Sind pole (Lõpetatud)

Ja muidugi on Zane mingi psühhopaat nüüd ja särkivärki. Ja Georg tema psühholoog ka, sellepärast ta nii närvi ka tookord läks, eks?
Okei, tegelt läheb väga huvitavaks nüüd, tahaks kohe uut osa saada

Väga huvitav teooria.
Uus osa tuleb üsna varsti.

17.
Esimesed asjad, mida teadvusele tulles kuulsin, olid hääled. Neid oli palju ja erinevaid. Mõned kostsid ligemalt, mõned kaugemalt. Mõned paistsid hüüdvat minu nime, mõned tõid kuuldavale üksikuid, tähenduseta häälikuid.
Teise asjana tundsin külma. See näpistas kogu mu keha, kuid ei olnudki väga häiriv. Võib olla olin ma sellega juba ära harjunud.
''Kuulge! Siin on keegi!'' hüüatas üks hääl üpriski minu lähedalt. Hetkeks valdas mind soov püsti tõusta ja minema tormata, et end eesootavast häbist säästa, kuid peagi sai selgeks, et mu jalad olid minu kandmiseks liiga kanged.
Nüüd lisandusid häältele ka sammud. Neid oli samuti palju. Huvitav, kas ema saatis terve sõjaväe mind otsima? Ma ei julgenud silmi avada, sest kartsin oma häbile otsa vaadata. Ehk õnnestub mul kuni haiglasse jõudmiseni minestust teeselda.
Esimesena minuni jõudnud inimene vist kükitas, sest tundsin tema hingeõhku oma näol.
''See ongi tema!'' hõikas ta. Hääl oli võõras, kuid kuulus kindlasti mehele. Kuulsin lähenevaid samme aina selgemalt. Kohe-kohe jõuab minuni ema.
Võõras mees andis mu põsele paar õrna laksu. Kortsutasin automaatselt kulmu. See oli viga.
''Hei! Gretchen, kas sa kuuled mind?'' nõudis meeshääl, nüüd otse minuga rääkides. Enne, kui jõudsin suu avada, saabusid kohale ka ülejäänud.
''Gretchen!'' luksatas ema ja vajus minu peale. Avasin silmad ja vaatasin otse tema pisaratest märga näkku. Minu pilku nähes nuuksatas ta valjemini ja tõmbas mu enda vastu.
Keegi asetas käe ema õlale, katkestades nii meie taaskohtumise rõõmu. ''Vabandage, proua, aga me peame ta nüüd haiglasse viima.''
Taipasin mõningase hilinemisega, et rääkija oli see sama mees, kes mu leidis. Tugevad käed tõstsid mu üles ja asetasid kanderaamile. Pigistasin silmad kinni, sest ei tahtnud otsa vaadata kõigile silmapaaridele, mis mind jälgisid. Mul oli piinlik. Kirjeldamatult piinlik.
Tundsin, kuidas mind autosse tõsteti ning julgesin uuesti silmalauge paotada. Mulle laotati peale mitu paksu tekki ja kohe vallutasid mu keha mõnusad soojalained.
Kuulsin, kuidas autosse astusid veel paar inimest. Üks oli ema, kes endiselt värises, ja kohe tema taga oli George.
Mida asja? Kissitasin silmi veendumaks, et oln õigesti näinud. Jah. Oligi tema. Mida kuradit ta siit otsib? Ma ei osanudki öelda, kas olin pigem vihane või üllatunud. Küllap natuke mõlemat.
Järsku lõi mu kätte terav valu.
''Ai, raisk!'' karjatasin. Kõik autosviibijad võpatasid.
''Gretchen,'' manitses ema, tema pisaratega kaetud põsed läksid punaseks. Mulle süsti teinud õde vaatas mind hävitava pilguga. Ainus, kes muigas, oli George. Aga ma võisin ka eksida, sest kui ma uuesti tema poole kiiikasin, oli ta tõsise ilme esile mananud
Seekord sain õnneks eraldi palati. Mind tõsteti ühesse valge tekiga kaetud vooditest. Üritasin oma ümber sagivatele õdedele mitte tähelepanu pöörata. Kuid kui nad hakkasid mu riideid seljast sikutama, ei suutnud ma end tagasi hoida ja küsisin, kas ma võin riided iseseisvalt tualetis ära vahetada. Otseloomulikult eirati mu palvet, aga see-eest tegin ma kõik, et oma ebamugavust välja näidata.
Lõpuks, kui mul oli seljas lohvakas haiglapidžaama ja ma olin armutult tilguti külge aheldatud, lahkusid õed rahulolevalt. Ainus, kes mu voodi kõrvale jäi, oli ema. George oli kuhugi kadunud. Võib olla tuli ta kaasa ainult selleks, et tasuta sõitu haiglasse saada.
Ema silitas õrnalt mu juukseid. Aina uued ja uued pisarad langesid mu tekile. Tahtsin ise ka nutta. Emale tekitatud valu ning häbi pärast.
''Miks?'' sosistas ema.
Ma teadsin, et ta millalgi midagi sellist küsib ja olin sobiva vale juba ammu valmis mõelnud.
''Ma tahtsin peale kooli metsa minna. Sa ju tead, et loodus rahustab mind. Aga äkki tuli mulle nõrkus peale ning järgmisel hetkel olingi lumehanges.''
Ema paistis mind uskuma jäävat. Või siis üritas ta ennast veenda, et ma räägin tõtt. ''See tuleb sellest, et sa ei söö.''
Noogutasin. ''Ma tean.''
Ema istus mu voodiservale ning suudles mind põsele. ''Mul on vaja paar tööasja korda ajada. Homme näeme. Ma toon sulle puuvilju.''
Nende sõnadega ta lahkus. Taaskord oli ta valinud minu asemel töö. Jäin talle järele vaatama ja lasin paaril kinnihoitud pisaral põgeneda.
Kahjuks ei saanud ma jääda kauaks üksindust nautima. Tugev kohvilõhn tungis mu ninna enne kui selle kohale toonud isik välja ilmus. George astus kindlal sammul minu voodi poole. Tema näoilme oli tõsine.
''Issand jumal. Kas sa piserdad endale seda kohvi peale või?'' ütlesin sarkastilise muigega, lootes sellega meie vahel aina kasvavat pinget maandada.
Karm mask jäi George näole. ''Minul küll naljatuju pole.''
Ohkasin. ''Siis ma pean meie mõlema eest naerma.'' No tõepoolest! Seda tujurikkujat polnud siia, kus valitses niigi sünge meeleolu, küll vaja.
George vedas mu voodi kõrvale tooli, istus sellele ja ristas jalad. ''Sa läksid teda otsima, on mul õigus?'' pakkus ta, pannes kohe täppi.
''Ei. Ma läksin metsa seeni korjama,'' ütlesin turtsakalt.
George ei naernud ega hakanud mind ka valetamise- olgugi, et see oli tegelikult sarkasm- pärast hurjutama. Muidugi me polnud ju tema kabinetis ja siin tema pisike reeglike ei kehtinud. Aga ikkagi.
Hakkasin George läbitungiva pilgu all nihelema. ''Jah. Ma läksin teda otsima, sest teda polnud järve ääres. Aga me olime ju eile kokku leppinud, et kohtume seal. Kui ma ta kätte saan, keeran tal kaela kahekorra. Kõik oli enne nii ilus. Ma tundsin end jälle ülepikaaja õnnelikuna.''
Tundsin, kuidas sõnad iseenesest mu suust välja voolasid. Ilmselt pidin ma ennast kellelegi tühjaks valama ja George oli ainus, kes mul praegu käepärast oli. Mind ei huvitanud, et tõenäoliselt loeb ta mu sõnade vahelt välja midagi, mis mind tema silmis hulluks teeb.
George kuulas mind tähelepanelikult. Tema tõsine pilk oli asendunud murelikuga. ''Kas ta on varem ka niimoodi teinud?''
''Mitte päris. Aga ükskord polnud teda ka järve ääres, kui ma sinna läksin.''
''Aga muidu oled sa alati sinna minnes ta eest leidnud?'' küsis George edasi.
Noogitasin. Oma üllatuseks ei tundnudki ma soovi talle midagi sarkastilist või ninakat vastu nähvata.
''Millal te esimest korda kohtusite?'' küsis George.
Pöörasin pea kõrvale ning jälgisin mõnda aega, kuidas ravim mööda voolikut ja läbi kanüüli mu verre voolas. ''Nädal päras mu enesetapu-katset, kui ma teist korda proovisin. Ta sattus mulle peale ja takistas mind.''
Ma ei vaadanud George poole, sest kartsin näha tema nägu, kuid kuna ta ei öelnud tükk aega midagi, andsin alla ja vaatasin talle otse silma. Meie pilgud kohtusid. Tundus, nagu üritaks ta välja uurida, kas ma jätan midagi rääkimata.
Lõpuks asetas George hetkeks käe õrnalt minu randmele. Võpatasin ja tundsin, kuidas minust käis läbi värin. Millepärast ta seda tegi?
''Ma ootan sind enda juurde, kui sa haiglast välja pääsed.''

Georg vist teab midagi mida mina ei tea ja see ei ole üldse lahe:S

Ta aimab midagi. Ja hea pole see tõesti üldse.

Kuidagi kaua aega on möödunud...

On tõesti
Ma olen tükk aega üritanud ennast kokku võtta ja midagi kirja panna aga inspiratsioonist jääb puudu.
Aga ma võtan endale eesmärgiks nädalavahetuseks uue osa kirjutada.

Oeh, see oleks super!

Ma lugesin ka jutu läbi. Väga meeldis .

Cilen, Jah Nüüd on eesmärk olemas.
Shadowpaw, Aitäh

Ohh, kuhu Zane on kadunud?
ootan teda tagasi :)
hmm.....ja see George kohe ajab närvi, mulle ei meeldi saladuslikud tüübid
Et nagu rääkigu suu puhtaks
aga muidu väga super oli jälle ja igatsusega UUT!

Mulle nii meeldib!
Aga mina tahan ka Zane'i
ZANE'i ja UUT

Mulle ka väga meeldib!
UUT ja Zane'iga ning ruttu! Palun...

Mul on hea meel, et teile meeldib.
Ma arvan, et hakan uut Zanega osa täna kirjutama, siis ehk jõuan nädalavahetuseks valmis. :)

18.
Mind haiglast koju sõidutades ei rääkinud ema sõnagi. Tema pilk oli ainiti aknast välja suunatud ja tema sõrmed pigistasid rooli nii kõvasti, et olid valgeks tõmbunud. Kas ta oli vihane?
Kiikasin vargsi ema poole. Ilme tema näol oli loetamatu. Minu pilku endal tajudes kallutas ta pisut pead, endiselt ühe silmaga teed jälgides.
''On kõik korras?'' küsisin arglikult.
Ema ohkas ja pööras pilgu uuesti teele. Ta vaikis tükk aega. Kartsin, et rool tema tugevnenud haardes puruneb peagi tükkideks.
Järsku langes ema särgikaelusesse üksik pisar, millele järgnes terve rodu.
''Ema?'' ütlesin ehmunult ning asetasin sõrmed tema käigukangi hoidvale käele. Ta peatas auto, sest aina tihenevad nuuksed muutsid edasi sõitmise võimatuks.
''Isaga on halvasti,'' suutis ta lõpuks öelda.
Mul läks südame alt külmaks. Tahtsin oksendada, kuid mu kehas polnud midagi, mida väljutada. Tahtsin karjuda, kuid mul polnud häält. Tahtsin nutta, kuid mul polnud pisaraid.
Kõik, mida ma teha suutsin, oli ema tummalt vaadata. Ta oli pea roolile toetanud ja nuuksus nüüd ohjeldamatult.
Miks? Miks just isa? Mida ta teinud oli? Millega ta selle ära teenis? Kas sellega, et oli minu jaoks alati olemas? Kas sellega, et ta oli ainus, kes mind tingimusteta ja siiralt armastas?
Viimaks suutis ema end uuesti kokku võtta. Ta käivitas auto ning käitus nii, nagu poleks midagi juhtunud. Ainult selle vahega, et tema silmad, mis teed jälgisid, olid nüüd punased. Ja tal paistis piinlik olevat.
Kui ema meie maja ees peatus, kinkis ta mulle kurva varjundiga naeratuse. ''Ma ei jõua enne kümmet,'' ütles ta pisut kähedalt, ''külmkapis on pitsat.''
Tüüpiline. Selle asemel, et oma mured alkoholi uputada, uputas ema need hoopis töösse. Kergitasin huuled kergeks naeratuseks, mis paistis olevat tema oma koopia. ''Hästi. Näeme.''
Niipea, kui tuppa olin jõudnud, haarasin telefoni ja valisin isa numbri. Ma tahtsin oma kõrvaga veenduda, et ta on elus.
Telefon kutsus. Möödus mitu närvekõditavat sekundit.
''Jah?'' ütles kellegi kähe, sosinast vaid pisut valjem hääl. Taipasin mõninga hilinemisega, et see kuulus isale. Emal oli õigus. Tema olukord oli tunduvalt hullem. Kuid kõigest hoolimata tundsin kergendust. Ta oli elus. Ta hingas veel, rääkis ja oli ikka minu jaoks olemas. Armastas mind.
''Isa!'' pahvatasin. Ühtäkki leidsid pisarad, mis olid enne kadunud, tee tagasi mu silmadesse. Tükk aega ei suutnud ma midagi peale nuuksete kuuldavale tuua. Mulle tundus, et isa nuttis koos minuga, sest tema niigi nõrgad hingetõmbed olid järsku katkendlikuks muutunud.
''Palun ära nuta,'' anusin teda nuuksete vahelt, ''sa pead jõudu kokku hoidma.''
Lisaks oli mul kirjeldamatult valus tema nuukseid kuulata.
''Gretchen,'' sosistas isa. Tema hääl oli, hoolimata kähedusest, armastusest tulvil ja selles oli isegi pisike rõõmunoot, ''mul on hea meel...'' Ta vaikis natuke aega ning paistis järgmiseks lausepooleks jõudu koguvat.
''...et sinuga kõik korras on,'' lõpetas ta.
''Ma soovin, et saaksin sinu kohta sama öelda,'' pomisesin.
Kostis kerge, turtsatust meenutav, heli. Kas isa naeris?
''Mul on hea meel, et sa asja huumoriga võtad,'' märkisin, tundes ka enda huulil kerget naeratusevinet.
Veel üks naeruturtsatust meenutav heli.
Järsku tormas minu juurde väike paharett, kes oli enne söömisega liiga hõivatud olnud. Ta kargles rõõmsalt üles-alla ja toetas esikäpad minu põlvedele, saba hoogsalt vehklemas.
''Kas ma juba rääksin sulle, et ema võttis koera?'' pärisin.
''Ei,'' sosistas isa, ''kas te võtsite ta minu asemele?''
Mu naeratus tuhmus. Otsustasin teeselda, et ei kuulnud, mida ta ütles ja rääkisin talle lõbusaid lugusid Georgest. Hoolimata sellest, et mõtlesin pooled neist ise välja või muutsin olemasolevaid naljakamaks, oli asi seda väärt. Nutt muutus naeruks.
Kõne lõpetades tundsin ennast tunduvalt paremini, kui oleksin loota osanud. Piserdasin kipitavatele silmadele pisut külma vett peale, ajasin George mööda tube taga ja sõin ära külmkapis oleva pitsa.
Lõpuks vajusin diivanile. Hakkasin sihitult erinevatele telekanalitele klõpsima, aeg-ajalt rohelist teed rüübates. Jäin pidama ühe armastusest nõretava teismelistefilmi peal. Mulle meenus, kuidas me isaga ühe sellise filmi üle naersime ja mu suunurk kerkis pisut.
Nautisin parajasti vaadet meespeategelase katmata ülakehale, kui koputus uksele mind tardumusest välja tõi. Heitsin pilgu kellale. See näitas alles pool kümmet. Teadsin, et koputaja ei saa ema olla. Hetkeks valdas mind lootus, et ukse taga on isa, kes ütleb, et kogu see jutt haigusest oli nali ning tuleb igaveseks tagasi. Aga see oli liiga hea, et tõsi olla. Pealegi olin kindel, et ükski terve mõistusega inimene ei teeskleks sellist haigust.
Tõmbasin paar korda kätega läbi juuste ning avasin ukse. Seal seisis Zane, üksikud lumeräitsakad juustes.
Kortsutasin kulmu, tundes salaja uhkust, et polnud talle eufooriliselt kaela hüpanud. Sest tegelikult oli ainus emotsioon, mis mind teda nähes valdas, rõõm.
''Suvatsesid ka lõpuks välja ilmuda,'' märkisin, süstides oma häälde nii palju viha, kui vähegi suutsin.
''Gretchen. Anna andeks. Ma-'' alustas ta.
Sirutasin käe keelavalt välja. ''Las ma arvan. Sul tuli midagi ootamatut ja edasilükkamatut vahele.'' Seekord polnud jäisus minu hääles teesklus.
Zane ei öelnud midagi. Ta lihtsalt vaatas mulle tummalt otsa. Ja tema pilgus oli valu. Siiras valu. Astusin talle alateadlikult lähemale ja vaatasin otse tema silmadesse, mis olid nüüd veekalvel. Liiga palju valu. Olin täna liiga palju valu näinud, kuulnud ja tundnud. Ma ei suutnud seda enam taluda.
Tõmbasin ta sõnagi lausumata oma embusesse. Tema käed põimusid tugevalt ümber minu.
Nii tugevalt, et see oli valus, kuid samaaegselt ka kirjeldamatult hea. Turvaline. Seisime seal mõnda aega, pakkudes üksteisele tuge, mida mõlemad vajasime.
Järsku läks uks uuesti lahti. Seekord oli tulijaks ema. Hüppasin välkkiirelt Zanest eemale. Kuid oli juba liiga hilja. Ema seisis tardunult, pillates käest toidukoti. Sealt veeres välja üksik õun, mida George kohe uudishimulikult nuuskima hakkas.
Hingasin sügavalt sisse. ''Ema, saa tuttavaks. See on Zane.''
Ema oli kui paigale naelutatud. Tema silmad olid õudusest pärani ja tema näojooned väänusid minu sõnu kuuldes šokist.
''Aga Gretchen,'' suutis ta viimaks väriseval häälel pomiseda, ''sinu kõrval ei seisa ju kedagi.''

Mida?

Ainus, mis pähe tuli, kui viimast lauset lugesin. Ma tõesti ei oska muud öelda.
Nüüd ootan ma k o h u t a v a l t uut osa.

Haha
Ma olen selle lause kirjutamist oodanud sellest ajast peale, kui ma seda juttu alustasin.

Oh juudas! Ei oleee niiiii!!!!
Zane on surnud?
ning kas George aimaski seda? O.o
Loodan siiski et Zane on eluus ning et asjale on mingi mõistlik seletus :)
aga ikkkagi UUT tahaks!

See, mis Zane täpsemalt on, selgub järgmises osas. Ja George aimas seda tõesti.

Misasja?
See oli küll väga ootamatu. Tahaks uut osa juba!

Tore
Järgmisel nädalavahetusel

Zane oli lihtsalt G. kujutelm, millest ka George teadis?!?!?!?!?!?!?!!?


Aahhhhh, sa veel tapad mu niiviisi.

Täitsa õige

Nüüd olen ma segaduses
Ootan suure huviga uut osa, et teada saada, mida Zane endast kujutab.
UUT Palun...

Ma katsun nädalavahetuseks valmis saada.