Sind pole (Lõpetatud)

[u] Ma jällegi loodan veel, et G jälle enesetappu ei teeks, kui ta isa....nohjäh. Igatahes jaa, keelatud armastus on ülipõnev ja ohtlik isegi mõnikord, kui see muidugi siin juhtuma peaks, siis pole ka väga hullu G ise valib mis talle parem on :) loodan, et ema väga joodikuks ei hakka, kuigi ta on jahh kõva mutt, peaks mainima siis su kutsu peab küll hüperaktiivne olema, kuna siin jutus küll nii ja tahaks ka teada kuna uus osa tuleb? :) PS. kirjavigu minu arust väga pole, kuigi ma olen üpris halb märkaja kahjuks mõni tuli kindlasti sisse, aganoh...kõigil juhtub, isegi raamatutes vahel vead sees ahh, mis ma siin ikka patran nii pikalt, väga meeldis ja jahh

George hoiab tal silma peal. Ja tema ema matab ennast veel rohkem töösse (kui see võimalik on) .
Mu koer oligi kutsikana megahüperaktiivne. Praegu on ta õnneks natuke tagasi tõmbunud.
Ma arvan ise ka, et kindlasti pesitseb mul siin kuskil mõni viga.

No see on ikka hea, et George tal silma peal hoiab ja kuidagi nii....kaitsev (?) on kuigi ta ema võiks G-d rohkem aidata või värkki :) hehe, eks kutsikad ongi sellised nummid ja suuuure tähelepanuvajadusega ning aus olla, siis vigadega jutt on üpriski hästi loetav ja minupärast polegi neid vaja nii väga uuesti parandada :) ja vabandan, et nii väga kommenteerin :) AGA IKKAGI PEAB SELLE TÄHTSA KÜSIMUSE KA ESITAMA: KAS UUS OSA JUBA PAISTAB?

Gretcheni ema üritab ka aidata, aga see ei tule tal eriti hästi välja. Ja George on tōepoolest natuke kaitsev. Kutsikad on armsad küll, aga nendega on ka päris palju jamamist. . Ja mulle meeldib kommentaare saada. Väga meeldib. . Uue osa saab vist homseks. Mul on juba palju mõtteid kogunenud.

nojhh, aga vähemalt ta ema üritab :) ja George kohta ma enam midagi ei ütle, eks kui uusi osasid tuleb, siis otsustan, mida ta endast rohkem kujutab Ooja, kutsikad sellised ongi kuigi üks asi võiks veel olla- G-l võiks kasvõi üks sõbranna olla ju Jeej, olen happy, et sul uued mõtted ja et uut osa pole vaja enam kaua oodata :)

Üritamine on pool võitu. Ma loodan, et su arvamus George osas muutub ikka paremaks, mitte halvemaks. :) Ja ma katsun G sōprade osas midagi ette vōtta.

jaaaah, loodan ka, et see ikka paremuse poole triiviks :) Jeeej, kui sõbrad siis pidu!

Ja kuidas veel.

14.
Ma ei teadnud, kas koju minnes kepslesin rohkem mina või väike paharett. Ainus asi, milles sain kindel olla, oli see, et ma polnud ennast kunagi nii õnnelikuna tundnud. Isegi mitte siis, kui sain tunnistusele kõik viied ega ka siis, kui pääsesin suvel vanavanemate kanafarmi tööle minemisest. Arvasin, et kui oma rõõmu laiali jaotan, jätkub sellest tervele Aafrikale ja jääb veel ülegi.
Mind ei häirinud see, et homme oli esmaspäev ja mind ootas ees suur kuhi koduseid töid. Mind ei häirinud see, et kukkusin koduteel mitu korda pikali. Mind ei häirinud isegi see, et ema polnud lõunat valmistanud.
Kuid selle asemel, et korraliku tütre kombel ise süüa teha, valasin Georgele vett -ta jõi ahnelt, ajades pool kausi sisust köögipõrandale- ja helistasin vanaemale, et teda kutsika eest tänada.
''Ja?'' ütles vanaema entusiastlikult. Ma pidin telefonitoru kõrvast mitme sentimeetri kaugusele sirutama. Nimelt oli vanaemal nii ebameeldivalt vali hääl, et temaga rääkides tuli vähemalt poole meetri kaugusel seista, et mitte oma kõrvadele pöördumatuid kahjustsi tekitada. Võib olla sellepärast vanaisa nii halvasti kuuliski.
''Tšau, vanaema. Mina olen,'' ütlesin.
''Tsau, tsau. Kuidas sul läheb?'' päris ta rõõmsameelselt.
''Suurepäraselt,'' vastasin. ''Kuidas kanad elavad? Ja kuidas Dobyl läheb? Miks te ei öelnud mulle, et koera võtsite?'' pärisin süüdistavalt.
''Oi, kullake, millest sa räägid? Kes see Doby on? Ja sa ju tead, et me ei võtaks mitte kunagi koera, kanad läheksid ogaraks,'' kostis vanaema ehmunult.
Misasja? Kas vanaema oli tõesti nii vanaks jäänud, et ei mäletanud oma koduloomigi? Või siis rääkis ta tõtt ja hoopis ema oli valetanud? Mulle meenus, et kunagi ammu oli keegi koeravõtmise jutuks toonud ja vanaema oli sellepeale peaaegu minestanud ning teatanud, et tema kolib sel juhul koos kanadega välja.
''Ema tõi eile õhtul kutsika koju ja ütles, et ta on teie koera poeg,'' seletasin.
''Oi!'' hüüatas vanaema nii kõvasti, et ma oleksin telefoni peaaegu maha pillanud, ''saad sa palun oma ema kutsuda?''
''Mis juhtus?'' küsisin.
''Lihtsalt kustu oma ema,'' palus vanaema. Kuulsin kuidas ta teiselpool toru närviliselt hingeldas. Ilmselt oli ta tõelise jama kokku keeranud.
''Ema!'' hüüdsin, ''sinuga tahetakse rääkida.''
''Too telefon siia,'' hüüdis ema vastu. Tema hääl oli ettevaatlik, andes mõista allasurutud tunnetest. Võib olla arvas ta, et helistajaks on isa?
''Nägemist, vanaema. Tervita kanu,'' pomisesin. Vanaema oli mulle vastamiseks liiga närvis.
Ulatasin telefonitoru emale ning sulgesin enda järel ukse. Kuid kuna ma teadsin, et juttu tuleb minust surusin kõrva vastu lukuauku.
''Oi, kullake, ma olen ikka selline tainapea,'' halas vanaema. Olin esimest korda elus tänulik tema ebanormaalselt valju hääle üle, mis kostus minuni nii selgelt, nagu ta oleks täpselt minu kõrval seisnud.
''Ma unustasin selle Doby-jama täitsa ära ja ütlesin Gretchenile, et meil pole mingit koera.'' Kuuldavasti polnud vanaema pisaratest kaugel. Mul hakkas temast kahju.
''Sa tegid mida?'' nõudis ema tigedalt. Tema hääletoon oli järsku väga jäiseks muutunud. Mille pagana pärast ta nii kuri oli? Võdistasin õlgu ja tundsin vanaemale veel rohkem kaasa.
''Anna andeks, kullake,'' nuuksus vanaema.
''Mina pole ainus, kelle käest sa vabandust paluma pead,'' nähvas ema läbi hammaste.
Misasja ta nüüd rääkis? Kikitasin veel rohkem kõrvu.
''Ah?'' päris vanaema. Paistis, et ka tema ei saanud väga hästi aru.
Ema oigas. ''Ma ju rääkisin sulle. Koeravõtmine oli tema psühholoogi idee, et Gretchen ennast nii üksikuna ei tunneks. Lisaks pakkus ta, et ma võiksin öelda, et kutsikas pärineb meie tuttavatelt, kellel polnud sellega midagi teha, selleks, et meie plaan nii läbinähtav poleks,'' selgitas ema.
Mida kuradit? See kõik oli George idee? Muigasin rõõmutult. Nüüd sobis George nimi kutsikale veel ideaalsemalt. Võib olla olingi ma kuidagi alateadlikult aimanud, et George käsi on kuidagi mängus ja seetõttu kutsikale sellise nime valinud.
''Aaa,'' ütles vanaema nii valjult, et isegi mina, kes ma olin telefonist mitme meetri kaugusel, pidin kõrvad kinni katma, ''mul läks täitsa meelest ära.''
''Näha on,'' tähendas ema kuivalt, ''ja kas sa võiksid palun natuke vaiksemalt rääkida? Ma ei taha, et kogu naabruskond meie vestlust pealt kuuleks.''
''Mida?'' päris vanaema solvunult. ''Ma räägin ju täitsa normaalselt.''
Ema ohkas. ''Kindel see. Kuule, kas sa saad mulle selle munakoogi retsepti anda, mida sa eelmine kord pakkusid, ma tahaks seda täna õhtuks teha.''
Jutt toidust tõi mulle midagi väga jubedat meelde. Ma olin oma Rafaello järve äärde jätnud. Kuradi kuradi kurat.
Hüppasin püsti, äratades sellega üles väikese pahareti, kes paistis arvavat, et saab täna topelt jalutuskäigu. Plaanisin alguses ta kaasa võtta, kuid arvasin, et ta aeglustab mind liiga palju.
''Ma olen kohe tagasi,'' lubasin, tormasin uksest välja ning pistsin järve poole punuma. Otseloomulikult kukkusin paar korda selili, kuid jõudsin viimaks õnnelikult kohale. Kiirustasin pingi juurde, kuhu olin kommikarbi pillanud. Aga seda polnud seal. Tahtsin nutta. Kõik oli enne nii ilus olnud ja nüüd tuli selline pauk. Kindlasti sõi mingi loll kodutu mu kommid ära. Minu armsad, väikesed, kookoshelvestega kaetud suussulavad kommikesed.
Tagasi koju kõmpides, vahtisin iga möödujat altkulmu. Üks inimene sõi midagi, mis meenutas Raffaellot ja ma oleksin talle äärepealt kallale karanud.
Jah, ma hakkasin vist tõepoolest hulluks minema.
*
Hommikuks polnud mu eilse päeva heast tujust kübetki järel. Peamiselt sellepärast, et mu teadmata kadunud Raffaello polnud endiselt välja ilmunud. Kuid selles oli oma osa ka lõpetamata matemaatikaülesannetel, mille kallal olin pool ööd vaeva näinud ja asjaolul, et pidin hommikusöögiks ema tehtud munakooki sööma. See oli tõsiselt jäle ning maitses nagu lömastatud keedumunad suhkruga. Juba sellele mõtlemine ajas mind öökima.
Isegi väikese pahareti hommikume iladušš ei muutnud mu tuju paremaks. Aga mõte, et näen peagi jälle Zane, andis mulle nii palju jõudu, et suutsin end lõpuks püsti ajada. Väike paharett liputas ootusärevalt saba, kui ma riideid vahetasin. Ilmselt lootis ta, et me läheme jalutama. Soovisin kogu hingest, et see olekski nii. Ma eelistaksin iga kell veeta hommikupoolik oma koeraga kui umbses klassiruumis passida.
Kööki minnes palvetasin, et ema oleks juba tööle läinud ja ma ei peaks tegema näo, et jumaldan tema kooki. Aga justkui minu kiuste istus ta säravalt naeratades köögilaua taga ning lükkas munakoogi taldriku minu poole.
''Tere hommikust,'' ütles ta mahedalt, ''ma pean täna hiljem tööle minema ja võin ise nõud ära pesta.''
No tore! Miks just täna? Jõllitasin koogitükki ja tundsin, kuidas okse kurku tõuseb. Miks vanaema pidi selle jäleda retsepti välja mõtlema?
''Võta ometi istet ja söö. Ega see üks tükike sind siis paksemaks ei tee. Ja hommikul ongi kaloreid vaja,'' ütles ema.
Neelatasin. ''Ee..tegelikult mul kõhus keerab. Ma parema meelega hommikust ei sööks. Aga ma võin koogi kooli kaasa võtta,'' lisasin ema pettunud ilmet nähes.
''Gretchen. Mitu korda sa eile sõid?'' nõudis ema äkki.
Hea küsimus. Hommikusöögi jätsin vahele, sest pidin paharetiga jalutama minema ja tagasi jõudsin alles lõunaks, kus tuli sada muud asja vahele ning suurema osa pärastlõunast leinasin oma Raffaellot. Pidin kahetsusega tõdema, et ema ebaõnnestunud munakook, oli eile minu ainus söök.
''Ma ei lugenud päris täpselt,'' ütlesin ebalevalt.
''Ma olen sinu pärast mures, Gretchen,'' teatas ema.
''Pole põhjust,'' ütlesin kähku.
Ema lükkas taldriku minu poole. ''Siis söö.''
Võtsin väikese tüki lusika peale ning pistsin selle suhu. Mõtle Zanele, käskisin ennast ja pigistasin seda ollust neelates silmad kinni.
''Kas sulle ei maitse?'' päris ema murelikult.
''Ei. Nalja teed? See on suurepärane!'' väitsin ja võtsin selle tõestuseks veel paar suutäit. Uhh. Ma pidin siit kiiresti pääsema. Heitsin pilgu kellale. ''Oi, juba nii palju. Ma pean enne tunde ühe töö järgi tegema.''
Ema vaatas mind umbuskilku pilguga.
''Ma söön tee peal,'' lubasin ja haarasin taldriku kaasa.

Nii kahju, et Gretchen oma Raffaello maha jättis, aga Zane korjas selle üles ja annab talle selle tagasi, eks?

Veel, et ma ei kujuta ette, et võtaksin taldriku kooliteele kaasa? Mis ta sööb jalutades selle tühjaks ning siis pistab taldriku pärast koolikotti? Ah, ilmselt annab selle tegelikult oma kutsikale

See selleks... Ma pakun, et järgmises osas on George

Ei korjanud, keegi jōudis need enne ära süüa. Ja G viskab koogi koos taldrikuga esimesse ettejuhtuvasse prügikasti . Järgmises osas on vist võib olla jah nautke George. Või siis palju.

Kurrrrrrrrrat, inim-George on niiii nunnnnuuu, isegi kui teda selles osas ei olnud.

See on küll tore.

Jeeeeej, väga rõõmus, et jälle uus osa tuli :) Alguses ma vaatasin, et ohha, eriti pikk osa, aga kui läbi lugesin, siis tundus nagu oli ainult paar sekundit möödas
Küllap see lihtsalt heaaa jutt
Ja miks siin osas žane polnud
Ning see Georg...oioiiiii, mis sala sepitsused tal Gretcheni ees veel on?
Aga enivei, mulle ikkagi väga meeldis ja UUT!

Jaa, ma olen osade pikkuse suhtes pisikesi edusamme tegema hakanud. Järgmine ja ülejärgmine osa on George päralt ja Zane sinna vist ei mahu.
Aitäh ka

15.
Suure seinakella tasane tiksumine oli taustaks ajalooõpetaja igavale, monotoonsele loengule. Tõstsin pilgu vihikuservale sirgeldatud kujunditelt ja lasin sellel üle klassi käia. Ainus, kes paistis õpetaja jutu vastu huvi tundvat, oli Victor. Ta kuulas, suu ammuli ja kummardus aeg-ajalt märkmeid tegema. Imestasin endamisi, kuidas ta sellest ühetoonilisest pominast midagi välja lugeda suutis, samal ajal kui minu vihikus ilutses ainult pealkiri ja terve rida erinevaid mustreid.
Pöörasin pead, et vaadata, millega klassi tagumises osas istuvad õpilased tegelevad. Enamik vestles oma pinginaabriga, kuid oli ka neid, kes telefonis surfasid. Minuni jõudsid üksikus lausekatked, millele ma tähelepanu ei pööranud.
Lõpuks jäi mu pilk pidama Maryl ja Kaylal, kes minust üks pink eespool istusid. Kayla magas, pea lauale toetatud ja Mary jälgis huvitult õpetajat. Järsku, justkui minu pilku tunnetades, pööras ta ümber. Tüdruku näole ilmus sõbralik naeratus.
''Igav?'' küsis ta.
''Ja kuidas veel,'' vastasin. ''Aga vähemalt püsin ma ärkvel,'' lisasin Kayla poole osutades.
Mary naeratus tuhmus pisut. ''Tal oli raske nädalavahetus. Ja nädalavahetusest rääkides-miks sind peol polnud?''
Pilgutasin juhmilt silmi. ''Peol?''
''Jah. Kas ma ei kutsunud sind oma sünnipäevale? Veider. Mulle tundus, nagu oleksin kutsunud.''
Öeldu jõudis mulle mõne sekundi järel kohale. Pagan. Ma olin Mary sünnipäeva täiesti ära unustanud. Võib olla oli see olnud minu ainus võimalus oma sotsiaalset staatust klassis tõsta.
''Oh issand. Ma, ee... Mul tuli midagi vahele. Aga palju õnne sulle tagant-''
''Mary ja Gretchen. Palun olge vaikselt,'' ütles õpetaja äkitselt häält tõstes. Kogu klassi tähelepanu oli meil. Isegi Kayla tõstis pea ja vaatas uniselt ruumis ringi. Tundsin, kuidas näost üleni punaseks läksin. Mind polnud mitte keegi kunagi tunnis korrarikkumise eest keelanud. Põhiliselt sellepärast, et mul polnud kedagi, kellega rääkida.
''Vabandust,'' pomises Mary siiralt, mind sedasi vastamisest säästes, ''ma lihtsalt küsisin Gretchenilt Roosevelti kohta.''
Õpetaja näole ilmus solvunud ilme. ''Ma arvan, et tean Rooseveldist natuke rohkem kui Gretchen. Nii et samahästi oleksid sa võinud seda ka minu käest küsida.''
Mary paistis kimbatuses olevat.
''Ta ei tahtnud teid segada. Te olite oma loengusse nii süvenenud,'' ütlesin endalegi ootamatult pisut väriseval häälel.
Klass muutus haudvaikseks. Tundsin endal kõigi ruumisviibijate puurivaid pilke. Mu nägu läks veel punasemaks ja ma hakkasin öeldut tõsiselt kahetsema.
Kuid siis asendus piinlik vaikus valju naeruga. Vaatasin segaduses olles klassis ringi. Mary tõstis minu poole heakskiitvalt pödla.
Ainuke, kes ei naernud, oli õpetaja. Ta vahtis mind ammulisui. Kuid ma ei hoolinud sellest. Ma olin oma klassikaaslased naerma ajanud. Ja see tunne oli pagana hea.
*
Istusin ooteruumi kipakal puutoolil ja vaatasin kannatamatult George kabineti ukse poole, kust kostis summutatud hääli.
Pärast mõnehetkelist tuima passimist haarasin kotist füüsikaõpiku, et uus teema üle korrata. Mu mõtted rändasid pidevalt Zanele ja ajaloos toimunule, ning ma pidin teksti mitu korda läbi lugema, enne kui selle sisule pihta sain.
Plaanisin just matemaatika ette võtta, kui uks avanes. Sealt astus väja punapäine suurte silmade ja ümmarguse näoga kõhn, umbes minuvanune tüdruk. Tema järel tuli George, kes mööda koridori minema jalutas öeldes, et on kohe tagasi. Tõenäoliselt läks ta kohvi jooma.
Tüdruk tõmbas käega läbi oma pikkade juuste ja seiras mind varjamatu uudishimuga. Tundsin end tema pilgu all ebamugavalt.
''See psühholog oskab närvidele käia,'' teatas tüdruk äkki selgel häälel.
Olin pisut üllatunud, et ta mind kõnetas, kuid suutsin ennast peagi vastamiseks kokku võtta. ''Kas mitte kõik psühholoogid pole sellised?''
Tüdruk kehitas õlgu. ''Aga tema on kohe eriti.''
Ta astus mulle lähemale ja sirutas käe minu poole. Märkasin, et tema küüned olid lühikeseks näritud.
''Mina olen Annie. Kui sa mind Annabethiks kutsud, löön sul näo sisse.'' Tema muidu armasale näole ilmus ähvardav ilme.
Nihelesin ning tõmbusin temast vaistlikult eemale. ''Ee..okei. Mina olen Gretchen.''
Annie krimpsutas nägu. ''Vaeseke. Selle kõrval kõlab Annabeth isegi normaalselt.''
''Ma ei kurda,'' ütlesin veidi solvunult. Mulle minu nimi küll meeldis.
Just siis, kui Annie uuesti suu avas, ilmus vaatevälja George.
''Tere, Gretchen. Tule sisse,'' ütles ta mulle ning pöördus siis Annie poole:''Nägemist, Annabeth.''
''Annie,'' parandas tüdruk teda tigedalt. Nägin silmanurgast, kuidas ta sõrmed rusikasse pigistas. George ei teinud temast välja.
Istusin toolile George laua vastas ja ütlesin, andmata talle võimalust ise vestlust alustada:'' Georgel läheb hästi.''
George oli segaduses. Tema kulm tõmbus küsivalt kortsu. ''Millest sa räägid?''
Nautisin natuke aega tema jahmunud ilmet. ''See kutsikas, kelle sa meile kaela määrisid. Ma panin talle sinu nime,'' seletasin.
Paistis, et George ei jõudnud otsusele, kas vihastada või naerda. Tema suu tõmbles, kuid kulmukortsutus süvenes.
''Sa panid koerale minu nime?'' suutis ta lõpuks küsida.
''Jah. Ta on täitsa sinu moodi. Võiks isegi öelda, et sinu loomast teisik,'' laususin muiet tagasi hoides. ''Ja miks sa üldse selle koera meile pähe määrisid?''
''Et sa ennast nii üksikuna ei tunneks,'' vastas ta lihtsalt.
''Mida? Kes sulle sellist jama ajas? Ma ju suhtlen teistega. Sa ju ise nägid seda, kui sa mind koolis jälgimas käisid.''
''Ma nägin ainult seda, kuidas sa minu palvet loomulikult käituda eirasid. Igaüks oleks aru saanud, et sa ei suhtle nendega iga päev. Sinu närvilisus oli kaugele paista. Sa näppisid pidevalt oma pluusi varrukaid ja saatsid minu poole ebakindlaid pilke.
''Ja koer aitab mul paremaks suhtlejaks saada?'' nõudsin.
''Muidugi. Ta on truu, ustav. Kuulab sind ja on sinu jaoks alati olemas.''
''Ahnii,'' pomisesin mõttelagedalt.
''Ja nüüd,'' ütles George, ''tahaksin ma sinuga ühe testi läbi viia.''

Apppppppppppppppiiiiii!!!!!!!!!!!!!
George on täielik kana
ta ju täiega piinab jn
aga muidu oli väga hea
UUUT!

Kana
Aga aitäh sulle ja uus osa tuleb ilmselt nädalavahetusel.

Ma lugesin seda viimast rida päääris mitu korda, ennem, kui ma aru sain mida sa sellega mõtlesid Ma isegi ei tea mis selle lugamise raskeks tegi aga..

Aga see koerale Georgi nime panek oli küll hea idee,
vaimustav kogu see jutt ja kõik

Ma kusjuures ise hakkasin vahepeal seda nimepanekut juba kahetsema, aga mul on hea meel, et see sulle meeldib. :)
Aitäh

Georgile satuvad vist ainult noored tüdrukud?

Ei, tegelikult oli vahva, üli lühike ja tore osa. Kuna ma usun, et järgmises osas saab rohkem George'i, siiis ma niiiii oootan.

Tegelikult on see tüdruk seal ühel teatud põhjusel.
Saabki. Järgmine osa koosnebki (peaaegu) ainult Georgest :)

Ja kuna uus osa tuleb kui küsida tohib?

Paraku mitte sellel nädalavahetusel. Mul on mõte olemas, aga ma ei suuda leida endas jõudu see üles kirjutada. Aga järgmiseks nädalavahetuseks võtan ennast kindlasti kokku.

16.
''Testi?'' pärisin kulme kergitades.
''Testi,'' kinnitas George, ''Et ma saaksin sinu mõtetest aru. See pole midagi ületamatut.Mina ütlen sulle ühe sõna ja sina ütled midagi sellega seonduvat, mis sulle esimesena pähe tuleb. Niisiis, kas me võime alustada?''
''Lase käia,'' ütlesin nii huvitult kui suutsin.
George muigas. ''Hea küll. Taevas.''
''Vihm,'' vastasin.
''Sügis,'' ütles George.
''Vihm,'' vastasin jälle.
Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Mu ajus käis mingisugune väike klõpsatus ja korraga ma enam ei mõelnud, vaid lasin suul automaatselt öelda sõnu, neid kontrollimata. Tundus, nagu oleks George rahulik hääl mu endasse haaranud, ning katkestanud kõik mõtted. Võib olla oli ta mu kuidagi märkamatult ära hüpnotiseerinud?
''Nonii,'' ütles mees lõpuks, ''ongi kõik.''
Läks aega, kuni mulle ta sõnad kohale jõudsid. Pilgutasin jahmunult silmi tundes ennast nii, nagu oleksin transist välja tulnud.
''Ja nüüd. Kas sa räägiksid mulle, kes on Zane,'' palus George andmata mulle võimalust end koguda.
''Zane?'' pärisin.
''Jah. Sa mainisid teda üsna mitu korda.''
Pagan. ''Noh, ee, me kohtusime järve ääres. Ja hakkasime suhtlema,'' ütlesin ükskõikselt. ''Ta tuli minu ellu siis, kui seal eriti kedagi polnud.''
George kortsutas kulmu. Ta näis murelik.
''Mis on?'' küsisin.
George raputas pead. ''Ei midagi.''
Tegelikult oleks iga loll aru saanud, et midagi ikkagi on juhtunud. George murelik nägu, millele ta küll praegu üritas rahulikku ilmet manada, rääkis tema eest. Kuid kuna ma teadsin, et ta ei ütleks mulle, mis lahti on, ükskõik kui palju või kuidas ma ka ei paluks, ei hakanud ma midagi küsima. Lohutasin ennast sellega, et kui see oleks midagi tõsist, räägiks ta mulle.
''Hästi,'' sõnasin, suutmata end tagasi hoida, ''salatse siis edasi.''
George ei teinud minust välja. Tundus, et ignoreerimine oli asi, mis tal kõige paremini välja tuli.
''Kas su ema on selle Zanega kohtunud?'' päris ta järsku.
See küsimus tõstis minu uudishimu, mis oli juba niigi laes.
''Ei,'' vastasin jäigalt.
George noogutas, jättes mulje, nagu oleks ta seda vastust oodanud. ''Hästi. Tänaseks on kõik.''
Kabinetist lahkudes olin suures segaduses. Miks George nii murelik oli? Kas Zane oli mingisugune sarimõrvar? Või pervert? Või hoopis midagi muud ohtlikku?
Raputasin pead, lootes nii rumalatest mõtetest lahti saada. George oli lihtsalt liiga paranoiline. Mina ei pea millegi pärast muretsema.
Tundsin, kuidas mu huulile naeratus ilmus. Päeva kõige oodatum osa oli kätte jõudmas. Iga sammuga, mille järve poole tegin, vajus George minu mõtetes järjest tahapoole, asendudes Zane ja ihaga tema huuli enda omade vastas tunda.
Kuid kohale jõudes avastasin, et teda polnudki seal. Minust uhas üle suur pettumuselaine. Kus ta oli? Me ju leppisime eile kokku, et kohtume siin.
''Zane!'' hüüdsin, tundes ennast äärmiselt rumalana. Mu hääl kajas metsast valjult vastu.
Kahetsesin, et polnud tema telefoninumbrit küsinud. Kaua me siis niimoodi juhuse või kokkuleppe teel kohtume, nagu elaksime endiselt kuskil muinasajas.
''Zane!'' karjusin nii valjult, et mu kurk muutus kähedaks, kuid ei saanid endiselt vastust. Igavene nõme reetur.
Pöörasin Zane' mõttetes koledate sõnadega kirudes ümber ja hakkasin koju minema, kui järsku mulle midagi pähe turgatas. Äkki oli temaga midagi juhtunud. Äkki ta oli kuskile kinni jäänud ja ei saanud enam välja. Äkki oli ta kuskil metsavahel suremas. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda suuremaks mu hirm muutus. Endale aru andmata tormasin Zane nime hüüdes metsa. Vaatasin kullipilgul ringi, pooleldi lootes, pooleldi kartes teda mõne puu all märgata. Mu jalad, mis olid mitte kuigi hästi vettpidavate saabaste sees, hakkasid tasapisi niiskeks tõmbuma ja mu kehast käisid aeg-ajalt läbi külmavärinad, mis iga korraga järjest hullemaks muutusid. Hõikasin korduvalt Zane', kuni mu hääl viimaks kähedaks muutus. Lõpuks jalutasin lihtsalt sihitult ringi, mäletamata, kus ja miks ma olin. Viimane asi, mida mäletan on tume tähisaevas, kuhu ma enne kokkuvajumist pilgu heitsin.