Sind pole (Lõpetatud)

Ja
Lühike oli see tõesti. Selle osaga oli üldse nii, et tõmbasin selle kaks korda tervenisti maha ja alustasin otsast peale, enne kui rahule jäin.

Läheb põnevaks
Mulle meeldis see, kuidas Gretchen algul George'ile vastu hakkas, kuid jah, eks tal oli ka aeg lõpuks asja tõsisemalt hakata võtma.
See osa oli lühike Järgmine tuleb pikem, eks?

Tore
Järgmine osa tuleb kindlasti pikem

5.
Ma ei pööranud tähelepanu sellele, kuhu jalad mind viisid. Ainus asi, millele mõelda suutsin, oli see, et pean isa leidma enne kui on liiga hilja.
Jalad olid mind kandnud ema töökoha juurde. See oli madal klaasmaja, millele oli graveeritud Strandlove advokaadibüroo. Astusin läbi automaatselt avanevate uste avarasse ruumi. Selle keskel oli väike laud ajakirjadega ja must nahkdiivan, kus istus õnnetu olemisega keskealine naine.
Kõndisin ruumi vasakus nurgas oleva administraatori laua juurde. Laua taga istus tuttav, sale, heledate juustega naine. Sarah.
Sundisin ennast naeratama. ''Tere.''
Sarah tõstis pilgu. ''Oi tere, Gretchen. Kuidas läheb?''
''Hästi,'' valetasin, ''kas saaksid mu ema kutsuda?''
Sarah naeratas. ''Muidugi.''
Ta valis telefoniklaviatuuril kiiresti ühe numbrikombinatsiooni. Kuulsin teisel pool toru ema tüdinenud häält. Sarah edastas mu palve ning lõpetas kõne.
''Tal läheb natuke aega. Sa võid seal oodata,'' ütles ta diivani poole viibates.
Noogutasin, kuid jäin laua juurde. Ma olin istumiseks liiga üles keeratud.
''Kas sa soovid midagi juua?'' küsis Sarah. Teda paistis mu sealolek häirivat.
''Ei aitäh.''
Ema saabus mõne minuti pärast. Ta kandis valget pluusi, musti viigipükse ja nendega sama tooni vesti, ning kohendas käigupealt oma krunni. Tema näol segunesid mure ja üllatus.
''Mis lahti?'' küsis ta kohe, kui oli minuni jõudnud.
''Kus isa on?'' nõudsin Sarah' uudishimulikest kõrvadest mõne sammu eemale astudes.
Ema pilgus välgatas miski. Ta teadis, et ma teadsin.
''Lähme minu kabinetti,'' sõnas ta.
Läksin tema järel treppidest üles ja mööda pikka koridori heledasse ruumi. See oli teistsugune, kui ma mäletasin. Punakas laud oli vahetatud beeži vastu ning tavaliste kontoritoolide asemele oli muretsetud uued ja tõenäoliselt väga mugavad nahktoolid. Samuti ei meenunud mulle raamaturiiul ja õhukese monitoriga arvuti.
Ema andis märku, et ma istuksin. ''Ta on lennukis, teel Prantsusmaale.''
Ajasin ennast sirgu. ''Miks?''
''Ta tahtis oma viimased nädalad just seal veeta,'' lausus ema väriseva häälega. Tema silmad olid veekalvel, kuid ta hoidis pisaraid vapralt tagasi.
''Kas ma ei näe teda enam kunagi?'' küsisin.
Seekord pääses pisar ema silmanurgast põgenema. Jälgisin, kuidas see aeglaselt mööda tema põske särgikaelusesse voolas. ''Ei. Ta ei tahtnud, et me tema kannatusi pealt vaataksime.''
Neelatasin. ''Mis...haigus?''
''Vähk. Ajuvähk,'' vastas ema napilt.
''Ma ei suuda seda uskuda,'' sosistasin ning peitsin näo kätesse, ''miks just tema?''
Ema astus minu juurde ja põimis käed ümber minu. Mul jäi ehmatusest nutt kurku kinni. Ema kallistas mind väga harva. Ainult sünnipäevadel ja siis ka kiiresti ja möödaminnes. Ilmselt oli asi selles, et ta polnud kuigi emotsionaalne ning oma tunnete väljanäitamine oli tema jaoks alati raske. Kuid praegu surus ta mu tugevalt enda vastu ja silitas käega hellalt mu selga. Lõpuks tõmbus ta eemale ja pühkis põskedelt üksikud pisarad.
''Tead mis? Ma võtan tänase päeva vabaks ja teeme midagi koos,'' pakkus ta telefonitoru haarates.
Mu silmad läksid pärani. Ema polnud kunagi midagi sellist teinud.
Ja siis klõpsatasid lahtised otsad mu ajus kokku. Tõenäoliselt arvas ta, et isa kohta kuuldu mõjus mulle nii halvasti, et ma tahan uuesti enesetapu teha, ja tal oli vaja ettekäänet, et mul silm peal hoida.
''Korras,'' ütles ema kõnet lõpetades, ''mida me siis teha võiksime?''
Kehitasin õlgu. ''Filmi vaadata. Näiteks.''
Ema naeratas heakskiitvalt. ''Ja piparkooke küpsetada.''
Krimpsutasin nägu. ''Ema. Jõuludeni on umbes kuu.''
''Aga tainast müüvad nad ikka.''
Ja emal oligi õigus. Väike nurgapood, kus me tavaliselt käisime, oli pilgeni jõulukaupa täis topitud. Ema ostis peale piparkoogi taigna veel kotitäie mandariine.
Koduteel jutustas ema mulle oma lapsepõlvest. Ta rääkis, et oli oma naabripoissi kõrvuni armunud olnud ja see lõppes ühe argliku suudlusega. Asja tegi imelikuks see, et neist kumbki polnud sellel ajal kümne aastanegi.
Kui me piparkooke vormisime, küsis ema minu õpetajate kohta. Kuna ma käisin selles koolis, mille tema kunagi lõpetanud oli, teadis ta mulle mõnest vanemast õpetajast naljakaid lugusid rääkida.
Lõpuks said piparkoogid valmis. Ema valas need ahjuplaadilt kaussi ja me vajusime väsinuna ja jahusena diivanile.
Ma pakkusin, et võiks vaadata mõnd romantilist komöödiat. See oli lihtne, arusaadav, naljakas ja mis kõige tähtsam, ei ajanud nutma. Ema oli minu valikuga nõus.
Filmi lõppedes olime mõlemad üsna pettunud, sest see oli olnud mõttetu ja naerda saime ainult paaril korral. Ema teatas, et ta tahab midagi normaalsemat peale vaadata ja klõpsutas sobivat filmi otsides erinevatele telekanalitele.
''Kas ma võin isale helistada?'' küsisin.
Ema vaatas mind pikalt, kuid noogutas siis.
Läksin oma tuppa ja istusin voodile. Ma saan hakkama, sisendasin endale Ooperifantoomi plakatit jõllitades, ma ei hakka nutma.
Hingasin sügavalt sisse. Ma ei hakka nutma, kordasin igaks juhuks veel üle.
Valisin värisevate sõrmedega isa numbri. Tundsin, kuidas mu süda kutsumisepiiksudega ühes taktis põksus.
''Halloo?'' ütles isa.
Tema häält kuuldes teadsin, et murran oma lubaduse. Pisarad hakkasid vaikselt mööda mu põski alla voolama. Ma ei suutnud rääkida.
''Halloo?'' kordas isa.
Hingasin uuesti sügavalt ja lootsin, et mu hääl kõlab normaalselt.
''Isa. See olen mina,'' sosistasin. Aina rohkem ja rohkem pisaraid langes mu voodile.
''Gretchen,'' ütles isa katkendlikult. Tema hääles segunesid kurbus, rõõm ning kergendus.
''Ma armastan sind,'' laususin ja vajutasin kõne kinni. Ma ei suutnud enam oma rinnus pulbitsevaid nuukseid kinni hoida. Tõmbusin voodil kössi ning lasin nutul endast võitu saada.
Kuulsin, kuidas ema minu toa ukse taga seisma jäi. Tundus, nagu üritaks ta jõuda otsusele, kas on parem mind tülitada või rahule jätta. Ta valis teise variandi.

Isver, lõpus tuli pisar silma.

Mulle nii meeldib see jutt. Olgugi, et osad on ülilühikesed, siis ikkagi on sinu juttudes see miski, mis lihtsalt paneb neid lugema.
Ning see on ainult heaa. :)

Uut ootan ka, muide.

Kurb
Gretchen võiks ikka oma isa enne ta surma veel näha... Nende viimane kohtumine polnud just kõige toredam. Ma miskipärast arvan, et nad kohtuvadki.

Ootan uut nagu ikka

Cilen, Suur aitäh sulle
Getzzzu, Ma pole veel kindel, kuidas teen. Aga kurb saab see olema.

6.
Ärkasin varahommikul. Mu pea valutas nutmisest ja pisarad olid mu särgi märjaks leotanud. Ajasin ennast oiates püsti ning sammusin riidekapini, vältides hoolikalt selle uksel olevasse peeglisse vaatamist. Valisin kõige tumdedamad riided, mis sealt leidsin ja läksin vannituppa. Keerasin dušikraani lahti ning lasin tulisel veel endale peale langeda. Kujutlesin, et vesi viib kõik valu endaga kaasa, torudest alla, sinna, kust see enam mind kätte ei saa. Sirutasin parajasti kätt dušigeeli poole, kui mulle midagi silma jäi. Eukalüptišampoon. Isa lemmik. Pikemalt mõtlemata haarasin selle. Mis sellest, et see oli meestele mõeldud. Tuttav lõhn kutsus minus esile palju mälestusi. Isa minu juukseid silitamas. Isa mulle unejuttu lugemas.
Vali koputus uksele tõi mind tagasi reaalsusesse.
''Gretchen!'' hõikas ema, ''kas sul läheb veel kaua?''
Ohkasin ja keerasin vee kinni. Vahetasin kiiresti riided ning astusin välja. Põrkasin uksel emaga peaaegu kokku. Tema näole ilmus minult hõnguvat eukalüptilõhna tundes valulik ilme.
''Anna andeks. Ma oleksin pidanud-'' alustas ta.
Rehmasin taunivalt käega ja läksin temast mööda.
Kõndisin kooli poole nii aeglaselt, kui suutsin. Varsti hargnes tee kaheks. Parempoolne rada viis järveni. Pidin kogu tahtejõu appi võtma, et mitte sinna pöörata. Kinnitasin endale, et seitse tundi pole üldse palju ja aeg lendab kiiresti. Kuid sellesti ei piisanud. Jõud, mis mind järve juurde tõmbas, oli liiga tugev. Peagi mõistsin õudusega, et põhjus, miks ma sinna nii väga minna tahtsin, oli Zane. Ja see ei meeldinud mulle. Absoluutselt mitte.
Mu süda ja mõistus pidasid omavahel üsna tasavägist võitlust ja lõpuks jõudsin otsusele, et lähen käin korra veekogu juures ära ja vaatan, kas Zane on seal. See ei peaks võtma rohkem kui kümme minutit.
Jooksin nii kiiresti, kui jalad võtsid ning jõudsin peagi hingeldades järve äärde.
Zane istus pingil ja luges raamatut.
Teda nähes tundsin veidrat kergendust. See vihastas mind. Miks pagana pärast peaksin ma tundma rõõmu tema, kes mu järve ära võttis ja enesetapu plaani kihva keeras, nägemise üle?
''Kas sa elad siin?'' küsisin tigedalt.
Zane võpatas ning oleks peaaegu raamatu maha pillanud.
''Ei,'' vastas ta, kui oli ennast kogunud, ''mulle lihtsalt meeldib siin aega veeta. Kui sa seda veel ei teadnud.''
''Noh,'' ütlesin käsi puusa pannes, ''igatahes veedad sa siin kahtlaselt palju aega. Iga kord, kui ma siia tulen, leian su eest.''
''Ja siis?''
Tema ülbus jahmatas mind.
''Kuidas sa julged?'' pahvatasin ma.
Zane tõusis järsult püsti ja sammus vihaselt minu poole. ''Ah, et kuidas mina julgen? Sinul on muidugi õigus käituda nii ülbelt, kui tahad. Aga mina pean olema viisakas ja sõbralik ning sinu tujusid lahkelt naeratades välja kannatama. Sa pole maailma naba, Gretchen.''
Vahtsisin teda sõnatult, viha sees pulbitsemas. Ta jõllitas mind sama tigedalt. Pöörasin pea kõrvale ja nuputasin, mida talle vastu nähvata. Kuid mida rohkem selle peale mõtlesin, seda selgemaks asi sai. Zane'l oli õigus. Ma olin isekas. Aga ma ei tahtnud seda talle tunnistada.
Kiristasin hambaid. ''Hea küll. Vabandust.''
Zane näole ilmus võidukas muie. ''Vabandus vastu võetud.''
Surusin alla tahtmise teda millegagi lüüa ning kõndisin pingi poole, et seal vedeleva raamatu kaant näha. ''Mida sa loed?''
''''Kolme musketäri''. Kohustuslik kirjandus.''
Krimpsutasin nägu. Minu kokkupuude selle raamatuga polnud just kõige meeldivam.
''Tunnen kaasa,'' ütlesin.
Zane kehitas õlgu. ''See pole tegelikult nii hull kui-''
Ta vakatas ja hingas sügavalt sisse justkui haistaks midagi imelikku.
''Veider,'' pomises ta ja hingas uuesti sügavalt, ''mulle tundub nagu tunneksin meestešampooni lõhna.''
Mulle tõusid pisarad silma, kuid ei hakanud edasi voolama. Ilmselt olin oma nutulimiidi eilse päevaga ära täitnud.
Zane pilgus vilksatas arusaamine. Kuid enne, kui ta midagi öelda jõudis, torkasin:''Ja mulle tundub, nagu tunneksin naiste parfüümi lõhna.''
''Vahele jäin,'' sõnas Zane nina kirtsutades.
Heitsin pilgu kellale. See oli palju. Väga palju.
Pistsin jooksu. Üllatusega avastasin, et Zane sörgib minuga kaasa.
''Kuhu minek?'' päris ta.
Jäin seisma. ''Erinevalt sinust on minul koolikohustus.''
''Gretchen,'' ütles Zane ja muigas. Tema paremale põsele tekkis väike lohk, ''mul on eraõpetaja, kellel on lihtsalt väga paindlik graafik.''
''Näha on,'' kostsin sarkastiliselt.
Hakkasin uuesti jooksma, kuid Zane peatas mu.
''Gretchen!'' hüüatas ta, vaevumata mulle järele tormama.
Pöörasin ümber. ''Jah?''
''Kas ma näen sind veel?''
''Kui sa viisakalt käitud,'' vastasin.
Tema naer saatis mind, kuni puude vahel välja ruttasin.

7.
Ma jäin esimesse tundi hiljaks. Kuid õnneks ei olnud meie bioloogiaõpetajal kombeks hilinejaid üles märkida. Ta saatis mulle etteheitva pilgu, kui midagi vabanduseks pomisedes oma kohale, kõige viimases pingis, ruttasin.
Kohale jõudes tardusin paigale. Keegi oli mu kõrvale istunud. Ja see keegi oli George.
''Ahjaa,'' ütles õpetaja klassi eest, ''ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, et sa praktikandi kõrval pead istuma. Meil polnud rohkem vabu kohti.''
Kõigi õpilaste pilgud olid minule pööratud. Tundsin, kuidas mu põsed punaseks lahvatasid. Ma vihkasin tähelepanu keskpunktis olemist. Üritasin toolile istudes võimalikult neutraalset ilmet esile manada.
Õpetaja hakkas midagi seletama, kuid ma olin liiga šokeeritud, et teda kuulata. Rebisin vihikust lehe välja ja kirjutasin: Tõsiselt? Praktikant?
Lükkasin paberi George käe alla. Ta heitis sellele kiire pilgu ja sirgeldas vastu: Ma oletasin, et sa ei taha, et sinu klassikaaslased sinu psühholoogi juures käimisest teada saavad.
Lasin pilgul üle klassi ringi käia. Kõik õpilased kas jälgisid õpetajat, surfasid telefonis või rääkisid pinginaabriga. Mind ei vaadanud enam keegi. Autsaider nagu ma olin.
Mida sa üldse siin teed? kirjutasin.
Jälgin sind, vastas George.
Ma ei mõista selle vajalikkust, kritseldasin tigedalt.
Ära lase end minust häirida. Ja palun, käitu loomulikult, kirjutas George ning kägardas paberi kokku, et ma midagi uut sirgeldada ei saaks. Saatsin talle tigeda pilgu ning tõmbusin nii eemale, kui kitsas pink lubas.
Vahetunni kell helises kiiremini, kui ma võimalikuks pidasin. Sammusin kõrgilt George'st mööda. Järgmine tund oli inglise keel. Tahtsin minna oma tavapärasele kohale akna all, kuid nägin, kuidas George mind eemalt jälgis. Ma ei tahtnud, et ta näeks mind üksi, ilma sõpradeta. Teisel koridori poolel, seina ääres, vestlesid Mary ja Kayla. Nad olid meie klassi kõige sõbralikumad inimesed. Ma olin vist kunagi ammu isegi Mary juures käinud. Otsustasin nende juurde minna. Mida hullu nad mulle ikka teha saaksid?
Tundsin, kuidas mu peopesad higiseks tõmbvad. Kas mu sotsiofoobia on tõesti nii kaugele arenenud?
''Hei,'' ütlesin nende juurde jõudes.
Tüdrukud paistsid olevat üllatunud, kuid varjasid seda üsna osavalt.
''Kuidas läheb?'' küsisin tundes ennast väga võltsilt. See polnud kohe kindlasti minu stiil. Plaanisin neilt inglise keele vihikut küsida, et uus teema maha kirjutada, aga see ei sobinud. Tõenäoliselt jääks neile selline mulje, et pöördun nende poole ainult siis, kui mul midagi vaja on.
Mary oli esimene, kes end kogus. ''Hästi. Ja sinul?''
''Ka. Kas koolis on vahepeal midagi põnevat juhtunud?'' pärisin. Mul oli nii kuradi ebamugav. Aga ma ei tahtnud ennast George silme all üksiolekuga alandada.
Mary niigi suured silmad läksid elevusest veel suuremaks. ''Oo jaa. Matemaatikaõpetaja kukkus trepi peal ja väänas jala välja. Pärast tegi ta oma viha leevendamiseks meile tunnikontrolli.''
Puhkesin naerma ja avastasin, et see polnudki väga teeseldud. ''Ma oleksin seda näha tahtnud.''
Mary silus kätega oma tumedaid juukseid. ''Ma arvan, et Jordan sai selle üles filmitud. Sa ju tead teda. Kogu aeg ninapidi telefonis. Igatahes, see video on ilmselt YouTube's või kusagil üleval.''
Vaatasin George poole. Ta seiras mind siira imestusega.
''Sul vedas bioloogias,'' teatas Mary äkki.
''Miks? Sest ma jäin hiljaks või?'' küsisin.
Mary naeratas. ''Sest sa said selle kena praktikandi kõrval istuda.''
Kirtsutasin nina. ''Ta oli vana.'' Kahju, et George seda ei kuulnud.
''Kuidagi kahtlaselt vana jah, praktikandi kohta,'' nõustus Mary, ''aga ilu korvab selle.''
''Ma ei tea, kas ma nägin vaime, kuid mulle tundus,, nagu vahetaksite te kirju,'' ütles Kayla lõpuks suu avades. Olin alguses kartnud, et mu sealolek häirib teda, kuid nüüd see hirm haihtus.
''Ah see,'' pomisesin, midagi kiiresti peas kokku klopsides, ''ma küsisin talt ühe ülesande vastust.''
Kayla noogutas, kuid ei paistnud seda uskuma jäävat. Proovisin meeleheitlikult mõnd uut jututeemat leida. Kuidagi tobe oli seal niimoodi vaikselt seista. Õnneks võttis Mary ohjad enda kätte. ''Mul on järgmisel nädalal sünnipäev. Äkki sooviksid ka tulla? Mida rohkem külalisi, seda uhkem.''
Kayla müksas teda.''Sa tahad lihtsalt rohkem kingitusi saada.''
Ma olin suures segaduses. Me olime Maryga vaevalt paar lauset vahetanud, ja tema kutsus mind juba oma sünnipäeval. Aga äkki käisidki need asjad nii?
''See oleks tore,'' ütlesin viimaks. Kuigi ma polnud kindel, kui väga sinna minna tahtsin.
*
Söögivahetunnis ootas mind uus üllatus. Nimelt pakkus Kayla, et ma võiksin nende lauas süüa. Olin nõus. Peamiselt sellepärast, et nägin George sööklasse sisenemas. Haarasin oma kartulipudru kalapulkadega ja istusin Mary kõrvale.
''See imelik praktikant vahib sind jälle,'' teatas Kayla, suu kartuliputru täis.
''Juba kahtlane,'' nõustus Mary.
Heitsin pilgu George'le. Ta istus üksi nurgalauas ja jõi midagi, tõenäoliselt kohvi.
''Teate, mis,'' ütlesin pooleldi söödud toiduga taldrikut eemale lükates, ''ma lähen küsin, mis tal viga on.''
Mary tõmbas kakao kurku ja hakkas läkastama. Kayla patsutas talle murelikult selja peale.
Surusin muige alla ja kõndisin otsejoones George' laua juurde.
''Mida sa omaarust teed?'' sisistas ta, kui olin kuuldekaugusesse jõudnud, ''kas sa tahad, et minu vale vettvedama läheks. See kõik siin on muide ainult sinu huvides.''
Panin käed puusa. ''Rahu, närvipundar. Keegi ei vaata meid.''
Lasin pilgul oma sõnade tõestuseks sööklas ringi käia. Ja pidin oma sõnad tagasi võtma. Kõik jõlltasid meid. Kurat.
''Oih,'' pomisesin.
George lõpetas oma kohvi ja tõusis püsti. ''Ma ootan sind kella viieks oma kabinetti.''

George on niiiiiiiiiii nunnnukkeee!!!

Ta meeldib mulle rohkem, kui Zane. Hihihihihihi.

Ja jutt meeldib mulle kaaa.

Tore

Ma ei saa aru miks George endast nii välja läks. Pigem peaks Gretchenil see 'õigus' vms olema, sest minu arust oli George see, kelle tegevus võis põhjustada seda, et teised õpilased teada saaksid, et too Gretcheni psühholoog on. Ta ju jõllitas Gretchenit koguaeg...
See selleks... Ma arvan, et kui mu psühholoog mind juba koolis ka luuraks, siis ma saaks vist päris vihaseks ta peale

Ootan huviga, mis edasi saab :)

Georgel on omapärased meetodid. :)
Aga jah, ma julgen öelda, et edasi läheb aina põnevamaks.

JESSSSSSSSSSS!!!!

See Georg tundub kuidagi kahtlaselt sarnane sealt "Nurjatud tüdrukud" saatest oleva psühholoogiga, kes noori tüdrukuid nillis

Pevert ta küll pole

Ma loodan ka jah, aga uut osa tahaks ikkagi

Kui ma end täna kokku võtan, siis homme saab.

8.
''Noh, siin ma olen,'' ütlesin käsi laiutades.
George tõstis pilgu toimikult, mida ta oli lugenud. ''Tere.''
Võtsin istet. ''Ma oletan, et sa tahad mulle rääkida, millepärast sa sellise idiootsuse korraldasid.''
George' suunurk tuksatas. ''Ma tahtsin jälgida, kuidas sa teiste inimeste hulgas käitud. See peaks aitama mul sulle diagnoosi panna.''
Hakkasin küsima, kuidas minu jälgimine peaks teda aitama, kuid üks sõna püüdis mu tähelepanu. ''Diagnoosi? Ma pole hull!''
''Olgu. See oli vale sõna. Proovime uuesti. Ma tegin seda sellepärast, et teada saada, mis sul viga on,'' parandas ta ennast.
''Mul. Pole. Midagi. Viga.'' sisistasin.
''Ja ometi tahtsid sa enesetapu teha.''
Uskumatu! Tundus, nagu üritaks George mind meelega ärritada. Kui ta niimoodi jätkab, olen tal ilmselt peagi kätega kallal.
''Miks kõik arvavad, et ma enesetappu plaanisin? Äkki ma läksin hoopis ujuma?'' vaidlesin. See oli suurepärane vabandus. Kahju, et ma selle peale varem ei tulnud. Oleksin ennast paljudest asjadest, näiteks George'st, säästnud.
''Sel juhul leian ma, et oleksid pidanud varem mainima, et tegeled allveeujumisega.''
''See võis mul meelest minna,'' ütlesin, kuigi tundsin, et olen end sellega sisse rääkinud.
George nägi suurt vaeva, et näol tõsist ilmet hoida. Ta võttis sahtlist paberilehe ja pastaka ning lükkas need minu poole.
''Paistab, et sa pole meie reeglist ikka veel aru saanud. Niisiis, palun kirjuta viiskümmend korda: Selles kabinetis ei tohi valetada.''
Mu silmad tõmbusid pilukile. ''Ma ei tulnud siia kirjutama.''
''Aga ma ei saa sind ravida, kui sa kogu aeg valetad,'' sõnas George rahulikult.
Saatsin talle nii tigeda pilgu, kui suutsin. Kui pilgud tapaksid, oleks George paugupealt surnud.
Haarasin pastaka ja kritseldasin: Siin sitases kabinetis ei tohi valetada.
''Selles kabinetis ei tohi valetada,'' parandas George mind.
Sodisin kirjutatud lause maha ja sirgeldasin asemele nii loetamatu käekirjaga, kui oskasin: Selles kabinetis, mis kuulub maailma kõige suuremale sitapeale ei tohi-
''Ei tea, mis see haiglaomanik sulle tegi, et sa teda nii jubedate sõnadega sõimad,'' katkestas George mind taas. Seekord oli tema hääles kuulda kerget lõbusust.
Kiristasin hambaid. Selles kabinetis, kus töötab maailma kõige nõmedam psühholoog, ei tohi valetada, kirjutasin, jäädes tulemusega üsna rahule. Vaatasin võidukalt George' poole, et tema reaktsiooni näha, kuid ta oli pilgu aknast välja pöranud.
Kirjutasin selle lause viiskümmend korda ümber, iga korraga aina lohakamalt. Kui olin lõpetanud, viskasin pastaka hooletult lauale. See veeres sealt maha ja tekitas kukkudes valju klõpsatuse.
''Kas nüüd, kui ma olen oma tunnitöö ära lõpetanud, võin koju minna, härra õpetaja? Või peaksin ma ütlema praktikant?'' sõnasin tuikavat rannet hõõrudes.
George heitis paberile kiire pilgu. ''Kas sulle jõudis sõnum kohale?''
''Jah,'' vastasin, ''umbes kolmekümne seitsmenda lause ajal.''
''Homseni,'' ütles George ning pistis paberi sahtlisse.
Õue astudes märkasin, et oli hakanud lund sadama. Õrn helevalge kiht kattis teid ja puuoksakesi ning taevast langes lumehelbeid aina rohkem. Tõmbasin kapuutsi pähe ja peitsin juuksed jope sisse. Otsustasin enne kojuminemist korraks järve juurest läbi hüpata. Pidin taaskord kahetsusega tõdema, et tahtsin sinna minna pigem Zane' kui veekogu enda pärast. Surusin käed sügavale jopetaskutesse ning asusin tugevat tuult trotsides vapralt teele. Kohalejõudmine oli päris paras katsumus. Plaanisin vahepeal isegi alla anda ja koju minna. Kuid iha Zane' näha oli liiga tugev.
Järve äärde saabudes, et suutnud ma oma silmi uskuda. Zane polnud seal. Lihtsalt polnud. Suur pettumus, mis minus pead tõstis, üllatas mind ennastki. Seisn liikumatult ja vaatasin üksisilmi järve poole, mida kattis nüüd õhuke jääkirme. Küll ta tuleb, kinnitasin endale.
Aeg möödus. Peagi ulatus lumi minu pahkluudeni, seejärel juba säärteni. Ma ei tundud oma jalgu. Mu õhukestes kinnastes käed, olid külmast punaseks tõmbunud. Aga ma ei andnud alla. Miski ütles mulle, et Zane on kohe siin.
Väljas hakkas hämarduma. Tundsin, et kui kohe tegutsema ei hakka, annavad mu jalad alla ja ma kukkun istuli.
Aga miks? Miks ma seda kõike teen? Kes see Zane mulle üldse on? Me oleme ju ainult mõned korrad kohtunud ja enamikel neist tülitsenud.
See mõte andis mulle jõudu. Astusin esimese sammu ning seejärel ettevaatlikult teise. Mu jalad nägid minu püsti hoidmisega kurja vaeva. Kuid lõpuks ei pidanud nad enam vastu. Ma langesin külili lumehange. Kogusin ennast natuke ja tõusin püsti, kuid kukkusin uuesti. Proovisin veel mõned korrad ning jäin siis alistunult lumehange. Olin kindel, et sinna ma suren. Nädal aega tagasi oleksin selle üle õnnelik olnud. Aga nüüd....mitte nii väga. Jäised pisarad voolasid mööda mu põski, kui õrn lumekord mulle peale langes. Sulgesin silmad. Nüüd ongi lõpp. Päriselt.
''Gretchen!'' hüüatas kellegi murest rabe hääl. Mu silmad plaksatasid lahti. Minu kohal kõrgus Zane, näol šokeeritud ilme.
''Sa tulidki,'' sosistasin. Mu huulile ilmus naeratus. ''Lõpuks.''
Zane haaras kindlalt mu pihast ja tõmbas mu püsti. Vajasin seismiseks täielikult tema tuge.
''Mis sul arus oli?'' nõudis ta närviliselt ning raputas mind. ''Sa oleksid surma saanud.''
Poisi hingeõhk soojendas mu jäätunud palgeid. Tema nägu oli lähedal. Nii lähedal.
''Sind polnud,'' pomisesin nõrgalt, endiselt tema lähedusest lummatud, ''ma ootasin sind.''
''Mul olid tunnid,'' ütles Zane paaniliselt. Tema käed mu piha ümer olid tugevad ja kindlad, erinevalt tema häälest, mis oli iga hetk murdumas.
''Aga sa tulid,'' sosistasin, tundes huuli taas väsinud naeratuseks kaardumas.
Zane oli murest hullumas. ''Jumal tänatud, et tulin.''
Ta pani ühe mu käe ümber enda õlgade ja haaras mu pihast tugevamini kinni. ''Tule, ma viin su koju.''
Toetusin raskelt temale ja lasin ennast edasi vedada.
''Pööra siit paremale,'' juhendasin teda, kui olime metsast välja jõudnud, ''ja siis mööda seda tänavat edasi. Valge maja on minu oma.''
Mu silmad ähvardasid kinni vajuda.
''Gretchen?'' küsis Zane.
''Mh?''
''Ära jää magama,'' palus poiss.
Peagi olime minu maja ees. Ulatasin Zane'le võtme ja ta keeras ukse lahti ning haaras uuesti minust kinni, et mind elutuppa transportida. Vajusin raskel diivanile. Zane haaras tugitoolist fliisteki ja laotas selle mulle peale.
''Sa peaksid ära minema,'' pomisesin unesegaselt, ''ema saab kreepsu, kui siin võhivõõrast poissi näeb.''
Kuid lahkumise asemel kükitas Zane diivani kõrvale, nägu minu omast vaid paari hingetõmbe kaugusel, ja vaatas mulle sügavalt silma.
''Gretchen,'' alustas ta kõhklevalt.
''Mis on?''
''Luba mulle, et sa enam mitte kunagi midagi sellist ei tee. Mitte kunagi,'' rõhutas ta selgelt, iga silpi hoolega hääldades, ''sa pead mõistma, et mul pole võimalik seal iga sekund viibida.''
Noogutasin. Ta asetas käe hetkeks mu põsele. ''Ole tubli.''
Niipea, kui uks tema selja taga sulgus, vajusid mu silmad kinni. Unenäos külastasid mind valged lumehelbed. Nad tantsisid ja keerlesid mu ümber, hüppasid mu pealael ja põsesarnadel, tahtsid mind enda alla matta.
Ärkasin võpatades. Vaatasin kella poole. See näitas pool üheksat. Ema polnud endiselt kodus.
Ajasin end diivanilt püsti ja komberdasin oma tuppa, et seal edasi magada. See võttis rohkem aega, kui mulle oleks meeldinud, kuid vähemalt olid nad jälle töökorras.
Heitsin harjumusest pilgu telefonile- ja pidin selle peaaegu maha pillama. Mulle oli vastamata kõne. Vastamata kõne isalt.

Mulle meeldis see osa. Mulle üleüldse meeldib see jutt.
Selles suhtes, et kuigi Zane ei tundu mulle hetkel eriti sümpaatsena, siis jutt on hea. Eriti meeldib mulle tore-tore psüholoog, George.

Aga kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis ma lugesin juba eile läbi. Lihtsalt ei olnud seda aja natukest, et kommentaar ka kirjutada.

Ja nüüd, uuuuuuuuuuuuuuuut.
Eksju?

Aitäh
Ma arvan, et saan uue osa valmis järgmiseks pühapäevaks (kui mitte enne) .

Meeldis. Zane eriti. Mõnusa surina ajas sisse, you know what I mean, right?
Igatahes ootan uut osa

Tänud :)