Sind pole (Lõpetatud)

Oi suur suur aitäh sulle. Mulle on tõsiselt hea meel, et sulle George meeldib.

Tere!

31.
Ma olin päris tükk aega üksi, aga liiga segaduses, et mõelda häirivatele asjadele. Ainus asi, mis mul mõtetes keerles, oli George salapärane kadumine. Mis pagan tal hakkas? Kuhu ta läks? Kas ta tuleb tagasi? See viimane küsimus ajas mind närvi. Sest kui ka tema mu maha jätaks, oleksin lõplikult üksi. Ja pealegi olin tema seltskonda väga kõrgelt hindama hakanud.
Lõpuks, kui välisuks avanes, hüppasin kohe diivanilt püsti ning tormasin esikusse, et Georgelt tema tegude kohta aru pärida. Ainult et teda ei olnud seal. Hoopis keegi teine oli.
Jõllitasime emaga teineteist mitu sekundit. Nagu kumbki meist poleks teise olemasolust teadlik.
Mina avasin esimesena suu: ''Mida sina siin teed?''
Taipasin liiga hilja, et see oli päris loll küsimus. Sõnu aga paraku tagasi võtta ei saa.
''Ma elan siin,'' üritas ema halba nalja teha. Turtsatasin pigem mõtte üle, et ta pidas seda naljakaks.
Kumbki meist ei öelnud mõnda aega midagi. Seisime lihtsalt kohmetult. Oli ilmselge, et me tundsime mõlemad vähemalt sama palju ebamugavust.
''Sööks äkki midagi?'' pakkus ema.
Kehitasin õlgu. ''Kodus pole midagi.'' Ma olin selles üsnagi kindel.
''Lähme siis välja,'' ütles ema.
''See on hea mõte,'' kiitsin, ja mõtlesin seda vist ka tõsiselt; sellest kui ma viimati kusagil käisin oli ju ikkagi päris tükk aega möödas, ''ma vahetan riided ära.''
Alles sellel hetkel kui ma oma hallid dressipüksid teksade vastu vahetasin, suutsin lahtised otsad oma vahel kokku viia. Mu ema ei saanud siin kindlasti olla mingi äkksoovi minuga kohtuda tõttu. Selle asja sai korraldada ainult üks inimene. George.
Minust uhas üle soojuselaine. See oli temast nii armas. Aga mõttetu. Ma võisin oma pea pakule panna, et mu ema ei pea minu seltsis, ilma tööasjadega tegelemata, poolt tundigi vastu.
Kuid mina lubasin endale, et teen kõik, et sellest õhtusöögist midagi välja tuleks. George pärast. Ema pärast. Minu enda pärast.
Seadnud juuksed madalasse hobusesabasse, väljusin toast. Ema ootas mind esikus. Tundus, et ta polnud vahe peal sentimeetritki liikunud.
''Lähme sinna kohvikusse, mis asub tänava nurgal,'' pakkus ta.
Juba see, et ta tahtis minna meie kodu lähedale, näitas, et ta ei suuda oma tööst kaua eemal olla. Kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida, vaid noogutasin nõusolevalt pead. Peaasi, et te koos olete, kinnitasin endale, lihtsalt naudi seda ja ära lase häirivatel asjadel end segada.
''Sa näed kena välja,'' sõnas ema ja naeratas. Võltsnaeratust.
''Aitäh, sina ka,'' ütlesin viisakuse pärast. Kuid tegelikult oli ema välimus lihtsalt ametlik. Selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Nagu läheks ta koosolekule, mitte tütrega välja.
Aga ma ei lase sellel end häirida, kordasin endale.
''Lähme siis,'' ütles ema. Võisin tema olekust peaaegu välja lugeda, kuidas ta mõtles: Mida kiiremini me algust teeme, seda kiiremini see läbi saab.
Aga ma ei lase sellel ennast häirida, mõtlesin. See hakkas juba tasapisi mingisuguseks mantraks saama.
Me ei vahetanud teekonna jooksul sõnagi. Aga see polnudki teab mis pikk.
Kohvikus oli vähe rahvast. Üks vanapaar, kes valmistus just lahkuma, ja kaks sõbrannat, kes sõid lõunat. Nende tasane vestlus oli ainus asi, mis vaikust lõhestas.
Ema valis akna äärse laua.
''Mida sa tahaksid?'' küsis ta.
Mul polnud tegelikult kõht tühi. See veider ebamugavustunne oli kogu mu sisikonna vallutanud. Aga ma ei lase sellel ennast häirida. ''Ma võtan ühe musta tee ja viineripiruka.'' See tundus olevat ainus asi, mis mul kurgust alla läheks.
Ema võttis kohvi ja samuti viineripiruka. Meie toit toodi mõne hetkega lauda.
Silmitsesin aknast õunapuud, millel olid juba väikesed pungad ja segasin oma teesse juba teist suhkrutükki. Ema hammustas oma viineripirukast väikese ampsu. Kumbki meist ei öelnud midagi.
Lõpuks ei suutnud ma seda vaikust taluda. ''Kevad tuleb,'' ütlesin mõttelagedalt. See oli äärmiselt mage lause. Kevad tuli ju igal aastal, selles polnud midagi uut. Ja pealegi teadis ema seda täpselt sama hästi nagu mina. Lisasin pisikese hilinemisega: ''lõpuks.''
Ema noogutas. ''Varsti saab õhemaid riideid kanda.''
Järjekordne ilmselge lause. Tundus, nagu ei olekski me pereliikmed, kes on aastaid ühe katuse all elanud ja kellel on ühine veri. Me olime nagu võõrad. Ei, midagi hullemat. Võõrastel oleks olnud vähemalt midagi, millest omavahel rääkida. Oma elust, perekonnast, ükskõik millest. Aga mina ei hakanud ju emale rääkima, et mu isa on surnud, elan koos emaga ja õdesid-vendi mul pole. Ta teadis seda vist ise ka.
Me olime emaga lihtsalt nii lahku kasvanud. Selle mõistmine tegi kohutavalt haiget. Nüüd oli selge, et isegi siis kui ta mingi valemiga oma töö maha jätta saab, ei saaks me kuidagi lähedasemaks. George plaan oli haledalt läbi kukkunud. Mul oli temast kahju. Mitte emast ega minust endast. Vaid Georgest. Tema tundus olevat meie seltskonnast ainus, kellel oli vähemalt mingisugune lootus olnud. Mis nüüd oli paraku kustunud. Kuidas ma talle seda küll ütlen?
Puutumatu viineripirukas mu silme ees muutus ühtäkki kirjeldamatult vastikuks. Ma ei suutnud enam isegi teed, mis oli ju kõigest üks vedelik, juua.
Ema märkas mu isutust. Mis oli tore üllatus. ''Kas sul polegi kõht tühi?'' küsis ta pisut murelikult. Nii et mingi emageen oli tal siiski veel olemas.
''Mitte väga. Ma sõin hommikul palju,'' vastasin.
Selle asemel, et mu sõnades kahelda või küsida, mida ma siis hommikuks sõin, ema vaid noogutas.
''Ma võin need sulle anda,'' pakkusin. Kuigi ema viineripirukas oli alles pooleldi söödud ja paistis, et ta ei kavatse seda edasi süüa.
''Pole vaja,'' ütles ema ja võttis viimase lonksu kohvi.
Istusime mõnda aega vaikides. Mina soniksin oma tees ning ema vaatas lihtsalt tuimalt aknast välja.
''Kas lähme?'' küsisin.
Ema noogutas tundes ilmselget kergendust.
Tagasitee möödus samuti vaikides. Peatusime maja ukse ees.
''Ma pean korra-'' alustas ema.
''-töölt läbi minema,'' lõpetasin tema eest, ''mine, mine.''
Ema naeratas. Võltsilt. Ta seisis veel mõne hetke ja paistis ebalevat. Hetkeks arvasin, et ta kavatseb mind kallistada, kuid seda ei juhtunud. Saatnud mulle veel ühe võltsnaeratuse, ema lahkus.
Avasin ukse, tundes ennast tühjemalt kui kunagi varem. See lõunasöök, mis oli ilmselt plaanitud kõige paremate kavatsustega mu enesetunne paremaks muuta, oli võtnud hoopis vastupidise pöörde.
Esikus põrkasin väikese paharetiga kokku. Ta oli viimaste kuudega tublisti kasvanud ja nüüdseks oli temast sirgunud kaunis noor koer. Järelikult oli mul kuidagi olnud meeles teda toita ja joota. Või oli seda teinud George. Tundsin end halvasti, et olin oma armsa koera nii kauaks hooletusse jätnud.
Mürasin temaga natuke aega esikus ja nautisin seda lihtsat, tingimusteta armastust, mida koduloomad pakkuda suudavad.
''Kas lähme jalutama?'' küsisin laialt naeratades.
Kutsu-George liputas nõusolevalt saba. Võtsin kummutisahtlist tema rihma, mida ma polnud väga pikka aega kasutanud. Seda nähes sattus koer lausa eufooriasse. Mul oli tükk tegemist, et see tema kaelarihma külge kinnitada.
Tänaval hüples ja kepsles George täpselt samamoodi, nagu oli kutsikana teinud, ainult, et seekord oli tal rohkem jõudu. Mistõttu nägin suuremat vaeva, et tal kannul püsida.
Taipasin, et mu jalad olid mu iseenesest toonud selle väikese tiigi juurde. Lasin George rihmast lahti ning jälgisin mõnda aega, kuidas ta mööda aasa rõõmsalt ringi hüples ja ümbrust uuris.
Järsku kuulsin oma selja taga mingit heli. Oksa praksatust. Pöördusin ümber ja avasin suu, et George enda juurde kutsuda ja rihma panna, sest tulnud inimene võis ju koeri karta. Kuid tulijat nähes tardusin, suu totakalt lahti. Teadsin, et teda minu koer ei ohusta. Sest teda nägin ainult mina.

Mine metsa, Zane ei ole ju ometi tagasi?

Ma ei ela seda lihtsalt üle, kui ta uuesti George'i ja Gretcheni vahele tuleb...

PS: Ma lugesin osa samal päeval, mil sa siia üles panid, aga no kurat, ma vana lollpea unustasin kommenteerida nagu näha. Nüüd vaatasin, et kas oled vahepeal veel uut osa lisanud, aga selgus, et ma polnud veel eelmistki kommenteerinud.

Ja muidugi, jätkuvalt suurepärane. Natuke masendav ehk ja tahaks rohkem George'i ka. Seda inimvarjanti, muidugi.

Paraku tuleb ta tõesti tagasi. Mulle endale ei meeldi ka see, kuid mul pole hetkel valikut.

Aga hea uudis on see, et George ja Gretchen on lõpuks koos. Ainult, et sinna läheb natuke aega. :DSellele jutule on mul plaanis veel kaks järge kirjutada. Ja kui jutt juba sinna läks, siis esimene osa peaks varsti läbi saama.

Ning suur aitäh sulle. :DMul on tõsiselt hea meel, et sa seda juttu loed ja kommenteerid.

Uus osa võib muide juba üsna varsti valmis saada.

32.
Ta polnud üldse muutunud. Tema süsimustad juuksed oli endiselt täpselt sama sassis, nagu meie viimasel kohtumisel ning tema smaragdrohelised silmad särasid samamoodi nagu ikka. Isegi tema põselohud ja pisut ülespidise otsaga nina olid mul täpselt meeles püsinud.
Ta kandis musta nahkjakki ja tumedaid pükse. Mis polnud ka midagi uut.
Minu pilku märgates ta naeratas. Seda hingetusvõtvat naeratust.
''Gretchen,'' ütles ta vaikselt. Isegi tema hääl oli samasugune. Pehme. Sametine. Külmavärinaid tekitav.
Nähes, et ma ei reageeri, vaid jõllitan teda endiselt ehmunult, poisi naeratus tuhmus ja asendus segadusega.
''Sa ju ikka mäletad mind, eks?'' küsis ta murelikult.
Ma ei vastanud.
''Gretchen,'' ütles ta uuesti ja astus mulle paar sammu lähemale. Tagasin automaatselt.
Nüüd oli naeratus tema näolt täielikult kadunud. Selle asemel oli mure.
''Palun vabandust, et ma niimoodi tükiks ajaks ära kadusin. Ma-''
''Ei, ei, ei, ei, ei, ei, '' pomisesin endamisi, panemata poisi sõnu tähele. See ei saanud võimalik olla. Ma ei tohtinud teda näha.
Zane astus mulle uuesti lähemale. ''Gretchen,'' ütles ta ma ei tea mitmendat korda, ''palun.''
Ta oli mulle nii lähedal. Liiga lähedal. Teadsin, et kui nüüd alla annan, ei pääse ma sellest enam kunagi.
''Ära tule!'' karjatasin, kui ta veel ühe sammu tegi.
''Gretchen, ma ei saa aru,'' pomises Zane. Ta oli siiras segaduses. Mul oli temast peaaegu kahju.
''Sind pole!'' karjusin ''Sind pole olemas! Sa oled kõigest mu haige kujutlusvõime vili! Mine ära! Jäta mind rahule, kurat võtaks!''
Aga selle asemel, et lahkuda, astus Zane mulle hoopis veel ühe sammu lähemale. See oli viimane piisk karikasse. Pistsin jooksu.
Ma andsin juhtimise täielikult jalgadele üle. Ma ise ei mõelnud enam. Ma ei suutnud, ma ei osanud. Ma ei tahtnud.
Ma ei teadnud ise ka, miks ma põgenesin. Zane eest ei saanud ju tegelikult ära joosta. Sest iseenda eest ei saanud põgeneda.
Mu silmad täitusid pisaratega ja ma aina jooksin ja jooksin ja jooksin ja jooksin. Ma ei teadnud kuhu. Taipasin ainult nii palju, et mingil hetkel tormasin ühest uksest sisse, ruttasin ühest trepist üles ja vajusin mööda üht seina, mis asus ühe kabineti vastas istuli. Mul oli raske hingata. Ma ei teadnud, kas jooksmise, või nuuksete pärast.
Ma polnud enam ammu niimoodi nutnud. Pisarad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda ja need nuuksed kõlasid kohutavalt hüsteeriliselt.
Ma kartsin. Kartsin kohutavalt. Kartsin seda, mida Zane taasnägemine võis tähendada. Kartsin tuleviku pärast. Kartsin oma tundeid tema vastu, mis polnud põrmugi muutunud.
Mind avastati peagi. Kuulsin kabineti ukse avanemist ja ühe mehe vaikset, ehmunut hüüatust. See oli George. Ma olin täiesti alateadlikult tema juurde jooksnud. Tegelikult see ei üllatunud mind. Kuhu mujale mul olekski minna olnud? Koju või? Ha-ha
''Oh, taevake! Gretchen!'' hüüatas ta minu poole tormates ning maha kükitades.
Ma ei suutnud talle vastata, hakkasin hoopis veel rohkem nuuksuma.
''Rahu, rahu. Kõik on hästi. Ma olen siin,'' pomises mees mult ümber kinni võttes, ''tule, lähme minu kabinetti.'' Ta pidi mind pooleldi kandma, kuna ma ise ei olnud suuteline liikuma.
George pani mind toolile istuma ning astus ise paar sammu eemale. Ümbruse muutmine ei paistnud mu nututuju häirivat. Nuuksed jätkusid ning pisarad voolasid nagu ennegi. Kõige haigem oli see, et ma isegi ei teadnud täpselt, miks ma niimoodi vesistan. Kas tõesti ainult Zane pärast?
Nii palju, kui ma teda tähele panin, seisis George õrnalt vastu lauda nõjatudes ja jälgis mind vaikides. Ma küll ei vaadanud tema poole kordagi, kuid tundsin sellest hoolimata endal tema pilku.
Ma nutsin kaua. Vist. Ma polnud selles tegelikult kindel. Aga ühel hetkel George tüdines. Ta ajas end laua najalt püsti, tuli mulle lähemale ning kükitas nii, et meie silmad olid ühel tasandil. See sundis mind talle otsa vaatama. Tema ilusad tumepruunid silmad olid murest läbiimbunud.
''Gretchen,'' sosistas ta.
Ta oli mulle nii lähedal, et tahes-tahtmata meenutas see mulle midagi. Seda ühte veidrat päeva, kus olin tema vastu midagi tundnud. Midagi keelatut, mida üks patsient oma psühholoogi vastu kohe kindlasti tunda ei oleks tohtinud. Ja see andis mulle ühe idee.
Pikemalt mõtlemata kummardasin Georgele lähemale ja suudlesin teda. Ma polnud suudlemises eriti kogenud. Olin suudelnud ainult oma pettekujutelma- kes vist tegelikult ei läinud arvesse- ja George, millest oli ikka hulk aega möödas ning ma ei mäletanud sellest suurt midagi. Niisiis põhinesid mu teadmised põhiliselt filmidest nähtul ja raamatutest loetul. Ühesõnaga, need olid sama hästi kui olematud. Aga sellest hoolimata andsin endast parima. Sest George oli ainus, kes oleks suutnud mind Zane küüsist päästa. Kui mu plaan muidugi läbi läheb.
Mingil hetkel tundsin, et George suudleb mind vastu. Tema huuled liikusid minu omade vastas kirglikult, võiks isegi öelda, et meeleheitlikult. Nagu oleks ta minu suudlemist igatsenud juba ei tea mis ajast. Ma polnud seda oodata osanud; olin olnud enam kui kindel, et ta tõukab mu paari esimese sekundi jooksul eemale. Aga seda ei juhtunud. Tema käsi libises hoopis ümber mu piha ja tõmbas mind talle lähemale. Meie huuled liikusid aeglaselt ühes taktis. See oli isegi päris meeldiv. Nauditav. George oli vist hea suudleja.
Endalegi aru andmata nihkusin talle veel lähemale ning põimisin jalad ümber tema piha surudes end tihedalt tema vastu. Lootsin, et see pisike suudlus paneb mind teda uuesti armastama, mis oleks igal juhul olnud etem oma kujutlusvõime armastamisest, sest sellisel juhul oleksin endiselt täie mõistuse juures. Aga kõik, mida ma tundsin, oli väike kõditus kõhus. Mitte midagi plahvatuslikku, mida olin oodanud. Või mida oleksin Zanega tundnud.
Äkitselt rebis George end järsult eemale. Vajusin hingetult vastu tooli. Teadsin, et peaksin oma mõtlematu ja äärmiselt sobimatu käitumise eest vabandama, kuid ainus asi, mis mul üle huulte tuli, oli: ''Psühholoogi kohta on sul äärmiselt halb enesevalitsus.''
Tõstsin pilgu ja vaatasin Georgele otsa. Ma poleks pidanud seda tegema. Tema pilgus oli selline kahetsus ja viha enda vastu, et see oleks võinud tappa. Hetkeks olin kindel, et mitte keegi ei suudaks ennast nii palju vihata, nagu tema.
''Kurat, juba teine kord,'' pomises ta endamisi tigedalt.
''Kolmas,'' parandasin teda. Ma ei teadnud ise ka, miks seda tegin. Vahet pole, kas see oleks esimene, teine või hoopis viiesajas kord, me poleks mitte mingil juhul suudelda tohtinud.
George vaikis. Ta toetas käed aknalauale ja vaatas sealt mõtlikult välja. Mul hakkas temast kahju ja ühtäkki oli mul oma teo pärast kole häbi. Ma ju nägin, millist valu see talle tekitas. Kas võis olla, et ta tundis minu vastu midagi enamat kui mina tema vastu? Sest kui ma poleks talle meeldinud, oleks ta mu ju eemale tõuganud? Või poleks mind nii meeleheitlikult vastu suudelnud. Kui nii, siis olin teda inetult ära kasutanud.
Läksin George juurde ja panin käe lohutavalt tema õlale. Tundsin, kuidas mehe lihased minu puudutuse all pingule tõmbusid.
''Anna andeks,'' ütlesin. Mul oli tõesti kohutavalt kahju. ''Ma poleks pidanud seda tegema. Ma ei tea, mis mulle sisse läks.''
George turtsatas. Ta pööras end pisut, et mulle otsa vaadata. Tema pilgus olev viha oli nii suur, et pani mind võpatama. Olgugi, et teadsin, et see polnud minu vastu suunatud.
''Päriselt? Sina palud minult vabandust? Mina olen siin see, kes andestust anuma peaks! Issand jumal, sa võiksid minu vastu kaebuse esitada! Ma tegelikult loodan, et sa teedki seda. Minusugused perverdid peaks trellide taga olema, mitte meditsiiniasutuses töötama!'' George peaaegu karjus.
''Misasja?'' ei saanud ma aru. ''Mina ju suudlesin sind!''
''Sa ei olnud täie mõistuse juures! Ma ju nägin seda. Ma sain sellest aru. Aga selle asemel, et sind aidata, nagu normaalne psühholoog tegema peaks, kasutasin sind inetult ära!'' George hääl nõretas vihast. Ma poleks suutnud uskuda, et keegi on võimeline ennast nii palju vihkama.
Neelatasin. ''George. Kas…kas sa tunned minu vastu midagi? Midagi, mida sa tundma ei peaks?'' Ma lihtsalt pidin seda küsima. Kuigi ilmselt tegi see olukorra ainult hullemaks. Aga mida mul kaotada oli?
George ohkas ja pööras pilgu aknast välja. ''Ma vist peaksin ise lahkumisavalduse andma.''
Võtsin seda kui jaatust.

Appi, appi, appi. Vabandust nüüd minu tobeda väljendi pärast, aga see oli nüüd ikka täiega kõva! Muidugi on mul raske uskuda, et Gretchen George'i vastu midagi suurt ei tunne, sest no ausõna, kuidas on võimalik üldse mitte midagi sellise mehe vastu tunda?
Zane on muidugi paras kaabakas, aga ma olen talle tänulik välja ilmumise eest, kuna see tegevus viis omakorda selle teise juurde ja... Ma juba ütlesin, mis sellest arvan.


Ah, tead, ma nagu täiega armastan seda juttu ja otseloomulikult soovin ma kohe praegu uut osa!   

Hihi Aitäh aitäh aitäh aitäh. Ma olen nii õnnelik, et sulle see jutt meeldib . Ma nagu tõsiselt ei suuda sõnadesse panna kui hea meel mul sinu kommentaari üle on.

Sellest suudlusest veel nii palju, et tükk aega ma olin päris kindel, et seda ei juhtu. Sest ma ei osanud seda lihtsalt kuhugi paigutada. Igal juhul oleks George siis mingi räpase perverdina, kes oma patsiendi olukorda inetult ära kasutanud, tundunud. Aga siis ma mõtlesin, et miks ei võiks hoopis Gretchen George suudelda ja nii see sündiski.


Uue osaga läheb natuke kauem kui sellega. Sest mul ei ole nii palju motivatsiooni seda kirjutada. Erinevalt eelmisest.

(Miks tahtis audiocorrect Geoge nime egoks parandada? :O)

Hellõu my name is George but you can say iigõõõuuu.

Hahahahahahahhahaaha   

Super hea
Mulle on George rohkem meeldima hakanud

Tead, Gretcheni ema peaks hoopis psühhiaatri juurde minema, täielik töönarkomaan

Uut saab ka lähiajal?   

Aitäh sulle . Mul on rõõm lugeda, et sulle George meeldib.

Ma olen sinuga täiesti nõus.

Ma arvan, et mitte nii lähiajal, sest mulle ei meeldi seda (ning ka järgmist osa) kirjutada. Kohe üldse ei meeldi. Aga mul ei jää muud üle...

Muidugi võib ka ime juhtuda.

Nii. See on lõpp. Esimese osa lõpp. Kui ma selle jutuga alustasin, oligi see mõeldud lõplikuks lõpuks. Kuid kirjutamise käigus juhtus minuga üks asi, mida ma polnud kohe kuidagi oodata osanud: ma armusin George. Ja siis ma mõtlesin, et kurat küll, see ei saa, see ei tohi, niimoodi lõppeda. Ühtäkki, mul ise pole ausalt öeldes õrna aimugi kuidas, tuli mul suurepärane idee, kuidas seda juttu jätkata. Nii, et see lõppeks nii, nagu mina tahaksin.
Ma arvan, et teise osa kirjutamist alustan mõne aja pärast. Tõmban natuke hinge. Puhkan. Kogun endasse elurõõmu. Ja muide, vihjeks võin öelda, et seal tuleb paar osa ka George vaatepunktist.
Endalegi üllatuseks avastasin, kui raske mul seda viimast osa kirjutada on. Ma ei suutnud ennast lihtsalt Georgest lahti rebida, olgugi, et teadsin, et sellel jutul on hea lõpp. Aga see tundus nii kaugel olevat. Ma olin väga ligidal sellele, et Zane lõplikult perse saata ja Georgele roheline tuli anda. Kuid ma jäin endale kindlaks. Ja olen sellepärast enda üle uhke. Väga uhke.
Ja lõpuks tahaksin ma tänada oma kalleid lugejaid. Teie kommentaarid valmistasid mulle nii palju rõõmu ja tegid südame nii soojaks. Suur- suur aitäh teile. Ma arvan, et ilma teie toetuseta poleks see jutt võib olla üldse nii kaugele jõudnud.




33.
George ei tulnud mind vaatama. Ei järgmine, ülejärgmine ega isegi mitte üleülejärgmine päev. Ta polnud mind kunagi nii kauaks üksi jätnud. Hakkasin muretsema. Eriti, kui mulle meenus meie viimane kohtumine. Ja tema pilk. Ma poleks elu sees arvata osanud, et ühe inimese sisse mahub nii palju viha. Enda vastu.
Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda suuremaks mu mure muutus. Ega ta.. ega ta ometi ennast ära tappa ei plaani? Sest üksi ei suudaks ma Zane vastu võidelda. Tema oligi ainus piir normaalse maailma ja hullumeelsuse vahel.
Nüüd muutus mu mure juba väljakannatamatuks. Valisin pikemalt mõtlemata George numbri.
Tundus, et tal kulub vastamiseks terve igavik. Läksin iga hetkega aina rohkem närvi. Olin juba valmis selleks, et telefoni võtab vastu mingi naine või mees ja teatab, et George ei ole kahjuks enam elavate kirjas. Nagu…nagu isaga oli.
Enne, kui jõudsin lõplikult segi keerata, lõppes kutsumise toon.
Möödusid veel mõned pingelised sekundid ja lõpuks vastas George väsinud, väga väsinud häälega. ''Jaa?''
''George! See olen mina. G-gretchen. Ma tahtsin küsida-''
Vakatasin äkitselt. Mida ma siis õieti tahtsin? Teada, kas ta on elus? Kas temaga on kõik korras? Millal ta mind jälle vaatama tuleb?
''…kuidas sul läheb,'' lõpetas mu suu automaatselt.
George vaikis. Ainult tema hingamine andis märku, et ta pole veel kõnet lõpetanud.
''Gretchen,'' ütles ta. Tema suust kõlas, nagu oleks mu nimi kõige ilusam, kõige erilisem asi maailmas.
Vaikus. Ootasin kannatlikult.
''Ma arvan, et oleks mõistlik kui-'' alustas George, kuid tundus, et hääl jäi talle kurku kinni. Ma võisin peaaegu kuulda, kui haiget järgmiste sõnade lausumine talle tegi.
''- kui me mõnda aega ei kohtuks,'' lõpetas ta suure vaevaga. Tema hääl oli nii kähe. Selles oleva valu varjamine ei tulnud tal kuigi hästi välja.
Märkasin alles nüüd, kui kõvasti ma mobiili külge klammerdunud olin. Nagu sõltuks mu elu sellest. Võib olla mõnes mõttes sõltuski.
''George! Oota!'' hüüatasin meeleheitlikult, sest miski ütles mulle, et ta on kohe kõnet lõpetamas. ''Ma vajan sind!''
Vaikus. ''Gretchen. Ma… ma vajan aega. Ma pean need asjad enda jaoks selgeks mõtlema. Aga ma ei jäta sind üksi, seda ma luban. Lihtsalt, anna mulle natuke aega.''
Aga ma vajan sind praegu. Sina oled ainus, kes mind mõistuse juures hoiab. Need sõnad olid mul keele peal, kuid ma ei öelnud neid välja, kuigi oleksin pidanud. Kindlasti oleksin pidanud. Selle asemel ütlesin ainult: ''Hea küll. Ma saan aru. Ma.. ma mõistan sind. Aga luba mulle, et sa ei tee midagi mõtlematut. Lihtsalt võta.. võta teadmiseks, et sina oled ainus inimene, kes mulle veel jäänud on.''
''Gretchen,'' ütles George ainult.
Lõpetasin kõne. Sest kartsin, et hakkan nutma.
Võib-olla oleksin ma pidanud talle ütlema, et Zane piinab mind jälle. Siis oleks ta kõigest hoolimata mind kindlasti siiski aidanud. Ja abi ma ju vajasingi. Vahet ju pole, kas ta saadab mind hullumajja või mitte. Siis saaksin ma vähemalt terveks. Tundusin endale ühtäkki kohutavalt rumalana.
Otsustavalt valisin uuesti George numbri. Kuid tema telefon oli välja lülitatud. Kõik. Ka tema oli mu üksi jätnud. Mobiil libises mu kangete sõrmede vahelt välja. See kukkus maha ning tagakaas koos akuga lendas teisele poole tuba. Need uue aja telefonid on ikka kuradi nõrgad.
Nii siis tunduski olla kogu inimkonna poolt hüljatud. Üksi. Täiesti üksi. See oli kohutavalt sitt tunne. Ja nii kummaliselt tuttav: selle eest ma ju olingi eelmine kord põgenenud. Võib olla peaksin ma seda praegugi tegema. Aga seekord kiiremini. Kergemalt. Lihtsamalt. Kindlamalt. Ilma võimaluseta, et mingi idioot mind takistab.
Asusin otsustavalt köögi poole teele, kuid põrkasin kellegagi kokku.
''Mitmes kord see on, kui ma sind enesetappu tegemast päästan?'' küsis Zane sarkastilise muigega. Olgugi, et olukord oli kõike muud kui naljakas, paistis see teda lõbustavat.
''Päästma ei oleks just see sõna, mida mina kasutaksin,'' tähendasin kuivalt. Ilmselt oleksin pidanud ta minema kihutama või lihtsalt George juurde põgenema. Aga ma ei jaksanud. Ja paistis, et George oli mu hüljanud. Vähemalt mõneks ajaks. Nii, et kuhu mul siis minna oleks? Kes mind päris elus ootaks? Mitte keegi.
Tõstsin pea ja mu pilk kohtus Zane smaragdroheliste silmadega. Sellel hetkel taipasin, et ma võisin ju põgeneda, George juurde tormata. Kuid see ei päästaks mind. Mitte miski ei päästaks. Isegi mitte hullumaja või kõige kangemad arstirohud. Ja miks ma ei või siis õnnelik olla? Mis sellest, et mu õnn pole päris.
''Ma igatsesin sind,'' ütlesin.
Zane naeratas. Ta paistis ilmselget kergendust tundvat. ''Mina sind ka. Nii kohutavalt, et see tegi haiget.''
Sirutasin käe ning puudutasin Zane põske. Tema nahk minu käe all tundus soe ja pehme. Tõeline. Nii tõeline, et see suutis mind isegi nüüd, kus ma teadsin, et teda pole tegelikult olemas, ära petta. Ja selle pettuse ohvriks oligi mul plaanis langeda. Parem nautida elu ja olla hull, kui piinelda ja olla hull.
Zane sulges silmad ning kattis minu käe enda omaga. ''Ma tundsin sellest puudust.''
''Millest?'' ei saanud ma aru. ''Sellest, et ma su põske katsun või?'' Minu meelest polnud ma seda varem teinud.
''Ei,'' Zane suunurk mu käe all kerkis pisut. ''Sellest tundest. Nendest külmavärinatest. Liblikatest. Sinust.''
Imestasin endamisi, kui hästi ta minus valitsevaid tundeid kirjeldada oskas.
Ühtäkki põimus Zane vaba käsi ümber mu piha ja tõmbas mind talle lähemale. Toetasin pea tema õlale ning ohkasin õnnelikult.
''Gretchen. Ma luban, ei jäta sind enam kunagi üksi. Mitte kunagi. Juhtugu, mis juhtub,'' ütles ta.
Vaatasin talle valvsalt silma. ''Kas lubad?''
Seekord Zane ei naeratanud. ''Tõotan.''
Mulle endalegi ootamatult ilmus mu huulile kaval muie. ''Siis põgeneme. Lähme kuhugi kaugele. Sa võiksid mulle oma kodu näidata.''
Nuputasin endamisi, millise kodu mu kujutlusvõime suudab Zanele luua. Mu ootused olid üsna kõrged ja ma olin vägagi põnevil.
Zane oli nõus. ''Ma olen kindel, et see meeldib sulle.''
Pakkisin kähku asjad. Tegelikult ma isegi ei pannud tähele, mida ma oma vanasse koolikotti loopisin. Kuid sellel polnud ju tähtsust. Õnneks ei ole asju vaja. Olin kindel, et me Zanega suudaksime ka ainult õhust ja armastusest elada.
Uksest väljudes märkasin minu maja poole lähenevat George. Ta kõndis kiiresti, peaaegu jooksis, ning oli ilmselgelt mures. Tema mind ei näinud, kuna jäin naabrite suure paju varju. Niisiis oli minul ja Zanel- kuna teda George nagunii ei näinud- lihtne tema eest märkamatult põgeneda.
Kui George oleks varem jõudnud, oleks see lugu võinud pisut teistmoodi lõppeda. See lõpp oleks tähendanud valu, piina, kannatust. Ning mille nimel? Lihtsalt selle nimel, et kuuluda taas normaalsete inimeste sekka. Ma ei tahtnud seda.
Aga sa jäid hiljaks, mõtlesin rõõmsalt ning haarasin Zane käest kinni. See lõpp meeldis mulle palju rohkem.