Sind pole (Lõpetatud)

SugarPiece: Kuidagi on jah niimoodi läinud, et Gretchen on ühes osas Zane ja teises osas George juures. Sellele tuleks nüüd lõpp teha.
Cilen: Ausalt öeldes meeldib mulle endale ka George natuke rohkem kui Zane.

No see tähendab ju ainult head.

Teoorias küll ..

11.
Mõne hetke pärast sain aru, kui rumalalt olin käitunud. Võib olla oli see minu ainus võimalus kedagi suudelda? Võib olla oli Zane ainus poiss, kellele ma meeldisin või meeldida võiksin? Aga nüüd on ta kindlasti minu peale marutige. Ma olin ju talle põhimõtteliselt sõnatult korvi andnud.
Aga äkki pole veel liiga hilja? Äkki on ta endiselt seal ja ma saaksin oma vea heastada?
Pöörasin ümber ning hakkasin tagasi järve poole jooksma, üritades oma teole mõnd normaalset selgitust leida. Ma võiksin ju öelda, et mul hakkas kõhus keerama. See oleks küll natuke võigas, aga vähemalt ei vihkaks ta mind siis enam. Ainult et sel juhul ei tahaks ta tõenäoliselt minuga tükk aega suudelda, sest kardaks nakkust.
Olin peaaegu puudeni jõudnud, kui järsku kellegagi kokku põrkasin. Kaotasin tasakaalu ja hakkasin selg ees asfalti poole vajuma. Kuid kellegi tugevad käed püüdsid mu napilt enne kokkupõrget maapinnaga kinni.
''Kus su silmad on, tüdruk?'' küsis kellegi tuttav hääl tigedalt. Tõstsin pilgu. Minu ees seisis George täies hiilguses. Tema pilgus vilksatas äratundmine.
''Täpselt minu nina kohal, mees,'' vastasin õela muige saatel, ''ma ei teadnudki, et sa väljaspool tööd nii kuri oled.''
George sõrmed olid endiselt kindlalt mu käsivartel, justkui kardaks ta, et ma ei suuda iseseisvalt püsti olla. Asi hakkas juba väga ilmelikuks minema. Kõigepealt George, siis Zane ja siis jälle George. Tundus nagu hakkaks mul nende mõlemaga paralleelselt midagi tekkima. Aga ma pean valiku tegema, kummaga. Ja mulle tundus, et teen otsuse Zane kasuks. Sest George oli minust päris palju vanem. Tema ilu arvesse võttes, oli ta tõenäoliselt juba õnnelikus abielus. Ja abielumehe armukest minust ei saa. Aga Zane. Tema oli minuvanune ning peale selle veel ka kena ja pisut salapärane, heasüdamlik, omamoodi seksikas. Tundsin, kuidas mu huultele unistav naeratus ilmus, kui kujutlesin, mis oleks saanud siis, kui ma poleks ära jooksnud. See tuletas mulle meelde, et mul oli ennist midagi pooleli jäänud.
''Ma arvan, et suudan ise ka püsti seista,'' nähvasin veidi ülbemalt, kui olin plaaninud. George lasi minust otsekohe lahti ning ma pistsin järve poole punuma- ja oleksin äärepealt Zane' le otsa jooksnud.
''Mida sa siin teed?'' pärisin siira imestusega.
Zane rohelised silmad välkusid vihast. ''Noh, ma jooksin sulle järele, et teada saada, mis juhtus. Aga kui sa oma poisssõbra- või peaksin ma ütlema meessõbraga- kokku said, oli kõik kristallselge.''
Ma pidin tema sõnu natuke seedima ja kui nende tähenduse tabasin, hakkasin naerma. Zane kergitas kulmu. See tegi ta, hoolimata tigedast ilmest, üsna seksikaks.
''See,'' õnnestus mul naerupahvakute vahelt öelda, ''oli mu psühholoog. Me põrkasime kokku ja ta püüdis mu kinni. Midagi muud meie vahel ei toimunud.'' Ei toimunud ju?
''Ja-jah. Üksteisele meelate silmade ja õnnest nõretava naeratusega otsa vaatamine ei tähenda mitte midagi. Sama hästi oleksid sa võinud öelda, et olete kõigest sõbrad ning järgmisel hetkel temaga voodis ameleda,'' sõnas Zane sarkastilise naeratuse saatel.
Mõte Georgega voodis amelemisest ajas mul südame pahaks.
''Ei, Zane. Sa oled kõigest totaalselt valesti aru saanud,'' ütlesin George' mõtetes siunates. Pidi ta just siis minuga kokku põrkama? Ja kas ta tõesti ei võinud minust natuke varem lahti lasta? Kui ta nüüd minu suhte Zanega lörri keeras, kahetseb ta seda elu lõpuni.
''Aga miks sa üldse hoolid?'' küsisin mingisuguse hetkeemotsiooni ajel. ''Miks sind vihastab see, kui ma ühele mehele silma vaatan....natuke kauem, kui normaalne oleks.''
Valisin sõnu hoolikalt, et mitte süvendada tema kahtlust minu ja George osas.
Zane pilgus olevale tigedusele oli midagi lisandunud. Ma ei suutnud täpselt määratleda, mis.
Tegelikult olin üsna kindel, et nüüd ta tunnistab, et ta tunneb minu vastu midagi -kui ta ikka tunneb- ja siis saaksin mina öelda, et tunnen samamoodi ja siis me suudleksime ja kõik oleks jälle ilus.
''Sul on õigus,'' ütles Zane, lõhkudes mu unistustemulli, ''see pole minu asi.''
Ta pööras mulle selja ja sammus minema. Igavene nõme armukadetuse hunnik. Tal polnud vist aimugi, kui palju tema käitumine tema sõnadele vastu rääkis.
''Kui sind tõesti minu suhted teiste meestega ei huvitaks,'' karjusin talle järele, ''ei käituks sa praegu nii.''
Zane lahkus. Aeglaselt. Justkui teeks iga samm talle haiget. Või lootis ta, et jooksen talle järele? Otsustasin, et täpselt nii ma teengi, kuid mu jalad ei liikunud. Tundus, nagu oleksid maapinda jäätunud. Kõik, mida ma teha suutsin, oli talle pisarsilmi järele vaadata.

Kurat, mulle endiselt meeldib George rohkem. Tee, mis tahad, ikka meeldib rohkem, sest ta on toreeeeeeeeeeeeeee!

Aga jah, G on nagu põrkepall, ühe juurest teise. Koguaeg. Hästi paneb, peaks mainima.

Ja ma ootan UUUUUUUUUUT!

Heh, jah

12.
Mu jalad olid tinarasked ja ma pidin neid kojujõudmiseks järel vedama. Ma ei suutnud enam millelegi mõelda. Tänase päeva sündmused olid mu aju päris korralikult lühisesse ajanud.
Koju jõudes vajusin esimese asjana diivanile. Kell oli pool kuus. Kus iganes ema ka viibis, ei paistnud tal kojutulekuga kiiret olevat. Nagu alati. Tegelikult paistis ta kodu viimasel ajal lausa vältivat.
Otsustasin teha kiire uinaku, kuid minu toast kostev telefonihelin ajas plaani nurja. Vastasin kõnele, teades ekraanile vaatamatagi, kes mulle helistab.
''Tere, isa,'' pomisesin, üritades häälde natuke rõõmu süstida.
Kahjuks nägi isa mu plaani läbi. Tundus nagu oleks talle minu tujudeandur sisse ehitatud.''Mis juhtus?
Ohkasin. Ma ei teadnud, kas rääkida või mitte. Isal on praegu ilmselt väga raske ja minu mured ei teeks tema olukorda kindlasti mitte paremaks. Aga samas tundsin, et pean kellegagi rääkida saama.
Pärast hetkelist viivitust jutustasin talle avameelselt Zanest ja Georgest. Ainus asi, mille kohta luiskasin, oli George amet. Ma ei tahtnud, et isa saaks minu psühholoogi juures käimisest teada. See teeks ainult kahju. Niisiis väitsin, et George on hoopis praktikant.
Isa kuulas mind valvsalt, nagu oleks iga sõna ülitähtis. Kui ma olin lõpetanud, küsis ta: ''Aga kas see praktikant meeldib sulle ka?''
Tundsin, kuidas mu põsed punaseks lahvatasid. Seda küsimust olin kartnud.
''Natuke,'' tunnistasin häbelikult, ''väga natuke.''
Isa puhkes nõrgalt naerma. ''Oi, kullake. Sa oled plindris.'' Aga kuna ta naeris, ei saanud see plinder kuigi tõsine olla.
''Ma tean,'' pomisesin löödult, ''sellepärast ma nii tujust ära olengi.''
Tegelikult hakkasin ennast tänu isale juba paremini tundma.
''Mina arvan, et kui sellel Zanel vähegi aru peas on, mõistab ta oma viga ja tuleb lillede ja kommikarbiga vabandama,'' ütles isa.
''Ma loodan, et ta toob Rafaello,'' sõnasin muiates.
Isa puhkes uuesti naerma. Kuid seekord veel nõrgemini. Ilmselt tegi naermine talle haiget. ''Oh, kuidas ma tahaksin praegu kodus olla ja oma tulevase väimehe üle vaadata,'' ütles ta tõsinedes.
''Aga tule siis,'' pahvatasin mõtlematult.
''Gretchen.'' Isa toon muutus järsku väga kurvaks. ''Ma ei saa.''
Pingutasin ajurakke, et öelda midagi, mis juhiks meie vestluse tagasi naljakamatele ja kergematele teemadele. Isaga naljatamine tekitas hetkeks tunde, et kõik on jälle korras.
''Aga kuidas sul endal läheb? Oled mõne kena prantsuse tibi ka leidnud?'' pärisin. Minu õnneks oli isal minuga sarnane huumorimeel. Võisin kihla vedada, et ema oleks selle küsimuse peale vihastanud või lausa nutma hakanud.
Isa tõi kuuldavale vaikse naerupahvaku. ''Sa veel küsid. Näe, üks istub juhuslikult siin, täpselt minu kõrval. Tahad temaga rääkida?'' küsis isa lõbusalt.
''Aga muidugi,'' sõnasin ja tundsin, kuidas mu naeratus laiemaks venis.
''Oi, tere, kalliz. Tead, zu iza on lauza zuurepärane,'' ütles isa häält kõrgeks tehes ja osavalt prantsuse aktsenti maktides.
Puhkesin naerma ning isa ühines minuga.
''Kuule ma pean nüüd lõpetama. See prantslaanna hakkab juba kannatamatuks muutma,'' teatas isa viimaks, hääles endiselt kerge lõbususenoot.
Ma ei tahtnud temaga rääkimist lõpetada, kuid kartsin, et kui me jätkame, võib meie vestlus uuesti nutuseks halamiseks muutuda.
''Okei. Nägemist, Casanova,'' ütlesin ning lõpetasin kõne.
Naeratus püsis mu näol kui kuumaks läinud telefoni tagasi lauale asetasin. Suva sellest Zanest. Mul oli isa. Ja sellest mulle piisas.
Keegi koputas uksele. Tormasin tulijale vastu, mu jalg takerdus uksepiida taha ja ma oleksin äärepealt ninuli lennanud.
Ukse taga seisis ema ja tal oli süles ....väike must labradorikutsikas. Jõllitasin teda, suutmata midagi mõistlikku öelda. Ema naeratas mulle laialt. Ta paistis arvavat, et on millehi eriti üllaga hakkama saanud.
''Noh, kas lased meid sisse ka?'' päris ta rõõmust särades.
''Kes see on?'' küsisin vastu.
''Dobyl sündisid kuu aega tagasi kutsikad,'' seletas ema väsinult.
''Kes kurat on Doby?'' nõudsin aina rohkem segadusse minnes.
Minu üllatuseks ei hurjutanudki ema mind vandumise pärast, vaid ütles lihtsalt: ''Minu vanemate koer.''
''Aga neil oli ju kanafarm. Kas nad hakkasid nüüd kanade asemel koeri kasvatama?'' Oli ka aeg. Minu vanavanemad saatsid meile iga nädal tosin muna -ilmselt ei osanud nad nendega midagi mõtekamat teha- ja seetõttu olime emaga sunnitud päevas vähemalt ühe muna, ükskõik millisel kujul, ära sööma.
''Ei. Muidugi mitte. Su vanaema hüppaks enne kaljult alla, kui oma armsad kanad maha müüks. Aga nad tundsid, et nende majapidamisse on koera ka vaja. Igatahes,'' ema sirutas kutsika minu poole, ''ta on sinu jagu. Mul pole aega temaga tegeleda.''
Ema saatis mulle veel ühe laia naeratuse ning kadus siis oma tuppa. Silitasin kutsika pehmet karva ja vaatasin tema tumepruunidesse silmadesse. Need olid nii sügavad ja targad. Ja meenutasid mulle kedagi.
''Sinu nimeks saab George,'' teatasin veendunult.

Muidugi väga nunnu, et ta koerale mehe nime pani, aga siis võiks asi nii kaugele ka minna, et G (ma ei viitsi vaadata, kuidas seda nime täpselt kirjutatakse) saab ka päris George endale, eks oleeeee.

Muidu mulle meeldis. Väga nunnu osa. Pealegi veel aasta viimasel päeva, mis on ju täitsa super.

Aitäh.
Ma tahaks juba George reaktsiooni kirjutada, kui ta kuuleb, et koeral on tema nimi.

Ja mina tahaks seda lugeda.
Haha.

13.
Tundsin läbi une, kuidas midagi märga minu põsega kokku puutus.
''Oh, Zane,'' pomisesin unesegaselt ja keerasin end, et talle lähemale nihkuda. Aga seal, kus oleks pidanud olema nahk, oli hoopis pehme soe karvkate.
Tõusin järsult istuli, huultel vaikne karje. Esimese asjana hakkas mulle silma minu imearmas kutsikas, kes rõõmsalt saba liputas.
''Ah sina,'' ütlesin pettunult. Kutsikas ei lasknud end minu toonist heidutada, vaid tõmbas uuesti keelega üle minu nina. Heitsin pikali, kuid väike paharett ei andnud nii kergesti alla. Ta hüppas mu rinnale ja kattis mu palged põhjalikult oma ilaga.
''George, jäta,'' keelasin teda, aga mu hääletoon oli vist liiga lõbus, sest kutsikas sai sellest ainult hoogu juurde.
Puhkesin naerma. ''George, mul on kõdi.''
''Gretchen, kellega sa räägid?'' küsis ema ettevaatlikult ukse taha ilmudes. Tema hääl oli segu segadusest ja paanikast.
Väike paharett hüppas mu voodist alla ja traavis saba liputades ukse juurde.
''Oma kutsikaga,'' vastasin süütult.
''Ja tema nimi on George?'' päris ema šokeeritult. Ilmselt oli ta arvanud, et minu George- nimeline peika oli aknast sisse roninud ning me miilustasime parjasti.
Ohkasin. ''Kui sa mind ei usu, tule ja kontrolli üle.''
Ema paotas vaikselt ust. Täpselt sellel hetkel, kui pragu oli piisavalt suur, et ta sealt pea läbi pista sai, kargas väike paharett talle sülle. Ema pidi püsti jäämiseks seinalt tuge otsima.
''Georgel on täna eriline hoog sees,'' tähendasin muiates. Lõpuks kutsikas tüdines ja keeras end minu voodi ees kerra.
''Ma ei suuda uskuda, et sa koerale inimese nime panid,'' kostis ema endalt koerakarvu maha pühkides.
''Beebidele ju pannakse nimesid nende nägude järgi,'' sõnasin õlgu kehitades, ''ja tema oli George näoga.''
Ema naeratas mulle. ''Kindel see. Aga ära unusta, et George tahab iga päev jalutamist saada.''
''Sina olid see, kes koera majja tõi,'' nähvasin. Kuigi olin kindel, et kui ema nüüd kutsika tagasi viib, ei ela ma seda üle.
''Sul on sõpru vaja,'' lausus ema endiselt naeratades, kuid seekord oli tema hääles kerge murenoot. Ta läks oma tuppa ja miski ütles mulle, et ta jääb sinna terveks ülejäänud päevaks.
Otsisin kapipõhjast välja paksud tumerohelised kilepüksid, mida olin viimati kandnud mitu head aastat tagasi, kui ma veel suur lumesmöllaja olin. Need pigistasid natuke pihast ja trukid ei tahtnud hästi kinni minna. Samuti jätsid püksid osa minu säärest katmata, kuid õnneks olid mul pikad lumesaapad. Vahetasin kiiresti riided, haarasin rihma ning kinnitasin selle väikese pahareti kaelarihma külge.
Külm näpistas mu põski, kui õue astusin, ja ma olin sunnitud suurema osa oma näost salli sisse peitma. Väike paharett oli täielikus vaimustuses. Ta hüppas ja kargles ning vehkis oma massiivse sabaga. Koertele on ikka lihtne rõõmu valmistada, mõtlesin. Mina oleksin sellises eufoorias siis, kui Zane minuga ära lepiks ja me koos kusagile soojale maale lendaksime. Ja võtaksime George ka kaasa. Koer George muidugi.
Hakkasin mööda tänavat edasi liikuma, kutsikas õnnelikult minu ümber kepslemas, meenutades pigem rõõmust hulluks läinud jänest, kui koera. Lootsin, et jään püsti. Libedatel tänavatel hooletult kiirustamine võib lõppeda ainult ühe asjaga.
Järsku takerdusin väikese pahareti rihma taha ning lendasin päris valusalt pikali. Uuesti püsti tõustes ja jopelt lund maha pühkides, tõin kuuldavale mitu üsna jubedat ning kindlasti mitte noorele tüdrukule sobivat vandesõna. Aga siin polnud ju kedagi.
''Vau. Ma ei teadnudki, et sinusugune vagur tütarlaps nii hulle sõnu teab,'' kostus minuni kusagilt puude vahelt. Võpatasin ning pöörasin pea järsult hääleallika poole. Minust päris hulga maad eemal seisis Zane, käes mingisugune väike karp. Poiss astus mulle mõned kõhklevad sammud lähemale. Nüüd nägin tema käes olevat karpi selgemalt. See oli Raffaello.
''Vabandust,'' pomises ta, kui meid eraldas vaid varmalt maapinda nuuskiv väike paharett.
''Pole hullu,'' vastasin ning krabasin Raffaello natuke liiga entusiastlikult oma kätte. Surusin alla tahtmise selle tema ees lahti rebida ning kõik kommid korraga alla kugistada. See tuletas mulle meelde, et ma polnud hommikust söönud.
Zane naeratas oma põselohuga naeratust ja kükitas väikese pahareti juurde.
''Ja kes sina oled?'' küsis ta kutsikalt ning silitas õrnalt looma selga. Minu üllatuseks liputas koer ainult laisalt saba ega hakkanudki Zane nägu lakkuma. Võib olla ei olnud ta lihtsalt samasoolistest nii huvitatud.
''George,'' vastasin, ''aga ma kutsun teda väikeseks paharetiks.''
Zane enne nii rõõmsalt säranud silmadesse ilmus valulik pilk ja mulle jõudis kohale, millise kohutava vea ma olin teinud. Kartsin, et ta võtab kommikarbi kaasa ning lahkub.
''Ei, mitte see George,'' ütlesin kähku. ''Ma pole vist sulle rääkinud, et mulle meeldib George Bush, ta on selline tore, sümpaatne mees, ja ma mõtlesin, et panen tema auks oma koerale tema nime.''
Zane näis skeptiline.
''Palun, usu mind. Minu ja George vahel pole mitte kui midagi, ausalt,'' sõnasin talle suurte silmadega otsa vaadates.
''Gretchen,'' ütles Zane pilku tõstes ning ennast aeglaselt jalule ajades. ''Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ma lihtsalt...''
Ta vakatas ja paistis otsivat õigeid sõnu. Ma tundsin peaaegu füüsiliselt, kuidas ta oma ajurakke pingutas.
Järsku haaras Zane mu näo oma käte vahele. Rafaello karp pudenes mu sõrmede vahelt välja ning mul oli kuri kahtlus, et väike pahaett hakkas seda läbi nuuskima.
Ja siis surus Zane oma suu minu suule ning laskis huultel öelda sõnu, mida tema hääl ei olnud suutnud kuuldavale tuua. Samal ajal, kui meie huuled ühes taktis liikusid, põimusid Zane käed minu piha ümber, tõmmates mind nii endale lähemale. Suudluse intensiivsus kasvas. Tundus, nagu oleks meie iha järjest suuremaks muutunud. Väljas oli kohutavalt külm, kuid mul oli tunne, et meie sees lõõmav kirg oleks lume ühe hetkega ära sulatanud.
Lõpuks olime sunnitud üksteisest eemale tõmbuma ja hingama.
''...olid armukade,'' lõpetasin hingetult tema ennist pooleli jäänud lause.
''Aga nüüd pole mul selleks enam põhjust,'' tähendas Zane ning kummardus mind uuesti suudlema. Ma ei tahtnud enam kunagi temast lahti lasta. Tahtsin igavesti tema embuses olla, tunda tema südamelööke oma rinna vastas.
Vaikne haugatus tõi mind tagasi maa peale.
''Tundub, et hoopis keegi teine on armukade,'' sõnas Zane lõbusalt.
Kummardusin ja silitasin hellalt kutsika pead. ''Küll sina ka varsti oma osa saad, George,'' lubasin. Kuid millegipärast tundus mulle nagu ütleksin seda hoopis inim-Georgele. Võib olla nende pruunide silmade pärast, mis mind praegu pisut etteheitvalt seirasid.
Lükkasin selle mõtte kähku peast välja ja keskendusin ainult Zane huultele.

ZANE! ZANE! ZANE! GO ZANE!

Teisest toast kostus terve jutu aeg üks Ott Leplandi lauludest. Vist. Ma ei mäleta, kas alguses ka. Olin vist liialt süvenenud.

Igatahes, see oli küll naljakas, et Gretchen oma Raffaello viimaks kätte sai, nagu ta soovis. Agaa... Okei, Zane on ju tegelikult väga armas ja värki, aga noh, mind tõmbab George rohkeeeem! Täitsa ise ka ei tea miks, aga lihtsalt need George kohad on palju-palju toredamad.
Vähemalt minu jaoks. Tundub, et ülejäänud lugejad kalduvad Zane juurde, mis on nagu paha-paha.

Aga nüüüüd, uuuuut!!

Aa.. Ja P.S, koera-George on niiii nummi.
Päris muidugi ka!

Jaa, ta oli rõõmsam Raffaello kui Zanega leppimise üle. Okei, tegelikult mitte. . Aga jah, mul on hea meel, et Zane sinu meelest armas on. Ja veel parem meel on mul selle üle, et sulle mõlemad Georged meeldivad.

Jeps, mul ka selle viimase asja üle hea meel.

Mulle meeldivad sinu jutud! Olen ühe teise sinu kirjutatud jutu kaks korda läbi lugenud. Selleks oli Armastus ei küsi vanust!

Oskad kuidagi nii kirjutada..

Ootan uut!!

P.S. Mulle meeldib George..

Cilen, Siis on hästi
kiiukutsu, Aitääh ja väga tore, et sulle George meeldib

Pole mõnda aega jõudnud kommenteerida jälle.
Mulle meeeeeldis see viimane osa. Gretchen saigi oma Raffaello ja põhiline see, et ZANE kinkis selle talle.
GO ZANE!
Selle osa algus ajas mind naerma - see, kui Gretcheni ema paanikas ta ukse taha ilmus, et kellega too küll räägib ning sisse astudes hüppas George talle sülle Armas.

Kutsu-George võidab südameid. Ja Zane on tõesti üks musterpoiss . Tore, et sulle meeldis. :)

Millal uut? :)

Ma arvan, et laupäeval või pühapäeval. :)

Ma armastan seda juttu ! tüdrukul on küll veitsa imelik nimi, aga elabüle igatahes mulle meeldib G iseloom, selline isekas ja huumorisoonega pliks :) alguses tundus ta ema selline täielik töönarkomaan, kes annab küll tütrele raha, aga ei tegele temaga eriti. Aga nd loen ja ta ema on palju meeldivamaks muutunud :) väga kahju G isast ta tundub selline ülilahe paps olevat. Ja poistest meeldib mulle Zane, kuna ta on G-ga umbes ühevanune jnejne. Ja noh George juures häirib see, et mees psühholoog on ja nende vanusevahe ka ikka liiga suur. Ja see kutsikas on lic ülinummi :) ja tundub, et kui see ta klassiõde G-d oma sünnale kutsus, siis ma arvan, et seal sünnal juhtub midagi põnevat igatahes väga hea jutt ja ootan uut!

Aitäh :) :)
Gretcheni isekus on tema emalt ja huumorisoon isalt. Aga jah, tema isa pole tõesti sellist saatust küll ära teeninud. Ja ta ema teeb edusamme.
Mulle meeldib George rohkem just sellepärast, et ta on psühholoog ja Gretchenist palju vanem. Keelatud armastus ju ikkagi.
Ja mis puutub Kutsu-George, siis tema on inspireeritud minu kutsust.