' pomisesin, suutmata end tagasi hoida. ''Kui palju sa koduabilise teenuse pakkumise eest tahad?'' Muigasin oma vaimuka küsimuse peale.
Ka George suunurk tuksatas pisut ülespoole, kui ta trühvlikarbi maast üles tõstis ja sinna komme tagasi panema hakkas. Veider. Ma ei mäletanudki, millal see maha kukkus. Aga võis ka juhtuda, et George oli selle vihahoos maha ajanud.
''Ära näe vaeva,'' ütlesin, ''ma niikuinii ei söö neid.''
George käsi peatus poolel teel karbini. Ta pööras pea aeglaselt minu poole. ''Kas sa eelistaksid nendele sisse astuda?''
Meie pilgud kohtusid. Nägin tema pruunides silmades oleva lõbusa pilgu taga suurt kurbust, mida see õhuke rõõmukardin varjata ei suutnud. Kas tal olid kodus probleemid? Või oli see hoopis millegi muu pärast?
Ja järsku nägin ma veel midagi. Ta oli ilus. Mitte lihtsalt kena, vaid ilus. Kuidas ma seda varem tähele ei pannud? Selline ilu ei saa ju nii lihtsalt märkamata jääda.
Taibates, et olen teda liiga pikalt jõllitama jäänud turtsatasin, et kohmetust eemale peletada. ''Millal sinust selline kodukana sai?''
George huultel polnud naeratuse varjugi, kui ta põrandalt tõusis ja minu kõrvale istus. Diivan vajus mehe raskuse all pisut alla poole. Tema reis riivas õrnalt minu oma. Tundsin, kuidas mul kananahk ihule tekkis. Mis minuga toimub? Ilmselt on asi alkoholis. See muudab ju kõik inimesed ilusamaks ja toredamaks. Enam ma ei joo. Vähemalt George juuresolekul mitte.
''Gretchen.'' Tajusin endal George pilku, kuid ei vastanud sellele, sest teadsin, et kui talle veel kord silma vaatan, võin teha midagi, mida hiljem kahetsen. Näiteks suudlen teda.
''Anna andeks,''ütles George,''see kõik, mis siin täna juhtus on minu ja ainult minu süü. Sellepärast ma koristasingi. Et seda natukenegi heastada.''
Vaatasin oma põlvi ja nägin silmanurgast ka George teksastes jalgu. Tal olid ilusad jalad. Surusin alla tahtmise oma käe tema reiele asetada.
''Pole hullu,'' pomisesin. Tahtsin midagi sarkastilist või ülbet lisada, kuid ei tulnud millegi peale. Miks kurat ma nii kohmetu olin?
''Tead, sa peaksid kooli tagasi minema,'' ütles George.
Noogutasin. Kuigi sellel hetkel oleksin ilmselt kõigega, mida ta ütleb, nõustunud.
Pöörasin pilgu vaiba idamaisele mustrile. Üks ema indialasest sõber, Ekadanta, oli selle talle kunagi sünnipäevaks kinkinud. Punane vaip ei sobinud küll meie elutoa heleroheliste seintega kuigi hästi kokku, aga kuna meil ei käinud eriti palju külalisi, ei teinud ema sellest suurt numbrit.
''Jube raske on sinuga rääkida, kui sa mulle otsa ei vaata,''sõnas George.
Ma olin kogu aeg kartnud, et ta selle jutuks toob. Kui vestluskaaslane sulle silma ei vaata, on üsna keeruline seda mitte märgata ega mainida. Üritasin oma viimasel ajal üsna kasutuks muutunud ajus mingi sobiva vabanduse kokku klopisda.
Esimese asjana turgatas mulle pähe, et võiksin öelda, et olen väsinud. Siis oleks ta mind kindlasti rahule jätnud. Aga ma ei suutnud seda teha. Ma ei tahtnud, et ta ära läheks. Andsin endale mõttes kõrvakiilu.
Teise asjana mõtlesin, et võiksin magamist teeselda. Huvitav, kas ta kannaks mind voodisse või jätaks mu siia diivanile ja paneks mulle lihtsalt teki peale? Huvitav, kas ta kohendaks mu asendit, et mul mugavam oleks? Kas ta läheks ära või jääks siia ja valvaks mu und? Ka see idee vajus ära, sest oht, et ta lahkub oli liiga suur.
Niisiis tegin seda, mida kõige paremini oskasin. Viisin jutu mujale.
''George,'' ütlesin. Tema nime lausumine pidi tähendama, et meie vestlus liigub veidi keerulisemale ja raskemale teemale. Zanele.
Tundsin, kuidas ta minu kõrval valvsaks muutus. ''Jah?''
''Kuidas ma sealt veest välja sain? Kas keegi teine päästis mu ära? Või ronisin ma ise välja?''
Lubasin endal korraks mehe poole kiigata. Ta vaatas otse enda ette. ''See teine varjant tundub reaalsem. Kui keegi teine oleks su ära päästnud, oleks ta tõenäoliselt kiirabi tulekuni sinu juurde jäänud.'' Tema sõnade soravus andis märku, et ta oli sellele palju mõelnud. Seda ma arvasingi.
''Aga kuidas ma siis ikkagi sealt välja sain?''
''Ma arvan, et sel ajal, kui sa teadvuseta olid, hakkas mingi osa sinu alateadvusest ellujäämisinstinkti ajel tööle ja sa ronisid sealt ise kuidagi välja. Aga see on kõigest hüpotees. Sinu…juhtum on üsna ebatavaline ja selle kohta pole eriti infot. Praegu põhinevadki minu teadmised peamiselt oletustel.''
George hääl oli pinev. Sellest võis välja lugeda, kui väga ta soovis, et ma sellest välja tuleks.
Ma tahtsin teda nii väga puudutada. Kasvõi korraks oma sõrmega tema käeselga riivata. Sellest piisaks. Esialgu.
Mind üllatas selle vajaduse tugevus. See oli nii suur, et tegi haiget. Mu peopesad tõmbusid higiseks, kui sõrmed aeglaselt välja sirutasin. Minu keskmise sõrme ots puutus õrnalt vastu tema käeselga. Nii õrnalt, et ma ei teadnudki, kas tema seda tundis. Aga mina tundsin. Kõigest õrn kokkupuude tema nahaga mõjus mulle nagu elektrilöök. Ja ma janunesin kohe enama järele.
Riivasin uuesti tema käeselga. Seekord julgemini. George tardus ning vaatas minu poole. Ja ma vaatasin vastu.

Ahhhhhhhhhhhhhhhhhhh, vastik, vastik, vastik. Kuidas sa võisid sellise koha peal lõpetada? Nagu... nad ju peaaegu suudlesid! Ma ei mõista, kuidas sa võid nii vastik olla, et nüüd nii lõpetad ja me siin sada aastat ootama peame, et seda ülihead kohta lugeda saaksime...
Sest... nad ju ikka suudlevad, eks?

Aaah, Geroge lihtsalt ei saa seda hetke ära rikkuda! Mkmm.

Tead, mulle väga-väga meeldib see jutt. Nagu väga. Ja kogu südamest ma loodan, et see Zane'i asi jääb nüüd sinnapaika ja et see oligi vaid mingi nõme värk.

Uuut!!!

Ma kusjuures alguses kirjutasin selle koha pealt natuke edasi, aga siis mõtlesin, et parem oleks selle peaaegu suudlusega lõpetada. Mulle meeldib vastik olla.
Ma usun, et järgmine osa tuleb seekord natuke kiiremini kui saja aasta pärast.
Ja mis Zane puutub, siis jääb ta selle jutu keskseks teemaks. Temast ei ole nii lihtne üle saada.

Ahhh miks sa tegid nii?
Ma tahan Zane'i ju!!!!
Kuigi ma olen George'ga ka rahul, aga Zane'i vastu siiski ta ei saa
Oi kui põneva koha pealt ära lõpetasid. Kuid selle eest uue osa ootus on suurem.
Niiet sooviksin UUT!